Kanastunud aju

Nonii, kanaaju kannab uhkelt ette oma tänase poeskäigu.

Olles väsinud, poes tunglevatest inimestest (mind ikka veel hämmastab kaubanduskeskustes sibliva kodanikkonna rohkus surutise ajal, kuigi majanduse taastamiseks on see vast vajalik) südamepõhjani tüdinenud (oli vaja kingitus osta ja olin sunnitud poodi minema, mis teha) ja näljast tigedaks muutumas, suundusin toidupoodi söögikraami ja muud vajalikku ostma.

Valisin ka soojade pagaritoodete letist suupärast, et kohe rooli jõudes närima hakata. Koduni ei oleks kuidagi kannatanud.

Niisiis, valin vajaliku ja laon kassalindile. Maksan. Seejärel suundun lillepoodi ja mossitan seal hea jupp aega, kuna enamus lilli on kas igavad või lihtsalt närtsimas. Ei taha jama ostma hakata ja plaanin veel kusagile lillelasse jõuda. Hetkel kummitab peas vaid soov autosse jõuda ja sööma hakata.

..... eeee...... aga kus mu toidukott siis on? Vaatan ühte kätt - ei ole. Vaatan teist kätt - siin ka ei ole. Mitte millestki ei saa aru. Natuke segaduses mõtisklemist, misjärel on selge, et peale kauba eest tasumist olin lihtsalt minema jalutanud...

Einohjah... Ok, igaks juhuks jalutan kassaderivi veelkord läbi, kuid loomulikult seal minu tavaari enam ripakil ei ole.

Tigedaks kah ei suutnud saada, liiga jabur oli. Totter irve näol, suundusin tagasi poodi. Täpselt samad tooted uuesti korvi ja jälle kassasse. Seekord jälgisin hoolega, et asjad ka kotti topiks ja koti kaasa võtaks.

Vähemasti sain roolis mõnuga hambad singi-juustu pikukesse lüüa. Nii ma siis kimasin daami kombel, sai hambus, mööda linna.

Vanadus hakkab iga päevaga ühe enam tunda andma, mis teha:)

Pikk paus võrdub pika postitusega

Kole lugu, vahepeal pole olnud kohe üldse mitte aega kribada. Püüan nüüd mõned seigad vahepealsest ajast meenutada ja päevikusse üles tähendada. Milleks pidada päevikut kui ei tee sissekandeid, eksole.
.

Ütleme nii, et elu on hullult põnevaks kiskunud ja balansseerimine muutub aina keerulisemaks:D

.

Aga enam-vähem järjekorras siis:

Veebruari keskel sai üle kolmveerand aasta taastrehvatud kunagise suure tundega, kes vahepeal mõned head aastad kodumaast eemal resideerunud ja just nüüdsama kodumaale naases. Kes teab kui kauaks, kuid mõneks ajaks vähemasti.

Ütleme nii, et temaga on alati hea lobiseda. Rohkem teemal ei peatuks.

.

Küll aga pakkus mulle suure elamuse üks seik meeste sõprusest.

Nimelt tahtsin näha mida V oma maja juures veel valmis on saanud ja pakkusin välja, et tulen läbi, viskan pilgu peale ja siis kärutame linna. Mõeldud-tehtud. Linnas parkisin auto südalinna tsooni ja läksime sööma.

Juttu jätkus ja lisaks sai kõvasti õlletatud. Mingi aeg lisandusid shotid. Ilmselgelt ei olnud me varsti enam kumbki rooli lubatavas seisundis. Küll aga oli vajadus minu auto koju saada.

.

Natuke nuputamist ja helistab V oma sõbrale. Keset ööd. Aga sõber arhitekt ja eks loomeinimene ikka pigem öövaikuses tööl.

Ok, tellitakse siis takso, mis võtab sõbra peale. Sõidavad linna, kus sõber võtab minu auto ja sõidab minu juurde. Mina taksoga sabas. Peale mind sõidetakse tagasi sõbra töö juurde ja seejärel alles lõpp-punkti V koju:D Taksoarve peale ei taha mõeldagi...

Mulle igatahes avaldas korraldus sügavat muljet:D

*****

Veebruari lõpupoole oli meil kavandatud mõningate blogijamuttide kokkutulek.

Kuna suuresti üksteisele võõraste kodanike ajagraafikute klapitamine ei ole lihtne töö, siis lõpuks saime enam-vähem kokkuleppele 20.02 õhtus. Kohale laekus meid 4: Jääraplika, Babajagaa, Nolzik ja mina.

.

Suht naljakas oli end tutvustada bloginime kaudu, ristinimi ei ütle ju selles maailmas alati miskit:D

Ütleme nii, et naerda sai üle pika aja taas südamest... Ikka päris südamest...

Ja nagu alati, sõin ma enesel kõhu küljest kukkuma. No ei oska inimene piiri pidada...

Aga jah, mõned ikka oskavad niimoodi sõnu ritta seada, et üks pirn järgneb teisele. Arumaivõi kust sellist annet osta saaks...

*****

Samal päeval sain parajalt blondi hetkega maha. Ega ma ennast tundes tegelikult väga imestagi:

.

JP says: ma ei saa aru, mingi kinniste meeste kuu on või

Sipsik says: tundub küll nii jah

JP says: õnneks see lõppeb ära varsti

Sipsik says: kust sa tead?

.

No kui blond peab olema, et aru saada, et 20.veebruaril on suur tõenäosus, et see kuu hakkab varsti lõppema ja selleks ei pea üldse mitte mingisugune raketiteadlane olema...

*****

Ühel õhtul helistas M, et "Nii, me läheme nüüd sööma, olen varsti kohal, pane end valmis". Ma siis halisen, et ma ikkagi naisterahvas ja paluks mulle 20min enese sättimiseks. 30min hiljem astun välja. Niiiiiii mina.Lobisedes sattusid teemad ka eelnevatele suhetele ja kui ma olen arvanud, et olen piisavalt seebikas elanud, siis sry, Oscar (või mida iganes seebikate eest saab) läheb talle. Nii hulluks nagu lapse lasteaiast pihtapanemine lapse pärisisa poolt, kummide vilisedes tagaajamised lasteaia juures jmt on minust õnneks kaarega mööda käinud...

*****

Veel ühe blondi hetkega sain maha seoses autoga. Jälle. Nimelt virisen juba oma pool aastat kindlasti, et armatuuris üks pirn läbi läinud, kuna armatuur suhteliselt valgustamata ja pimedas näidikuid halb vaadata. Kõigile kaebasin oma kurba saatust kes vähegi ette jäid. Teatavasti on ju igavene ikaldus see lahtivõtmine jne.
.

Ok, kablesin siis M-ile ka nagu kord ette näeb. Mainis miskit reguleerimiskohta ja minu emotsionaalsele purskele "ega ma loll ole" järgnes sõbralik kaastunne.

Nonii, mõni aeg hiljem siis istun pimedas autos ja täiesti juhuslikult vaatan mingit kettakest. "Hmm, huvitav, mida see teeb?" mõtlen ja keeran. Ja voila, armatuur muutub silmipimestavalt valgeks. Ei mingit katkist pirni ega muud ikaldust. Järgmisel päeval M-ile asjast kribades olid silmad pehmelt öeldes häbi täis.

*****

Kokkuvõtvalt jah, nagu siin tüdrukutega on räägitud, peab igal tüdrukul olema oma elu armastus, oma juuksur, oma mehaanik, oma pritsumees (ehk siis käepärane tulekahju kustutaja;D) ja ka oma ahistaja (kellel siis samast soost, kellel erinevast). Minul ilmselgelt on viimasel ajal mehaanikut tänu oma blondidele hetkedele väga vaja olnud ja just täpselt õigel ajal ta saabuski:)

*****

23.veebruaril oli meil tööl Vabariigi aastapäeva tähistamine. Mul oli kahjuks kiire ja ei jõudnud osalema, kuid pidulik osa toimus fuajees, mis asub kohe minu ukse taga. Muljetavaldav kontsert kanti ette koos pillide ja kooriga. Kõrv kohe puhkas. Jabur oli aga siis, kui hümn kõlas. Ma ei saanud sinna midagi parata, kuid hümni kuuldes pidin ma püsti tõusma. Ennast ajas ka olukorra totrus irvitama, kuid vasu hakata ka ei suutnud. Nii ma siis seisin hümni kõlamise aja uhkes üksinduses keset kabinetti ja jõllitasin, irve suul, kuvarit:)

*****

Sama päeva õhtuks broneeris mind M, et lähme aastapäeva eeltähistama.

Ütleme nii, et õhtu kujunes üllatuslikuks. Seda isegi hoolimata sellest, et olin kaine rool... Nujah:)

*****

Järgmine hommik siis paraad Narvas. Ma ikka kohe mõnuga vaatasin masinavärgi osa. Vähe sellest, et mulle mundris mehed meeldivad (neil on selline rüht et anna olla:D), meeldivad mulle veel enam militaristlikud masinad. Kohe januse pilguga jõllitasin ja peab ütlema, et aeg on ikka kõvasti paremaks muutnud meie varustatust.

*****

Taaskord on käes aeg kus kalender on punane. Ja mina täiesti magamata. Parimatel öödel saab 6h magatud, kuna lihtsalt ei jõua koju varem. Või siis on vaja suhelda või midagi toimetada poole ööni.
.

Njah, M-iga ka kuidagi sageli nägema hakatud. Lisaks R-ile. Ja mõnele natuke veel:)

Ei teagi mis värk see nüüd on... Ma keelan endale hetkel võimalikke analüüse, kuna alates ajast mil 18-aastaselt eksabikaasaga tutvusin, olen ma kokku olnud vaba ja vallatu 5 kuud. Enne käesolevat aastavahet siis.
.

Et nagu täiesti uus ajajärk mu elus ja tuleb tunnistada, et lõbus on:) Naudin vabadust täiel rinnal koos kõigi piirangute puudumiseta ning kahtlustan, et varem või hiljem teen sellega taaskord kellelegi haiget. Sest eks lõpuks tuleb ju midagi otsustada ja ega ma väga kauaks viitsi vabaks jääda, liiga suur kaisuloom ja igapäevase läheduse vajaja selleks.
.

Küll aga olen ma kõigil osapooltel kategooriliselt ära keelanud võimaliku armumise ja kui seda ei suudeta, siis igal juhul tunnetest rääkimise. See seaks mind kohe piiridesse ja tõenäoliselt paneksin kapjade plagisedes põgenema. Et kui vähegi suudetakse, siis võtaks mõnda aega vabalt... Kevad ja suvi ees ja puha... Kuigi jah, hiljemalt sügiseks kavatsen miskit ära otsustada, pimeduse saabudes on hea kaissu pugeda. Aga mine tea, v-o võtan end kokku ja otsustan ka varem:) Või lükkub edasi... Samas on alati võimalus, et kõigil saab mu sabakeerutamisest siiber ja lähevad oma teed. Siis saan mina vastu näppe hoopistükkis. Eks siis imen käppa, mis muud:)
.

