Teletorn

Niisiis, sügisel saab 10 aastat Tallinna kolimisest, kuid veidral kombel polnud ma senimaani sattunud teletorni linna vaadet nautima...
Noh, sai see viga siis parandatud.
Tuleb tunnistada, et ülevalt oli väga hea vaade ja vägagi huvitav oli ümbrust vaadata ja avastada tuttavaid objekte lindude lennukõrguselt.


Küll aga üllatas mind sealse restorani võimetus kohaneda. Ei mingisugust konditsioneeri, sinised sätitud kardinad ja valged laudlinad (kusjuures olid "peenelt" asetatud klaasidesse ka valged rätid, ainult et mitte servjetid vaid tavalised valged paberist salvrätid... no mõjus veidrana, noh!). Midagi peent ei saakski sinna kujundada, kuna nagunii siiberdavad laudade vahel ja küünitavad akendeni turistid ja muud sarnased, kuid siis võikski sealne keskkond olla selline lihtsam ja baarilikum, mitte odavalt peenutsev. See oli asi mis hämmastas, muu mulle sümpatiseeris:)














Veidrat juhtus ka. Hakkasime just lifti tellima, et alla sõita, kui saabuv lift kinni jäi... Sees olid soomlased, kes siis kolistasid seal ja no eks oleks ju eneselgi suhteliselt kõhe tunne olnud 169m kõrgusel liftis kinni olla...


















All fuajees on väga huvitavad vitraazhid, neid uurisin kohe põhjalikult:)














Samuti on huvipakkuvaks fotojäädvustuste ekspositsioon teletorni ehitamisest ning algusaegade tööst, samuti augustiputshi aegadest.

Igatahes on mul nüüd hea meel, et lõpuks ometi olen tornis ära käinud ja oma üllatuseks avastanud, et meie pealinn on õnneks siiski üllatavalt metsane:) Loodn siiralt, et nii jääb see veel vähemalt mõneks ajaks...

Oimaivõi...

Täitsa pael ikka!
Käisin täna Mõigus autol järel ja tööle tagasi (Õismäe külje alla) sõitsin esimest korda elus täitsa üksi liikluses olles!
Appi kui kohutav see oli.... Kartsin, et ma suren sinna autorooli. Iga auto käitub ju erinevalt ja minu oma osutus üllatavalt püssiks. Eks ma muidugi harjun ja harjutan, kuid esimene kord oli küll kooooohutav tunne! Kaalun nüüd, kas koju minna autoga või jätaks auto tööle ja läheks bussiga:DDD
Oehh.... Polegi nii lapsemäng... Ise oma varandust roolides on ikka esialgu siuke hirm naha vahel. Õppesõiduautos võisin ju ässata ja end vana kalana tunda, nüüd aga hoopis teine tera.....

Sõidueksam

Niisiis, täna kell 12 jõudis kätte kauaoodatud aeg, mil ARK-is sõidueksam kirjas oli.
Hirmsal kombel vedas, et mind vahepealsesse auku paigutati, vastasel juhul oleks alles juuli teisest poolest esimesed ajad võimalikud olnud.

Nonii, jõudsin siis kohale ja mingi hetk tulid eksamineerijad välja. Sõiduõpetaja otsis siis minu oma üles ja tõi auto juurde. Tüüp oli jube sõnaaher ja paistis hästi karm. Mul hirm nii suur et kuumasin üle kere!!! Ja mõnes kohas siis üritasin temaga ka suhelda, et oleks pingevabam, kuid tüüp ei võtnud kohe üldse vedu. Ja see hirmutas veelgi rohkem!!!
Hiljem muide kuulsin ühelt oma töökaaslaselt, kes on ka sõiduõpetaja ühes koolis, et too tüüp (keegi Rein, perenimi juba ununenud) pidavalt tohutult karm ja kriitiline olemagi. Et ei pidavat naljalt läbi laskma.

Noh, alustame siis sõiduga. Mina nii lootsin, et läheme juba klassikaks saanud Hiiu väikestele tänavatele, kus palju parema-käe-reegleid ja nipikohti ja ühesuunalist liiklust. Sellepärast lootsin, et olin selle endale nii selgeks juba sõitnud ja lootsin sealtkandist head tulemust saada. Enim vihkasin ringe ja reastumisi ringidel jne.

Ja minu õnnetuseks just Õismäe ja Mustamäe kanti mind suunatigi. Terve Õismäe ju ringe ja ringikesi täis ja igavene kepp nendega.

Nii, enda arvates sõitsin siis korralikult ja hoolega jälgisin et kiirus oleks õige, mitte aeglane ega kiire ning jalakäijaid ja ühistransporti ja kõikvõimalikke märke jälgisin kah hoolega.

Lõpuks siis tõi tee meid tagasi ARK-i parklasse ja kui ära olin parkinud, siis võeti kätte hindamise leht. Olid sellised veerud nagu "hea", "rahuldav" ja midagi veel, tõenäoliselt siis "ebarahuldav" või "mitterahuldav". Enne seda kui ristikesi märkima hakkas, sain korraliku koosa selle eest, et sõidan nagu veneaegne taksojuht. Et igasugu reastumistel küll veendun ilusti peeglite abil, kuid suunda ei lülita sisse mitte 3 sek enne manöövrit vaid umbes 1 sek enne. Aga et selle aja jooksul võib keegi otse minu tagant hakata manöövrit sooritama. Ja et see oli täiesti korduv, mitte ühekordne paha lugu. Muu sõiduga oli ilusti rahul.

Mõtlesin siis seda koosat kuulates, et huvitav millal nüüd järgmiste eksamite järjekord on. Mingi hetk siis eksmineerija küsis, et "mis päev täna on?". "Esmaspäev," vastasin mina. "Ma usun, et reedeks on load valmis ja võid neile järele tulla," vastas tema ja astus autost välja.

Vaatasin siis ka eksamilehte ja kõik oli märgitud "hea", ainult see reastumiste teema oli "rahuldav".

Ja nüüd ongi olukord, kus ma ise ka ei saa aru mis juhtus:) Et saingi load tehtud ja kõik eksamid esimesel korral:) Oehh, kuidagi selline eufooriline tunne on hetkel sees..... Ja ikka veel hämmingus... Ja üritan siis nüüd juba aegsasti suunatulega märku anda, enne kui manööverdama asun:)

Kummaline...

Täna õhtul Selveris nägin midagi nii kummalist, et siiamaani ei saa aru kas ma ikka õigesti nägin...

Nimelt maksis minu ees kassas üks naisterahvas sularahas ning müüjanna luges talle pisipudi paberrahasid ja natuke münte tagasi. Naise kõrval seisis üks üsna räsitud välimusega elu hammasrataste vahele jäänud mees, kelle ainus eesmärk paistab olevat odava alkohoolse joogi tarvis kopkast kokku korjata.

Kui müüjanna oli mündid letile asetanud ja naine neid piisavalt kiiresti sealt ära ei võtnud, sirutas mees määrdunud käe ning rahulikult korjas mündid enese pihku. Naine ei osanud kuidagi reageerida ka vaid lihtsalt pahakspaneva ja samas ehmunud pilguga tõmbus veidi eemale. Seejärel jalutas mees rahulikult poest välja.

Mõtlengi siin nüüd, et kas on see üks uus viis raha hankimiseks..... üsna nahaalne pealekauba.....
Või äkki ma vaatasin sinnapoole lihtsalt valel hetkel ja jäin olulisest ja seletavast eelinfost seega ilma... Igal juhul oli see natuke segadusttekitav ja ootamatu...

Juhtum elust ;)

Juhtunu leidis hiljuti aset ühes Eesti väikelinnas.

Läks noormees ühte kohvikusse, et natuke läpakaga tööd teha ja kerge näks võtta. Valis siis pirukaid ja magusaks võttis ühe shokolaadi, kuigi ta muidu eriti shokolaadi ei hinda. Aga no tuli seekord selline isu peale.

Istub lauas ja sööb ja nokitseb arvuti kallal. Pirukad söödud, vaatab ta üllatusega, kuidas tema vastas istuv vanem meesterahvas avab tema shokolaadi ja murrab sealt tükikese. Seejärel pistab selle endale suhu. Oleks siis et küsiks või kasvõi ütleks midagi. Aga ei, sööb vaikides.
Noormees siis sirutab samuti käe ja murrab ka endale tükikese ja ilma midagi ütlemata hakkab seda sööma. Vanamees, kes endiselt midagi ei ütle, murrab järgmise tükikese. Seepeale taas noormees ja nii nad siis vaikides ja üksteisele pingsalt otsa vaadates ning kordamööda aeglaselt tükikesi murdes selle shokolaadiga lõpuks ühele poole jõudsid. Et siiski enda omandiõigust söödud shokolaadile maksma panna, võtab noormees lõpetuseks ümbrispaberi ning rõhutatult demonstratiivselt kägardab selle kokku.

Selle peale lahkub vanamees kohvikust ning noormees, kergitades oma läpakat, leiab selle alt enese ostetud shokolaadi…

Hiljem on see noormees mööda linnakest liikudes kangesti üritanud nimetatud vanameest leida, et talle lugu ära seletada ja valurahaks shokolaad kinkida, kuid senini tulutult.

Seda lugu kuuldes ei ole ma veel siiamaani suutnud naeru pidama saada! Kujutan ette mis tunne sellel vanamehel võis olla ja kui hukkaläinuks ta tänapäeva noorust võis pidada:)

Olen minagi lollustega tegelenud, nagu näiteks ühistranspordis toru asemel kellegi käest hoidnud või mahla taldrikule valanud või kummalisi asju külmikusse pannud ja hiljem paaniliselt otsinud, kuid õnneks päris sellist juhtumit minu pagasis tänaseni veel pole…

Loojang

Eestimaal on ikka ilus elada küll....... Pilt tehtud Paljassaare poolsaarel Katariina kail.

