neljapäev, mai 01, 2008

Pöial ja kontsad


Kevadeti tekib sageli tuhin suurpuhastust teha.
Rõduuks valla, aknad pärani, päikesevalgus tubasid üle ujutamas, kassid rõdul nautlemas, lemmikmuusika üürgamas ja mina laamendamas. Justnimelt laamendamas, kuna sellises olukorras tekib mul alati vastupandamatu vajadus kõik mööbliesemed ringi tõsta ja elamisele uus ilme anda. Ma kohe kuidagi ei saa selle vastu. Hiljem küll on veidi keeruline mõistatada kus miski asub, kuid see pole märkimisväärt.

Nii ka möödunud nädalavahetusel.
Küll aga läksin ma diivanit ringi paigutades veidi liiale. Igavesti raske teine ja kogu kehaga punnitades libisesin ning maandusin tuge otsides kättpidi omaenda käekestega valmistatud keraamilisse kaussi. Pöial tagurpidi ja kauss kildudeks.
Vigisesin siis natuke omaette, kuna pöial tegi põrguvalu. Leotasin teda külmas vees, kuid nüüd ikka poole käega.

Tänaseks on siis pöidla padi potisinine, veidi hakkab ilmuma ka rohelist tooni (vähemasti ilus värviline) . Oli ja on kena kõva pallike. Ilus ümar. Kuigi õrnalt juba "vajub tagasi". Enam põrguvalu ei tee, pigem tuim.

Kuidas krt on võimalik sukka jalga tõmmata, kui ühe käe pöial ei toimi? Vastus - ei olegi võimalik. Õnneks on võimalik mõningaid riideid selga sikutada ülejäänud sõrmi labidana kasutades, seega ilma püksata ei ole jäänud.
Mitte miskit haarata ei saa selle käega, kohe mitte miskit. Ja kui unustad ära ja haarad, käib pöial aga jälle tagurpidi. Vot siis on valus:(

Ja see on vaid ajutiselt ühe hädise pöidla probleem. Südamest imetlen neid, kes puuduvate jäsemetega või nende osadeta toime tulevad. Respect. Ise võtad kõike nii endastmõistetavalt ja kui ei toimi, siis imestus suur.

***
Teate, see keskkonnasõbralikkus hakkab mulle vaikselt närvidele käima. Räägitakse, et kasutage ühistransporti jne. Mina ju ka juba kuu aega kasutan, hetkel hädavajadus, kuid alguses tundus rõõmustav. Enam niiväga mitte.
Vahva on inimesi näha. Vahva on peatuse ja sihtkoha vahel jalgsi liikuda. Vahva ei ole aga graafikutest aru saada.

Igas peatuses on väljas ajatabelid. Mina oma algajalikkuses eeldan, et need on seal selleks, et siis tead millal milline transport nimetatud punktist läbi sõidab. Lihtsameelne:) Kuidagi möörfilikult on ikka nii, et kui saabud peatusesse õigeks ajaks või mõni minut enne, näed lahkuva bussi tagumenti. Kui siis eeldad, et järgmine buss tuleb ka graafikust varem, siis see tuleb tingimata hiljem. Ainus aeg, mil ta tuleb varem, on siis, kui otsustad passimise asemel järgmisesse peatusesse jalutada. Siis tegeled jälle kontsadel kiirusrekordite püstitamisega, et bussiga üheagselt peatuses olla. Sest ega sind keegi ootama ei jää, sulgevad ka nina alt ukse.

Üldiselt olin ma juba unustanud kui kiiresti ma suudan kontsadel joosta. Tegelikult ikka kohe päris kiiresti:) Ma ei ole kindel et ma tossudes kiirem olen.
Kuna see lidumine on iga hommiku lahutamatu osa, siis võin kiidelda, et viimased nädalad tegelen hommikuse virgutusvõimlemisega. Pulsi lööb küll korralikult üles, kuid vähemasti on uni silmist pühitud, kui lõõtsutades ja võidurõõmust särades kättesaadud bussi astun.
Et siis kui Vabaduse platsi kandis näete keset hommikusagimist hirmsa kontsaklõbina saatel ja mantli lehvides üht sprinterit ajarekordeid püstitamas, siis võite üsna tõenäoliseks pidada, et sattusite minu treeningute tunnistajaks.

