Paastuja päevik

Niisiis, nüüdseks paast läbi ja panen siis oma elamused kirja. Kui teinekord tahan veel minna, siis hea võrrelda. Või kui keegi teine on mõelnud paastulaagrile, saab ehk aimu mis seal toimub:)
Algselt oli planeeritud minna koos sõbrantsiga, kuid kuna tal arst neerude pärast igaks juhuks ei soovitanud minna, sukeldusin tundmatusse üksinda.
-
Ülimalt veider oli kella poole 10 ajal õhtul oma kabineti ust selja taga kinni tõmmata. Ei ole harjunud tööst eemal olema ja pidevalt on tunne, et kui mind kohal pole, kukub maailm kokku. Tegelikult ei kuku ta midagi. Aga kuna ma pole puhkusel käinud peale 2003.a. sügist, siis pole ma lihtsalt harjunud, et ei ole miskit traagikat:)
-
Reede, 13.aprilli õhtul sai viimast korda väljas käidud ja mitu siidrit ning mitu taldrikutäit kanatiibu ja krabisõrgu ja muud head paremat makku talletatud. Teada ju, et nüüd paar nädalat sellist luksust ei saa.
-
Miks ma sellise hulluse ette võtsin? Tundsin, et olen väsinud. Energiat pole, emotsioonid vahel negatiivsed ja ei olnud ma sellise minaga rahul. Ning rahvad on seda teinud tervise nimel aastatuhandeid ja teevad ka tänapäeval, seega miks mitte ka mina.
Koha broneerisin juba jaanuaris. Muidu poleks mulle meeldivale ajale saanud.
Mõtlesin siis, et vajan puhastumist. Värskendumist ja et kodus ma seda teha ei viitsi. Vajan kambavaimu ja lihtsustatud keskkonda.
Seetõttu sai valitud ka pansionaat Loodus, mis on paastule spetsialiseerunud ning kus majas pole grammigi toidulõhna ega mingeid elu raskendavaid ahvatlusi.
Muidugi olen ma viimasel ajal ka kosunud, nii et mu tavapärased riided ei istu enam seljas ilusad, natuke nagu ümber teised. Mulle harjumuspärasem on olla saledam, seega enesetunde huvides on suurepärane kui ka alla võtan:) Räägitakse, et kuni 7 kg, seda siiski paksukeste puhul. Saledamatel minevat 4-5kg. 4 oleks hea küll, kuid 5 oleks veelgi parem:)
Aga päeviku juurde siis vastavalt sellele, kuidas seda laagris olles pidasin:


Esimene päev - laupäev, 14.aprill

• Hommikupoole tangin auto ja asun teele Tartu poole. Tartu külje all Luunjas see pansionaat siis asub. Hmm, pole kunagi ise autoga Tartus käinud, vaatab kuidas iseseisev läbi linna sõitmine sujub ja kui sujuvalt kohale jõuan:)
• Nonii, polnudki hullu. Õnneks on Tartu väga hästi märgistatud linn ja suunda hoida on lihtne. Muidugi ei tea sa võõras linnas millal millist rida valida, et sind kusagile kõrvale ei suunataks, kuid õnneks on Tartus liiklemas niivõrd vähe autosid, et see nüüd küll probleemiks ei saa.
• Mind on paigutatud 3-sesse tuppa. Toakaalsased on umbes minuvanused, umbes minu kasvu ja kaalu:) Erinevad kehatüübid lihtsalt. Ühel on nii super figuur et ila hakkab jooksma...Väga lahe! Saame kohe kenasti jutule ja tunduvad toredad tüdrukud olevat.
• Esimeseks asjaks kohe arsti vastuvõtt. See hakkab toimuma iga päev. Jälgitakse pidevalt seisundit ja ööseks tuleb õde, kes siis vajadusel alati olemas on. Ehk siis med.personal on majas 24h.
• Arsti juures igatepidi mõõdetakse ja uuritakse ja kaalutakse. Iga päev. Nagu kartsingi, olen oma 168cm pikkuse juures minu jaoks natuke liiga kaalukas - 61,6kg. Aga vererõhk normis:) Njah... Vanasti oli kaalu ülempiir 52, siis sain vanemaks, ülempiir tõusis 54-ni. Nüüd taas aega mööd läinud ja veel pool aastat tagasi oli ülempiiriks 56. Kuidagi on nii, et vanuse lisandumisega kaal tõuseb ja see on ok mu meelest. Sest olgem ausad - kunagi, ühel väga valusal eluperioodil kaotasin söögiisu ja kaalusin 48kg - no olin ikka kole küll! Kõik turritas ja olin nagu rääbakas. Et pole see liigne kõhnus ilus midagi, vähemalt mulle ei sobi; kaal olgu ikka vastavalt kehatüübile ja eale. Ja enesetundele.
• Meie toas on olemas kõik mugavused peale interneti. Ok, ongi hea, ei pea kogu aeg seal surfama. Saabki rohkem end lugemisele pühendada.
• Mmmm.... Massaazh on mõnus... Seda saab ka siin iga päev. Lisaks paketipõhisele olen mõningad hooldusteseerijad juurde tellinud ja tänu sellele on mul lausa 2 erinevat massaazhi päevas! Iga päev! Milline nauding...
• Esimesel päeval peale esimest massaazhi tuleb kotikesega antud mõrusool veega segada ja ära juua. Löövat paari tunni jooksul põhja alt ära ja kõik üleliigne väljub. Ok siis. Võehh! Kui arvate, et mõrusool on mõru, siis eksite. See on viha! Viha!!! Jälkus... Okserefleks tekkis seda juues aga õnneks jäi sisse.
• Alati peale üldmassaazhi tuleb kotike kuuma veega mõnda aega maksapiirkonnas hoida. Aitab mürke väljutada. Selge, kui vaja, siis vaja. Peale massaazhi kuum kott kaissu ja põhku!
• Nii, näljatunnet veel ei ole. Kuigi pea on natuke tuikama hakanud. Näljatunnet ei saagi veel tekkida, kuna olen juba vedelikke nii palju joonud, et kõht pidevalt täis.
• Loeng oli. Tutvusin grupiga, meid on 27. Paksukesi on vähe, enamus kenad keskmised kuni saledad. Mõni mees, enamus naised. Vanus enim nii 30-40, mõni rohkem kui 40 ja piisavalt ka alla 30-seid. Nt 25-aastaseid on meil vähemalt 4. Neist kellaga mina siis rohkem suhtlema sattusin.
• Saime teada, et iga päev tuleb juua vedelikke minimaalselt 2 liitrit ja jalutada minimaalselt 3-5 km. Siis toimuvad soovitud protsessid kiiremini. Ok, üritab siis. Kuigi olen lohelaisk:)
• Täna on joogivalikus tee ja vesi. Tee läheb hästi, kuna vett jälestan. No ei suuda seda maitsetut asja sisse lürpida! Tean jah et kasulik ja puha, kuid kunagi pole suutnud. Homme saavat lisaks kapsakeedu-puljongit. Jeerait! Jälestan ju ka aedvilju. Ja nende leent ei suuda parimagi tahtmise juures isuäratavaks pidada! Aga õnneks valin ise mida joon:)
• Kuna Tartu on nii lähedal, tekkis vahepeal mõte teatrisse või kinno minna. Aga kardan et nii alguses mõjuvad toidulõhnad demoraliseerivalt.
• Olen üks väheseid kes siin esimest korda. Inimesed räägivad, et sellest saab justkui vajadus, narkootikum. Pärast olevat nii meeletu energia ja heaolu, et hullumaja! No vaatab seda asja.
• Päevakava saab kujunema karm. Hommikused vajalikud protseduurid algavad kell 6.30 ja lõppevad 22.00. Seega usun, et magama hakkan minema suhteliselt vara:)

1. jalutatud - 0 km (laisk olen!)
2. joodud - 2 liitrit
3. kaotatud - algkaal 61.6 kg

Teine päev - pühapäev, 15.aprill

Oi kui raske on varakult ärgata...

• Tänane hommik on kohutav. Olen öö läbi higistanud (nagu palaviku ajal) ja voodi on läbimärg. Üritan muudkui tõusta et protseduuridele minna, kuid ei saa kudagi püsti. Pean kohe tagasi istuma, kuna pilt kisub taskusse. No lihtsalt ei saa püsti ja kõik... Ok, lõpuks mööda seinaääri kobistades õnnestub kohale saada.
• Arst vaatab ka mind, et ma selline veider ja kaame ning käsib keelt näidata. Teatab, et mul mürkide eraldumine alanud. Annab lusikatäie mett. Oooo.... Aitab nagu nõiaväel, kuid siiski meeletu nõrkus. Vererõhk on ka kolinal alla kukkunud. Ja kaal!
• Arst räägib, et enamasti hakkab hull aeg 3. päeval, vahel ka 2. või 4. päeval. Mina ja veel üks naine satume siis need 2. päeva omad olema. Käid ringi, kohutavalt halb olla ja vaatad kuidas teised kõik rahulikult sädistavad. Appi!!! Kõik vabad hetked veedan magades.
• Kaaluga pidi nii olema, et mis enne halba enesetunnet läheb, läheb igasugu jääkide arvelt organismis. Halb olla ongi siis, kui keha lülitub välimiselt toitumiselt üle sisemisele toitumisele, pärast mida hakkab ta kulutama süsivesikuid ja rasvkude väheneb. Kui ümberlülitumine on toimunud, hakkab möllama hormoon nimega ketogeen ning siis tekib heaolutunne. Hea ja kerge on olla ja söögiisu pole. Nt täiskasvanud 70-kilosel inimesel, kelle rasvaprotsent on 20 (naised), on võimalik paastuda 55-60 päeva. Seega ei tee see nädalake meile kellelegi küll vähimatki liiga...
• Algselt, kui kehast väljub igasugune jama, on kaalunumbri vähenemine kiire. Hiljem, rasvasid vähendades, on see arusaadavalt väiksem, nii mõnisada grammi päevas.
• Krt et see just mul pidi nii vara algama. Ootamatu, kuna kellegi teise pealt ei näe kuidas on. Ikka esimene kõiges... Ok siis. Vähemalt hakkab mul siis ka hea enne teisi:)
• Toakaaslased on tublid - muudkui jalutavad. Mina olen ikka mina - kasutan vaikseid hetki oma urus kükitamiseks, inimeste vältimiseks ja lugemiseks-kirjutamiseks. Nii on hea.
• Tänu nõrkusele näeb ka mu teejoomine üpris veider välja. Istun voodis, tekki mässitud ja hoian tassi peos. Ise vahin kaugusesse. Mõtlen, et tuleks lonksata. Mõne aja pärast mõtlen, et pidin ju lonksama. Ja ikka ei tõsta käsi tassi suu ligi...
• Meeletu nõrkus on õhtuks möödas. Olen küll kurnatud, kuid lähen teen ühe tiiru õues. Värske õhk teeb ju head. Õues on kaks tiiki, seal pesitsevad konnad. Tshillivad südamerahus vee peal. Väga cool! Metsikut kitse nägin ka...
• Hilja õhtul vedasin end vägisi sauna, et paha vimm välja higistada...

