Koljatist nubluks

Saaremaal kasvasid meil koduaias vot nii pikad päevalilled :)

Teatavasti olen korduvalt sõna võtnud teemal, millise Koljatina ma end alati tunnen. Kohe on selline tunne, et kõrgun üle teiste peade (eriti muidugi kontsa kandes) ja kellagagi vesteldes (kes pole just ülipikk) on mul alati tunne, et mu silmad on kaasvestleja omast kas kõrgemal või vähemalt samal kõrgusel.

Vanamees muidugi naerab seda eriti südamest, kuna tema suhete ajaloos olen ma vaieldamatult kõige pisem ja mismõttes ma siis järsku nii hiiglapikk olen. Ja eriti jabur on tema jaoks see, kuidas ma kallistades kikivarvule tõusen - ikka et võimalikult pikka tunnet teisele jätta:D

Tegelikult, kui vaadata fotosid ja videosalvestisi, siis enamikel juhtudel kipun olema kogu seltskonnas kõige lühem, kuid ega see mulle tegelikult kohale jõua. Peale pea ärakeeramist olen jälle tohutult pikk:)

Nüüd aga lasin end üle aastate arsti juures mõõta. Ja selgub, et olen ilmselgelt vanaks jäämas, kuna kahanemine on alanud päris hea kolinaga - mitu cm on pikkusest kuhugi kadunud ja täna olen vaid 166 pikk... Mismõttes? See number ise tundub üldse mitte pika inimese numbrina... 168,5 tundus väga palju pikem.

Nüüd ei tea, mida see mu egoga teeb. Siiani, oma teibalikus pikkuses (:DDD), kandsin ma seda ilmselgelt kontsade asemel, kuid mis saab nüüd? Kas saan seeläbi olema meeldivam inimene või muutun sussiks ning vudin egokamatel tegelastel märkamatult kõrvalt läbi? Nee, ei tea... enesekesksus on siiani säilunud, seega seda mu kahanemine vist mõjutanud ei ole.

Ise ka ei saa aru, miks ma sellest siin säärase põhjalikkusega kirjutan. Üks põhjus kindlasti paras ehmatus ja sellest tulenev vajadus see ka ajaliselt salvestada, kuid kas avalik blogi on säärase tegelikult jabura teksti jaoks just õige koht... ... no misiganes. Topeltblogi ka ei viitsi kirjutada.

Seega saage aga osa minu hirrrrrmsatest sisekonfliktidest :D

Nüüd tekibki mõte, et huvitav kas need, kes minust lühemad (ja neid on ju mu endagi tutvusringkonnas tohutu hulk), tunnevadki end lühikestena või on neil samasugused egokontsad all? Aga need, kes pikemad? Kas on kohe tunne, et ollakse pikk või pole arugi saada?
Mulle näiteks tegelikult meeldib see tunne, et ma ei pea alt üles vaatama... Kuigi numbreid arvestades võiks ju eeldada, et peaksin...

Nädalavahe tegemisi

Puhas konnastiil Peipsi kaldal

Mhmhh, olen küll jah laisk, et üldse ei kirjuta. Saan riidlemisi igast nurgast ja ümbernurga küsimisi, et kas ikka elus veel, kuid ikka püsin laisk:)
Ok, tegelikkuses on lihtsalt kogu aeg nii palju toimetamisi, et aega napib. Ja ma isegi ei kavatse lubada, et püüan tublim olla, kuna tõenäoliselt ei ole... Aga üldsuse surve all kriban vähemasti midagigi ja mine tea, ehk tuleb vaim tagasi peale ja leian, et siin ikka jube lahe suhtlemise koht:) Vaatab seda asja:)

Ja jummel küll, blogger on end uuendanud vahepeal ja nüüd peab ringi vahtima ja otsima, kuhu mille pärast vajutada, pimesi toimetada enam ei saagi.

Aga taasavaks selle otsa siis möödunud nädalavahe tegemistega.
Möödunud nädalavahel olin ma autojuht. Ehk siis sõitsin mööda Eestimaa teid kolme päeva jooksul ikka kohe ööpäeva jagu tunde. Igasugu peatusi ja asjatamisi küll vahele toimetades, kuid kokkuvõttes on mu taguots tõenäoliselt istme kujuga (kas see on siis istmekujuline istmik?) ja õlgades on kerge rooli tunne küll.

Et siis jah, reede hommikul algas sebimine mööda Tallinna linna. Jubedalt asjaajamisi ning erinevatesse kohtadesse sõitmist. Logistika oli eelnevalt ajakulu arvestades optimaalselt paika pandud, kuid üllatuskülaline tugeva vihma näol ajas kõik venima. Nii kui sajab vihma, toimub Tallinnas miskit anomaalset - enamus juhte kaotab lompidesse oskuse autoga sõita. Imemanöövrid, venimised ja kummalised kiirendamised, ridade vahel sõitmised ja muu selline tore.

Muud asjad aetud, oli lõpuks tarvis pagasnikusse paigaldada uus muruniiduk, mis tuli osta oma krundi mõnus hoidmiseks (kuna krunt suur ja muru palju ning täna veel paras kuumaastik omade üllatustega, siis oli vaja suurte ratastega, ise vedavat, valitava kiiruse ja lõikekõrgusega, multšimise ja tingimata külgväljaviskega ja nii suure lõiketeraga kui võimalik, kuna kesse viitsib nii lõputult edasi-tagasi käia. Traktori ega raideri jaoks hetkel võimalusi ei ole, seega...) ja katusele kinnitada 6,5-meetrine süst.

Ütleme nii, et mu esialgne hirm pika nokaga mööda linna sõita osutus asjatuks. Ainult keerates pidi natuke rohkem vaatama, et mõne posti taha end kinni ei haagiks:) Eest ulatus ikka üksjagu üle. Vanameest ka rooli ei lubanud, kuna tahtsin, et ta lõõgastuks nii palju kui võimalik. Tema pingeasendid olid alles ees.

Küll aga ajas mind endiselt hulluks liiklus vihmas. Mul kiire ka ja teevad oma imetrikke. Ja jokutavad-mökutavad. Maanteel ka. Ja ausõna, ma ei ületanud kiirust.

Lõpuks, 2h peale esialgset kava jõudsime Viljandisse, kus kohtusime teise saatetiimi autoga. Üks auto jäi Viljandisse, meie muruniiduk ajutiselt sinna pagassi ja ise Võru poole ajama. 1h peale esialgset plaani olimegi Võrus ja võisime end mõneks ajaks lõdvaks lasta ning ööks renditud külaliskorterisse sisse seada.

Hommikul 6:30 olime juba Tamula järve ääres. Kell 7 nimelt olid seal startimas 440 paati segastega, kes plaanisid sõita mööda Võhandu jõge Tamulalt Peipsini. 100km aerutamismaratoni...

Sõitjaid on igasuguseid, on niisama pullitajaid ja on tõsiseid sportlasi. Liidrid sõidavad (olenevalt vee tasemest, voolust, tuulest ja millest iganes veel) nii 7-8 tunni ümber, viimased 18-24h ringis.

