reede, mai 16, 2014

136/365 - Kanapime

Nägemise sain ma küll üllatuslikult pikaks ajaks tagasi tänu operatsioonile (juunis juba 15 aastat täitumas), kuid üks needus on mul nägemisega kaasas ikka veel.
Kanapimedus.
Ja vot sellega ei oska ma küll miskit abistavat ette võtta.

Kui ikka hämaraks läheb, siis ma ei näe ja kõik. Teedel servad on või ei - ei mina tea. Kui tegemist ei ole mingite valgustatud laikudega või intensiivselt eristuva värviga liikuva ja suure objektiga, marsin ma südamerahus otse peale.
Päris pimedas läheb paremaks, kuigi ega ma siis ka just hiilga. Aga hämaras on puhta hull.

Nooruses sai sumedatel suveöödel noortekambaga sulgpalli kõksitud ja siiani mäletan neid sule lendamise vihinaid... Kuulmise järgi tuli ju mängida :)

2 kommentaari:

Evelyn ütles ...

Me mängisime ikka nii pimedas ka, et minagi mängisin rohkem kuulmise järgi :)

Sipsik ütles ...

Need olid need sumedad augustikuu ööd :D