1. jalutatud - 2 km (mitte ei jaksa liikuda...)
2. joodud - 1,5 liitrit (jah, ma tean et vähe)
3. kaotatud - 1,7 kg

Kolmas päev - esmaspäev, 16.aprill

• Täna hommikul on ärgates juba olulilleliselt parem. Paha süda kadunud, ei higista, peanupp vaid tuikab.
• Hehee, täna hommikul saan kaks laksu mett - nii õelt kui arstilt! Vererõhk kipub ikka liiga madal olema, mesi aitab suht koheselt turgutada.
• Arst ja õde kohtlevad mind miskipärast pesamunana. Omapärane, arvestades et minust on siin palju nooremaid üsna arvestatavalt!
• Õde, kuuldes mu tegelikku vanust, on väga üllatunud ja tunnistab, et nemad arstiga arvasid mind olevat 21. Eee.... Okei siis.... Vanamutile päris hea kompliment ju! Kui seda naerdes toakaaslastele räägin, tunnistab üks, et oli mind 22-seks pidanud. Nujah:) Ja laagrikaaslased ka mitte ei küsi et "kus sa töötad" vaid "mida sa õpid". Hmm. Kui siis õde mu tegeliku vanuse teada saab, hakkab kohe selgitustööd tegema, et mul nüüd viimane aeg laps saada. Ise ta töötab põhikohaga sünnitushaiglas. Seletab et nüüd mul organism nii terve ja puhas peale seda laagrit, et oleks beebile parimaks võimalikuks kasvukeskkonnaks ever. Huvitav et kõiki teisi see minu titeteema niiväga huvitab! Aga tema rõhutab ka, et varsti lähen esmasünnitajate riskigruppi ja pole siin midagi mökutada. Selge;)
• Täna pakutakse ka kompotivedelikku! Appi kui hea asi... Seda antakse küll ainult hommikuti. On mida hommikul oodata!
• Konnad teevad naljakat häält. Nagu mugisevad. Istusin täna tiigi kaldal ja vaatasin kuidas nad askeldasid. Ilge flirtimine käib! Mõnel näkkas kah, need siis ronisid kaldale ja hakkasid sugu tegema. Kui need seal tardunult rohus amelevad, siis tükk tegu jälgimisega, et mõne paarikese maiseid rõõme pealeastumisega ei lõpetaks.
• Jalutan kasvõi selleks, et janu tekitada. No ei suuda juua, noh. Paar lonksu jalutuskorra kohta pole ju teps mitte hea tulemus.
• Isa helistab ja muretseb, et laps lolliks läinud. Ütleb et "moo meelest sa just hakkasid inimese nägu minema, vaata et sa nüüd tagasi pilpaks ei muutu".
• Eks mu pere peab mind veidi hulluks jah. Teavad ju kuidas ma süüa armastan. Ema ütleb ikka, et söön kõik mehed üle ja tõsi ta on. Ma pole veel sattunud sööma mehega, kes minust rohkem sööks:) Isegi kodus on nii, et kui minust pea kaks korda suurem R. ei jaksa oma portsjonit lõpuni süüa, siis ma lõpetan selle tema eest:)
• Võimlemistunnid mulle siin eriti ei meeldi. Liiga aeglased minu jaoks. Seega neid ma ei külasta. Jooga seevastu on päris hea:)
• Ahjaa, sapp olevat mul suurepärane. Ühe karmi protseduuriga saadi välja üleliigne sapp ja minul olevat see ilus helekollane. Seega on mu organism ilus puhas:)
• Mmmm... Täna tehti mulle kitsepiimamähist... Nahk on nüüd nii siidpehme!

1. jalutatud - 5,1 km
2. joodud - 1 liiter
3. kaotatud - 0,5 kg

Neljas päev - teisipäev, 17.aprill

• Hommikul ärgates on veel õrn nõrkus, mee-amps teeb asja hetkega korda ja ülejäänud päev on enesetunne ja meeleolu super, lihtsalt super!
• Täna on Aura-päev. Peale hommikusi protseduure istun autosse (ühise bussiga ei tahtnud minna, kuna tahtsin tagasituleku ajas sõltumatu olla) ja asun teele. Kuna ma üldse ei tunne Tartut, võtan kaardi põlvedele ja orienteerun kohale:) Õnneks on Tartus liiklusmärkidega head lood ja autosid võrreldes Tallinnaga vähe. Tallinnas sõidad ikka pingevabalt, kuna harjunud, võõras linnas aga silmad muudkui vilavad ja loevad märke. Aga krt, teed on Tartus küll sama hullud kui Tallinnas. Samasugusel kartulipõllul peab sõitma.
• Ilm on täna hüper-super. 21 kraadi. Tallinnas olevat praegu 12 kraadi. Imeline ilm ja suve tunne, kuid see mööduv nähtus. Varsti jälle kole...
• Auras suunatakse meid terviseklubi poolele, antakse ka hommikumantlid selga ja puha. Täitsa mõnus on! Bassein on suur, kuid põikiradadega, veekeskuse osa soe ja tasandiline, kuid väga vähe on midagi teha. Mõned atraktsioonid ja ringvoolud ning pisikesed mullivannid. Üldiselt käib kah ja eriti meeldib terrass, kus saab päikest võtta. Lebasklen lamamistoolis, minu kõrval on kaubanduskeskuse parkla ja inimesed asjatavad oma toimetamisi selsamas:) Lisaks auru- ja leilisaunale on aroomisaun, mis minu lemmikuks saab. Hõivan ühe saunas oleva lamamistooli ja lebotan 45 kraadi käes. Ütlemata chill.
• Tagasi jõudes on aeg järjekordse vetikamähise käes ning natuke jõuan isegi jalutada.

1. jalutatud - 4,8 km
2. joodud - 2 liitrit
3. kaotatud - 1,5 kg (see oli üllatus!)

Viies päev - kolmapäev, 18.aprill

• Peale hommikusi protseduure tunnen endas mega powerit ja hoolimata jube tugevast ja vingest tuulest lähen jalutama. Lihtsalt jonnist väljun hommikul kell 9 ja jalutan 9 km.
• Tänane loeng on taastumisest. Reegel on, et nii mitu päeva kui paastud, nii mitu päeva ka taastud. Ehk siis aitad minna kehal sisemiselt toitumiselt tagasi välisele toitumisele. Tegema peab seda spetsiaalse menüü järgi ja ettevaatlikult. Muidu on tagajärjeks kas kergemal juhul lööve või raskemal juhul haiglasseminek. Keha lihtsalt on nii puhas ja pole millegagi harjunud, seega harjutatakse teda tasapidi. Nt toakaaslase sõbranna oli peale paastu mehele kodus kotleti praadides ka ise prooviks tükikese ampsanud ja selle tagajärjel üle keha punne täis läinud. Ei maksa narrida, jõuab need mõned päevad ju spets menüüd jälgida küll.
• Arst soovitab mul ka taastuma hakata, kuna mul juba protsessid läbi ja polevat ju rasva mida kaotama peaks. Jään siiski eriarvamusele. Aga seda küll, et riided juba kergelt lotendavad seljas, mis tähendab, et saan taas oma vana garderoobi kanda! Jippii!!!
• Mõned inimesed lähevad täna taastumisele, kuna kardavad seda kodus teha. Enamus alustab taastumisega homme, sealjuures ka minu toanaabrid. Usun aga oma iseloomu tugevusse ja mina enne reedet küll taastumisele minna ei kavatse. Saan kodus suurepäraselt hakkama, olen selles kindel:)
• Meeeeeeeletu koduigatsus on peal. Üks toakaaslastest sõidab homme koju, kuna ka nii suur igatsus. See teadmine paneb veel hullemini kodu järele igatsema, kuid tahan siiski lõpuni olla. Iga päev ju vajalikud loengud taastumise teemal.

1. jalutatud - 9 km
2. joodud - 2 liitrit
3. kaotatud - 0,4 kg

Kuues päev - neljapäev, 19.aprill

• Enesetunne endiselt super. Selline power on sees et ma ei tea mida ära teeks.
• Koduigatsusega on juba paremad lood, kuna tean et homme on see päev!
• Ilm on endiselt kole ja jäiselt tuuline. Pagan küll. Jälle ei saa väljas liikudes oma energiat maandada.
• Lõuna ajal viskan toanaabri Tartusse. Tahtis teine endale bussijaama sõiduks taksot tellida. Tobuke! Milleks mul siis rattad all... Esimene hüvastijätt...
• Proovin ära ka heinamähise. Appi kui mõnus asi! Niiskete soojade heinte sisse mässituna lebada... See lõhn.... Oehh! Lapsepõlve nostalgia ja õnnetunne:)
• Saunas on mõnus. Selline mõnus maasaun, pärast leili astun eevaülikonnas tiigisillale ja vaatan kuidas nahk aurab. Ei loe siin tuul ega midagi...

1. jalutatud - 4,6 km
2. joodud - 1,5 liitrit (no ei taha, noh!)
3. kaotatud - 0,5 kg

Seitsmes päev - reede, 20.aprill

• Oehh, haruldaselt hea on olla. Kerge ja värske ja puhas jne jne jne. Olen ütlemata rahul et selle tee ette võtsin. Kambakesi ja arsti järelvalve all saab neid asju ajada nii et tervis kannatada ei saaks.
• Arst ja massöörid ja muud on mind ülipõhjalikult läbi töödelnud ja on selgunud tõsiasi, et ma olen üks ütlemata terve inimene:) Mul pole mingeid kaebusi, tegelt ka! Isegi massöör ei leidnud ainsatki pingekohta. Noh, terve olen ma õnneks kogu aeg olnud, ainult põlved krõksuvad kui kang turjal kükke teen. Seega lahendus on mitte teha kükke, kang turjal;) Aga jah, terve selle nädala ei saadud mulle mingeid lisaprotseduure soovitada, kuna ma lihtsalt olevat nii kaebustevaba:) Lisaprotseduurid võtsingi vaid esteetilisemat laadi. Väga hea ka ametlikku kinnitust saada oma vitaalsusele:)
• Arsti juurde viimane visiit. Veel 0,4 kg kadunud. Organism olevat aga väga puhas:) Vererõhk kah normi tagasi tõusnud. Kaalun enne kojusõitu 56,6 kg, seega olen kokku ilma jäänud täpselt 5-st kilost:) Pole paha! Endale tundub ka et õhemaks jäänud ja riided ripakil seljas.
• Viimased massöörid olen saanud sättida hommikusele ajale ning ongi aeg asjad pakkida. Hüvastijätt..... Ja kodutee alga!

Peale paastulaagrit

Nüüd siis olen kuus päeva paastunud, mis tähendab 6-päevast taastumisperioodi. Esimene päev on valikus kas liiter petti veega segatuna päeva jooksul või liiter aedviljapüreed või liiter putru. Valin peti ja uskuge või mitte - tassitäie joomine on maole juba paras koormus.

Lõunast olen juba kodus ja musitan kassiga. Oli ikka igatsus küll! Õhtul üldse ei häiri kui kaaslane sööb hiinakast ostetud toitu. Lahe!

Hmm, varane ärkamine veres... Ärkan ka kodus laupäeva hommikul kell pool kaheksa ja kuna midagi pole teha, lähen kööki nõusid pesema. Süüa küll ei tohi veel, kuid süüa teha võib:)

Laupäeval valin taas peti, nüüd võib seda juua lahjendamata kujul. Lisaks keedan kompotti. Ainult vedelikku võib juua, marjad on organismile veel liig.

Praen kodus kala ja no mitte ei teki vajadust ise ka ampsata! Täiesti hämmastav...

Pühapäeval üritan siis pudruga hakkama saada. Vaatab kas pigistan selle endale sisse. Aga peab. Muidu ei saa tavatoitumisele üle minna. 4. päevast juba menüü muutub ja tummisemaks.

Pärast taastumist võib taas kõike süüa. Niikaua, kuni kestab taastumine, langeb ka kaal veel mõnisada grammi päevas, seega peaksin 55,+ kätte saama. Jess!!! Tavatoitumise puhul kavatsen nüüd vaadata et ma liiga suuri koguseid ei sööks ja enam mitte keset ööd. Siis peaks kõik normis püsima.