Meil sõidab süsta Vanamees. Juba aastaid. Enne Võhandut hoiduti isegi paar nädalat karatest eemale, tehti vaid õrnalt kaasa, ilma lähikontaktis vehkimiseta, et kindlapeale mitte mõnd ribi murda või kätt paigast tõmmata.

 Suund stardile, kell läheneb 7-le. Päike on üleval, järvel jääsupp.

Meie roll oli olla saatetiim. Hüdroelektrijaamades ja muudes ülevedamiskohtades süst haarata ja vettelaskmiskohtadeni vudida, misjärel süst taas vette ja poisid sisse. Samuti vedelikupudeleid vahetada, banaani hambusse lükata, snikerseid avada jne, jne, jne. Tundub veider, kuid kui ikka käed on tunde aeru hoidnud ja ühtlases rütmis tõmbeid teinud, siis võib kangestunud sõrmedega  šokolaadi avamine suhteliselt raskeks ülesandeks osutuda. Ja samuti ei tahtnud ma nähagi, et nad süsta vedamisega oma käsi väsitaksid. Saagu kõndimisega hakkama, tunde 90-kraadise nurga all istumine võtab kõndimisvõime päris aeglaseks:)

 Jõgi oli kevadiselt võrratu...

Vesi lendab. Jonn ja võitlusjanu.

 

 See aasta oli vesi madal ja vool suurt kaasa ei aidanud. See-eest oli pilliroog eriti kõrge:)

Väsinud ja õnnelikud, vahetult enne finišit

Üks lahedamaid pildistamiskohti oli Süvahavva...

... siin saab ikka natuke äkšõnit kah:)

Pildid väga suurelt vaadeldavad ei ole. Olin sunnitud neid väiksemaks tegema, kuna 5-megaseid pilte siia üles laadida oleks suht rumal:) Mõnes arvutis jääbki siis leht avanema.

Et siis jah. Ilm oli ülimalt võrratu, isegi 17 kraadi sooja! Päike säras terve päeva ja sain isegi tedretäpid ninal välja:)
Ja meie poisid jube tublid. Arvestades, et täitsa arvestatavalt teeb kaasa profisõitjaid mitmelt lähivälismaalt ja ka Eesti kõvad tegijad on väljas, siis meie poiste väga eesotsas püsimine on ikka tõeline vägitükk:) Õnneks nad ise ka ülimalt rahul:)
Meil muidugi erinevates punktides puhas rõõm näha, et muudkui tõusevad ja tõusevad. Tasakesi, kuid kindlalt.

Et jah, jube tublid olid. Pärast muidugi lihased valusad, kuid rahulolu oli ikka tunduvalt suurem kui see väike ülekerevalu:)

Tagasi Viljandisse, tavaari ringitõstmine ja taas Tallinn. Vaja oli süst maha panna ja mõnigad toimetamised veel pühapäeva hommikul korda ajada ja siis koju. Külla poleks küll kellelegi jõudnud ka parima tahtmise juures, seega kogu seltsielu jäi öömaja pakkuja juurde:) Vähemalt oli lõbus, nagu ikka:) Ja hulka vajalikke toimetusi sai aetud ja üleüldse oli tempokas, aktiivne, värskes õhus ja eluolu nautiv nädalavahetus. Lahe!

Allüürnikust

Pildil olev luik ei ole (eeldatavalt) kuidagi seotud tekstis kirjeldatud luigega:)

Pildiluik sai fotokasse püütud juba märtsis 2010

Teatavasti meeldivad mulle väga loomad. Ja linnud ja putukad ja kes iganes veel. Ok, ma mitte ei hullu nende peale ega nunnuta neid, kuid aktsepteerin vägagi nende olemasolu ja vajadust elada.

See, et ma vahel kalal käin, läheb mu enda sellelaadse emotsiooniga küll tuntavalt vastuollu, kuid üritan seda vaadata kui sporti ja samas on see ka toitumine (mis püütud, tuleb ka ära süüa). Loomulik eluring.

See muidugi ei tähenda, nagu oleks ma seetõttu paduroheline, taimetoitlane ning käiks ja loobiks verd karusnahkadele. Nõup, ajan liha kahe suupoolega sisse, kannan ka nahka ja vajadusel (kui on külm) võib karusnahk ka mängu tulla. Liialdada ei maksa, kõigel on teatavasti mitu külge.

Küll aga olen ma võimeline kallale minema inimesele, kes teeb loomadele liiga või kohtleb neid kuidagigi halvasti. Ma ei karju inimeste peale, ma ei kakle ega tee muud taolist väärikustalandavat, kuid olen kindel, et millegi taolise puhul olen võimeline inimesele karmilt viga tegema.

Mõningaid tegelasi siiski tapan. Need on sääsed ja prussakad, kui suudan, siis ka parmud (mitte need, kes nurga taga odekat panevad), põrr-plõksid (maakeeli põdrakärbsed) ja ka puugid, kui need nahast välja sikutatud on ja hoolega jalgu siputavad.

Mis juhatab sisse allüürniku tema. Kuna tulin just dušši alt ja ennast seal irvitasin, siis leidsin selle olevat piisavalt jabura ka siia talletada.

Nimelt elab meil viimane poolteist nädalat vannitoas ämblik. Ei kujuta ettegi, kuidas ta vastu kevadet siia sai ja millest ta ometi toitub, kuid priskust tal jagub:)

Nüüd on siis seis selline, et vannituppa minnes tuleb alati fikseerida, kus tegelane oma koivakesi parasjagu sirutab. Ja siis ettevaatlik olla, et talle vett peale ei läheks. Nii osav ta nüüd ka pole, et suurest veekeerisest eluga välja ujuks.

Dušši all pead pestes paotan iga natukese aja tagant silma, et veenduda tüübi ohutus kauguses veepritsmetest. Vajadusel tuleb ta enne ettevaatlikult turvalisse paika suunata. Vahel on see jube tüütu, kuna ega ta kõikse käbedama astumisega ei ole. Puhun ja suunan sõrmega, tema loivab rahulikult.

Enamasti kolin ta pesu ajaks pesumasina taha.

Tegelikult ootan aega, mil öökülmad möödas, kuna siis saab tüübi õue ringi asustada. Las koperdab rõdul või kusagil. Praegu aga on see talle eluohtlik ja nii me siis jalutame mööda vannitoa seinu, kuni ilmad pisut soojemaks saavad ja jäävad:)

Kassidel on nüüd vannituppa lipsamine välistatud. Jalg käib ikka väga kiirelt ette, kuna ega need totud asjadest aru saa ja nad veeretaks pikakoivalise tegelase kiirelt surnuks.

Ahjaa, siin ennistise kalalkäigu teemaga meenus üks eriti jabur päev, kui soojas järvekeses lanti loopides imetlesin hauduvat emasluike valvavat luigepapat, kes madallennul tiibade tugeva sahina saatel peaaegu üle mu pea lendas. Tunne oli, et oleks võinud teda riivata. Eks ta tšekkas mida ma seal asjatan, kuid kuna tegemist oli tema järvekese rahumeelse ja äkilisi liigutusi mittetegeva külastajaga, lasi ta mul rahulikult toimetada, ise mul siiski igaks juhuks vahetus läheduses silma peal hoides. Mina siis omakorda jõllitasin teda ja spinningut kerides avastasin sikutava haugi või rabeleva ahvena asemel konksu otsast rahulikult lebava konnakullese. Mhmhh.... Sellise paksukese ja punniskõhtse. Olin tal konksuga läbi seljauime tõmmanud ja ta kaldale lohistanud. Vastupanu ta ei osutanud.