Lisaks on alati oht, et keelan küll ära, kuid siis mingi hetk vaatan, et näe, ei räägitagi midagi, ei astutagi mingeid samme ja kriipsutan kandidaadi maha. Ehk siin on siis tegu naisterahva keeruka mõttemaailmaga. Sellisega, millest ma ise ka täpselt aru ei saa:)
.

Ahh, segane teema ja pole võimalik korralikult sõnastada. Järelikult polegi vaja sellest rohkem kirjutada. Kõik läheb nii nagu peab nagunii.

*****

Veebruari viimasel neljapäeval pakkisin kohvri ja sõitsime tüdrukutega Ruootsimaale šoppama. Meid oli 6 ja nalja sai rohkem kui rubla eest. Ega sellest rääkida/kirjutada eriti saa, kuna eks kõik ole rohkem selline inside joke. Aga igal juhul oli väga lõbus:DDD
.

Mina nägin viimaste aastate jooksul just selle reisi ajal välja kaunim kui kunagi enne. Tahtsin kehastuda Angelina Jolie'ks ja sain enesele megahuuled. Ühelt poolt küll tiba rohkem, kuid efekt oli vägev. Tõsine musisuu nägin välja oma nii umbes 20ne ohatisega. Lisaks oli miski viirus naha vahel, mistõttu silmad olid konstantselt niisked ja nina tursunud ning umbes. Kõike oli näos kuidagi liiiiiiiga palju. Nina, huuli, niiskeid silmi...
.

Naerda ja rääkida ei saanud, siis ohatised plahvatasid ja sünnitasid enese kõrvale muudkui uusi. Teised aga üldse ei arvestanud selle faktiga ja ajasid ikka sellist loba, mille tõttu suu kõrvuni kiskus ja ohatiste prõksumine keset naerumuginat vaid vaikselt ägisema võttis. Ehh, rohtu jälle peale ja taas numbri võrra suuremate huultega täiskäigul edasi.
.

Õhtusöögil nägime Barack ja Michelle Obamat. No täielikud koopiad, noh! See pilt magustoidu leti kõrvalt jääb mind küllap pikaks ajaks saatma:)

Viimane öö laeval kiskus pööraseks kätte. Viibisime tantsulkal kuni selle lõpuni (bändi lõpetades keerutasime ikka veel oma vastleitud kavaleridega tühjal põrandal ringi) ja edasi suundusime laeva ööklubisse. Siiani olen sealt ukse vahelt kaks korda sisse vaadanud ja mõlemal korral selg ees taganenud, seekord oli aga rahvas üllatavalt täiskasvanud ja pidu võttis päris pöörased tuurid. Vihtusime tunde hingeunustavalt non-stop tantsida kuni leidsime, et peame ühe leeduka eest põgenema, kes juba numbri järjekindla nuiamiseni jõudis. Ja eks vanadus hiilis kontidesse ka lõpuks. Häbi tunnistada, kuid põgenesime, kuigi sell oli päris hea tantsukaaslane. Ei ajanud liigselt ligi ja oli igati viisaka suhtumisega. Küll aga kippus vahepeal armukadedaks minema:DDD

.

Edasi istusime JP-ga kajutis ja pr.M lebas keset koridori. Väsimus ja naljatuju. Ja hämmastav mis elu käis 9.teki koridorides kell 5 öösel! Kes kalpsas pesuväel korduvalt kahe kajuti vahet, kes tuli pr.M-i eest vaat et kaameleid pakkuma (iisraellane), kes suhtles meiega lõbusalt ja kes piidles niisama. Igal juhul tõsine elu käis.

Oijahh, seltskond oli super ja reis meeldejääv:D

*****

Ükspäev käisime E-ga sushit söömas. Ta nüüd viimast kuud rase ja paraja õhupalli alla neelanud. Kogu aeg on teatud, et tuleb poiss, nüüd alles aga 3D UH-ga selgus, et siiski plika:D

.

Tal see neelatud õhupall muudkui mürgeldab sees, nii et kõht lehvib mitmes suunas ja mingid kohad punduvad täiesti selgelt. Ma siis ka katsusin seda õhupalli ja selle peale anti mulle konkreetselt kannaga peopessa! Ma läksin kohe elevile:D

Pilt kusagilt interneedusest pärit:

Titelainel jätkame.

.

Käisin ka tutvumas pisikese preiliga, kes minust tädi tegi. Tuli teine 2ndl enne arvestatud aega ja nagu torpeedo... - veed tulid ära, valusid ei kuskil, igaks juhuks haiglasse libasid kontrollima, seal selgus, et juba 5cm avatud ja kohe sünnitustuppa. Enamuse aega said noored olla kahekesi, ainult lõpuks kutsus vend ämmaka kohale. 3h jõudsid valud kesta ja juba oligi tirts käes.

.

Kanaarilinnu häält teeb:D Piiksub:DDD

.

Jama oli see, et vabasid perepalateid ei olnud ja esimeseks ööks pidi vend koju koti peale minema. Õnneks järgmisel päeval said juba kõik koos olla.

.

Piiga on minu moodi:D:D:D (kõneleb uhke tädi). Ehk siis selline nagu mina sündides: tume, pikad juuksed, pikad ülisaledad jäsemed ja nöpsnina:D

.

Ajaks, kui mina neid vaatama läksin, oli kaal juba 2,8 peale kukkunud, kuid sealt edasi algas tõus ja nüüdseks on noor pere kodus. Laupäeval tulevad ka vanemad ja vanaema siia, eks siis läheme vaatame kanaarilinnu koduses keskkonnas kah üle.

.

Ja pühapäeval läheme A tütre katsikule, kes sai täna juba kuu aega vanaks:) Tuleb tittede nädalavahetus...

*****

Möödunud reedel lõbustas M mu "üksildast olemist" sellega, et võttis kaasa ühele sünnipäevale. Ja laupäeval oma sõprade juurde saunaõhtule. Irvitada sai taaskord nii, et kõhulihased trenni enam ei vaja.

.

Mõlemast paigast sain tulema vastu hommikut, sauna-retkelt lausa kell 5... No raske arvata kui palju ma magada jõudnud olen:) Eriti kuna laupäev ja pühapäev olid koolipäevad kah veel.

.

Hakkab selline igiliikuri tunne tekkima juba. Loodetavasti tervis ikka peab vastu, kuigi see va neetud köha, mis haigusperioodist jäänud, ei taha kuidagi üle minna...

*****

R on ka hea naljamees. Ema ikka südamest naerab teemat.

Nimelt ta aeg-ajalt teatab, et broneerib mu juurde aja ja tuleb mingi filmiga. Et vaataks koos. Ja loomulikult toidukotiga, minu juurde muidu pole mõtet tulla:D Ta meie ligi 4 aastaga selle suurepäraselt selgeks saanud:D
Küsib ema, et millega R siis seekord tuli? "Praelihaga", teatan. Selle peale pidi ema omaenda kõõksatuste kätte lämbuma:) Aga R sai tunnustatud kui minu hästi tundja:D Ja tõepoolest, jänesetoiduga ärge mind narrima tulge, eksole...

.

R-iga kakleme viimasel ajal ka kino teemal (ta ise väidab et üldse ei kakle, teema lihtsalt settub). Mõtleme kinno minna, kuid valida tahab ta, nagu alati, endale sobivat filmi. Minul aga üks film mida raudpoint näha tahan ("Ta pole sinust eriti huvitatud"). Tema jonnib, et mingi tobe suhetevärk. Ei ole tobe, eluline, aus ja naljakas on. Ja mina tahan näha. Ükskord juba käntseldasime kokkuleppele mittejõudmise tõttu kinoaja, vaatab mis edasi saab.

.

Pagan küll, meie kooselu ajal alati vaatasime filme mida tema valis. Ma üldse ei kobisenud. Nüüd tahan, et vaataks korra ka seda mida mina tahan. Siis võib jälle tema valida.

.

Ükspäev helistabki: "Tead, ma siin mõtlesin selle kino peale". Mina, et jess, lõpuks ometi saab korda! "Ma vaatasin, et tuleb kohe varsti üks film, mis sulle raudselt meeldiks. Mine loe selle kohta kodukalt". Sossssdi.... Kogu eufooraiõhk väljus. Pagan küll, ma tahan just seda filmi vaadata, muud võib ka vaadata, kuid seda tahan esimesena näha! Nii ka ütlesin.

.

Veel paar päeva hiljem siis helistab ja teatab: "Ok, kui sa tahad niiväga seda näha, eks siis vaatame". Mehed ja nende juhtmed, ma ütlen! Aga hea et pärale jõudis:)

.

Lisaks plaanisime Uuspõllu "Ürgmeest" vaatama minna, kuid kui kuupäeva valmis valisime (paar päeva peale kuupäevade avaldamist), olid piletid kõik viimseni igale etendusele välja müüdud. Maaaaasendav! Loodetavasti neid lisandub veel. Liiga populaarne selleks et sahtlisse kopitama panna. Ja MaSu ajal hea koht teenimiseks ju.

*****

Teate, ma igatsen puhast maapinda. Ilma lume ja jääta. Ma ei suuda enam madalajalgsena ringi koperdada, ma vajan kontsadel tippimist. Aga lume ja jääga ma ei julge enam. Peale seda, kui puusas ühe lihase ära tõmbasin ja aastaid valu taluma pidin.

.

Õnneks välja vaadates on aina paljulubavam. Ei ole enam kaugel aeg, mil saab mantlihõlmade lehvides ringi tuuseldada ja selja taas sirgu lükata, kuna ei pea enam nuuskurkoera kombel otsima lume all varjuvat jääd.

*****Pange keegi mulle aru pähe.

Ma kaalun täiesti tõsiselt Scoutsrännakule minemist. See tähendab märsti lõpus "toredate" ilmade ja pinnasega Pakri poolsaarel 30-kilomeetrist rännakut koos mitmesaja sõjaväelase/muu eriteenistujaga. Lisaks mingi osa vapraid tsiviile.

.

Kuna mul teenistusrelva pole, pean ma selga võtma 15kg-se seljakoti (u. 1/4 minu kaalust), mida kaalutakse nii stardis kui finišis.

.

Kardan et pongestan end seal lolliks, kuna mitte kuidagi ei tahaks viimasena finišeeruda ju... Aga arvestades tõika, et aastaid pole ma enam mitte mingisugust trenni teinud ja liikumine piirdub hetkedega mil suudan auto koju jätta ja bussiga minna, siis... Vormi ei saa isegi mitte olematuks nimetada, pigem sinna kuskile miinuspoolele...

Ja siis kibelen rännakule tüüpidega, kes jooksevad igapäevaselt ringi, liivakott seljas...

Aina ebanormaalsem see idee mulle tundub. Mispärast siis ometi süda sellest aru ei saa?

*****

Oi kui pikk postitus sai!

Lehmamajandus

Lõpuks ometi mõistlikud seletused sellest, kuidas eri majandusvormid toimivad:

Kristlik demokraatia:

Teil on kaks lehma, teie naabril mitte ühtegi. Te jätate ühe lehma alles ja kingite teise oma vaesele naabrile. Pärast seda te kahetsete seda.