Teooria ja plats

Nonii, eile jõudis siis kätte kardetud teooriaeksami päev.
Ega see ligi kuu aega passimist ja ootamist eriti meeldiv ei olnud, samas aga ei sundinud õppima ka. Lahendasin internetis natuke teste ja tuleb tunnistada, et see on teooria õppimiseks parim viis! Vähemalt minu jaoks oli.
LE oli aga siiani avamata ning eile hommikul ärgates hakkasin siis paaniliselt LE-d lugema. Kuna eksam algas kell 11, siis ukse taga oodates veel lugesin ja üsna napilt jõudsin siis selle läbi.

Eksamil oli inimesi paarikümne ringis. Selliseid verisulis noori oli üllatavalt vähe, enamus olid üsna minuealiste moodi. Normaalne, siis ehk natuke aru kah rohkem peas…

Eksam ise nägi välja nii, et kõik inimesed pandi ruumi servades, seljaga üksteise suunas, arvutite taha istuma. Kell kukkus ja eksam algas. 30 küsimust ja 30 minutit. Iga küsimus ilmus ekraanile eraldi, seega oli keskenduda lihtsam
5-6 minuti möödumisel olid mul järsku küsimused otsas ja ees küsimus, et kas loen testi lõpetatuks? No mitte ei julgenud nupule vajutada… Piinlik ju ka kui läbi ei saa. Üks juhendajatest märkas, et mul enam midagi teha pole ja tuli uurima, miks ma nuppu ei vajuta. „Ei julge!“, teatasin mina. „Tahad siis äkki oma vastuseid veelkord kontrollida?“, pakkus tema. „Noh, ega ma ju tegelikult vahepeal targemaks saanud ole,“ ei tahtnud ma end ülevaatamisega segadusse ajada. Vajutasime siis nupule ja suur oli minu rõõm, kui ekraanile ilmus punasega märge „Eksam sooritatud“.

Selle peale kästi mul istuda ja lihtsalt oodata. Olles oma 5minutit oodanud, lõpetas siis järgmine ja siis hakati jupphaaval lõpetama. Siis mõtlesin küll, et viimasel hetkel õppimine võis heagi olla, siis ei jõudnud segadusi ja hirme tekkida ja sain kohe esimesena pähekaranud vastuseid märkida.

Miski hetk kutsuti siis mind ette ja uuriti, kas tahan täna platsisõitu teha. Muidugi tahtsin ja panin kohe esimesse vahetusse ennast kirja. Siis vähem närveerimist.

Kui platsieksami aeg kätte jõudis, läksin kolmandana eksamit sooritama. Tahtsin jõuda paari inimest näha enne mind ning samas mitte liiga paljusid jälgida et mitte närvi minna.
Ülesannetest olid siis mäkketõus ja külgboks ning vabaülesandena tagurpidi slaalom. Enne külgboksi hakkas jalg siduripedaalil roppumoodi laperdama, nii et endale tegi ka nalja. Ja laperdas kuni eksami lõpuni, mis sai siiski ilma vigadeta sooritatud!
Seega siis 2/3 tehtud!!!

Jäin siis mingiks ajaks ka teisi jälgima ja hästi kurb oli vaadata läbikukkujaid. Põhiline, millega kukuti, oli kusjuures minu suureks üllatuseks mäkketõus. Kas vilistati ketsi all või vajuti tagasi. Samuti kortsutas eksamineerija kulmu selle peale, kui tagasivajumise hirmus liigselt gaasi anti estakaadilt ära sõites.

Külgboksiga ei saanud ka mõned hakkama ja mõnel läks nihu tagurpidine slaalom. Ühe vea puhul anti uus katse, seega nii mõnigi sai teise katsega sooritatud. Loomulikult ei oleks teist katset antud juhul kui keegi külgboksi ajal ääreposte rammib, kuid selliseid õnneks ei olnud. Tuleb aga tunnistada, et kokku tegi minu nähes too päev platsieksamit vähemalt 30 inimest ning üle poolte neist sai selle siiski sooritatud. Seega ei midagi tapvat!

Eksamineerijad olid mingil hetkel suht hämmastavad. Näiteks hakkas üks blond tütarlaps eksamit sooritama mustas autos ja veider oli kuulda kommentaare teemal „näe, blondiin on endale juuste tooniga sobivat värvi auto valinud“.

Üks teine blondiin tuli eksamile hiigelsuures ja ilusas terrakotakarva Audis. Hämmastav kuidas ta eksamit sooritas! Auto mootor lihtsalt vaikselt nurrus ja auto liikus ilma ühegi nõksatuseta äärmiselt sujuvalt ja kindlalt terve aeg. Tõsine respect sellele tütarlapsele! Raudselt päeva parim sooritus!

Tagurpidi slaalomis kippusid nii mõnedki kohutavalt venima ja jõnksutama. Teema aga selles, et seal tuleb liikuda sujuvalt ja mitte liiga aeglaselt. Teist katset tehti seega juba oluliselt paremini! Ühele eksamineeritavale hüüdis eksamineerija aga, et „mida sa venid seal nagu viinamäe tigu!!!“, kuid õnneks sai too siiski eksami sooritatud.

Kui linnasõidu aja kohta uurisin, siis teatati, et enne 18.juulit võimalust pole. Seega 3 nädalat taas järjekord. Teatasin aga, et oleksin nõus mistahes ajaga kui vahepeal mõni auk tekib ja täna saingi meili teel rõõmustava uudise, et saan juba varem!!! Vaatab siis kuidas see peaks õnnestuma…

Jaan

Nii ütlemata hea tunne on sees!
Ilm on soe (oehhhh kuidas ma seda soojust armastan:)), tänu jaanile tuleb pikk nädalavahetus ja saab puhata ning loodetavasti saab selle nädalavahe jooksul ka korra päikest võtma:)
Samuti on põhjust taas sõpradel koguneda ning ühiselt head-paremat süüa valmistada ja koos lõbusalt aega veeta...
Ei oskagi seletada miks, kuid kuidagi tohutult positiivne ja hea tunne on sees. Loodan, et Murphy toimetama ei hakka ja midagi ära ei riku... Ei, ei maksa olla ettevaatlikult igaks-juhuks-pessimist!
Elu on ju ilus ja suvi on soe ning puhata saab:)
Ilusat Jaani kõigile:)

Eksamihirm

Nonii, aina lähemale jõuab siis teooria-/ ja loodetavasti ka platsieksami aeg...
Kuna toimuma saab see juba järgmisel nädalal, siis otsustasin täna teooriat õppima hakata.

Masendav kui totakaid küsimusi ikka on! Ja samas on selliseid, millest ma grammi eest ka midagi ei tea... Tuleb siis ikkagi LE läbi lugeda, pole siin midagi loomulikust intelligentsist ja praktika käigus omandatust... Näiteks selline küsimus:
Millised võivad olla tagajärjed mootori ülekoormamisel?
A-Detonatsioon.
B-Löökkoormus jõuülekandes.
C-Veojõu vähenemine.
Ma kohe tõepoolest ei tea seda ilma õppimata.... Pakkusin kõiki kolme varianti ja see oli õige vastus, kuid koba peale. Aga sarnaseid on ju veel...
Ja selliste harvaesinevate märkide kohta on ju ka küsimusi ja loomulikult pole mul nendest aimugi. Aga selged peavad nood ju olema, kuidas muidu reageerida kui need reaalses liiklusolukorras ette tulevad.
Nii et minu jaani-nädalavahe läheb vist hoopistükkis õppimise tähe all:)

Masendav ka see, et sel nädalal pole ühtegi korda sõitnud ja eelmisel nädalal vaid üks kord. Tuleva nädala alguses saab siis kaks korda platsile mindud ja siis tuleb eksamiga maha saada.. Võiks ju saada, mis seal ikka jalga väristada! Samas aga tunnen ju ennast ja tean, et see, et siiani on plats hästi õnnestunud, ei anna mingit garantiid. Sest siiani ei sõltunud mu pingutustest midagi ja sain suht külma närviga neid manööverdamisi teha. Eksamil aga sõltub ja kardan et seal hakkan liigselt pingutama ja siis läheb metsa.

Oi kuidas ma juba soovin et see oleks kõik õnnelikult möödas! Linnasõitu ma miskipärast väga ei pelga, kuigi eks see enesekindlus ole üks paras lollus. Aga nii unistan juba ajast kui load käes ja oma suksukesega ringi kruiisida võin:D

Pildistamine

Nädalavahetusel oli siis esimene võimalus nautida sooja suve:)

Uus fotokas on käes ja ega ikka ei oska küll seda eriti kasutada! Selline õppimise periood praegu ja loodan, et kunagi saab selle nii selgeks ja käppa ka, et saavutada tulemusi mida soovin:)




See linnuke leiti kaugelt traadilt




Nädalavahetusel sai siis suve alustamise tähistamiseks traditsiooniliselt Hara endises allveelaevade sadamas käidud. Üks ütlemata huvitav koht. Meeletult sügav vesi ja ilus privaatne metseserv. Super koht!

Imeillukesed punased ämblikud Natuke suurem ämblik:)

I-päeviku teemal

Varem olen natuke kobisenud Inno ja Irja Tähismaa (jah, nad nüüd abielus) arvamusavalduste koha pealt. Kobiseks natuke veel, loodetavasti viimast korda siis.

Keegi saatis nende veebipäeviku lingi ja olen siis jupiti lugenud ja tuleb tunnistada, et vahel on ütlemata huvitav. Eriti Irjal paistab kirjutamisannet olevat ja ta oskab enamasti päris kaasakiskuvalt väljenduda. Sõnakasutus ka reeglina mitmekülgne.

Mingi aeg siis hakkas mulle tunduma, et olen oma hoiakutega neile kõvasti liiga teinud. Et mõneti tekitas nende jutt sügavat sümpaatiat ja imestasin kui sarnaselt minu endaga nad nii mõnessegi teemasse suhtuvad. Ja tundsin juba, et tuleb sõna võtta ja oma eksimus ausalt üles tunnistada.

Mida aeg edasi, seda kurjemaks aga kirjutised on läinud. Ma ei tea kas nad ise hakkavad oma esimesest õnneuimast üle saama või milles asi, kuid viimasel ajal kõlab kirjutistes mingisugune kibestumus. Enamasti ikka Inno ekskaasa suhtes.