Hea, et ma nutma ei hakanud selle ehmatuse peale. Igatahes jooksin veekalkvel silmadega Vanamehe juurde ja palusin tal kulles konksu otsast vabastada. Sai hakkama oma tömpide sõrmedega:) Kulles on ju imetilluke...

Ja mis siis järgnes? Kui olin natuke toibunud ja loodusliku valikuga leppinud, heitsin ridva sirgu, kerisin landi tagasi kaldale ja... leidsin konksu otsast järgmise kullese! No minge pekki, noh! Heitsin ridva käest ja lõpetasin aastaks 2011 kalapüügi.

Et siis polegi kuigi veider, et mul vannitoas allüürnik elab:)

Kuhu ilm kadus?

Laupäeval sillerdas päike.
Pühapäeval oli tatine, kuid muidu ok.
Täna hommikul oli vaikne ja sadas õrna vihma, kui end peaaegu et sissemaganuna nagu nõelatult voodist püsti vibutasin, meigikoti ja hambaharja käekotti viskasin ja 7 minutit peale ärkamist juba lahtiste hõlmadega auto poole kablutasin.
Hetk tagasi, kui koju tulin, sadas taevast valgeid helbeid. Nüüdseks, kui arvuti mu näppude all surisema on hakanud, painutavad puud maapinna poole kummardusi teha.
Mis järgmiseks? Ja kirjade järgi algab homme hommikul kevad... Lumetuisuga või?
Ja ma pean veel õhtul liikvele minema...

Näppisin pildialbumeid...

... ja avastasin end mõttelt, et päike suudab ikka ja alati õhkama panna oma värvidemänguga...
Ja seda on vaja jäädvustada iga nurga alt, kui aparaat juhtub kaasas olema:


Aina enam kinnistub mõte, et oleks vaja üht asjalikumat aparaati kah. Vanad on küll päris asjalikud, kuid jäävad tänastele soovidele ikka alla, miskit pole teha. Saaks edasi anda seda mida tahaks. Kui saaks, kuna kes teab kas jaguks ka oskust hetke tabada ja silma seda hetke üleüldse märgata. Aga oluline on ju siiski see, et endale saab mälestusi pilti panna.

Igatahes meil siin lendavad õhtutaevas ringi pilvedraakonid:

Piltidel üks ja sama loojumine, ajalises järjestuses.

Piilume püksivärvli vahelt

Alanud aastal olen olude sunnil viibinud lennujaamade turvakontrollis juba 8-l korral.
Ükski neist aga ei ole nii meeldejääv kui mõne päeva tagune:))) Ja otse loomulikult leidis juhtum aset Tallinna lennujaamas... nagu ikka minu teistest eristuvad juhtumid.

Ehk siis suundun mina vilunult turvakontrolli, õigeid jublakaid enda küljest eemaldades ja teades, et kõik peaks korras olema. Aga ei ole. Värav ei tee mu läbimisel ainsatki piiksu, kuid see tekitab kahtlusi turvatädis. Palub mind käsi tõsta ja hakkab mind kabistama. Ikka pikalt ja põhjalikult, siit ja sealt. Kohusetundlikult lükkan isegi jalad laiali, et tal ikka tegemist oleks. Kabistab ja silitab mind igatepidi ja... palub avada püksirihma... Avan. Seepeale piilub värvli vahelt sisse (???:D), palub mind ringi keerata ja piilub jälle:D No ma ei tea... Mul püksid suht tihkelt ümber, ei anna miskit sinna vahele peita, kuid tädi ikka sikutab värvlit ja piilub sisse... Nujahnoh...
Ammu enam pole see rutiinne toiming niivõrd meeldejääv olnud:)

Et jah. Läbi kombitud on mind nii korduvalt, et see ei tekita enam mingit emotsiooni, kuid nii silitades ja püksivärvli vahele piiludes... vot see oli küll esmakordne!

Siit ja sealt

Pilt kusagilt interneedusest, ei ole isiklik:)

Ma nüüd kaebleks natuke, kui tohib...
Eks ikka selle va ajapuuduse üle, eksole. Ja omaenda ogaruse üle. Sest misse muud olla saab kui ogarus, kui inimene ajab end keskeltläbi peale 9-10-t tundi tööl veedetud aega koju ning süveneb veel kolmeks-neljaks tunniks teise töösse. Hetkel ametlikult küll kui ajutisse, kuid... Näis, eksole:)

Ei tea, miks ma end niiviisi piinan. Tahaks ju ka telkut vaadata või käsitööd nokitseda, kuid energiat jagub peale töö vaid natuke arutlemiseks, vahel ka kaeblemiseks, õhtuseks nõudepesuks ja pooletunniseks uinumiseelseks lugemisseansiks. Ja taas hommik ja taas samas rattas. Ise kujutan ette, et see on järjekordne juurutamisperiood, ei muud:) Sest auahnus on ju ka täiesti arvestatavalt olemas ja tahaks ju käppapidi sees olla...

Krt, tegelt peaks endale ostma sellise mõnusa kõvera raamiga korviga jalgratta, millega saaks seelikuga sõita... Igapäevane autosõit mulle ei sobi, kohe hakkab peff kui saiatainas kerkima, pean ikka vähemalt natuke end päevas liigutama... Siis saaks rattaga tööle:) Praegu oman vaid sportlikku ratast ja sellega juba, seelikusaba lõua all, hommikuti tööle ei vänta, eksole:)

Aga nüüd ongi nii, et nädalavahetustel, kui meil ei juhtu külalisi olema või ise kuskil rännakul pole, on hommikune äratus kell 8... Ja seda väga lihtsal põhjusel - ei raatsi vaba aega maha magada:) Tahan tunda seda tunnet, et mul on nüüd vaba aeg ja nüüd ma ringutan ja nüüd ma vedelen niisama teki all ja nüüd ma lähen panen kohvi tõmbama jne jne jne...

Aga tegelikult ootan kevadet. Olen teda korduvalt õhus kohanud, linde kuulanud ja värskuse sündi nuusutanud, kuid samas mõnel teisel hommikul ehmatusega vaadanud, et mis valge karvatuust see mu õlal on ja selles omaenda härma läinud juuksed ära tundnud. Aga ta tuleb, tõepoolest ta tuleb! Tunnen seda iga oma ihurakuga, kui hommikust karget valgust naudin. Ärgates on valge, saate aru! Väljun kodust kell 7 ja ma ei peagi pimeduses teed kobama:D

... märts saab olema tähistamiste kuu. Täna on teatavasti naistepäev ja päris naljakas on, et seda soovivad ikka kõikvõimalikud karvased ja sulelised:) Ka täiesti võõrad, kui nendega suhtlema juhtud:) Päris popiks taasmuutumas see päev. Mii laiks it, mulle meeldib, kui miskit on tähistada:) Teeb mõnusa tunde.
Siis tuleb meil Vanamehega aastapäev ja mina saan taas ühe numbri võrra vanemaks ja... Et siis palju tähistamisi:)

Vanamees kolis välja...