Sotsialism:

Teil on kaks lehma, teie naabril mitte ühtegi. Valitsus võtab teilt ühe lehma ära ja annab teie naabrile. Teid sunnitakse kolhoosi astuma, et teie naabrit loomapidamisel aidata.

Sotsiaaldemokraatia:

Teil on kaks lehma, teie naabril mitte ühtegi. Teil on süümepiinad, kuna olete edukas. Te valite valitsusse isikud, kes teie lehmad maksustavad. Te olete sunnitud ühe lehma maha müüma, et jõuaksite makse maksta. Valitsus ostab selle raha eest ühe lehma ja annab teie naabrile. Tunnete ennast õiglasena.

Demokraatia:

Teil on kaks lehma, teie naabril mitte ühtegi. Ja siis?

Kommunism:

Teil on kaks lehma, teie naabril mitte ühtegi. Võimud konfiskeerivad teie lehmad ja müüvad teile piima. Seisate tundide kaupa piima järjekorras. See on hapuks läinud.

Kapitalism:

Teil on kaks lehma. Te müüte ühe maha ja ostate pulli, et karja luua.

EL bürokraatia:

Teil on kaks lehma. EL konfiskeerib mõlemad, tapab ühe ja lüpsab teist, maksab teile kahjutasu ning valab piima merre.

Ameerika ettevõte:

Teil on kaks lehma. Te müüte ühe maha ja liisite selle tagasi. Te asutate aktsiaseltsi ja sunnite mõlemad lehmad neli korda rohkem piima andma. Te imestate, kui üks ära sureb. Te väljastate pressiteate, kus teatate, et vähendasite kulusid 50% võrra. Teie aktsiad kerkivad.

Prantsuse ettevõte:

Teil on kaks lehma. Te streigite, kuna tahate kolme lehma. Te lähete lõunale. Elu on ilus.

Jaapani ettevõte:

Teil on kaks lehma. Kaasaegseima geenitehnoloogia abil vähendate te lehmad kümnendikule algsest kasvust ja panete 20-kordselt piima andma. Siis teete lõbusa lehmamultika, nimetate selle lehmamoniks ja müüte seda üle kogu maailma.

Saksa ettevõte:

Teil on kaks lehma. Kaasaegseima geenitehnoloogia abil muudate lehmad selliseks, et kõik on blondid, kaanivad suurtes kogustes õlut, annavad parima kvaliteediga piima ja võivad joosta kiirusega 160 km/h. Kahjuks nõuavad nad aastas 13 nädalat puhkust.

Briti ettevõte:

Teil on kaks lehma. Mõlemad on hullud.

Itaalia ettevõte:

Teil on kaks lehma, aga te ei tea kus nad on. Neid otsides kohtate ilusat naist. Te lähete lõunale. Elu on ilus.

Eesti ettevõte:

Teil on kaks lehma, te sunnite nad viis korda rohkem piima andma, lehmad surevad ära ja tuleb suure raha eest raipetehasesse vedada. Võtate võimalikult suure laenu, ostate võimalikult suure džiibi, arendate karjamaast uue elamurajooni, mida te ei suuda maha müüa. Lähete pankrotti ja kolite kuuse alla. Elu on ilus.

Jehuu!!!!

Täna öösel sai minust ametlikult tädi!!!
Vend ja vennanaine said tillukese tirtsu vanemateks:)

Informatiivsed andmed:
Aeg 1:54
Mõõdud: 49cm + 3006g

Pilt näpatud siit lehelt.

Tellimustöö

Sain blogi kohta etteheitva kirja: "Kle, vaatasin just su blogi, viimased postitused kuidagi mitte-nii-emotsionaalsed enam. Vahest paned praegast mingi postituse, saax vähe särtsu :)"

.

Einoh, tule taevas appi! Käsu peale emotsioone must välja ajama? Ei lähe läbi - vanaks hakkan jääma ja emotsioonid rahunevad ning jäävad võimuvõitluses aruraasukesega alla...

.

Aga kirjeldan hoopistükkis vahepealset elu-olu natuke. Rahulikus võtmes;)

*****

Mõni päev tagasi kleebiti mulle vargaplika silt külge. Jep, majandussurutis mõjub nii rängalt, et sunnib mind ilmselgelt hügieenisidemeid varastama...:

Sisenesin ühte tillukesse poodi ning suundusin otsima hügieenitarvete väljapanekut. Poe uksest alates jälitas mind kullipilguga turvamees. Näen tõenäoliselt piisavalt kahtlane välja, kuigi tol päeval paistsin enesele peeglist täitsa asjalik. Kostüümis ja puha.

.

Nii, leian otsitava riiuli ning asun uurima. Mida siis tarvis oleks. Igasugu ultrad ja plussid ja tilgad ja nendes orienteerumine polegi mitte nii lihtne. Eriti kui ei täienda enda harjumuspäraseid varusid ja ei tea täpselt mida abivajaja sooviks.

.

Turva seisab truult mu kõrval. Tunnen end ütlemata turvatult (vähemasti ei tule mõni kotijooksupoiss mu valitavat sidemepakki mu käest haarama), samas aga ka kohutavalt ebamugavalt. Lõpuks ei pea närv vastu ja küsin: "Jah? Kas Te soovite mind valimisel aidata? Või soovitada?"

.

Selle peale mühatatakse ja eemaldutakse, kuid mu ütlemata vargaplikalik olemus ei anna asu ja nüüd juba mõningase vahemaa tagant piieldakse mind kahtlustavalt terve poesviibimise aja kuni ostu eest tasumiseni. Mine tea, äkki kraban kuskilt mõne šokolaadibatooni kiire liigutusega taskusse.

.

Vot see oli nüüd täiesti esmakordne kogemus, kuid kindlasti mitte selline mille kordumist tahaks. Väga ahistav tunne oli.

*****

Reede 13 õhtul suundusin juuksurisse. 2,5 tundi läks aega, kuid nüüd olen tumeoranžiga segatud sügavpruun. "Ruske lehm" on ametlikult peast kadunud.

.

Üksjagu nüsiti juukseid ka õhemaks, nüüd saab inimese moodi ehk kiharaid sättida, ei ole sellist metsikut telgi kuju võtvat lakka enam. Ise olen rahul:D

*****

Peale juuksurit kihutasin Murastesse, kuhu K oli vahvaid kodanikke külla kutsunud (ja jumalikku kana-lehttaigna pirukat küpsetanud!). Mõnda polnud aegu näinud ja kohe soe tunne oli. Üle aastate sai isegi üht hiidlast emmatud/mopsutatud. Arvestades hiidlaste-saarlaste igikestvat "vaenu" (;D) oli see ehe märk täiskasvanuks saamisest... Aga jah, poisil on suuvärk nagu hiidlasel ikka - ei saa irvitamata:)

.

Helistab R ja uurib millega tegelen. Kui kuuleb, et läksin autoga, siis muretseb, et nii ei saa ju üldse vabalt sõprade seltskonda nautida. Ikka saan, pole ju hullu:)

.

Teatab siis, et võtku ma ikka vabalt koos sõpradega mõni klaas veini, ta tuleb toob mu öösel linna. Tal väljaminekuplaane polevat enivei. Ja hommikul teeb teise sõiduringi, et mind autole järele viia...

.
M teatas selle peale, et "üritas +punkte teenida". Noh, kui nii, siis igatahes need punktid ta ka sai:)

.

Einohjah... pean taaskord tõdema, et mul on ikka toredad ja abivalmis eksid:D Seda, et ma mehi valida oskan, tean ma juba ammu. Ikka leian pärlid üles... ja pärast mind tundub neile iga nende järgmine kaasa kui ingel:)))

Ma olen oma ekside olemasolu üle igatahes väga õnnelik.

*****

Järgmisel hommikul suutsin ma loomulikult unustada, et on sõbrapäev. Kui siis esimene tervitus tuli (üllatuseks 10a tagasi kohatud noormehelt, kellega alles mõni nädal taassuheldud), siis taipasin:D Vot mis tähendab kui pole vajadust südamekujulist kooki küpsetada:)

.

Läksin hoopis E poole ja lasin endale pannkooke küpsetada. Ise istusin nagu saks laua ääres ja kuulasin Tai reisi muljeid.

*****

Aga muidu on elu hetkel väga kirev ja ütlemata tempokas mitmes mõttes:) Teatud asjadest kahjuks kribada ei saa, kuid peaasi, et endal põnev on:D

*****

Inimesed, mis asju te ometi google'st otsite???

Viimased pärlid, millega minu blogini mingil x põhjusel on jõutud, on "ilge pissihäda" ja paar tundi hiljem täpselt samalt IP-aadressilt: "ei jõudnud pissi kinni hoida"

???

Munad peos, haigla ja crème brûlée

Nüüd pean teile avaldama ühe pealtnäha leebe neidise blondi hetke. Jutt Jääraplikast.

.

On teine parasjagu kodus tõbine ja maadleb muuhulgas põskkoobastega. Pea tatti täis. Et aga tatt peast ära läheks, tuleb igasugu vanarahva tarkusi kasutada, eksole. Nt nagu kuumutatud soolapadjad põskedel või ka äsjakeedetud kuumad munad.

.

Laseme aga msnnis näppudel nobedalt ringi kablutada, kui tuleb tekst:

JP says: ma nüüd veits ei kriba, panin munad põskedele

Mina muidugi lõugan naerda, lootuses, et mõni töökaaslane ukse tagant parasjagu ei möödu. Mõne aja möödudes hakkab JP jälle trükkima.

Sipsik says: munad jahtunud?

JP says: ei ole jahtund, ma ühe näpuga trükin. teisega hoian munadest kinni.

Pole vist tarvis minu reaktsiooni kirjeldada:)

(...... väljast sellise malbe välimusega blondiin, kuid kui suu avab, siis hoia piip ja prillid.....)

*****

Nädalavahetusel otsustasime tüdrukutega proovida teha (esimest korda elus:D) crème brûlée'd (eesti keeles ka brüleekreem).

Kohaks valisime A kodu, keda tahtsime veel korra ühes tükis näha. Ta nimelt saab homme lapse...

Kohtume Rocca al Mare Prismas. Vahes nr 44 vaatab A mind pikalt ja põhjalikult tunnistades ning lausub: "Tead.... nüüd oled sa päriselt ka Kunksmoori nägu". Einohjah! :DDD

.

Kuidas brüleekreemi teha, seda vaatasin siit. Retsepti võtsime nami-namist.

Ütleme nii, et valmistamine on kohutavalt lihtne. Ainus jama, et tarbida saab liiga pika aja pärast (peale ahjust väljavõtmist ja jahtumist tuleb minimaalselt 4-ks tunniks külma panna). Seega on see pigem teise päeva magustoit, kus üks õhtu teed valmis ja järgmine päev serveerid.

Nonii, lõpuks kõik valmis ja vaja sööma hakata. Selleks aga vaja suhkrukiht peale kanda ja karamellistada, et tekiks kõva koorik.
Kaasas oli mul pika varrega küünlasüütaja, millega tundus olevat loogiline karamellistada. Vale puha! Suhkur isegi mitte ei iitsatanud selle peale.

