Autodest

Eile, kui olin Olafit siinsamas blogis taevani kiitnud, sõitsin pool tundi hiljem kodu poole ja kes mulle esimeste seas vastu tuli? Olaf koos ühe motokoolitujaga... Jep, tahan siit märki välja lugeda ja loen seda kui oma otsuse õigsuse kinnitust:)

Küll aga mõtisklesin koduteel ühe mulle täiesti arusaamatu nähtuse üle. Need on siis kleepsud autodel, mis ütlevad: "Baby on Board" ja "Beebi pardal" ja "Laps autos".

Eeee.... miks seda rõhutama peab? Ise kujutan ette, et märk annab millestki märku. Nt seda, et olen õppesõitja, esmase juhiloa omanik vmt. Aga "beebi pardal"? So? Mida sellega öelda tahetakse? Suutsin välja mõelda 4 varianti, rohkemaks mu aju võimeline polnud.

1. "Ära mulle otsa sõida, mul laps autos ja saab viga" - et justnagu otsasõitja valib siis kellele otsa sõita?
2. "Ettevaatust, aknast võib välja lennata kakane mähe või lutt vmt"
3. "Ole minu läheduses ettevaatlik, kuna võin olla liikluses vähese tähelepanuga, hoian lapsel lutipudelit suul või tegelen muu hädavajalikuga" - siis arusaadav, vaatad nagu rohelise lehegi ja õppesõitja puhul, et äkki teeb imeliku manöövri või muidu käitub imelikult
4. "Kui teen imeliku manöövri, siis ära anna mu idiootsusest mulle märku tuututamisega, laps võib magada ja selle peale ehmatada "

Kas on ehk kedagi kes teab mulle rumalale seletada, millest see märk räägib? Ehk milleks see autol on? Loodan, et ma nüüd kedagi ei solva siin (siiralt loodan), kuid kui sellel mingit asjalikku seletust pole, siis mul isiklikult oleks piinlik sellist märki autole panna. Aga see on vaid minu arvamus.

Mõnda aega tagasi istutas R. mulle pähe lolli mõtte uuest autost. Sõidisin järjekindlalt vastu, kuna olen oma musta noolega väga rahul ja on teine selline paras püss istumise all, kuid ta muudkui rääkis, et mõne aja pärast hakkab auto sul lagunema ja läheb lõppeks kulukaks. Parem ikka salongist tutikas osta ja kolm aastat garantiiga sõita ja siis taas vahetada. Nii kaua ta seda seletanud on, et hakkasingi vaikselt uue järele ringi vaatama.

Teatud piirangud on mul ka. Kindlasti ei taha ma väikest autot, oma praegusest (Primera) väiksemat kindlasti ei taha. Meeldivad sellised keskmised kuni suuremad. Midagi pole teha, "seljakotiga" ringi sõites tunnen end nagu kuhugi kappi surutuna. Parkimisega probleeme ka pole, seega see pole ka argument.

Lisaks peavad tal olema elementaarsed lisad nagu kliima ja 6-e CD boks ja tagurdamisandurid. Elektrilistest akendest/peeglitest ja immobilaiserist ei maksa üldse rääkida, alla selle ei vaata ma kindlasti. Püsikiiruse hoidja ning käetugi ees on ka head asjad.

R. ütleb selle peale, et mul kõrged nõudmised. No aga ise ta ju hakkas seda juttu ajama! Ja tema praegusel ja tulevaselgi autol on need lisad olemas, seega miks mina vähemaga peaksin leppima?

Nii ma siis olen siin kaalunud ja nuputanud ja vaadanud ja vähemalt tänase seisuga olen jäänud margitruuks. Meil peres aastaid Nissaneid hinnatud (isa ja vend sõitsid nendega aastaid ja nüüd ka mina) ja kuna siiani on end õigustanud, siis tundub, et võiks ka jätkata. Ja kuna turule on saabunud täpselt mulle sobiv mudel (Nissan Qashqai, laiendina kas Acenta või Tekna), siis tellisin sellele masinale proovisõidu. Eks siis näis kas mulle meeldib või mitte.

Natuke jama see, et see alles uus mudel ja ei tea mis võiksid olulisemad vead olla. Primerat teab juba ammusest ajast ja siiani on ta end õigustanud.

Vot nii. Igaühel on omad kiindumused ja omad kiiksud, minu kiindumus on praegu Nissan. Samas ega mul pole plaanis seda veel selle aastanumbri sees vahetada, kuid mine tea, äkki lähen lolliks ja teengi selle lükke ära. Igatahes hakkan vaikselt siis maad kuulama. Illustreerivale pildile valisin ka selle värvi mis mulle enim meeldiks. Et siis pildil minu praeguse seisuga unistuste masin:)

Tsiklitibi

Nonii, nüüd on see siis tehtud.

Regasin end suve keskel algavale motokoolitusele. Sama õpetaja juurde, kes mind autoga nii kiiresti sõitma õpetas, et eksamile sain varem kui 40 sõidutunniga ja eksamid sain kõik laksust tehtud. Järelikult sigahea õpetaja siis:) Talviti õpetab autot, suvel ainult moto peal. Olaf Punab on nimi ja tema esialgse koreda oleku all on tohutult muhe mees! Mulle meenutas nii olekult kui välimuselt mu isa ja sellest vist meil nii hea klapp tekkiski.

Olin endale lubanud, et teen peagi ka tsikliload ja mida seal ikka passida. Siis mine tea, ehk saab järgmisel suvel juba masina muretseda:):):)

Muidugi meeldiks mulle enim bike'iga piniseda, kuid meie teedel ja minu algeliste oskuste ning meie liikluskultuuri juures ei oleks see mitte hea mõte. Seega läheb loosi pigem cruiser/chopper:) Ja bike' on liiga raske, eriti seisuolekus ratta püstihoidmine on minu nigelale kerele keeruline, kuna ega ma ju mingi lahja rattaga lepiks. Samas nt chopperil on raskuskese nii madalal, et pole mingit probleemi:)

Õujee, unistused saavad teoks!

PS: Loodetavasti ei häbene siis minu kunagine/tulevane kooli minev poeg seda, kui ema teda kooli toob-viib. Nahkne mutt tsikli seljas mõjub rüblikule vast paremini kui lillelises kleidikeses ja ameerika filmide kombel puit-imitatsiooniga mahtuniversaaliga sõitev emme:)

Volbrielamused

Njah. Linn näeb veider välja. Pole oma nina kesklinna kanti väga toppinud, esmaspäeva õhtul aga oli kerge õllevajadus. Tahtmine lihtsalt kuskil istuda, väikest õlle libistada ja miskit näksata.

Mööda linna avatud kohta otsides tuli suhteliselt palju jalutada. Enamus kohti olid mitte lihtsalt kinni vaid igaks juhuks olid aknad kaetud vineeriga. Täiesti välja surnud kõik. Kogu linn. Kuhu sisse pääses, seal vaadati esimese hooga kahtlustavalt otsa, et ega meile ei järgne möllunäljas kampa. Kui vaid kaht inimest fikseeriti, siis rahuneti. Suhteliselt kummaline oli.

Mõnus oli see, et linnas paistis igal pool politseinikke. Nii jalutamas kui autodega. Kohe mõnus ja turvaline oli jalutada. Ei, ma ei pelga öist linna ega selle asukaid, kuid mulle ei meeldi tavalistel nädalavahetustelgi seepärast öises linnas käia, et see on täis nõmedikke. Lällavad ja suhtlust otsivad noored, kellega ma kohe kindlasti tutvuda ei taha. Segavad minu maailma ja seepärast hoian pigem eemale. Politsei olemasolu ajal aga ei tülita sind keegi ja nii on mõnus! Nii võikski olla...

Lõpuks siis avastasime Beerhouse'i, mis osutus avatud olevaks ja kus ka köök veel töötas. Jee!

Pärast kerget äraolemist tuli mõte minna Filtri tee kalmistule, et vastavatud Aljosha üle vaadata. Kusjuures, pole sinna saamine midagi raske, vaatasime, et buss nr 23 läheb sinna kõrvale kohe.

Loomulikult olime öösel kell pool 2 seal ainsad uudistajad. Aga ülisheff oli - värava juures seisis politseibuss, mis valgustas esituledega alleed Aljoshani. Kummalgi pool kuju veidi eemal olid politseiautod, mis samuti oma tuled kujule olid suunanud. Et siis kuju oli ilusasti valgustatud ja öine jalutuskäik surnuaia vaikuses ja tuledevihus oli ülikõva!

Punaseid ja valgeid nelke oli kuju esine igatahes pilgeni juba täis...

Rullid ja zoo vol 2

Kunagi ammu, suvel 2004, ostsin enesele rulluisud ja õppisin sõitma. Noh, kiirust suutsin juba arendada, kuid ägedam manööverdamine ja pidurdamine olid saatanast. Aga harjutasin ja oli iganes vahva.

Käisin siis enamasti Kakumäe ringi sõitmas. Kuna autot polnud ja seljakotiga jännata ei tahtnud, panin juba kodus rullid alla ja koperdasin Stromkalt mööda konarlik-kühmulist Hipodroomi teed Paldiski maanteeni, kust siis algas hea tee, mis läks üle Kakumäe ringiks. Kirjelduse point selles, et polnud mingit häda mööda auklikku asfalti sõita.