Päikeselembuse stiilinäide

... ja nüüd on elutoas nii imelikult tühi olemine.

Meil nimelt elutuba puhta lõunapoolne ja suure, nii kolmemeetrise aknaga. Selle ees kahemeetrine laud, kus asusid meie mõlema arvutid, lisaekraan ning muu taoline kaadervärk.
Läheneb aga kevad. Ja kuna ma ei luba oma orhideemere pärast päeva ajal kardinaid ees hoida, siis ei suutnud ta enam seda päikest silmaaugus taluda. Tal vaja hommikust saati arvuti taga istuda ja omi töid teha ning nii see päike teda turtsuma ajas.

Kohendasime siis külalistetuba veidi ringi ja tekitasime talle sinna töönurgakese. Põhjapoolne, hämar ja jahe tuba. Ja nüüd istubki seal nagu uruloom.
Muidu oleks kama kaks, kuid nädalavahetused on veidrad. Haarab oma kohvitassi ja kaob hämarusse. Vahel käib väljas, annab väikese musi, laseb vee välja ning kaob jälle. Ja mul sihuke tunne nagu elaks üksi:D Natuke veider on, kuid eks harjub. Ja ega ta loodetavasti iga nädalavahe sinna kaduma ei hakka, ehk suudab asjad ikka tööpäevadel ära asjatada. Praegu lihtsalt tähtajad lähedal ja hulka tegemist.

Aga saabki nüüd mõelda mida oma ajaga peale hakata:) Tegelikult on tohutult palju meeldivaid vabade-päevade-tegemisi, mis alati kuidagi ühisesse olemisse ära on kadunud. Näituseks oleks vaja õmmelda, kududa, retseptimajandusega tegeleda, fotosid korrastada, kirjutada ja mida kõike veel.
Kui igatsusest üle saan, siis hakkan toimetama:)
Sest mulle päikesevalguses asjatamine sobib, oi kuidas sobib:)

Haigelt lilleline leelotus

Pildil peaaegu-neljasena, koos vennaga

Väikelinnade juures on mõned pisidetailid, mis mulle kohe eriti meeldivad.

Üks asi on kindlasti turvalisus. Ma endiselt mõtlen sellele, et ehk tulevad ükspäev ka enda nägu ja tegu järeltulijad ning mulle meeldib mõte nende vabast kasvamisest väikeses kohas. Jah, igasugu võimalusi huvialaringide jmt koha pealt on ka vähem, kuid mulle meeldib väga mõte, et mu laps(ed) saavad kasvada sarnaselt mu endaga. Soovi korral päev otsa kusagil väljas ringi joostes. Ehk siis igaühele oma ning see on see, mis mulle oluline tundub.

Teiseks turvalisuse näitajaks on pidevalt lukustamata uksed, nii kodu kui auto omad. Talviti näiteks on tavaline, et kaupluste parklates töötavad autod, et sooja hoida ning inimesed on rahumeeli poes šoppamas. Alguses jahmatas see mind ikka korralikult, kuid nüüd käitun ka ise samamoodi:)
Räägitakse, et suurte külmade ajal olevat ka Norras vägagi asustatud punktides see täiesti tavaline. Ei tea kommenteerida, ei ole käinud. Aga turvatunnet sisendab ikka kõvasti.

Samuti on väga mõnusad väikesed vahemaad. Ja pilkkontaktid. Tänaval vastutulija raudselt vaatab sulle otsa ning kui ollakse juba kordi niimoodi üksteisele otsa vaadanud, kaasneb pilguga äratundmine või parematel juhtudel ka noogutus. Ei mingit morni põrnitsemist ega nina-mullas-tuhisemist. Väga meeldib:)

Seesama viisakus ja suhtlemine on midagi, millega on alguses veidi raske harjuda, kuid ma hoolega õpin. Kohalikel on see aga sünnist saadik sees. Näiteks vehkisin ühel õhtul lumelabidaga ümber auto, kui selja tagant kostus heledal häälel: "Jõudu!". Keerasin end üllatunult ringi ja nägin väikest tüdrukut mööda minemas. Selline parimal juhul 10.-ne. Suu läks kohe kõrvuni:) Tal poleks olnud mingit vajadust endast mulle märku anda, ma poleks teda tähelegi pannud, kuid see oli elementaarne viisakus ja meenutas mulle niiväga keskkonda, kus ma isegi kasvasin. Kuidagimoodi aga on vahepealne elu kõik sellise meeldiv-sotsiaalse maha kraasinud ja tuima maski ette kasvatanud. Loodan endas seda siiski taasavastada. Igatahes silm juba särab ja naeratus on suul:)

Ja täna avastasime auto lumisele aknale joonistatud hiiglasuure naerunäo:D Keegi läheb mööda, näeb lumist akent ja mitte ei kirjuta sinna roppusi ega joonista suguelundeid vaid märgib maha suure naerunäo:) Hau kjuut is zät:)))

Ma vist olen imelik, kuid ma ikka veel naudin väikelinna võlusid. Ma ei tea, kas see on ajutine ja mõne aja pärast tunnen end kui puuris või on see jätkuv ning jääbki sisse tunne, et olen tagasi kodus... Või olen ma lihtsalt õnnelik, et pealinna elust veidi puhata saan? Jajah, Eesti mõistes ainus koht kus väidetavalt elu toimub, kuid viimasel ajal olen iga kord Tallinna külastades peavaluga naasnud. Ja Tallinnas olen viimase kuu aja sees olnud juba 3 korda, 4. kohe tulemas. Siin kohapeal ei valuta pea kunagi...

Ei tea mis see on. On, mis ta on, kuid täna ja praegu naudin ma väikelinna naasmist rohkem kui täiega ning peale sõprade ei igatse mitte midagi/kedagi. Kui aus olla, siis isegi teatris käin ma siin elades rohkem, kuna pole laia valikut ja kõik, kes midagi etendama tulevad, tuleb ju ära vaadata:D Et homme ju ei saa, noh:) Väljas istumisi on küll oluliselt vähem, kuid see-eest on külalisi palju rohkem ja sagedamini ja kui juba tullakse, siis minimaalselt kaheks päevaks:) Ehk siis sõpradega suhtlemise finantsilised kulud on väiksemad, kuid kvaliteetaeg olulilleliselt suurem.

Njah... Ja näonahk, juuste tervis/läige ja küüned pole mul ka kunagi nii ilusad olnud kui praegu:) Võib vist öelda, et mulle väikelinna idüll sobib. Et peris õnnelik ja puha:)
Lahe!

Kõrvetada või mitte kõrvetada, selles on küsimus

Vahel ma hiilgan jaburdustega. Lihtsalt kas pudenevad üle huulte või satun tobedatesse olukordadesse. Aga noh, elu oleks ilma selliste pisiseikadeta ju olulilleliselt igavam:)

Vahel saab otsesõnu ka kõrvetada.
Vaatan mina ükspäev, et just tulisest ahjust toodud suur malmpann on laual viltu ja tahaks joone järgi teist paika sikutada. Pajakindad juba tagasi kööki rännanud... Näpuga kuumaaluse lükkamine ei anna tulemust, pann hirmraske ja hunnik kanakoibi sees kah veel. Ei hakka mina sellepärast oma ilusaks maniküüritud küünt murdma. Noh, pannil ju kena pikk saba taga ja sellest sikutades tekib jõuõlg ning saabki korra majja. Atsakas haare peopesaga varrest ja... sama kiirest uuesti eemale. Pann on ikka veel ju just-ahjust-tulnud ja kuumab nii et punane. Mina aga kõva füüsikut mängides varrest haarama...