Mida teha? Toppisime siis kreemid hästi kuuma ahju grillifunktsioonile, kõige ülemisele vahele, et pealt tugevat kuumust saaks. Ok, suhkur karamellistus. Aga siiski muutus ka kreem soojaks ja see pole õige asi. Tekib lumepallisupi maitse. See on ka muidugi hea, kuid eesmärk oli teine.

Järgmiste portsudega olime juba targemad. Grillisime suhkru karamelliks, jahutasime kreemid ja toppisime nad sügavkülma. Kui olid korralikult ära jahtunud, lõime karamellkoore plõksuga katki ja täiesti ehe crème brûlée oligi olemas:D

Väääääga maitsev.

Küll aga olen ma edaspidi targem ja muretsen kuskilt tööriistapoest leegiheitja. Sellise pisema. Räägivad, et õli baasil on parem, kuna gaasi oma andvat lisamaitset. Aga leegiheitjaga teevad ka kokad ja nii on kõige õigem.

Huvitav saab vist see vestlus olema poes.

Mina: "Tere! Kus teil siin leegiheitjate valik on?"

Müüja: "Millist te soovite?"

Mina: "Sellist pisemat ja vist on parem see mis õli kasutab"

Müüja: "Oleneb milleks teil seda tarvis on"

Mina: "Crème brûlée valmistamiseks"

Müüja: "?????"

*****

"Minu" titadest esimene on kohe-kohe tulemas. Miks minu, sellest kirjutasin siin ja siin.

Täna läks A haiglasse sisse. Homme kell 9 on ta laual sirakil ja tita võetakse välja. Jube kummaline on ette teada, et homme nt kell 9.15 saad sa lapse...

Käisin teda täna veel vaatamas. Külastusaeg kestab 19-ni, mina jõudsin pool tundi varem. Garderoobitädi ütles, et võtku ma välisrõivad üles kaasa, tema läheb kell 19 ära ja siis ma ei saa riideid kätte enam. Ja siis ma võin kauemaks jääda.

Noh, luba ju antud üle aja jääda ja nii me seal pläkutasime, kuni kell 20 lahkusin.

Alla jõudes avastan, et uksed kõik lukus. Kolistan mööda inimtühja haigla 0-korrust ringi (pagana labürint!) ja no mitte kusagilt välja ei saa. Tuleohutuse viidad muudkui aga näitavad, et sinna ja sinna, kuid uksed lukus. Huvitav kas tulekahju korral lidub keegi võtmega neid uksi avama või?

(Sama case oli ju meil koolis, kui 12. klassis käies kool põles. Oleks varuväljapääsud lukustamata olnud, oleksid kaks sõpra tõenäoliselt eluga pääsenud. Nüüd aga juhtus nii, et sõber võttis astmat põdeva sõbra selga ja üritas teda läbi süsimusta vingu lähima väljapääsuni vedada, kuid kuna see oli lukus, siis tagasi enam ei jõutud. Enne langes betoontrepp sinna kus olid poisid... Lisaks osa õpilasi hüppas akendest alla ja meie klass põgenes tule eest mööda vihmaveetoru laskudes... - väike parandus/minu eksitus poiste mittepääsemise kohta leitav kommentaaridest. mälu pole enam see...)

Igatahes tulid väga ebameeldivad mälestused pinnale ja arvan, et sellist asja ei tohiks haiglas kindlasti olla. Uksi saab lukustada ka nii, et sisse ei saa, kuid välja saab.

Nonii, ekslesin siis mööda koridore ja no ei saa välja. Ja kedagi ei liigu kah kusagil. Helistasin siis A-le ja palusin juhedamist. Ta seal palju käinud ja äkki teab kuhu suunda peaksin hoidma, et inimesteni jõuda.

Noohhh, liigun siis liftiga üles ja jõuan mingisse osakonda... Selgub, et sünnitusblokis olen. Appi! Põgenen padavai. A teiselpool toru otsas, suundun nüüd juba teadlikult vastuvõtu suunas. Sest seal on uks ja valvearstid ja saan ehk mingi valemiga välja:D

Ühest ruumist tuleb eriti tigeda näoga tädi välja. Küsin, et kustkaudu välja saab. Sõna lausumata ja nägu väänates osutab kuskile ja nii ma sealt siis põgenen:D

Oijahh, oleks ma teadnud, et välja ei saa, oleksin ju ilusasti kell 19 lahkunud. Aga öeldi ju, et siis saan kauemaks jääda... A oli privaatpalatis ka, nii et kedagi me ei seganud.

Pelgu sünnitusmaja on igatahes üks kummaline koht...

Edit 12.02: Nonii, täna kell 9.15 oligi tirts käes:DDD

Täna laulab meile Ozzy

Paljud vana (noorema) Ozzy austajad väidavad, et see mis ta praegu teeb pole üldse see. Et ikka ainult ja ainult Black Sabbathi aegne Ozzy kõlbab.
No mina ei tea... Mulle igal juhul väga meeldib uus Ozzy.
Jutul lõpp, kuulame nüüd head muusikat:


Gazing through the window at the world outside
Wondering will mother earth survive
Hoping that mankind will stop abusing her sometime

After all there's only just the two of us
And here we are still fighting for our lives
Watching all of history repeat itself
Time after time

I'm just a dreamer
I dream my life away
I'm just a dreamer
Who dreams of better days

I watch the sun go down like everyone of us
I'm hoping that the dawn will bring a sign
A better place for those
Who will come after us ...
This time

I'm just a dreamer
I dream my life away oh yeah
I'm just a dreamer
Who dreams of better days

Your higher power may be God or Jesus Christ
It doesn't really matter much to me
Without each others help there ain't no hope for us
I'm living in a dream of fantasy
Oh yeah, yeah, yeah

If only we could all just find serenity
It would be nice if we could live as one
When will all this anger, hate and biggotry ...
Be gone?

I'm just a dreamer
I dream my life away
Today
I'm just a dreamer
Who dreams of better days
Okay
I'm just a dreamer
Who's searching for the way
Today
I'm just a dreamer
Dreaming my life away
Oh yeah, yeah, yeah

Infoks neile, kes soovivad meestega tutvuda

... külastage raamatupoodi ja viitke seal veidi aega.

Vähemalt minul tomib juba ma ei tea mitmes kord:)
Väike lootus muidugi seal ka keskmisest intelligentsemaid tüüpe kohata, kuigi ei saa niimoodi hinnanguid lahmata. Aga minu jaoks lugemus mingi näitaja ikka on, kasvõi silmaringi arendamise seisukohalt.

.
Sellepühapäevane seik Apollos poleks muidu mainimist väärt, kuid tahan sellele tuginedes kobiseda sugudevahelise olelusvõitluse teemal.

Seega:

Olles juba pikemat aega pakutavat uudistanud, jõudsin järjega lasteraamatute osakonda. Sooviks oli leida Kunksmoor:DDD

Kunksmoori ma ei leidnud, küll aga leiti mind ühe meeskodaniku poolt.

.

Astub siis ligi ja teeb juttu. Ma viisakas inimene ja vastan ilusasti küsimustele. Jutu sees selgub, et on vist pikalt sabas käinud, kuna teab kommenteerida: "Sulle vist meeldivad elulood, veetsid neid uurides väga kaua aega". Azoo...

.

Ümber nurga hakkab uurima, et kas enda lapsele otsin raamatut (loe: kas sul lapsi on). Ja kui oma mittemöödunud köha käes vaevlen, siis mainib, et "oioi, sellise köhaga ei tohiks ju väljas käia, peaks laskma kodus mehel enda eest hoolitseda" (loe: kas sul mees on).

.

Kahjuks tüdinen sellest vestlusest suht kiiresti ja tõmbun tagasi. See aga ei peata meeskodanikku ennast reklaamimast. Mida ma selle poole tunni jooksul küll teada pidin saama. Kui edukas ta on, kui mitu firmat tal on, kellega ärialaselt suhtleb ja kes temalt muudkui nõu küsivad. Ja seda kõike muide tagasihoidlikul toonil, nagu pinda sondeerides. Samas ei esitanud ma ühtegi suunavat küsimust, reageerisin vaid üksikute fraasidega, kuid ju siis arvas et ei avalda veel mõju ja vaja end rohkem reklaamida.

.

Mul hakkas kahju. Päriselt. Et kas asi on turul nii karmiks läinud, et enese teistest võimalikest võistlejatest eristamiseks on tarvis oma edukust reklaamida? Esimese asjana?

.

Meenub seik Indiast, mis minu jaoks klassifitseerub seni parima kohtingukutsena. Veidi jutumärkides:D

Jalutasin üksinda, kui ligi astus tõeline Ilusmees. No selline kompu, et pista või nahka. Teeb siis juttu ja peale mõningast vestlemist kutsub sööma. Mine tea, äkki oleksingi läinud, kuna jutt jooksis, kuid asja muutis koomiliseks kui ta mu kõhklemist nähes enese reitingu tõstmiseks pidas vajalikuks mainida: "Näed, see siin on minu auto".

Appi.... Selline tegu oli et mitte valju häälega naerma hakata. Aga jah, kuidas sa ikka valget naist ahvatled kui mitte oma maksejõulisust demonstreerides...:D Mul oli kange tahtmine öelda, et "mul on suurem", kuid suutsin keele hammaste taga hoida.

Õhtusöögile ma igatahes ei läinud. Mine tea mis reklaam mulle veel oleks osaks saanud:D

.

Kui nüüd aga koduses Eestis tegelikult sama lugu toimus, siis pani see päris mõtlema. Et kas meie, naised, oleme mehed tõepoolest nii hellaks teinud? Et müüb vaid edule orienteeritus ja "trumbid" on vaja koheselt välja käia, et mitte väljapraagituks saada? Siiralt, päris kahju hakkas.

Ja ma vist olen ikka liiga vanamoodne, kuna eeldan flirti, sabakeerutamist ja kõike seda põnevat südame pekslemist mis sellega kaasneb. Tuima enesele hinnasildi külgekleepimise asemel.

.

Vähemasti oli ta viisakas ja ei hakanud mu kontakte nuiama. Nägi, et ma ei võta väga vedu ja lõpuks ulatas mulle oma kaardi, lootust avaldades, et äkki tahaksin temaga veel suhelda.

Guugeldasin huvi pärast ja jah, on küll tegija, kuid sry, ma pole kunagi enampakkumistel osalenud ja ei osale ka seekord.