Minul tekib küll huvi, et kui nad ise nii tohutult õnnelikud on, et miks nad siis muudkui teist sajatavad ja oma eluga lihtsalt edasi ei lähe? Miks on tarvis oma eksnaisest, kes ju ometi on kunagi olnud nii kallis inimene ja sinu laste ema, nii negatiivselt kirjutada kogu ühiskonna mõneti teravdatud tähelepnu all? Ok, suhted on läinud jamaks jne, kuid mida peavad tundma lapsed kui nende vanemad ükstest avalikkuse ees poriga loobivad? Ja kas ikka 5-aastasel on tarvis klassikaaslaste käest kuulda kuidas tema isa oma seksuaalse eneseotsingu perioodil endale omaenese kätt peesse on toppinud? Ausus ja otsekohesus on ju toredad asjad, kuid kas ei oleks vaja ka enese poolt valmistreitud järeltuleva põlve vaimsele arengule ja kujunevale ühiskondlikule eneseleidmisele mõelda? Mina küll ei oleks huvitatud oma vanemate seksuaalsete erisoovidega kursis olemisest, miks peaksid seda soovima need kaks väikest poissi? Miskipärast kujutan ette, et kui tehakse laps, siis tuleb vastutada ka selle eest, et ta saaks oma valikud ise teha ja samuti ise kujundada oma ühiskonlikke positsioone, mitte talle mingit toredat sellekohast kaasavara jättes. Täitsa kurb kohe neist lastest, kuid mis teha kui vanemad pole veel täiskasvanuks saanud.

Et siis jah, kui olete nii õnnelikud nagu te seda kogu maailmale kirjeldate, siis olge seda ja kirjeldage siis positiivselt, mitte sappi pritsides. Elage ise ja laske ka teistel elada! Õppige natuke tolerantsemad olema, ei ole nii, et minu arvamus versus vale arvamus...

Väsimus

Viimasel ajal on kogu aeg üks suur-suur väsimus peal.
Tahaks igast põnevaid asju teha, kuid koju jõudes heidan külili ja reeglina ei tõuse sealt enne hommikut. Aru ma ei saa...
Pole ju mingit tõbe ka enese teada naha vahel, siiski ei suuda midagi. Kas mõjub see, et pole vist 3 aastat juba puhkust võtnud (viimane puhkuse moodi asi oli 2003.a. Horvaatia-trip) või on lihtsalt töö kuidagi intensiivne uues kohas? Ei tea, kuid tean et väsimus tahab murdma hakata.

Siin ju ka nüüd sel suvel veel puhata ei jõua, õnneks aga on siin suhtumine, et puhkama PEAB ja kokkuvõttes täies mahus ning kui puhkad, siis sind ei segata. See võib vist küll puhkuse ajal kuramuse eriline tunne olla:) Ei mäletagi selliseid aegu... Ikka on läinud nii, et pool ajast ripud telefoni otsas või arvuti taga.
Oehh, magada tahaks...

Piknik

Eile sai kassiga piknikul käidud:DDD
Ta pole ju harjunud väljas asjatama, kuid samas on uudishimu nii suur! Algul oli väike paanikamoment, hiljem seevastu põnevust kui palju!
Loomulikult traaviti üle "toidulaua" edasi-tagasi, kuna kord krõbises rohi siinpool, kord lendas putukas sealpool. Kui keegi eemalt mööda läks, siis tõusti nagu suslik tagakäppadele uudistama:)
Kohutavalt armas elukas ikkagi!

Elu on lill!

Kodus käidud

Nii, üle pika aja sai siis taas kodus käidud.
Veider on see, et seal olles ei taha kunagi tagasi tulla. Tallinnas ju ka oma elu ja ootajad ja täitsa tore kõik, kuid lihtsalt ei suuda saarest ära tulla. Kuidagi nii rahulik ja pingevaba on seal alati...














Üks ütlemata südamelähedane paik...

Gümnaasiumi lennu kokkutulek oli ka vahva! Nii südantsoojendav oli näha vanu kaaslasi üle pika aja ja kuulda kuidas kellelgi läheb. Meie klassist olid kohal kõik poisid ja pea pooled tüdrukud, seega juttu jätkus kauemaks:)

Ainus natuke hämmastav asi oli see, et vaid üksikutel ei ole veel lapsi. Tüdrukutest, ma mõtlen. Oled harjunud neidsamu inimesi aduma klassi- ja koolikaaslastena, nüüd aga järsku on enamus lapsevanemad... Mõnel üks, mõnel kaks ja mõnel kolmaski teel...
Ok, vanus on muidugi selline (me ju kõik läheneme kohe varsti 30-le) ja eks see ole väga loomulik, kuid natuke ootamatuna mõjub siiski. Harjumatuna, pigem. Eriti kuna mul endal veel pole:)
Sai ka siis maha hõigatud, et kui 5 aasta pärast tuleb järgmine kokkusaamine, siis mul ka üks põnn olemas:) No vaatab:)

Freddi Margman (meie hundikutsikas) on kah juba täitsa suureks kasvanud! Aasta ja mõned kuud vana ja nüüd enam ei rahmelda ka nagu senine kutsikaiga nõudis:)
Näed, Ummi, kuna kodumaale käima ei tule, siis pole meie penigi veel näinud! Panen sulle siia temast paar ülesvõtet:





Freddi Margman

Koju!!!

Jess-jess-jess!
Juba kahe tunni pärast tõuseb lennuk õhku ja viib mu taas üle paari kuu koju....
Kuramuse värk ikka selle saares elamisega - oleks vanemad kuskil Rapla või Pärnu või Tartugi kandis, siis saaks sutsti läbi hüpata kui koduigatsus peale tuleb. Saares elades aga peab jupp aega ette planeerima, kuna eks ta ole ka parajalt väsitav see tee sinna... Aga õnn et lennuk käib, kuigi siis peab tööajast kõvasti näpistama, kuid ajaline võit edasi-tagasi sõidu pealt on lausa 7,5 tundi, kui bussiga võrrelda. Autoga natuke vähem.

Et siis jah, juba paras ootusärevus on sees:) Veel ka seetõttu, et sel nädalavahel on gümnaasiumi lennu kokkutulek:) 10a juba möödas sellest... Enamikku inimesi pole pea sama kaua näinud, kui vaid põgusalt... Lahe!

Ainus miinus see, et Rabarockiga samal ajal ja seega rabakas jääb sel aastal ära:(



Et siis selline tilluke sõiduvahend... Nagu väetisepuistamislennuk!
Aga vähemalt kiire sõit ja meeldiv teenindus. Seekord pakuti tavapärasele küpsistele-soolapulkadele-mahlale lisaks ka kohvi! Minu tõeliseks rõõmuks!

Pettunud

Hullumaja mis ARK-is toimub!
Vähe sellest, et esmakordselt saab teooriaeksamile registreeruda vaid tööpäeviti ja kuni kella neljani ja ainult kohapeal, ei lähe sinna lähedale ju ühtegi transpordivahendit ka. Ehk siis need, kes lube taotlevad ja ei saa loogiliselt võttes ju isikliku sõiduvahendiga minna, mingu kuidas tahes. Väga ebamugava koha peal asub igatahes.

Kuna siiani on olnud mitme sõiduõpetaja kinnitusel järjekorrad ARK-is lühikesed, siis peale seda, kui mu sõiduõpetaja puhkuselt naasis, leppisime ka meie kokku, et läheme siis paneme eksami aja kirja. Ja õppesõidukiga hea minna ka, ei pea seal põldude vahel jala kõmpima.

Sõitsime siis kohale ja ise veel tee peal arutame, et paneme eksami aja umbes kolme päeva kuni nädala pärast, siis jõuame veel platsi-närvi natuke rahustada. Minu üllatuseks aga sain eksami aja alles juuni viimasteks päevadeks! Hullumaja mis toimub – kas tõesti teevad massid eksameid või on pigem ARK-is puhkused?
Tähendab see ka seda, et ei jõuagi eksamile enne 40-ne sõidutunni täitumist… Ei saa ju vahepeal vedeleda ja et mitte rooste minna, tuleks kord või paar nädalas ikka natuke sõitmist harjutada. Nukker, nii tahtsin juba autoomanik olla juuni keskpaigas… Oleks varem neist sabadest teadnud, oleks ammuilma eksamiaja broneerinud. Aga noh, alati juhtuvad asjad põhjusega ja küllap siis on mingil põhjusel vajalik et ma loodetud ajal lube ei omanda.

Ahjaa, üks kole asi on veel. Nimelt ei tunnista nad kaasatoodud fotosid ja pildike tuleb teha kohapeal olevas fotoboksis. Arvata võib mis nägu sinna lubadele siis tuleb… Aga tegelt – keda kotib!

Arsti juures

Täiesti tase kuidas tänapäeval saab tervisetõendit juhilubade taotlemiseks! Ja mina veel muretsesin oma silmanägemise pärast…

Astun kabinetti. Põrnitsevad mind kaks keskea ammu ületanud tädikest. Tervitan laia naeratuse saatel ja kukun kohe kerget chat’i ajama. Tädid tulevad vaba chat’iga koheselt kaasa.

Uurivad siis kuidas mul tervisega lood on. Vastan, et haiguslehel ametlikult olin viimati oma 6a tagasi. Vist. Ei mäletagi. „Hmm, seega terve tüdruk?“ Noogutan innukalt. „See tähendab, et analüüse pole siis ammu võetud?“, piilub tädike mind küsivalt üle prillikaare. „Oh, analüüse on võetud ikka, kuna olen doonor ja seega põhjalikult kontrollitud“. „No siis pole ju üldse midagi rääkida, siis Te olete ju terve kui purikas!“, hüüatab tädike rõõmsalt ja asub mulle tunnistust välja kirjutama. Vahepeal uurib õde mis tooniga mu juuksed värvitud on et nii ilusad ja läikivad (?????). Tahaksin mingit reklaami meenutades vastata, et söön Chappi koeratoitu ja sellest ka läikiv karv, kuid pean paremaks tädikestes kahtlusi mitte tekitada. Vastuse järel uuritakse, et mis see loomulik värv seal all siis ka on. „Punakas-pruunikas, kuid juuksuri hinnangul u 50% ulatuses hall. Kusjuures mitte surnud hall vaid ilusasti särav“, annan vastuseks. „Ei ole võimalik! Nii noor ei saa veel nii hall olla ju!!!“ on tädi ülierutunud. „Saab ikka, miks ei saa“, naeran mina. „Olin 17 kui hakkasin halliks minema“, annan tädile veelgi šokeerivat mõtlemisainet.