Nii et eelduste kohaselt sain väikese kaasabiga alustatud kooselu oma tavapärase kehaga. Ja kuradima hea tunne on. Olen ülirahul et selle sammu ette võtsin ja üldse ei välista võimalust seda veel teha. Sest see tunne mis mind valdab, on lihtsalt niivõrd hea. Rahulolu ja energia ja mis kõik veel. Super!

Pühad Pärnus

Natuke vahepealsetest tegemistest takkajärgi.
Nimelt tasub mainimist väga meeleolukas lihavõtte/ülestõusmise pühade aeg Pärnus, Terviseparadiisis. Sai söödud ja joodud ja elu ja protseduure nauditud. Ise ka ei tea miks aprilli alguses just Pärnus puhkamas käime:) Suve haistmine vist;)

Vanamoodi mõnus oli muidugi veekeskus. Seoses Aura katsetamisega möödunud nädalal (aga sellest järgmises sissekandes) on mul nüüdseks siis kõik Eesti veekeskused läbi proovitud. Ja Pärnu on neist vaieldamatult parim, seekord oli juba kolmas kord seal hullata:)
Minu lemmikuks seal on mägioja ja see, et saab vees kokteile nautida. Kuigi see on hale vari Jurmala variandile, kus on kokteilibaaris suurepärane valik ning veealused voodid, kus siis saad lebada ja kokteili nautida:) Või siis veealustel pukkidel baarileti ääres istuda või suisa väljas päevitada.
Jah, minu kogetutest Jurmala mu üldine lemmik. Serena ei saa ligilähedalegi. Seega - Jurmalasse tuleb veel minna! Tuubidega mitmekesi koos torudest alla kihutada, koos tuubis olles pöörises keerelda või nt 60km/h punasest torust alla kihutada:)))
Need kahe-kolme-inimese tuubid on eriti mõnusad, kuna siis saab ju elamust sõidu ajal jagada:)
Omal ajal kui seal käisin, võtsime 4h piletid ja sellest jäi väheks!

Enne tagasisõitu tuli otse loomulikult Steffanit külastada. Et kui juba Pärnus oled, siis ikka sinna ka:)
Aga natuke jama on see populaarsus küll. Ok, on küll väga maitsev, kuid pidev saba laudade vahel looklemas, et kust aga vaba lauda saaks - no see ei ole teps mitte meeldiv. Tahtsin kannapealt ringi pöörata, kuid soostusin siiski ootama ja õnneks suhteliselt kiiresti saime laua. Mis seal ikka öelda - nami nagu alati:)

Hõissa pulmad!

Niisiis on mul au olla maakera kuklapoolelt saabuva info vahendajaks kodusel Maarjamaal:)

Nimelt sain meie noorpaarilt kirja, kus muu info seas oli ka selline tekst:

"Kuna ametlike kutsetega läheb veel aega, siis avalikustame selle tähtsa kuupäeva ka. Muidu rahvas pole selleks valmis äkki.

(Trummipõrin)

Daamid ja Härrad, pidu toimub 21-sel juulil 2007

(Põrina lõpp)

Loogiliselt võttes peaks registreerimine toimuma samal päeval. Peaks... hetkel on asi lahtine ja me proovime midagi orgunnida, kuid kehvema stsenaariumi järgi toimub päev varem Viljandi SPA-s. Seks koks kõks (selleks korraks kõik)

Parimate soovidega, Urmas ja Anneli

P.S. Ma eeldan, et uudis kuupäevast levib meie sugulaste ja tuttavate seas nagu kulutuli üle Eesti ;)"

Teadaanne lubati lahkelt siia üles riputada, et info levik oleks kiire:)

Et kuulda on, et juuli-august viibitakse Eestimaal:)

Pidu!!!

Mis toimub???

Täiesti jabur, juba mitu päeva järjest uudised, kuidas karmide lollustega saavad hakkama suht kallid bemmid. Ok, ront-bemmidest saan aru, et seal nokkmüts varjab vaatevälja ja raske juhtida (olen mõelnud, et äkki on nokatsitel selline pigistav mõju ajule, et lükkab käärud siledaks?), kuid miskipärast kippusin senimaani arvama, et kallist autot muretsev kodanik peaks ideaalis olema natuke mõistusega, et suudab niipalju pappi teenida. Isegi kui tegeled musta äriga, siis ikka peaks ju olema piisavalt oidu peas, et äris püsida. Aga võta näpust.

Kahju tegelikult et see Paldiski mnt avarii põhjustaja, kelle autot näete pildil, minema pääses. See kõlab küll kohutavalt julmalt, kuid mina olen väga poolt et sellised saavad surma või invaliidistuvad. Sest nad ohustavad ju roolis olles ka minu lähedasi, kes võivad lihtsalt valel hetkel vales kohas olla ja kellegi ajukääbikluse ohvriks langeda. Ja need raisad ise pääsevad terve nahaga. No tõsiselt häiriv ju mõelda, et varsti on ta taas roolis ja ohustab suvalisi kodanikke edasi.

Mingid karmid bemmiuudised järjest ja täna järgmine, et üks kihutas rohkem kui 230km/h. Meie teedel??? Kus iga krdi auguke võib su lendu visata...

Njah, varem ikka arvasin et uuem bemm on midagi lahedat, kuid natuke on hakanud kahtlused tekkima. Tundub, et peavad ikka sitad autod olema. Miskipärast just bemmid kaotavad pidevalt juhitavuse, käivad üle katuse ja satuvad vastasuunavööndisse jne... Ok, kes aru ei saanud, see oli iroonia. Aga selline mulje jääb kõrvaltvaatajana küll.

Lisaks lähevad nad ka jube tihti katki, alalõpmata on kusagil linnas teistel jalus ja ohutuled plingivad. Suvalises kohas keset teed ja kedagi sees pole.

Ja omanikud on saanud raske tervisekahjustuse, sest nende autod on väga sageli invakohtadele ja lausa risti üle kahe koha pargitud. Vaesekesed. Aga paistab vähemalt et invatoetused meie riigis ülikõvad!

Vahel kui sellist parkimas näha, saab ikka sõnaliselt kaasa tuntud teisele ja kui veel näha, et liigub vabalt, siis kaastunne ajuinvaliidsuse puhul. Oi kus lähevad närvi ja kukuvad särtsuma!!! Nii lõbus:)

Kahju kohe et idioodid selle auto mainet rikuvad. Muidu tundub kobe käula olema, suuri ja tumedaid peris ilus vaadata ka. Ja ütlemata turvaline (eriti kui vaadata kuidas ajukääbikud kriimustusteta mahakandmisele minevast sõidukist putku pistavad). Aga jah, mainet rikutakse ikka täiega ja kui kunagi nii rikkaks saan, siis ei julgegi seda marki osta, maine pärast juba.

Õnneks pole hullu, leidsin ühe ilusa võimsa mersu, valib siis papi pudenemise korral selle:)

Njah, kurb tegelikult kui aju asemel põhk. Loomulikult tahaks ju proovida palju masin välja võtab, kuid seda tuleks teha ohutult, mitte teiste liiklejate läheduses.

Mulle ka meeldib kiirus, hullupööra muide. Rahuldan aga oma vajadusi suurtes tivolites oksepumpadega sõites. Krdi hea adrenaliinilaks. Jah, tean et maanteel olen ka mina natuke paha liikleja, kuna 90 pole pea kunagi rauas, kuid siiski üle 110-115 sõidan vaid möödumisel või kellelegi sappa võttes, kui kolonni jõudmine nt õhtuämaruses tänu metsloomavõimalusele ohutum variant tundub. Muidugi ei tohiks kihutada ja ma pole uhke, tean et olen paras rullnokk ja autopede. Aga ajuvabalt riskima pole ma küll võimeline. Milleks? Elu on ju veel ees.

Point ongi selles, et kui sul jalg ulatub gaasipedaali põhja vajutama, siis ega sa sellepärast veel kõva mees ole. Gaasi vajutada oskab igaüks.

Muusika ja sõnad

Sõbrants tahtis kangesti seda filmi vaadata ja mõtlesin, et vahelduseks oleks hea mõnda naistekat ka vaadata.

Kinno minnes ei arvanud ma sellest filmist mitte midagi. Noh, tuleb tunnistada, et ega tegu ei olegi mingi filmimaailma suursaavutusega, kuid siiski jäi mulle sellest filmist hea mulje. Eks ta nädala pärast on juba ununenud, kuid vaadata oli hea kerge. Midagi pole teha, Hugh Grant'i mängitav huumor mulle reeglina meeldib ja ei pidanud ka seekord pettuma.

Loomulikult oli film nagu klassika - tutvutakse jaburalt, tekib huumor, siis armumine, suured tunded, tüli ja leppimine. See selleks.

Mida ma aga öelda tahtsin, on see, et kelles vähegi romantilist hinge, sellele sobib film hästi. Isegi minusuguse võttis paaris kohas õhkama, kuigi ma isiklikult selliseid zheste päriselus tõenäoliselt ei hindaks. Et siis romantikutele paras kont hambusse:)

Küll aga vaimustas mind 80.-ndatel alguse saanud poistebändide pilamine. Ärge nüüd valesti aru saage - 80.-ndate muusika on mu meelest ülikõva (juraks kiskus 90.-ndatel, kui Eestis hakkasid esinema sellised minu jaoks saastabändid (sry!) nagu 2 Quick Start, Hovery-Covery, Jam, Nancy jne jne jne ning täna jätkavad suunda ülipopid Nexused-Janned ning Mari-Leenud), küll aga oli lahe see positebändluse naeruvääristamine. Seda pole võimalik kirjeldada, seda peab nägema. Need on siis sellise stiili viljelejad mida ma ei oska muudmoodi kutsuda kui koondnimetusega nüüd-läksid-sa-ja-nutan-ma-ning-surnuaial-lõpetan.

Ehk siis veelkord - romantikud kinno! Ei aja pillima, kuid õhata ja naerda saab palju:) Rahvas vähemalt möirgas sageli saalis valjuhäälselt:) Eriti mehed:D

Noorus on hukas

Kuna olen juba nii vana küll, on kätte jõudnud minu aeg öelda, et "küll see tänapäeva noorus on ikka hukas".

-

Aga no päriselt ka. Ja siis küsitakse miks mul lapsi pole. Ma ei julge! Ma pole kindel et suudan neid kasvatada nii et nad hukka ei läheks. See on ikka ilgelt nipiga teema tänapäeval. Ja tark peab olema... Kaval... Aga minu otsekohesuse juures ma tõenäoliselt osutun pigem liiga karmiks vanemaks ja laps läheb protestiks hukka.

-

Ma ei räägigi igasugu vägivallast, mida lapsed toime panevad. See on nagunii üle mõistuse. Räägin palju lihtsamatest ja jaburamatest asjadest, nagu nt see uudis siin...

Kodus

Nonii, vanemad puhkusereisidelt tagasi ja oli ju tarvis kodus muljeid kuulata. Pagan, mind pole kunagi huvitanud kohad kus turistid parasjagu eelistavad käia, kuid nüüd ma kohe ei saa teisiti kui ma PEAN Taisse minema. PEAN ja jutul lõpp. Hakkan selles suunas mõtlema ja loodetavasti uue aasta alguses ehk... Aga pigem siis omal käel, mitte grupireisiga... Ei julge igaks juhuks veel väga unistada:)

-

Igal juhul oli koju jälle ütlemata tore minna:) Seekord teadsin juba piisavalt kaua aega ette millal minek ja seega õnnestus mul ka bronn saada. Ma küll alati eelistan sõita bronniga, kuid enamasti ei tea ma kuu aega varem et kindel minek, mistõttu kiire bronnide täitumise tõttu pole mõtet sellest unistadagi.