Lapsesuu - sõnaseletusi

* soolikad on selline kile, kuhu pakitakse vorsti (5a)
* magu on väga tähtis. kui magu poleks, voolaks kogu toit otse jalgadesse (6a)
* ämm on vanematest selle ema, kes abiellub võõra perekonnaga (7a)
* vanaema ei päevita enam topless, sest tema topid on natukene lotendama hakanud (6a)
* vanaema on selline tädike, kellel enam hambaid pole ja kellel on paksud kintsud. ta paneb need ööseks öökapi peale (6a)
* kana muneb mune, siga muneb vorste (5a)
* mõned lehmad on mustad. need on sissesõitnud (6a)
* koduloomad on need, kes roomavad seinte sees (7a)
* need lehmad, kes rohkem ringi jooksevad ja udarat raputavad, teevad jogurtit (5a)
* pastoril on kurb töö. ta peab inimesi maa sisse kaevama või ahjus küpsetama (6a)
* kui keegi ära sureb, siis riputatakse vardasse poollippu (4a)
* põlvekeder on kauss, mis on põlve all, et kui peaks vesi põlve tulema (5a)
* kui teed silmad lahti ja kõik on must, siis oled teadvuseta (7a)
* keha lõpeb kingadega (5a)
* armastus on siis, kui näed kedagi aga tunned seda kõhus (5a)
* kui ikka lapsi ei saa, võib arst teha lapse katseklaasis. aga enamik lapsi on tehtud tavaliste klaasidega (7a)
* kui hakkad vanaks jääma, hakkab keha laiali pudenema ja siis võid tuulega minema lennata (7a)

Spuuki, ronk ja hambad kurgus

Vahepeal vahetasin oma traditsioonilist lahing-unenägude keskkonda ja džunglis müttamise asemel ühinesin Kariibi mere piraatidega. Pean ju hetkel Kariibi mere kandi pahadest piraatidest puhta hoidma, ekskaasa põgenes sinna abielluma:D Kah üks võimalus "kibe!"-karjumisest pääseda:)

***

Appi, ma hakkan omaenda mõtteid kartma!

Juba väga mitmes kord sel aastal (mida on olnud peaaegu 1 kuu) suudan ma soovitu enda juurde mõelda. Esialgu on see piirdunud kontaktidega. Nt mõtlen, et tahaks hakata selle või tolle inimesega taas suhtlema (keegi minevikust kuni väga kaugest minevikust), kellega kuid või lausa aastaid pole suhelnud. Meesterahvastest jutt ja sellistest, kes panevad talle saba veidi sopsuma ning kellele seetõttu erinevatel põhjustel ei helista/kirjuta niisama, et "kle, mis teed, suhtleks veidi".

Ja nad võtavad ise ühendust. Suhteliselt kiiresti. Üks oli kõige hullem - see reageeris KOHE...

Ma ei saa aru mis toimub...

Muidugi on see üdini positiivne, kuigi veidi ehmatav. Nüüd jääb üle vaid soovida oskust oma soove mõelda nii, et need kõigi jaoks läbinisti positiivse tulemusega oleks. Ehk siis et kogemata kellelegi liiga ei teeks/kellelgi midagi nihu ei keeraks.

Weird.....

***

Täna käisin arstil, sain ametlikult loa esmaspäevast tööle naasta. Jube imelik on see kodus passimise aeg olnud küll.

***

Kuna nagunii juba ninaotsa toast välja pistsin, viisin ühtlasi auto parandusse. Peale ühest lume alla varjunud august hirmsa kolakaga läbi sõitmist hakkas auto tagumine ots kolisema. Selline tunne oli, et tagumises rattakoopas mingid rauajupid hüplevad.

Teenindusse jõudes käitusin nagu ehe blondiin:

"Tere! Ma lõhkusin oma auto ära..." (huulenurgad kaarduvad mossitades allapoole)

"Noh, mis mureks siis?", küsib sõbralik meesterahvas.

"Koliseb."

Tõstavad auto üles ja selgub, et tagumine vasak amort pooleks. Veel urgitsedes tuleb välja, et amordipadi lahti/lõhki/misiganes löönud. Loomulikult tuleb ära vahetada mõlemad tagumised padjad ja amordid. Siis kehtib ka garantii ja pole ohtu, et kuu aja pärast parempoolsega sama jama.

Igavene ikaldus, ma teile ütlen. See, mis rahakotis toimuma sai, oli/on jätkuvalt puhas ahastus. Nii palju tuhandeid rahasid tahtsid mu käest...

Ok, ma tean, et amordid nagunii kuluvad/tahavad aja jooksul vahetamist, kuid Savipäts tegelegu oma suurte lubadustega ja parandagu Tln teid... Jupphaaval kasvõi. Selline vastküntud põllul sõitmine on ju paras mõrv.

Selle peale võtsin vastu otsuse ja soetasin kolme kuu bussikaardi. Oma musta ronka ahistan vaid siis, kui kindlasti autoga pean minema. Ei piina teda enam igapäevaselt neil jubedatel teedel. Aitab küll.

***

Vahepealne sunnitud kodusistumine tekitab kange tahtmise taas kassidest sissekannet teha. Nad on ikka üle mõistuse lahedad tegelased:D Võtan end kokku ja kriban taaskord päris nende oma postituse millalgi:)

(selle peale ajas üks tüüpidest end püsti ja tuli mind suure hoolega musitama:D vahel on need musid nii jõulised, et oht omaenda hambaid kurgust leida;D)

Lubadused on täitmiseks ja kired rahuldamiseks

Täitsin oma lubaduse ja koostöös arstitädi tungivate soovitustega jäin kodusele ravile. Jube imelik on kodus passida, kui otseselt suremise tunnet peal ei ole. Ei oska olla ega midagi teha. Isegi lugeda tundub imelik (mingid süümeka-moodi asjad käivad närimas). Nii ma siis käin iga natukese aja tagant töömeili kontrollimas...

See aga ei tähenda nagu ei võiks tegeleda oma tõelise kire - lendamisega. Lendasin siis veidike ajas tagasi ;D

Äratundmisrõõmu neile, kes armastavad lugeda

Paroodiad sellest, kuidas jutustaksid loo Punamütsikesest:

.
Edgar Allan Poe:
Vana ja sünge, salapäraselt julma loori mähitud metsa kohal hõljusid kurjakuulutavate sooaurude pilved, oli otsekui kuulda ahelate fataalset kõlinat. Müstilises õuduses elas selle metsa serval Punamütsike.
.
Ernest Hemingway:
Ema tuli tuppa. Ta pani lauale korvi. Korvis olid piim, nisuleib ja munad.
"Näed," ütles ema.
"Jah?" küsis temalt Punamütsike.
"Viid selle," ütles ema, "oma vanaemale."
"Hüva," ütles Punamütsike.
"Ja vaata ette," ütles ema. "Hunt!"
"Jah."
.
Guy de Maupassant:
Hunt kohtas teda. Ta heitis Punamütsikesele selle erilise pilgu, mis saab Pariisi kogenud elumehe poolt osaks ikka veel süütust teeselda püüdvale provintsikoketile. Mees ei usu tema süütusse põrmugi rohkem kui tema ise ja näeb juba vaimusilmas, kuidas neiu lahti rõivastub, kuidas tema seelikud langevad üksteise järel ja kuidas tal lõpuks on üll ainult särk, mis lubab aimata tema keha ahvatlevaid piirjooni.
.
Victor Hugo:
Punamütsikest haaras värin. Ta oli üksinda nagu nõel kõrbes, nagu liivakübe tähtede vallas, nagu gladiaator mürgiste madude keskel, nagu uneskäija ahjus.....
.
Jack London:
Kuid ta oli oma rassi vääriline tütar, tema soontes voolas valgete maailmarändurite tugev veri. Silmagi pilgutamata tormas ta hundile kallale, andis talle jalustrabava hoobi ja lisas sellele otsekohe klassikalise lõuahaagi. Hunt põgenes hirmunult. Punamütsike vaatas talle järele, naeratades võluvalt naiselikku naeratust.
.
Jaroslav Hašek:
"Mis ma küll ometi tegin," pomises hunt. "Tegin enda täis, muud ei oska öelda....
.
Honoré de Balzac:
Hunt jõudis vanaema juurde ja koputas uksele. Selle ukse valmistas tundmatu meister XVII saj. keskpaiku. Ta raius ukse välja tollal moodsast kanada tammest, andis oma kätetööle klassikalise nelinurkse kuju ja riputas ta raudhingedele, mis võisid omal ajal head olla, kuid kriiksusid nüüd õudselt. Uksel polnud mingeid ornamente ega mustreid, ainult all paremas nurgas võis näha kriimustust, mille kohta jutustati, et selle olevat oma isikliku kannusega tõmmanud Celestin de Chavarges - Marie-Antoinette'i favoriit ja Punamütsikese vanaema vanaisa emapoolne tädipoeg. Muidu oli uks täiesti tavaline ja sellepärast pole mõtet temal üksikasjalikumalt peatuda.
.
Oscar Wilde:
Hunt: "Vabandage. Te ei tea mu nime, kuid....
Vanaema: "Oh, sel pole tähtsust. Tänapäeva seltskonnas on kõige parem kuulsus just neil, kel pole nime. Millega võin teile kasulik olla?"
Hunt: "Asi on nii....Mul on väga kahju, kuid ma tulin, et teid ära süüa.
Vanaema: "Kui armas! Olete väga teravmeelne džentelmen."
Hunt: "Mõtlen seda tõsiselt."
Vanaema: "See annab teie vaimukusele erilise sära."
Hunt: "Olen rõõmus, et te ei suhtu liiga tõsiselt sellesse, mille ma teile nüüdsama teatavaks tegin.
Vanaema: "Praegusel ajal tähendab tõsine suhtumine tõsistesse asjadesse ainult halba maitset."
Hunt: "Millesse peaksime siis suhtuma tõsiselt?"
Vanaema: "Rumalustesse muidugi. Kuid olete talumatu."
Hunt: "Millal on hundid talumatud?"
Vanaema: "Kui nad esitavad tüütuid küsimusi!"
Hunt: "Ja naised?"
Vanaema: "Kui ei leidu kedagi, kes naisele tema õige koha kätte näitaks."
Hunt: "Olete väga karm enda vastu."
Vanaema: "Loodan teie diskreetsusele."
Hunt: "Võite kindel olla. Ma ei ütle kellelegi sõnagi." (sööb ta ära)
Vanaema (hundi kõhust):"Kahju, et kiirustasite. Kavatsesin teile just üht väga haaravat lugu jutustada.
.
Erich Maria Remarque:
"Tule siia," ütles hunt.
Punamütsike kallas kahte klaasi kalvaadost ja istus tema juurde voodisse. Nad hingasid sisse kalvaadose tuttavat hõngu. Selles lõhnas oli igatsust ja väsimust. Kalvaados oli nagu elu. "Muidugi," ütles Punamütsike. "Meil pole enam tulevikku."
Hunt vaikis. Ta oli sellega nõus.

Lolliks läinud?

Tänase hommiku veetsin arsti juures. Läksin oma aruga haiguslehte lõpetama.

Arst ei tahtnud nõustuda ning lasi kiirvereproovi anda. Et kui mingi näitaja on normis, siis lõpetab, kui ei, siis lähen antibiootikumidele.

Proov tehtud ja teatatakse, et nüüd vaja ikka nõel veeni kah susata. Et näitaja, mille ülempiir olevat 8, näitab mul 22.

