Pisarad jooksevad

Mõtlesin miskit kribada, kuid  kuna tegemata toimetusi on nii palju ja enamasti toimetlen siis, kui pisi magab, siis mõtlesin vähemasti oma mustandite hunnikut vähendada. Kuna midagi juurde kirjutada ei viitsi, siis postitan siia paari aasta taguse valmiskribatud muigamisnurgakese:

Kolasin üle saja aasta foorumite maailmas. Ei ole uut siin ilmas, kuid üks teema (äpardused/apsakad/lollused) ajab mind alati nii südamest naerma, et kopin/mugandan ka teile lugemiseks. Lohutav on näha, et ma ei ole ainus, kes lollustega esineb:)

Hea et piss püksi ei tulnud, silmad sai küll märjaks:D

*

Teine häbilugu oli aastaid tagasi, kui ma õena töötasin, olin toona ikka veriroheline. Patsient, arst, teine õde, intern - kõik venelased ning tegemist oli kateetri paigaldamisega, see aga võib teadupärast ka veits valesti minna. Pidin uue kateetri tooma, hakkasin panema ja arst küsis, et kas uuesti ei peaks pesema. Mina vastasin rahumeelselt, et net, ja pistu use pamõla.....(kes aru sai, see sai)
*
Viskasin vale mehe ostukärusse sidemete paki ja teatasin, et mul algavad varsti päevad.
*
Saatsin kolleegile meili: situn praegu oma laua taga - et tegelikult ikka tahtsin oelda, et istun praegu...
*
Istusin ka võõrasse autosse kunagi kogemata. Hüppasin sisse ja teatasin, et davai kähku sõida, mul on kõht lahti! Ja kui kohe auto liikuma ei hakanud, hakkasin veel sõimama, et mis passid, kiiresti, või situn sul auto täis. Alles siis, kui peale seda ka auto liikuma ei hakanud, vaatasin autojuhile otsa ja sain aru, et olen vales autos. Hüppasin autost välja, isegi vabandada unustasin.
*
Läksin kirurg Ants Viiklepa juurde plaanilisele tillukesele op-ile. Sissekasvanud varbaküüs oli vaja eemaldada. Loomulikult enne sellist minekut pesin kodus jalad veel puhtaks ja panin puhtad sokid jalga. Kahjuks panin musta värvi sokid ja nendest tekib ikka varvaste vahele sellist musta niidisodi. Võtsin haiglas siis soki ära, Viiklepp krabas jala kohe enda käe vahele. Pühkis ise selle musta puru ära. Lõikas mis vaja ja kui kõik tehtud, siis veel ütles: "Ja edaspidi pöörake palun hügieenile ka rohkem tähelepanu".
*
Oh, mul oli kunagi pisike opp anesteesiaga. Selle ajal nägin ilusti rahulikult und oma tollasest kavalerist, olime nii vähe aega käinud ja suhtes oli meeletul hulgal kirge. Kahjuks hakkas anestesialoog mind just valel hetkel äratama :S Olin just oma kallimat embamas ja sellega kaasnevalt üritasin meeleheitlikult anestesialoogi oma haardesse saada, sikutasin ta jaki varrukaid, kuid tema ei paindunud... Jube piinlik oli kui aru sain, et uni läbi on! Anestesioloog oli noormees ja väga ilus ka veel.
*
Minu piinlik-naljakas lugu juhtus nõukaajal. Tol ajal tuli polikliinikus saabaste otsa keerata sellised suured riidest kotid. Käisin lapsega arsti juures ja sealt välja tulles unustasin kotid saabaste otsa. Nägin küll, et inimesed vahivad mu jalgu, aga kuna olin just ostnud väga popid saapad töökaaslase käest, siis veel ise mõtlesin neid pilke nähes, et vahivad mu ilusaid saapaid ja käisin nina püsti uhkelt edasi. Kui lõpuks avastasin, et vahitakse hoopis kotte saabaste otsas, siis oli häbi küll.
*
Üks mees olevat omal ajal teatris need presendist jalanõudekotid (kuhu siis välisjalanõud sisse käisid!) teatrisoleku ajaks jällegi kingade otsa tõmmanud:) Eks ta arvas, et teatris ka sama värk nagu haiglas:)
*

Jäin ükskord tanklas Jaagup Kreemi vaatama - ta oli koos oma semudega minust üks tankur eespool. Tankisin ära ja istusin siis targa näoga autosse, ise ikka kogu aeg nende poole kiigates. Autos avastasin, et istusin tagaistmele. Päris piinlik oli jälle välja ronida ja ette istuda...

*
Kunagi üritasin poes maksta pangakaardiga, mille küljes rippus pesukaitse. Muidugi oli pikk järjekord ja nägijaid kui palju.

Umbes sarnane olukord oli ka autoparklas - tõmbasin taskust koos võtmega tampooni välja ja see veeres kamba sõjaväelaste ette, kes lähedal pundis seisid.

*
Mul õel oli mitu autot sellist, kus oli ainult 2 ust ja siis me kogu aeg pugesime sinna tagaistmele. Lõpuks ostis ta endale auto, millel oli 4 ust ja arvake ära mida mina tegin: tegin esimese autoukse lahti ja hakkasin istme seljatuge kangutama, et taha istmele istuda. Ise veel mõtlesin, et mis sellel toolil viga. Teistel oli nalja palju.

Teine kord oli jälle nii, et istusin auto esimesel istmel ja tagaistmel olija tahtis välja saada autost. Ma siis ütlesin, et mine-mine ja selle peale kohe sügava kummarduse tegin kuna autol oli 2 ust, mille olin unustanud.

*
Ma olen saatnud isiklikke kirju listi ...Külaliste nähes kutsunud kassi kogemata mehe nimega ...Ja saatnud pisut nilbele meeskolleegile pika heietusega meili teemal, millist tolmuimejat me vajaksime ja miks. See oli tegelikult mu mehele mõeldud.
*
See meenutas mulle toredat sünnakaarti, mille me sugulastelt saime:"Palju õnne sünnipäevaks soovivad Anni ja täid!"(Pidi olema Anni ja tädi) :))
*
Sain paar aastat tagasi klubis ühe superseksika sambatantsijast norralasega tuttvaks - no sellisega, et võttis kohe põlved nõrgaks. Olime koos sõbrannaga ja ta küsis minu käest midagi, kui olime just tantsimast tagasi tulnud. Norrakas küsis seepeale, et kas kõik korras? Ja mina vastasin, et "Jes, of course, she just asked me if I wanted to shit:) Muidugi tahtsin shit asemel sit kasutada. Issand-issand kui mark mul oli, õnneks ta sai aru, et keel kokteilidest veits pehme ja naeris:)
*
Hoopis jutt minu mehest, kuidas ta esimest korda elus polikliinikus uriiniproovi andis, noore täiskasvanuna. Anti purk, läks ja pissis selle täis, (olles kodus enne tükk aega häda kinni hoidnud), siis hõikas õele : "Mul sai see purk juba täis, andke teine veel!", ise veel väga rahul, et sellise suure hulga saab kohe neile jätta. Õde muidugi käratas pahaselt, et ega te siia kusele ei tulnud. Ta oli tõesti arvanud, et tuleb anda nii palju, kui tuleb.
*

Aastaid tagasi, kui mul endal veel lapsi polnud, kohtusin trollis ühe tuttavaga, kes oli suure kõhuga lapseootel. Polnud teda vahepeal mõnda aega näinud ja küsisin, et kuidas läheb ja kas raske ei ole? Tema teatas, et ei pole hullu, tal on tubli poiss. Ma siis seletasin pikalt laialt, et ultraheli võib mööda panna, et ei saa ju kindel olla, et poiss on jne... Tuli välja, et ta oli juba ära sünnitanud ja mina loll arvasin, et ta ikka veel rase on, sest kõht oli endiselt sama suur.

*
Ma selgitasin ühele auväärsele vanahärrale inglise keeles, et üks me tuttav osales saates "Karaokeäss". Saate nime ei osanud ma kohe inglise keeles öelda, selle ütlesin muidugi eesti keeles... Nädal aega põdesin:)
*
Peale sünnitust Pelgulinnas olles tuli doktor Sibul jälle palatisse oma ringkäigule. Ikka muidu oli kõhtu (emakat) katsunud, et kuidas on kokku tõmmanud. Tuleb siis jälle ühel hommikul ja ütleb, et võtke ennast lahti. Mina siis kaapisin püksid maha ja alakeha paljaks. Tema siis ütleb: "Ma tahtsin rindu kontrollida".
*
Lasteaia juures olen last võõrasse autosse toppima hakanud, laps ei tahtnud hästi minna, ma siis õiendama, et mis viga, siis alles märkasin võõra juhi naervat nägu. Poes olen pangakaardi asemel küll säästukaarti, küll hansapanga koodide kaarti pakkunud.
*

Ma pole muidu sõnumisaatja aga ühel hilisõhtul saatsin mehele, kes oli komandeeringus sõnumi - kallis musi, ma juba igatsen sind, tule ruttu. Paar päva hiljem olime kaubanduskeskuses ja lõpetanud telefoniga rääkimise torkasin selle pükste taskusse. Jalutame ja vaatme kaupu, siis tunnen, et miski nagu vibreerib taskus. Vaatasin oma telefoni, mis teatas mulle, sõnum kohale toimetatud. Ja loomulikult ei olnud ma oma viimase sõnumi teksti ära kustutanud ja olin oma igatsused ja musid saatnud mehe firma omanikule, kelle nimi on telefoni raamatus kõige esimene ja mitte ühe vaid 18 korda. Tükk aega hinge kinni hoidnud ja paanitsenud, helistasin adressaadile, tutvustasin ennast ja vabandasin. Õnneks oli muhe mees, sai eksitusest aru ja viskas omalt poolt nalja, et tema just mõelnud, et millise musi juurde ta kiirustma peab.