Tänaseks olen kuidagimoodi sattunud olukorda, kus kaks konkureerivat ajalehte pakuvad varianti neile kirjutada. Eeee.... Ma küll väga armastan kirjutada ja kobiseda ja arvamust avaldada, kuid praegu tundub see kõik kuidagi... Samal ajal ahvatleb, teisalt jälle pean kaaluma, kust lähevad praegusel hetkel vajaliku erapooletuse piirid. Alles õpin ja koban mängumaad. Sammhaaval, esiti ettevaatlikult.
Ja kellele kirjutada? Mõlemale? Aga millest? Miks peaks keegi üleüldse tahtma lugeda seda mida mina asjadest arvan või kuidas neid näen? Igatahes on, millest mõelda. Kirjutada olen ju kogu aeg tahtnud... Vaatab seda asja. Vaja veel kaaluda.

Ja siis täna - helistab tuttav politseinik ning küsib, kas saan aega tulla tunnistust andma. Aega saan, kuid ma pole täna autoga ning jaoskond teises linna otsas. Homme ma aga päälinna väisamas (ainult töö ajal, õhtuks tagasi koju - sry sõbrad/sõbrannakesed!) ja reedel tema ära. Hmm... Pakub, et saadab mulle auto järele.
Mõne aja pärast ongi ukse taga suur ja tugev mundris politseinik, kes eskordib mu autoni ning sõidame ära. Väikelinnas... Silmad sunnivad peanuppe keerama nagu vurrkanne. Eks ma edaspidi siis kuulen....:D Huvi tekitab see kindlapeale, eriti arvestades fakti, et mind teatakse kordades rohkem kui mina vastu tean (kui tuled väljastpoolt sisse ja hakkad kohe pildil toimetama, siis on see paratamatult nii ja tuleb lihtsalt leppida).
Naersin eskordile, et võimenduse tarvis taipasin kahjuks liiga hilja, et oleks võinud käed ka ette sirutada ja talle neid justnagu rauastamiseks pakkuda:)
Pärast toodi ilusasti tagasi ja siis taaskord kaelad pikenesid:)

Väikestena tunduvad detailid on nautimiseks

Elu on vahel ikka pisiasjades ülimalt chill...

Suures plaanis on mul mitu erinevat (samas kokkusobivat) mõtet tulevikuks, mis paralleelselt põhjustavad küsimusi mu pisikeses (ok, tegelt suht suures, kui mütsimõõtu arvestada) peakolus. Väike segadus hinges, suured soovid ja grandioossed plaanid ning mõningad kõhklused sinna juurde. Iga päev mõtlen liiga palju, töötan liiga palju ja põlen liiga palju. Iga õhtu üritan süveneda uude, tahtes mitte rikkuda/kohe oluliselt muuta toimivat ning üritades samas aru saada endaga seonduvalt mõistest "poliitiliselt korrektne". Et kus on piirid ja milline see minu mängumaa siis on. Võiks ju rohkem katsetada, kuid väikeses kogukonnas eelistan hoida madalat profiili (mis mul küll kuidagi ei õnnestu) ja sellega kaasnevat. Pean õppima, et ise rahul olla. Tore, kui teisedki rahul on, kuid ainus rahulolu, mis mulle tegelikult ka korda läheb, on mu enda ja mu lähedaste oma. Rahulolust minuga räägin siin, eksole.
Õhtuti uinuda ei ole võimalik muidu kui raamatuga. See puhastab mõtteid ja laseb olla endaga. Tuld kustutades ja siruli visates kihutab kiirrong ilma peatusteta ja see ei ole mitte okei. Seega tuleb õhtuti lugeda-lugeda-lugeda ja kui tekib natukenegi tunne, et unepoiss võiks ligi hiilida, siis see hetk koheselt ära kasutada! Teleka olemasolust ei tea ma enam ammu midagi.

Kõige selle kõrval on ilm nii fantastiline, et....
Eile, kui teatrisse läksime, oli ilm soojalt talvine. Igati mõnus oli lumises linnas jalutada. Peale etendust oli vaja nii kiiresti kui võimalik sooja saada, kuna tuulekülma läbilõikavus oli hoolimata talvisest varustatusest ikka päris jube.

Täna hommikul, kui kella 7 ajal õue astusin, oli õhk täis kristalle. Sõna otseses mõttes! Maapinnal olev lumi sillerdas igal ruutsentimeetril ning õhk oli tulede valguses paksult sära täis. Nagu sajaks kristalle maa peale. Sadu kusjuures ei olnud, see oligi sillerdav õhk. Samal ajal külm oli selline, et põsed tahtsid näo küljest ära kukkuda. Vesi tikkus ka silma (vaevalt et ilust, ju ikka jahedast tuulest), kuid moodustas enne jooksmahakkamist purikalaadseid moodustisi. Ok, siin mängib fantaasia rolli:)

Nüüd aga, tagasi koju jõudnuna, saab taas pisiasju nautida. Kassid nurruvad, tuba on soe, külmik täis täna kokku ostetud hakkliha ja kanakoibi (me ju hullud lihasöödikud) ning Vanamees laulab köögis. Enne kööki toimetama suundumist tõi tšikile long drink purgi ette, et "igale titele oma lutt" ja nii ma siin siis uudiseid uudistan ja oma lutiga tegelen, kuni söök valmis:)
Nii on ju täitsa lahe või mis:)

Kiire papa saaks pead vangutada

pilt kusagilt meilis ringelnud kettkirjast, pole halli aimugi, kust täpselt

Kui ma eelmises postituses otsisin taga klaasist kuuli ja musta kassi, siis täna on küsimus esitatud järgnevalt: "Kus on mu aru ja kaine mõistus?"

Ilmselgelt on mul vähe tegemist, eksole. Ilmselgelt ma peaaegu et ei elagi tööl ning koju tulles ei ole energiast tühi nagu katki läinud õhupall.
Njah.... Igatahes, igatahes.... (Jorh Adniel Kiire papa peavangutuse saatel).

Nimelt võtsin enesele umbes kuuks ajaks lisakohustuse. Kirjutada, suhelda, monitoorida jne. Hoida üht maakondlikult olulisimat häälekandjat hinges, enne kui suured tuuled tulevad ja kõik uueks muudavad. Seni aga peab keegi tänasel eluvaimu sees hoidma ja mingi valemiga sattusin mina miskil hetkel nokka avama ja nüüd ma siin siis olen, imen pastakast artikleid välja. Omamata mingisugustki kogemust poliitiliselt korrektsel ning mittesubjektiivsel (objektiivne oleks liiga vale väljend) teemade käsitlemisel. Ja kust paganas üldse neid teemasid võtta, eksole! Teemasid, mis sobiks ja mida võiks ja kuidas seda üldse selekteerida? Ja kuidas luua tulemuslikke ja infot saavaid suhteid võtmeisikutega?

