151/365 - Kleit 1.juunil

Alates ajast, mil sai alguse rahvusvaheline kleidi kandmise päev (Wear a Dress Day), ei ole ma jätnud seda traditsiooni järgimata!
 
Alguse sai see traditsioon 2010. aastal Facebookist ning on tänaseks saanud äärmiselt populaarseks. See on lihtsalt üks lõbus päev, mil nautida kleidi kandmise ja kleidi kandja ilu.
Idee sai alguse USAst, lihtsast vestlusest teemal, kui ilusad on kleidid ning et naised peaksid neid rohkem kandma. Idee riputati FB-sse üles ning 27. maiks oli üritusel osalejate listis tervelt 100 000 inimest.

Kleit teeb iga naise naiseks, seega kutsun siinkohal ka kõiki teid vähemasti homme kleiti kandma!

150/365 - Koolikiusamine

Väga-väga jõhker teema...
Ja... natuke rohkem nagu hinges ka.
Sest nii imelik kui see mulle ka täna ei tundu, võin ma nüüd küll öelda, et see, mida 7.-8.klassis läbi elasin, oli koolikiusamine...

Nimelt olid meil aasta vanemas klassis kolm autoriteetset "beibet", kes minu hinnangul ei hiilanud küll mitte millegagi. Ei õppimisega, ei välimusega, ei poiste silmis popp olemisega, ei aktivististaatusega... Lihtsalt kolm bitchi, kelle ainsaks mõjuriks oli ilmselgelt "ühtuses peitub jõud".

Füüsiliselt ei teinud nad mulle midagi, ehkki ähvardusi ikka kuulsin. Eriti, kui mõne silmarõõm juhtus koolipeol mind tantsima paluma (ja... milles siis nagu mina süüdi olin???).

Küll aga valisid nad mu oma mõnitamiste objektiks. Ja ausõna, siiani ei saa aru, millega ma neile ette jäin... (hmm, kui nüüd siin neid projekti teemasid kokku siduda, siis kas võis modellikool rolli mängida? äkki nemadki tahtsid sisse pääseda, kuid ei õnnestunud???)

Igatahes oli paras piin neid vahetunnis kohata, kuna siis algas kolmest kõrist tulev vali ja mõnitav laul: "Kui kõnnib mannekeen".
Millegipärast mõjus see mu varateismelisele mitte niiväga silma torgata tahtvale egole põrmustavalt ja hakkasin lausa koolist eemale hoidma. Kooliminek tundus ületamatu piin, niisiis jäin hommikuti koju ja vanematele valetasin, et käisin koolis. Kui nad lõuna ajal koju sööma tulid (teadsin, mis kell see juhtub), siis istusin raamatu ja taskulambiga oma magamistoas kapis...

Lõpuks sai ema asjale jälile, kuna klassijuhataja hakkas mu suhtes muret üles näitama. Ega ma ka ei teadnud rääkida, mis mul viga on, kuid järjest närbusin ja närbusin ja nutsin hästi palju.
Lõpuks ei jäänud emal üle muud, kui mind psühhiaatri juurde vedada. See pani siis rahustid peale, kuid vähemasti hakkas tõeline põhjus välja kooruma.

Ja siin tuli mängu ema elutarkus. Tema ju ei olnud enam puberteet ja teadis, kuidas arusaamad elust ja inimestest hiljem muutuvad. Püüa sa siis pubekale seda selgeks teha, kuid kuidagi ta sellega intensiivse töö abil ja targalt lähenedes (ma ju pean põhimõtteliselt kõigele sarved vastu ajama...) hakkama sai.

Tulemuseks oli minu enesekindluse tõus, enese väärtuse teadvustamine ja eakohase vastulöögi andmine. Ega mul muud üle jäänud, kui nende laulmisele hakata valju häälega ja mõnitava tooniga vastu laulma: "Kui kõnnib lehmake, ammuu, ammuu!". Lisaks pidevad põlglikud pilgud nende suunas, selg sirge ringimarssimine ja kannapööret tehes uhkelt oma võimsa laka kuklasse heitmine. Aga no millist muud vastumeedet sa nii noorelt ootadki, eksole :)
Täna saaksin muidugi tunduvalt teistsuguste vahenditega hakkama ja täna ma ei kujutaks ettegi, et keegi mind mõnitada/kiusata suudaks, kuid siis olin ma alles noor ja väga-väga tundlik...

Igatahes oli tulemuseks see, et mõnitamine lõppes ja palju-palju aastaid läksid nood bitchid mind tänaval kohates teisele poole teed... Ja... täna ei tunneks ma neid kohe kindlasti ära, nii mittemidagiütlevad tegelased mu jaoks !
:)

149/365 - Ei talu vägivalda

Ma ikka kohe tõepoolest ei talu vägivalda...

Täna saame rääkida juba nii füüsilisest kui vaimsest vägivallast ("täna" seetõttu, et varem vaimset väigivalda justnagu ei eksisteerinud, täna on see õnneks aina enam teadvustatav) .
Otse loomulikult ei talu ma neist kumbagi.