Loodan olla mõistev ja vahel ka edaspidi ühistransporti kasutada, kuid karta on, et see saab olema pigem siiski erand kui reegel. Enne peab ühistransport kasutajasõbralikumaks muutuma.
Aga seniks õhtuti, kui kusagile kiirustada ei ole tarvis, sõidan vaid kesklinnani ja sealt edasi koju lähen jalutades. Paar sammu üle Toompea ja kohal. Äärmiselt nauditav.

6 kommentaari:

Marjakas ütles ...

Ma olen kontsadel jooksmises sama osav. Tallinnas olen laisaks muutunud. Las see troll või tramm läheb, nagunii tuleb varsti uus. Aga proovi sa Tartus millestki maha jääda! Kohe pooletunnine pauk. Siis seal saigi lidutud nagu hullumeelne. Õnneks väikeste ekspressbusside juhtidel jäävad püsisõitjad nägupidi meelde ja siis kui nad sind jooksmas näevad, peatavad poolel teel peatusse ja võtavad sind peale.

Kontsadel jooksmine iseenesest on tõesti harjutamise küsimus. Mõni siis maigutab suud, et kuidas sa selliste kümnesendistega küll kõndida saad... Ja siis tuleb vastata, et ma võin neil ka joosta, kui vaja.

Sipsik ütles ...

Jep, miks siis üldse kontsasid kanda kui neil mugav liikuda ei ole, eksju.
Leian ka, et iga naisolend, kes soovib kontsadel kõpsutada, peaks seda kasvõi treenima, et see oleks mugav ja loomulik. Siis pole ka kiire jooksmine probleem.
Küll aga võiksid kontsad alla panemata jätta need, kes neil kõndida ei suuda. Kas siis viltu nagu Pisa tornid või kõverdatud põlvedega, nii et kõnd meenutab kaelkirjaku kõmpimist. Vahel lausa ahastusega vaatad mis tänavatel toimub...

Üks on kindel - kontsadel peab rühti hoidma. Ja minu meelest konts lausa sunnib end sirgu ajama, ei kujutaks sellist haledat koperdamist ettegi.
Minul oli omal ajal heaks kooliks võistlustantsu trenn - alati kästi harjutada kontsadel ja nii see sisse jäigi:) Muidu aga - rühti jälgida ja küll see mugavus ka tuleb:)

Dreamlamb ütles ...

Tervitused pöidlale :P Tean seda abituse ja äpu tunnet väga hästi. Aastakene tagasi läks mul käeluu katki. justnimelt, läks. ise läks. tegelikult aitasin veidi kaasa, aga ainult hästi veidi. lõin nimelt käe servaga (seal kus väikse sõrme liigutamiseks vajalikud luukesed on) vastu poisssõbra tiivakonti, kuna ta natukene hirmutas mind koleda õudusfilmi häälega peale kinoskäiku. Alguses oli nalja kui palju, aga peale hiigelsuure kipsiga arstijuurest naasmist enam nii naljakas ei olnud. riideid selga ei saanud ja duzzi all käisin kilekott käeotsas. nuttjahala. Igaljuhul hea et sul niigi hästi läks ;)

Sipsik ütles ...

Pidi ikka väga õudne film olema:)
Kusjuures mul vend murdis nooremana pidevalt sõrmeluid niiviisi - palli mängides lõi vastu kellegi kätt ja järgmine sõrm läks:)

Anonüümne ütles ...

või siis sõbra kella vastu, nagu ma mäletan :)
tal olid need sõrmeluud ikka kuidagi väga rabedad, ei tea kas praegu on tugevamaks muutunud? ;)

Sipsik ütles ...

:D
Sõrmi enam murdnud pole, nüüd aga on murdnud kaks korda käeluu.
Kord siis, kui vältis rulluiskudel ühele tütarlapsele otsasõitu (kihutasid teineteisele vastu pimedas kurvis) ja teine kord oli vist ATV-ga mingi kräšš.