*
Lugu emast siis. Kui mu vanemad veel päris noored olid, otsustasid nad teha suure puhastuse ja samal ajal pidi isa miskit kodus parandama. Isa on mul lühikest kasvu, aga tööriistad olid kapi otsas. Isa palus siis ema, et too tuleks ja istuks toolile, sel ajal kui ta ise ronib siis tooli seljatoe peale. Ema siis istub ja istub, isa otsib ja otsib neid tööriistu. Siis äkki ema hakkas omaette mõtlema, et ah, mis ma siin istun ja passin, mul ju triikimine pooleli.:DD Vat siis lendas (niigi tujukas) isa koos oma tööriistade, tooli ja muuga kolinal alla.:D :D. Emal muidugi nalja nabani siis, aga isa ees naerda ei julgenud. Jooksis ruttu teise tuppa itsitama...:D
*
Tegin aastaid tagasi elus esimest korda parasailingut (langevarjuga lendamine paadi taga). Samal ajal olid mul päevad ning kasutasin tampooni. Hetkel kui mind paadile tagasi tõmmati, aga jalad veel paadini ei ulatanud ning olin kuidagi lösakil ja ära kukkumas juba seal rihmade vahel, tegi tuttav must pilti. Ja mis pildi peal ilutseb? Tampooninöör täies pikkuses jalgevahel lehvimas.
*
Minuga on elu aeg juhtunud igasuguseid piinlikke asju, kõiki õnneks enam ei mäletagi. Viimane oli aasta tagasi, kui kaisin oma 3-kuuse pojaga perearsti juures (arst meil meesterahvas) korralises kontrollis. Hommikul tõmbasin jalga oma lemmikud raseduseelsed teksad ja olin suht õnnelik, et need mulle jalga läksid, kuigi pisut pitsitasid. Kui olime lapse ära mõõtnud-kaalunud, panin last mähkimislaua juures riidesse. Arst minu selja taga oli kuidagi eriti kuss. Äkki küsis: kuidas sa siia tulid, autoga või bussiga? Mõtlesin, et arst on lolliks läinud, et mis vahet sel on. Ütlesin, et autoga, ise lolli näoga arsti jõllitades. Arst küsis, et kas mul jope ka seljas oli? Vastasin, et oli küll ja tembelasin mõttes arsti täielikuks idioodiks juba. Arst siis ütles, et mul on püksid tagant katki... ja teate, mitte natuke. Ülevalt värvli juurest kuni poole kintsuni oli katki rebenenud ja minu suur kannikas lotendas sealt välja...mul oli nii häbi!!!!!!! Selja tagant vaadates jäi mulje, et mul pole alukaid ka jalas, kuna olid stringid. Ma ei julgend mitu kuud arsti juures käia ja siiani ilmselt arst minu vastuvõttude ajal omaette meenutab, et ahaaa, sina olid see palja kanniga tüdruk.
*
Pidime onutütrega ühel laupäeva varahommikul sõitma teise linna. Autoga tema maja juurde jõudes valisin ta tel.numbri, et öelda - olen kohal. Telefonis vastas meesterahvas. Mõtlesin, et onutütre mees ja käratasin: " Kurat, ei saa nüüd pealt minema või, kus su naine on? Tel. hääl vastab: "Kuidas palun?" Kahtlaselt tuttav hääl. Viskan toru hargile ja hakkasin vaatama-helistasin kogemata enda ülemusele - neil on minu sugulasega vaid üks number telefoninumbris erinev. Mnjah-laupäeva hommik kell kuus ja ülemus veel veendunud poissmees kah...
*
Juua täis sõbranna tutvus inglise poissmehega. Tuli jutuks, et tegu inglasega ja sõbranna küsis: kuidas seal taanis siis ka elu on? kus linnas sa seal londonis ka elad? alkohol teeb targaks:)
*
Mina töötasin hotellis toateenijana. Olid just jõulud ja majas igasugu rahvast, venelasi, soomlasi, eestlasi, norrakaid....ja kõigile pidi koguaeg vastama häid pühi igas keeles...Koputasin toa uksele, vastust ei tulnud. Avasin oma võtmega numbri, astusin sisse, tormasin tuppa vahetasin ära prügikoti, tegin ära voodid....äkki kuulsin, et keegi köhatab. Mhh? Piilusin siis ukse vahelt koridori ja ise mõtlesin, et huvitav, kedagi ei ole. Lõpuks, kui wc ukse lahti tegin, istus seal suur soomlane.... ja luges poti peal ajalehte. Jussas, ma ehmusin nii ära, et ei osanud isegi VABANDUST öelda, Selle asemel ütlesin" häid pühi", ja kadusin ukse taha. Jummel kui piinlik oli.
*
Vanal vene ajal, kui veel põsepunasid saadaval polnud, vedasin kummagile põsepoolele paksu huulepulga triibu, siis aga helises telefon ja unustasingi kiiruga huulepulga laiali ajada. Jooksuga tänavale, inimesed jõllitasid mind kummaliselt. Kui siis sõbrannaga kohtusin, küsis too nii rahulikult, et kas sul mingi uus moodumeik ve?

Suved meie moodi

Naeratav mallikas sai pildile püütud juba aastal 2010, kui teine hommikuvalguses rannal peesitas

Sel aastal mõtlesime veendunult, et kuna titt alles nii pisi ja eneselgi see vanas eas ümberharjumine eeldatavasti just sõrmenipsuga ei käi, siis võtame rahulikult ja veedame suure osa suvest omanuhti. Ise omaette toimetades ja harjudes. Ok, Suur Laps suviseks lisandiks küll talvisest argipäevast erinevalt, kuid tema on pere ja saab ise endaga hakkama ehk siis tema ei ole külas vaid oma teises kodus.
Et siis plaan oli olla suur osa suvest pereringis.

Niisiis, titevaatlejad intensiivkorras aprilli lõpuni graafikujärgselt erinevatele nädalavahetustele  paigutatud/majutatud, pidi järgnema suvi vaid üksikute külalistega.
Nojahnoh :)
Meil ju mõlemal pea kõik "omad" inimesed pealinnas ja no ikka tahad näha üht ja teist ja ajada omi jutte ühega ja teisega... Suvi on meil siin sel aastal küll imeline, kuid siiski vaid piiratud arvu päevadega ja inimestel puhkustki saada teatud arv aega ja suur osa sellest sätitakse ikka suvele.

Nüüd ongi nii, et tegelikult olen ma hetkel ikka juba päris väsinud. Väsinud suvest ja suhtlemisest. Samas ei tahaks seda üldse tunnistada, kuna kõik valitud külalised on olnud äärmiselt oodatud ja nendega on olnud igati fun, kuid siiski, kokkuvõttes olen ma väsinud.

Väikese näitena meie elust võiks tuua siis perioodi alates viimasest blogisissekandest. Kaugemale ei viitsi enam meenutada.
3.juuli veetsime siis pealinnas. Väikemees oli väga vahva reisisell, meil temaga oli väga tore koos mööda linna ja poode jõlkuda, kuni Vanamees omi asju ajas. Ja kuna E reageeris mu siinsele postitusele kohe varahommikuse smssiga, siis õnnestus ka temaga koos veidi oleleda :)
Õhtul hilja jõudsime koju.

Neljapäeval saabus pere kahe lapsega. 5- ja 7-aastane poiss olid väga mitteeakohastena Väikemehest täiesti vaimustuses. Tohutu tähelepanu ja nunnutamine pidevalt :) Ütlemata armas oli vaadata näiteks sedagi, kui järjekordsel ringituuritamisel Väikemees mul kõhukotis oli ja 7-aastane meie kõrval truult pisil käest hoidis :D Muidu parajad marakratid, kuid titte nunnutasid nii et... :D
Päevad täis tuuritamist ja külalised lahkusid laupäeval.

Samal ajal liikus meie poole järgmine perekond kahe lapsega. Nemad lahkusid pühapäeval.

Pühapäeva õhtul laekus Vanamehe parim sõbrants, kellega taasord tuuritamine pihta hakkas. Temagi oli puhkusel ja lahkus neljapäeval.

Reedel sõitsime Saarde, kuhu saabus ka Suur Laps. Natuke külalisi, natuke niisama toimetamist ja kahel päeval linna peal kohvikute nautimist.
Esmaspäeval Suur Laps kaasa ja tagasi koju.

Teisipäeva olime siis omaette. Sai kassikarvadki tolmuimejaga kokku koguda. Äge :)

Kolmapäeval saabus A koos 4-aastase tütrega. Üksjagu jutlemist ja veidi kulgemisi ning nemad lahkusid reedel.

Laupäeval saabusin läbi seikluste koos Väikemehega pea nädalasele puhkusele taas Saarde. Vanamees ja Suur Laps jäid omi asju ajama.
Umbes tund-poolteist pärast meie kohalejõudmist saabusid üllatuskülalised.
Öösel saime siis lõpuks ka sauna :D

Pühapäev oli täiesti oma pere päralt. Üllatus missugune :)

Täna õhtul olid kahed külalised ehk 5 nägu titevarbaid vaatlemas ja muidu jutlemas. Homme onu sünnipäevale. Ülehomme saabuvad eksämm ja -äi, kes lahkuvad reedel. Ülehomme õhtul siis vanem generatsioon ooperisse ja kui ilm ilus, siis meie Väikemehe, E ja tema lastega kontserdile. Ja neljapäeval seiklen mina taas koju.

Rohkem edasi ma ei viitsi hetkel kirjeldada.

Et siis jah, selline on elu suvituspiirkonnas ja rohkelt vahvaid sõpru-tuttavaid omades :)
Et täna küll siin vahel tunnen, et olen pidevast trallist ja külaliste voodipesu pesemisest/söögipoolisele ja lõbustamisele mõtlemisest väsinud, kuid vanas eas olnut meenutades ja siinset abivahendina kasutades on vast hea tunne tagasi vaadata. Sest karta on, et sel ajal on seda suhtlemist oluliselt vähem ja siis on iga külalise voodipesu pesemine ehkt suur asi :)

Aga jah. Et siis palun mitte pahaks panna, kui ma aktiivselt ei suhtle. Ehk millalgi hakkan jälle jaksama. Eks see 5-kuune tittgi võtab kõvasti energiat ja kohe mitte ei taha teda kusagile tahaplaanile suruda - ikkagi kaua tehtud kaunikene teine ja tahan väärtustada iga hetke temaga. Kõiges selles meeletukiires kasvamises ja arengus aktiivselt juures olla.
Ja kes tahab, suhtleb ise :) Ma hea meelega kontakteerun, lihtsalt enese algatus on praegu nõrk. Energia saavadki enesele need, kes ise aktiivsed ;)

Suvi ja vabadus

Suvisel ajal mitte tööga hõivatud olla on ikka ülim nauding. Ega ausalt öelda kujuta hetkel ettegi, et mismoodi see hommikul kella peale ärkamine käiski, et seejärel kiiresti-kiiresti end valmis seada ja kodust välja kihutada.

Eriline nauding on see muidugi ilusate ilmadega, mida meile sel aastal ikka kohe kamaluga jagatud on. Üks soe ajab teist taga :) Siis lükata väikene sell kärusse ja kulgeda valitud või mittevalitud suunal. Ja nautida ilma, loodust ning olemist. Puhkust ei saa öelda, kuna nii puhkamata pole ma aegu olnud, kuid see on teistmoodi väsimus. See väsimus ei aja harja turri, vaid teeb juba järgmisel sekundil meele rõõmsaks :)

Samuti on tänuväärt tunne vabadusest. Vabadusest kohustustest. Päevakava kujuneb jooksvalt ja on vajadusel muudetav.
Näiteks nagu homne. Oli juba jupp aega teada, et Vanamees tööasjus pealinna minemas ning täna tuli mul idee ta ka veidike kindlatesse poodidesse, mida siin pole, šoppama saata. Samas tahaks ju ikka ise näppida. Ja ega ei tule ju refleksist selle pealegi, et miks mitte siis ise kaasa minna? Mis meid takistab? Vanasti tuli sellised käigud nädala sees tööandjaga kooskõlastada, nüüd aga vabadus Väikemees kogu mugavuskaadervärgiga autosse pista ja lihtsalt kaasa minna :)
Jube lahe :) Et siis šoppama :)

Uskumatu, et mind kui poodlemisvihkajat selline asi rõõmustada võib :)

Kärbsemustast, kummalisest kassist ja muust

Rannahooaeg kestab siin juba hea jupp aega ja see on miskit, mida ei saa maha magada, eksole. Seetõttu on hea saavutada rannavorm ja parem hilja kui liiga hilja.
Seda meelt olles küpsetasin täna kont-hambusse võiküpsiseid (pildil). Mooniseemnetega. Viimane näeb välja kui kärbsesitt. Algul küpsistel, pärast keset laia naeratust hammastel.
Et siis võiküpsis ja rannavorm? Ütleme nii, et ma pole kunagi kõige tugevam ujuja olnud, kuid samas alati imetlenud neid perfektselt ümaraid päikeses siravaid siledast klaasist vanakooli poisid, mis meres hulbivad ja iga ilmaga pinnal püsivad. Ja kuna ümmargune on teatavasti üks täiuslikumaid vorme, siis olengi varsti poi sarnane ja hulbin ilusti pinnal :) Kas pole mitte hea plaan :)

Söömine on üldse meie peres veider teema.
Kui Vanamees (kes on põhiline kokkaja, mina sekundeerin vahel küpsetistega) on ära, saan mina, rind kummis ees, kööki marssida ja teha endale täpselt seda mida tahan. Või okei, pigem leiutan miskit kappides ja sahvris leiduvast kokku, ise oma loovuse üle hirmus uhke olles.  Enamasti on need toidud siis kerged ja värsked (reeglina ka puuksukütuseks, kuid kelle asi?) ehk sellised, mida Vanamehega koos sageli teha ei saa. Tal jäävat lihtsalt kõht tühjaks. Või siis hakkab ta kohe-kohe nälga surema, kui ma omas meeldivalt rahulikus tempos köögis toimetan. Seega siis toimetangi omanuhti siis, kui teda pole silmapiiril oma "soovitamistega" mind närvi ajamas :D
Lihaga ime tegemine ja muu toitev jäägu Vanamehe ampluaaks. Ma söön ikka rõõmuga :) Poi vorm pole ju veel käes...