Ok, sorkige aga. Lisaks röntgenid, retseptid ja pääsesin minema.

Ja millega ma hakkama sain?

Peas oli vaid mõte, et vaja tööle sõita. Ok, autole hääled sisse ja ........ mõne aja pärast avastasin end ülimalt suures segadustundes Toompea lossi eest. Wtf??? Ma ei tööta isegi mitte Toompea lähedal, nii kümmekond kilomeetrit eemal.

Et mis nüüd siis juhtus? Kas suurusehullustus või tõstis pead maailmaparanduslik külg?

Ok, veidi kergendavaks võib lugeda asjaolu, et vahel kasutan Hirvepargi kõrval olevat Toompea tn -Falgi tee otsa kojusõiduks, et ummikuid vältida ja ehk sellest siis mitte küll väga harjumuspärane tee valik...

Või siis tõesti täiega sassi kamminud...

Räppar

Veel elus (viuviuviu jätkub)

Eile oli tunne, et suren. Palavik tõusis ka harjumatutesse kõrgustesse. Koordinatsioon oli täiesti maas.

Täna ärkamisest alates ei saa pead liigutada - nii kui keeran, on tunne, nagu mingi kuul veereks kolba sees hirmsa kolinaga ringi. Hmm, äkki on aju kuivanud kreeka pähkliks ja logiseb seal... (inside comment: piiritagune semu leiaks selle kõige tõenäolisema olevat)

Et teilgi vajadusel lihtsam oleks, kopin JP võlujoogi retsepti allpool olevast kommentaarist. Autoritasud siis palun talle maksta.

Võlujook: 4 cl tumedat rummi, 3 tl mett, poole sidruni mahl - valada klaasi ja segada, peale kuum vesi. Juua enne magamaminekut.

Ma siis nüüd teen ühe laksu ära. Teise enne magamaminekut.

Joon tegelikult sageli rohke mee ja sidruniga teed, eriti tervist säilitav mustsõstra või vaarika toormoosiga. Samuti joon vahel grokki, kui muremõtted uinuda ei lase (must tee musta rummiga). Nüüd aga panen siis kokku. Ehk siis lisan kirjeldatud gemüsesse ka vaarika toormoosi. Kõike rohkelt ja eriti suurde molli.

.

Vahva kui on toredaid sõpru:) Äsja kuulsin lukuaugus võtmekrõbinat ja hädise kõrvale potsatasid moos, sidrunid, mesi ja triibukook:) Ei taha toitu küll nähagi, kuid kus ma siis jätan söömata kui ekstra sellepärast enne trenni siia kihutati...

Mulle meeldib Barack Obama hääl. Ta ise paistab kah päris ponks poiss.

"Ilus elu"

No kas pole siis ilus elu.
Ilma ühegi hoiatava märgita ärkasin hommikul tundega "surra tahaks".
Kõikvõimalikud kondid ja naharakud valutavad. Palavik on päeva jooksul vaid tõusvas joones liikunud. Mõnna.
Eriti mõnnaks teeb asjaolu, et kuni 22.01 (k.a.) ei saa ma enesele haigeks jäämist lubada. Viimane hiiglasuur aruanne vaja teha ja kodus ei pääse vajalikele andmebaasidele ligi. Eks ma siis peitun oma kabineti sügavustesse ja väldin inimesi - ei tahaks kellegi haigestumist oma hingele saada.
Lisaks on meepotsikud viimseni tühjaks kaabitud. Nii tööl kui kodus... See on see liigne mee söömine.
Mõnna.

Pedofiil?

Aastavahetuse ööl sain hakkama millegi jaburaga. Peale puberteeti ei mäletagi selliseid üritusi, kuid eks vananedes eided ikka proovivad plikastuda.
.
Juhtusin kusagilt lugema mingeid protseduure, mida aasta vahetumisel enne magamaminekut tehes näed öösi unes oma tulevast kaasat. Kuna sageli näen unes mingisugust lahingtegevust (kus mina hero rollis, öf koors), siis mõtlesin, et meeste valik saab õite rohke olema ja ju see "õige" siis kah seal figureerimisega hakkama saab.
.
Lähen mina siiras usus magama ja hommikul ärkan paanikaga. Ainus, keda ma peale rituaalide korrektset sooritamist unes nägin, oli mu 3-aastane ristipoeg.
Õige sugu küll aga.... no ei saa see asi ikka nii hull olla ju! Ausõna, ma ei ole meeleheitel....
Seega, next please!
.
PS: On ikka hull lugu küll, kui Une Mati huvi kaotab ja enam nillimas ei käi.
Pugesin hirmunisena kella 23 ajal linade vahele teda ootama, kuid siiamaani ootan. On vist teistes naistes.
Räägitakse tarka juttu, et siplemise asemel oleks kasulik hetkeks midagi muud teha, siis tuleb ka Mati. See siis seletab mu öise kribamise oma pedofiiliahirmudest... :D
.
PPS: Illustreeriva tibatillukese pildi leidsin, kui fotoguugeldasin sõna "pedofiil". Ja pildi ametlikuks nimeks oli "Michael Jackson pedofiil". Mida kõike interneeduses ei leidu...
.
PPPS: Ma nüüd hakkan uudiseid lugema. Matit ikka veel ei paista. On siga mees, ma ütlen!

Siit ja sealt ja vahepealt

Olen oma lugejad unarusse jätnud, kuid mõne aja pärast parandan end. Natukenegi:)

Uus aasta on kiirelt alanud, nagu oligi arvata. Tööl eelmise aasta kokkuvõtted, nii et ei ole midagi erakordset istuda seal õhtuti nt kaheksani. Samas on see kokkuvõtete tegemine kõige nauditavam ja silm kohe kilab peas, kui oma tabelitega maadelda saan:)

.

Koolis on eksamid. Ühe eksami eel suutsin tõenäoliselt üle muretseda. Läksin laupäeva õhtul normaalsel ajal magama, kuid siplesin seni kuni kell sai 4. Siis suutsin uinuda, et kell 7 taas ärgata. Ütleme nii, et suhteliselt ebainimlik on end pühapäeva hommikul 3-tunnise une järel eksamile ajada. Tundub, et läks hästi, eks näis kui tulemused teada. Kuigi oli oht, et visatakse üldse poole eksami pealt välja. Mingi noormees sattus mu kõrvale istuma ja pidevalt oli tal vaja midagi sosistada. Õppejõud tegi kaks korda märkuse meile mõlemale, kuigi ma isegi ei iitsatanud. Ja kolmanda korra peale lubas meid kohvikusse edasi lobisema saata. Kui siis noormehe suu uuesti avanes, saatsin välja maailma kurjeima pilgu. Krt, sa kompu küll, kuid mu kaotatud une hüvitus hea hinde näol on mulle sinust olulisem.

.

Laupäeval pidasime ristipoja sünnipäeva. Lasteaias. Hmm, ma ei ole taolistesse ruumidesse terve igaviku sattunud. Asjad on arenenud, ehk siis lapsesõbralikumaks muutunud.

Ütlemata koomiline oli vaadata pika laua taga istumas nii paarikümmet 163 kuni 196 cm pikkust inimest. Me olime hiiiiiiiglased!

Ok, toolid-lauad olid tillukesed, kuid ka vetsupotid olid istekõrgusega alla minu põlve:D Süda läks kohe soojaks...

.

Sain teada, et meie suguvõssa tuleb juunikuus veelgi täiendust... Ots on seega kahekordselt lahti tehtud:D Ainus jama selles, et meie vastsed tited hakkavad elama üks Indias (venna laps kolib eelduste kohaselt suvel paariks aastaks Indiasse), teine Sydneys (seal elab nõbu juba mitu head aastat...). Neid põnne vaatama minna ei ole mitte niisama "ma tulen hüppan läbi!".

.

Hiljuti korrastasin raamaturiiuleid. Piinlik tunnistada, kuid avastamisrõõmu oli küllaga. Vahepeal on raamatuid hoolega juurde soetatud, kuid lugemises olen olnud nõrgem kui soetamises. Ja nii on nad riiulisse lihtsalt lisaks surutud.

Nüüd kõik ilusasti süstematiseeritud ja võib pimedatele talveõhtutele vastu minna küll:) Kui eksamid läbi ja tööl rahulikum periood.

.

India reisikirjast olen suutnud kirjutada vaid 3 päeva muljed. Natuke piinlik on, kuna suure suuga lubasin muljete küsijaile, et varsti-varsti... aga esiteks on kiire ja teiseks peavad muljed mingi loogilise järjekorra võtma. Endiselt kihutavad need peas kiirrongi tempoga.

.

Eilseks olime Jääraplikaga UpUpis kohtingu kokku leppinud. Et blogisedes ammuilma tutvunud ja igasugu kanaleid kasutades vist juba ligi aasta intensiivselt suheldud, kuid näost-näkku kohtumata. Ja et kui mõte koos Stockholmi kruiisida, siis võiks ikka enne veendunud olla, et üksteisele küüntega näkku ei karga, eksole.

Mõeldud-tehtud. Esimene deit kalendris kirjas ja nii ma siis eile töölt bussile tormasin. Kus sa siis autoga saad minna, vaja ju mõned kokteilid hinge alla panna, siis ikka julgus suurem ja teatavasti teeb ju alkohol inimese targaks, nii et kõik tahavad kuulda mis sul öelda on:D

Avastasin siis ootamatult (nagu alati) viimasel võimalikul minutil, et šaisse, kell juba nii palju ja bussini üle 10min minna. Et esimesele deidile ei ole viisakas hilineda, tormasin kontsade klõbinal hirmsa jooksuga bussile. Sääremarjad sain igatahes krampi.

Bussis tehti mulle hiiglaslik kompliment. Sellesisulist pole ammu olnud...:

Kuna mul ISIC kaart siiani pikendamata, siis sooduspiletit ju osta ei saa. 30-aastane tudeng, nagu ma olen. Kuna ma ei tea, palju üksikpilet maksab, ulatasin juhile 25-ka ja palusin üht piletit.

"Sooduspilet?", küsib juht mind pilguga mõõtes.

"Ei, tavaline!", naeratan juhile.

Juht vaatab mind uuesti pikalt ja põhjalikult. Ülalt alla, alt üles. Arusaamatus pilgus, küsib uuesti:

"Ikka sooduspiletit mõtlete?"

"Ei, tavalist. Seda täiskasvanute oma", naeratan endiselt laialt.

Veelkord uurib juht mind üle, vangutab pead (nagu ohates, et "einoh, kui tahab täispiletit, mis siis ikka") ja lõpuks saan oma oodatud pileti.

Ütleme nii, et mul oli terve sõidu suu kõrvuni:D Vot kui vähe on ühel keskealisel naisel õnneks tarvis:)

.

JP osutus üsna selliseks nagu olin arvanud:) Ainult et veel blondim kui piltidel tundunud on!

Algul oli väike hirm, et me suht sarnaselt mõneti väga tundlikud ja sarnaselt mõneti väga tugeva iseloomuga. Et huvitav kas saame in real hakkama või hakkavad egod põrkuma.