2005 ja 2006 suvi jäid actionis elu tõttu rullitamises vahele. Ja natuke mind ka häiris Kakumäe ringi puhul see, et seal on palju kõrvalteid, millele lähenedes peab hoo maha võtma, kuna ega autojuht ei jää ju enne rattateed seisma, ikka tõmmatakse hooga sõidutee servani ja kui ma sealt hooga tulen (ise mitte kiiresti pidurdada osates), siis on ikka kuri karjas küll. Samuti häiris mind selle tee ja Pirita tee juures ülerahvastatus. Nii palju jalutajaid jalus ja siis muudkui anna oma möödumissoovist märku. Ja eriti hullud on titemammad, kes karjakesi koos lolliks lähevad ja kolmekesi kõrvuti oma kärusid lükkavad, mingu teised kuhu tahavad. Miskipärast on üks liik titemammasid, kes arvavad, et nad on nüüd nii maailma nabad, et keegi lihtsalt ei tahagi neist mööduda, kõik annavad heldinult nende maimukestele kõiges teed ja vaba voli. Kui siis viisakalt end mööda küsid, saad paremal juhul mõrvarliku pilgu osaliseks, halvemal juhul valatakse sind viniseva häälega mingi tekstiga üle. Ei, ma ei ole nüüd kade titemammade peale, nende maimukesed ei lähe mulle karvavõrdki korda. Ka pluti-pluti mõttes mitte. Küll aga läheb mulle korda see kui nad mind segavad. Ja ebaviisakas laiutamine segab. Aga ok, see on teine teema.

Ükspäev ühte müügisolevat korterit vaatamas käies märkasin aga looduskaunis kohas võrratut rattateed, mis eriti paistis silma oma tõsise alarahvastatusega. Heaven! Otsustasin täna seda kaema minna.

Kui uisud jalas ja mööda konarlikku parklat rattatee poole komberdasin, taipasin ehmatusega, et ma ei oska enam sõita. No täitsa kole kohe! Jube tegu oli enese püstihoidmisega. Eriti kui üle konaruste läksin. Ei suutnud uskuda et asi nii nutune on ja komberdasin aga edasi. Huh, õnneks mõne minuti pärast hakkas juba minema ja hoog muudkui kasvas! Oli vaid harjumise asi siiski, peaasjalikult enesele meelde tuletamine, et ei tohi nii sirge olla, siis kerge selili lennata. Ma üldse kipun kuidagi liiga sirgena end hoidma (kõva rühi kool seljataga), sellest ka minu probleemid uisutamisel ja suusatamisel. Aga polnud hullu.

Pidurdada ma siiski ei oska. Ja-jaa, tean küll, et kasuta seda kanna taga olevat pidurit jne, kuid pean siiski enne hoo piisavalt alla saama kui seda kasutan. No ei oska kiire hoo pealt ei järsult manööverdada ega pidurdada... Koba. Aga selleks ongi harjutamine.

Oi kui mõnus oli kihutada! Kiiruse meeldetuletamine läks õnneks kiirelt. Tee oli kogu aeg vaba. Üksikud rattasõitjad ja üksikud jalutajad. Lihtsalt mina, mu mõtted ja tuul vihisemas juustes. Nii pagana kaif oli, et mitte kuidagi ei tahtnud lõpetada. Peale kahte tundi olin selleks siiski kohustatud, kuna vaba aeg hakkas otsa saama.

Edasi oli ootamas järjekordne loomaaia külastus Turovskiga. Hämmastav kui huvitavaks oskab ta kõik teha! Näiteks sõralised-kabjalised on mind alati külmaks jätnud ja ma pole neile erilist tähelepanu pööranud. Jajah, seal jalutab mingi hirv - so what? Aga kui Turovski sinna kõrvale rääkis nende ajaloost, saatusest, kommetest ja käitumisest, hakkasin hoopis teise pilguga nägema. Igal olukorral oli kirjeldus ja seesama hirve kõndimine meiega paralleelselt sai ikka hoopis teise tähenduse. Meeeeletult huvitav! Nüüd see vähemalt on mulle ajusse talletunud ja teinekord omaette minnes vaatan loomi väga teise pilguga. Kõigil oma lugu...

Turovski ise tunneb kõigi nime-vanust-põlvnemist. Hämmastav. Ja loomad tunnevad teda. Juba kaugelt hakkavad teda tervitama. Kui mõnes areaalis on loomad liiga kaugel, astub Turovski lihtsalt aia juurde ja hõikab: "noh, kas keegi meid ka tervitama tuleb?" ja loomad tulevad suure aia teisest otsast meie juurde. Ja on hoopis teistsugused kui tavakülastuse ajal. Ja väga suhtlemisaltid:) Sügav kummardus, mis muud.

Veider

Väga veider...

Kuna võisin seda nüüd enesele lubada, siis sõin täna ühe mac'i eine. Noh, et ammu pole saanud ja mekiks siis toitu mis mulle alati on maitsenud. Ja-jaa, tean et tegijad sellist saasta ei söö ja muu bla-bla-bla, kuid mul pole vaja peenutseda ega tegija olla ja tunnistan ausalt, et söön suurima rõõmuga rämpsu.

Enese üllatuseks aga avastasin, et ei maitsenudki eriti... Nii enam-vähem oli. Ei tekitanud suuri emotsioone, pigem sai kõht liiga täis. Vot see oli hämming... Et seesamune paastulaager on suutnud mu toitumisharjumusi ja mis peamine - vajadusi - muuta. Ja kardinaalselt. Noh, vähemasti mõneks ajaks siis. Ja see on küll suurim muudatus...

Eile võisin ka juba süüa mis tahan, kuid tulin koju ja selle asemel et tavapäraselt kala praadida, panin ma hunniku kalu hoopis keema... Appi kui maitsvad need olid! Ja kõrvale ei teinud tavapärast makaroni/riisi vaid keetsin lillkapsast. Siis mõtlesin küll, et olen puhta imelikuks kätte läinud. Aga maitses. Ja keha vajas just seda, mitte rammusat. Minu maailmas on selline asi üliveider.

Tundb vist veider see pidev toidumula, kuid mulle hetkel väga oluline ja aktuaalne. Ja paganama mõnus on kunagi hiljem lugeda ja meenutada:)

Loomaaias

Kolm laupäeva on sisustatud nüüd loomaaia külastamisega. Nimelt osaleme Aleksei Turovski loomaaia kursusel. Tüüp oskab väga haaravalt ja sisukalt rääkida ja minu jaoks on ta ainuõige inimene, kellega loomaaias tuuritada.
Esimene kord oli möödunud laupäeval. Kell 9.00 hommikul... Sadas vihma ja lörtsi ja ilm oli jube külm. Aga polnud hullu, vapralt ajasime end kohale, kuna ilma jääda ei olnud mingisugust soovi. Soojad riided selga ja pole probleemi ju:)

Algselt uudistasime natuke lindude areaalis ja kuulasime Turovski muljetamisi, siis aga suundusime külma eest varju troopikamajadesse. Seal suutsid näpud ka fotokat näppida, nagu allolevatelt piltidelt kinnitust võib saada:)

Homme on taas külastuskord, seekord aga õhtusemal ajal. Õnneks seekord ilm eelmise korraga võrreldav ei ole, seega saab ka väljas olevaid loomi uudistada. Ja viimane kord tuleb siis millalgi mais:)

Ootan juba homset!

Idioodipolk

Njah, pole siiani viitsinud Aljosha teemal sõna võtta, kuna minu jaoks selline mõttetu ja ülespuhutud teema (kasvõi kui jälgida Venemaa tipp-poliitikute suhtumisi, kus algselt ähvardatakse maad ja ilmad kokku, kui asi aga tegudeni hakkab jõudma, siis kommenteeritakse, et "jah, tõepoolest, võõras maa ja mis meil kobiseda" ning "me ju ise käitume praegu samamoodi meie mälestusmärkidega siinsamas Venemaal" Sest olgem ausad, ei huvita seda Venemaad tegelikult see Aljosha ega need kondid seal all karvavõrdki. Sellist hingestatust ärme nüüd ikka küll uskuma jää!). Nüüdseks aga kisub asi jaburaks kätte ja tahtmine veidi kobiseda.

Minu jaoks on üllatav see, et politsei lasi massidel üldse kogunema hakata. Kas näiteks Venemaal lastakse sellistel asjadel sündida? Ei, kohe kaigast ja pekstakse laiali. Hiljuti just ju sama case.

Sõitsin minagi eile kella viie ajal kesklinna, et prantsuse keelde minna (ummikuid juba muidugi oli, kõik uudistasid kangesti). Juba siis seisis paarsada inimest Rahvusraamatukogu ees ja vahtis telki, mis Aljoshat kattis. Tea kas ootasid Trikimeest või kedagi, et üksisilmi telgi heledaid seinu vahtisid? Igatahes oli ülitotter.

Öösel siis reportaazhe vaadates hakkas ka minul kops üle maksa minema. Jeerait, huvitas muidugi neid kulisid seal Aljosha! Kes seal siis möllamas olid? Noored, enamasti meessoost. Vanuses 15-30. Otse loomulikult huvitab neid hirmsal kombel Aljosha... Eriti ajasid irvitama kaks täis elujõus noort kapi välimusega meest, kes (kummalgi kaks nelki peos) viskusid ulgudes ja ahastades vastu piirdeaeda, et Aljosha juurde joosta. Nuuks!

Tegelikult on noortel ikka vaja mingisugust motivaatorit, et oma mäslevaid hormoone välja elada. Aljosha ei koti neid antud juhul karvavõrdki. See ikka vanema põlvkonna teema. Küll aga on hea põhjusest kinni haarata, et mässama ja möllama hakata. Massipsühhoos ja alkohol.

Eriti huvitav oli kesklinnas asuvate majade (nii äride kui kodude) akende sissepeksmine ja autode purustamine ja üle katuse keeramine. Ja äridest kõikvõimaliku varastamine. Otsiti Aljoshat taga või? Või et mis selle point siis nüüd oligi? Huumor see, et enamike äride omanikud seal piirkonnas venelased... Et siis jah:)

Tõsiselt humoorikas vaatepilt oli aga see, kuidas kari noori keset tänavat süüdatud lõkke ümber aborigeenide kombel nagu mingit rituaaltantsu hüpelda vihtusid ja samal ajal karjusid kooris Rossiija! Rossiija! Rossiija! Eee.... Miks te siis sinna ei lähe kui seda niiväga ülistate? Ei taha, seal on paha... Njah. Ehe näide mõtlematusest.