Mul kama kui võrdsed üksteist klohmivad (ükskõik kas siis füüsiliselt või verbaalselt), kuid ma vihkan, kui liiga tehakse endast nõrgematele. Eriti veel kui ilma põhjuseta ehk siis lihtsalt sellepärast, et kedagi kiusata. Võin nii marru minna et ei kontrolli oma käitumist.

Ehk siis minu puhul vägivald sünnitab vägivalda...

148/365 - Liputajate tõmbemagnet

Mul on terve nooruse liputajatega miskine teema olnud...
Tea, kas ma paistsin selline õrnake, kes võiks ehmatada ja seega vajalikku rahuldust pakkuda?
Kahjuks on nad vist küll iga kord pettuma pidanud...

Kõige esimene oli Kuressaares baptistide kiriku ehitusplatsil. Olin tollal vist lausa algklassides ja siuke pisike nääps.
Tulime talvisel ajal koos kahe sõbrannaga koolist, kui kiriku ehitusplatsi plangu ühest august miskit imelikku välja volksatas. Edasi ja tagasi ja ... Siuke sinakaks tõmbunud imelik asi...
Kooliõed said kiiresti aru, millega tegemist, mina olin tunduvalt sinisilmsem. Need siis hakkasid mind kah eemale sikutama ja olid parajalt paanikas, kuid ma es saand ju seda niisama jätta :) Vormisin aga mõned jäised lumepallid ja sihtisin hoolega... Volksutis kadus vandesõnade saatel :D

Teine planguteema oli Kuressaares veel. Endise Ruubi poe kõrval oli kah plank ja seal samuti auk, kuid tunduvalt kõrgemal (minul üle pea igatahes). Läksime emaga sealt mööda, suvesooja keha jäätiseid süües jahutades. Korraga ilmus see imelik moodustis (uskuge mind, läbi planguaugu surudes ei saa sellele muud nime anda kui "imelik moodustis") meie peade kohale.
Rohkem ma jäätist ei tahtnud. Palju-palju aastaid või isegi aastakümneid selle järel ei ole ma tänaval jäätist söönud. Nüüd juba söön, kuid seda ka 1-2x aastas :)

Tallinna kolides kohtas neid tegelasi muidugi igal pool, samuti oli neid palju näha Prahas Petrin´i mäe (künka) nõlvadel. Viimane kohtumine toimus aga Tallinna kesklinnas, EBS-i kõrval asuva kortermaja ees, kus puude all üks noormees mind ilusasti hõikas "devotška, devotška!" ja minu pöördumise peale ilusasti püksid rebadele lasi (kuid mu naeruturtsatuse ja kulmukergituse peale need kiiresti tagasi üles tõmbas).

Peale toda kohtumist pole mind enam tülitatud... Ja... ausalt öeldes loodan, et nii jääbki :D

147/365 - Uneskõndija

Unes rääkimisest olen siin blogiprojekti raames juba kirjutanud, kuid minevikku (loodetavasti see enam ei taastu!) jääb ka unes kõndimise komme.

Eriti agar uneskäija olin siis, kui veel vanematekodus elasin. Algul see ehmatas neid, kuid aja jooksul harjusid nad mu ringimarssimisega ära ja suunasid tasakesi tagasi voodisse.

Enamasti nägi see välja nii, et ilmusin esikusse ja marssisin kööki (hommikumantel ilusasti peale võetud, magasin ju alasti), suundusin köögi akna juurde, tõmbasin karsina veidi kõrvale ja vaatasin mõnda aega õue. Seejärel keerasin end ringi, jõin tassitäie vett ja siis juba suunaski ema mind tagasi magama.
Kirjeldas, et hakkas kiiresti aru saama, millal ma kõndimise ajal tegelikult magan, kuna pilk olla hoopis teistsugune. Silmad küll täiesti lahti, kuid mitte kontaktis. Vaatasin alati ainiti kusagile kaugusse...

Phuhh, loodan, et minu lapsed seda kommet külge ei saa! Meil magamistoad teisel korrusel...

146/365 - Teade, mille edastamise järel murdusin

Kunagi aastatuhande vahetumise paiku (mõni aasta enne) pidin kursuse vanemana kursakaaslastele edastama teate, mis mind ennast korralikult rööpast välja lõi.

Sain nimelt ühel hommikul teate, et üks meie meessoost kursakaaslane ei tule enam kooli. Mitte kunagi. Sest... tal oli olnud infarkt, mille tagajärjel ta suri.

Mäletan, et olin näost ikka päris ära ja palusin õppejõult (nimesid ei nimeta, kuid see kujundas veidi mu suhtumist tollesse vägagi nimekasse daami) võimalust enne loengu algust kursusele üks teadaanne edastada.

Kell kukub, auditoorium rahuneb maha ja astun rahva ette. Teatan, mis mul teatada ja... jään veel inimeste pilke peegeldama. See uskumatus, see õud, see ehmatus, mis neist silmadest aina süvenedes ja süvenedes vastu kumas... see vist oligi see, mis mu endast lõpuks välja viis.