Alguses oli kohmetus. Nii naljakas oli tunda kohmetust, kui inimesega palju ja sageli suhelnud oled tegelikult:D Mõne aja pärast see õnneks taandus ja saime edukalt hakkama:) Leidsime, et võib kruiisile minna küll, ei midagi tervistohustavat:) Seega ülevaatus läbitud:D

.

Täna olin siis nii tubli, et sõitsin TTÜ-sse ISICu järele. Seal lähedal aga Nõmme keskus ja Sõõrikukohvik... Kuna eelmisel õhtul oli JP sõõrikutest rääkinud, oli mul hõbekett suunurgas ja viimasel hetkel tegin äkkpöörde kohviku suunas.

"Ja mida teile?", küsib neiu leti taga.

"Sõõrikuid tahaks"

"Jaa, kui palju?"

"Hea küsimus, kui ma vaid teaks... Andke 6. Ei, 8. Ah, mis, teeme 10!"

Tere tulemast, rannahooaeg! (endale lohutuseks võin öelda, et meie kliimavöötmes nagunii enam rannailmu pole kohanud ja rahavarud kah otsas, et kaugele randa peesitama minna)

.

Esimese valgusfoori taga leidis kilekott tee mu sülle ja lõunastamine algas. Ütleme nii, et ei ole kõige mõistlikum tegu Järvevana teel kihutada, sõõrik hambus. Tööle jõudmise ajaks olid pooled sõõrikutest söödud ja süda paha. Nojah.

.

Viimasel ajal on kohutav uni kallale hiilinud. Hommikuti üles ei saa, õhtuti teen uinakuid õppimise vahele... Igatsen päikest, valgust ja soojust! Need hoiavad mul vere keemas, muidu nagu talveunes kõik see aeg...

Jõudsin ära oodata:)

Siiralt õnnelik praegu...
Surfasin juutuubis ja taaskord püüdsin leida oma noorusaegset muusikat. Kahjuks tolleaegset vähe ja vahel keegi hea inimene võtab kätte ja tõmbab miskit juutuubi.

Et siis jah, nooruses kuulus minu lemmikute hulka ka Laks. Ja nüüd, möödunud sügisel, on keegi hea inimene ühe mu lemmikloo veebi lisanud. Suurimad tänud talle selle eest!

Pidin mingi mäletamatu aeg tagasi infarkti saama, kui raadiost tuttavaid helisid kuuldes esialgse eufooria järel lisandus sinna Mari-Leenu ("Suur aitäh mulle teie kõigi poolt!"-neiu) hääl. Algul vandusin omaette, et pühaduserüvetus jne, kuid tegelikult tubli tüdruk. Tõi tõsiselt hea ja sõnumiga loo ka uue aja massidesse. Tänapäeva muusikas pole sageli ju peale põmm-põmm-kääksu mingit pointi... (kostub nõutu vanainimeselik ohe).

Aga palun, tõsiselt hea lugu originaalesituses ka siia jäädvustatud:

Kivisildniku horoskoop 2009

Hingepuistamisele vahelduseks naerutan teidki natuke.

JP saatis ja mul pidi piss püksi tulema:D Eriti Vähi ja Amburi puhul...

Kivisildinik: Ma olen juba varasest lapsepõlvest horoskoope teinud ja need on olnud alati sama täpsed kui kõik teised. Tõsi, korra on Igor Mangi oma veenvam olnud, aga ainult üks kord ja siis oli mul jalg haige. Ise olen Kaljukits ja just sellepärast ma eelistangi enda kirjutatud horoskoope.

.

**Kaljukits**
2009 on Kaljukitse aasta, Kaljukits teeb mis tahab ja mitte keegi ei saa tema vastu. Kaljukits võib karistust kartmata raiuda sitta nii endast tugevamatele kui nõrgematele. Selline on tähtede seis. Raha voolab kokku seninägematutes kogustes, isegi kinnisvaraäri õitseb. Kaljukitsel endal pole vaja midagi teha, võta väike drink, lase väike peer, küll asjad sujuvad.

.
**Veevalaja**
Ma ei tunne ühtki korralikku Veevalajat, seepärast pole mul põhjust neile ka midagi head ennustada. Veevalajat ähvardavad pahad haigused, tavalisest sagedamini langevad nad röövmõrtsukate ja sarivägistajate saagiks. Head on ainult niipalju, et Veevalaja ei kaota tööd, aga selle lolli töö võiks ta ise ära lõpetada, kui natukegi oidu peas oleks.

.

**Kalad**
Kaladele toob 2009. aasta igasuguseid perverssusi. Täiesti ootamatult võite avastada, et on aeg kapist välja tulla, teile hakkavad meeldima naabrite lapsed ja koduloomad, mida väiksemad ja karvasemad, seda enam.Võite kohe mõne Angeli tüüpi asutuse kuukaardi ära osta; kui teie peres on rohkem Kalasid, küsige perepaketti.

.
**Jäär**
Jäär on keskpärasuse, tühisuse ja labasuse märk, selle all on teil kerge läbi lüüa. Pole vahet kas üritate teha karjääri panganduses, poliitikas või levimuusika alal, teile on kõik uksed lahti. Põhiline on jääda truuks oma sisemisele minale, oma kutsumusele ehk teiste sõnadega totrusele. Põhiline on mitte mõelda, kui tekib mõte, sügage ennast ja see läheb mööda.

.
**Sõnn**
Sõnn on terve aasta teistele naeruks; kui sind juba koolis või tehnikumis narriti ehk pommiti, siis tuleks kaaluda nimemuutust, ilukirurgi sekkumist või koguni pagulusse minemist. Kõige parem on kolida mõnda islamiriiki, kus kantakse kaltsu molli ees. Midagi paha Sõnnile küll ei tehta aga jalaga tagumikku saate nii veebruaris kui juunis.

.
**Kaksikud**
Kaksikuid ootab uus elu; kui vana elu on raske, tuleb uus ja veel raskem. Kui oled siiani rahuldavalt toime saanud, siis on sellega lõpp. Majanduskriis kisub teid ribadeks ning keskeakriis algab juba homme. Kui olete ühe keskeakriisi üle elanud, algab uus ja hullem. Ühistranspordis võite tasuta sõita, aga tanklates peate maksma, tõenäoliselt teete seda Vähilt laenatud rahaga.

.
**Vähk**
Kuu on aktiivne ja Saturn paneb ringi nagu segane. Kes sellest õigeid järeldusi ei oska teha, on astroloogia alal täielik võhik. Sellest hoolimata ei maksa toast välja minna, võite saada nostalgia, tripperi või mõlemad. Päike on ka majas, nii et solaariumisse pole mõtet minna, samas tuleb ennast ka talveöödel päikesekreemiga sisse töötada.

.

**Lõvi**
Mingit muutust ei ole, ikka sama jama. Iga natukenegi lahedam Lõvi on märganud, et tema elus ei muutu mitte kunagi mitte midagi, samamoodi ka 2009. aastal. Arvestades jälke arenguid võib Lõvi isegi õnnega koos olla. Üldjuhul on see aga teisejärguline õnn – kalaõnn, karjaõnn või midagi sarnast. Tõelist õnne saate vaadata telekast, vaadake hoolega.

.
**Neitsi**
Neitsil läheb väga hästi. Oleks te möödunud aastal mõne suhte sõlminud, oleks see mardipäevani püsima jäänud. Aga Neitsi ei usu ju horoskoope, põikpäine nagu ta on. Kui te olete sõdur, saate enam-vähem ühes tükis Iraagist koju, kui olete vang, saate paki, kui olete tulesüütaja – saate sooja ja joosta. Ühesõnaga, teid ootab pikk ja mõnus aasta.

.
**Kaalud**
Kaaludel on nohu või köha. Ees ootavad palavik ja kooma, võidakse süsti teha, aga ka mingit mürki sisse sööta. Vältige ravi, Kaalude nõrgale tervisele on see kõik vastunäidustatud. Parem turgutage ennast maarohtudega, sööge heinu, kaeru ja koeratoitu. Kui tahate ellu jääda, siis inimese toitu süüa ei tohi. Mitte suutäitki.

.
**Skorpion**
Skorpion ei pruugi järgmisel aastal selget päeva näha. Läheb kuidaginiimoodi – üks asi viib teiseni. Ausalt öeldes olete te lihtsalt joodik, täielik parm. Samas tuleb tunnistada, et kõik need kolmsada liitrit keskmisest kangemat alkoholi, mis teid ees ootavad, on suht korralik kraam. Ei mingit Belõi Aisti ega Skotiš Liiderit.

.
**Ambur**
Ambur otsib uusi väljakutseid, aga ei leia.

Emotsionaalne purtsatus

Olen hetkel nii tige, et pean ennast välja elama. Ja kuna sel teemal kellelegi helistada oleks puhta imelik, siis pritsin oma emotsioone siin.

.

Teemaks ikka seesama jauramine Sotsiaalministeeriumi saamatuse osas aasta lõpus puuetega inimestele toetuste väljamaksmises.

Üldiselt mulle ei meeldi igasugu avalikkust häirivatel teemadel hinnanguid anda, kuna eks võib olla kulisside taga fakte, mis meieni ei ole jõudnud. Teatavasti esitab ajakirjandus oma nägemuse ja sageli on see higi, verd ja pisaraid ihkav pool.

Sel korral aga lahmin hinnata.

.

Täna lõpuks anti pressikonverents, kus üksteise süüdistamisega tegeleti. Et kes teadis juba millal jne. Kõige hullemad minu kõrvale olid kaks väidet:

1 - Teati juba juulis, et oktoobris suure tõenäosusega tekib maksetega raskusi, kuid toetuse saajaid ei olnud võimalik kõiki eraldi informeerima hakata. Halloo!!!!! Kas me elame kiirjooksjatest kullerite ajastul? Mille jaoks on olemas massimeedia? Seal kohtame mõttetuid eraelulisi "uudiseid", kas tõesti ei olnud võimalik mõnd asjalikku uudisnupukest lasta üllitada?

2 - Küsimusele, kas viivituste eest ka viiviseid makstakse, teatas Maripuu, et toetuste puhul viiviseid ette nähtud ei ole ja kui kellelegi on viivitusest tekkinud otsene varaline kahju, siis iga case vaadatakse läbi eraldi.

.

Üldiselt olen ma patrioot ja riigiaparaati ei kiru. Selsamal põhjusel, et palju on ju seda mida mina ei tea ja igal asjal on mitu külge. Aga jah...

.

Müstika. Riigi ja kodaniku suhe antud juhtumi puhul paistab olevat selline, kus ühel poolel on õigused ja teisel kohustused. Kui keegi jätab riigile midagi õigel ajal maksmata, rakenduvad viivised. Ei aita ussi- ega püssirohi. Kui aga riik õigel ajal ei maksa (eriti neile, kel ise endaga raske hakkama saada), siis ei mingeid viiviseid. Mis viiviseid, isegi varakult ette ei teatata. Krt küll, oli siis raske nii massilise teema puhul erandkorras viivised kehtestada? Majanduslangus või mitte, kuid teatud stiilitunne peaks ikka säiluma. Teed vea, siis korrastad. Koos kompensatsiooniga, milleks viivised on ju õige tühine summa.