Aga kuna Väikemehel nüüd juba kaks kiksut suus, on poisinaaskel lisatoidul. Sügisel püreestasin käsi üle oma aina paisuva kõhu ubides hoolega kõrvitsat, et see sügavkülmakottides säilitada ja tulevasele ilmakodanikule oma aia (ok, Saare-kodu aia) kraami pakkuda.
Võtan siis kotikese sulama ja asun Väikemehele portsu välja valama. Karvik-kass käib ja hõõrub mööda sääri ja muudkui ringutab end üles tööpinna poole. Niimoodi ta käib ja nurub pea alati, kui köögis miskit toimetada. Oleme talle korduvalt hakitud sibulat kausikesse pannud, ise parastades, et "No näed, Vidrik, sa ju ei söö seda". Aga ega ta õpi. Igaks juhuks tasub ikka nuruda, ehk antakse miskit head. Kui ei küsi, siis ei näkka ka ju, eks. Ja alati on võimalus nt sibulate juurest solvunult ja saba püsti minema jalutada. "Proovima peab", on Vidriku moto.
Seekord samuti ringutab ja kuriseb. Pean tüdinud häälel lausuma: "Vidrik, sa EI SÖÖ kõrvitsat, ära nuru!"? Ilmselgelt mitu korda, kuna ta ei lõpeta. Kiusuks valan talle kausikesse korraliku portsu kõrvitsapüreed ja topin nina alla. Karvik vaatab, nuusutab... ja pistab pintslisse. ??? Kass, kes sööb kõrvitsat? Olge normaalsed!
Räägin lugu hiljem Vanamehele ja justkui demonstreerimiseks valan kassile uue kausitäie. Ja see sõgedake luristab ka selle kausitäie keresse.
Ei ole me siin keegi normaalsed...

Täna aga sai selgeks, mida arvab Vanamees minu emaks olemise võimest.
Öeldakse ju, et unenägudes peegeldub meie sisemaailm.
Nimelt läksid mu poisid koos lõunatudule. Vanamees läks sujuvalt edasi kusagile suurde-võimsasse veekeskusesse, kus liurajad olid eriti ekstreemsed kärestikulised jõed. Mina ja Väikemees olime kaasas. Mina muidugi olin ülimalt vaimustuses ja kihutasin tuubidega kiirevoolulistel jõgedel. Ja mul oli tarvis kindlasti seda kõike teha koos Väikemehega. Väikemees oli sama vana kui praegu, 4,5-kuune ning tema oli kummist tuubile kinnitatud turvahälliga. Mul oli vaja temaga tingimata minna kõige karmimale rajale (lapsele elamust pakkuma) ja otse loomulikult alla jõudes käisime me ümber. Püsti saades oli turvahäll koos Väikemehega plehku pistnud. Vanamees paanikas, kuigi sisimas teadis, et need turvahällid ei upu ja vupsavad pinnale (???) ja alati õigetpidi, kuid millegipärast pole kusagil näga turvahälliga vupsavat poja. Kosk mühiseb kõrval ja Vanamees karjub, et ta ei kuule last, ta ei kuule last. Enne, kui kihutasime, kostis poja pidevat kilkamist, nüüd aga enam mitte.
Ja ehmatab selle peale ärkvele.
Tegelikkuses oli Väikemees tema kõrval kilgates lõpuks uinunud ja seega kuss jäänud :D
Aga jah, ilmselgelt peab ta oma alateadvuses võimalikuks, et ma läheks sellise pisise titega kiirevoolulisele fun-jõele kihutama :D

Ahjaa, Vanamees ju "ei söö magusat". Aga kärbsesitaga konte järab küll :D Ega või, suhkur ja jahu ei ole ju kokku magus ega midagi :)

"Mõtleja"

 Rodini moodi (pilt: Wikipedia):

 

Väikemehe moodi (pilt: ise tehtud, hästi tehtud):

Kellel abivahendiks kämmal, kellel varbad...

Mhmhhh :)

Peale hommikust einet (nii 7-8 vahel enamasti) jätan Väikemehe meie voodisse, kuna ega ta korralikult enam maga ja ma nii laisk, et ei viitsi iga natukese aja tagant tõusta ja sahmivale tegelasele tekki peale panna (noh, et ikka naaaaatukenegi veel magada laseks).
Siis leiabki aset suht sarnane olukord. Seega kinnitan :)

Ja lõpuks ei suundu Vanamees mitte diivanile vaid mulle kohvi voodisse tooma :D
Söömine on meil voodis keelatud teema, kuid hommikukohvi on ok (enne ei pruugi jalg sirget sammugi teha). Veeklaasid nagunii öiseks tarbimiseks öökapil ja siiani on voodi kuivaks jäänud.

Makku ja maksa

2008 Pirita rannas

Oi pekki kuidas ma igatsen soojadel suvepäevadel klaasikese kerge ja jaheda veini järele... Kui talvel hindan pigem kuiva ja tummist punast, siis kuumavas suves tahaks (ikka võimalikult kuiva, muidugi) roosat või valget. Miks mitte gaseeritud veega segatuna või jääkuubikutega või külmutatud maasikatega jääkuubikute asemel. Päikese käes siis. Õhtusel ajal oleks selline tarbimine hea kraami solkimine.
Aga jah, "alkohoolik" siin uneleb niisama :)

Tegelikult tea kas ma ikka jookski. Ma selliseks kanapeaks muutunud, et ei mäleta enam järgmisel hetkel eelmise mõtte lõppugi. Ega seda, mida ma nüüd just tegema hakkasin. Ilmselgelt sünnitasin ma oma aju ära, nagu see sageli juhtub. Kellel lihtsalt kuidas väljendub - mõni peab ennast ja oma järeltulijat sääraseks maailmanabaks, et ülejäänud rahvas hoidku kahte lehte, kui suvatsetakse liikuda (eriti teravalt meenuvad Pirita rattateel liikuvad kärutajad, kes kohe üldse teiste olemasoluga arvestada ei oska), teine annab ära oma lokid, ripsmed ja mälu takkapihta.

Üheks heaks näiteks unustamisest on jäätis. Ok, see ununes küll ka varem ära, kuid siiski. Sest tegelikult mulle ju jäätis maitseb. Söön seda hea meelega, kui meenub (loe: keegi kaussi valmis tõstab ja nina ette asetab).
Ka praegu vedeleb meil sügavkülmas 5-liitrine jäätisevann. Vist juba paar-kolm kuud. Avamata kujul...
Vahel mõtleme, et võiks ju süüa, kuid siis unub jälle ja nii ta seal seisab... Naerame, et ootame Last suvepuhkusele, siis hävineb see vann ainsa päevaga :D
Aga jah, meie oleme sellised hullud magusasöödikud...

Teine asi on šokolaad. Hea asi, kaheldamatult. Maitseb ja puha. Juhtub isegi, et tekib isu ja ostan ja söön ära.
Muidu aga seisavad varud sahvris. Mhmhh. Seal nad seisavad ja sinna nad ununevad. Ja oi kui tore on vahel neid sealt siis avastada :) Oleks siis, et kuskil peidus - ei, täiesti nähtaval kohal. Siruta käsi ja võta. Aga käsi võtab ikka pigem teiselt riiulilt sibulat-tomatit-paprikat-baklažaani vmt.

Meil ju ühed šveitslastest koostööpartnerid, kes muudkui hea ja paremaga varustavad. Ei saa aru, miks nad muudkui kõike tassivad. Vanamehele tuuakse iga natukese aja tagant mõned uued veinid ja juustusid, mulle šokolaadi. Päris keeruline on neid koguseid püüda ära süüa, kui aus olla :) Aga samas on ikka mõnus ka, kui tead, et ilma poodi minemata (ja poes kohapeal mulle šokolaadi olemasolu ju ei meenu) on võimalik väike magusaamps teha. Ega ma üle paari tüki korraga süüa suudagi, liiga palju magusat (andke mulle liha ja kamarat, eksole :D), kuid vahel on nii hea ampsata.


Et siis jah. Selle jutu peale siin mõtlesin, et läheks võtaks jäätist. Kööki jõudes läksin kergema vastupanu teed ja haarasin hoopis tüki halvaad :) Jäätis on ikka veel avamata :D

Ohjahh...

... kus on mu pisike beebs?
Täna, 4 kuu sünnipäeval, ronis välja esimene nõelterav kiku...


Kasvab ikka hirmsa mühinaga. 3. kuu "ülevaatusel" selgus, et samade parameetritega olin mina 5-kuusena. Kuna oma arst puhkas, siis asendusarst pidas poissi palju vanemaks, kui nägi ooteruumis issi põlve otsas valju häälega naerda lagistavat Väikemeest. Ja oli päris imestunud, et 3-kuune.
Näis, mis nüüd öeldakse, homme 4. kuu läbivaatus.

Hirmus jutupaunik on. Ja eriline naerukajakas :D Ja oi-oi kui vali see naer on :D

Omaette enam jätta ei saa. Ok, keerama hakkas küll veidi üle kuu tagasi, kuid nüüd juba nihverdab end edasi. Ja see on ohtlik ning ega eriti omapead jätta ei saa, et "lähen pesen nt nõud ära". Pikim maa, mille on suutnud edasi ukerdada, on enda kehapikkus. Tagumik püsti ja nina maad kündmas (käed ju ei kanna veel sedapalju) ning hirmsa riidlemise saatel muudkui läheb ja läheb. Nagu tigu - aeglaselt ja limase rajaga. Sest see kikude tulemine tähendab ju hullemat sorti tativoolu - pidevalt on kett suunurgas ripakil :D

Njah, niipalju siis minu äsjasest ponnistamisest seda tegelast enda seest välja pressida. Nagu polekski see eile olnud.
Varsti lõpetab juba ülikooli ja astub oma teed...

Ilus eesti keel :)

Hauakaevaja esitas lahkumiseavalduse: "Mulle ei meeldi siin mitte üks põrm".
Puudega inimene otsib ahiküttega korterit.
Filatelist kogus julgust.
Viiulimängija oli kiiksuga.
Trummimehel oli pea pulki täis.
Solist laulis sunniviisil.
Hambaarst keeras plommid kihva.
Näitleja mängis mäkra.
Tuleneelaja jättis publikule kustumatu mulje.
Grimeerija käis tööl üksnes nägusid tegemas.
Aednikul läks pookimine puusse.
Joobes rongijuht viis reisijad rööpast välja.
Mootorrattur sai tantsupeol (külg)korvi.
Uksemeister müüs hinge saatanale.
Taimetoitlane läks lihase vennaga riidu.
Loomaarst saadeti kassi saba alla.
Piloot lendas orki.
Prostituut sai täiskiilutud bussis litsuda.
Sprinter jooksis kokku.
Sookaaslane sai rabanduse.
Topeltagendil keerati kael kahekorra.
Striptiisitar varastati paljaks.
Puupeal läksid silmad põlema.
Mõrd läks õnge.
Sünnipäevalaps külmus kringliks.
Juuksuril oli karvane tunne.
Aiategija hakkas lipitsema.
Keemik tegi võõrale naisele lähenemiskatseid.
Kalamees luges võrguväljaannet.
Krematooriumitöötaja ei teadnud tuhkagi.
Elektriku proua kutsus endale tuttavad klemmid külla.
Elektrik näitas ennast heas valguses.
Matemaatik jagas matsu.
Purjus müürsepp pani autoga seina.
Fotograaf ilmutas huvi.
Joonestaja tõmbas öösel ringi.
Ilukirurg tegi suured silmad.
Psühhiaater peksis segast.
Kaevuri töömälestused olid kirkad.
Tuukril olid näpud põhjas.
Mööblitisler kirjutas sahtlisse.
Striptiisitar näitas ennast heast küljest.
Geenitehnoloog tegi sääsest elevandi.
Majakavaht tõmbas uttu.
Saekaatrimees hoidis pöialt.
Timukal sai poodutest kõrini.
Elektrikud pandi pingeritta.

Elu esimene emadepäev

 Üks päikesekollastest

Naljakas tunne on. Tegelikult ju päev nagu iga teinegi, kuid sedakorda on tunne hoopis teistsugune. Eks see kõik ole alles niivõrd värske, sellest ka see eriline hardus.
Oma emale ma sel aastal lilli viia ei saa - tema peesitab ning naudib päikest ja veini Hispaanias :) Heastab selle siis nädala pärast tema sünnipäeval.