Njah, elus tuleb teha erinevaid lollusi, et igav ei hakkaks. Poolteist aastat tagasi tehtud kannapööre ja kolimine tundmatusse keskkonda võõraste inimeste sekka ning täiesti uues valdkonnas üksuse ja kohaliku personali juhtima hakkamine ilmselgelt on oma uudsust kaotama hakanud, nii et nüüd vaja järjekordselt millegi jaburaga hakkama saada... Aga noh, ma ei oleks ju mina kui ma seda ei teeks, eksole:)

Kus on mu klaasist kuul ja musta värvi kass?

Ma ei tea, ma peaks tõepoolest vist klaasist kuuli silitama hakkama...
Vähe sellest, et olen tööalaseid asju suht detailselt unes ette näinud, on ka mu sisetunne aina enam pead tõstma hakanud. Misasi see nüüd siis on? Mutt metsade vahele perifeeriasse küüditatud ja nüüd hakkab peast soojaks minema?

Täna, kui töölt tulin, möödus minust kiirabi. Vaatasin, kuidas see vilkurite valgusel mööda kiirustas ja hetkeks ka jalgu koperdama jäänud autole sireeni huilates endast märku andis. Ma ei tea miks, kuid seda nähes mõtlesin ootamatult sõber V. peale, kes meie maakonnas parasjagu asjatamas on. Ma ei mõtle tavaliselt tema peale, kuid järsku tekkis kiirabiga seoses vajadus otsi kokku viia. Raputasin pead, heitsin mõtte minema ning liikusin edasi kodu poole.

Kodus selgus, et Vanamees on kohe välja sööstmas, et kiiresti ühed läbirääkimised pidada ning seejärel suunduda haiglasse. Haiglasse, et peale võtta seesama sõber V, kelle ta siis tema ööbimiskohta tagasi transportima pidi.

Olin veidike jahmunud, kuid jäin koju toimetama. Mõne aja pärast astusid Vanamees ja V. tuppa, kuna V.-l olid riided verised. Oli endal "üritanud" pöialt otsast lõigata ehk siis oli end korralikult ära äestanud. Õmmeldi ja taastati ning patsient jääb elama:)
Panin V. verised riided pessu ja Vanamees käis poes džinnil ja toonikul järel. Kui algselt oli mõte, et viib V. tema paika tagasi, siis mõne aja pärast kinnistus arusaamine, et pole ikka pointi ja V. juba harjunud meil ööbima ning las ööbib parem meie juures. Hommikul võib samahästi liikvele minna. Nii meil siis ongi õmmeldud käega tegelane valuvaigistit joomas ja meil taaskord igavesti lõbus õhtu:)

Lisaks veidike põnevad uudised minu tahan-tahan-tahan teemade jätkuks ja...

Ning kõige tipuks selgus, et sellessamas kiirabiautos, mille möödumist ma jälgisin sõber V.-le mõeldes, oligi sõber V..... Hau spuuki is zät? Milline see tõenäosus olla võis? Klaaskuul, mis muud... :)

Täna...

... jõudsin koju peaaegu tublilt ehk pool kuus pii emm.
Koju jõudes avanes mulle elutoa diivanil ülalolev vaatepilt. Mitte üks sell ei liigutanud ei ennast ega oma kulmu, kui ma koju saabusin, eksole! Tavaliselt keerutatakse ümber saabuja jalgade, pineval hoiakul, et "mida head sa täna tõid?". Täna aga paotati karviku poolt hetkeks silm ja tuduti edasi.

Vaatepilt on meie jaoks suht eriline, kuna varem ei talunud Vidrik (8,5a) üldse Rööbiku (4a) lähedust. Aja jooksul on nad õppinud koos mängima, madistama, kaklema ja teineteist pesemagi, kuid suurema läheduspüüu korral laseb Vidrik ikka varvast. Vahel püsivad jupp aega lähestikku ja need hetked püüan ikka tabada ka. Tänanegi vajas seetõttu kohest fotoka järele haaramist:)

Ma ikka kohe pean edasi õitsema...

See sõrmeküüne suurune habras suleke on üles võetud oktoobrikuisel varahommikul 2010.aastal. Hoolimata sellest, et pilt on tehtud vana ja väsinud aparaadiga, täiesti töötlemata ja valesti teravustatud, annab see minu meelest siiski edasi looduse võrratu ilumeele.
On, mille eest tänulik olla:)

... ja kirjeldama, kuivõrd võrratu võib tunduda ka esmaspäev. See üks masendavamaks peetavaid päevi nädalas.

Olen juba kodus. Arvutilaua, mis asub otse suure akna all, ees tundub olevat kui maal. Lumised puud, mütsikestega aiapostid ning nende kõige taustaks imeline lõheroosa taevas. Päike loojub.
Ilm pimeneb ning mina olen juba kodus. Naudin sooja tuba ning jahedat keelekastet.

Olin täna tubli ja lahkusin töölt juba veidi enne kella nelja. Pii emm. Koju tulin valges, nautides õhtueelset valgusesillerdust lumel ning miinuskraadidest ülikarget õhku. Totakas naeratus ei tahtnud näolt kohe kuidagi lahkuda.
Pagan, ma pean seda sagedamini tegema! Seda va normaalsel ajal lahkumist, ma mõtlen. Tööl olin ka juba 6:50, seega oli ju ka tagumine aeg, eksole.

Nüüd blogisen, vaatan läbi uudised, vastan paarile kirjale, triigin veidi ja hakkan orhideesid uputama (loe: kastma). Mu 8-st orhideest üks valge just lõpetas õitsemise ning üks lilla ja üks pruunikas-punane on alustamas. Mõlemil üks õis avatud ja teised hoogu võtmas.
Jõulukaktus, mis külalistetoas hetkelist rahu ja vaikust naudib, on oma väiksusest hoolimata end nii õisi täis ajanud, et miskit hullu kohe:) Suudan tuvastada vaid üksikud otsad, kus õisi pole. See-eest ühe lehe/varre/misiganes-lüli otsa ajab kahte korraga:) See taim on raudselt üks mu lemmikuid. Samas - milline neist ei oleks:D

Seejärel võtan ette viimase kolmandiku eile alustatud raamatust, mis läheb kui näljaga neelates ning jään ootama kõnet selle kohta, et ollakse end end koduteele asutanud. Siis saab selleks ajaks maitsestunud kana ahju panna, nii et kojusaabujal on hea toidulõhnade peale koduust leida. See on hea tunne ja kui tema teeb seda sageli mulle, siis miks ei võiks mina kasutada ära päevi, mil tema tuleb palju hiljem ja samaga vastata. See ju ongi üks osa hoolimisest, eksole. Teisele hea tunde tekitamine.

Ehh, tegelikult on elu ikka üks jube ilus seiklus ja mul on hea meel seda kogeda. Pisiasju nautides...
Soovin oma lugejaile sedasama tunnet ja sedasama naudingut sellest võrratust kingitusest.
Hoolimata meil kõigil pagasis olevatest suurematest ja väiksematest kivikamakatest.
Ja hoolimata külmast ilmast ja kärnas kärsast:D

Pühapäev

Uskumatult mõnus pühapäev on olnud... Ei mäletagi, millal sellist viimati nautida sai:) Ikka on mingi tamp taga või mingid toimetused toimetada, käigud käia, kuid mitte täna.