-

Vana harjumuse kohaselt hakkasin muidugi teel taas autosid "noppima" (nimetan eesliikuvatest autodest möödasõitmist noppimiseks, ehk siis nopin neid terve tee ulatuses ja seega jäävad nad praamisabas minust tahapoole), kuid siis vaatasin, et kuidagi liiga kiiresti jõuan sadamasse ja meenutasin, et mul pole ju kiiret ega vajadust saba-positsiooni pärast võidelda. Tõstsin jala pedaalil kergemaks. Oi kui mõnus oli rahulikult kulgeda! Pea toetumas peatoele, plaadil üürgamas Ozzy ja looklev maanteelint neeldumas rataste alla. Mulle nii kohutavalt meeldib sõita! Võiksin vist autojuhina leiba teenides peris õnnelik olla:)
-
Väinameri oli jääsupine ja kuna sõbrad L ja M olid äsja saares käies näinud väinal hülgeid, sättisin ka mina end akna alla istuma. Ja oligi nii! Jääl peesitamas nägin natuke eemal vähemalt kolme hüljest, üht vaprat ujujat nägin aga otse praami külje all. Oli teine tõenäoliselt jääpangal tukastanud ja praami tõttu uperkuuti käinud. Puristas ja hulpis seal jäätükkide vahel üsna turris olekuga:) Väga armas igatahes:)

-
Kodus oli ütlemata tore nagu alati:) Muljeid ja kingitusi jagus kuhjaga ja lisaks oli iss ostnud ATV. Noh, poisid ja nende mänguasjad! Aga õnneks hindan ma väga poiste mänguasju. Relvad ja masinad jmt:) Lapsepõlve meenutades - ega ma kunagi pole väga tüdruk olnud. Natuke sai koos sõbrannadega nukkudega kah mängitud, kuid nt kodu mängides olin mina alati pereisaks (sic!) ja muidu ikka vapper indiaanlane, kes jooksis ringi pussnuga põues ja piits käes. Ja autod ja tehnikavidinad ja relvad.... :)

-

Noooh..... Proovisin siis ka mina esimest korda elus ATV-ga sõita. On teine 4-veoline ja juuube raske juhtimisega! Olen ikka roolivõimuga harjunud liiklema, mitte puhtal jõumeetodil sarvi keerama.

-

Algul istusin isale selja taha ja võtsime suuna mere äärde. Seal siis sügavates teeroobastes sai rallitud ja kivide vahel ja liivaluidetel ning klibuvallidel (ei, ei teinud loodusele liiga, oma isiklikus rannas tuuritasime, ei lõhkunud kellegi maad). Pagana mõnus oli! Ronib ikka igasugustest kohtadest üles ja kui mul oligi tunne, et nüüd käime küll külili, siis õnneks ei juhtunud miskit.

Tagasiteel lasi iss mind rooli ja no mitte ei suutnud massinat korralikut juhtida! Ikka kippus olema ühte külge pidi sügaval roopas ja teist külge pidi mätta otsas. Iss irvitas selle peale, et "kuule, plika, kas sul on parem käsi pikem kui vasak või?" Veider see, et isa selja taga tundus asi imelihtne olevat, ise sõites nii lihtne ei olnudki. Aga väga meeldis! Ja kuna harjutamine teeb meistriks, siis edaspidi kodus käies tuleb "ATV-trenn" kavasse võtta:)

Liiga palju kaalumist

Kodu otsimine on kohutav piin. Eriti kui oled hiljaks jäänud ja ei taibanud seda muretseda enne suurt rallit.
Samas nõudmised on ka suured. Tahaks et vastaks kõikvõimalikele tingimustele. Tundub aga siiski, et mingites kohtades tuleb teha kompromisse ja leida kõiki rahuldav lahendus. Oleks siis selliseid.... Kui ka on, siis maksavad väga mitu miljonit. Brr!!!

Meeletu kaalumine käib juba väga pikemat aega. Tahtmine juba käega lüüa, kuna tundub et midagi ei leia mis meeldiks. Samas peab see olema ka selline, mida hiljem kerge müüa, kuna kunagi, kui üks põngerjas hirmudest olenemata olemas, siis tuleb see maha müüa. Kohe suurt osta ei taha, kuna siis ei hakka never jälle oma onni ehitama. Aga vähemalt on unistused sinnasuunda. Seega peab olema sund ja seega ehk 2-toalisest piisab. Aga seegi peab piisavalt avar olema! Vajan avarust...

Kõige erilisemalt huvitab mind sisustamise juures arvake ära mis? Nimelt see, et kuhu annaks kassile lahe nurgake ehitada... Ma tean, et ma mõjun oma kassifanatismis juba veidralt (eriti kui vaadata viimaseid postitusi), kuid ma tõepoolest pole kohanud lahedamat kassi kui see, kes mulle Efku poolt kaela määriti:) Ja iseloomukamat... Ega võõrad sellest niiväga aru saagi, kuna oma erilisemat poolt näitab ta siiski vaid valitutele, kuid neil võtab see jalad nõrgaks:) Peale minu vist on ainult üks inimene kes fännab Nööp von Vidrikut samuti nagu mina või vahel tundub et isegi rohkem:) Seega palun mulle andeks anda mu kassiteemad:) Mõned kirjutavad lastest, mõned meestest, mina kassist...

Aga sellest nurgakesest siis. Nimelt peab seal nurgakeses olema poose liivakast. Praegu on tal selline tavaline plastmassist puur, mida kõikjal müüakse ja mis on kole ja igav. Kõige suurem suurus muidugi, kuna see hiiglane ei mahuks mujale ära:)

Uude koju aga tahan ehitada mööbliga samas stiilis kasti, kus siis kassiluuk ees ja lisaks hingedega uks, kustkaudu saan kvartspärle vahetada. Liivasid ma vihkan, need hakkavad lõhnama ja kuidagi tolmutavad jne. Eriti hullud on need mis lõhnastatud - brr!!! Soovitan kvartspärle.

Selle kasti peale ehitan siis laeni toru, mis nööriga kaetud ja mida mööda tüüp saab lae alla ronida. Erinevad platvormid lisaks. Poest sellist osta ei taha enam, kuna liiga palju võtab ruumi ära ja minu suure eluka all osutuvad suht kipakateks.

Vot nii. Aga leiad sa siis korteri kuhu mahutad nii ennast kui kõikvõimalikku spordivarustust kui veel ka kassi oma mugavustega:) Ja et veel elamisruumi kah oleks... Lisaks unistan veel teisestki kiisust...

Takjad

Järg kassi jalutamissaagale saabus eile õhtul, kui kass veidra liigutusega rebis oma kõhualusest metsikust karvapadrikust takjatuti ja pildus selle suures kaares mulle voodisse. Selge, sain vihjest aru!

Algas operatsioon "Takjas". Kass ühele selili sülle ja teine kääridega kõhualuse kallale. Võehh! Vaene loom oli takjaid täis! Aga tema metsikust ja imepehmest karvapuhmast ei paista see muudmoodi välja kui katsudes.

Olgu täpsustuseks öeldud, et kass küll armastab magada selili, kõik oksad laiali, kuid enda kõhualusega ta reeglina toimetada ei lase. Seekord sai ta aga aru, et talle tehakse head ja täiesti alistunult lebas ilma rabelemata ja lasi kõik karva-/takjatutsakad rahulikult eemaldada. Ta on ikka siiamaani täiesti audis pühapäevastest elamustest:)

Esimene jalutuskäik

Nööp von Vidrik käis oma 2007.a. esimesel jalutuskäigul.

-

Väga armastab ta rõdul istuda ja linde passida, kui teda aga jalutama viia, siis vaimustuse asemel on pigem paanika. Toakassina pole ta avarusega harjunud ja eks võõras keskkond, lõhnad ja hääled ole mõneti hirmutavad.

-

Täna tuli mõte viia ta meie lemmikkohta Lennujaama raja juures, kus sageli piknikke peetud ja lennukeid pildistatud. Ja hakata teda ehk vaikselt auto ja avarusega harjutama, et ehk teda siis vahel ka suvistele nädalalõppudele looduses kaasa võtta.

-

Alguses oli loomal paras paanika ja lasin tal lihtsalt autos ringi nuuskida. Aja kulgedes muutus julgemaks ja lõpuks otsustati aknast välja hüpata ning ümbrust avastama asuda. Panime siis rihma igaks juhuks kaela ja läksime jalutama.

-

Kuna loodus pole veel roheliseks jõudnud minna, oli huvitav vaadata kui täpselt looduse värvi kass oli! Igatahes oleks väga hea tal praegu maskeeruda.

-

Rohtu näriti nagu siga, mingite veidrate urahtuste saatel:) Aga kuna päike paistis ja pikalt sai koperdatud, siis hakkas loomakesel varsti palav. Ja oi siis seda nägu! Nagu koer lõõtsutas... Keel vestil. Osutus nii üllatavaks et oli kindlasti vaja jäädvustada:)

-

Kassi ärevusest andis märku ka see, et kui teele jäi oja, siis vett mitte armastav kass ei saanud arugi et ta vette oli marssinud. Sumas seal pikalt ringi, kõhuni vees. Hämming...

-

Aga pagana mõnus ilm on ikka meiegi õuele saabunud... Suvi tuleb... Ja see teeb meele ütlemata rõõmsaks:)

Portfellid

Oi pagan, ma ei suuda enam aru saada mis toimub. Miks tehakse Reformide poolt IRL-ile ja Rohelistele niivõrd jabur pakkumine? Minu meelest kõlas see pigem mõnitamisena... Lihtsalt pole sõnu.

-

Politoloogid ennustasid loodavale koalitsioonile 2,5a eluiga. Kui see nüüd aga juba praegu lõhki lüüakse ja sõlmimata jääbki selliste jaburduste pärast, siis tekib mul paratamatult tunne, et oligi algusest peale plaan Keskiga ühte heita ja Savisaar tundubki liiga rahulikult mune sügav olevat. Kas nüüd tekitati nende "läbirääkimistega" olukord, kus saab valijatele öelda, et "näe, me ju üritasime ja kõik oli hästi, kuid siis ei suudetud kokkulepetele jõuda"? Kui nii, siis seda portfellide jagunemise pakkumist vaadates tundub asi mulle küll pigem taotluslik. Sellisel juhul on reform vähemalt minu häälest pikemaks perioodiks ilma. Senini olen ainult ja ainult neile truuks jäänud, nüüd aga tundub et pean oma truudusevannet murdma.

-

Loodan siiski, et uus pakkumine, mis eile õhtul tehti, toob osapooled läbirääkimiste laua taha tagasi, kuid siiski ei saa ma aru miks nad ei võiks välisministri kohta Laarile anda. Samas meeldiks mulle tegelikult vast Laar ka majandusministrina... Või mine sa tea. Igatahes loodan parimat.

-

Poisid, krt, mis te pullite? Ärge üritagegi mu sünnipäeva rikkuma hakata! Liiga ilus päev täna, võtke end nüüd ometi kokku!

Homme

Nojah, homme siis saabubki see päev, mil Robinson Crusoe kombel saan puule kraabitud kriipsud taas üheks aastaks kokku tõmmata. Siin (Maa elanike seas) saab mul viibitud 29 aastat. Krt, natuke veel ja hakkab neljas aastakümme jooksma.

Pole siis ime et pea on hall, põlved krõksuvad ja mõistus pole enam see...

Koosolek

Kuna Tallinna Lastekodu ootavad ees suured reformid, mille nimel on siin kõvasti tööd tehtud ja verd ja pisaraid kulutatud (aega ja tööd läheb muidugi veel), siis viimasel ajal koosnevadki mu päevad ajurünnakutest ja juhtkonna koosolekutest. Vähemasti ei pea tegelema lollakate aruannetega.