Eesti politsei pärast oli küll natuke häbi. Nagu jukud seisavad seal. Veekahurit vaid näidati rahvale. Normaalne oleks olnud veekahur käiku lasta ja üleüldse mitte lasta sellisel massil koguneda. Pole vaja ju situtada.

Tekkis mõte, et huvitav, kus oli eile öösel Jüri Liim?

Aga tegelt pull lugu sellega, et Aljosha juba öösel minema viidi. Paartuhat vene kuli suunatakse mujale, lastakse laamendada ja samal ajal veetakse ilma kõrvaliste nägijateta kuju minema. Hehee, see oli hea trikk! Mõelda vaid kui need tüübid nüüd pohmellist ärkavad ja saavad aru, et neile tehti haledalt tünga! Pronkssõduri "kaitsjad" või asjad...

Söömisest veel

Nonii, täna siis viimane taastumise päev käsil.

Vahepeal on küll jabur olnud - olen igasugu head-paremat (just rammusast räägin praegu) süüa valmistanud ja ise vaid nuusutada saanud:) Näiteks pühapäeva varahommikul kihutasin poodi, et hommikusöögiks praesaia muna ja juustuga teha, samas kõrval podises endale keedetav puder (veega, piima tarbida ei või veel). Eile õhtul praadisin kartuleid peekoniga ja härjasilmaga, kõrval hautasin endale juurikaid. Inimesed, kes mind ei tunne, ei teagi kui veider see on. Sest mina olen tavaliselt see kes kõik kõige rasvasema sööb ja igasugu juurikaid ma peaaegu et vihkan. Aga olen endale sõna andnud, et pean taastumise reeglitepäraselt ja millegagi patustamata vastu ja seda ma ka teen:)

Aga homsest alates võin ma juba valget kala ja kana süüa:) Laupäeval teeb siis esimese punase liha laksu.

Eneselegi üllatuseks olen ma mõnes mõttes igasugu juurikatega (nimetan seda jänese toiduks) hakanud harjuma ja isegi sõbrunema. Olen suutnud enesele sobivamad välja selekteerida ja usun, et nüüdsest olen võimeline harjuma tervislikumalt toituma. Natukenegi:) Uus wok sai ka ostetud, eks nüüd läheb suuremat sorti wokkimiseks, see aga tervislikum, eriti kui kasutada extra virgin õli ja meresoola nende rafineeritud sugulaste asemel.

Nii palju on tulnud vahepeal süüa, et tunnistan ausalt - olen söönud ettenähtust vähem. No ei jaksa nii palju ju! Aga isud on hakanud tekkima küll. Siiski suudan end toidu valmistamise ajal talitseda, nii et ise ei patusta sealt kõrvalt. Aga eile juba isuga vaatasin küll kuidas taldrikutäis vähenes ja ootan juba aega mil ka ise hambad sisse saan lüüa. Ja see pole enam kaugel, kuna tänane päev on selle kadalipu lõpuks:) Ja endiselt on hea olla ja kaal on langenud veelgi ja ma olen õnnelik:)

Paastuja päevik

Niisiis, nüüdseks paast läbi ja panen siis oma elamused kirja. Kui teinekord tahan veel minna, siis hea võrrelda. Või kui keegi teine on mõelnud paastulaagrile, saab ehk aimu mis seal toimub:)
Algselt oli planeeritud minna koos sõbrantsiga, kuid kuna tal arst neerude pärast igaks juhuks ei soovitanud minna, sukeldusin tundmatusse üksinda.
-
Ülimalt veider oli kella poole 10 ajal õhtul oma kabineti ust selja taga kinni tõmmata. Ei ole harjunud tööst eemal olema ja pidevalt on tunne, et kui mind kohal pole, kukub maailm kokku. Tegelikult ei kuku ta midagi. Aga kuna ma pole puhkusel käinud peale 2003.a. sügist, siis pole ma lihtsalt harjunud, et ei ole miskit traagikat:)
-
Reede, 13.aprilli õhtul sai viimast korda väljas käidud ja mitu siidrit ning mitu taldrikutäit kanatiibu ja krabisõrgu ja muud head paremat makku talletatud. Teada ju, et nüüd paar nädalat sellist luksust ei saa.
-
Miks ma sellise hulluse ette võtsin? Tundsin, et olen väsinud. Energiat pole, emotsioonid vahel negatiivsed ja ei olnud ma sellise minaga rahul. Ning rahvad on seda teinud tervise nimel aastatuhandeid ja teevad ka tänapäeval, seega miks mitte ka mina.
Koha broneerisin juba jaanuaris. Muidu poleks mulle meeldivale ajale saanud.
Mõtlesin siis, et vajan puhastumist. Värskendumist ja et kodus ma seda teha ei viitsi. Vajan kambavaimu ja lihtsustatud keskkonda.
Seetõttu sai valitud ka pansionaat Loodus, mis on paastule spetsialiseerunud ning kus majas pole grammigi toidulõhna ega mingeid elu raskendavaid ahvatlusi.
Muidugi olen ma viimasel ajal ka kosunud, nii et mu tavapärased riided ei istu enam seljas ilusad, natuke nagu ümber teised. Mulle harjumuspärasem on olla saledam, seega enesetunde huvides on suurepärane kui ka alla võtan:) Räägitakse, et kuni 7 kg, seda siiski paksukeste puhul. Saledamatel minevat 4-5kg. 4 oleks hea küll, kuid 5 oleks veelgi parem:)
Aga päeviku juurde siis vastavalt sellele, kuidas seda laagris olles pidasin:


Esimene päev - laupäev, 14.aprill

• Hommikupoole tangin auto ja asun teele Tartu poole. Tartu külje all Luunjas see pansionaat siis asub. Hmm, pole kunagi ise autoga Tartus käinud, vaatab kuidas iseseisev läbi linna sõitmine sujub ja kui sujuvalt kohale jõuan:)
• Nonii, polnudki hullu. Õnneks on Tartu väga hästi märgistatud linn ja suunda hoida on lihtne. Muidugi ei tea sa võõras linnas millal millist rida valida, et sind kusagile kõrvale ei suunataks, kuid õnneks on Tartus liiklemas niivõrd vähe autosid, et see nüüd küll probleemiks ei saa.
• Mind on paigutatud 3-sesse tuppa. Toakaalsased on umbes minuvanused, umbes minu kasvu ja kaalu:) Erinevad kehatüübid lihtsalt. Ühel on nii super figuur et ila hakkab jooksma...Väga lahe! Saame kohe kenasti jutule ja tunduvad toredad tüdrukud olevat.
• Esimeseks asjaks kohe arsti vastuvõtt. See hakkab toimuma iga päev. Jälgitakse pidevalt seisundit ja ööseks tuleb õde, kes siis vajadusel alati olemas on. Ehk siis med.personal on majas 24h.
• Arsti juures igatepidi mõõdetakse ja uuritakse ja kaalutakse. Iga päev. Nagu kartsingi, olen oma 168cm pikkuse juures minu jaoks natuke liiga kaalukas - 61,6kg. Aga vererõhk normis:) Njah... Vanasti oli kaalu ülempiir 52, siis sain vanemaks, ülempiir tõusis 54-ni. Nüüd taas aega mööd läinud ja veel pool aastat tagasi oli ülempiiriks 56. Kuidagi on nii, et vanuse lisandumisega kaal tõuseb ja see on ok mu meelest. Sest olgem ausad - kunagi, ühel väga valusal eluperioodil kaotasin söögiisu ja kaalusin 48kg - no olin ikka kole küll! Kõik turritas ja olin nagu rääbakas. Et pole see liigne kõhnus ilus midagi, vähemalt mulle ei sobi; kaal olgu ikka vastavalt kehatüübile ja eale. Ja enesetundele.
• Meie toas on olemas kõik mugavused peale interneti. Ok, ongi hea, ei pea kogu aeg seal surfama. Saabki rohkem end lugemisele pühendada.
• Mmmm.... Massaazh on mõnus... Seda saab ka siin iga päev. Lisaks paketipõhisele olen mõningad hooldusteseerijad juurde tellinud ja tänu sellele on mul lausa 2 erinevat massaazhi päevas! Iga päev! Milline nauding...
• Esimesel päeval peale esimest massaazhi tuleb kotikesega antud mõrusool veega segada ja ära juua. Löövat paari tunni jooksul põhja alt ära ja kõik üleliigne väljub. Ok siis. Võehh! Kui arvate, et mõrusool on mõru, siis eksite. See on viha! Viha!!! Jälkus... Okserefleks tekkis seda juues aga õnneks jäi sisse.
• Alati peale üldmassaazhi tuleb kotike kuuma veega mõnda aega maksapiirkonnas hoida. Aitab mürke väljutada. Selge, kui vaja, siis vaja. Peale massaazhi kuum kott kaissu ja põhku!
• Nii, näljatunnet veel ei ole. Kuigi pea on natuke tuikama hakanud. Näljatunnet ei saagi veel tekkida, kuna olen juba vedelikke nii palju joonud, et kõht pidevalt täis.
• Loeng oli. Tutvusin grupiga, meid on 27. Paksukesi on vähe, enamus kenad keskmised kuni saledad. Mõni mees, enamus naised. Vanus enim nii 30-40, mõni rohkem kui 40 ja piisavalt ka alla 30-seid. Nt 25-aastaseid on meil vähemalt 4. Neist kellaga mina siis rohkem suhtlema sattusin.
• Saime teada, et iga päev tuleb juua vedelikke minimaalselt 2 liitrit ja jalutada minimaalselt 3-5 km. Siis toimuvad soovitud protsessid kiiremini. Ok, üritab siis. Kuigi olen lohelaisk:)
• Täna on joogivalikus tee ja vesi. Tee läheb hästi, kuna vett jälestan. No ei suuda seda maitsetut asja sisse lürpida! Tean jah et kasulik ja puha, kuid kunagi pole suutnud. Homme saavat lisaks kapsakeedu-puljongit. Jeerait! Jälestan ju ka aedvilju. Ja nende leent ei suuda parimagi tahtmise juures isuäratavaks pidada! Aga õnneks valin ise mida joon:)
• Kuna Tartu on nii lähedal, tekkis vahepeal mõte teatrisse või kinno minna. Aga kardan et nii alguses mõjuvad toidulõhnad demoraliseerivalt.
• Olen üks väheseid kes siin esimest korda. Inimesed räägivad, et sellest saab justkui vajadus, narkootikum. Pärast olevat nii meeletu energia ja heaolu, et hullumaja! No vaatab seda asja.
• Päevakava saab kujunema karm. Hommikused vajalikud protseduurid algavad kell 6.30 ja lõppevad 22.00. Seega usun, et magama hakkan minema suhteliselt vara:)

1. jalutatud - 0 km (laisk olen!)
2. joodud - 2 liitrit
3. kaotatud - algkaal 61.6 kg

Teine päev - pühapäev, 15.aprill

Oi kui raske on varakult ärgata...