.

Ei saa unustada, et puudega inimesele (eriti raske puude korral) on seesama toetus sageli ainsaks (või väga oluliseks) sissetulekuks. Enamasti ei ela nad ka priiskavat ja mugavusi täis elu vaid hingitsevad kuidagi. Sõltudes riigist, lähedastest (kui neid on) ja hoolivatest kaaskodanikest. Mida krt sa ikka pralletad kui käsi pole ja varvastega maalida kah ei oska.

.

Lähenevad jõulud tekitavad inimestes ikka erilisemaid emotsioone. Tahad endale ehk tatrapudru asemel pidupäevaks verivorstigi lubada, ehk ka mõne jõulukingi kellelegi teha. Ja sulle teatatakse viimasel hetkel, et uups, kellegi tegemata töö tõttu ei saa sa nüüd isegi tatraputru. Oma elus püsimiseks vajalikest ravimitest (või valuvaigistitest) rääkimata.

Oi rsk ma olen tige praegu.

.

Ok, ehk saad kokkuleppele, et kommunaalid maksad hiljem. Ehk õnnestub see viiviseid määramatagi, kui hästi räägid ja pisara poetad. Ok, jäävad jõulukingid tegemata ja sõbrad/sugulased pakuvad ihaldatud verivorsti. Saad kelleltki hunniku pappi laenata, et ravimid välja osta.

Siis lõpuks, uuel aastal kolme kuu jooksul makstakse sulle saamatajäänud raha. Ilma viivisteta. Ja kui sina pead kommunaale tasudes mitme kuu viiviseid siiski tasuma, siis saada aga kiri ja menetletakse hea hulk aega su taotlust.

.

Mingi piir ikka kusagil peaks jobulikkusel olema. Noomitus on selgelt vähe. Kingad ja tagasiastumised, muu ei ole aktsepteeritav. Siin mammonapaanikas võiks ikka mingisugune inimlikkus säilida, ei maksaks oma nõrgimaid ahistada lihtsalt seetõttu, et ega nad midagi ju tee.

Saate aru, oleks vähemasti aegsasti teatatud, et tuleb viivitus. Siis oleks teadnud ehk varakult piskut kokku hoida. Või kust iganes vajaminevat hankida.

.

Ei, ma ei ole puudega (vähemalt enda teada:D). Ei, ma ei tunne kedagi kes selle jama läbi kannatas (õnneks). Kahjuks aga on minus teatud annus inimlikkust ja selliseid jamasid seedida kohe mitte ei suuda.

Sain natuke välja puhiseda, veidi kergem hakkas. Aga piinlik on ikkagi. Riigi pärast.

Pikad pühad olid sedakorda

Oijahh... Tuli. Uus ja parem.

Uskuma peab. Alati.

Kui lõpetan uskumise ja unistamise, olen ma surnud. Vahet pole, kas füüsiliselt või emotsionaalselt.

.

Üks üsna keeruline ja raskete valikute aasta jäi seljataha. Lõpu poole tuli lausa Indiasse põrutada, et saaks distantsilt mõelda. Aga aitas. Enesele kindlaks jääda. Veendusin, et elul on ka minu jaoks palju-palju uut ja senikogematut plaanis. Iga asi omal ajal.

.

Mõni aeg tagasi otsustasin end mitmes liinis käsile võtta ja oma elus suurpuhastus läbi viia. Mis ei toimi, see välja. Pole mõtet end koormata laipade kaasalohistamisega. Ükskõik kui olulised või kallid need laibad siis on. Oskus loobuda on üks keeruline, ent tänuväärt oskus.

Suuremas osas on see ka õnnestunud, mõneti tarvis veel enese sammude tagajärjeks olevad emotsioonid paika loksutada.

.

Eelmisel aastavahetusel seadsin esimest korda elus enesele eesmärgid. 2 jäid saavutamata. Üks omaenese laiskusest ja teine on liiga suures plaanis, seega aasta võib osutuda lühikeseks perioodiks. Osutuski. Kandus jätkamisele ka alanud aastasse.

Ülejäänud eesmärgid enese üllatuseks suutsin saavutada. Ühes isegi ületasin algset kava.

Kõik see andis tõuke ka uueks aastaks eesmärke seada. Vaatame mis saab:)

*****

Pühad olin kodusaarel. Telefoni hoidsin endast kaugel eemal ning terve selle perioodi jooksul ei külastanud interneeduse avarusi. Teadlikult. Ei väliskontaktidele. Kellel vaja, teab kust ja kuidas mind leida.

.

Suhtlemisest sain üledoosi. Taaskord:)

Toitusin liialt priiskavalt. Taaskord:)

.

Saares on meil sageli maja rahvast täis. Ise vähe kodus käid (sel aastal 7 nädalavahetust kuni paar päeva enam), siis ikka kipub suhtlemine koonduma sellele lühikesele ajale. Eriti peale reisi, kuna taheti ka pilte vaadata/muljetamist kuulata.

Perekondlik pusletamine

Hirmus hea oli olla koos lähedaste inimeste ja peresõpradega. Pikalt ja põhjalikult. Sain küll üledoosi, kuid see ei vähenda rõõmu.

Nii meil siis rõkkas tuba naerust ja jutuvadinast ning külalised said (ühed minnes, teised tulles) värava vahel kokku. Iga päev peale 25.nda. Tolle päeva lubasime vaid endile ja saime koeragagi jalutamas käia. Lubasin talle, et tegelen temaga kodusolemise ajal ja kui ei jõudnud jalutama, loopisin õues vähemasti palligi. Koer oli õnnelik:)

Palli järele lidumine on Freddile kui elu mõte

Kodus on alati kuidagi hea. Isegi kui magada ei jõua. Isegi kui sauna jõuab vaid ühel õhtul. Ega need seened nii kiiresti kah siis abaluude vahele kasva.

Õde-venda stiilinäitelist lõunauinakut tegemas

Ka nii võib uinuda...Ja pererahvaga peitust mängida (lehtede langemise aegu)

Reedest esmaspäevani lõbustas meid minu varsti 3-seks saav ristipoeg. Oli emme-issiga meil külas. Vot sellisega saab juba suhelda ja kuidagi kindlam tunne on. Et ei lähegi katki:)
.
Kui ta oma heleda hääle ja naerulohkudega põskedes (kasvab üks hirmus südametemurdja) pidevalt miskit seletas, siis jäi itsitamise kõrval üle ainult hämmastuda. Et nii pisike aga sellised seosed ja väljendid...
.
Minu meelest parim oli, kui juba kolmandat hommikut soki seest kommi leides poiss hüüatas: "Uskumatu!" ;D
Ja kui mina oma ema olin tema kuuldes hüüdnud, siis peale seda oli mu ema poisinaksi jaoks alati: "Ema, kuule! Kuule, ema!" (oma isiklik ema ju ikka emme, seega minu ema ametlik nimi on nüüd "Ema, kuule!").
Ja kui lastega mitte harjunud koeralahmakas endast kaks korda pisemal väikemehel otse sülest palli haaras ja poiss selle peale istuli potsatas, teatas peale mõnetist suurisilmi maas istumist mõtlikult: "Oih, ehmusin..."

.
Teine pirnipanija oli mu vanaema. Enne saunas päevitanud naha suuremas osas maha koorimist leidis ta, et igavesti musta (?) näoga olen. Polevat üldse peen preili. Nii et, solaariumi-grillkanad, peened preilid ikka valge nahaga.
.
Edasi leidis ta, et mu heledamaks pleekinud juuksevärv ei kõlba mitte kuskile. Ma pidavat sellega olema nagu ruske lehm:DDD Püüa nüüd siis kõigile meele järele olla... "Ema, kuule!" ei luba pead tagasi tumedaks värvida ja vanaema peab ruskeks lehmaks...:) Raske nendega:D

Ruske lehm põrandal aelemas

*****
Hull lugu - kõhud, kus elanikud sees, on kasvanud koledal kombel. Jõulude paiku nägn kõik oma 4 rasedat ära.
.
Kulles (tänu kelle sünnile minust tädi saab), sünnitähtajaga märtsis, peaks eelduste kohaselt olema tüdruk. Kummaline, et meie suguvõsa nooremas põlves on kõik poisid, ainult mina ja üks nõbu oleme tüdrukud. Nüüd siis ka Kulles. Seega suguvõsas kolm tüdrukut ja kõik märtsi väljalaskega...

*****

Esmaspäeva lõuna ajal ületasime Väinamere ja koju jõudes langesin kui loogu, kassid teine teisel pool. Magasin õhtuni ja öösel jätkasin. Vaja ju puhkuse aeg tagasi puhata:)

Uue aasta kutsed lükkasin kõik tagasi, ehkki teadsin, et saaks väga lõbus olema. Esiteks oli mul väike suhtlemise üledoos ja teiseks ei olnud mul olnud aega oma mõtete ja tunnetega tegeleda. Ehk siis tahtsin teha kokkuvõtet olnust, veenda end tehtu õigsuses ja läbi mõelda uued sihid.
.
Vahepeal korraks hiilis ligi mõte, et kraban ahjus küpseva kana kaenlasse ja kappan külla, kuid jätsin teostamata. Tundsin, et vajan rahu. Rahu enese ümber, mitte telefonikõnedest, millel ei paistnud lõppu tulevat:) Mul on ikka toredad sõbrad ja lähedased:) Aitäh, et olemas olete.

.
Nii vaikselt tervitasin ma uut aastat esimest korda elus. Ja kui päris aus olla, oli see hea tunne. Sain palju läbi mõelda. Vahel ikka ju kahtled oma otsustes ja lased end teistel mõjutada, kuid usun, et olen valinud õige raja. Aeg-ajalt murrab kurbus maha, kuid enamasti on kuidagi väga kerge olla. Kui pole laipa, mida kanda, on samm sirge ja energiline. Ja vahel tuleb lausa eufooriline õnnetunne peale. Vot mida kõik kerge samm teha võib:)
Millegipärast on tunne, et midagi eriti head on tulemas... Misasi ja kust tuleb, pole halli aimugi. Aga tuleb:D

Isegi vahuvein jäi avamata, jäin kirsiõlule truuks.

*****
Uue aasta esimene päev oli tõeliseks naudinguks. Vahetasin kalendri sisu uue vastu ja kavandasin oma uue aasta sündmusi:D Suuremas osas said plaanid paika, õnneks jäi ka veel täitmata nädalavahetusi:) Lisaks küpsetasin kaks plaaditäit pirukaid ja suure mandariinistruudli. Nämma!
.
Otsustasin ka oma vana armastuse juurde tagasi pöörduda. Viimased 3 aastat pole enam mitte ainsalgi rattamatkal osalenud. Teen endast olneneva, et sel aastal maikuise roheliste rattaretkega taas skoor avada:) Rattal Eestimaad avastada on olnud kirg, millest viimasel ajal loobunud olen. Milleks ometi?
.
Head Uut!