Läksin tagasi oma kohale ja... Siis üllatas õppejõud. Lennates meile peale, et miks me nüüd järsku selliste surnumatja nägudega oleme ja üleüldse... Mismõttes nagu? Ise õpetad muu hulgas ka kuulamist...

Igatahes lahkusin ma poole päeva peal koolist, kuna ei suutnud enam "kullerina" seda tagasisidet saada. Olin ju isegi parajas šokis. Sõitsin otse bussijaama, istusin Kuressaare bussile ja sõitsin keset nädalat koju. Vanemad olid küll parasjagu üllatunud, kui uksest sisse astusin, kuid eks nad said aru, et pidin just koju pakku pääsema.

145/365 - Kummalised tunded

Inimese tajud on ühed kummalised asjad.
Seda just siis, kui ei tegele millelegi mõtlemisega ja ei anna ajule võimalust vahele segada.

Eks on minulgi neid tundmusi erinevaid külas käinud, kuid enamasti hakkan ikka mõtlema ja analüüsima ja siis läheb ikka täiesti puusse. Või siis tuleb tõdeda, et esimene tunne/mõte/aimdus oligi see õige. Aga see selleks.

Kaks kõige eredamat tajumist on mul olnud aga seotud lähedaste vanainimestega. Ja... natuke need ehmatavad siiamaani, kui aus olla.

2004 detsembris ärkasin ühel laupäeva hommikul hilisest unest u. kell 10:15 ehmatusega. Korralik ehmatus oli, kuid ma ei suutnud aru saada, mis juhtunud on.
Päeva peale sain kõne, et mu ainus veel elus olnud vanaisa on surnud. 80-aastaselt, oma kodus. Ema ja vanaema olid ta juures ja surma aeg oligi umbes sama, mil mina ehmatusega ärkasin...

Teine ehmatus oli paar nädalat tagasi. Ühel hommikul kell 8:14 tundsin, et süda peksab nii nagu tahaks rinnust plehku panna. Oli tunne, et kellegagi on midagi halvasti. Kellega ometi? Mida halvasti?
Hakkasin erinevaid inimesi läbi mõtlema, et ehk tekib miskine reaktsioon või arusaam. Ei midagi. Ei jõudnud õige inimeseni.
Veider tunne kestis nii paar tundi. Ärevus, paanika, arusaamatus. Ja siis see sai otsa.

Alles järgmise päeva õhtul, kui olime Saarde jõudnud, sain teada, et mulle väga olulisel vanatädil oli olnud insult. Ema eelmisel päeval ei tahtnud telefonis öelda, ootas kuni kohale jõuame.
Keegi ei tea, millal täpselt see juhtus, kuid millalgi hommikupoole, kui ema teda peale telefonile mittevastamist vaatama läks ja ta leidis.
Õnneks seekord oli tal see kergekujuliselt ning äsja sai ta ka kodusele (järelevalvega) vedelemisele :) Esimene kord oli tunduvalt karmim ja sellest taastus ta aastaid. Seda, kas ma ka tookord võisin midagi tunda, ma ei mäleta, kuna tollal olin täiesti teises uimas - olime Vanamehega just kohtunud ja nagu takjad oma mõtete ja olemisega üksteise küljes kinni.

Aga jah... Kummaline see inimese tajude maailm, kui mõtteid ligi ei lasta...

Väikemees 1a 3k

Taaskordne arstilkäik Väikemehega. Mõõtmised/ülevaatused ja puugisüst.
Jap, lasin talle puugisüsti ära teha (34€, püha taevas!!!), kuna kardan neid imureid lausa paaniliselt ning tahan teha endast oleneva, et ohtusid minimeerida. Muidugi ei saa kõige eest kaitsta jne, kuid ma vähemasti üritan.
Järgmine süst siis kuu pärast ja kolmas tuleval kevadel.

Mis siis tänaseks toimub? Nohh... Pikkust endiselt rohkem kui enamikul temavanustel. 86cm. Mina olin selline 2a 3k vanuses. Mina muidugi olin paras nääps kah, kuid ikkagi on Väikemehele pikkust antud :)
Jalatsid juba nr 24... Aga noh, Šois ütles juba ta kõhus olles, et suure jalaga poiss ja sellest tuleb üks pikk mees.

Tempo on hirmus. Ainult jookseb, ei ole tal aega paigal püsida. Ikka kohe ütlemata aktiivne tegelane on. Tal järel püsimine on omaette teema.
Musitab hirmsasti. See osa on armas :) Vahel tujutseb ja trambib jalgu - see on vahel naljakas, vahel ajab hulluks.
Magab nii- ja naa. On perioode, kus öösel nii tunniajane traali-vaali, on perioode, kus magab mõnuga. Kunagi ei tea, milline periood parasjagu on. See kurnab.

Endiselt teeb 2 päevaund. Poolest tunnist pooleteise tunnini. Kuna on selline rahmeldis, siis ta lihtsalt ei jaksa kaua ülal olla. 3-4 tundi ja siis vajab kerget unekest. Ühele pikale päevaunele... - no vaatab, millal see võimalikuks osutub!