Andsin siin ükspäev Vanamehele vihje, et mulle meeldiks, kui vaasis lill eal ei närbuks. Noh, et tolle uue hiigelsuure kummuti peal võiks alati olla 1 õis.
Tänaseks on seal juba kolm vaasi lilledega :D Ei-ei, ma ei mõelnud just seda, et kuhjame algul täis ja siis kindel, et mõni ikka pikemat aega ilus püsib :D Ikka nii, et kui üks läheb välja, siis uus asemele.

Aga lilled neis kolmes vaasis on kõik kollased! Kuidagi on hetkel selline päikeselise kollase periood. Samuti nagu kõik liblikad, keda sel aastal silmanud olen, on erksalt kollased. Ja liblikaid olen ma näinud palju!

Tohutult armas oli, kui täna helistas üks mu töötajatest, et kogu personali poolt head emadepäeva soovida... Et ikkagi elu esimene ja eriline :)
Nad üldse olid koos minuga agarad ootama, kuna ma olin ainus, kel lapsi veel polnud. Ja kuna neil kõigil on (paljud neist minust nooremad, kuid ikka lastega), siis nad oskasid seda tunnet kaasa elada. Olid nad ju teadlikud ka sellest, et see keeruline teema ning olid šokeeeritud, kui ma 2011.a. jaanuaris järsku enam tööle ei ilmunud vaid haiglast helistasin ja palusin neil mõnda aega ise hakkama saada...
Kontakti hoiavad nad endiselt mu'ga iganädalaselt ja muudkui elavad Väikemehe kasvamisele kaasa. Hästi armas ja noh, eks see ole väikese koha rõõm :) Ja täna siis selline armas tähelepanuavaldus :)

Aga jah... Pärast ligi kolm kuud tagasi toimunut hindan emadust hoopis teisiti ja tahaks ka omalt poolt soovida ilu nii sellesse päeva kui kõigisse järgnevatesse nii neile, kes emad täna kui neile, kes ehk tulevikus. Ja pliis, ärge jätke jonni ;)

Ja veel... See on ikka lihtsalt uskumatu, kuidas mul endal on vedanud nii emaga kui vanaema(de)ga. Loodan südamest, et suudan kunagi ka oma lastes sama tugevaid positiivseid emotsioone esile tuua! Aitäh, et olemas olete!

Flirdib

Arvake, kuhu mu ripsmed on kadunud?
Raseduse ajal juhtus kaks kummalist seika - kadusid lokid ja kadusid ripsmed. Jap, juuksed tõmbasid sirgeks... Näis, kas lokid tulevad tagasi või on see nüüd möödanik.
Sama oli kunagi mu emal - enne oli kräsupea, peale minu sünnitamist sai pulksirged kiharad. Irvitasin mis ma irvitasin, ajalugu paistab korduvat... Poisil viskab kah vahel väike lokk sisse :D

Ja ripsmed... Olid parajalt pikad teised ja olin üsna rahul. Nüüd mingid karvad seal silmade ümber... Pean elus esimest korda seerumit ostma hakkama, ehk saab miskit taastatud.
Ja kellel on kulmudeni ja poolde põske ulatuvad ripsmed? Otse loomulikult Väikemehel :))) Ok, Vanamees on ka pikaripsmeline, eks ta kahelt kokku need plõksutised siis sai...

Oijahh, nüüd pole enam kindlustunnet - 8p enne 3-kuuseks saamist otsustas Väikemees, et aitab küll sellest lükata-tõmmata olemisest ja asus keerama. Vurrkann ühele ja teisele poole. Eks peab siis hoolega silma peal hoidma ja võimalikud liikumisteed ja kukkumisrajad vooderdatuna hoidma.

Aga hirmus jutupaunik on küll. Muud ei ole kui üks lobisemine käib. Vaheldumisi naermisega. Ning tõepoolest - on ikka ütlemata eriline tunne küll, kui selline tegelane sind õrnust täis silmadega vaatab ja samal ajal suure hambutu suuga naeratab ;D

Aga naeru ja naeratusi on ikka väga erinevaid. Kõige lahedamad on minu meelest lagistamine ja flirtiv naer. Flirtiv naer on vahel ka inimestega, kuid kõige enam flirdib ta kahe "pruudiga". Üks on seinalamp ja teine on Mõmmi :) Selle moega ei oska ma arvata, milliseid lapselapsi ma kunagi oodata võin...

Seinalamp hakkab tegelikult vaikselt möödanikuks saama. Ju ei võtnud vedu, kuigi poiss üritas ikka jupp aega. Nüüd siis on Mõmmi kord.

Mõmmi saabus meile tegelikult hiljem kui tema muu loomaaed. Kui poiss oli sündinud, saabus tööandjalt päris meeldiv-asjalik laekumine panka ja tookord arvasin, et sellega on kõik. Siis aga tuli postipaki teatis ja kui segadustundega oli pakk ära toodud, tuli sealt välja Mõmmi. Tavaline lihtne karuke, mänguasi nagu iga teinegi. Aga millegipärast on ta ära teeninud poisi erilise tähelepanu.

Nüüd on nii, et kui oma tekikesel ukerdades silm Mõmmile pidama jääb, tuleb näole õrna pilguga saadetud suur ja lai naeratus. Kekutav-õrnutsev hääl saateks. See pilk, naeratus ja hääl kokku on kõige ehedam flirt :D Nii väga tahaks teada, millest nad Mõmmiga küll räägivad, et seda kontakti alati nii pikaks ajaks jätkub :)

Sarjast "salvesta tulevikuks".

Kurvid

:D:D:D
Sama nagu mu isa ikka ütleb ("Ega mees pole koer, et kontidele puhkama heidab") :)
Mii laiks it :)

Kotid ja statement

Vaatan oma hiiglaslikku käekottide varu ja pean tõdema, et hetkel aktiivselt kasutada ei saa neist enamust. Liiga väikesed. Enamasti olen leidnud, et mul ei pea pool elamist kaasas olema (telefon, rahakott, võtmed ja pakk nätsu on kõik mis vaja olnud) ning suurte/raskete kottide vedamine mõjutab ka rühti (õlg kipub tavaliselt suurte kottide kandjatel pinges ja püsti olema).
Seetõttu on mul palju-palju väiksemaid kotte erinevas toonis, materjalis, tegumoes jne, et ikka iga riide juurde sobiks oma :)

Nüüd aga pole nendega miskit teha, kuna kotti peavad mahtuma lisaks ka varumähe, lutikarp, väike fotokas, salvrätikud, märkmik jmt toredused. Aeg edasi, siis ehk ka mõni mänguasi, söögipoolist jne.
Seetõttu siis tunnistan oma kotte ja mõtisklen, et tuleks need kuidagi realiseerida. Ja ongi olemas suurepärane põhjus uusi kotte ostlema hakata :D:D:D Teises mõõdus siis :)

Vaatab Vanamees mu käes olevat kärtspunast kotikest, pööritab silmi ja kommenteerib: "Kas tõepoolest kantakse selliseid kotte? Sinna ei mahu ju rahakottki sisse!"

Selle peale pööritan omakorda mina silmi ja teatan: "Kullake, sellepärast võetaksegi rahakott omal kahel jalal kaasa..."

Hetk arusaamatust ja siis tuleb: "Käi kukele!"
:D:D:D

Et jah, mulle meeldib iseseisvus ja raudselt peab mul olemas olema oma raha (ja alatine võimalus oma teed minna, kui seda soovin), kuid veel enam meeldib mulle, kui ma seda oma raha ei pea kulutama.

* Foto sikutatud SIIT

Juurikate hooaeg on alanud :D

Rullid

Kuulsin kõlakaid, et meie linna servast algav kergliiklusrada on lumest puhtaks lükatud. Käisin inspekteerisin selle üle ja tõepoolest - täiesti liigutav! Mõned päevakoerad kügelesid teel, muidu oli täiesti lume- ja oksasodivaba.

Ja mis toimub seepeale minu ajus? Rullid! Kus mu rullid on :D Aprillis tundub ju igati loogiline rullid alla lükata ja mõned ringid teha, kuigi sel aastal paistab see natukene veidravõitu. Sest ok, plusskraadidega saab ju õigesti valitud riietega sõita küll, kuid mõlemal pool kergliiklusteed on lumehanged... Suht kõrged sealjuures :D
Aga samas, mis vahet seal on? Hangede vahel vaba ja sile asfalt, seega usun, et lähiajal ma selle triki ära teen :)

Rada on meil mõnus. Ühe sõiduga tuleb 15-16km jutti ning eks seda teed tulevikus pikendatakse (et järgmise pika jupiga kokku saaks). Asfalt väga heas seisus ja servades mets, mitte iga natukese aja tagant ohtlikult teele suubuvad väljasõiduotsad autodele. Tallinnas elades meeldis mulle Kakumäe ringi sõita, kuid see oli parajalt eluohtlik just nende suure teeni välja sõitvate autode pärast. Tegelikult peaksid nad teed andma juba enne kergliiklusteed, kuid kus sa sellega. Ja nii sa siis tuled hooga mütaki kellegi kapotile.
Meil seda õnneks pole. Mõned metsarajad seal on, kuid neil oleva liikluse kuuleb tänu vaikusele ju kaugelt ära.

Praegu on rada inimtühi ka, seega oleks hea vankriga sõitmist katsetama hakata. Nendesamade rullimõtete tõttu oli mulle juba varakult ülioluline, et vakner oleks käsipiduriga ja kolme rattaga (ning esimene ratas manööverdav ning fikseeritav). Siis võimalik turvaliselt sõita.

Nüüd on aga Vanamees ää keerand. Jonnib ja jonnib mu mõtte vastu koos poisiga rullitada. Küll ta kardab, et sõidan kraavi (rulli rada asubki maantee suhtes kraavis...); siis, et puusse (metsaserv on meetreid eemal, igal juhul jäävad kõikvõimalikud rattad enne puid murusse pidama); siis, et kukun niisama ümber (miks ma peaks??? nõder või? ja kui kukun, siis ega ma vankrit kaasa haara...). Ühesõnaga - midagi hirmsat minuga ikka juhtub, mis tema järglast ohustab... Oijahh:)
Samas ma ei suuda meenutadagi, millal ma viimati rullidega kukkusin (palju aastaid tagasi, vast esimesel sõiduaastal korra või paar) ning eks ole tegu ju ka minu lapsega, mistõttu ohutunne kordades suurem kui üksi sõites :) Ja juba üksi sõites olen ma ettevaatlik ning kiiruse võtan üles vaid kindlapeale minnes. Ning vankriga koos ma ju kihutama ei hakka, lihtsalt väike koormus, liikumise rõõm, vaheldus niisama tuiamisele ning ehk ka pepule trenn :)

Igatahes ma lähen enivei :) Vankriga :) Ootan natukene soojemaid kraade ja siis ei pea mind enam ka hanged :)

Ööd

Sellist aega nagu varem, kui sai pikalt-laialt kõiksugu teemadel omavahel arutleda, pole enam jupil ajal olnud. Ikka on teemad seotud kas poisiga või on need tema poolt katkestatud.
Seega jäävad järele vaid ööd...

