Palju kisa, vähe villa...

...ehk siis taas hunnik juttu ilma konkreetse poindita.

Meedikud

.

Lõpuks ometi hakkab mu totakas arstilt arstile suunamine oma otsa leidma.

Nüüd siis olin Mustamäe haiglas kopse uurimas. Mitu tundi. :(((

Lisaks analüüsidele pidin naljakasse torusse puhuma - nina pandi klambriga kinni, toru lükati suhu ja kästi erinevas tempos, erineva jõu ning erineva rütmiga nii sisse kui välja hingata. Arvuti joonistas samal ajal graafikuid. Tehnikasajand:) Selgus, et kopsudega miskit hullu pole peale sellesama viiruse.

.

Igaks juhuks tehti ka allergiatestid. Pole neid kunagi teinud ja seega oli päris huvitav. Tilgutati ainet käe siseküljele ja tehti sutsakas. Nüüd siis mõlema käe siseküljed täpikesi täis:) 24 auku.

Et üsna huvitav oli see testimine. Õnneks enimlevinud allergiaid mul ei esine:) See nüüd kindlaks tehtud.

.
Küll aga on kopsus viirus tugevalt sees ja mandlite salapõletik leidis taas kinnitust. Väljast polevat midagi näha, sees aga kõrgeima astme põletik. Misiganes. Kuni valu pole, mind ei huvita.

Loodetavasti hakkab see saaga nüüd lõppema, kuna kopsudele sain ravi peale. Ja sellise ravi, mis ravib ka mandleid. Kompleksne värk. Kui ravi läbi, saab uute proovide tulemusel teada kas mandlitele mõikas või tuleb need siiski maha kaksata. Ma eelistaks allesjätmist, ikkagi minu omad:)

Georg

.

Käisime E-ga Georgi vaatamas. No ma ei saa midagi teha, mõtlema pani see film. Inimsuhete koha pealt just. Nii mõnedki kohad assotsieerusid mul mõne olulise inimesega enese elust ja mõneski kohas adusin iseenese mõttetust. Seega üle pika aja nägin filmi mis minus tõsisemaid emotsioone tekitas.

E esitas tegelikult õige küsimuse: "Milleks see film tehti?". Tõepoolest - milleks? Ok, kuulus bariton ja kirju elu keerulisel ajal, kuid miks just tema? Ja miks teatud osa? Teemaks oli siis tema kesmise naise, Asta, jutustus. Tegu suhtega, kus koos ei saa, kuid eraldi ka mitte. Armastus vs vihkamine. Pagan kui tuttav...
.
Kahjuks oli üsna kiirelt liikuv see film, oleks tahtnud mõnes teemas rohkem süvenemist. Samas kui Otsa häält lasti laulmas, tuli mul eranditult iga kord kananahk ihule. Krt küll kus mõnele on alles antud seda häälematerjali...

.

Samuti olid minu meelest mitmed olulised asjad filmis kajastamata. Ega ma ta elust väga palju seni ei teadnud, kuid nüüd tekkis kohe vajadus uurima hakata. Õhutav linateos.

Näiteks ei saa ma aru miks pole mainitud kahte lastekodupoissi, kelle Georg ja Asta lisaks oma kahele lapsele lapsendasid. Naise memuaarides võiks selline asi ju olulisel kohal olla...

Ja see, et Georgil üks silm puhta välja opereeriti. Filmist sain aru et lihtsalt opereeriti, kuid et ükssilmaline tegelane... Oleksin eelistanud seda filmis aduda.

.

Pärast istusime E-ga C'est la Vie's ja hekseldasime teemat. Temaga on alati hea rääkida - selline kaine mõtlemisega ja avara silmavaatega sõbrants. Vahel isegi valusalt loogiline. Tema ja üks teine isik mu elus ongi sellised, kelle arvamus alati loeb. Ja alati tunnen end nende kõrval puhta lollina:) Aga siiski oman vähemalt oma arvamust ja nendega ei karda ma ka eriarvamusel olla:) Tean et see ei mõjuta meie suhteid.

.

C'est la Vie köök on väga hea. Sõin Caesar'i salatit lõhe ja krevettidega ja maitseained olid minu jaoks just õiges vahekorras. Ehk siis mitte liialdatud (oi ma ei kannata kui kõike üle soolatakse). Vein oli nagu vein ikka, kuid Crème Brulée oli parim mida ma oma elus saanud olen:)

Teinekord tahaksin väga sinna ka restorani poolele minna:) Loodan, et keegi loeb seda, kes kutsub...:DDD

.

Päevad

.