Lutist pole ta õnneks kunagi suurt lugu pidanud, kuid vajalik on see uinumise hetkel. Siiamaani. Siis lutsutab natuke ja enamasti viskab varsti kõrvale. Aga magamistoast välja lutt ei tule ehk siis ringi ei käi, lutt suus. Õnneks ei vaidle kah. Kergendus, kuna niiviisi ehk on tulevikus lõplik võõrutus veidi lihtsam.

Hambaid suus ikka veel 16, nagu ka paar kuud tagasi. Aastasena oli 13, siis kuu ajaga tulid veel 3 ja paistab, et viimased esimese satsi 4 tulevad tiba hiljem. Praegu on paus.

Nahk on minult - ikka kohe täiesti hele! Aga tänu soojale ja päikesepaistelisele kevadele on tänaseks kerge jume siiski peal - ehitasime verandale värava ette ja nii ta vudib maikaväel ja paljaste kintsude/käsivartega ringi, vastavalt soovile kas tuppa või verandale. Ja asjatab siis toimetada. Ei hakka teda piirama ja kuna ta on tunduvalt karastatum kui mina, siis las nii ollagi :)

Lemmikmäng on endiselt koristamine. Kusiganes on tegemist tolmuimejaga, harjaga/kühvliga või mopiga, seal ta pöördesse läheb. Ta võib tunde ringi marssida, tolmuimeja hari ees ja muudkui nühkida. Erilist hoolt saavad seinaääred ja nurgad :D Emme pealt kopeeritud, mis muud :)
Kui siis keegi tööriistad lapselt ära võtta tahab, on selline riid majas, et hullumaja! Viskab silda ja mängib spagetti ja...
Aga kui tolmuimeja tööle panna ja ise koristama hakata, siis on tõeline piduhetk! Siis käiakse sabas ja seistakse ees ja muudkui tehakse "uuuuu-uuuu". Nojah... Oleks see siis kestev :) Mõne aasta pärast viska või ise silda, ei huvita enam kedagi see põrandate kasimine :D

Lemmikosa päevast on aga hammaste pesemise aeg. Taaskord asi, millega pöördesse läheb :)
Algul laseb küll täiskasvanul hambad üle käia, kuid seda ei saa liiga pikalt teha, siis muutub kärsituks. Seejärel saab hambaharja enda kätte ja kukub nühkima. Pikalt ja põhjalikult :)
Ma ei tea, mitmes hambahari tal juba on... Ta lihtsalt peseb need suht kiiresti nuustikuks :D

Veel üks komme, millest unistan, et talle külge jääb... Ähk ikka natuke jääb :) See üks ütlemata vajalik tegevus ju!

144/365 - Rattamatkad kui kirg

Mõned ajad tagasi sai aastas mitmetel rattamatkadel käidud. Ja nii aastate viisi.

Otse loomulikult said läbi vändatud rahvarohkeimad Roheliste Rattaretked, siis mõningad rattamatkajate kokkutulekud/ühisretked jmt, kuid minu lemmikud olid sarjas "Kuidas elad, Soome?".
Piiratud arv inimesi laevaga üle ning siis juba kas rongidega edasi alguspunkti või ratastega otse läbi Helsinki.

Kuidagi sattus neile matkadele alati normaalne seltskond (ei läbustamist ega nõmetsemist, eks osavõtt oli päris kulukas kah), kellega siis erinevaid Soome piirkondi avastada.

Kõige-kõige eredamalt on meeles Ahvenamaa rattamatk, kuna seda alustasime metsikus lausvihmas. Sellesama Rootsi suunduva kruiisikaga sai mindud ja öösel Ahvenamaal maha. Peale poolt kilomeetrit sõitu ööbimispaiga suunas algas metsik vihm, mis hetkega aluspesuni läbi leotas. Aga kuna oli soe ja suvine, ajas see vaid naerma.
Terve see matk oli väga-väga märg! Riided kuivaks ei saanudki, hoia peal mida tahes. Aga... kas just seetõttu, kuid kõige eredamalt meeles Soome matk on see siiani!

Teate... need ajad olid ikka võrratud :) Need olid aastad, kus olin kui kleebitud oma ratta selga. Mistõttu ratas pidi olema hea ja no seda ta ka oli. Mäletan, et kui ta ostsin, siis võrdlesime kursavennaga hindasid ja tema ostis endale Ford Sierra, mina jalgratta. Maksime samapalju... Aastal 2001 u. 10 000 eeku. Aga noh, mu ratas oli tollal eelmise aasta mudel ja seetõttu "odav" :D:D:D

Tänaseni käin teda vahel kuuri all vaatamas ja pai tegemas :D Kuigi jah, täna pole ta enam päris see, kuna enam ei käi ta igal aastal põhjalikus hoolduses, kus kõik viimseni ära timmitakse. Aga... kiirelt lippab ikka veel :)
Ja no täna ma enam sedavõrd teda ju ei kasuta ka... Viimased aastad kohe üldse mitte, kuna pidevalt kas rase või väikese titega :D Nüüd on korviga linnaratas palju aktuaalsemaks osutunud, eriti kui Kärdlas elasin ja tööl käisin.
Täna kasutavad mu oranži nunnut vahel hoopistükkis Vanamees või meil suvitav Suur Laps. Siis, kui tuju tuleb või vajadus tekib.