Üks öö, kui peale söötmist oli põnn magusale unemaale suundunud, sattusime kuidagi jutusoonele ja saime rääkida mitte kui lapsevanemad vaid lihtsalt kui kaks inimest. Küll oli hea :) Selle hetkeni, kui tabasime end tõelt, et kell on pool viis hommikul ja miks me ometi ei kasuta aega enne poisi järgmist ärkamist/sööginõudmist magamisele, vaid jutustame... Niigi napp ja hakitud see uneaeg, nüüd veel lobiseme kah. Tookord keerasimegi tuttu, kuid see on asi, millest ma tõsiselt puudust tunnen. Muudest teemadest siis... Aga noh, eks mugandub ka sellega ning aja möödudes on kõik nagunii pidevas muutumises :)

Üldiselt lähen mina ööunne koos poisiga. Ta on küll alles nii pisi, et magab ju ka päevariietes olles, kuid mulle on oluline juba algusest saadik talle mingisugust rutiini tekitada, et ta seostaks ööd kindla magamisega. Ja et öiste ärkamiste vahel magatakse edasi, mitte ei saabu jutustamise ja mängimise aeg. Seega enam-vähem sarnasel ajal igal õhtul (21-22 paiku) on magamistuba raudselt hämar, toimuvad õhtused protseduurid (üle õhtu ka vann, kuid muidu öine mähku jmt), raudselt piisavalt õhukesed tuduriided selga (käed-jalad paljad, et oleks mõnus magada, mitte sissepakitult haududa) ja siis sööma. Selle tagajärjel toimub uinumine ilma suurema jauramiseta ja enamasti suhteliselt kiiresti. Ei vaja kussutamist ega midagi.
Seejärel on minu õhtuste protseduuride aeg ning juba ma end külili keerangi. Ja uinumine on silmapilkne. Siiamaani :)
Ma lihtsalt väga suure unevajadusega ning pole elus öösiti heast peast ärganud ega samuti mitte kempsus käinud (ka terve raseduse sain nii, et öösiti ei olnud ainsatki "metsapeatust", kuigi päeva ajal oleks võinud kempsus eladagi ning kodust välja minnes tuli trajektoor läbi mõelda a la kempsust kempsuni...). Seega on minu jaoks see ööune jupitamine siiani päris karm katsumus.

Ma võin siin selle üle küll halada, kuid tegelikult ma usun, et mul on päris hästi vedanud. Poiss on küll tohutu söömaga ja sööb sageli ja palju, kuid öösiti on ärkamisi olnud enamasti 2. Vahel harva ka 3. Ja tänaseks juba kaks viimast ööd sellised, kus esimene unesats on 4,5 tundi ehk siis üks ärkamine öö kohta :D Kella 7-st (või ka 6.30-st) alates ma ju enam öiseks ärkamiseks ei loe, isegi kui pärast edasi magan - see ikka hommik juba.
Ja need öised ärkamised on mul, ma usun, tegelikult lihtsad. Kägiseb, ärkan selle peale, söödan 10-15min, seejärel krooksud paar minutit, poiss pikali, tekk peale, ise pikali ja kutupiilu. Pole jauramist ega kussutamist (et ma nüüd ära ei sõnuks!!!) ja uni jätkub suht kiiresti. Aga juba see ärkamine ise on karm :D Jap, olen hellitatud, ma tean :) 35 aastat jõudnud ju ainult enda vajaduste järgi elada, seega eks see ümberharjumine võtab aega :)

Vanamees tuleb magama reeglina tunde peale mind. Ja räägib mulle imelugusid sellest, mida ma kõike räägin ja teen :D Hommikul ei tea ma olnust ööd ega mütsi, kuid öösel vastan küsimustele, kriban märkmikku jne. Seda kõike muidugi pausidega. Näiteks alustan lauset, pean paar minutit vahet (magan) ja siis jätkan lausega :D Või haaran kapikese servalt märkmiku ja pliiatsi, tõstan need endale rinnale ja poole tunni pärast jätkan kirjutamist. Kõige naljakam pidi see olema, kuidas ma üritan kella vaadata. Vaatan kella, mõtlen hetk, ei saa aru ja magan. Mõne hetke pärast tõstan taas pead, jõllitan pingsalt kella, mõtlen ja magan edasi. Ja nii kordi järjest :D Usun, et tal võib tõepoolest lõbus olla :)

Aga täna sadas jälle lund - müstika! Nüüd sillerdab päike akna taga nagu poleks miskit lumesadu siin hetk tagasi olnudki...

Täna

Et oleks ajalukku jäädvustatud, siis täna, 7.aprillil, sadas lund. Tihedalt ja tugevalt. Lisaks sellele, mis juba niigi maas.Jääkänkrate vahel.
Sel aastal paneme vist kaks talve ühe jutiga.

* pilt siit: http://pexisaxi.hostingplex.info/shitrurcish/lake-geneva-ice-storm-pictures.html

:D:D:D

Aga noh, nagu öeldakse, et "Mehe kõht on mehe laiskus, naise kõht on mehe uhkus", siis pole neil hädaldada miskit :)

Hommikul sõin südameid

Selline pilt avanes mulle täna hommikusöögilauas :D Gruusia leiva sisse olid lõigatud südamed, sinna muna löödud ja pärast haapukooresüdamed juurde. Praemuna ja -saia fänn nagu ma olen :)
Ilmselgelt on Vanamees asunud terveks saamise teele (täna esimene päev, mis seni veel palavikuvaba) või siis on see justnimelt haige olemisest tingitud? :D Äsja sai meil juba 3 aastat täis, seega südamete ilmumist enesestmõistetavaks ei oska pidada :)

Aga muidu on see tema haige olemine õhtusel ajal päris halekoomiline vaatepilt. Kuna meil kassid magamisruumides ei käi, siis need uksed suletud. Meie magamistuba ja Vanamehe töötuba asuvad vastastikku üle koridori ja kuna ta praegu tite ja minu terved püsimise nimel teises toas asumisel, siis õhtuti soovime teineteisele koridoris head ööd ning siis sulguvad vastastikku kaks ust... Mulle meenutab ikka filmi ning peretüli :)

Sünnipäeva pidada ei olnud mul nagunii plaanis (nii pisise kõrvalt ei oska/viitsi/taha selliste asjadega tegeleda), kuid mõned inimesed avaldasid soovi läbi astuda. See sai haiguste pärast veidi edasi lükatud, mistõttu täna täiesti vaba päev. Lisaks on Vanamehel enesetunne parem ja on siin mulle asu andnud ja poisiga tegelenud, mistõttu sain ma täiesti erilise "noore" ema sünnipäevakingi - pikalt kuuma dušši all mõnuleda ja igasugu naiseks olemisega kaasnevaid protseduure teha :) Jehuu!
"Noor" jutumärkidega on päris asjakohane, kuna ma küll siiamaani tunnen end väga noorena ja kortsuilmingutega ka just ei hiilga, kuid sellest hoolimata ei tundu mulle enesestmõistetava kooslusena kuuvanune esmasündinud titt ja 35-aastane ema... Aga noh, mida aeg edasi, seda enesestmõistetavam see tänases arenenud maailmas on... Njah. Ja super ju, et niigi läits :D

Et siis jah - täna tundub igati ilus päev olema :) Päike ka särab ja puha ning õnnesoove sajab uksest ja aknast :) Ja mul on veidike aega ja vabadust lihtsalt olla ja toimetada :)

Murphy

Meil on lisaks meile kolmele + kahele kassile veel üks elanik kodus. Tema nimi on Murphy.
Kuidas muidu seletada tema pidevat kohalolekut?

Ok, sellest ma parem ei räägigi, kuidas teed pole ma enam kuu ja pisut peale saanud juua soojana. Või siis nii, et lõpuni püsiks soe. Tee valmistamisest ärajoomiseni kulub enamasti paar tundi. See üks tassike kohvinaudingut, mida ma enesele hommikul luban, on samas kategoorias :)

Aga võtame näiteks söömise. Ootan mis ma ootan, et põnn ärkaks ja oma söögikorraga maha saaks - no otsustab magada teistsuguses graafikus. Ok siis, söön vahepeal kiirelt ära, muidu saab üsna keeruline see manööverdamine olema.
Tõstan taldrikusse, löön koosta sisse.... ja häire! Just sel hetkel ärgatakse ja nõutakse koheselt oma. Ok, ma võin hiljem ka süüa...

Või siis tänane - kuna Vanamees siruli maas haige, siis vaja mul apteeki tormata, et seda tegelast veidi elule turgutada. Väljas selline kole tormakas, et jalutama ma poissi ei vii. Ootan, kuni on kindla peale näha, et magab ja sügavalt magab ning lähen käin sutsti autoga ära. Veerand tundi, eksole. Vanamees köhib ja tatistab ja teda titte kussutama me kumbki ei taha.

Olen apteegis ja tundub, et kõik linna pensionärid on kohale tulnud oma poole aasta varusid täiendama. Lisaks vaja apteekrite käest uudistavaari kohta uurida, et "ähk läheb taris".
Telefon heliseb: "Ma loodan, et sa oled tagasiteel? Poiss ärkas sel hetkel kui sa välja astusid ja karjub"
Nojahnoh. Just sel hetkel otsustas gaasivalu kohale ilmuda, kui keegi temaga tegeleda ei saa. Eks siis Vanamees oli sunnitud siiski lapse ligi võtma ja maha rahustama, ei saa ju lasta valutada...
Sooritasin ostud, kimasin koju nagu Mika Häkkinen ja mida ma näen - ühes toas rõõmsalt omaette lalisev Väikemees ja teises näost kaame Vanamees :D

Tööasju ajan ka ühe käega põhiliselt. Kodus toimetleda saan ka nii, et poiss südamerahus magab, kui aga arvutisse istun ja midagi olulist (sageli ka kiireloomulist) vaja teha, on Väikemehel miski mure, mille ainus lahendus on magada minu süles. Ülima rahuloluga :D Õnneks on mul kaks kätt, seega ühte neist saab ka tööks kasutada :)

Ja nii on iga asjaga:D
Sarjast "lapsevanema rõõmud"

Kakast veel ei räägi :D

1 kuu ja 2 päeva vana Väikemees teel Saarde :)

Njah, karta on, et mõnda aega ei tule mult pea ühtki normaalset (loe: ümbritsevat) kajastavat postitust.  Aga mis teha, hetkel elan Väikemehe mullis ja olen muust maailmast lapse"puhkusel". Mai ääss, kui keegi seda puhkuseks nimetab, siis... Njah, tööl käimine oli oluliselt enam puhkus :D Aga töölkäimisega ei kaasnenud samas väsimusest ja magamatusest hoolimata säärast suurt õnnetunnet :))) Seega tasakaal täitsa olemas.

Ülalolevast pildist rääkides - piisab sellest, kui ma praamil hetkeks tualetti suundun, kui Vanamees hakkab lollusi tegema ja Väikemeest tuunima :D

Saaresolek oli mulle tõeliseks puhkuseks. Titega tegelejaid oli palju ning samuti puudus mul vajadus mööda elamist ringi tuuseldada ja elu eest muudkui koristada, nii et kuidagi väga palju oli sellist niisama istumise/olemise aega. Lausa hämmastav tunne oli, kui ei pidanudki iga hetke ära kasutama ja muudkui päevatoimetuste nimekirja täiendama ja maha kriipsutama. Lisaks sai Väikemees uusi nägusid uudistada (kuigi Saare vanaema-vanaisa olid nähtud juba haiglast kojutulemise päeval, kuid siis ta ju magas pidevalt).

Arstil ka käidud ja esimese kuuga juurde tulnud ligi 1,2kg (4,8kg) ja 4cm (juba 57cm). Endiselt suht vibalik, kuid põsed juba pumpsuvad ja mingi rasvakiht hakkab täitsa looma. Vaatab millal need jalad kintsumaks muutuvad seniste niitide asemel :)

Aga Vanamehe saatsin asumisele. Teise tuppa siis. Krt, köhib ja rögiseb teine ja palavik 38,9. Nüüd on mul siis kodus vastsündinu + tõbine. Mmmõnus...
Surun talle aga kuuma vedelikku ja ravi sisse ("ei taha mett", "ei taha ingverit", "ei taha raavimteesid, tahan earl grey'd", "ei taha higistada", "ma olen juba terve"), lisaks käskisin kärakat juurde võtta teele, et higistama saada (sellega polnud küll mingit "ei taha"'d miskipärast...) ja magab seni teises toas ja titte musitada ei saa. Saagu terveks, siis saab jälle lähedale. Ma tõepoolest ei taha, et kuune titt haigeks jääks ja ma ise ei tohi samuti miskit külge saada, mul vaja autopiloodil energiline olla. Ja magamistuba täis köhida ei tohi ning boonuseks see, et saab ennast korralikult välja magada, mitte iga 2-3 tunni tagant ärgata, kui ma last toitma ja krooksutama hakkan (ärkvelolek 1h). Täna öösel käis lausa piilumas, et miks me nii vaiksed oleme ja ta piuksugi kuulnud pole. No peab ju vait olema, ma ise ei talu öösel miskit lärmi ju :)

Ja et haiguskoldest eemal olla, käime meie pojaga pikkadel jalutuskäikudel. Tal täitsa mõnus, nohiseb soojas magada, mina seevastu pean võitlema jubedalt vastiku külma tuulega, mis hoolimata päikesest ringi möllab. Küll paksud riided seljas...
Aga liikumine on hea ja poisil magus uni, seega ega siin valikuvõimalust väga olegi ju :)

Püsige aga teie kenasti terved, praegu iga kolmas vaevleb millegi küüsis...