• Tänane hommik on kohutav. Olen öö läbi higistanud (nagu palaviku ajal) ja voodi on läbimärg. Üritan muudkui tõusta et protseduuridele minna, kuid ei saa kudagi püsti. Pean kohe tagasi istuma, kuna pilt kisub taskusse. No lihtsalt ei saa püsti ja kõik... Ok, lõpuks mööda seinaääri kobistades õnnestub kohale saada.
• Arst vaatab ka mind, et ma selline veider ja kaame ning käsib keelt näidata. Teatab, et mul mürkide eraldumine alanud. Annab lusikatäie mett. Oooo.... Aitab nagu nõiaväel, kuid siiski meeletu nõrkus. Vererõhk on ka kolinal alla kukkunud. Ja kaal!
• Arst räägib, et enamasti hakkab hull aeg 3. päeval, vahel ka 2. või 4. päeval. Mina ja veel üks naine satume siis need 2. päeva omad olema. Käid ringi, kohutavalt halb olla ja vaatad kuidas teised kõik rahulikult sädistavad. Appi!!! Kõik vabad hetked veedan magades.
• Kaaluga pidi nii olema, et mis enne halba enesetunnet läheb, läheb igasugu jääkide arvelt organismis. Halb olla ongi siis, kui keha lülitub välimiselt toitumiselt üle sisemisele toitumisele, pärast mida hakkab ta kulutama süsivesikuid ja rasvkude väheneb. Kui ümberlülitumine on toimunud, hakkab möllama hormoon nimega ketogeen ning siis tekib heaolutunne. Hea ja kerge on olla ja söögiisu pole. Nt täiskasvanud 70-kilosel inimesel, kelle rasvaprotsent on 20 (naised), on võimalik paastuda 55-60 päeva. Seega ei tee see nädalake meile kellelegi küll vähimatki liiga...
• Algselt, kui kehast väljub igasugune jama, on kaalunumbri vähenemine kiire. Hiljem, rasvasid vähendades, on see arusaadavalt väiksem, nii mõnisada grammi päevas.
• Krt et see just mul pidi nii vara algama. Ootamatu, kuna kellegi teise pealt ei näe kuidas on. Ikka esimene kõiges... Ok siis. Vähemalt hakkab mul siis ka hea enne teisi:)
• Toakaaslased on tublid - muudkui jalutavad. Mina olen ikka mina - kasutan vaikseid hetki oma urus kükitamiseks, inimeste vältimiseks ja lugemiseks-kirjutamiseks. Nii on hea.
• Tänu nõrkusele näeb ka mu teejoomine üpris veider välja. Istun voodis, tekki mässitud ja hoian tassi peos. Ise vahin kaugusesse. Mõtlen, et tuleks lonksata. Mõne aja pärast mõtlen, et pidin ju lonksama. Ja ikka ei tõsta käsi tassi suu ligi...
• Meeletu nõrkus on õhtuks möödas. Olen küll kurnatud, kuid lähen teen ühe tiiru õues. Värske õhk teeb ju head. Õues on kaks tiiki, seal pesitsevad konnad. Tshillivad südamerahus vee peal. Väga cool! Metsikut kitse nägin ka...
• Hilja õhtul vedasin end vägisi sauna, et paha vimm välja higistada...

1. jalutatud - 2 km (mitte ei jaksa liikuda...)
2. joodud - 1,5 liitrit (jah, ma tean et vähe)
3. kaotatud - 1,7 kg

Kolmas päev - esmaspäev, 16.aprill

• Täna hommikul on ärgates juba olulilleliselt parem. Paha süda kadunud, ei higista, peanupp vaid tuikab.
• Hehee, täna hommikul saan kaks laksu mett - nii õelt kui arstilt! Vererõhk kipub ikka liiga madal olema, mesi aitab suht koheselt turgutada.
• Arst ja õde kohtlevad mind miskipärast pesamunana. Omapärane, arvestades et minust on siin palju nooremaid üsna arvestatavalt!
• Õde, kuuldes mu tegelikku vanust, on väga üllatunud ja tunnistab, et nemad arstiga arvasid mind olevat 21. Eee.... Okei siis.... Vanamutile päris hea kompliment ju! Kui seda naerdes toakaaslastele räägin, tunnistab üks, et oli mind 22-seks pidanud. Nujah:) Ja laagrikaaslased ka mitte ei küsi et "kus sa töötad" vaid "mida sa õpid". Hmm. Kui siis õde mu tegeliku vanuse teada saab, hakkab kohe selgitustööd tegema, et mul nüüd viimane aeg laps saada. Ise ta töötab põhikohaga sünnitushaiglas. Seletab et nüüd mul organism nii terve ja puhas peale seda laagrit, et oleks beebile parimaks võimalikuks kasvukeskkonnaks ever. Huvitav et kõiki teisi see minu titeteema niiväga huvitab! Aga tema rõhutab ka, et varsti lähen esmasünnitajate riskigruppi ja pole siin midagi mökutada. Selge;)
• Täna pakutakse ka kompotivedelikku! Appi kui hea asi... Seda antakse küll ainult hommikuti. On mida hommikul oodata!
• Konnad teevad naljakat häält. Nagu mugisevad. Istusin täna tiigi kaldal ja vaatasin kuidas nad askeldasid. Ilge flirtimine käib! Mõnel näkkas kah, need siis ronisid kaldale ja hakkasid sugu tegema. Kui need seal tardunult rohus amelevad, siis tükk tegu jälgimisega, et mõne paarikese maiseid rõõme pealeastumisega ei lõpetaks.
• Jalutan kasvõi selleks, et janu tekitada. No ei suuda juua, noh. Paar lonksu jalutuskorra kohta pole ju teps mitte hea tulemus.
• Isa helistab ja muretseb, et laps lolliks läinud. Ütleb et "moo meelest sa just hakkasid inimese nägu minema, vaata et sa nüüd tagasi pilpaks ei muutu".
• Eks mu pere peab mind veidi hulluks jah. Teavad ju kuidas ma süüa armastan. Ema ütleb ikka, et söön kõik mehed üle ja tõsi ta on. Ma pole veel sattunud sööma mehega, kes minust rohkem sööks:) Isegi kodus on nii, et kui minust pea kaks korda suurem R. ei jaksa oma portsjonit lõpuni süüa, siis ma lõpetan selle tema eest:)
• Võimlemistunnid mulle siin eriti ei meeldi. Liiga aeglased minu jaoks. Seega neid ma ei külasta. Jooga seevastu on päris hea:)
• Ahjaa, sapp olevat mul suurepärane. Ühe karmi protseduuriga saadi välja üleliigne sapp ja minul olevat see ilus helekollane. Seega on mu organism ilus puhas:)
• Mmmm... Täna tehti mulle kitsepiimamähist... Nahk on nüüd nii siidpehme!

1. jalutatud - 5,1 km
2. joodud - 1 liiter
3. kaotatud - 0,5 kg

Neljas päev - teisipäev, 17.aprill

• Hommikul ärgates on veel õrn nõrkus, mee-amps teeb asja hetkega korda ja ülejäänud päev on enesetunne ja meeleolu super, lihtsalt super!
• Täna on Aura-päev. Peale hommikusi protseduure istun autosse (ühise bussiga ei tahtnud minna, kuna tahtsin tagasituleku ajas sõltumatu olla) ja asun teele. Kuna ma üldse ei tunne Tartut, võtan kaardi põlvedele ja orienteerun kohale:) Õnneks on Tartus liiklusmärkidega head lood ja autosid võrreldes Tallinnaga vähe. Tallinnas sõidad ikka pingevabalt, kuna harjunud, võõras linnas aga silmad muudkui vilavad ja loevad märke. Aga krt, teed on Tartus küll sama hullud kui Tallinnas. Samasugusel kartulipõllul peab sõitma.
• Ilm on täna hüper-super. 21 kraadi. Tallinnas olevat praegu 12 kraadi. Imeline ilm ja suve tunne, kuid see mööduv nähtus. Varsti jälle kole...
• Auras suunatakse meid terviseklubi poolele, antakse ka hommikumantlid selga ja puha. Täitsa mõnus on! Bassein on suur, kuid põikiradadega, veekeskuse osa soe ja tasandiline, kuid väga vähe on midagi teha. Mõned atraktsioonid ja ringvoolud ning pisikesed mullivannid. Üldiselt käib kah ja eriti meeldib terrass, kus saab päikest võtta. Lebasklen lamamistoolis, minu kõrval on kaubanduskeskuse parkla ja inimesed asjatavad oma toimetamisi selsamas:) Lisaks auru- ja leilisaunale on aroomisaun, mis minu lemmikuks saab. Hõivan ühe saunas oleva lamamistooli ja lebotan 45 kraadi käes. Ütlemata chill.
• Tagasi jõudes on aeg järjekordse vetikamähise käes ning natuke jõuan isegi jalutada.