Meie vestluse katkestab arst, kes huvitub minu silmanägemisest. „Nonii“, mõtlen, „nüüd on see siis käes. Soodsa pinnase suutsin küll luua, kuid kuidas sellest kadalipust küll läbi saada?“
Annan siis teada, et aastal ’99 tehti operatsioon ja korrigeeriti nägemist. Tädikest huvitab veel, et kas nüüd käin ikka vahel silmaarsti juures kontrollis ja kas prille pean kasutama ja mis miinuselt mind opereeriti. Siis vestleme sellest, kuidas tookord oli operatsioon tunduvalt odavam ja kuidas tänapäeval on silmaopp ikka nii kallis ja kuidas väga paljudel jääb see just raha pärast tegemata ja minu üllatuseks ulatatakse mulle valmiskirjutatud tervisetõend….

Seega oleksin võinud seal vist mida iganes enda kohta kokku jahvatada… Kui just otseselt miskit viga silma ei hakka, siis voila!

Päev

Vaja hommikul kindlasti täpselt kohal olla, kuna koolitusele hilinemine tõmbab asjatut tähelepanu ja segab teisi, kes ehk on juba süvenema hakanud.
Vaatan välja täpse bussi aja ning lähen igaks juhuks mitu minutit varem kohale, et kindlasti peale jõuda. Näen veel hetkes bussi tagumist otsa, kui see peatusest välja sõidab.

Soovides oma ajagraafikutes kindel olla, olin valinud bussi, millega kindlapeale jõuab ja natuke varemgi kohal olen. Järgmisega jõuaksin paariminutilise hilinemisega. Kuna aga paistab, et bussid käivad mitmeid minuteid sõidugraafikust ees, siis jään järgmist ootama. Siiras lootuses, et see siis ka varem tuleb ja siis jõuan väga ilusti kohale.
Kell läheb ja bussi ei tule. Tuleb hoopis mõned minutid graafikuskavandatust hiljem.

Peale koolitust vaja kellaajaliselt kesklinnas olla. Kogemustele tuginedes jooksen veelgi varem peatuse poole, et ikka kindlasti valitud bussile jõuda. Valgusfoori taga seistes olen peaaegu et võimeline sõrmega bussi puudutama, kuid bussiga kaasa joosta ei saa, kuna minul keelav foorituli ja tee autosid täis. Jällegi saan vaid bussi tagumisele otsale lehvitada.

Linnas asjad aetud ja soov väsinult koju minna. Lähen Kaubamaja all olevasse terminali ja näen, et üks buss just läinud, vaja järgmist oodata. Olgu, ootan siis selle veerandtunnikese seal maa all seistes. Ei tule miskipärast…. Siis ilmub tabloole teade, et hilineb. Ja siis jääb üldse vahele. Seisan kokku pool tundi koos aina hullemini kasvava rahvamassiga. Hämmastav kui palju võib poole tunni jooksul peatusesse inimesi koguneda. Olgu, lõpuks ometi sõidab ette kauaoodatud buss ja kohutava rüselemise ning küünarnukkide ja turukottidega vehklemiste taustal saab kogu see inimmass suurde lõõtsaga bussi kuidagimoodi mahutatud. Algab kauaoodatud sõit kodu poole.
Igas peatuses avaneb hirmutav vaatepilt – rahvamassid kogunevad uste eeldatava avanemise kohta rabelevatesse troppidesse ja kui buss avab uksed, voolab neist kõigepealt välja mannavahtu meenutav inimmass, kuna keegi tagantpoolt soovib väljuda. Kui see keegi on väljunud, algab taas tormijooks ustele ning seekord ühinevad sellega inimesed peatustest, kes sinna samuti poole tunni jooksul on kogunenud. Silmad hiilgamas peas, üritatakse end bussi pressida, kuigi buss on pilgeni täis juba alates terminalist. Ja igasse peatusesse jääb maha kurbade nägudega inimesi, kes peavad veel vähemalt veerand tundi ootama, et saada mõne liikurmasina peale, mis neid kodule ja õhtusöögile lähemale viiks.

Bussis ollakse närvilised, lapsed karjuvad, vanamammid kobisevad ja nügivad, vanamehed hingeldavad, kõik on üksteise vastu surutud, kinni hoida pole vajagi, kuna kõigud ühtlaselt koos massiga ja kukkuda poleks kuhugi lihtsalt võimalik. Lisaks hakkab palav ja nii mõnelgi inimesel paistab olevat higistamisega probleeme. Lisandub läbilõikav higilehk… Tere tulemast meie ühistransporti!

Olen suhteliselt rohelise mõtteviisiga ja pooldan igasugust keskkonnasäästlikust, samuti arvan, et eriti Tallinn on liiga üleautostatud ning ühistranspordi kasutamisega säästaksime tublisti keskkonda, kuid kuni see on niivõrd räpane nagu täna (heledates riietes istumine oleks lausrumalus…) ja niivõrd mitte-graafikujärgne, siis no miks pean ma oma aega raiskama busse muudkui oodates? Mu aeg ikka maksab minu jaoks päris arvestatavalt (mitte rahaliselt) ja ma ei leia, et otstarbekaim viis seda kulutada on bussi tagumikule lehvitamise järgselt ootepaviljonis seismine. Tahan ise oma aega planeerida ja mitte sõltuda suvalistest bussiaegadest. Mul on selleks liiga palju muudki teha.

See siin oli siis üheainsa päeva kirjeldus. Neid päevi on aga palju. Liiga palju.
Ja tänu sellele ei jää midagi üle – üleautostatud Tallinnas saab liiklema veel üks.

Eksamihirmud

Oh jummel, hüplen ja rõõmustan siin oma sõidueksami võimaliku lähenemise teemadel, kuid teooria ju puhta õppimata…

Kuna autokool on mul läbitud juba 12 aastat tagasi ja tunnistus on siiamaani kehtiv (ARK-ist järele uuritud), siis ei näinud ma erilist mõtet oma aega teooriatundidele raisata. Parem õpin teooria selgeks, võtan hunniku sõidutunde, teen tervisetõendi ja lähengi eksamitele. Esmaabi koolitus on õnneks samuti läbitud.

Nüüd siis tundub jah, et ootamatult on käes aeg hakata eksamiks aega kinni panema, teooriat pole aga veel avanudki! See tundub nii kohutavalt tüütu hakata seda lugema ja teste proovima, kuid midagi pole teha, tuleb sellega maha saada.

Sõidutunde on nö mustalt omamoodi lahedamgi võtta. Lepid aja kokku, teed sõidu ära ja poetad sularaha juhile pihku nagu narkoärikas:D Siis puudub ka sõidutundide arvu kohustuslikkus, mis kooliõppe läbimiseks vajalik. Ja kui siis õpetaja tõepoolest arvab, et võiks varem eksamile minna, siis saabki selle lihtsa vaevaga ära korraldada. Iseasi kas ma julgen seda veel teha, ikka tahaks natuke veel lihvida üht-teist… Vaatab…

Samuti kardan tervisetõendi teemat. Kuna aastaid tagasi mu tugeva miinusega (-5) silmanägemist korrigeeriti (tollal polnud veel laserit ja siis tehti silmaoppi teemantteraga, mille tulemusel mul ühes silmas vigastati veresoont ja veri loksus terve suve mul silma kile all) ja nüüdseks on silmad tagasi mõneti jamaks läinud (ühes silmas on väike pluss, teises natuke suurem miinus ja mõlemas silinder kah veel), siis ei pruugi ma ilma prillideta sõidu õigust saada. Samas ei kasuta ma prille mujal kui arvuti ees või vahel lugemiseks. Ok, ei näe küll hästi, kuid vajaliku siiski näen ära. Ja õppesõitu olen siiani ju ilma prillideta edukalt teinud… Peale oppi lihtsalt ei saa enam prillidega tänaval kõndida, kuigi prillid on õigete plusside ja miinustega klaasidega ja silindri korrigeerimine kah klaasis olemas. Lihtsalt prillidega liikumise pealt tekib tasakaalutus. Trepist alla on lausa võimatu minna. Seega ei riskiks ka rooli minna prillidega. Aga kuidas seda küll tervisekontrolli arstile selgeks teha?

Jaanipäev

Kohutav!!!
SLK avab kanalid praamikohtade broneerimiseks kuu enne reisi ja jaanipäevaks saarde minejate bronnid said juba esimesel ööl peaaegu täielikult täis! Üldjärjekorras seal oodata on aga suhteliselt tappev (ok, minna võib olla fun, kuid tulles tahaks et see jama ükskord läbi saaks), eriti kuna sinnaminejate arv on meeeeeeeletu.
Nüüd siis selline uudis... Tuleb vist oma plaanid ringi teha ja mõtted saardeminekust maha matta. Oli küll plaan muu lõbustuse võimalikul puudumisel koduseid külastada, kuid paistab et tuleb siiski plaanid ringi teha:(

Suvi tuleb

... ok, hetkel õue vaadates küll pigem tunne, et suvi korra käis ja nüüd siis juba sügis alanud, kuid oma optimistlikkuses ja varasematele aastaaegade vaheldumisele tuginedes julgen siiski loota, et küll ta tuleb!

Igasuguseid vaffaid üritusi suvel tulemas. Ok, jaanipäev on nagunii, kuid tulevad ju veel ka Rabarock, Õllesummer, American Beauty Car Show, Leigo Järvemuusika Festival jne jne jne...
Mõningad külastused lähinaabrite juurde a la veepark Jurmalas ning loomaaed, akvaarium ja oksepumpasid täis lõbustuspark Helsingis, nädalavahetus Peipsi kallastel ja võib-olla üht-teist veel... Kõik lõbutsemised ja väljasõidud saab planeerida seoses uue tööga kõigest nädalavahetusteks, kuid pole hullu!
Suvi saab lahe olema, olen selles kindel.