Tänahommikune informatiivne üldkoosolek meie Kopli keskuse töötajatega oli aga minu jaoks täiesti eriline:) Sellest ka vajadus seda siin mainida.

Nimelt on meil suur osa personalist venekeelne, kuid nad ikka mõistavad ka eesti keelt. Koplis aga kõige vähem. Mina seevastu vene keeles totaalne tumba. Rääkida oskan paari lauset ja kui on vaja suhelda, siis mu personalispetsialist on mulle alati tõlgiks kõrval ja saame asjad aetud.

Kuna aga Kopli keskuses eesti keeles poleks mõtet koosolekut pidada (mina ju ainus inimene kes vene keelt ei mõika, teised saavad kõik suheldud), siis loomulikult tehti see vene keeles. Ja minu üllatuseks ei vajanudki ma tõlget!!! Sain täiesti üllatuslikult kõigest aru (2,5h kestis). Eks oli asi ka selles, et teadsin ju teemasid mis kõne all ja seega lihtsam pointi mõista, kuid ma olin siiralt hämmeldunud. Ise lausete moodustamisega hakkama ei saa, no ei tule isegi sõnad meelde, kuid aru sain...

Minu jaoks oli see nii üüratu avastus, et kohe pean oma rõõmu jagama ja selle tulevastele põlvedele talletama:)

Blogimisest

Mulle meeldib blogimiskultuur. Meeldib see, et on koht kus saab enese mõtteid avaldada. Vahel tahad millegi üle targutada, vahel rõõmu jagada, vahel niisama kobiseda. Mõnikord ütled miskit millel isegi iva sees, teinekord ajad sellist kämmi et ise ka ei usu hiljem kui loed. Aga sellepärast see mõnus ongi.

Meeldib ka teisi samasuguseid lugeda. Teatud blogidel meeldib igapäevaselt silma peal hoida ja nii kui näed uut postitust, sööstad näljasena seda lugema. Olen blogist blogisse jalutades kaudselt tutvunud mitmete väga huvitavate tegelastega, keda elu sees pole kohanud ja ei tea milline ta väljagi näeb, kuid kuidagi huvitavaks ja lähedaseks on need inimesed saanud. Nii mõnigi kajastab minu maailmavaadet paremini kui ma ise ja seega on teatud inimesed kellega hirmsasti ka reaalelus tutvuda tahaks. Kuigi virtuaalmaailmas on see kõik olulilleliselt lihtsam. Veider ju kellelegi kirjutada, et "kle, sa pakud mulle inimesena huvi, tutvuks äkki". Või see pole veider? Mine võta nüüd kinni. Eks aeg näitab.

Igatahes on mul ütlemata hea meel et on koht kuhu saab oma mõtteid lugemiseks postitada ning samas teisi lugeda. Kui mõningased erandlikud juhud/teemad välja arvata, siis ei nõua blogimine poliitilist korrektsust ja ma saan kobiseda täpselt nii nagu ma ise tahan.

Näost näkku ju kõigiga samu teemasid läbi heietada ei jõua ja ei teagi mis pakuks kellelegi huvi, seetõttu jälle blogimine hea. Loeb see kes tahab ja diskussioonid tekivad nende vahel ja neil teemadel mis kellelegi huvi pakuvad. Ja olgem ausad - kõigest õhtul kodus üksipulgi rääkides läheks vist kuulajad varsti lolliks. Blogi aga ei suru ennast kellelegi peale. Loetakse ainult siis kui on selleks aega ja tahtmist.

Blogimine on väga heaks ennast mitte peale suruvaks väljenduskanaliks. Ikka ja jälle meenub mulle kellegi briljantne ütlus: "Blogijad on liputajad ning blogide lugejad on piilujad". No nii täppi annab ikka panna!

Mina tahaksin kohe tänada neid kes mind oma postitustega regulaarselt rõõmustavad. Ilma teie mõtetele kaasaelamiseta oleks natuke tühjem tunne:)

Et siis liputame ja piilume ikka edasi!

Kompleks?

Üsna imelik on vaadata jaapanlaste multikaid.

Miks neil on joonistatud alati nii hiiglaslikud silmad? Lausa ebanormaalselt suured...

Kompleks?

Söömisest

Viasat explorer mu lemmikkanal ja üsna sageli satub sealt midagi huvitavat nägema, mis mingisuguseid emotsioone tekitab. Mida kahjuks enamasti ei saa öelda Eesti telekanalite kohta.

Sattusin siis mingi aeg tagasi nägema saadet sellest, kuidas Koreas süüakse elavaid kaheksajalgu. Pidi andma vaprust ja jõudu ja mida kõike veel. Ja siiralt usuvad sellesse. Ja kui keegi "kõva mees" nendega samastuda tahab, siis peab ka julgustükiga hakkama saama ja elava kaheksajala nahka pistma.

Noh, mugisid siis neid seal kaamera ees ja ei tundunudki midagi õõvastavat olevat. Eks ta selline sitke tüüp ole, et närida ikka keeruline. Kui meenutada, siis isegi keedetult on ta selline kummjas. Vast küpsetatult on vähemvintske.

Mis aga asjast julgustüki teeb, on tegelikult reaalne võimalus selle kätte surra... Jabur mõelda, kuid toit võib sind tappa viisil, et ajab oma kombitsad sulle neelu ja lihtlabaselt lämmatab su. Kätega seda sitket ja libedat olevust ju kurgust välja ka ei sikuta.

Näitena räägiti lugu mehest, kellele olevat elusad kaheksajalad olnud lemmikroaks ning naine tahtis meest taaskord rõõmustada ja pakkus noid, kuid see kord jäi vennikesele viimaseks. Lihtsalt surub oma kombitsad sulle kurku ja sa ei saa ei neelata ega välja sikutada.

Mulle küll meeldib mõte proovida veidraid palakesi, kuid elav kaheksajalg jääks vast minu menüüst välja. Ok, kurku kinni tõmmata õnnestub tal end mitte liiga tihti ja see polegi hirm, kuid neelamisel hakkab ta vastu alati ja mingil määral keele külge imeb end ikka kinni. Ja kuidas ma neelan toitu kui see hoiab end mu keele küljes kinni? Ei aitäh! Ma arvan...

Samas ei ütleks ma ära nt mao lihast (tea kas meenutab konna oma? konn on küll maitsev) ja ka aasias populaarsed tulel küpsetatud tirtsud ja ritsikad oleks vast brood. Samuti küpsetatud skorpionid jmt. Miks mitte proovida. Hobune ja känguru ei tekitaks ka probleeme. Küll aga koer-kass-rott on vastuvõetamatud ja siis kõikvõimalikud silmamunad ja munandid ja sellised prussakad, kellest voolab hammustamisel löga (on vist Madagaskari prussakad nood ja hiigelsuured, kuid kohalikud lapsed söövad neid nagu kommi.... - sibab maas, haare ja amps!)

Ajan siin hullult toidujuttu... Mis teha, otsustasin et teen nüüd mõnda aega korra nädalas veepäeva (ja nüüd on nälg!). Neljapäeviti siis. Kevad tuleb ja mul energiavarud nullis. Tavaliselt selline väike puhastumine on aidanud ja saan energia tagasi.

Teate et täiskasvanud inimene (lihatoiduline) kannab iga päev enda käärsooles kaasas 2,5+ kg puhast paska? Sellist rõvedat jäänukit... Mädaneb või ma ei tea mida teeb seal sooles... See mõte tundub nii rõve ja ma tahan puhtaks saada! Korra aastas vähemalt.

Vanasti rahvas paastus Vastlapäevast Suure Reedeni. Ok, eks ta võis olla sellest, et talveks varutu hakkas otsa lõppema, kuid tegelikult on ju kõik looduses sellal värskenemas ja kõik puhastub, et siis täie rauaga õide puhkeda.

Nii mõtlesin ka mina ja olles seda juba aastaid kavandanud, võtan sel aastal julguse kokku ja lähen nädalaks paastulaagrisse. Arvestades milline meeletu õgard ma olen, ei ole ma sugugi kindel et seal vastu pean, kuid ma vähemalt üritan. Ja võin ju alati sealt põgeneda, kui liiga hulluks läheb:)

Et veepäevad siis eeltreeninguks või nii...
Kardan et ma muutun seal kurjaks, kuna alati kui mul on kõht tühi, muutun ma kurjaks. Võtan vist mitu paksu raamatut kaasa ja pühendan end aja unustamisele. Tegelikult ma vist olen segane, et seda teen, kuid tõepoolest on mul tunne, et vajan igasugustest mürkidest vabanemist. Mine tea, äkki mõjub hästi. Ma ju ei saa teada kuni järele pole proovinud:)

Õnnetunne nii suur!

Ma olen nii õnnelik!!!
Nii määratult lootsin Reformide võitu ja kuigi napilt, see siiski saabus...
Tavaline pull kipub mu suureks kurvastuseks olema, et reform ja kesikud kipuvad leibu ühte kappi panema, kuid seekord on loota (vähemasti loota) et läheb teisiti. Kuna IRL-i platvorm on Reformile enim sarnane, siis loodetavasti saadab nende koalitsiooniläbirääkimisi edu ja siis on neil kokku juba 50 mandaati. Seega oleks vaja kedagi pisikest kampa, nt enda kohta võimsa sisenemise teinud Rohelised ja olekski Eesti tulevikul helgem silmapiir:)

Tegelikult omamoodi sümpatiseerib mulle ka SDE, kuigi neil on ka palju mulle mitteaktsepteeritavat, kuid parempoolsetega koalitsioonis olles oleks nad ehk natukene tasakaalustavad ja seal erakonnas on palju inimesi kes mulle sümpaatsed. Seega võiks ehk sealt miskit tulla? Sest mine sa neid Rohelisigi tea... Vahel tundub et nad kogu maailmaga vastuolus ja rohkem niisama klähvivad...

Siiralt kaalusin Eestist ärakolimist kui kesikud tulevad oma astmelise tulumaksu ja kõigile 3000-kroonise emapalgaga...

Tean, et neid teemasid on vaetud siit ja sealt, kuid tahaksin hetkeks siiski taaskord emapalga teemal peatuda. Seda kui inimene, kes töötab lastekodude süsteemis.

Nimelt võik esininasarvik tulla koos oma ideedega korra lastekodusse, eriti Imikute keskusesse ja Imikute varjupaika. Kus "emad" võitlevad oma laste eest ja püüavad end näidata ideaalsete emadena, kuigi sotsiaaltöötajatel on juba ammu häirekellad töös ja tahaksid lapse ära võtta. Käivad ja varastavad lapsi tagasi jne. Tundub ju tore, eks? Ema hoolib nii väga ja riik on paha ja tahab neid eraldada. Aga mis juhtub siis kui on käes aeg emapalga maksmise lõppemiseks? Miskipärast siis ilmub seesama "ema", mitte enam sobivas vanuses laps kaenla all (ja teine juba kõhus kasvamas) ja jätab lapse varjupaika, kust ta siis edasi suundub lastekodusse.

Kurb reaalsus, kuid dooside tarvis on hea produtseerida lapsi. Ja kui meil on kõigil võrdne 3000-kroonine emapalk, siis kas tõepoolest sünnitaksid inimesed, kes on edumeelsemad, omandandanud hariduse (loodetavasti ka harituse) ning sünnitaksid siia ilma oluliselt intelligentsema geenibaasiga lapsi? Küll aga paljuneksid nagu küülikud need, kellel on vaja raha ja lapsed ise on teisejärgulised. Et me siis soovime riiki, mis oleks täis ajukääbikuid? No tuleks ju kolida siis, onju.... Nagu õudusfilm, kus mutandid ringi komberadavad... Tule taevas appi!!! :)

Urisema ajab

No mina ei saa aru liikluskultuurist. Viimasel ajal olen ajukääbikutele isegi hakanud vihaga signaali laskma, las häbenevad vähemalt.