Täna ärkasin meelega juba enne 9-t. Et päeva mitte maha magada. Mu soov oli, et tavaliselt vara ärkav Vanamees ärataks kindlasti ka mind. Tahtsin nautida teadmist, et on puhkepäev ning ma olen ärkvel ja tean, et ma puhkan:)

Mitu mõnusat hommikukohvi, laisklev söömine, taustaks palju plaaditäisi muusikat. Vaikne asjatamine, iluprotseduurid vannitoas, lilled joota. Pool järjekordsest, täna hommikul alustatud raamatust läbi loetud. Pea terve päev elutoa u. 3 meetri laiusest aknast sisse paistnud päike. Päikeselaigus nurrudes magavad kassid. Parimate palade ettelugemised raamatust. Lihtsalt täiesti vabakavaline chill, tee mis tahad:)

Nüüd õhtu poole väike väljaskäik plaanis ühe filmi vaatamisega ja siis saabki juba uue energiaga uueks nädalaks valmistuda:)

Uskumatu:D:D:D

Täiesti uskumatu ilmselt igas kategoorias parkijate silmale:D
Tegelane sõidab Smardiga, mida annab enam-vähem paika "tõsta" ning üritab vähemalt 4 minutit (arvestades, et kaamera haaramise hetkeks on taustal olev seltskond protsessi juba üksjagu aega tunnistanud) oma masinat hiiglasuurde taskusse parkida:D:D:D Tekib kahtlus, et rattad ei keera, kuid igal juhul on see omamoodi nii nunnu:D



PS: Suurim küsimus - KUIDAS TA LOAD SAI???????

Ma ei teadnud, et see nii tüütu on...

... see va rahvaloendus.
Istusime Vanamehega kõrvuti kumbki oma läpaka taga ja täitsime rahvaloenduse ankeete. Samasse leibkonda kuulujate puhul tuleb ju täita ka teise kohta käivat pikka ja tüütut loetelu ja nii me siis seda ristankeeti täitsime. Üksteisele vastuseid ette öeldes. Juba ammu kokku leppinuna, et teeme seda sünkroonis.

Ma ei tea... Osade küsimuste koha pealt tekib küll küsimus, et mille pagana pärast teil seda vaja peaks olema?
Aga ära vastasime ja enam niipea ei taha. Aga veel vähem tahtsime kellegi portfellil asuvale paberipatakale reageerida, seega tuli end e-loendada.

Muidu läheb elu nagu ikka. Eile tööl 13h, täna õnneks ainult 10h. Ühte sorti audit eile ja kõrgeim pealik täna ja nii see hernes veereb. Misasi see söömine on? Eile peale kojujõudmist üks Pulsi kirsiõlu keresse, kuum dušš ja tuttu. Täna koju jõudes Pulsi kirsiõlu, rahvaloendus, blogisemine, raamat ja siis tuttu.

Õnneks on tulemused kõik super. Kuidas teisiti saakski, me lihtsalt oleme nii head ja teistest erinevad;)
Kõige karmim audit on nüüd aga lähiajal tulemas, pean iga päev valmis olema. Sisetunne kõnetab, noh.
Pärast seda ehk tagasi kontaktis.

Ma tahan, ma tahan, ma tahan...

Tõepoolest, ma tahan.
Ma tahan nii väga, et ma ei oska selle tahtmisega midagi isegi peale hakata. Ennast tundes tean, et võin keema minna ja ebamõistlikke otsuseid langetada. Minus kõnelevad sageli paralleelselt päris korralik annus riskijulgust ning ratsionaalne mõtlemine. Ma tahan ampsata ja uut maitset katsetada, kuid ma pean olema veendunud, et mu tagala on piisavalt kindlustatud ja kõht saab täidetud ka siis, kui uus maitse ei sobi.

Ja nii ma vimplengi. Nii hirmsasti tahaks ampsata, samas on selleks enne vaja teatud lükked teha. Ja olla kaasnevas veendunud. Ja samas suuta siis lahti lasta tänaseks enam-vähem harjumuspäraseks kujuneda jõudnust ning jätta saavutuste au kellelegi teisele kanda päeval, mil jõuab kätte kokkuvõtete tegemise ja tasumise aeg. Seda aga ei luba auahnus minus. Tahan ise. Tahan esineda, tahan aplausi. Tahan tunnustavat pilku. Osa aplause on mul juba käes, osa maid raputatud. Aga ma tahan veel...

Alati on risk ebaõnnestuda. Teha valesid valikuid. Anda suurele soovile nii järele, et kaob oskus kainelt analüüsida. Samas... võimalus planeerida oma aega ja ehk vahel ka veidi puhata ja välja magada... Tahan ka seda. Samas - keda ma lollitan? Tahetu ei garanteeri seda mulle ju ühtegi pidi, see vaid ettekujutluse vili...

Tahan igasugu asju ja tahan päris intensiivselt. Loodan, et sellega endale jama kaela ei too, kus lõpuks suutmatusest auahnuses loobuda end mitme teemaga sedavõrd seon, et tänane napp uneaeg saab olema üldse-mitte-uneaega.

Njah, mulle meeldib süsteeme raputada. Samas ei ole ma päris kindel, et piisavalt palju paksu nahka oman sellega alati kaasneva kriitika tarvis. Alati on neid, ke arvavad, et keegi teine oskaks-teeks-tahaks-mõistaks paremini. Enamasti nad ise. Ja mina tahan ju olla see, kes seda kõike kõigile on. Samas ikka oma asja ajades. Ja samas alati teades, et sellist keskteed ei ole olemas täna, ei olnud olemas eile ega saa olema ka homme.
Ja nii ma keengi. Igapäevaselt. Suure-suure leegiga tuli on selle potsku all ja kütab kuumust. Keen nii täna kui tõenäoliselt ka siis, kui täna tahetu saan. Sest... keda ma lollitan. Mu ülim soov on rahulik elu, kuid... Siiriõusli, keda ma lollitan:)

Segane jutt sai. Point on aga selles, et ma tahan. Tahan seda, mis paistab silmapiiril ja võimalik, et on haardeulatuses. Nüüd tuleb aga endaga piisavalt läbi rääkida, et aru saada, kas see, mida ma tahan, mind ka rahuldaks. Njah... kuigi seda tean ma juba ammu, et lõplikult ei rahulda mind vist kunagi miski. Alati hakkab varsti veidi igav ja vaja uut ja põnevamat:)

Vahetumisest

Et siis võtaks kah natuke kokku eelnevat ja vaataks uude.
Minu aasta 2011...

Tervitasin teda kõrgel-kõrgel tornis klaase kokku lüües. Natuke oli hirmus üle serva alla vaadata, samas oli väga ilus nii torni alt kui mitmete kümnete kilomeetrite kauguselt taevasse lendavaid ilutulestikke justkui peo pealt imetleda. Emotsioon oli võimas ja tunne väga elus.