1. jalutatud - 4,8 km
2. joodud - 2 liitrit
3. kaotatud - 1,5 kg (see oli üllatus!)

Viies päev - kolmapäev, 18.aprill

• Peale hommikusi protseduure tunnen endas mega powerit ja hoolimata jube tugevast ja vingest tuulest lähen jalutama. Lihtsalt jonnist väljun hommikul kell 9 ja jalutan 9 km.
• Tänane loeng on taastumisest. Reegel on, et nii mitu päeva kui paastud, nii mitu päeva ka taastud. Ehk siis aitad minna kehal sisemiselt toitumiselt tagasi välisele toitumisele. Tegema peab seda spetsiaalse menüü järgi ja ettevaatlikult. Muidu on tagajärjeks kas kergemal juhul lööve või raskemal juhul haiglasseminek. Keha lihtsalt on nii puhas ja pole millegagi harjunud, seega harjutatakse teda tasapidi. Nt toakaaslase sõbranna oli peale paastu mehele kodus kotleti praadides ka ise prooviks tükikese ampsanud ja selle tagajärjel üle keha punne täis läinud. Ei maksa narrida, jõuab need mõned päevad ju spets menüüd jälgida küll.
• Arst soovitab mul ka taastuma hakata, kuna mul juba protsessid läbi ja polevat ju rasva mida kaotama peaks. Jään siiski eriarvamusele. Aga seda küll, et riided juba kergelt lotendavad seljas, mis tähendab, et saan taas oma vana garderoobi kanda! Jippii!!!
• Mõned inimesed lähevad täna taastumisele, kuna kardavad seda kodus teha. Enamus alustab taastumisega homme, sealjuures ka minu toanaabrid. Usun aga oma iseloomu tugevusse ja mina enne reedet küll taastumisele minna ei kavatse. Saan kodus suurepäraselt hakkama, olen selles kindel:)
• Meeeeeeeletu koduigatsus on peal. Üks toakaaslastest sõidab homme koju, kuna ka nii suur igatsus. See teadmine paneb veel hullemini kodu järele igatsema, kuid tahan siiski lõpuni olla. Iga päev ju vajalikud loengud taastumise teemal.

1. jalutatud - 9 km
2. joodud - 2 liitrit
3. kaotatud - 0,4 kg

Kuues päev - neljapäev, 19.aprill

• Enesetunne endiselt super. Selline power on sees et ma ei tea mida ära teeks.
• Koduigatsusega on juba paremad lood, kuna tean et homme on see päev!
• Ilm on endiselt kole ja jäiselt tuuline. Pagan küll. Jälle ei saa väljas liikudes oma energiat maandada.
• Lõuna ajal viskan toanaabri Tartusse. Tahtis teine endale bussijaama sõiduks taksot tellida. Tobuke! Milleks mul siis rattad all... Esimene hüvastijätt...
• Proovin ära ka heinamähise. Appi kui mõnus asi! Niiskete soojade heinte sisse mässituna lebada... See lõhn.... Oehh! Lapsepõlve nostalgia ja õnnetunne:)
• Saunas on mõnus. Selline mõnus maasaun, pärast leili astun eevaülikonnas tiigisillale ja vaatan kuidas nahk aurab. Ei loe siin tuul ega midagi...

1. jalutatud - 4,6 km
2. joodud - 1,5 liitrit (no ei taha, noh!)
3. kaotatud - 0,5 kg

Seitsmes päev - reede, 20.aprill

• Oehh, haruldaselt hea on olla. Kerge ja värske ja puhas jne jne jne. Olen ütlemata rahul et selle tee ette võtsin. Kambakesi ja arsti järelvalve all saab neid asju ajada nii et tervis kannatada ei saaks.
• Arst ja massöörid ja muud on mind ülipõhjalikult läbi töödelnud ja on selgunud tõsiasi, et ma olen üks ütlemata terve inimene:) Mul pole mingeid kaebusi, tegelt ka! Isegi massöör ei leidnud ainsatki pingekohta. Noh, terve olen ma õnneks kogu aeg olnud, ainult põlved krõksuvad kui kang turjal kükke teen. Seega lahendus on mitte teha kükke, kang turjal;) Aga jah, terve selle nädala ei saadud mulle mingeid lisaprotseduure soovitada, kuna ma lihtsalt olevat nii kaebustevaba:) Lisaprotseduurid võtsingi vaid esteetilisemat laadi. Väga hea ka ametlikku kinnitust saada oma vitaalsusele:)
• Arsti juurde viimane visiit. Veel 0,4 kg kadunud. Organism olevat aga väga puhas:) Vererõhk kah normi tagasi tõusnud. Kaalun enne kojusõitu 56,6 kg, seega olen kokku ilma jäänud täpselt 5-st kilost:) Pole paha! Endale tundub ka et õhemaks jäänud ja riided ripakil seljas.
• Viimased massöörid olen saanud sättida hommikusele ajale ning ongi aeg asjad pakkida. Hüvastijätt..... Ja kodutee alga!

Peale paastulaagrit

Nüüd siis olen kuus päeva paastunud, mis tähendab 6-päevast taastumisperioodi. Esimene päev on valikus kas liiter petti veega segatuna päeva jooksul või liiter aedviljapüreed või liiter putru. Valin peti ja uskuge või mitte - tassitäie joomine on maole juba paras koormus.

Lõunast olen juba kodus ja musitan kassiga. Oli ikka igatsus küll! Õhtul üldse ei häiri kui kaaslane sööb hiinakast ostetud toitu. Lahe!

Hmm, varane ärkamine veres... Ärkan ka kodus laupäeva hommikul kell pool kaheksa ja kuna midagi pole teha, lähen kööki nõusid pesema. Süüa küll ei tohi veel, kuid süüa teha võib:)

Laupäeval valin taas peti, nüüd võib seda juua lahjendamata kujul. Lisaks keedan kompotti. Ainult vedelikku võib juua, marjad on organismile veel liig.

Praen kodus kala ja no mitte ei teki vajadust ise ka ampsata! Täiesti hämmastav...

Pühapäeval üritan siis pudruga hakkama saada. Vaatab kas pigistan selle endale sisse. Aga peab. Muidu ei saa tavatoitumisele üle minna. 4. päevast juba menüü muutub ja tummisemaks.

Pärast taastumist võib taas kõike süüa. Niikaua, kuni kestab taastumine, langeb ka kaal veel mõnisada grammi päevas, seega peaksin 55,+ kätte saama. Jess!!! Tavatoitumise puhul kavatsen nüüd vaadata et ma liiga suuri koguseid ei sööks ja enam mitte keset ööd. Siis peaks kõik normis püsima.

Nii et eelduste kohaselt sain väikese kaasabiga alustatud kooselu oma tavapärase kehaga. Ja kuradima hea tunne on. Olen ülirahul et selle sammu ette võtsin ja üldse ei välista võimalust seda veel teha. Sest see tunne mis mind valdab, on lihtsalt niivõrd hea. Rahulolu ja energia ja mis kõik veel. Super!

Pühad Pärnus

Natuke vahepealsetest tegemistest takkajärgi.
Nimelt tasub mainimist väga meeleolukas lihavõtte/ülestõusmise pühade aeg Pärnus, Terviseparadiisis. Sai söödud ja joodud ja elu ja protseduure nauditud. Ise ka ei tea miks aprilli alguses just Pärnus puhkamas käime:) Suve haistmine vist;)

Vanamoodi mõnus oli muidugi veekeskus. Seoses Aura katsetamisega möödunud nädalal (aga sellest järgmises sissekandes) on mul nüüdseks siis kõik Eesti veekeskused läbi proovitud. Ja Pärnu on neist vaieldamatult parim, seekord oli juba kolmas kord seal hullata:)
Minu lemmikuks seal on mägioja ja see, et saab vees kokteile nautida. Kuigi see on hale vari Jurmala variandile, kus on kokteilibaaris suurepärane valik ning veealused voodid, kus siis saad lebada ja kokteili nautida:) Või siis veealustel pukkidel baarileti ääres istuda või suisa väljas päevitada.
Jah, minu kogetutest Jurmala mu üldine lemmik. Serena ei saa ligilähedalegi. Seega - Jurmalasse tuleb veel minna! Tuubidega mitmekesi koos torudest alla kihutada, koos tuubis olles pöörises keerelda või nt 60km/h punasest torust alla kihutada:)))
Need kahe-kolme-inimese tuubid on eriti mõnusad, kuna siis saab ju elamust sõidu ajal jagada:)
Omal ajal kui seal käisin, võtsime 4h piletid ja sellest jäi väheks!

Enne tagasisõitu tuli otse loomulikult Steffanit külastada. Et kui juba Pärnus oled, siis ikka sinna ka:)
Aga natuke jama on see populaarsus küll. Ok, on küll väga maitsev, kuid pidev saba laudade vahel looklemas, et kust aga vaba lauda saaks - no see ei ole teps mitte meeldiv. Tahtsin kannapealt ringi pöörata, kuid soostusin siiski ootama ja õnneks suhteliselt kiiresti saime laua. Mis seal ikka öelda - nami nagu alati:)

Hõissa pulmad!

Niisiis on mul au olla maakera kuklapoolelt saabuva info vahendajaks kodusel Maarjamaal:)

Nimelt sain meie noorpaarilt kirja, kus muu info seas oli ka selline tekst:

"Kuna ametlike kutsetega läheb veel aega, siis avalikustame selle tähtsa kuupäeva ka. Muidu rahvas pole selleks valmis äkki.