Krt, kas on nii raske nt suunatuli sisse lükata? Jummala käepärane kang ju. Aga ei, keeratakse ootamatult imepisikesest praost ette ja ilma suunata ka veel. Et mõnele ei kehti reeglid?

Tegelikult ma kahtlustan, et asi palju proosalisem. Nimelt on noodsamad 20-aastased nagamannid, kes elavad finantsi puudumisel ikka veel emme juures ja on emme toidul, pikka aega korjatud raha kulutanud oma võimalikult poose bemmikese peale. Oluline point aga, et väljast poose paistaks, sisu pole oluline (kui tümpsutarvikud välja arvata, muidugi). Kuna paistab aga et suunatuled on mõnel autol "lisavarustuseks", siis neid ei jõuta enam lisaks osta... Muud seletust ma asjale anda ei oska ja siis oleks see ju muidugi vabandatav, kuna kuidas sa ikka nõuad suunatule näitamist kui vaesel õnnetukesel seda olemaski ei ole...

Tehtud!

E-hääletatud.

Olen siiani laisk olnud ja pole oma ID-kaardi lugejat installinud ja serte uuendanud, täna aga viimane e-hääletamise päev ja tegin siis vajaliku ära.

Jeerum küll kui mugavaks on elu tehtud...

Reklaamid

Vahelduseks on täitsa rõõm reklaamipause jälgida.
Vaatad ja imestad kui jaburaks saab asi ikka minna, kuna valimisreklaamid on ületanud juba igasuguse taluvuse piiri:)
Maffia tuleb suitsusest kaugusest, nelgid käes ja rong taga venimas; karaokeässa saatest innustust saanud andunud nägudega lauluke "hei hoo, hei hoo, keskerakond ei joo..." jne jne jne....
Täitsa lõbustav kohe vaadata kus need piirid siis ikka jooksevad:)

Valimised

Sel aastal kavatsen üritada e-hääletada. Vaatab kas õnnestub:)

Aga tõsiselt ka - hääletama on vaja minna, inimesed! Minu meelest on see äärmiselt vastutustundetu suhtumine, et "ah, mis ma ikka hääletan, nagunii ei muutu sellest midagi paremaks ja mul nii siiber sellest kõigest". Kuulge, nii ei saa ju suhtuda! Niimoodi saavadki kesikud püti äärde noolima. Ja siis saab küll ainult ennast kiruda. Minu arvates on valima minemata jätmine kõige hullem, kuna iga hääl, mis jääb andmata, on poolthääl kesikutele. Kas sellist Eestit me siis tahamegi?

Nagu ütles oma kõnes ka meie president, et "kes ei lähe valima, sel puudub järgnevaks neljaks aastaks hääl ja ka kirumine ja virisemine ei ole põhjendatud" (ei ole täpne sõnastus).
Sest tõepoolest - kuidas saab kiruda et kõik on paha ja miks hästi ei tehta kui ei anta oma häält selleks et ehk siiski läheks hästi? Kiruda ja vinguda saab vaid siis, kui ka ise on midagi paremaks muutmise huvides tehtud. Ignorantsus on lausrumaluse tipp ja ma ei häbene seda öelda. Vot nii.

Kodusaarel

Nädalavahetusel sai teekond koju ette võetud.
Praamile minekuks enam bronni ei õnnestunud saada ja seega tuli riskile minna.

Nonii, sõit Tallinnast Risti poole läks lahti ja mokalaata pidades ja muusikat kuulates möödus aeg ja lendasid kilomeetrid. Pime oli ka. Mingi aja pärast hakkasin autoaknast välja vaatama ja tundus veider, et enam ei tunne kurve ja tee pole üldse mitte "pimesi sõidetav". Kuna nii palju oma elus seda teed mööda sõidetud, on see pähe kulunud. Ja nüüd järsku ei tule enam ümbrus tuttav ette.

Ootasime siis järgmise sõnalise märgi ära ja igaks juhuks kaarti vaadates avastasime, et mingil kummalisel kombel olime mööda kihutanud Risti suurest ristmikust, kust on täiesti võimatu mööda panna. Täielik müstika! Olime jõudnud u 10km kaugusele Haapsalust.... Eeee.... Ikka täiesti vale suund ju! Saarele minek küll, kuid siiski mitte Hiiumaale... Ots ringi ja tagasi...

Sellist asja ei pidanud ma sagedase sel teel liiklejana küll võimalikuks. Oi kus algul tegi tigedaks, kuna olime planeerinud 21-sele praamile mahtuda. Ok, hiljem ajas olukorra tobedus küll naerma, kuid mitte kauaks. Sest 21-ks jõudsime küll sadamasse, kuid elementaarne et praamile ei mahtunud. See selleks. Olime kindlad, et mahume kella 22-sele, kuna olime järjekorras juba kai peal ja tavaliselt sealt saab peale. Ja arvake ära mis juhtus? Olime 1. auto mis maja jäi... Siis oli küll emotsioon nullis ja Haapsalu-ots läks kõvale kirumisele, kuna kodus oli ootamas kuum saun ja söögipoolis...
Helistasin siis vanematele, et hoidke aga veel saunas tuld all ja tuleme 23-sega, ehk siis koju jõudsime peale südaööd... Aga saun oli ikka ütlemata mõnus:)

Laupäeval mõtlesime emaga minna Grand Rose Spa-d avastama. Kuna loomulikult olid enamus hoolitsusi ammuilma book'itud, siis saime saunahoolitsuse. Viskasime privaatses aurusaunas end pikali ja keegi naisterahvas määris meid muda ja muude ainetega kokku ning jättis mõnulema. Pärast vedelesime veel saunakeskuses ja tegelikult võiks seda spaad isegi põhjalikumalt proovida, kui aega rohkem ja varem broneeringud tehtud. Põhjalikumaid hoolitsusi tahaks proovida, enne kui soovitusi julgen jagama hakata.
Mine tea, ehk märsti lõpus koju minnes jõuab seal miskit ette võtta, kuigi kahtlane, kuna eks siis kulub aeg minu sünnipäeva tagantjärele tähistamisele ja just siis on naasnud vanemad Andorrast suusapuhkuselt ja Taist ennast küpsetamast... Seega mullitamist kui palju.
Aga noh, siis edaspidi:)

Vaba aja veetmisest veel

Vahel mulle enesele jääb küll mulje, et vaba aega ei olegi, kuid eks seda tegelikult ikka natuke on ka:) Ja täitsa fun'i saab siis:)

Olen kinosoovitustega natuke magama jäänud ja noh, ega kõike ei peagi soovitama, kuid tegelikult viimase aja filmidest kahte tahaksin siiski mainida. Jätsid mulle lihtsalt mulje, mis teha.

Esimene oli "The Prestige" (Lõppvaatus oli vist eestikeelne nimi). Oehh, vot see film haaras algusest lõpuni. Viimase aja raudselt üks paremaid kinoelamusi ja pinget oli lõpuni.

Teine oli "Vereteemant". Kui Di Caprio oma näitlejakuulsuse alguses oli, oli ta mulle täiesti vastuvõetamatu ja nii mõnigi film jäi mul sellepärast vaatamata. No mitte ei meeldi mulle imalad poisid, kohe allergia selliste vastu. Küll aga on tüüp tänaseks arenenud ja oluliselt karmimad rollid kanda võtnud ja sinna ta kohe sobib:) Isegi minu karm-kriitiline arvamus temast on muutunud.

Aga film ise oli väga haarav, kuid väga julm. Ja seda vaadates pidin taaskord tõdema kui väga ma vägivalda vihkan. Natuke raske oli vaadata - ei suuda aru saada kuidas saavad inimesed olla nii julmad ja külma südamega. Ja midagi pole teha - anna ahvile püss kätte ja kaos ongi käes. Vabandust, see oli vist ülirassistlik, kuid suunatud siiski vägivallatsejate vastu, mitte mustanahaliste vastu. Seal lihtsalt sattusid vägivallatsejad musta nahatooniga olema, kuna tegu oli Aafrikaga. Teistes filmides on samad idioodid teist tooni nahaga.

Jah, muidu oli film super, kuid natuke liiga vägivaldne minu jaoks...

****************************************************************************

Üks õhtu sai tavapärast bowli mängimas käidud ja juhtus tõeline ime!!! Ma tegin R-ile ära! Ainult esimeses mängus küll, kuid siiski ma suutsin seda! Tavaliselt on teine minust pika puuga ees, kuid seekord suutsin teha enda rekordskoori ning esimest korda elus tegin talle ära!!! Ma olen endaga ikka nii rahul et.... See nädalavahe tuleb taas proovida, äkki ei olnudki ühekordne kobistamine:)

Eile sai üle pikema aja taas karti sõidetud. Appi kui jama ma olen!!! Rajal oli neli autot ja mina olin neist viimane.... Kõige kiirem ring oli 44 sekki.... See on ikka jama tulemus! Kõik kolm meesolendit olid kuskil 33-35 seki sees. Pärast seda kui load sain, kadus kardisõiduoskus. No võimatu - jälgin et ei riivaks külgi.... Kardirajal!!! Seal ju kama kui kummidesse külgepidi riivad, peaasi et liigud. Aga ei, mina jälgin et ei kriimustaks masinat...

Tegime plaani, et tuleks vähemalt korra kuus käia sõitmas, siis ehk areneb kah natuke:)

Aga eile sain peale kõike muud veel hüper-super kingituse osaliseks ka:) Ammu unistanud kuid pole kunagi reaalselt lootnud... Suvel saab seda näha kah:) Jippii!!!

Aknad

Kohutav elamus on akende vahetus.
Kohutav.

Krt, oleks mul siis aimu olnud mis sellega kaasneb, oleksin ettevalmistusi teinud. Telefonis lihtsalt öeldi, et tehke umbes meetri ulatuses akende ees ruumi ja korras.

Nonii, tassisin kogu mööbli tubade teise seina ja käisin veel ka tolmuimejaga põrandad üle. No rumaluse tipp! Hetke pärast marssisid sisse kolm vene keelt kõnelevat noort meest, tassisid sisse aknad ja hetkega lõkusid vanad aknad eest, nii et pidin jope selga tooma. Suhteliselt külm on ju väljas, eksole.

Kui tavaliselt on kass-rüblik kõikjal ninapidi juures ja hakkamist täis, siis seekord ehmatas ta ennast küll segi. Noh, eks kolin oli ka vali ja pidev. Istus siis karvakera hirmust suurte silmadega kapi otsas...

Krt, tüübid sõna otsese mõttes lammutasid ja lõhkusid ja marssisid sisse-välja nii, et saabaste alt muudkui pudenes lund ja määrisid terve elamise põhjalikult ära. Siis tuli viimistlemise osa ja pahtlitolm... Tase! KOGU elamine oli kaetud ühtlase valge kihiga. Põrandad hakkasid ilmet võtma alles peale viiendat pesukorda, kuigi seda kuivanud pahtlit peab veel mõnda aega kraapima. Lisaks kõik esemed tubades olid valge tolmu all. Lilledel lehed vaja ükshaaval puhastada, samuti kogu mu DVD-de ja CD-de kogu.... Ükshaaval.

Edaspidi uurin põhjalikumalt milliseid kannatusi mingid toimingud mulle kaasa toovad...
Loomulikult ei saa sellist tööd puhtalt teha, kuid teinekord pean põhjalikumalt ette kujutama ja igaks juhuks kasvõi rohkem ettevalmistusi tegema...