Pikka puhkust kahjuks võtta ei saa, kuid puhkasin kahe töökoha vahepeal mõtteid kogudes ja valikuid tehes juba ära (kuigi ega see suurem asi puhkus ju olnud ja haige olin ka veel...), seega eks järgmise aasta suvepuhkuseni või mõne talvise soojamaa-reisini peavad akud kenasti vastu:)

Eufooria

Eile siis juhtus minu pisikeses lubade taotlemise maailmas ime...

Seni olime enamasti linnasõitu harjutanud ja õpetaja ütles, et läheb väga hästi ja linna osas saadaks ta mu kohe eksamile. Mina siiski end nii kindlalt ei tundnud ja oleme siin mõned korrad veel Hiiu väikseid võrdõiguslikke ristmikke ja suuri ringe lihvinud. Plats on olnud seni tagaplaanil.

Eile siis käisime teist korda platsil. Seda pean oma kõige nõrgemaks küljeks ja kartsin, et sellega läheb terve dekaad ja ropult raha, enne kui hakkama saan.

Istus siis õpetaja mul algul kõrval ja siis teatas, et kle, mis me jamame, ma lähen välja ja vaatan kuidas auto ise sõidab. Läkski ja tegingi platsil kõikvõimalikud harjutused korralikult ära! Ja nii mitmeid kordi järjest! Endal muidugi hea meel ja õpetajal kah silm säras. Ta miskine saarlaste fänn ja siis muudkui korrutas kuidas saarlased ikka alati kõigega hästi hakkama saavad. Ma ei kahtlegi, kuid see selleks:DDD

Sõidu lõppedes siis teatas, et tuleval nädalal teda Eestis pole ja see nädal jõuaks korra veel sõita, kuid et siis ületulevaks nädalaks võiks eksami aja määrata. Vahetult enne eksamit lihvime ja kindlustame veel platsi ja siis voila! Mul sõna otsese mõttes vajus karp lahti.

Mina arvasin, et õpetajatel on kasulik seletada, et ikka veel ei sobi ja lihvime veel ja sellega ju raha muudkui jookseb, kuid tema saadab mind juba eksamile:D Ma naersin, et kui tema eesmärk on minust lihtsalt lahti saada, siis see ju ei õnnestu, kuna läbikukkumise tagajärjel oleksin ma taas tema autos olemas. Selle peale arvas, et küll ma selle eksami tehtud saan.

Nojah, nüüd on hirmus eufooria peal, kuid tegelikult ikka kardan ka. Kunagi kauges minevikus, 16-aastaselt, käisin autokoolis ja sain ka kiita, et "tüdruk, sa sõidad nagu mees" ja muud selles vaimus ning kuna koolieksam läks ka väga hästi, siis riiklikule minnes oli meri põlvini ja kukkumine kolinal platsisõidul. Vana hea mossega ka veel ja see ront ei allunud väga minu soovidele. Tookord sain sellise hoobi enesekindluse pihta, et korduseksamile minna ei julgenud ja loobusin lubade plaanist väga paljudeks aastateks. Nüüd aga, kuna auto on välja valitud ja ootel, siis tuleb ju load ära teha. Loodan vaid, et ma taas ei lase eufoorial üle pea kasvada ja teen ka läbikukkumise korral eksamid uuesti ja nii kaua kui vaja!!! Seekord siis võtan pigem eelteadmise, et läbikukkumine pole teps mitte võimatu asi. Eriti veel seetõttu, et sõidutunde olen võtnud vaid natuke üle poole ettenähtutest!

Oeh, eks see paras pai oli sellist asja kuulda, kuid jah, lolliks minna ka ei maksa... Aga natuke eufooritseda ja õnne tunda ju ikka võib;)

Tööga kaasnevad kõrvalnähud

Njah, beibejuttu ka siis vahepeal.

Nimelt on mul siin tööl 300 persooni ringis ja asukohtadega üle linna, struktuuriüksuste kaupa.
Ettevõttel on komme õnnitleda siis ka ettevõtte poolt neid, kellel on 0-i või 5-ga lõppev sünnipäev või muu oluline sündmus ja ka struktuuriüksuste (kokku 13) juhatajate iga sünnipäev. Noh, komme ju loogiline ja armas.
Lõbus aga see, et kokku tekib neid sünnipäevi siin suhteliselt sageli, kord nädalas kindlasti, enamasti ka rohkem ja mõnel päeval lausa mitu sündmust.

Minu kui personalijuhi ülesanne on siis selles vallas ettevõtet esindada. Tegelikult ju tore, saab tutvuda inimestega, nendega vestelda ja nende teemasid arutada. Igasugune sisekommunikatsioon ju oluline koht.

Eile näituseks oli kaks sünnipäeva. Ja kuna linna erinevates osades, siis kulub ju aega ka sihtkohta ja tagasi jõudmiseks. Ja kes siis tööd teeb? Ja kes praegu tööd teeb, kui ma siin kirjutada kriban? Ok, hullu pole tegelikult midagi, ongi intensiivsus ja vabam olemine vahelduva eduga:)

Valusaks hakkab aga selle kandi pealt kiskuma, et tähendab see ju ka peolauda alati. Ja inimesed solvuksid, kui teataksin, et ei, ma ei soovi teie väikesel tähistamisel osaleda. Ja seal tavaliselt tekibki kõige lahtisem vestlus.
Nii ma siis käin tähistamiselt tähistamisele ja kõikjal surutakse head-paremat sisse. Suur osa personalist on venelased ka veel ja nende külalislahkus on ju teada.
Ja minu kehakaal muudkui tõuseb... Ok, ainult selle süüks ka ei saa ajada, kuna kesköine McDonalds, mis ka sageli menüüs, ei mõju ka just kaalule hästi, kuid siiski on ju hea tööd süüdistada:)
Ähh, nii beibe õnneks veel siiski ei ole, et seda väga oluliseks kohaks peaks. Leian siiski, et armastan ennast selleks liiga palju et endale midagi head keelata. Aga väikesed kõhklused torditükikeste koha pealt siiski hakkavad tekkima...

Da Vinci kood

Eile hilisõhtul sai siis üle vaadatud.
Emotsioonid on vastuolulised. Vahepeal tekkis tunne, et mis krdi jama on, natuke edasi aga hakkas aina segasemaks kiskuma ja lõpuks vaatasin juba suu ammuli. Ütleks kommentaariks, et point oli filmil ikka väga hea ja ei saa mina aru sellest kriitikute laimukampaaniast.

Pigem võivad kurjaks saada need, kes usuvad jumalaga seonduvasse pimesi, küsimusi esitamata. Mina olen ka leeritatud ja mitte sellepärast, et saaks kirikliku laulatuse vaid pigem sellepärast, et tol ajaperioodil tundsin nii. See aga ei vabasta mind ju automaatselt küsimuste esitamisest. Nimetatud film aga tegeles just miksidega, seal ei käsitletud jumalat puudutavat teemat et-nii-on-alati-olnud-ja-nii-on-õige. Ja just SEE mulle enim imponeeris.

Ühesõnaga, kes tahab filmi ajal natuke oma aju liigutada ja tahab et ka järellainetusena oleks mõtlemisainet, siis soovitan soojalt.

Eurovisioon

Täiesti esimest korda Eurovisiooni ajaloos võitis laul, mis oli mulle mokkamööda! Tase!
Ok, kui Eesti võitis, siis oli eufooria, et omad poisid jne, kuid minu maitsele too laul ei olnud. Aga ta eristus ja oli tubli tükk.

Sel aastal aga oli Eurovisioon järjekordselt üks magedamaid (igal aastal mõtlen, et enam ei vaata, kuid ikka panen taustaks mängima ja tukun seal vahepeal…), välja arvatud muidugi soomlaste võidulugu. Eelmisel aastal Norra rokkarid olid ka ülihead, sel aastal siis soomlased taipasid kah selle tee valida.

Veider aga on see, miks peab Eesti sellist jama pidevalt sinna saatma. Üksteisest mitteeristuvad Abba-stiilis lood. Ammu enam ju ei löö ühe ja sama kordamisega. Selle aasta Eesti lugu oli ikka hämmastav jura ja oleks aeg juba aru saada, et vaja on ERISTUDA, mitte kopeerida.

Mitte eriti üllatav oli aga muu eurokräpp. Rohkem kui poolte laulude esitajad olid poolpaljad ja silmale väga kenad vaadata ilusad näitsikud, kes lehvitasid juukseid ja hööritasid oma ilusaid pepusid olematutes kostüümides. Mis siis hädaldada? Ilus ju? Oli jah ilus neid vaadata, kuid kui ühesuguseid on liiga palju, siis vaatad seda nagu kabareed ja ei suuda ühtki teisest eristuvana meelde jätta. Kui aga läheb hääletamiseks, siis helistad ju ikka sellel numbril milline maa oma esitusega sulle meelde jäi. Sellest ka veidra Leedu laulu punktid ja Venemaa Ilu-Eedi teistest erinev esitus.

Aga jah, soomlastele 12 points ka minu poolt! Kogu selle jandi ajaloos tõesti esimene kord, kus minu eelistus ka võitnud on…. Tublid poisid!

Elust enesest

Paar päeva tagasi sai alguse tõeline Jobude Paraad.
Nimelt ei saanud üks ettevõte hakkama efektiivse juhtimisega ning peale pikaaegset rahulolematust lasi oluline osa tehasetöölistest jalga. Niivõrd oluline osa, et selle tulemusel tuli peatada kogu ettevõtte töö ning eranditult kõik inimesed koondada. Seega ka administratsioon. Kurb, kuid miskit pole teha.

