Mul vist on täna igav et sellisest asjast kirjutama kipun:) Ja ennast tundes kardan, et jutt tuleb pikk. On ju teatud inimesed kes naudivad enda "hääle" kõla. Paistab et olen üks neist;) A no ei suuda teisiti.
Inimestevahelised suhted on ühed veidrad asjad. Seekord mõtisklen paarisuhete teemal. Ja et ei arvataks et ma siin tõde kuulutada üritan, siis teadmiseks, et see on puhtalt minu isiklik arvamus, ma ei pretendeeri tõekuulutajaks.
Viimasel ajal olen kuidagi eriti kuulma-nägema-jne hakanud igasugu mõraseid suhteid. Tea kas ühiskond on käest läinud, minu silmadelt on kate langenud või olen jõudnud lihtsalt sellisesse ikka kus sinisilmsus enam aktuaalne pole ja kuulen seetõttu igasugu huvitavaid asju?
Kuidagi kipub olema nii, et paarisuhtes inimesed peavad teineteist üksteise omandiks. Ei, pigem nii, et „tema on minu omand aga minu vabadus ja tahe jäägu minule“.
Olen ka mina elukaaslast isiklikuks varaks pidanud. See teeb lõppkokkuvõttes alati haiget, kuna siis sa paratamatult eeldad teiselt midagi. Eeldamine on halb.
Mõistusega võttes usun, et inimesed on siiski indiviidid ja igasugune piiramine paneb justnimelt rakmetest vabaks püüdlema.
Pühendumine teisele peab olema vabatahtlik. Ja sundida teist pühenduma lõppeb varem või hiljem krahhiga. Tänaseks olen natuke juba elult jõudnud vastu pükse saada ja no midagi ei ole teha – peale mõttemaailma muutmist tunnen end ütlemata kergelt ning mul oleks justnagu tiivad...
Kaaslast ei saa omada. Kaaslast ei saa muuta. Sa kas lepid temaga sellisena nagu ta on või lähed oma teed. Nii lihtne see ongi.
Hiljuti sattusin pealt nägema endiste elukaaslaste sõnavahetust. Mul oli neist nii kahju. Inimesed, kes kunagi on teineteist väga armastanud, ei saa nüüd muudmoodi suhelda kui klähvides. Mind tegi sellise asja nägemine ütlemata letargiliseks ja nende üle kurvaks. Ja mul on pagana hea meel, et mina oma eksidega hästi läbi saan. Kui üks neist ära peaks keerama ja minu argipäeva segama hakkab, siis kõhklemata saadan selle eksemplari kurele, kuna mineviku ja tuleviku vajadusi ei saa segamini ajada. Ükskõik kui kallis see minevik ka on. Siiani paistab ekside koha pealt küll et olen oma elus teinud väga häid valikuid. Väga mõistusega, inimlikud ja kindlameelsed mehed on olnud. Olen väga õnnelik et nad on mul elus olemas. Ok, vahel küll viimasega sõdime, kuid seda seepärast, et oleme mõlemad oma väga erineval moel kirglikud ja emotsionaalsed ja meie hammasrattad lihtsalt hõõruvad vahel. Aga saame hakkama ja ta on endiselt mu elus ütlemata oluline. Samuti ka minu tark ja karismaatiline eksabikaasa.
Ema tegi huvitava tähelepaneku – mul pole olnud ühtegi poiss-sõpra, abikaasat või elukaaslast kes oleks vanemate hirm. Et kõik on olnud keskmisest intelligentsemad. Hea kuulda:) "Naiste lemmikud" mulle tõepoolest ei istu kuidagimoodi... Mina hindan aju... Pigem olgu kole kui kurat, kuid mõistus on esmatähtis.
Mitte kuidagi ei suuda mõista naisi kes on nõus end mehe nimel alandama. Nuiama, paluma, ähvardama. Mina ei suudaks seda. Viimase eksiga oli lahkuminek minu jaoks meeletult valus. Olin veendunud et tegu on mu elu armastusega ja siis järsku ilma korralike seletusteta sai see otsa. Pidin hulluks minema!!! Kuid ta nägi mu pisaraid täpselt üksainus kord – meie laialimineku päeval. Never ei suudaks ma ta ees enam ulguda. See oli tema valik ja no mida ma sinna teha saan? Ei saa ju valida teise inimese eest.
Samuti ei mõista ma seda, miks hakata hetke-kaasale ette laduma, kui eksi suhtumine haiget teeb. Milles uus kaasa süüdi on? Kui V-ga laiali läksime, siis veidi aja pärast meie suhtlemine jätkus, mis teha. Temal oli selleks ajaks uus elukaaslane. Eks ta kipub enamjaolt nii olema, et mees on kiiremini uuele avatud ja naine rohkem olnud suhtes kinni.
Oi kui haiget mulle tegi kui ma nägin et tegelikult on ta teisega, mis siis et mina usun lolli järjekindlusega et minu suhtes on tal tugevamad tunded. Ma lihtsalt keeldusin uskumast et ta eelistab teist. Uskusin et ta vaid karistab mind ja hiljem mõistab oma eksitust ja tuleb roosamanna.
Ei tulnud. Elu läks edasi, sain aru oma lootuste rumalusest ja sõbralikult tõmbasin kõigele kriipsu. Muidugi jääb ta mulle alatiseks meeletult oluliseks, kuid miks püüda tuult väljal? Andsin ka endale võimaluse silmad lahti ringi vaatama hakata ja läksin oma eluga edasi.