Kuu, see kõige esimene

Pildi autoriks vennanaine Monica. Väikese valikuga tema piltidest/käekirjast saab tutvuda siin.

Huhh, esimene kuu on nüüd siis täis... Harjumine, õppimine, vaimustumine, seinast seina emotsioone, tohutu kogus magamatust ja võimaluse korral sekundiga "ärakukkumist".
Olen alati olnud äärmuslikul veendumusel, et mulle lähedaste kaitsmiseks olen valmis vajadusel ka tapma. Nüüd tean, et olen seda selle tegelase nimel valmis tegema paljakäsi. Seda emotsiooni ei oskagi kohe kirjeldada. Emalõvi minus on pea ikka väga püsti ajanud... Oma kutsika jaoks mida iganes...

Pisike tegelane on ikka väga lahe. Vahel võime teda pikka aega lihtsalt imetleda. See miimika, see igapäevane tohutukiire areng, see fantastiline "oma" tunne. Samas püüd aru saada, kui kõik pole nii nagu ette kujutatud.
Ja minu tõenäoliselt rumal püüd kasutada hetki, kui Väikemees päeval magab, kodu korrastamisele, millegi sättimisele, läbi oma ettevõtte tegevuste tegemisele jne jne jne. Temaga koos päevasel ajal olen tukastanud vaid esimesel nädalal kahel korral. Muu aeg püüan liiga palju muude asjadega tegeleda. Aga muudmoodi ka ei oska. Veel.

Blogiseda tahaks toimunust ka. Nüüd võib ju loori olnult kergitada. Aga näis millal sedavõrd aega suudan enesele leiutada. Läheb veel veidi aega.

Homme arstile. Siis selgub, palju kaalu ja pikkust lisandunud on. Tundub, et tuleb pikk poiss - viskab vibalikkust juba praegu! Hullult pikad jäsemed ja väike kehaosa. Eks varsti saabub ka Michelini-mehikese aeg, kuid praegu jaksab veel ilusti temaga sahmida :) Juba ultrahelis ja hiljem haiglas arstid-ämmakad rõhutasid, et saab olema vanemate kombel pikakoivaline. Kuigi jah, minu koivad pole pooltki seda mis Vanamehel ja no nad kõik räägivad, et Väikemees on Vanamehe koopia. Nojah... Mina olin siis vaid inkubaatoriks või :D

Kassid on veidi segaduses ja uudistavad/nuusutavad suht jahmunud ilmetega. Mina olen ka veidi segaduses, et mismõttes minusugusel Lumivalgukese tüüpi tegelasel on heledate juustega laps??? Ok, juuste toon küll alles kujuneb, kuid kuna kulmud on pigem heledad, siis pole siin väga variante :)

Väikemees

Tänahommikune:) Täiesti ahjukuum alles:) Hea kergitus, täiuslik küpsetus, vapustav tulemus :D

Munad märjad

Tekstide sisestamise juures saab alati nalja, kui kiirustades lasta autokorrektoril (või autopiloodil???) enda eest peale alustamist jätkata ning täna sai Efku mul silmamunad purskuma ja nii, et ninagi veel lörises takkapihta :D Vanamees pidi kah hinge heitma, tegi juba kummalisi läkastavaid hääli :D
Teile kah irvitamist :D

Kukeldised

Reeglina ei tundu mulle mõte saiast vahukoorega kuigiväärt ahvatlev, kuid täpselt üks kord aastas on mul selle kohta mõte "ma pean seda saama" alates eelmisest õhtust kinnistatud. Tänahommikused 3 kuklit söödud ja värske kohvi aroom veel õhus hõljumas, võib taaskord aastaks selle teema unustada :) Rohkem küll ei jaksa.

Pikka liugu!

Ja sedasi :)

Vot sedasi :)

Julgus sai tasutud :D

Võtsin taaskord üle mitme-setme aja julguse kokku ja peale muude uudiste lugemist avasin Delfi.
Ja noh, tase on ikka sama, kuid sain sealt alumistest teemadest tõelise kommi hambu, mida ma lihtsalt kohe pean tulevasteks aegadeks salvestama :D:D:D Ilmselgelt millegi sellise järele ma sinna läksingi :D

Eks muidugi oleks kirjutada/kobiseda paljust, kuid lihtsalt ei viitsi. Kõik need täna aktuaalsed olevad  "rahvasaadik"-Toomi-muti geniaalsused, "tasuta" ühistransport ja kooli lõpetavate noorte müstikasse kalduvad palgasoovid... Njah, huumorit jagub ju uudiseid jälgides igasse päeva, kuid kahjuks on eriti need, mis kodumaad kajastavad, sageli ka valusad taluda ja esimese naerupahvaku järel tahaks tegelikult nutta... Seega neid ei taaselusta ma siin valusate mälestuste mittetekitamise eesmärgil. Praegu. Vahel ikka plahvatan ka, kuid praegu plaanin end tagasi hoida, kuna ei tea teed kuidas asju muuta. Lihtsalt virisemisel puudub aga point.

Et tahaks uskuda, et mingisugunegi mõistuseraas on meile kõigile kaasa antud, kuid ... Njah... Ja mina olen arvanud, et mina olen tõeline lapsesuu ja peaks end kõvasti tagasi hoidma... Mul on veel ruumi :D

Huumori-"uudis" ise siin. Väljakopitult selline:

See, et sa oled kuulus, ei tähenda, et sa oled intelligentne. Järgnevad tsitaadid tõestavad seda...


1. “Ma loodan, et mu lapsest kasvab sama eeskujulik katoliiklane, nagu ma ise.” -Madonna, lauljanna

2. “Kui jumal ei tahaks, et me loomi sööks, siis miks ta loomad lihast tegi?” -Sarah Palin, poliitik

3. “Suitsetamine tapab ja kui sa oled tapetud, kaotad sa väga suure osa oma elust. ”-Brooke Shields, näitlejanna

4. “Kui sa kirjutad muusikat, on väga oluline iga oma ideega pööraselt, tagajärgedele mõtlemata ning ilma kondoomita seksida!” -Lady Gaga, lauljanna

5. “Arvan, et geiabielu peaks olema mehe ja naise vaheline.” -Arnold Schwarzenegger

6. “Ma ei tahtnud eriti Jaapanisse reisida, sest ma ei armasta eriti kala. Aga ma tean, et kala on seal Aafrikas väga populaarne.” -Britney Spears, lauljanna

7. "Iga kord kui ma näen televiisorist vaeseid ja nälgivaid lapsi üle maailma, hakkan ma paratamatult nutma. Muidugi tahaks ka mina nii sale olla, aga mitte kogu selle kärbseparve ja surma keskel." -Mariah Carey, lauljanna

8. Tahan kindlasti, et mu poeg ristitaks, aga ma ei tea veel, mis usku... " -David Beckham, jalgpallur

9. "Kus Cannes'i filmifestival sel aastal peetakse?" -Christina Aguilera, lauljanna

10. "Ma oleks nii hirmul, kui ma oleksin geimees... Nad surevad ju AIDS-i." -Paris Hilton, seltskonnategelane

11. "Võlgnen oma vanematele nii palju, eriti emale ja isale!" -Greg Norman, golfimängija

12. "Ma ei pea dieeti! Ma lihtsalt ei söö nii palju, kui ma tegelikult tahaks." -Linda Evangelista, supermodell

Ei meelest läe mul iial...

 ... 7.september 2012.
Päev, mil sai selgeks, kui ootamatult ja eelhoiatusteta on võimalik kaotada lemmikloom.

Meil teatavasti kaks kraadet kodus vedelemas/pahandust tegemas. Üldiselt siiski pahandust teevad vähe, ollaks ju juba 9 ja 5 aastat vanad. Aga ega see vanus keela omavahel madistamast, teise seljast ampsatud karvatuustaka otsas aevastamist ega üksteise andunud pesemist/teineteise kaisus vedelemist.

Tolle reede hommikul ma tööle ei läinud. Rööbik käitus kuidagi veidralt - jäi miskitel hetkedel keset tuba seisma ja kräunus. Endal pilk suhteliselt sassis. Hakkasime teda jälgima, kuna tundus väga teistmoodi. Nina oli ka soe ja täiesti kuiv, seega miskit pidi toimuma.
Liikus mööda tube, seejärel jäi seisma ja näugus haledalt. Liikus jälle ning taas kangestus.
Kui ühe kangestuse ajal tegi tilgakese keset põrandat, oli minu peas asi selge ja paanika laes. Kassid muidu teevad ju häda ainult ja ainult oma liivakasti ja nüüd siis selline segadushetk.

Meenus kohe meie Saaremaa-kiisu Bella lugu. Kah isane kastraat ning valge (hiljem kirjandust uurides selgus, et eriti altid sellele pididki olema valged ja vist ka oranžid kastraadid). Ja kui nüüd keegi tahab hakata loengut pidama selle kohta, kuidas ei maksa siis ju kasse lõigata lasta, siis mingu puu taha ja pistku oks endale p****e. Elage ise suletud ruumides isaste kassidega, kes undavad emaste näljas ja märgistavad kõik võõrast lõhna kandvad objektid (eelistatult külaliste välisjalatsid). Ah et kassi koht ei olegi suletud ruumis? Et ainult õuekassid on kassid? Kui oksast väheks jäi, võtke suurem lisaks ja the same procedure... Õuekraaded on ühed tegelased, tubased siidikäpad teised. Vahepeale mahuvad veel ka need, kellele suudetakse pakkuda kombineeritud varianti. Ja kui kass on terve elu elanud siseruumides ja täis kõhuga patjadel lebanud, siis ta ei oskagi tahta ohtudest ümbritsetud, autosid, rebaseid ja kulle pelgama pidavat pulstunudkarvalist ja haisvakasukalist lühikest elu. Igale oma ja arvan, et kui loom on hoolitsetud-armastatud (ehk siis on võetud vastutus tema suhtes), siis pole vahet kas ta elab toas või õues, kuid kindlasti on vahe nende sigivuse reguleerimisel. Hooliv inimene ei lase neil ohjeldamatult sigida, et siis vastsündinud väetid vääksud merekooli või tänavale visata. Mida ilmselgelt teevad needsamad targutajad, kellel oksa valida käskisin.

Et siis jah, kahtlus nr 1 sai olema põieliiv/põiekivi. Ja Bella-loo hirmus oli paanika ikka sees küll. Igaks petteks natuke veel jälgisime ja kui kass ikka sassis pilgul mööda tube liigub ning iga natukese aja tagant kangestunult mitmeid minuteid keset tuba pissimisasendis püsib, siis pole asi normaalne. Kurjustama hakata polnud mingit mõtet ega teda jooksuga liivakasti vedama, kuna kui loom haige, siis tuleb tegeleda põhjuse, mitte tagajärjega. Käisin aga majapidamispaberi ja puhastuspihustiga järel ja uurisin tilkade värvi.

Värv muutus roosakaks. Ja väga kiiresti aina punakamaks. Selge, veri pissi seas. Lõpuks tundus, et ainult veretilgad, tea kas seal pissi seas oligi. Nüüd polnud enam muud, kui helistada loomaarstile. Meil siin neid 3, kuid lemmikloomadele on pühendunud 2. Üks oli liikvel muude kiirete väljakutsetega ning teine ei vastanud (hiljem sain teada, et viibis soojal maal puhkusel hoopistükkis).
Arst soovitas röntgenis ära käia. Kuna tegu reedega, siis peale kella 15 läheb röntgen kinni ja korraliselt avatakse taas esmaspäeva hommikul. Kiiresti-kiiresti kass vannilinasse (ei tahtnud teda transpordipuuriga traumeerida vaid enda keha vastas hoida), autosse ja haiglasse. Padavai inimeste röntgenisse ning kass siruli lauale. Ütlesime, et loomaarst liikvel ja saatekirja hetkel kohe anda ei saa, kuid maksame otse röntgenisse ja saatke vastus koheselt loomaarstile meilile. Leppisime temaga kokku, et kui meili juurde tagasi jõuab, siis vaatab üle.