Kui öösel C'est la Vie'st koju jõudsin, sain vaid mõned tunnikesed magada. Vastu hommikud viisin R-i lennujaama, kuna Londonis oli jalkamatsh tulemas ja oli ju vaja meeskonda toetama minna (mnjah, mäng ise oli paras pettumus ja sellel ma pikemalt ei peatuks, kuid peaasi et poistel Londonis fun oli:D).

.

Kuna nagunii olin varakult üleval, ajasin sõbrantsile kargu alla ja läksime varahommikul hullunud päevasid avastama. Vastupidiselt minu veendumustele sealset prahti mitte sobrada.

Lootus oli, et ehk nädalavahetuse varahommikul suudame ise ka seal viibida, kuna massid saabuvad loodetavasti veidi hiljem.

.

Suur oli me üllatus, kui kell 08.10 Stockmanni jõudes oli parkimismaja peaaegu täis ja juba tulid meile vastu inimesed suurte tualettpaberihunnikutega (siiani ei saa ma sellest fenomenist aru). Kudamoodi neil 10 min peale avamist juba ostud tehtud olid???

.

Sama kordus spordiosakonnas, kuhu esimesena suundusime. Juba tulid inimesed suurte kollaste kottidega vastu. Juba ostud sooritatud. Mingi maraton toimus kell 8 või?

.

Tuleb tunnistada, et isegi ostlesin seekord. Natuke hilbuosakonnast, natuke kodutarvetest ja ka spordist. Veel sai alt veiniosakonnast ostetud erinevaid veine, nii testimise mõttes. Valisin meelega sellised mida pole varem degusteerinud. Vähemalt esimene neist on väga heaks valikuks osutunud;)

Peale kella 9-t hakkas inimesi juurde voorima ja kuna massidel on kombeks nügida ja niheleda ja kuna ma äärmiselt ärritun selle peale, siis oli aeg lahkuda.

.

Kaubandus

.
Üleüldse olen ma hakanud kaubanduses natuke silmi lahti hoidma. Siiani olen olnud see tüüp, keda on väga hea petta. Kunagi ma ei vaata palju ma millegi eest maksan või palju miski toode üldse maksab (ma tõesti ei tea palju maksab piim või sai või jogurt või mis iganes), kuna kui on midagi vaja, siis on vaja. Ega see hinna teadmine vajadust kujunda. Olles aga kuulnud mitmest allikast kuidas kaubandusvõrgus on tavanormiks kliendi petmine, olen hakanud tshekke üle vaatama. Ja mida olen viimase aja jooksul märganud?

.
Huvitaval kombel olen ma ostnud nt kiirlotot. Ju siis müüjanna soovis killukest materiaalset õnne leida, kuid ei soovinud selle eest ise maksta. Samuti avastasin ükskord Statoilis, et olles ostnud autopesu ja eineks kabanossi karastusjoogiga, oli arvele lisandunud ka frankfurter, mida ma kindlasti ei ostnud. Kuna aga õigel ajal tshekki ei vaadanud, saigi üks müüjanna minu kulul frankfurteriga maiustada:)

Pole aimugi mida ma veel mõnele müüjannale ostnud olen. Nüüdsest igatahes olen tibake tähelepanelikum. Olen lahke käega ja võin osta kellelegi midagi meelepärast, kui ta seda küsib. Küll aga ei meeldi mulle seda teha enese teadmata.

Albumid

.

Kui fotograafias arenes digimaalilm, tundus see vaimustav. Aga palju ma vaatan oma digialbumeid? Üliharva.

Seega veendusin, et tavaline albumindus on siiski etem, eriti kuna olen hirmus nostalgitseja ja mulle meeldib vaadata pilte ja meenutada.

Nüüd siis ongi olukord, kus digipiltide ajastul minul albumid meeletu kiirusega täienevad. Pilte teha on lihtne, neid arvutisse tõmmata lihtne ning üle veebi laborisse saata samuti lihtne. Nii ma siis kulutangi märkimisväärsed summad mineviku säilitamisele ja riiulitel uutele ja uutele albumitele kohta leida on aina raskem. Aga nii pagana mõnus on õhtuämaruses albumit lehitseda...

.

Ei saa aru

.

Tuleb mingi tibi, esitab laulukese vihmavarjust (eee...eee...eee...eee...vihma...vari...vari...vari...eee...eee...eee...vari...vari...vari...) ja saab üle maailma kuulsaks.

Nii need staarid siis sünnivadki.