(Trummipõrin)

Daamid ja Härrad, pidu toimub 21-sel juulil 2007

(Põrina lõpp)

Loogiliselt võttes peaks registreerimine toimuma samal päeval. Peaks... hetkel on asi lahtine ja me proovime midagi orgunnida, kuid kehvema stsenaariumi järgi toimub päev varem Viljandi SPA-s. Seks koks kõks (selleks korraks kõik)

Parimate soovidega, Urmas ja Anneli

P.S. Ma eeldan, et uudis kuupäevast levib meie sugulaste ja tuttavate seas nagu kulutuli üle Eesti ;)"

Teadaanne lubati lahkelt siia üles riputada, et info levik oleks kiire:)

Et kuulda on, et juuli-august viibitakse Eestimaal:)

Pidu!!!

Mis toimub???

Täiesti jabur, juba mitu päeva järjest uudised, kuidas karmide lollustega saavad hakkama suht kallid bemmid. Ok, ront-bemmidest saan aru, et seal nokkmüts varjab vaatevälja ja raske juhtida (olen mõelnud, et äkki on nokatsitel selline pigistav mõju ajule, et lükkab käärud siledaks?), kuid miskipärast kippusin senimaani arvama, et kallist autot muretsev kodanik peaks ideaalis olema natuke mõistusega, et suudab niipalju pappi teenida. Isegi kui tegeled musta äriga, siis ikka peaks ju olema piisavalt oidu peas, et äris püsida. Aga võta näpust.

Kahju tegelikult et see Paldiski mnt avarii põhjustaja, kelle autot näete pildil, minema pääses. See kõlab küll kohutavalt julmalt, kuid mina olen väga poolt et sellised saavad surma või invaliidistuvad. Sest nad ohustavad ju roolis olles ka minu lähedasi, kes võivad lihtsalt valel hetkel vales kohas olla ja kellegi ajukääbikluse ohvriks langeda. Ja need raisad ise pääsevad terve nahaga. No tõsiselt häiriv ju mõelda, et varsti on ta taas roolis ja ohustab suvalisi kodanikke edasi.

Mingid karmid bemmiuudised järjest ja täna järgmine, et üks kihutas rohkem kui 230km/h. Meie teedel??? Kus iga krdi auguke võib su lendu visata...

Njah, varem ikka arvasin et uuem bemm on midagi lahedat, kuid natuke on hakanud kahtlused tekkima. Tundub, et peavad ikka sitad autod olema. Miskipärast just bemmid kaotavad pidevalt juhitavuse, käivad üle katuse ja satuvad vastasuunavööndisse jne... Ok, kes aru ei saanud, see oli iroonia. Aga selline mulje jääb kõrvaltvaatajana küll.

Lisaks lähevad nad ka jube tihti katki, alalõpmata on kusagil linnas teistel jalus ja ohutuled plingivad. Suvalises kohas keset teed ja kedagi sees pole.

Ja omanikud on saanud raske tervisekahjustuse, sest nende autod on väga sageli invakohtadele ja lausa risti üle kahe koha pargitud. Vaesekesed. Aga paistab vähemalt et invatoetused meie riigis ülikõvad!

Vahel kui sellist parkimas näha, saab ikka sõnaliselt kaasa tuntud teisele ja kui veel näha, et liigub vabalt, siis kaastunne ajuinvaliidsuse puhul. Oi kus lähevad närvi ja kukuvad särtsuma!!! Nii lõbus:)

Kahju kohe et idioodid selle auto mainet rikuvad. Muidu tundub kobe käula olema, suuri ja tumedaid peris ilus vaadata ka. Ja ütlemata turvaline (eriti kui vaadata kuidas ajukääbikud kriimustusteta mahakandmisele minevast sõidukist putku pistavad). Aga jah, mainet rikutakse ikka täiega ja kui kunagi nii rikkaks saan, siis ei julgegi seda marki osta, maine pärast juba.

Õnneks pole hullu, leidsin ühe ilusa võimsa mersu, valib siis papi pudenemise korral selle:)

Njah, kurb tegelikult kui aju asemel põhk. Loomulikult tahaks ju proovida palju masin välja võtab, kuid seda tuleks teha ohutult, mitte teiste liiklejate läheduses.

Mulle ka meeldib kiirus, hullupööra muide. Rahuldan aga oma vajadusi suurtes tivolites oksepumpadega sõites. Krdi hea adrenaliinilaks. Jah, tean et maanteel olen ka mina natuke paha liikleja, kuna 90 pole pea kunagi rauas, kuid siiski üle 110-115 sõidan vaid möödumisel või kellelegi sappa võttes, kui kolonni jõudmine nt õhtuämaruses tänu metsloomavõimalusele ohutum variant tundub. Muidugi ei tohiks kihutada ja ma pole uhke, tean et olen paras rullnokk ja autopede. Aga ajuvabalt riskima pole ma küll võimeline. Milleks? Elu on ju veel ees.

Point ongi selles, et kui sul jalg ulatub gaasipedaali põhja vajutama, siis ega sa sellepärast veel kõva mees ole. Gaasi vajutada oskab igaüks.

Muusika ja sõnad

Sõbrants tahtis kangesti seda filmi vaadata ja mõtlesin, et vahelduseks oleks hea mõnda naistekat ka vaadata.

Kinno minnes ei arvanud ma sellest filmist mitte midagi. Noh, tuleb tunnistada, et ega tegu ei olegi mingi filmimaailma suursaavutusega, kuid siiski jäi mulle sellest filmist hea mulje. Eks ta nädala pärast on juba ununenud, kuid vaadata oli hea kerge. Midagi pole teha, Hugh Grant'i mängitav huumor mulle reeglina meeldib ja ei pidanud ka seekord pettuma.

Loomulikult oli film nagu klassika - tutvutakse jaburalt, tekib huumor, siis armumine, suured tunded, tüli ja leppimine. See selleks.

Mida ma aga öelda tahtsin, on see, et kelles vähegi romantilist hinge, sellele sobib film hästi. Isegi minusuguse võttis paaris kohas õhkama, kuigi ma isiklikult selliseid zheste päriselus tõenäoliselt ei hindaks. Et siis romantikutele paras kont hambusse:)

Küll aga vaimustas mind 80.-ndatel alguse saanud poistebändide pilamine. Ärge nüüd valesti aru saage - 80.-ndate muusika on mu meelest ülikõva (juraks kiskus 90.-ndatel, kui Eestis hakkasid esinema sellised minu jaoks saastabändid (sry!) nagu 2 Quick Start, Hovery-Covery, Jam, Nancy jne jne jne ning täna jätkavad suunda ülipopid Nexused-Janned ning Mari-Leenud), küll aga oli lahe see positebändluse naeruvääristamine. Seda pole võimalik kirjeldada, seda peab nägema. Need on siis sellise stiili viljelejad mida ma ei oska muudmoodi kutsuda kui koondnimetusega nüüd-läksid-sa-ja-nutan-ma-ning-surnuaial-lõpetan.

Ehk siis veelkord - romantikud kinno! Ei aja pillima, kuid õhata ja naerda saab palju:) Rahvas vähemalt möirgas sageli saalis valjuhäälselt:) Eriti mehed:D

Noorus on hukas

Kuna olen juba nii vana küll, on kätte jõudnud minu aeg öelda, et "küll see tänapäeva noorus on ikka hukas".

-

Aga no päriselt ka. Ja siis küsitakse miks mul lapsi pole. Ma ei julge! Ma pole kindel et suudan neid kasvatada nii et nad hukka ei läheks. See on ikka ilgelt nipiga teema tänapäeval. Ja tark peab olema... Kaval... Aga minu otsekohesuse juures ma tõenäoliselt osutun pigem liiga karmiks vanemaks ja laps läheb protestiks hukka.

-

Ma ei räägigi igasugu vägivallast, mida lapsed toime panevad. See on nagunii üle mõistuse. Räägin palju lihtsamatest ja jaburamatest asjadest, nagu nt see uudis siin...

Kodus

Nonii, vanemad puhkusereisidelt tagasi ja oli ju tarvis kodus muljeid kuulata. Pagan, mind pole kunagi huvitanud kohad kus turistid parasjagu eelistavad käia, kuid nüüd ma kohe ei saa teisiti kui ma PEAN Taisse minema. PEAN ja jutul lõpp. Hakkan selles suunas mõtlema ja loodetavasti uue aasta alguses ehk... Aga pigem siis omal käel, mitte grupireisiga... Ei julge igaks juhuks veel väga unistada:)

-

Igal juhul oli koju jälle ütlemata tore minna:) Seekord teadsin juba piisavalt kaua aega ette millal minek ja seega õnnestus mul ka bronn saada. Ma küll alati eelistan sõita bronniga, kuid enamasti ei tea ma kuu aega varem et kindel minek, mistõttu kiire bronnide täitumise tõttu pole mõtet sellest unistadagi.