Siiski aga loodan oma suksu ükskord taas endale sobivaks timmida ja temaga taas ringi uhama hakata.
Ainult et... rattamatkadega on vist ühel pool...

Õhtune kava ja valimisstuudio

Laps ööunne pandud, algab nö "enda aeg" päevas.
Kuna meie kratt läheb tuttu nii 21.30-22.30, on see oma aeg suht hiline ja napp. Ja noh, selle aja sees peab jõudma elamise talutavasse korda viia, töö- ja kooliasju vaadata, kirjadele vastata, blogiseda, kassikasti puhastada, pesumasin või kaks tööle panna (riiete pesumasinat peab hommikuks ajatama, kuna tsentrifuug ajaks me mitte eriti sügava unega tegelase nagu naksti üles) jne jne jne.

Samas tahaks ju ka natuke elu ja ümberringi toimuvaga kursis olla. See, kes kellega käib või kes millega hakkama saab, ei kuulu küll menüüsse, lihtsalt pointless tunduks oma aega sellele kulutada, kuid päevakajalised teemad tahaks siiski kuskil kolus hoida.

Sai siis oodatud tänast ETV Valimisstuudiot ja... no tule taevas appi! Olid need üksikkandidaadid oma valimisstuudios enamuses nii jaburad kui nad ka olid, siis tänane erakondade esinumbrite väitlus... Oehh.
Veelkord oehh. Lihtsalt ei jaksa, noh! Praegugi jätsin taustaks küll tv mängima, kuid asusin ise arvuti taha, kuna siis ehk süvenen vähem. No nii poole kõrvaga.

Ja olgu nii mõnigi neist väga küsitavate väärtuste kandja, siis puhta hulluks ajab asja ikka vana Sarvik ise. Tema on põhjus, miks ma ei saa pilku telekal hoida ja no kõrvad ka seda ininat välja ei kannata. Oleks siis, et inimene iniseb, kuid on normaalne. Aga ei. Peaaegu ühelegi küsimusele ei vasta, keerab teema kuhugi väga imelikku kohta. Kes mida millalgi tegi. Mida kuradit see kõik siia puutub?
Ja... miks ma ikka veel imestun ja ärritun?

Ausõna, kassikasti puhastamine sääskede poolt okupeeritud verandal oli meeldivam kui kus iganes Savipätsi näha/kuulda...

143/365 - Hingamisraskused

Juba noorest east mäletan endal vahetevahel raskusi hingamisega.
Mingil hetkel see süveneb, mingil hetkel pole aga kuude viisi mingit märkigi.

Uuritud on. Teadmata. Kopsumaht olevat väike.
Samas - kõikvõimalikud trennid ja sportlikud toimetamised pole kunagi hingamise taha jäänud, kaasa arvatud pikad rattasõidud ja muu, mis justkui kestvust eeldaks.
Kunagi Mustamäe haigla juures miskis kopsuosakonnas vmt-s, kus mind uuriti ja testiti, ei saanud ma isegi miskisse masinasse puhumisega hakkama. No puhu ja puhu, kuid niipalju jaksu pole, et andurid miskit välja mõõta saaksid. Oi ma olin sellega hädas!

Need mittehingamise lained tulevad täiesti lambist. Järsku on kohal ja enam hingata ei saa. Tunne on, et hakkan lämbuma. Hingan ja haigutan ja hingan ja haigutan, endal lõuad juba viltu peas ja kopsud ragisemas, kuid hapnikku kätte ei saa. Selline tunne, et täiesti mõttetu see sissehingamine - õhk tuleb, hapnik mitte. Eks teda tegelikult ikka tuleb, muidu kukuks ju kiirelt kokku, kuid tunnet kui sellist ei ole.
Nii ma siis ahmin ja maigutan nagu kala kuival ja vahetevahel tuleb siis selline sõõm, kus tunnen, et hapnik kah käes. Oi seda rõõmu! Ainult et... lihtsam oleks, kui seda sagedamini juhtuks :)

Vahel kestab hoog tunnike kuni pool päeva, vahel aga kauem.
Tänane on kestnud juba eile lõunast alates ehk poolteist päeva. Kurnab. Hullumoodi kurnab. Sellest ka tänane sissekanne ajendatud.
Krt, hingata tahaks!

142/365 - Kaela puudutamine

Vampiirikiiksuga seonduvalt kardan ma paaniliselt, kui mu kaela ootamatult puudutatakse. Kaela musitamine on samuti välistatud, eriti kui habe natuke kraabib. Mõni mees mu elus on mõelnud nalja teha ja mind kinni hoides "justnagu-kaela-näksama-tulnud". Väga vale otsus! Satun totaalselt hüsteeriasse ja võin õhtu otsa pisaraid pursata ja nurgas kössitada.


See, kui ma kaela välja sirutan ja kellegi usaldavalt sinna ligi lasen, on suurim usalduse märk. Kui seda aga üritada naljaks pöörata ja kasvõi korraks näksata, on usaldus läinud :S

Igal omad hirmud...