Nädalapäevad hiljem (08.jaanuar) sattusin haiglasse. Juba kolmas ebaõnnestunud rasedus, seekord siis emakaväline.

Edasi tuli aasta täis naeru, pisaraid, kirglikke hetki, vihastamisi, keevaid emotsioone, lootust, ootusi, jõujoonte paikaseadmisi, ärevat õnnetunnet, ja taaskord naeru, naeru, naeru. Nii tornis õõtsumist kui jalad-kindlalt-maas olemist.
Mitmed uued tuttavad, kelledest mõni puges päris hinge sisse, väga-väga palju külalisi, palju ringisõitmist, ainult üks välisreis (see-eest kaugele).

Natuke teatrit, päris arvestatavalt lugemist, veidike käsitööd. Palju erinevaid kontserte ja mõningad esitlused. Esimest korda elus kuulasin laivis Erkki-Sven Tüüri näiteks.
Isegi Pöffi sai piilutud. Mõned teatrid-kontserdid eemal, üllatuslikult aarvestatavalt tulevad aga siiski ka koju kätte.

Sai ostetud südamelähedane tükk maad, kuhu unistuste kodu luua. Siiamaani on veider tunne, et kas ongi nagu kohe päris oma maalapp olemas???
Sai loodud ettevõte, mille tegemistest veel ei räägi. Tohutu kogus majaplaanide joonestamist ja ringijoonestamist ja veelkord ringijoonestamist. Viimane variant tundub olevat optimaalne... Läbirääkimised ehituse teemal, erinevad nuputamised ja kergemate-kiiremate lahenduste otsimised. Samas peab kõik olema väga loodusega kooskõlas. Pealt ilusat, kuid seest mittehingavat kodu endale päriseks ei taha.

Vahetumise õhtul saabusid meile külalised. Rummikokteilid, jutustamine, nali ja omajagu ka hämmingut. Aasta viimast õhtut jäävad meenutama lumesulanud saabaste jäljed esikus.


Nosimislaud sai seekord külmlaua kuju ning kokkuleppeline Emakese Maaga. Ehk siis annid loodusest olid aukülalisteks. Et seda va mammonat rohkelt läbi käiks, oli peamine rõhk vesistel elukatel. Lõhe, forell, krevetid. Isegi krabipulgad juustuvaliku kõrval:) Mu enda korjatud ja marineeritud sametpuravikubeebid (kuna metsad nii seenesed, siis korjasin ainult seenebeebisid). Vanamees valmistas 5 vaagnatäit erinevat sushit, nii et laud sai tõepoolest mereannine.
Mina oma aprikoosistruudliga ei saanud sushile lähedalegi.

Edasi lisandusid mängu meie laualt mitte kunagi puuduv hea punane vein ning kombekohase lisandina vahuvein. Njah, ilusasti tuli, kui aus olla:)
Kokkuvõttes oli hea aasta:)

Hommik algas otsatult mõnusa äratusega, millele järgnes hingematvalt kaunis jalutuskäik päikeses sillerdavas karges talve-hilishommikus. Päris nunnu on peale-kolmekümnendates jalutada armsalt käest kinni lumises uinuvas linnakeses... Mõni hetk kohe talletub.

Sain hakkama ka sellega, et panin kirja oma soovid aastaks 2012. Ehk rajad, mida astuda ja teed, mida leida. On paar erilist unistust, vaatab kas suudan need ellu viia alanud aasta jooksul. Ma kuidagi kohe kipun unistama ja samas oma unistusi ka ellu viima, kui täpselt tean mida tahan. Kahe suure soovi täpses olemuses olen kindel ja kolmas on selline vaadeldav, seega... Aga nagu alati, ei piirdu ma vähemaga kui väikesed raputused:)

Uuel aastal olen algusest saadik edasi ajanud möödunud aastal alanud jõujoonte teemat ja oma jonnakuses kavatsen edasi nõutada seda, mida tahan. Olen oma lõputus egoismis siiral veendumusel, et minu soovid on ülevamad näiteks kogu kontserni poliitikast ja kui mina ikka tahan maid vallutada ja piire nihutada, siis ma seda saama pean. Sry, kuid ma lihtsalt olen nii hea, et mulle tuleb erandeid teha:) Ja kui ei saa, siis tekib rutiin, kaob mängu ilu ja vajan uusi mängumaid. Mul lihtsalt kohe ei tohi igav hakata ja rutiini tekkida. Siis ma vist suren...
Njah, siin kõneleb minus vist siiski tulemärk:) Ja õuduste õudus, meil on kodus üldse hull olukord - mina, Vanamees ja meie kaks kassi - me kõik oleme tulemärgid:D Võite siis vaid ette kujutada meie kodust olukorda... Ok, tegelikult on põhirõhk siiski tohutul üksteisest hoolimisel ja teistega arvestamisel. Ega ma kasside eest 100% rääkida muidugi ei saa, kuid noh, nad vähemasti teevad nägu, et mängivad kaasa:)

Tagasi aasta algusesse siis... Saabub ämm. Vahuvein, jutlemine, maiustamine, palju muusikat, ämm ööbimas. Selle põhjal siis - uuel aastal saab meil taas olema palju külalisi (aasta viimane õhtu) ja ööbimisi (ämm). Ei üllata kumbki, teada fakt ja igati tervitatav:)

Õnne sai kah valatud... Ma ei saanud üldse mitte aru, et mis pagana adru mul sinna vette plärtsatas (Vanamehel muide oli suur loode ja hunnik spermatosoide), kuid hiljem kui natuke teemat uurisin, siis minu õnnetina oli puhtakujuline papp. Pappi nigu muda. Ok. Et siis Vanamees saab tite ja mina raha? Hmm..... Kahtlane värk, kuid eks ta ise teab:) Mina pole elus olnud nõus ühegi mehe nimel nahast pugema ega hakka seda vist kunagi tegema. Aga noh, Vanamees oma oskuslikkuses õnneks seadis sõnad nii, et tema tooks mulle papi koju ja ma võiks siis temagi rõõmuks sünnitada ja muud sellist... Vaatab mis sest saab, praegu need teemad mitte väga aktuaalsed.

Ahjaa, märkusena endale tuleb salvestada, et nägin enese tõsiseks üllatuseks aasta viimasel õhtul ämblikku. Ja siis lugesin Herzi blogist, et see olevat hea enne. Lahe:D Võtan vastu. Kusjuures see ämblik oli tõsiselt ka üllatus.

Kõikvõimalikud orozgoobid ennustavad ka minusugusele hobu-jäärajuurikale head aastat. Minu meelest. Ma ikka salvestan orozgoopidest vaid hea, ju nõu:) Et tuleb ausate, julgete, tahtekindlate tegelaste aasta. No need omadused on mul esindatud enam-vähem 200%-liselt, seega...

Ja ma ei tea miks, kuid millegipärast olen ma päriselt ka kindlal veendumusel, et tuleb hea aasta... Loomulikult saab olema tagasilööke, pisaraid, vihastamist ja muid negatiivseid emotsioone, kuid summa summaarum saab see olema hea aasta:) Olen selles täiesti veendunud ja sama veendunud olen ma ka selles, et mu oma mõttemaailm suudab mu enda elu kujundada, seega....
Head uut ja paremat:)