Sinna ettevõttesse oli vähem kui kaks kuud tagasi tööle asunud ka üks mu isiklik tuttav. Otsis mingi aeg uut tööd, kuna vana tüütas juba ajaga ning korraga seisis valiku ees, kus talle pakuti kolme töökohta korraga. Enam-vähem võrdsed tingimused, kuid siiski osutus läbirääkimiste tulemusel eelpoolmainitud ettevõte parimaks ning „konkursi võitnuna“ sai just see ettevõte tolle inimese endale. Iroonia missugune…

Täitsa tore oli kõik. Kollektiiv super, töö mõnus ja väljakutse olemas. Esimese kuuga suutis uus töötaja suure projektiga maha saada ja sellega head muljet avaldada. Kohe ütlemata tore on kui inimestel tööl hästi läheb ja neile meeldib nende töö. Silm kohe särab ju:)

Töö võib ju meeldida ja kollektiiv super olla, kuid kuna miski siin elus ei ole päris kindel, siis nii läks ka nimetatud ettevõttega. Tuli krahh ootamatu nurga pealt ja no ikka juhtub.

Said siis inimesed teavitatud ja kõik said koondamised. Välja arvatud isikud, kes olid alles katseajal. Nii ka minu tuttav. Temale pakuti ettevõtte finantside huvides lõpetamist poolte kokkuleppel, tähtajaga nelja päeva pärast. Ehk siis neli päeva veel tööl käia ja siis on mott.

Loomulikult ta ei olnud sellega nõus. Õnneks on ta ise oma õigustest teadlik ja lisaks tutvuskonnas mitu tegevat personalijuhti, kellelt kiirkorras nõu ja kinnitust saada.
Seega ta teatas, et ei kirjuta alla. Mõned minutid hiljem tuldi siis paberiga, et lõpetamine katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu päevapealt (hmm, huvitav et need katseaja ebarahuldavad tulemused avaldusid peale olulise projekti teokssaamist, samal kuupäeval kui teised töötajad saavad koondamisteate ning kui eelmine hetk on pakutud kokkuleppel 4-päevase etteteatamistähtajaga – minu praktikas ei ole juhust, kus ebarahuldavate tulemustega töötajaid hoitakse veel mitu päeva tööl, pole ju pointi…). Ei kirjutanud ka sellele alla. Mispeale võeti allkiri tunnistajalt ja temale teatati, et järgmine päev on tavaline tööpäev (megairw!!! See lause muutis ju tolle tunnistajaga allkirjastatud paberi kehtetuks…).

Õhtul hiljem pakuti, et tegelegu ettevõtte (tegu siis mitut struktuuriüksust omava suure ettevõttega ja töö peatati ühes neist) teises osas veel kaks kuud teatud projektidega. Jama aga selles, et ta ei tea antud valdkonnast midagi. Ja kui inimesel oleksid katseaja ebarahuldavad tulemused, miks ta siis veel kaheks kuuks tööga kindlustada???

Vastas ka sellele eitavalt. Seepeale teatati, et tööülesannetest keeldumine. Issandamanna kui lihtsameelsed võivad ikka vahel juhid olla. Kui sa ei oma eelinfot ja ei ole teadlik, siis hoia enne lahmimist suu kinni!!! Las selliste asjadega tegelevad ikka oma ala spetsid. Me ju kõik teame, et tööülesannete ja töötingimuste muutmine saab olla vaid poolte kirjalikul kokkuleppel. Siin pole isegi mitte lahmimise kohta.

Tema siis nõudis, et tahab vaid oma seadusest tulenevaid õigusi ja kõik. Selle peale teatati, et ettevõte ei saa sellistele asjadele järele anda ja neil see prestiiži küsimus. Saan ma õigesti aru, et ettevõtte prestiiži teema on käituda seadusega vastuolus ja tõmmata inimesele kott pähe? Ettevõttele ei tee see midagi, kui maksab selle 4 kuud kompi, töötajale aga on selline enesest mitteolenevatel põhjustel töö ootamatu kaotus suhteliselt nigelaks variandiks. Laenud ja liisingud ja oma isiklik elu. Arusaadav, kui ise tööl mäkra paned, kuid kui ise pole milleski süüdi, siis sellepärast küll võlavangi ei taha sattuda, et ettevõttel on kummaliste väärtushinnangutega prestiiž. Vääääga huvitavad lähenemised minu meelest…

Ma ise küll andsin nõu ja vastuseid niipalju kui suutsin, kuid kuna kippusin sel teemal emotsionaalseks minema, siis vajasin kõrvale veel ka teist arvamust, et endale kinnitust leida. Et äkki ma kuskil ei märka mingit konksu või midagi. Pöördusin siis eksabikaasa poole, kes on samuti personalijuht, kuid professionaalselt minust oluliselt tugevam ja minust rohkem töövaidlustega kokku puutunud (kuigi meil mõlemal on töövaidlused reeglina teistpidise suunaga, ehk siis töötaja vastu, kuid sellist vaidlust me küll isegi mitte ei laseks tekkida, kuna seal pole mingit šanssi ettevõttel võita). Tema siis ainult naeris suure häälega ja kinnitas, et kõik saab olema ok. Aitas koostada ka töövaidluskomisjonile nõude ja vaatab mis siis edasi saab. Igal juhul on tema hetkel suurimaks toeks:D

Hiljem selgus, et antud ettevõtte personalijuht on puhkusel. See annab aimu, miks asjad nii on arenenud ja et too personalijuht ei pruugigi ajukääbik olla, tema vaid puhkusel ja teised müttavad omaette.

Vaatab siis mis nüüd edasi saab. Kui ettevõte just mingit eriti osavat advokaati vastu ei pane, siis peaks kindel võit olema. Ja vaene ettevõte – nende prestiiž läheb neile lõppkokkuvõttes kallimaks kui oleks olnud kohe koondamistasud maksta. Sest ka menetluses olnud aja eest tuleb töötajale tema keskmist päevapalka maksta…

Kurb vaid see, et paistab, et teine katseajal olnud inimene loobus võitlemisest. See on see, kui inimesed oma õiguseid ei tea ja ei jaksa nende eest võidelda. Siit moraal – olge alati kursis oma õigustega, pöörduge alati häbenemata tuttavate poole kes võiksid olla antud valdkonnas teadlikumad ja võidelge oma õiguste eest! Sest olgem ausad – kaotada ei ole ju midagi, ainult võita. Ja ka teistele inimestele jääb teist positiivne mulje, mitte mulje kui allaandjatest. Sest ka minu tuttavast jääb nüüd eks-kaastöötajatele mulje kui inimesest, kes võitles oma seaduslike õiguste eest ja oma eks-ülemusest jääb mulje kui m***ist. Vot nii!

Veider...

Juba teine õppesõiduauto, millega tegelen, saab väikese avarii osaliseks...
Loomulikult lükkavad need remondipäevad ka minu sõite edasi.
Mis värk on? Kas saavad õppesõidukid lihtsalt liiga palju kõkse või on see mulle nagu mingiks veidraks hoiatuseks?
Ootab siis jälle paar päeva kuni mõlki välja imetakse....

Väike jumal

Vaatan siin oma karvakera ning meenub üks ütelus koera ja kassi mõttemaailmade erinevuse kohta.
Koer vaatab inimest ja mõtleb: You give me food and shelter, You must be a God....
Kass vaatab inimest ja mõtleb: You give me food and shelter, I must be a God....
Mina vaatan oma karvakera ja mõtlen, et ütelus on sulatõsi...

Siiamaani vaieldakse teemal, kas inimene on suutnud kassi juba kodustada muude loomad kõrval või mitte. Mina kahtlustan pigem, et mitte. Nad lihtsalt oskavad elada:DDD

Vana-Egiptuses aeti pereliikmeks olnud kassi surma puhul leina märgiks kulmud maha...
Kui varanduslik seis võimaldas, saadeti kass balsameerija juurde, mähiti linasse ja maeti sarkofaagi... Eks seegi näitab üht-teist:)

Taas roolis

Nii, jalg on nüüdseks paranenud, uude kohta natuke sisse elatud ja taas aeg sõidutunde võtma hakata. Kuna aga minu õpetaja on motokoolitujatega soojal ajal täiesti kinni ja mul tuli auk vahele, siis et vahet mitte veelgi pikemaks lasta, pidin uue õpetaja võtma... Jummala õnnetu tegelikult, kuna eelmise õpetajaga oli nii super kontakt ja ta ei pidanud lausetki lõpetama kui ma temast juba aru sain. Uus aga räägib nii meeletult palju kõigest muust ja nii kulubki meil suurem osa ajast pläkutamisele, selle asemel et sõidule keskenduda.

Peale 3-nädalast vahet siis istusin taas rooli ja kõigepealt pidin uue masinaga harjuma. Gaas on nii tundlik, et pidevalt kipub kiirus mõttetult suureks minema. Eksamil pean seda ikka kohe väga jälgima, muidu kukun kolinal.

Ok, peale esimese päeva proovisõitu sain siis komplimendi ka. Ütles, et linnasõidu osas võiksin ma päevapealt eksamile minna. No mina nii kindel ei oleks, eriti kuna ma ei saa ju veendunud olla, et ta mu sõitu üldse piisavalt korralikult jälgis selle pläkutamise kõrvalt. Aga jah, seda va platsisõitu tuleb nüüd kõvasti nikerdama hakata. Eks see üks peavalu saab olema...

Aga noh, kui ka kukun eksamil esialgu läbi, siis tuleb uuesti proovida ja veel ja veel ja veel. Krt, on teised load ära teinud, teen ka mina. Ega ma nigelam ole!!!

Täna sai siis pätti ka tehtud. Nimelt sõitsin selverisse ja tagasi täitsa ise. Kuigi lube ju veel pole... Aga oli tahtmine proovida. Tuleb aga tunnistada, et ei läinud üldse hästi:((( Okei, sai sinna sõidetud ja pargitud ja tagasi koju ka tuldud, kuid siiski ei jäänud ma üldse rahule. Autot ju ei tunne veel, siis ebakindlus ja sõitsin väga ettevaatlikult ja kohe kaugelt oli näha, et algajaga tegu, ma usun. Kõrvalistujalt sain ka mitu korda riielda:((( Näiteks kohalt ära minnes ei näidanud suunda ja parklas ka ei viitsinud suunaga pidevalt nökerdada. Tean jah et nii pole õige, kuid tahtsin kordki tunda, mis tunne on olla tavaliikleja, mitte õppesõitja, kes kõike reeglite järgi teeb. Sest tavaliiklejad ei mässa nt parklas suunatuledega ja ei näita sõitu alustades suunda, kui kilomeetri kaugusel teisi liiklejaid pole. Aga noh, eks ma pean õppima esialgu korralikult sõitma, hiljem võib hakata "vanaks kalaks".