Sunrise Avenue - Fairytale gone bad

This is the end you know
Lady, the plans we had went all wrong
We ain’t nothing but fight and shout and tears

We got to a point I can’t stand
I’ve had it to the limit; I can’t be your man
I ain’t more than a minute away from walking

We can’t cry the pain away
We can’t find a need to stay
I slowly realized there’s nothing on our side

Out of my life, Out of my mind
Out of the tears that we can’t deny
We need to swallow all our pride
And leave this mess behind
Out of my head, Out of my bed
Out of the dreams we had, they’re bad
Tell them it’s me who made you sad
Tell them the fairytale gone bad

Another night and I bleed
They all make mistakes and so did we
But we did something we can never turn back right

Find a new one to fool
Leave and don’t look back. I won’t follow
We have nothing left. It’s the end of our time

We can’t cry the pain away
We can’t find a need to stay
There’s no more rabbits in my hat to make things right

Out of my life, Out of my mind
Out of the tears we can’t deny
We need to swallow all our pride
And leave the mess behind
Out of my head, Out of my bed
Out of the dreams we had, they’re bad
Tell them it’s me who made you sad
Tell them the fairytale gone bad

Vahel harva leian ka tänapäevastest muusikalistest etteastetest miskit mis mulle korda läheb.
Lugu iseenesest on kuulates parem kui vaadates.

Kihlus

Noh, mu pere, nüüd siis põrutavat lugemist kah.

Küsisin luba sellest ka siin kirjutada, et te samuti võimalikult operatiivselt väga kaugete lähedaste tegemistega kursis oleks:)

Lugu selles, et Anneli ja Urmas on kihlatud!!!

Juhtus see Anni sünnipäeval, metsas telgis külitades... Peale 23km-st mägedes matkamist...

Eks Urmasel oli asi natuke ikka plaanitud kah, sõrmust niisama metsast ju ei leidnud:)

Pressisin välja, et pulma saab tõenäoliselt Eestis, vaevalt me terve suguvõsaga Austraaliasse jaksaksime reisida, kuigi see oleks iseenesest kindlasti tõeline elamus...

Et siis nüüd on mida oodata! Lisaks pole noorpaari juba mitu aastat silmast-silma näinud...

Ühed oodatud pulmad sai ära nähtud, nüüd siis peale austraallaste veel üks sõprade paar, kelle pulma tahaks varsti saada... :D Ootaks lähiaastatel siis kahte pulma vähemalt. Tegudele, mu sõbrad!

MK etapp Otepääl

Sel aastal kujunes nii, et sai Otepääle suusatamise MK etappi kohapeale vaatama mindud.
Loomulikult tuli idee liiga hilja, mis tähendas, et hotelli saamine oli päris kahtlane. Samas laupäeva hommikul vara Tallinnast sõitma hakkamine ei tundunud ka kuigi ahvatlev.
Õnneks siiski see mure lahenes, kui Tartus õnnestus toake saada. Algul naerdi välja, et kuskil ei ole, kuid lõpuks saime siiski sinna kus oleme harjunud Tartus olles viibima:) Läks õnneks.

Tartu poole hakkasime sõitma reede õhtul üsna hilja ja tee osutus parajaks adrenaliinilaksuks. Mitu avariid (teelt väljasõitmised) oli teel ja tuul oli nii tugev, et tahtis auto teelt pühkida! Ausõna oli selline tunne. Samal ajal lainetas lumi suures tuules teedel nagu vesi või siis pigem nagu suits.... Väga lahe oli!

Laupäeva hommikul startisime Tartust Otepää poole. Võru maanteele jõudes avanes muljetavaldav vaatepilt - läbi lume sõitis autode kolonn, mis oli kilomeetreid pikk. Nii ette kui taha vaadates ei näinud silm autode rivil lõppu. Ja lumme mattunud loodus..... Hingetuks võttis!

Parkimine oli suunatud Otepäält välja, enne linna põllule. Sealt siis käisid suusastaadionile bussid, mis kiiresti ja mugavalt rahva kohale viisid.

Piletid ostetud, suundusime staadioni poole. Varustuseks sini-must-valge lipp kätte ja kohta otsima! Kohad leidsime suurepärased -otse stardi ja finishi kõrval, ülemises reas, nii et kõik oluline oli nagu peo peal:) Hea oli ka suur ekraan, tänu millele nägi ka harjumuspärast teleülekannet. Veel osutus positiivseks publiku reklaamiga poputamine, nt Milka shokolaadid ja EMT jagas lihapirukaid:DDD Selline asjakohane nänn minu meelest vägagi õigustab ennast ja mulle jättis palju soodsama mulje kui suured plakatid raja ääres.

Külm õnneks ei hakanud, kuigi seda olin väga peljanud. Sai siis soe suusapesu alla pandud ja villased sokid jamatkasaapad jne jne jne. Pläsku kah põue, kuid seda polnudki tarvis kasutada.

Ühesõnaga - jutu mõte on selles, et kuigi kodus on raudselt mugavam suusatamist vaadata, on kohalkäimine omaette elamuseks. Ja mina tahan veel! Teinekord on mõte juba varakult ööbimiskohad broneerida ja sõpradega koos minna... Vähemalt ühe korra veel!

Tagasitee oli muidugi väga lumine ja tuul möllas omanuhti edasi, kuid nii Otepää kui Tartu olid lumest hoolega puhastatud ja ka suur maantee oli väga hästi sõidetav. Erinevalt Tallinna lähistele jõudmisest siis.... Pealinnale lähenedes muutus tee aina halvemini sõidetavaks ja Tallinn ise oli täiesti kohutav. Eks see lumi tuli ikka Tallinnale ootamatumalt kui muudele Eestimaa asustatud paikadele, see ju vana nali.
Lisaks oli mul pühapäeval kesklinna asja ja no mitte kuhugi parkida ei ole! Igal pool parkimisala, kuid parkida ei saa. Ainult 4-veolised ja maasturid said tee äärde ennast jätta. Minu masinal on küll natuke liiga madal põhi sellistest hangedest läbironimiseks. Ja veel suurem üllatus tabas mind parklas, mis oli samuti suhteliselt parkimisvõimatu. Hämming.

Kassist ka - pühapäeval tegin pennet singi ja seentega. Minu gurmaanist kass varitses hetke, mil ma köögist väljun ja varastas seene! No öelge mulle - milline kass sööb seeni??? Paistab et vähemalt üks selline eksemplar on olemas... Hetkel ka vaatab mind nii süüdimatul ilmel... Oi kuidas ma teda armastan!

Vertigo

Nonii, sai siis ära proovitud linna üks nooblimaid restorane, Vertigo.
Ise pean ennast rohkem pubiinimeseks, kuid vahel on tore end kenasti riidesse sättida ja süüa mitte küünarnukiga laual lösutades vaid viksilt, servjett süles ja hunnik nuge-kahvleid-klaase laual vastu vaatamas:)
Suured tänud siinkohal kunagisele etiketiõpetajale Maaja Kallast'ile, tänu kelle juhtnööridele pole seni veel jänni pidanud jääma:)

Nagu me teame, tuleb restos süües ikka vähemalt mitmekäiguline eine valida, kuna kõht jääb muidu tühjaks. Kogusele reegline rõhku pandud pole, pigem kvaliteedile. Mao võib täis mugida ka kodus makaronidest, heas restos käid ikka pigem maitseelamusi nautlemas:)

Laud oli broneeritud akna alla ja vaade 9.korruselt hilisõhtusele vanalinnale oli päris hea. Samuti oli teenindamine ülimalt tip-top! Olen aegade jooksul üsna palju väljas söönud, kuid teeninduse osas sai küll Vertigo senised kõrgeimad punktid minu skaalal.

Heaks muljeks oli enne eelroogasid toodud isutekitaja, mis toodi komplimentidega maja poolt. Selline armas zhest lihtsalt. Oli siis mingisugune vaht kalamarjaga. Ma küll ei armasta kalamarja, kuid see osutus väga heaks, kuna vaht oli natuke sidruniga... Ühesõnaga super!

Veinisoovitus osutus ka väga asjalikuks, kuigi kelneriga suhteliselt pikalt arutlesime sel teemal. Oli vaja leida midagi universaalset, mis sobiks erinevate lindude ja hirveliha juurde. Kuna kaaslane eelistas kindlasti punast, tuligi leida selline mõnus. Ja saigi mõnus! Natuke suitsuse ploomi maitsega, kuid samas piisavalt kerge. Kuid mitte liiga:)

Mina valisin eelroaks jaanalinnuliha, mis serveeriti toorelt ja foie gras'iga... Keele pidi alla viima! Pearoaks valisin nuumtuvi. Mõlemad veidrad valikud, kuid nagu juba ütlesin - makarone võib kodus ka süüa ja kui juba erilisse kohta minna, siis valida midagi sellist mida igapäev ei saa:)

Igal juhul olid mõlemad road äärmiselt maitsvad ja tõepoolest superhästi valmistatud. Kiitused kokale!

Magustoiduks tellisin pannkoogid põleva calvadosiga ning neid valmistati otse laua kõrval:) Väga lahe ja suure leegiga toimus kõik ning jällegi osutus valitu ütlemata maitsvaks...
Sinna võiks hea meelega teinekordki minna...

Paabel

Möödunud nädalal sai vaadatud filmi nimega "Paabel".

Väga raske oli seda filmi vaadata. Valus. Näha kuidas nii palju on mõttetust... Ja kuidas ühest väikesest valest teost võivad tulla sellised tagajärjed, mis toovad pöördumatut kahju. Seega ei maksa teha midagi valet seepärast, et hetkel on nii kas lihtsam või ei mõelda tagajärgedele. Üldse olen hakanud viimasel ajal nägema, et inimesed ei mõista lihtsat tõepära - tegu = tagajärg. Tehakse midagi ja eelnevalt ei kaaluta mis võiksid olla tagajärjed. Ja pärast on kogu maailm süüdi et halvasti läks. Ja siis halatakse ja vihatakse ja mida iganes veel.

Millalgi elus õppisin isiklikult küll ära, et igal teol on tagajärg. Aga selleks ongi alati vajalikud isklikud õppetunnid... Näiteks kui keegi vajab abi, siis ma ei mõtle mis ma selle eest vastu saan. Usun, et see tuleb mulle õigel hetkel ringiga tagasi. Ja kui ei teki tagasitulemise vajadust, siis jumal tänatud selle eest! Samuti kui teen kellelegi halba, tuleb see kuidagipidi tagasi mulle endale. Kas siis minu või mulle olulise kaudu. Ainsaks pääseteeks oleks püüda tehtud halba heastada nii suures ulatuses kui võimalik. Ja siiralt, mitte hirmust tagajärje ees. Seega ei maksa seda laviini aluseks olevat lumepalli isegi mitte tekitada.

Kõige suurem vihkamine käivat koos armastusega. On olnud elus hetki, kus olen tahtnud vihahoos ja suure riiu käigus öelda teisele midagi sellist, mis teisele poolele kindlasti kohutavalt haiget teeks (antud hetkel oleks see ju eesmärk), kuid alati olen end tagasi hoidnud ja seda lihtsal põhjusel - pärast tüli tuleb homne päev, kuid väljaöeldud sõnu enam tagasi võtta ei saa ning need jäävad teisele hinge. Liiga hinge. Öeldakse ju, et läheb vaja tuhandet sõna et tagasi võtta üht. Seega olen siiani suutnud end valitseda. Enesevalitsus on ütlemata raske kuid ütlemata vajalik isikuomadus...
Küll aga leian ma, et karm ja otsekohene võib olla nendega, kes minu ellu püüavad oma nina toppida. Näiteks on mul üks meesolend minevikust, kes kuidagi ei suuda mõista, et olen eluga edasi liikunud ja temal minu elus enam nii lähedast kohta ei ole. Ta peab ikka ennast minu jaoks kõige-kõigemaks, hoolimata sellest et tema ponnistused pole siiani vilja kandnud. Aga kuna tema järjekindlus mind natuke häirib ja kuna ei maksa inimesel lasta unistada, kui tõesti kohta pole, siis olen hakanud talle väga valusalt asju selgeks tegema. Tundub et hakkab aru saama. Ehk siis mulle küll ei meeldi inimestele haiget teha, kuid vahel on see vajalik. Sest mõned inimesed on lihtsalt võimetud mõistma, et elu läheb edasi ka ilma nendeta.