Teavad juba varakult

- Vabalt võib mitu pruuti olla. Nad võivad järjekorras seista. Martin, 6

- Mul on ainult üks pruut, aga ma katsun veel mõned leida. Kristian, 7

- Ainult kaks peigmeest saab olla. Sest rohkem ei saa enam salajas hoida. Ida, 9

- Kui sul on kohe palju peigmehi, siis saab neile selliseid katseid korraldada. Et siis näeks, kes oskab kõige paremini poes käia ja kes ostab kõik asjad, mis ma tahan. Nikoline, 7

- Iga kord, kui abiellud, pannakse üks sõrmus sõrme. Nii, et abielluda saab ainult kümne mehega. Kristine, 7

- Ma ei kujutaks ette, et mul on mitu naist. Nii on ainult neis riikides, kus on nii palav, et peab higistama. Peder, 8

- Kui on mitu naist, siis ei tohi nendega tülitseda. Sest muidu naised võidavad. Poul, 9

- Kaht pruuti ei saa olla, sest siis tuleks kaks sõrmust osta. Ja see võib jube kalliks minna... Nanna, 9... nii et ühega hoiab kõvasti raha kokku. Kim, 6

- Ainult üks pruut saab olla, sest pole ju kahte suud, millega suudelda. Nicklas, 6

- Võib küll kahe mehega abielus olla. Kui ükspäev on üks ja teinepäev on teine. Ja nendele ei pea sellest üldse rääkima. Camilla, 7

- Kui on kaks kallimat ja kolid ära, siis võib ainult ühele uue aadressi anda, teisele mitte. Martin, 8

- Parem on ikka üks kui kaks. Sest kui kahe pruudiga Tivolisse minna, siis maksab see palju rohkem. Benjamin, 9

- Vabalt võib mitu peigmeest olla. Hoiad lihtsalt suu kinni, kui keegi küsib. Katrine, 7

- Kui sul on mitu pruuti, siis peab valvama, et üks ei tuleks kogemata sel ajal, kui teine külas on. Daniel, 8

- Ma pole varjanud, et olen mitmesse tüdrukusse armunud. Ma pole seda lihtsalt kellegile öelnud. Michael, 8

Kokkamine

Otsustasime A-ga ennast kokanduse vallas harima hakata ja suundusime kursustele. Oktoobrist juunini. Erinevaid kööke katsetame.

Äärmiselt mõnusaks osutus asjaolu, et kui erinevaid käigud olid ühiselt valmis tehtud, istusime koos juhendajatega lauda ja veel tunnikese nautisime omatehtud roogasid, loomulikult koos kõrvale sobivate valitud veinidega. Meeeeeletult hea elamus.
Ega seal suurt miskit pildistada ei jõudnud, mõned ülesvõtted mälestuseks siiski ka tegime.

Esimene kord oli teemaks vahemereline köök ning esimeseks käiguks bouillabaisse (supp erinevatest kaladest/mereandidest). Päikesekuivatatud tomatid lisaks ning meile harjumuspäraste supikomponentide kartul-porgand-jne asemel oli valitsevaks veinis hautatud seller. Ma kohe üldse ei armasta sellerit, kuid enese suureks üllatuseks selles supis maitses seller mulle üliväga. Kuidagi kõik klappis nii hästi kokku et...
Järgmine käik olid ravioolid metsaseene täidisega. Muidugi ei puudunud sisust ka parmesan:Pasta valmistasime samuti algusest lõpuni ise. Olen ka varem suure pastasõltlasena pastamasina muretsemise peale mõelnud, kuid nüüd kui seda reaalselt käsitletud sai ja kui lihtne ja hea see tegelikult on, siis see mõte sai nüüd ainult innustust. Peab kaaluma kui sageli ma sellega mässaksin. Aga isetehtu on ikka olulilleliselt mõnusam ja ka armsam...Lõpuks oli tumeda shokolaadi kook nektariinide ja vaarikatega. Selline 10-minuti kook umbes. Ja jällegi - ülimaitsev!

Seekord õnnestusid kõik käigud suurepäraselt. Vaatab mis järgmine kord saab. Siis pidime Maroko köögi kallale asuma:)

Eksisin...

... õhtu sai veidramaks minna.

Ma-ei-tea-miks, kuid kuidagi tekkis mõte kinno minna (üllatus, eksju). Kuigi oli näha, et mitte kui midagi ei ole vaadata. Valisime siis filmi, mida hilisel ajal veel näidati ja selleks oli toosama Lindsay Lohani film "Ma tean kes mu tappis". Emmm.... Juba pealkiri ja peaosatäitja peaksid olema elavaks hoiatuseks, kuid kuna miskit muud ka vaadata polnud, siis oli minek.

Ok, oli tõesti üsna õudne. Sadism ongi õudne. Aga sisu oli peale seda, kui hirmus segadus mööda sai, täiesti etteaimatav. Kõik "üllatused" ja "keerdkäigud" jõudsime enne ära lahendada kui need toimusid.