Haiglas oldi väga mõistlikud ja abivalmid ning peale röntgenit läksime koju kassi jälgima ning arsti kõnet ootama. Veretilkade koristamine jätkus.

Tuli kõne arstilt, et kive põies näha pole, kuid tegu liivaga ning tulgu me tema juurde. Kohe.
Jälle kass vannilinasse ja arsti juurde. Arst tegi süsti, kirjutas välja antibiootikumid, andis nimekirja apteegi jaoks ja edasi jäi vaid parimat loota. Teadupärast loeb sellistel puhkudel sageli vaid kiire reageerimine, vikerkaaresilla taha minek võib olla päeva küsimus, kui juba nähtavad hädad kohal.

Antibiootikumide kuur oli paras huumor. Igal hommikul ja igal õhtul tuli tablett kassile kurku saada, eksole. Enamasti tegeles sellega Vanamees - võttis kassi sülle, avas ta lõuad, asetas tableti suhu ja kass neelas tableti alla.
Vahel aga olin ma üksi kodus ja siis pidin ise andma. Võtsin kassi sülle, surusin lahti ta lõugu.... surusin.... surusin... Kass vaatas mind suurte heitunud silmadega ja hoidis lõugu nii kinni kui kinni. Mina surusin täpselt samasse kohta kuhu Vanamees, kuid kass lõugu ei avanud. See ahastav/etteheitev pilk ta silmis... No midagi pole teha, mind ajas see ikka hullupööra naerma :D Lõpuks sai tablett ikka kurku lükatud ja siis oli aeg võidurõõmutantsuks :D
Mõned õhtud maadlesin ka väljasülitatud kleepuva tabletiga. Sõda oli korralik, kuid peale jäin alati :) Millegipärast Vanamehel polnud sellega kunagi probleemi, kuid eks kass tundis ära ka, et ma siuke pehmeke ja üldse mitte nii kindla käega.

Lisaks tuli kassile sööta mingisugust pastat ja 6 kuud ainult apteegi-krõbinaid. Veebruariga saab apteegikrõbinate kohustuslik aeg läbi, kuid eks me jätkame sellega profülaktika mõttes aeg-ajalt ikka.

Apteegis kinnitati, et aina enam ja enam tulevad kassiomanikud sama probleemiga. Tänapäeva moodne haigus.
Eks vanasti elasid kassid oluliselt teistes oludes ja olgem ausad - enamasti elasid nad ikka oluliselt lühemat aega kui tänapäeval. Ja kui kass jäi kadunuks, ei olnud see selline tragöödia kui täna. Lisaks olid nad liikuvama eluviisiga kui toas mõnulejad ega söönud enesele sisse kogu seda keemiat, mida tänapäeval kõikvõimalik manustatav sisaldab. Samas - eks ka kassid on aja jooksul tubasema eluviisiga kohandunud, kuid kellele mis kuidas mõjub. Nagu inimestegagi, eksole.

Terve reedele järgnenud nädalavahetuse sai paberi ja pihustiga kassil sabas käidud ja muudkui tilkasid koristatud, kuna kui see vaev peale tuli, siis ei ta suutnud selgesti mõelda ja kasti minna ning tõsta teda ka ei tahtnud, kui valudega maadeleb. Muidu äkki ei pigistagi enam tilku välja.
Jooma sundisin teda hoolega, söömine loomulikult polnud pea üldse teema. Istusin temaga joogikausi ääres ja meelitasin jooma.
Ühel hommikul ärgates avastasin aga pissiloigus magava kassi. Kõlab jaburalt, kuid see rõõmustas ikka tohutult. Une ajal oli pingevabalt piss vallandunud ja loodetavasti ka liiva välja uhtunud. Jah, mul koristamist-kraamimist meeletult, kuid kassi olukord hakkas sellest alates kiiresti paranema ja häda korral suundus nüüdsest taas kastile. Läks tal seal küll kaua aega, kuid vähemalt ei olnud enam tilkasid vaja mööda elamist jahtida.

Igatahes jah, Vidrik meil oluliselt elujõulisem ses mõttes, et armastab rohkem erinevat süüa, käib ja nurub kõike ja sööb ka palju erinevaid asju. Rööbik seevastu ei taha suurt midagi peale krõbinate - just avatud konservi sööb, toorest liha, kala ega muud huvitavat tema aga eriti ei taha. Vidrik ajab jälle toorest liha kahe suupoolega sisse ja eriti armastab piimatooteid (piim, hapukoor, rõõsk koor jne), kuid neid ma annan talle harva ja vaid väikese suutäie, kuna minu meelest teeb piim tal kõhu lahti.

Meil küll kaks krõbinakaussi ja kaks veekaussi kogu aeg kõrvuti, et vajadusel saavad ka korraga süüa, kuid ega neid krõbinaid ju kuidagi eraldada saa ning nüüd on ka Vidrik põieprobleeme raviva/ennetava apteegikrõbuski peal. Mis teeb kuu kulutused krõbinatele... Nojah :D Samuti olen ma nõus kasutama vaid ühte sorti saepuru segu pissikastis, mille olen aastatepikkuste kõikvõimalike katsetamiste tulemusel leidnud ja mis tõepoolest ei haise :D:D:D Seda meil aga ei müüdud ja tõin pealinnast või Saaremaalt (Saares kah üks pood, mis seda müüb). Nüüd aga selgus, et meil üks apteekidest võtab seda sisse ja jehuu, ei pea enam nii palju kalkuleerima, et millal uus vaja osta ja kas jagub järgmise Saares/Tallinnas käiguni või tuleb veebist tellida :D

Lisaks käin ostan lihakarnist kassidele värskelt loomakere seest eemaldatud südant, vahel ka maksa. Süda on ju puhas ja ikka kohe ülipuhas liha ja Vidrikule väga maitseb. Rööbik sööb ka vahel natuke. Lõikan südame parajateks tükkideks, kiletan iga tüki eraldi toidukilesse ja sügavkülma, et säiliks. Värske liha ju ei ole just kõige pikema säilimisega :)
Värsket liha saavad kassid igal hommikul ja igal õhtul, vastavalt siis võtan eelmisel õhtul paraja tüki külmikusse sulama. Siiani toimib suurepäraselt.
Kanapugud ja kanasüdamed lähevad kah hästi loosi. Hakkliha vahel ka, kuigi kui osta valmispakitud hakkliha, siis see enamasti on mingit muud jama täis, mitte niiväga liha. Seegi on mõistlikum karnist osta. Ahjaa, broileri- ja kalkunifilee lähevad neile kah hästi peale :)

Kui tahan mugavamat elu, siis on loosis konservid. Ja vot neid ma apteegist ei osta, siis oleks pankrot ka, kuna nad saavad ju värsket/pehmemat toitu kaks korda päevas. Kui konserv avada, siis söövad mõlemad, kui tegemist on purgis oleva konserviga, siis järgmine kord sealt võttes sööb Rööbik pika hambaga poole kogusest ja kolmandal korral vaid nuusutab. Vidrik peab kauem vastu, kuigi lõpu poole jätab järele. Kuigi purk seisab lisakaanega kaetult külmikus... Ei meeldi neile see variant. Kui aga tahan, et Rööbik ka pehmemat toitu sööks, siis tuleb osta neid väikeseid 100-grammiseid pakke, siis lakub kausi kah puhtaks:)
Aga jah, ega siis neidki toite igaüht sööda. Üldiselt varem mind ei huvitanud väga - kui pirtsutama hakati, ju siis pole kõht tühi ja jääk läks prügikasti. Nüüdseks olen aga hakanud koostisaineid jälgima ja aru saanud, et kassid on kuradima targad ja nad ei vali kallimat rooga mitte vaid "minu kiusamise" pärast vaid tõepoolest koostisainete pärast. Ja kui on olnud käegakatsutavas kauguses lemmiku kaotamine, siis tuleb enda peas asjad kas ringi mängida või siis mitte hoolida. Meie ei oska mitte hoolida, seega tuulutame rahakotte :D

Igatahes, seekord sai Rööbik terveks ja nüüd jälgime toitumist. Apteegikrõbuski üks ülesannetest on sundida kassi sageli jooma, mis omakorda aitab põiel kiiresti läbi käia ning liiva/kive/jmt ennetada. Samuti tuleb temaga rohkem mängida, et oleks liikumist. Õuekass ju liigub, kuid toakass... Õnneks nad omavahel madistavad ka, seega see tagaajamine ja puntras rullumine on kah paras trenn. Samas aga maitsevad need uued krõbukad Rööbule väga ja ajast, mil ta haige oli, on ta mingi kilo kindlasti juurde võtnud. Et varem väga sale kass on nüüd pontsakam :( Eks tuleb temaga rohkem tegeleda ja lasta tal vähem magada, kuid samuti eks aitab ka see, kui millalgi päris oma majja kolime. Siis saab õues ka kooserdada ja putukaid jahtida/puid vallutada :)

Kui nüüd kohustuslik ravikuur läbi, hakkan ostma/tellima ainult ja ainult spetsiaalseid krõbinaid, midagi pole teha. Oli aeg, kus kassid olid loomapoe toidu peal, kuid siis vahepeal olin natuke aega töötu ja seda endale lubada ei saanud. Ja edaspidi - kuna kassidel oli kõik ok, siis ikka kippus olema nii, et kuigi kuklas väiksed süümekad, siis enamasti sai ostetud tavalisi poekrõbinaid. Jap, tean küll, et selline tagasiminek ei ole hea, kuid jube mugav oli ju ka kassidele söök visata samasse korvi kuhu endagi toit. Ja nendega oli kõik ok ning kassid on erinevad - mõnele mõjub poetoidus sisalduv halvasti, teisel on suva.
Nüüd aga, kui selline laks ära käis, ma enam riskida ei julge ning poekrõbuskid lendasid koheselt prügikasti ja rohkem pole nad neid ka saanud. Ju siis meie valgele elukale poevärk ei sobi ja nii on.

Nüüd edaspidi neile toitu valides loen hoolega koostisosi. Ja tõepoolest - enamus poekrõbinatest sisaldab kõikvõimalikku jama, mida ma täie teadvuse juures küll loomadele ei annaks. Ja neilgi (üllatus-üllatus) mängib hind. Mida odavam, seda enam ballasti täis ja tegelikke vajadusi ei rahulda, ainult pargib organismi jamaga.

Kuid ega need lemmikloomapoedki just hiilga. Tavaline müüja leti taga ei tea enamasti ööd ega mütsi pakutavast kaubast ja oskab soovitada vaid enammüüdavaid tooteid või seda, mis on kõrvu jäänud, et hea. Tänaseks olen teinud mitmete kümnete tundide pikkuseid uurimisretki koostisosade maailma ning kassipidajate ja kliinikute foorumeis ning jõudnud järeldusele, et mis on jube hästi meil siin turustatud, ei pruugi üldse nii hea olla. Kindlasti parem kui poetoit, seda küll, kuid ma tõepoolest ei saa aru, miks lihasööjal loomal peab ülireklaamitud krõbin sisaldama enam kui kolmandiku teravilja??? Jap, ma saan aru, et õues elavad kassid söövad hiiri, kellede maod sisaldavad teravilja ja kass sööb selle ära, kuid 34-37%??? Ega see hiireke nüüd nii ja alati ainult teraviljapall kah ole!