-

Vana harjumuse kohaselt hakkasin muidugi teel taas autosid "noppima" (nimetan eesliikuvatest autodest möödasõitmist noppimiseks, ehk siis nopin neid terve tee ulatuses ja seega jäävad nad praamisabas minust tahapoole), kuid siis vaatasin, et kuidagi liiga kiiresti jõuan sadamasse ja meenutasin, et mul pole ju kiiret ega vajadust saba-positsiooni pärast võidelda. Tõstsin jala pedaalil kergemaks. Oi kui mõnus oli rahulikult kulgeda! Pea toetumas peatoele, plaadil üürgamas Ozzy ja looklev maanteelint neeldumas rataste alla. Mulle nii kohutavalt meeldib sõita! Võiksin vist autojuhina leiba teenides peris õnnelik olla:)
-
Väinameri oli jääsupine ja kuna sõbrad L ja M olid äsja saares käies näinud väinal hülgeid, sättisin ka mina end akna alla istuma. Ja oligi nii! Jääl peesitamas nägin natuke eemal vähemalt kolme hüljest, üht vaprat ujujat nägin aga otse praami külje all. Oli teine tõenäoliselt jääpangal tukastanud ja praami tõttu uperkuuti käinud. Puristas ja hulpis seal jäätükkide vahel üsna turris olekuga:) Väga armas igatahes:)

-
Kodus oli ütlemata tore nagu alati:) Muljeid ja kingitusi jagus kuhjaga ja lisaks oli iss ostnud ATV. Noh, poisid ja nende mänguasjad! Aga õnneks hindan ma väga poiste mänguasju. Relvad ja masinad jmt:) Lapsepõlve meenutades - ega ma kunagi pole väga tüdruk olnud. Natuke sai koos sõbrannadega nukkudega kah mängitud, kuid nt kodu mängides olin mina alati pereisaks (sic!) ja muidu ikka vapper indiaanlane, kes jooksis ringi pussnuga põues ja piits käes. Ja autod ja tehnikavidinad ja relvad.... :)

-

Noooh..... Proovisin siis ka mina esimest korda elus ATV-ga sõita. On teine 4-veoline ja juuube raske juhtimisega! Olen ikka roolivõimuga harjunud liiklema, mitte puhtal jõumeetodil sarvi keerama.

-

Algul istusin isale selja taha ja võtsime suuna mere äärde. Seal siis sügavates teeroobastes sai rallitud ja kivide vahel ja liivaluidetel ning klibuvallidel (ei, ei teinud loodusele liiga, oma isiklikus rannas tuuritasime, ei lõhkunud kellegi maad). Pagana mõnus oli! Ronib ikka igasugustest kohtadest üles ja kui mul oligi tunne, et nüüd käime küll külili, siis õnneks ei juhtunud miskit.

Tagasiteel lasi iss mind rooli ja no mitte ei suutnud massinat korralikut juhtida! Ikka kippus olema ühte külge pidi sügaval roopas ja teist külge pidi mätta otsas. Iss irvitas selle peale, et "kuule, plika, kas sul on parem käsi pikem kui vasak või?" Veider see, et isa selja taga tundus asi imelihtne olevat, ise sõites nii lihtne ei olnudki. Aga väga meeldis! Ja kuna harjutamine teeb meistriks, siis edaspidi kodus käies tuleb "ATV-trenn" kavasse võtta:)

Liiga palju kaalumist

Kodu otsimine on kohutav piin. Eriti kui oled hiljaks jäänud ja ei taibanud seda muretseda enne suurt rallit.
Samas nõudmised on ka suured. Tahaks et vastaks kõikvõimalikele tingimustele. Tundub aga siiski, et mingites kohtades tuleb teha kompromisse ja leida kõiki rahuldav lahendus. Oleks siis selliseid.... Kui ka on, siis maksavad väga mitu miljonit. Brr!!!

Meeletu kaalumine käib juba väga pikemat aega. Tahtmine juba käega lüüa, kuna tundub et midagi ei leia mis meeldiks. Samas peab see olema ka selline, mida hiljem kerge müüa, kuna kunagi, kui üks põngerjas hirmudest olenemata olemas, siis tuleb see maha müüa. Kohe suurt osta ei taha, kuna siis ei hakka never jälle oma onni ehitama. Aga vähemalt on unistused sinnasuunda. Seega peab olema sund ja seega ehk 2-toalisest piisab. Aga seegi peab piisavalt avar olema! Vajan avarust...

Kõige erilisemalt huvitab mind sisustamise juures arvake ära mis? Nimelt see, et kuhu annaks kassile lahe nurgake ehitada... Ma tean, et ma mõjun oma kassifanatismis juba veidralt (eriti kui vaadata viimaseid postitusi), kuid ma tõepoolest pole kohanud lahedamat kassi kui see, kes mulle Efku poolt kaela määriti:) Ja iseloomukamat... Ega võõrad sellest niiväga aru saagi, kuna oma erilisemat poolt näitab ta siiski vaid valitutele, kuid neil võtab see jalad nõrgaks:) Peale minu vist on ainult üks inimene kes fännab Nööp von Vidrikut samuti nagu mina või vahel tundub et isegi rohkem:) Seega palun mulle andeks anda mu kassiteemad:) Mõned kirjutavad lastest, mõned meestest, mina kassist...

Aga sellest nurgakesest siis. Nimelt peab seal nurgakeses olema poose liivakast. Praegu on tal selline tavaline plastmassist puur, mida kõikjal müüakse ja mis on kole ja igav. Kõige suurem suurus muidugi, kuna see hiiglane ei mahuks mujale ära:)

Uude koju aga tahan ehitada mööbliga samas stiilis kasti, kus siis kassiluuk ees ja lisaks hingedega uks, kustkaudu saan kvartspärle vahetada. Liivasid ma vihkan, need hakkavad lõhnama ja kuidagi tolmutavad jne. Eriti hullud on need mis lõhnastatud - brr!!! Soovitan kvartspärle.

Selle kasti peale ehitan siis laeni toru, mis nööriga kaetud ja mida mööda tüüp saab lae alla ronida. Erinevad platvormid lisaks. Poest sellist osta ei taha enam, kuna liiga palju võtab ruumi ära ja minu suure eluka all osutuvad suht kipakateks.

Vot nii. Aga leiad sa siis korteri kuhu mahutad nii ennast kui kõikvõimalikku spordivarustust kui veel ka kassi oma mugavustega:) Ja et veel elamisruumi kah oleks... Lisaks unistan veel teisestki kiisust...

Takjad

Järg kassi jalutamissaagale saabus eile õhtul, kui kass veidra liigutusega rebis oma kõhualusest metsikust karvapadrikust takjatuti ja pildus selle suures kaares mulle voodisse. Selge, sain vihjest aru!

Algas operatsioon "Takjas". Kass ühele selili sülle ja teine kääridega kõhualuse kallale. Võehh! Vaene loom oli takjaid täis! Aga tema metsikust ja imepehmest karvapuhmast ei paista see muudmoodi välja kui katsudes.

Olgu täpsustuseks öeldud, et kass küll armastab magada selili, kõik oksad laiali, kuid enda kõhualusega ta reeglina toimetada ei lase. Seekord sai ta aga aru, et talle tehakse head ja täiesti alistunult lebas ilma rabelemata ja lasi kõik karva-/takjatutsakad rahulikult eemaldada. Ta on ikka siiamaani täiesti audis pühapäevastest elamustest:)

Esimene jalutuskäik

Nööp von Vidrik käis oma 2007.a. esimesel jalutuskäigul.

-

Väga armastab ta rõdul istuda ja linde passida, kui teda aga jalutama viia, siis vaimustuse asemel on pigem paanika. Toakassina pole ta avarusega harjunud ja eks võõras keskkond, lõhnad ja hääled ole mõneti hirmutavad.

-

Täna tuli mõte viia ta meie lemmikkohta Lennujaama raja juures, kus sageli piknikke peetud ja lennukeid pildistatud. Ja hakata teda ehk vaikselt auto ja avarusega harjutama, et ehk teda siis vahel ka suvistele nädalalõppudele looduses kaasa võtta.

-

Alguses oli loomal paras paanika ja lasin tal lihtsalt autos ringi nuuskida. Aja kulgedes muutus julgemaks ja lõpuks otsustati aknast välja hüpata ning ümbrust avastama asuda. Panime siis rihma igaks juhuks kaela ja läksime jalutama.

-

Kuna loodus pole veel roheliseks jõudnud minna, oli huvitav vaadata kui täpselt looduse värvi kass oli! Igatahes oleks väga hea tal praegu maskeeruda.

-

Rohtu näriti nagu siga, mingite veidrate urahtuste saatel:) Aga kuna päike paistis ja pikalt sai koperdatud, siis hakkas loomakesel varsti palav. Ja oi siis seda nägu! Nagu koer lõõtsutas... Keel vestil. Osutus nii üllatavaks et oli kindlasti vaja jäädvustada:)

-

Kassi ärevusest andis märku ka see, et kui teele jäi oja, siis vett mitte armastav kass ei saanud arugi et ta vette oli marssinud. Sumas seal pikalt ringi, kõhuni vees. Hämming...

-

Aga pagana mõnus ilm on ikka meiegi õuele saabunud... Suvi tuleb... Ja see teeb meele ütlemata rõõmsaks:)

Portfellid

Oi pagan, ma ei suuda enam aru saada mis toimub. Miks tehakse Reformide poolt IRL-ile ja Rohelistele niivõrd jabur pakkumine? Minu meelest kõlas see pigem mõnitamisena... Lihtsalt pole sõnu.

-

Politoloogid ennustasid loodavale koalitsioonile 2,5a eluiga. Kui see nüüd aga juba praegu lõhki lüüakse ja sõlmimata jääbki selliste jaburduste pärast, siis tekib mul paratamatult tunne, et oligi algusest peale plaan Keskiga ühte heita ja Savisaar tundubki liiga rahulikult mune sügav olevat. Kas nüüd tekitati nende "läbirääkimistega" olukord, kus saab valijatele öelda, et "näe, me ju üritasime ja kõik oli hästi, kuid siis ei suudetud kokkulepetele jõuda"? Kui nii, siis seda portfellide jagunemise pakkumist vaadates tundub asi mulle küll pigem taotluslik. Sellisel juhul on reform vähemalt minu häälest pikemaks perioodiks ilma. Senini olen ainult ja ainult neile truuks jäänud, nüüd aga tundub et pean oma truudusevannet murdma.