Kõige suurem hirm on see, et kui load käes ja lõpuks auto ostetud saan, siis mis edasi? Siis pole ju lisapedaalidega õpetajat kõrval ja peab puhta ise hakkama saama, iseenda isiklik varandus istumise all. Ja sellega ju ammugi ei taha et miskit juhtuks...

Zoo

Tallinna Loomaaed areneb. Vaikselt, kuid kindlalt.
Mingi periood oli emotsionaalselt väga raske seal käia, vaadates kõiki neid loomi kitsastes oludes betoonist aiakestes... Brr!
Nüüdseks aga on asi veidikene arenema hakanud. Sõralistel omad kepslemisareaalid, kängurud ja ninasarvikud-elevandid omavad kah täitsa okeisid elamistingimusi. Loodan vaid, et minu suured lemmikud - kaslased - ka varsti mõnusat territooriumi evima hakkavad:)
Ja muide, seal müüakse isegi suhkruvatti! Polnud vist 15a seda maitsnud enam.... Tõeline lapsepõlve kompott - loomaaed, päikeseküllane päev ja suhkruvatt:) Mida sa hing veel ihaldad...




Tõsine chill!


Siga osutus äärmiselt suhtlemis- altiks


Kala kui lehvik


Raagritsikas klaasil


Leia pildilt konn!



Nende paharettidega õnnestus isegi natuke mängida, kuna klaasi ja seina vahel oli väike pragu ja siis sai käpakest narrida


Piilusime teineteist:)


Karude areaal kahjuks on veel vana ja puurid nagu tikutopsid reas...


Tõsine kihv!!!

Nõbu

Nädalavahe võib küll olla pikem kui tavaliselt, kuid minu jaoks oli see seekord väsitavam kui tavaliselt:D

Nimelt käis nõbu kolmepäevasel visiidil ja siis on ju vaja Tallinnale tiir peale teha:) Ja kasutada neid mõnusid mida Kuressaare pakkuda ei suuda, kuigi minu jaoks on jällegi Kuressaare ütlemata palju kordi mõnusam kui Tallinn, eriti tänu oma rahulikkusele. Kindlasti aga ei arvaks ma nii seal elades, kuna inimene väärtustab ikka seda mida tal enam ei ole... Ok, muidugi on mul seal kodu ja see on koht kuhu saab alati minna, kuid igapäevane elu seal on vähemalt täna minevik...

Seekord siis oli vaja kõikvõimalikud keskused läbi shopata (ja ometi ei kannata ma muidu shoppamist:D), igasugu junki üüratutes kogustes süüa, kinotada, spaatada ja muidu füüsiliselt igavesti aktiivne olla. Ja ometigi jäid tegemata paljud asjad mida teha oleks soovinud:) Aga noh, eks ta käib teatava regulaarsusega ja edaspidi jätkame...

Meil natuke erilisem side omavahel, kuna ainsad tüdrukud suguvõsas ja vaja kokku hoida. Mina siis meie põlvkonnas esimene laps ja tüdruk, vahepeal kari poisse ja Liisu lõpetab rivi ja seega noorim. Sünnipäevad kah meil paaripäevaste vahedega.

Et siis olulise isikuga tegu:) Ja igavesti vaffa tema kasvamist ja kujunemist jälgida:) Õnneks pole ta oma 15 eluaasta jooksul jõudnud veel beibestuda vaid tegu on minu mätta otsast vaadatuna väga elutervete vaadete ja hinnangutega noore inimesehakatisega. Ehk siis paljulubav:)


Eva-Liisa

Pursk-Coke

Väiksed keemilised katsed:) Seekord siis oli katse coca-colaga. Ikka on ju nii, et üht ainet teise lisades toimub mingi reaktsioon. Seekord sai siis tulemus selline ja see hetk oli päris muljetavaldav:DDD

Jälle sõidust

Paistab, et see teema mind ennast veel vähemasti ära ei tüüta:)

Viimase aja elevaim situatsioon tahab aga siiski ka kirjeldamist, sellest ka vajadus see oma päevikusse üles märkida.

Nimelt sain ma esmakordse kogemuse vilkurite ja sireeniga sõidukiga koosliiklemisest:) Lähenesin mööda Ehitajate teed Akadeemia tee ringile, kui minu tagant lähenes paraja kiirusega sireenides tuletõrjeauto. Ringile jõudsime üheaegselt. Natuke enne ringi paigutasin end tee pealt eest (raskemaks tegi asja see, et olin sisemisel rajal ja teepeenrale poleks olnud mõtet manööverdama hakata otse tuletõrjemasina eest läbi). Kui tuletõrje ringile kimas, oli mul suurepäraseim võimalus tema taga kiirendades ringile saada, kuna kõik hoidsid viisakalt eemale.
Kogenud autojuhile pole selles situatsioonis miskit elevusttekitavat, mulle kui õppijale on aga iga erandsituatsioon meeldejäävaks kogemuseks:)

Tänase seisuga siis pooled sõidud sõidetud ja 20 sõidutundi ehk 10 sõidukorda veel ees. Vahepeal võtab nädala kuni paar puhkust ja siis jätkan oma aeglast rühkimist lubade poole.

Vahepeal sai nimelt töökohta vahetatud ja sealsed ajad klappisid minu sõidutundidega. Kuna aga too töökoht mulle päris hästi ei meeldinud ja üks teine ettevõte võitles hoolega ja oli nõus kõike soovitut ja natuke rohkemgi pakkuma, siis ilma kurvastamata tegin suhteliselt äkilise lükke ja vahetasin veelkord töökohta. Viimase kuu aja sees siis teine kord juba! Päris järsud liigutamised, kuid miskit pole teha - tuleb ikka minna sinna kus rohkem meeldib ja kus paremaid tingimusi pakutakse.
Seega vaatab siis kuidas nüüd sõiduajad klappima saab. Nädala-paar töötab rahulikult ja eks siis näis mis ja millal.

Ja miskit pole teha - tulevikus, näiteks järgmisel aastal, tuleb ka A-kat. load ära teha... Ma lihtsalt pean endale mõne pisikese chopperi ostma, lihtsalt pean...

Kass

No midagi pole teha, see loomake lihtsalt on mu elus nii olulisel kohal ja see fakt kohe paneb kirjutama.

Enamasti on nii, et kui saadakse laps, siis mingiks perioodiks ei eksisteeri ka muidu kõige mõistlikemate maailmas enam suurt muud kui laps ja temaga seonduv. Kuna minul pole veel aga õnnestunud ühtki last sünnitada, siis minul selle lapse kaka ja hammaste jutu tühimiku täidab mu kass:) Igaühele siis oma:)))

Kuna ta täna on jälle selline armas miilu ja norib head-paremat, siis mõtlesin veidi tema söömisharjumusi kirjeldada.

Tegu siis sellise huvitava loomaga, kes on gurmaan! No täielik lausa. Ei sobi talle mingi suvaline toit, seda söö ise. Ok, kassikrõbinad peavad muidugi pidevalt ees olema ja kaks korda päevas (hommikul ärgates ja õhtul koju saabudes)tullakse vastu saba püsti ja häälitsusega "kurrrrr!" ning pidevalt üle õla kiigates meelitatakse sind esimese asjana kööki konserviampsukest andma. Seda saab küll vaid killukese, muidu läheb äkki paksuks kah veel! Selline tavatoit aga, mida ise sööme, see härrale ei kõlba. Nuusutatakse ja vaadatakse solvunult.

Küll aga huvitavad teda maasikad, viinamarjad, banaanilaastud, Raffaello, õlu, kirsijogurt, juust (kaasa arvatud nii valge- kui sinihallitus). Veini võetakse kah käpakest salaja sisse kastes ja siis limpsides. Ja suureks lemmikuks on eestlaste rahvustoit kama... Ahjaa, friikartul ja pistaatsia pähkel on kah sõbrad.

Magatakse ka kõik oksad laiali. Seega turvatundega on kõik ok. Magamisest siis paar stiilinäidet kah:
Magamiseks eelistab oma 3-kordset tornikest
Väike tualett vahepeal...

Jägala

Tuli mõte minna laupäeva hommikust sööma Jägala joale. Et siis pole veel rahvamassid ka päral ning saab rahus loodust nautida.

Väike hirm küll oli, et suurvee ajad on möödas, kuid õnneks andis Jägala endast parima ja vuhises mis hirmus! Teisel kaldal oli Veematkade Indrek oma grupikestega raftingut tegemas ja neil seal paatides paistis möllu hirmasasti olevat. Kurvi peal panid enamus paatkondi külg ees, ühed isegi selg ees. Lõbu laialt:)

Mõned pildid said ka klõpsitud, kuigi need ei anna suurt muljet edasi. Korralik fotokas alles ootab väljavalimise otsust ning seebikaga pole pildid päris need mida oleks tahtnud. Aga saab hakkama.


Vesi tundus kuidagi hästi paks ja tihke


Elevil sellid

Kardina servast vaadatuna

See puu ei püsi seal enam kaua

Aga see puu tegi õige otsuse, kui kasvamise suunda valis

Auklikud tänavad

Njah, mitte-veel-autojuhina ei ole varem nagu valusaid kogemusi olnud nende paljukirutud Tallinna auklike tänavatega, kuigi õppesõitu tehes olen hakanud aru saama küll, et suhteliselt võimatu on tänavatel auke vältida ning vahel on tegu nagu külmunud põllumaaga, kuid nüüd siis jalakäijana ka otsene kokkupuude olemas.

Nimelt sai eile jalutatud ning ühel ajahetkel oli tarvis astuda kõnniteelt sõiduteele, et teed ületada. Iseenesest kohutavalt lihtne ja igapäevane toiming. Küll aga suutsin mina astumise hetkel paigutada kontsa tees olevasse auku ning hetkel kui jalale toetasin, käis sealt läbi selline raksakas, et ma ei saanud esimesel hetkel arugi kust krt see heli tuli. Taipama hakkasin alles siis, kui jalg mõne aja pärast täielikult tuimestus ning edasiliikumise pea võimatuks muutis. Kuna oli asjaajamist, tuli aga edasi liibata. Mõne aja pärast oli kõndimine isegi mõneti võimalik.