Samuti tõusetus minu jaoks filmis teravalt taas see Ameerika teema. Ja meeletu terrorismipaanika. Kuidas ikka kõik tahavad neid rünnata ja kõige taga on terrorism. Ja kuidas lihtsad inimesed selle all kõige rohkem peavad kannatama. Oi ma ei kannata seda Ameerika teemat! Topivad oma nina kõikjale ja kujutavad ette, et neil on selleks õigust. Oehh.... Lihtsad inimesed on seal kindlasti toredad (kuigi minu isikliku arvamuse järgi massidena keskmisest rumalamad), kuid nende poliitika teema on ikka üle piiride igas mõttes. Aga see selleks.

Veel oli seal suurepäraselt kajastatud kurtide maailma. Vaadatud/kuuldud elu läbi nende silmade ja kõrvade. See oli hämmastav kogemus minu jaoks. Ja pani mind paratamatult mõtlema sellele, et mida annab meile kuulmine? Ok, kuuleme välismüra, kuid inimesi me ju ei kuule... Tundub, et kuulame teisi inimesi nii pinnapealselt, et suur osa tegelikust infost läheb kaduma. Appi kui tühised ja egoistid me siiski oleme... Ei märka isegi inimest enda kõrval.

Vahelepõikeks meenub mulle sügisene juhtum Mustamäe haigla juures, kui ma ennast pärast vihkasin.
Hakkasin autosse istuma kui minu juurde astus memmeke ja küsis midagi vene keeles. Oli teine sellise räsitud olemisega. Kiirustasin ja oleksin peaaegu ta venekeelsele pobinale käega löönud (eriti kuna minu vene keele oskus on nullilähedane), kuid siiski peatusin ja otsustasin ta ära kuulata. Sain lõpuks aru, et ta soovis teada kust läheb buss nr 17. Rääkis veel et sai just haiglast välja ja oli seal südamega sees olnud ja nüüd tahab koju minna, kuid ei oska orienteeruda ja bussipeatust leida. Viiplesin seal siis nagu oskasin ja juhatasin talle bussipeatuse kätte. Ise istusin sooja autosse ja sõitsin minema.
Ma ei teagi kas ta bussipeatuse leidis, kuid mina nutsin koju jõudes korraliku peatäie. Ma ei suutnud taibata kuidas ma sain olla memmekese vastu nii hoolimatu. Mis häda oleks mul olnud talle üritada seletada, et istu auto peale ja ma viin su sinu koju ära. Oleks see mul tükki küljest võtnud? Kindlasti mitte. Pigem võttis mul tüki küljest see, et ma ei teadnud kuidas ennast talle arusaadavaks teha... Ja hiljem olin nii endast väljas seepärast, et ma isegi ei üritanud...

Tagasi filmi juurde - minu jaoks oli sellel filmil kaks suurt mõtet - esiteks siis see, et ära tee valesid lükkeid lihtsalt sellepärast, et nii võib sulle hetkel lihtsam tunduda ja teiseks - ela tänases päevas, kuna homset ei pruugi tulla. Ei saa asju lükata määramatusesse, kuna hiljem võib seda nii rängalt kahetseda. Kui oled kellagagi tülis, lepi temaga täna ja ütle lähedastele et armastad neid nii sageli kui võimalik. Sest me ei tea kunagi milline juhuslik asjaolu võib viia asjade kardinaalse muutumiseni. Nn liblikaefekt...

Veel oli huvitav see, kuidas lihtsad inimesed tunduvad olevat palju õnnelikumad. Seal filmiski elasid ühed oma savionnides kusagil Marokos ja teised pidutsesid Mehhiko pulmas, samal ajal kui liiva keerutas platsil ja pruudi kleidis ja nad olid õnnelikud. Neil oli oma elutarkus ja nad elasid lihtsalt. Neil ei olnud olelusvõitlust ja tobedaid vajadusi.
Võtan taaskord ennast lahkamiseks - materiaalse poole pealt, mida inimsuhetest kiputakse olulisemaks pidama, on mul ju tegelikult kõik vajalik olemas. Katus pea kohal, rattad all, ostan igasugu mõttetut nänni kokku, kuna tundub jube lahe, palka saan mitmekordset eesti keskmist, söön sageli väljas, kuna kodus ei viitsi teha jne jne jne. Aga miskipärast ei tunne ma end õnnelikuna. Ise ka ei tea miks. Samal ajal on mu perekond minust mitmesaja kilomeetri kaugusel ja tänu kiirele elutempole (milline loll jutt!!!) näen neid korra kuus või harveminigi. Telefonisuhtlus pole ju päris see... Lisaks ei julge ma päris oma peret luua, kuna see võtaks ära suure osa minu mugavusest. Ajuvaba või mis? Olen kõige ehedam näide inimesest, kes ei oska oma elu õnnelikult elada.

Kuna nii palju on viimasel ajal tekkinud mõtlemisainet, siis olen otsustanud end käsile võtta. Ja hakata elama nii, et tunneksin ka vaimset rahulolu. Sest see on siiski olulisim, usun mina...

Soovitan seda filmi südamest kõigile, kes tahavad olla paremad inimesed. Sealt on nii mõndagi õppida...

Mööblist

Ohjahh, veidrad asjad ikka ei lõpe seoses sõbranna kolimistega.

Olime ostnud talle kummuti. Kodus vaja ise kokku panna. Jee, midagi mulle! Hirmsasti meeldib selliste asjadega tegeleda (sõbrants irvitas, et lapsepõlves olid vist konstruktorid mu lemmikmänguasjad ja ta ei eksi - lemmikud olid konstruktorid, autod, relvad ja puzzled, nukud leidsid koha kusagil nurgas).
Poes küsisime veel kindluse mõttes üle, et kas tööriistad on komplektis olemas (sageli on sellised odavamd a la ühekordeks kasutamiseks komplektis kaasas) ja meile kinnitati korduvalt, et midagi juurde pole vaja. Täpsustamise vajadus tulenes sellest, et loomulikult ei ole tütarlapsel kodus ootamas remonditarvikute armeed. Tahtsingi teada, kas peaksin kodust enda omad tooma või saame hakkama. Pidavat hakkama saama.

Suure hurraaga asusin siis kummutit kokku panema ja mida ei ole, on tööriistad. Näppudega kruvisid ju kinni siiski ei keera. Kääre ega tange ka veel majapidamises polnud, seega ainsaks lahenduseks olidki näpud. Oi ma olin kuri! Selleks õhtuks siis jäid asjad vedelema.

Järgmisel õhtul sai tööriistad muretsetud ja sain oma lemmiktegevuse juurde asuda! Valgust ka veel õiget ei olnud, samal ajal siis paigaldati lakke lampi ja kui olid laes lamp ja toanurgas kummut, siis oli kohe päris rõõmus olemine! Sõbrants veel pakkus napsu ja magusat ja jälle oli üks kasulik õhtupoolik seljataga:)

Lapsed

Nii, Karli 1.sünnipäev edukalt üle elatud.
Lapsed on ühed ütlemata armsad olevused, midagi pole öelda. Aga endal on siiski hirm neid saada. Ei teagi miks. Mida vanemaks saan, seda rohkem pelgama hakkan.

Olen juba nii harjunud oma maailmaga, et ei kujuta hästi ettegi sellist suurt muudatust. Samuti ei ole ma väga seda tüüpi, kes midagi beebilõhnast õndsalt ohkaks ja beebisid väga fännaks. Muidugi on nad jube armsad ja vaatad neid heldimusega, kuid ise eelistaksin selle etapi vahele jätta ja tegeleda lastega, kellega juba suhelda saab. Ja koos joonistada ja ehitada ja kastanimunadest loomi meisterdada ja sügisvärvilisi lehti korjata... Matemaatika ülesanded... Keemilised katsetused...

See osa mulle väga meeldib, kuna selles vanuses lastega oskan juba suhelda, beebisid natuke pelgan.

Praegune elu on selline, et kõige paremad mõtted ja kuhugi minemise ideed tekivad ikka suvalisel ajal ja ootamatult, vaba aja planeerimisega ma ei tegele. Ja enamasti on toimetamised hilisõhtused. Tüüp "öökull". Millele järgneb magus ööuni hommikuni välja. Kui miski mind öösel äratama juhtuks, oleksin suhteliselt urisev.

Ja kujutame nüüd minu isekasse maailma last... Ei saa enam suvalisel hetkel kuhugi minna, kuna peab arvestama lapsega. Kas teda on kellelegi hoida jätta või kas tema kaasa võtmine oleks lapsele ok või liiga kurnav (ebasobiv kellaaeg või keskkond, nt olen siiani harrastanud hilisõhtuseid kinoskäimisi ja õhtul hilja kusagil väljas söömist - ei ole just keskkond beebile, ega ju). Ja siis veel see öine ärkamine. Ja ma EI SAA teist külge keerata vaid PEAN tõusma ja temaga tegelema. Ma ei tea...

Räägivad lapsevanemad, et pole see nii hull midagi, et kui endal laps käes, siis maailmapilt muutub ja kõik tundub järsku loomulik. Täitsa võimalik. Eks ma ka kunagi siis kogen selle ära, kuid ikka veel tahaks seni vabadust nautida. Sest kui laps käes, siis ta mul on ja jääb. Ja sellepärast võin ju sellega ka oodata, hoolimata sellest et aina rohkem on hakatud survet avaldama. Ok, vanus kihutab kiirrongina, kuid ega see sellepärast tegemata jää ja ega ma nüüd nii vana ikka ka veel ole. Et jõuab veel. Ma pole üldse laste vastane, hirmsal kombel nad meeldivad mulle, kuid ise pole selleks vist veel valmis. Imetlen oma hiljuti lapsevanemateks saanud tuttavaid, kuna ise ei kujuta tõesti veel ette sellist lisakoormust oma ellu... Usun, et kui see krõks käib, siis olen valmis, kuid kuni krõksu pole, niikaua elan veel vanaviisi:)

Aga jah, Karli sünnipäeval tabas mind tõsine shokk! Karl ise juba vudib niimoodi ringi, et pidevalt peab silm peal olema, kuid seal oli neid vanuses 1-4 lausa 6 eksemplari! Täiskasvanuid oli 16 ja neid ei märganudki, 6 lapse asemel aga tundus neid kohal olevat 60! Hämmastav! Istusin ja vaatasin silmad punnis peas:DDD

Tõde tunnistades - omamoodi oli vahva! Ja ega neid ju iga päev elamises 6 (loe: 60) ole:) Ühe lapsega korraga suhelda on hirmus vahva, eriti nt kui Karl kelmika näoga suud mopsutab ja kusagile vudib, et aga käekesed millelegi keelatule taha saada!!! Ja kuidas preilid Mona ja Mia on juba täitsa pisikesed preilnad valmis! Nii viisakalt ulatati üksteisele mänguasju...

Jääme siis krõksu ootama... Seni vaatan tuttavate pealt:) Ja tuleb tunnistada, et mida vanemaks nende lapsed saavad, seda vastuvõetavamaks mõte muutub:) Mine tea, äkki ühinen nendega teise ringi ajal;)