-

Loodan siiski, et uus pakkumine, mis eile õhtul tehti, toob osapooled läbirääkimiste laua taha tagasi, kuid siiski ei saa ma aru miks nad ei võiks välisministri kohta Laarile anda. Samas meeldiks mulle tegelikult vast Laar ka majandusministrina... Või mine sa tea. Igatahes loodan parimat.

-

Poisid, krt, mis te pullite? Ärge üritagegi mu sünnipäeva rikkuma hakata! Liiga ilus päev täna, võtke end nüüd ometi kokku!

Homme

Nojah, homme siis saabubki see päev, mil Robinson Crusoe kombel saan puule kraabitud kriipsud taas üheks aastaks kokku tõmmata. Siin (Maa elanike seas) saab mul viibitud 29 aastat. Krt, natuke veel ja hakkab neljas aastakümme jooksma.

Pole siis ime et pea on hall, põlved krõksuvad ja mõistus pole enam see...

Koosolek

Kuna Tallinna Lastekodu ootavad ees suured reformid, mille nimel on siin kõvasti tööd tehtud ja verd ja pisaraid kulutatud (aega ja tööd läheb muidugi veel), siis viimasel ajal koosnevadki mu päevad ajurünnakutest ja juhtkonna koosolekutest. Vähemasti ei pea tegelema lollakate aruannetega.

Tänahommikune informatiivne üldkoosolek meie Kopli keskuse töötajatega oli aga minu jaoks täiesti eriline:) Sellest ka vajadus seda siin mainida.

Nimelt on meil suur osa personalist venekeelne, kuid nad ikka mõistavad ka eesti keelt. Koplis aga kõige vähem. Mina seevastu vene keeles totaalne tumba. Rääkida oskan paari lauset ja kui on vaja suhelda, siis mu personalispetsialist on mulle alati tõlgiks kõrval ja saame asjad aetud.

Kuna aga Kopli keskuses eesti keeles poleks mõtet koosolekut pidada (mina ju ainus inimene kes vene keelt ei mõika, teised saavad kõik suheldud), siis loomulikult tehti see vene keeles. Ja minu üllatuseks ei vajanudki ma tõlget!!! Sain täiesti üllatuslikult kõigest aru (2,5h kestis). Eks oli asi ka selles, et teadsin ju teemasid mis kõne all ja seega lihtsam pointi mõista, kuid ma olin siiralt hämmeldunud. Ise lausete moodustamisega hakkama ei saa, no ei tule isegi sõnad meelde, kuid aru sain...

Minu jaoks oli see nii üüratu avastus, et kohe pean oma rõõmu jagama ja selle tulevastele põlvedele talletama:)

Blogimisest

Mulle meeldib blogimiskultuur. Meeldib see, et on koht kus saab enese mõtteid avaldada. Vahel tahad millegi üle targutada, vahel rõõmu jagada, vahel niisama kobiseda. Mõnikord ütled miskit millel isegi iva sees, teinekord ajad sellist kämmi et ise ka ei usu hiljem kui loed. Aga sellepärast see mõnus ongi.

Meeldib ka teisi samasuguseid lugeda. Teatud blogidel meeldib igapäevaselt silma peal hoida ja nii kui näed uut postitust, sööstad näljasena seda lugema. Olen blogist blogisse jalutades kaudselt tutvunud mitmete väga huvitavate tegelastega, keda elu sees pole kohanud ja ei tea milline ta väljagi näeb, kuid kuidagi huvitavaks ja lähedaseks on need inimesed saanud. Nii mõnigi kajastab minu maailmavaadet paremini kui ma ise ja seega on teatud inimesed kellega hirmsasti ka reaalelus tutvuda tahaks. Kuigi virtuaalmaailmas on see kõik olulilleliselt lihtsam. Veider ju kellelegi kirjutada, et "kle, sa pakud mulle inimesena huvi, tutvuks äkki". Või see pole veider? Mine võta nüüd kinni. Eks aeg näitab.

Igatahes on mul ütlemata hea meel et on koht kuhu saab oma mõtteid lugemiseks postitada ning samas teisi lugeda. Kui mõningased erandlikud juhud/teemad välja arvata, siis ei nõua blogimine poliitilist korrektsust ja ma saan kobiseda täpselt nii nagu ma ise tahan.

Näost näkku ju kõigiga samu teemasid läbi heietada ei jõua ja ei teagi mis pakuks kellelegi huvi, seetõttu jälle blogimine hea. Loeb see kes tahab ja diskussioonid tekivad nende vahel ja neil teemadel mis kellelegi huvi pakuvad. Ja olgem ausad - kõigest õhtul kodus üksipulgi rääkides läheks vist kuulajad varsti lolliks. Blogi aga ei suru ennast kellelegi peale. Loetakse ainult siis kui on selleks aega ja tahtmist.

Blogimine on väga heaks ennast mitte peale suruvaks väljenduskanaliks. Ikka ja jälle meenub mulle kellegi briljantne ütlus: "Blogijad on liputajad ning blogide lugejad on piilujad". No nii täppi annab ikka panna!

Mina tahaksin kohe tänada neid kes mind oma postitustega regulaarselt rõõmustavad. Ilma teie mõtetele kaasaelamiseta oleks natuke tühjem tunne:)

Et siis liputame ja piilume ikka edasi!

Kompleks?

Üsna imelik on vaadata jaapanlaste multikaid.

Miks neil on joonistatud alati nii hiiglaslikud silmad? Lausa ebanormaalselt suured...

Kompleks?

Söömisest

Viasat explorer mu lemmikkanal ja üsna sageli satub sealt midagi huvitavat nägema, mis mingisuguseid emotsioone tekitab. Mida kahjuks enamasti ei saa öelda Eesti telekanalite kohta.

Sattusin siis mingi aeg tagasi nägema saadet sellest, kuidas Koreas süüakse elavaid kaheksajalgu. Pidi andma vaprust ja jõudu ja mida kõike veel. Ja siiralt usuvad sellesse. Ja kui keegi "kõva mees" nendega samastuda tahab, siis peab ka julgustükiga hakkama saama ja elava kaheksajala nahka pistma.

Noh, mugisid siis neid seal kaamera ees ja ei tundunudki midagi õõvastavat olevat. Eks ta selline sitke tüüp ole, et närida ikka keeruline. Kui meenutada, siis isegi keedetult on ta selline kummjas. Vast küpsetatult on vähemvintske.

Mis aga asjast julgustüki teeb, on tegelikult reaalne võimalus selle kätte surra... Jabur mõelda, kuid toit võib sind tappa viisil, et ajab oma kombitsad sulle neelu ja lihtlabaselt lämmatab su. Kätega seda sitket ja libedat olevust ju kurgust välja ka ei sikuta.

Näitena räägiti lugu mehest, kellele olevat elusad kaheksajalad olnud lemmikroaks ning naine tahtis meest taaskord rõõmustada ja pakkus noid, kuid see kord jäi vennikesele viimaseks. Lihtsalt surub oma kombitsad sulle kurku ja sa ei saa ei neelata ega välja sikutada.

Mulle küll meeldib mõte proovida veidraid palakesi, kuid elav kaheksajalg jääks vast minu menüüst välja. Ok, kurku kinni tõmmata õnnestub tal end mitte liiga tihti ja see polegi hirm, kuid neelamisel hakkab ta vastu alati ja mingil määral keele külge imeb end ikka kinni. Ja kuidas ma neelan toitu kui see hoiab end mu keele küljes kinni? Ei aitäh! Ma arvan...

Samas ei ütleks ma ära nt mao lihast (tea kas meenutab konna oma? konn on küll maitsev) ja ka aasias populaarsed tulel küpsetatud tirtsud ja ritsikad oleks vast brood. Samuti küpsetatud skorpionid jmt. Miks mitte proovida. Hobune ja känguru ei tekitaks ka probleeme. Küll aga koer-kass-rott on vastuvõetamatud ja siis kõikvõimalikud silmamunad ja munandid ja sellised prussakad, kellest voolab hammustamisel löga (on vist Madagaskari prussakad nood ja hiigelsuured, kuid kohalikud lapsed söövad neid nagu kommi.... - sibab maas, haare ja amps!)

Ajan siin hullult toidujuttu... Mis teha, otsustasin et teen nüüd mõnda aega korra nädalas veepäeva (ja nüüd on nälg!). Neljapäeviti siis. Kevad tuleb ja mul energiavarud nullis. Tavaliselt selline väike puhastumine on aidanud ja saan energia tagasi.

Teate et täiskasvanud inimene (lihatoiduline) kannab iga päev enda käärsooles kaasas 2,5+ kg puhast paska? Sellist rõvedat jäänukit... Mädaneb või ma ei tea mida teeb seal sooles... See mõte tundub nii rõve ja ma tahan puhtaks saada! Korra aastas vähemalt.

Vanasti rahvas paastus Vastlapäevast Suure Reedeni. Ok, eks ta võis olla sellest, et talveks varutu hakkas otsa lõppema, kuid tegelikult on ju kõik looduses sellal värskenemas ja kõik puhastub, et siis täie rauaga õide puhkeda.

Nii mõtlesin ka mina ja olles seda juba aastaid kavandanud, võtan sel aastal julguse kokku ja lähen nädalaks paastulaagrisse. Arvestades milline meeletu õgard ma olen, ei ole ma sugugi kindel et seal vastu pean, kuid ma vähemalt üritan. Ja võin ju alati sealt põgeneda, kui liiga hulluks läheb:)

Et veepäevad siis eeltreeninguks või nii...
Kardan et ma muutun seal kurjaks, kuna alati kui mul on kõht tühi, muutun ma kurjaks. Võtan vist mitu paksu raamatut kaasa ja pühendan end aja unustamisele. Tegelikult ma vist olen segane, et seda teen, kuid tõepoolest on mul tunne, et vajan igasugustest mürkidest vabanemist. Mine tea, äkki mõjub hästi. Ma ju ei saa teada kuni järele pole proovinud:)