Kodus muidugi terve õhtu tegi jalg põrguvalu ja paistetas. Miskise hüppeliigese nihestusega siis tegu. Õnneks aga tundub, et jalg hakkab ära harjuma ja tagasi tõmbama. Valu igatahes on tänaseks juba oluliselt vähenenud.

Seega ei peaks mitte vaid autojuhid Tallinna tänavate halva seisundi üle pahameelt avaldama, mina ühinen nüüd nendega esialgu veel jalakäijana.

Kass jalutab;)

Meil majas elab üks tädike, kes käib oma kassiga sageli jalutamas. Alguses tundus see mulle ütlemata veider, et kass rihma otsas, kuid kui ma nägin kuidas minu elukas rõdul olla armastab ja seal lindusid piilub ja värsket õhku nuusutab, siis mõtlesin et miks ka mitte. Tema on mulle suurepäraseks kaaslaseks ning stressileevendajaks ning kui ma enese egoismist olen ta kortermajja elama paigutanud (kuigi vastasel juhul poleks teda võib-olla üldse olemas, kuna võtsingi ta seepärast, et keegi teda ei tahtnud), siis võiksin ju võimaldada tal ka looduses natuke käia.

Saigi siis kiisule jalutamisrihm muretsetud ja nüüd siis mõned õhtud ja nädalavahetusel ka päikesepaistega jalutamegi:) Esialgu kass oli hullumas ja rabeles ja närvitses mis hirmus, praeguseks aga paari korra järel juba käib ja uudistab ning on igati elevil. Nüüd on mõte, et kui soojemal ajal kusagile grillima minna, siis kass autosse ja kaasa:) Autoga sõita talle meeldis juba varem, nüüd siis meeldib ka jalutamine.

Meenus, et siin ma ei olegi oma suurepärasest elukast miskit kirjutanud:)
Tegu siis krants-kassiga, kelle üks vanem peab küll ilves olema... No nii ilvese nägu ja kasvu loom lihtsalt! 2,5a vana, kuid hiiglama suurt kasvu ning 5-kilone. Kusjuures pole ta mitte paks vaid lihtsalt kohutavalt suurt kasvu. Ja meeletult karvane!!! Nende karvade tõttu on küll tunne, et kui teise kiisu veel muretsen, siis too peab küll kiilakas olema... Kõigel on kassikarvad juures ning riidepuhastusrull on igapäevane abivahend. Kuid see loomake on seda kõike väärt! Ta on lihtsalt nii kohutavalt lahe ja iseloomukas. Panen siia ka pildikese üles.

Nööp von Vidrik siis täies oma unises hiilguses:

Kino

Eile hilisõhtul kinos oli suhteliselt lõbus vahejuhtum.
Tegu oli sellise parajalt verise filmiga ja suhteliselt räigelt näidati kõike. Mingi hetk siis, kui just oli üks noormees taas ära veristatud, jooksis meie ees istunud tibi välja, ekraani eest läbi. Küürakil asendis, ühe käega kõhust ja teist suu ees hoides. Kui tibi oli saalist välja jõudnud, siis ei ajanud kedagi film hirmule, rahvas rõkkas lõbustatult naerda.
Hiljem, kui tibi tagasi tuli, oli ta juba päris okei ja itsitas ka ise:)

Plats

Täna, 7.-ndal sõidukorral siis, sai lõpuks ka platsil käidud. Täiesti koooohuuuutaaav! Kuidas kuram on võimalik see asi selgeks saada? Külgboks läks veel enam-vähem, kuid see slaalom on kohutav asi. Kusjuures - tagurpidi slaalom õnnestus tiba paremini, esimesega oli aga raskusi.

Õpetaja täna küll arvas, et määratud 40-ne sõidutunniga saan ma kindlasti hakkama ja juurde võtma ei pea, kuid seda platsi-asjandust arvestades ei julgeks ma teps mitte nii kindel olla... Natuke üle poole sõidukordadest on veel ees, kuid sügavalt kahtlen et selleks ajaks asja selgeks saan... Linnas liigelda on sellega võrreldes ikka puhta nohu ja see kipubki meil juba igavaks minema.

Hambaarst

Täna sai siis taas hambaarsti külastatud. Kolmele hambale olid täpikesed ilmunud ja lasin need siis kõrvaldada. Nüüd aga on nii jube tunne - nagu keegi viiliks hambaid. Selline vastik tundlikkus on ja eriti rääkida ei taha, siis suus liikuv õhk teeb viilimistunnet juurde. Olen ikka äpu küll... Aga tean et hiljemalt homseks on see vastik tundlikkus möödas.

Huvitav on see, et kui midagi suurt on parandatud ja ehitatud, siis hiljem ei tunnegi miskit. Praeguste täpikestega aga selline hädapätakas...

Järgmine kevad siis taas kontrolli. Siit moraal - ikka tuleb igal aastal kontrollis käia, siis ei saa täpikesed aukudeks muutuda ja saab kiiresti ja odavalt hakkama. Kui seda va viilimistunnet ei oleks...

Esimene soe

Nädalavahetus oli täiesti hüper-super-ilus-soe!
Vähemasti Pärnus. Tallinnast väljudes jäi hall taevas seljataha ning naastes oli ka Tallinn pilve varjus, kuid loodetavasti oli siingi soe ja päikesepaisteline. Pärnu oli küll väga päikest täis ja inimesed juba suhteliselt napilt rõivastunud:)

Et siis esimene kevadsoe juba olnud... Eeldatavasti kisub siis nüüd natukeseks taas jahedaks ja aprilli lõpus ehk saab veel korra sooja nautida. Nii meeletult ootan juba suve!!!

Taas liikvel

Nii, suhteliselt pikk haigeksolemine edukalt üle elatud. Köha ja nõrkus on veel jäänud, muidu aga juba täiesti liikumisvõimeline. Tuleval nädalal üritab siis taas trenni ka minna, muidu läheb keha ikka päris vedelaks kätte. Loodan et ma ikka jaksan seal midagigi kaasa teha, kuigi eks alguses esimene nädal vähemalt saab väga raske olema ja ega vist trennist erilist naudingut tunda ei saa. Aga kui ei alusta, ei jõuagi kusagile.

Õppesõitu sai siis ka üle hiiglama aja tehtud. Läks nii ja naa. Õpetaja leidis, et hoolimata sellest et me pole veel platsil käinud ega mäel peatumist harjutanud, võiksime siiski proovida. Ta teab suurepäraselt, et see on mu nõrgim koht - nimelt iga kord kui tuleb täiesti seisma jääda kuskil tõusva joonega ristmikul, nii kohalt võttes teen ma ikka totaalset rallikat ja ajan ketsi all vilisema. Nagu idioot või rullikas!!! Tegelikult teema selles, et kardan paaniliselt seda tagasivajumist ja mõned korrad on mul tõusval ristmikul ka tagasi vajunud. Ja see ei meeldi mulle.

Seekord ta siis suunas mind mõnusasti Tondi ülesõidule. Kui Kotka tänavat pidi tulla, siis üles vasakule Tondi ülesõidule on suhteliselt nõme sõita. Mõlemas suunas muudkui tullakse ja vahele lipsata suht raske. Ka kogenud autojuhtidel kõrval olles on see koht saanud minu suure ebasümpaatia osaliseks. Ja nüüd suunati mind ennast sinna. Olgem ausad - võttis ikka jala all värisema küll.
Õnneks läks seekord hästi ja sain ka kohalt ilusti minema kui piisav auk tekkis, kuid see on küll koht kuhu ma rohkem minna ei tahaks. Lihtsalt ei meeldi ja kõik.

Seekord siis sain oma suurima veaga ka hakkama. TTÜ juures ringile sõites vaatasin, et üks maastur tuleb paraja hooga ja ei hakanud ringile veel minema - eelistasin tema möödumist passima jääda. Õpetaja aga arvas teisiti ja mingi hetk hüüatas, et "anna gaasi!". Ma muidugi ehmatasin ära ja hetke pärast andsingi gaasi, kuid siiski liiga hilja ja poleks enam ringile ette lipsata jõudnud. Kuna aga olin käsklusest hetkelises paanikas, siis ikkagi lolli peaga läksin. Mökutamise tulemusena oli aga juba hilja ja õpetaja oli sunnitud pidurit panema. Päris karm pidurdus oli ja minul muidugi enesekindlus nullis, kuna ma pole harjunud vigu tegema ja mulle ei meeldi eksida. Isiklik probleem muidugi, mis muud.

Teine viga, mida ma pidevalt teen, on võrdsetel ristmikel. Ehk siis vana hea parema-käe-reegel. Kipun ikka liiga ristmikule välja sõitma enne peatumist. Kui aga teine tuleb samuti ristmikule välja, siis oleks ninad koos kah. Õpetaja ikka suunab, et sõidaksin ristmikule välja veidi hiilivamalt. See on asi mida tuleb veel kõõõõõvasti õppida...

Kiita sain ka:) Ütles, et pidin väga hästi märke jälgima ja seega ei anna mind tillitada erinevate korraldustega. Ehk siis olen eelnevalt ikka märki ka vaadanud, mitte ei kuula ainult mida õpetaja ütleb. See pidi hea olema, kuna eksamil tehakse selliseid tillikaid sageli.

Sõidu lõpetuseks sain siis oma esimeses ummikus osaleda:)) Jupp Akadeemia teest ning terve Sõpruse pst oli üks suur ummik. Täitsa lahe oli seal vaikselt törtsutades kulgeda.

Mõnus on sõita. Tahaks aina paremini ja paremini seda kunsti oskama hakata ja enesekindlust juurde saada. Siis ehk saab ka load tehtud ja lõpuks ometi isiklik liikurmasin muretsetud. Aga sinna läheb ikka kõvasti veel aega, alles neli sõidukorda olnud ju! Ja platsil need neetud boksid ju kõik veel õppimata...