141/365 - Vampiirid

Ma kardan vampiire. Siiralt. Jah, ma tean et neid ei ole olemas, ma ei usu nende olemasolusse grammi eest ka. Aga ma kardan neid. Magades on mul alati kael tekiga kaetud. Kui teki või lina jaoks on liiga palav, siis katan kaela juustega. Ma pean tundma, kui vampiir juukseid mu kaelalt eemaldab. Siiralt loodan, et ta ikka eemaldab. Pole ju suurem asi maiustamine, kui suu karvu täis, eksju.


Lapsena oli lugu hullem - siis olid mul voodi all peegel ja padja all rist :)
Oli ka aegu, kus voodi all oli terava otsaga kaigas, mida siis ründavale vampiirile südamesse suruda...


Aga nahkhiired mulle meeldivad :D

140/365 - Kontsaklõbinal

Kontsateema tekkis  ühest Herz´i postitusest ja eellugu sai juba modellikooli all kirja pandud, nüüd siis edasi :)

Ma armastan kontsadel kõndimist... Kohe ikka päriselt.
Tunnen end kontsadel mugavamalt kui madala tallaga jalanõus. Kuigi jah, raseduse ajal ja hiljem titevankriga pikki tiire kärutades ma kontsa naljalt alla ei topi (armastan jalgu tervena hoida) ning samuti mõtlen talvel jääga hoolega läbi, kas on vaja vaid lühike maa ukse ja auto vahel läbida või tuleks veidi ka libedal liuelda. Kõik ikka vastavalt oludele, eksole.

Ses mõttes olen tollele modellikoolile ikka südamest tänulik, et kontsadel käimine on käkitegu peale sealseid pidevaid trenne. Samuti oli võistlustantsus olenevalt trennist vajalik jalas hoida kas võimlemissusse või kõrget kontsa. Ja võistlustel alati ja eranditult kõrget kontsa. See andis samuti väga-väga hea kooli.

Kontsa juures on äärmiselt oluline kinga mugavus. Miskit mitteistuvat kinga lihtsalt ägeda välimuse pärast kanda - big no-no! Kõrge jalats ei tohi jalga isegi mitte väsitada, rääkimata selle deformeerimisest. Sellisel juhul tõmbavad ajudega inimesed pidurit ja asuvad oma jalgade eest hoolitsema.

Minu jaoks oli veel hilkuti väga sümpaatne ka see, et suutsin päris pikki maid ja vägagi kiiresti ka näiteks trollipeatuse suunas liduda, 10cm-sed tikud all. Kõik ju harjutamises kinni :) Ja ennast on ikka tore kiita :D

Küll aga ei ole ma täna enam oma kontsakandmisoskuses kõige kindlam. Peale Hiiumaale asumist olen muutunud mugavamaks ja no eks siin mängivad tegelikult ikka needsamad rasedused ja lapsega ringikärutamine ka oma rolli. Aga olen kindel, et kui taas igapäevaselt kontsa alla lükkan, saan peale mõningast harjutamist jälle ilma väsimata marsitud :) Eks ma kannan ka praegu kontsa ja saab täitsa sirge jalaga astutud, kuid kui 8.-ndat kuud kõhus kasvav tegelane on arbuusina sul süles ja vajadus veel ka 1a 3-kuust sinna arbuusi otsa toetada, on kontsad küll kõige väiksema olulisusega...

Aga... aga... Vot nüüd on käes koht, kus ma kobisen. Kobisen oskamatute üle.
Vot ei suuda mina kohe aru saada neist esimest päeva eeslirakendi ees olevatest tegelastest, kes megakõrgete kontsadega ringi koperdavad (sõna otseses mõttes koperdavad), endal põlved krõnksus ja keha ette kummargil, justnagu üritaks Rammumehe võistlustel lennukiratast vedada.
Sorry, kuid isegi meie Tallinna vanalinna munakiviteed on kontsaga vägagi okeilt läbitavad, milleks sellist komejanti teha?

Saan aru, et on terve plejaad tegelasi, kes kujutavad ette, et konts all annab tulemuse. Mkmm.... Võtab sageli ära kogu soovitud efekti!
See, kui sa oskad kodus peegli ees seistes ja oma vastvalminud meiki-soengut-outfitti imetledes neil kontsadel tõeline kaunitar paista, ei tähenda see üldse mitte sama efekti andmist lennukiratast tirima asudes. Sel hetkel sa ise end ei näe, kuid teised ju näevad. Ja kelle jaoks sa end ikka nii lilleks lõid? Ikka teistele imetlemiseks/ohkimiseks ju...

Ja nii ongi kogu see ränk vaev nullitud, mida ettevalmistusi tehes kogetud sai.