Seega olen otsustanud katsetada hoopis teraviljavabade krõbinatega, kus suurim osakaal loomsel valgul. Meil vähem tuntud/reklaamitud margid, kuid natuke kahjuks kallimad kui reklaamitud stuff. Samas kirjutavad oma kogemusi sarnaste toodete kasutajad, et kulub vähem ja kakat kastis kah vähem. Ehk siis loom saab väiksemast kogusest vajaliku kätte ning keha tarbib enamuse sissesöödust ära. Kusjuures ma täiesti usun seda - hetkel saan kahe kassiga hakkama 3kg-ga apteegikrõbinatega kuus, kui varem läks tunduvalt enam kui kilo krõbinaid nädalas. Samuti on kastis junnid väikesed ja neid on olulilleliselt vähem kui varem. Ehk siis vähem söömist ja vähem sittumist, mis mulle tähendab ka vähem labidakesega kastis tuuseldamist :D Mulle sobib :D

Et siis jah, minu õppetund on käes. Loomulikult ei hoia haiguste eest ka kvaliteetsem toit ja läheb ikka nii nagu peab, kuid ma vähemasti teen endast oleneva. Ma tõepoolest ei taha pärast ennast süüdistada...

Sihipärases kütkes

Mõni aeg tagasi seadsin enesele sihiks läbi lugeda kõik "Minu ..."-sarja raamatud. Lihtsalt silmaringi laiendamiseks ja inimeste suhtumiste tundmaõppimiseks.
Tegemist siis Petrone Prindi poolt välja antavate kergete teostega, kus enamasti tavalised inimesed (mõnel kirjapildi sujuvamaks esitlemiseks keegi ka kaasatud) kirjutavad oma kogemusest mõnes muus riigis/linnas/piirkonnas elamisest.

Kaheldamatult huvitav näha, kuidas kaasmaalased maailma tajuvad ning kuidas kusagil sulanduvad. Samuti jõuab pea iga raamatu järel minus aina enam kinnistuda (mitte et seda vajagi oleks) teadmine, et olgugi meil pime-ja-sompus-ja-Savisaar-pealinnapeaks, on meil siiski äärmiselt mõnus elada. Eriti just arvestades kaasmaalaste sarnaseid suhtumisi ajakasutusse, laiad IT-ga/pankadega seonduvad võimalused/mugavused, vanemahüvitiste perioodid ja muu taoline. Midagi pole teha - palmioksa igapäevane õõtsumine akna taga ei kaalu vähemalt minu jaoks küll üles asjaajamise kiirust, kui mul järjekordne mõte kohest teostamist vajab.

Selle sarja raamatuid on tänaseks ilmunud 52+1. See 1 on sarja kokaraamat, kus erinevate tegelaste maitse-eelistused sees, kuid seda ei saa ma lugemisraamatuks pidada. 52-st tänaseni ilmunust on mul lugemata viimane, "Minu Jamaica", kuna see pole veel meie raamatukokku jõudnud. Enne lugemata neid osta ma aga kohe kindlasti ei taha, kuna meil kodu on raamatuid pilgeni täis ja mul vanemate juures on ootamas veel seinatäis. Enamasti ei ole need ka teosed, mida saaks pidada väärtkirjanduseks või siis tahta neid teinekord üle lugeda. Kuigi on ka selliseid, mida võiks ikka ja jälle kätte võtta, siis enamus on ikka suvalised päevikud ja emotsioon püsima ei jää. Aga huvitav lugeda siiski :) Ehk siis ostmisvääriliseks pean vaid neid, mis ei jää vaid tolmukogujateks riiuleisse vaid mida võiks sirvida teinekordki.

Panebki mõtlema, et meie seas tegelikult täitsa on neid seniavastamata kirjanikke. Mõni tegelane suudab suhteliselt lihtsad meenutused kirja panna niivõrd haaravalt, et raamat on loetud enne kui selle korrakski sulgeda saad (enamasti need 220-250 lehekülje ümber, mõned mahukamad, mõned õhemad) ning taaskord avastad, et paganas, varsti on hommik ja äratuskell. Samas mõni teine asukoht eeldaks justnagu midagi erilist, kuid jääb nii lahjaks, et järgmisel õhtul raamatut taasavades pead jupp aega menutama, millest siin hiljuti juttu oli. Tuleb tunnistada, et kahte raamatut ma lõpetada ei suutnudki ning mõned neist said loetud veidike diagonaalis. Samas oli üksjagu ka neid, mis tõsiselt üllatasid. Näiteks võis sisu olla absoluutselt mittehaarav (minu jaoks), kuid kirjastiil niivõrd voolav ja mahlane, et neelad ja neelad ja neelad... Ja mõni seevastu oli kirjutatud väga lihtsas stiilis, kuid sisu oli lugejani toodud ülimalt tõmbavalt, nii et raamatu käestpanemine oli suhteliselt võimatu.

Et jah, kirjutajaid on erinevaid nagu ka lugejaid. Küll aga leian ma, et tegemist on suhteliselt tänuväärse ettevõtmisega, kuna avardab maailmapilti läbi tavainimese mättavaate. Ma võin loetuga nõustuda või mitte, ma võin irvitada või häiruda, ma võin kedagi tunnustada või jobuks pidada, kuid need on vaated nende inimeste mätaste otsast nendel eluperioodidel ja nendes paikades. Ning usun, et vahetevahel oleks meil kõigil vaja natuke oma mätta pealt mujale vaadata - elu saab siis tegelikult palju lihtsam :) Aitab kujundada suhtumisi ja sageli ka leppida tõsiasjaga, et on asju mida sa muuta ei saa ning mida on targem aktsepteerida. Selle asemel, et aina viriseda ja vinguda ja Võsa-Petsile helistada.

Aga raamatukogus olen ma selles mõttes juba täitsa oma käpaks kujunenud :D Muudkui aga broneerin veebis teoseid ja kui tuleb meilile teade, et mind huvitav teavik on raamatukokku saabunud ja minu jaoks ootel, siis piisab sellest, et astun raamatukogu uksest sisse, kui juba sirutub käsi letiserva alla ning mulle mõeldud raamat ulatatakse mulle laia naeratuse saatel. Enam ei mingit dokumentide väljaotsimist ega muud. Käsi haarab raamatu, käsi ulatab raamatu, käsi võtab vastu raamatu. Tere, head päeva ja kogu diil :D

Et siis ootame aga edasi järgmisi sihtkohti ja aina enam valitud kirjaoskust:)

Lihtsalt väga hea :D

Kõlab küll veidi šovinistlikult, kuid mis teha, juhtub hetki kui see nii on :)

Tudu

Tegelikult ka - see on lihtsalt uskumatu, kui palju sügavama une saan ma unemaski kasutades!
Nii et tunnen lausa kohustust sellest kilgata - ehk leiab mõni unetu siit abi:)

Mõned aastad tagasi kasutasin maski ja magasin mõnuga. Siis suutsin maski kuskile ära kaotada, lisaks hakkasin üksi elama ning siis tekkis kerge foobia silmade poolvägisi suletuse ees.  Sinna see teema jäi.

Nüüd aga on uni vahel väga sügav, vahel hüplikum ja enne uinumist liiga palju mõtteid peas, mis sunnivad lakke vahtima. Selge, tuleb taas maski katsetada. "Turva" kõrval nohisemas, julgesin miski kuu tagasi uuesti proovida silmi vägisi sulgeda.

Ja tõepoolest, uni on pikk ja sügav. Isegi kui pole sellist tunnetki, et uni võiks kusagil läheduses hiilida, siis maski surve silmalaugudele annab juba suhteliselt lühikese aja pärast ajule käsu magada ja nii ma unedemaale suigungi. Kinnitab ka Vanamees, et magan sügavamalt ja vähkren/jutustan oluliselt vähem. Hommikulgi, kui läbi ruloo hakkab õrna heledust kumama, pole minul sellest aimugi, kuna mask hoiab minu teadvuses sügavat ööd :D
Ja mis pole üldse mitte väheoluline - kui Vanamees loeb enne und kauem kui mina (enamasti see nii on), siis ei taju ma absoluutselt, et miskine tuli mul kuskil peatsis põleks :)

Et siis jah, minu jaoks super leiutis. Ärkama hakates kergitan vaid aeg-ajalt katet ja piilun selle serva alt lakke kuvatavat kellaaega ning kui võimalust on, siis nohisen sekundi pärast juba edasi :D

Vastuolud lihahimu teemal

Teadmiseks, et 15.jaanuar on nüüdsest metsanotsu päev!
Lihahimulisena leian, et "liha", kes on minu maitseelamuste eest oma elu ohverdanud, tuleb igati austada.

Asi sai alguse sellest, et FB-s sattusid kokkamishuvilised taaskordselt oma menüüdest rääkima ning meie-pere-kokk Vanamees andis teada, et meil metsseapõrsas ahjus. Kõrvale basmati riis "kerge" rõõsa koore kastmega. Selle peale hakkas mitmest Eestimaa nurgast tulema infot selle kohta, kuidas erinevatel tegelastel samuti sama päeva õhtusöögiks valmimas erineval moel mooritud metsanotsud.
Kuna reeglina ei ole metsanotsu siiski päris iga päev tarbitav liha, siis leiti ühiselt, et see kuupäev tuleb talletada ja "rahva"kalendrisse sellekohane päev määrata :D Ja iga aasta siis vääriliselt tähistada.

Jap, armastan liha. Igas asendis ja igal moel.
Aga vot liha päritolu on minu jaoks piisavalt karm teema. Olen vahepeal isegi taimetoitluse perioode seetõttu üle elanud, et ei suuda liha süüa. Kui aga mingisugune kogemata ette sattunud info taas piisavalt kaugele ajusagarike vahele taandub, taastub ka minu lihahimu ja hakkan aga jälle liha sööma. Ma lihtsalt olen tugevalt karnivoori tüüpi, mis teha. Seda nii kehatüübilt, olemuselt kui ka veregrupilt. Kuid siiski on liha puhul oluline, et mida ei tea/näe/kuule, seda pole olemas. Ja no mis ma siis sõdin, eksole.Minu kehal ka ju vajadused.

Küll aga ei ole ma suutnud kunagi süüa teadaoleva kodulooma liha. Olid meilgi vanasti maal sead, kuid kui mulle taheti neid serveerida, siis pidi mingit hullu petukat eelnevalt tegema. Ma pidin veenduma, et liha on pakendatud müügiks ehk siis tootmise/kaupluse jäljed pidid markeeringuna peal olema. Kodus kasvanud loomad olid minu jaoks kõik lemmikloomad ja neile hambaid sisse ei lööda. Samahästi võiks ma siis ju oma kassid nahka pista, eksole...

Praegusel ajal toob üks naaber meile värskeimast värskemat metslooma liha. Vanamees ostab talt ainult noori loomi - metsanotsu põrsast, põdral/hirvel vasikat jne ning teatud paikkonna tükke. Mistõttu on see liha reeglina õrn ja maitsev.

Siin aga tulen taas mina oma emotsioonidega mängu. Mina seda liha toorena näha ei taha. Kui on nt pool põrsast, siis peab Vanamees selle niimoodi ära tükeldama, et mina ei näe. Samuti ei taha ma kuskil liharäbalatki vedelemas näha ning köök peab peale tükeldamisprotsessi taas läikima.
Samuti ei valmista ma sellest lihast kunagi midagi ise. Ma ei saa seda enne kättegi võtta, kui ta pole juba küps ja isuäratavalt lõhnav. Esimene kord, kui mina seda liha vaatan või puudutan, on siis, kui seda enesele taldrikusse tõstan. Muidu olen võimeline lihtsalt nutma purskama ettekujutuse peale, kuidas see väike põssa veel hiljuti ringi vudis või millised imelised Bambi-ripsmed sellel hirvekesel olid.

Jajaa, ma tean, et jahimehed peavad olusid reguleerima, et asjad käest ei läheks ning see kõik on loomulik (ning maitsev) elu osa, kuid mina tahan siiski liha tajuda anonüümsena. Ja tean ka seda, et metslooma liha on stressivaba ehk siis teda pole viidud tapamajja, ta pole tundnud surmahirmu, käib vaid põmaki ja asi ants.
Selles mõttes ju kõik ok.

Aga siiski ise näppima olen ma nõus vaid anonüümset liha ehk siis seda (tõenäoliselt) stressis olnud lihakäntsakat, mis poeletil vastu vaatab. Isegi täiskujulise broileriga on mul raskusi... Hea, et eelistan rammusaid koibi, siis pole vaja seda harkisjalgset laipa näppida :)