Öeldakse, et see kes tõeliselt armastab, laseb teisel minna kui too seda soovib. Tahad ju et sulle kallis inimene oleks õnnelik? Ja kui ta seda sinuga ei ole, siis miks teda meeleheitlikult enda küljes hoida? Sellest tõdemusest johtuvalt usun, et mina olen tundnud tõelist armastust. Sest ma olen lasknud minna ja mitte sealjuures taevast ja maad kokku neednud. Ju siis niipidi on parem. Hoolimata sellest kui valus see mulle endale oli. Ta teab kui valus see oli, oleme sellest rääkinud. Rahulikult. Tal on loomulikult kahju, kuna temagi ju hoolib. Endiselt Aga see ei muuda ju midagi...
Seetõttu ei saagi ma aru neist, kes nui neljaks üritavad uue kaasa elu ära rikkuda ja teatavad, et kui nemad ei saa ekskaasat, ei saa ka see teine. Ja siis otsivad võimalusi et haiget teha. Krt võtaks, ainus oinas on ju ekskaasa (juhul kui too pole päris aus olnud), kellele tuleks haiget teha, mitte tolle uus kaaslane. Oma tunnete ja pettumustega võiks igaüks ikka ise hakkama saada.
Samuti ei saa ma aru enese alandamisest. Kus püütakse kaaslast kinni hoida nutu ja halaga, et ilma ei saada hakkama või lausa tehakse enesetapp jne. Seda praktiseerivad nii mehed kui naised. Mul ka nooruses üks ähvardas endale otsa peale teha. No kui loll saab olla? Kas tõesti on mõni sigatsev (või lihtsalt lahkuda sooviv) kaaslane väärt seda et mina oma eluküünla kustutaksin? Kamoon! Mul on pere ja lähedased, kes on palju rohkem väärt kui mingi eks. Ja neile sellist valu teha? Milleks?
Mul pole aimugi mis sellest tüübist on saanud kuid usun siiralt et ta elus. Ja kui oli nii loll, siis kuidas saan mina selle eest vastutada? Oleksin pidanud temaga jääma ja õnnetu olema???
Kunagi keegi tark inimene ütles mulle, et armuke tuleb valida selline keda saab usaldada. Kes ei hakka ennast ellu toppima ja kes saab aru kust jookseb piir. Ja kui on lõpp, siis on lõpp.
Üldiselt ma taunin armukeste teemat. Siiski aga kui ei saa teisiti (sest ega kõrvaltvaataja ei saa alati näha mis toimub suhte sees ning miks asjad on läinud nii et otsitakse tuge/lohutust/midagi muud kellegi teise juurest - maailm on liiga kirju selleks et kõike üheselt võtta), siis peaks olema korraldatud nii, et vaid armukese omajal on süümekad ja halb jne. Las elab ise selle teadmisega. Pere ei tohi never sellest teada saada. Peret tuleb kaitsta iga hinnaga kõrvalise valu-/probleemitekitaja eest. Siit taaskord põhjus miks valida armuke keda saab usaldada. Sest olgem ausad - armukesest perele rääkimine on enda süüst puhtakspesemine. Oi-oi-kui-paha on olla jne, kuid rääkinult hakkab ikka kergem. Ja siis? Tegijal oli süümekad, kuid samas on mälestustes mõnu, teadasaajal pole mõnust halligi, on ainult valu. Seega pean mina ülestunnistusi mitte aususeks vaid isekuseks.
Njah, kuidagi söödab elu selliseid asju ette mis panevad silmi avama. Et paarisuhted ei olegi selline roosamanna nagu noorena sai usutud/unistatud. Kohutav kui paljud lähevad laiali... Samas on hea näha et on palju ka õnnelikke paare:) Loodan siiski et õnnetutel valu läheb mööda ja kunagi paistab taas päike. Mina tean et paistab:)
Isiklikult olen hakanud arvama, et suhteid ei maksa võtta liiga tõsiselt. Siis on oht väga haiget saada.
Tõsiselt saab neid võtta alles siis kui esimene armumine möödas ja näed kas teine pühendub sulle või mitte. Algusaegadel antud suured lubadused reeglina ei maksa midagi. Samuti ei loe sõnad, loevad teod. Juttu ajada oskab ju igaüks. Tegutsevad aga vaid need kes tõeliselt hoolivad. Selle tunnetad ära kui õige aeg käes. Ja nii ongi võimalik selekteerida.
Kardan inimsuhetes haiget saada ja seega on lihtsam meelestada end nii, et ei saaks haiget:) Sest suhtumist muuta saab vaid enesel, teisi muuta üritada ei maksa.
Pärast seda otsust on mul hakanud nii kohutavalt kerge:) Milleks põdeda? Elu läheb nii nagu peab, ei ole vaja üle planeerida ja ette kujutada:)
Veelkord - tegu minu isikliku arvamusega ja minu suhtumine paarisuhetesse. Ei arva et kõik peaksid minuga sama meelt olema.
Sama suhtumine kandub ka muusikasse. Postitust sundiski kirjutama asjaolu, et autoga sõites tahaks vahel äramängitud plaatide asemel raadiot kuulata ja no kohe mitte midagi ei ole kuulata! Järjest peab kanaleid näppima, kuna kõikjalt tuleb sellist kiunumist et süda läheb pahaks. Ma ei või kohe mitte.
Huvitav kuidas koer nad omaks võtab? Usutavasti võtab. Ja mis tal üle jääbki:) Ta nii sõbralik ja usun et tal hea meel kui kaaslased endale saab. 
Meeletud õunakogused sel aastal puude otsas ja - all. Meeletud. Kui korjata kärutäis õunu ja teatada naabrinaisele, et tule vii ära (tal palju loomi ja õunad lähevad lehmadele), siis selleks ajaks kui ta kohal on, on puude alused taas õunu täis. Ja puud ei ole üldse mitte tühjemad. Hämming.
Kodus ootas meid meie röövel. Ta suudab nii palju erinevaid ilmeid näole manada et...