Kõige selle vastu on ainult ja ainult üks soovitus - harjuta enne pikka aega (privaatselt...) ja veendu, et oskad efektselt kõndida või siis pane madalam konts alla ning naudi imetlevaid pilke, mida teenivad su hoolitsetud/viimistletud välimus koos vaba ja sundimatu kõnnakuga...
Täpselt nii lihtne see ongi :)

139/365 - Modellikool

Teismeikka jääb veel miskit sellist, mis täna kohe kindlasti mitte minulik ei ole...
Nimelt modellikool... Oli vist Sixtina mannekeenide kooli teema või ma ei mäleta ka täpselt. Igatahes midagi sellist.

Mäletan, et olime klassiga, nagu ikka sügiseti, kartuleid võtmas. Info levis kellegi kaudu ja sellest sai mõneti justkui julgustükk. Et kes teeb ära ja kes üleüldse sisse saab. Kriteeriumid olid kõvad.

Kui juba võistlusmoment sees, siis ma ju ei saanud alla jääda ja pidin ikka võimalikult kõbla ka välja nägema. Mis tähendas seda, et see paar nädalat, mis katseteni jäid, toitusin ma peaasjalikult ainult tomatitest. Mäletan seda tomatiämbrit kööginurgas ja pidevat mugimist, kuna kõht kippus ju kiirelt tühjaks minema. Kuid kuna ma võiks peaaegu et tomatitest eladagi, siis olid need väga heaks abivahendiks kaalu langetamisel (noh, 50 kg tundus ju mu 168cm-se pikkuse juures liiga suur number, et modellikooli minna, eksole... - täna mõtlen, et kui haige see noorte tüdrukute mõjutamne ikka olla võib???).
Mäletan kui uhke ma oma talje üle tollal olin. Missivõistlused olid just taassaabunud ja väga popid ning vaid mõni üksik missikandidaat sai minu 57cm-se taljega võistelda. Ja ma olin enda arvates ikka veel paks... Appi, appi, noh!!!

Kuna teadsin, et katsetel tuleb ka kõrgetel kontsadel trikooväel tantsida (??? - kas mingeid strippariõpilasi valiti või???), siis sai naabrinaiselt laenatud rohelised 12cm-se tikk-kontsaga kingad ja nii ma siis marssisin mööd poodiumi (korteri vannitoa uksest läbi esiku ja köögi aknani ja tagasi) iga päev tunde, et kõnnak kontsal oleks vaba, sundimatu ja efekte. Modell ju ikkagi, eksole. Aeg-ajalt siis köögi nurgas seisva ämbri poole sügav kummardus, tomat hambusse ja marssimine jätkus. Vahepeal oli ka virn raamatuid pealael...

Sisse ma igatahes sain ja ei saa öelda, et kasu poleks olnud. Aastajagu ma seal käisin ja õpetati igasugu enese eest hoolitsemist, etiketti, lilleseadet, liikumist, toitumist, meikimist ja mida kõike veel. Ses mõttes oli täitsa vahva.

Täna ei ajaks mind mitte üks vägi sellises suunas lillegi liigutama. Aga noh, puberteet on puberteet :))
Ja noh, kasulikku infot sai ju üksjagu:)

138/365 - Nael jalas

Lapsepõlveagsetesse ringikablutamistesse jääb ka korraliku suure naela jalga astumine...

Juhtus see maal vanaema juures, kus koos venna ja 5 nõoga (tollal olid mul vaid poistest nõod) ringi lippasime. Ja oli ju vaja kõikjal ringi ronida.

Mäletan, et järsku oli parema jala talla all kuidagi imelik ja valus olemine. Samme teha oli ka imelik tunne ja vaatasin siis, et mis mu palja jala astumist ometi takistab (kahtlustasin madu). Kurjam, hoopistükkis suur ehitusnael oli ühte otsa pidi jalas ja teist otsa pidi vanas lauajupis. Pole siis ime, et veider kõndida oli.

Seda auku tallas mäletan vist siiamaani. Palju kummalisem on see, et ilma ühegi jorinata sai koju koperdatud, ainult et ühel jalal kasutasin astumiseks vaid kanda.
Kahtlustan, et ju see siis keelatud koht oli, kus see nael jalga sai, kuna muidu oleks ju võinud kaevalda või miskit. Aga ei. Tädi oli ka maal ja tema siis puhastas ja sidus haava.

Täna mõtlen, et huvitav mida tema mõelda ja tunda võis? Kui näiteks Väikemees astuks sarnase naela jalga, oleks ma vist küll parajalt sahmis... Kas tema ka oli? Justkui ei mäleta seda... Või võttis tema kahe poja emana selliseid seiku kui tavalisi? Või olid tollal inimesed lihtsalt vähem paanilised selliste pisiasjade suhtes? Laps ju käis omal jalal, ei halanud ka ja vere sai ju kinni...

137/365 - Juuksemodell

Nooruses üritati mind korduvalt meelitada miskitele juuksurivõistlustele juuksemodelliks. Et selline metsik parukas peas ja no seal on ju mänguruumi küllaga.

Ühel korral andsin järele ja olin nõus minema.
Rohkem enam mitte iial :D
See, milline ma lõpuks välja nägin... Miskine ulmeteemaline tundlatega soeng peas ja lillekesed juustes..... Brr!

Sellega oli minu juuksemodellindus läbi. Minu juuksed, minu pea, minu suva. Ei mingeid teiste katsetusi!
Pagana kahju, et ühtegi pilti sellest jubedusest ei ole...

136/365 - Kanapime

Nägemise sain ma küll üllatuslikult pikaks ajaks tagasi tänu operatsioonile (juunis juba 15 aastat täitumas), kuid üks needus on mul nägemisega kaasas ikka veel.
Kanapimedus.
Ja vot sellega ei oska ma küll miskit abistavat ette võtta.

Kui ikka hämaraks läheb, siis ma ei näe ja kõik. Teedel servad on või ei - ei mina tea. Kui tegemist ei ole mingite valgustatud laikudega või intensiivselt eristuva värviga liikuva ja suure objektiga, marsin ma südamerahus otse peale.
Päris pimedas läheb paremaks, kuigi ega ma siis ka just hiilga. Aga hämaras on puhta hull.

Nooruses sai sumedatel suveöödel noortekambaga sulgpalli kõksitud ja siiani mäletan neid sule lendamise vihinaid... Kuulmise järgi tuli ju mängida :)

Sibul

Naljakas, kuidas inimene oma teekonna alguses on eelarvamustest ja piiridest vaba...
Sellist psihhamist, et "ma ei taha seda", "see mulle ei meeldi", "see nüüd küll kuidagi ei sobi" jmt ei ole.
Karm, kuid enamasti on selline pirtsutamine jäljendamine. Kasvõi alateadlikult. Kasvõi lihtsalt oma suhtumist välja näidates ja ongi asi metsas.

Ma tean, et ega meiegi suuda ajas oma eelistusi ja vältimisi Väikemehe eest varjata, kuna need pisised tegelased suudavad üllatavalt hästi ka peenemast peenemaid nüansse tajuda. Seda enam on vahva vaadata, kuidas ta tänasel päeval veel ise avastab ja siira uudishimuga katsetab :)

See on ju igati normaalne, kui aastane laps vudib sulle toas vastu, roheline sibulalatv peos. Ja otsa saades nõuab aina juurde ja juurde. Noh, rohelist sibulat söövad ju enamus inimesi :)

Aga tegelikult ei ole vähem normaalne ka see, kui selline väike tegelane läheb ja paneb köögikapist pihta mugulsibula. Tuleb siis sinu juurde ja näed, kuidas üritab läbi kõva ja kuiva kooriku seda mahlast viljaliha hammustada. Ei õnnestu... Ulatab sibula sulle, et aitaksid sellega midagi ette võtta, kuna ilmselgelt on seal sees aimdumas miskit värsket...

Koorid siis sibula ära ja ulatad elevuses-ärevuses Väikemehele. Lööb aga hambad sisse ja ei tee teist nägugi... Endil meil kulmud kerkivad, kuna mõju peaks ju sarnane olema kui täiskasvanul, kuid ei midagi :) Ja nii ta seda mugalat järab ja järab, kiht kihi haaval väiksemaks...
Ja... järgmisel päeval läheb ja paneb uue sibula tuuri ja toob sulle koorimiseks :D

Viimased kaks päeva igatahes haiseb me laps päris korralikult sibula järele :) See lõhn ei kao ju ka pesus :D

135/365 - Tige valija

Ma ei mäleta, et ma oleks ainsamatki korda vahele jätnud, kui valimistega tegu. Olgu need siis Riigikogu, kohalikud omavalitsused või Europarlament.

Jap, eks on minulgi kõhklusi ja kahtlusi ja vahel vägagi raske otsustada, kuid kui ma enda eest valikuid ei tee, teevad seda ju teised... Ja ma keeldun oma häält ajukääbikutele ohverdamast!

Üleüldse ei suuda ma kohe kuidagi suhestuda inimestega, kes soiuvad teemal, kuidas riik ei tee midagi, riik peaks andma jne jne jne. Kes need riik siis on? Jap, meil on suuvoodrid, kuid... neid ju tulebki hoolega valida, eksole. Mitte suhtuda, et "see ei muuda ikka midagi". Täpselt selle pärast ongi palju jobusust, et ei valita...

Ja kõige hullemad üleskutsed, mida viimasel ajal kuulnud olen, on liiga suurte maksude teemal... Et mismõttes me makse maksame, kui selle eest midagi vastu ei saa....
Tuletaevasappi! Kas sa mööda teid liigud? Kiirabi/politsei/tuletõrje olemasolu pead vajalikuks? Uuringuid arsti juures kinni maksta ei taha? Laste kooliskäimist finantseerida ei taha (alates hoone haldamisest ja õpetajatele palkade maksmisest kuni koolilõunani välja)?
Oehh, selle nimekirjaga võiks tegelikult lõputult jätkata ... Aga selline lollus ajab mind nii pöördesse, et ei maksa siin ennast ärritada :) Ja sry, kuid... meil on tegelikult vägagi väikesed maksud... Olgem õnnejunnis hoopis!

Seega - hääletama! Tänasest saab e- ja eelhääletada, ametlik valimiste päev on 25.mai, kui keegi imekombel selle info maha on maganud.
Minul igatahes on valitud :)