Kokkuvõttes - tõsine jama. Rohkem kommentaare polegi vaja.

Ma ei ole normaalne ja hirmus laks ego pihta

Tänane päev on möödunud minu jaoks päris harjumatult.

Lõuna ajal siis järjekordne arsti külastus. Ütleme nii, et mõned korrad tuleb veel minna. Nt kopsuarst, kes nüüd omad proovid võtab ja ravi määrab. Kopsuviirust olevat üsna palju, miskise asja konsentratsioon ületas lubatud normi enam kui kahekordselt.

Mandleid nad seega õnneks kohe maha võtma ei hakka, kuna enne vaja kops terveks saada. Hea seegi. Mandlitel olevat neil miskine hindamissüsteem, kus on 4 plussi maksimaalmäär ja mul olevat 4 plussi. Oleks siis et ma oma mandleid tunnekski... Aga ju see siis ei loe. Misiganes.

Ok, pensionäridega arstikabineti ukse taga maast ja ilmast vesteldud, läks päev edasi.

Peale tööd teatasin mehele, et lähen natuke kaubandusvõrku uudistama. "Mis osta plaanid?" oli tema loogiline küsimus. "Mitte mingeid plaane pole. Lähen niisama vaatama mida tänapäeval poes müüakse". Peale kahtlustavat vaikust tunti murelikult huvi, et kas minuga on ikka kindlasti kõik korras. Selline siiras mure ajas muigama, kuid tõsi ta ju on. Ma ei käi kunagi poes kui mul pole konkreetse toote järele vajadust. Täna aga tuli ootamatult vajadus poodidesse vaatama minna, et mida siis ka pakutakse. Njah, võin öelda, et seda mida alati, ei midagi üllatavat.

Tõsise egolaksu sain aga Kristiine Prismas. Poes, mis hetkel aktuaalne seoses alkomüügi keeluga ja selle kohtu poolt peatamisega vähemalt ajutiselt. Et nüüd siis küsivad müüjad kõikjal alkoostjatelt dokumente, eriti muidugi Kristiine Prismas.

Ja mina siis... Ostsin muu hulgas ka pudeli veini ja lõbustasin ülipikas kassasabas enese ees olevat last (kippus teine muidu jonnima ja ma ei talu lärmi). Kõikjal ümberringi kontrolliti dokumente, minult ei küsinud aga keegi midagi:( Et siis ametlikult vanaks tunnistatud! Veel suvel ei lastud ööklubissegi enne dokumendi näitamist, nüüd aga müüdi veini (Kristiine Prismas) ilma mingeid kahtlusi püstitamata.

Oleks siis päev sellega lõppenud. Jõuan koju, tassin kotid tuppa ja asun toimetuste juurde. Järsku kopsimine ukse pihta - olin võtmed ukse ette unustanud. Väljapoole muidugi. Tublid majanaabrid andsid siis märku. Hmm, oleks see mul esimene kord... Õnn et on ausad naabrid. Jätkuvalt.

Kas hakkab veel midagi toimuma või loeme veidra päeva sellega lõppenuks?

Meedikud

Kui su oma haardesse saavad, siis enam lahti ei lase.

Iga nädal saadetakse mõne erineva tohtri juurde ja veedangi oma aega polikliinikutes ja haiglates. Jube mõnus. Võiks ju mitte käia, kuid oma tervisest hooliva inimesena ikka kuulan mida targemad räägivad. Aga seda küll, et enam ma niipea end nende kätte anda ei taha, kui just miskit häda ei paista.

Nüüd tahavad noaga kah veel lõikuma hakata, kuid seda asja me veel vaatame. Arvavad, et võiks mandlid maha võtta. Mis sellest et ma pole pea kunagi tundnudki et mul üldse mandlid olemas oleksid. Aga nüüd vaja maha võtta, kuna mingi salapõletik olevat ja koormavat südant. See aga tuleb enne siiski selgeks vaielda, niisama "igaks juhuks" ma küll noa alla ei lähe.

Ja siis avastati, et kopsus mingi viirus. Ok, sellest saan aru et ravida tuleb, kuna juba paar kuud köhimist on liiga koormavaks osutunud.

Võehh, edaspidi tuleb neist valgekitlastest eemale hoida. Kui su oma kombitsate vahele saavad, siis ära unistagi et minema saad. Neil ju vaja ka enese leivaraha välja teenida:(

3 filmi

Nonii, käisime siis "Ettekandja"'t (The Waitress) vaatamas. No ei oska öelda. Kas ei tehta enam sisukaid naistekaid või oleme meie A-ga liiga küünilised? Igatahes häirusime seal filmis üsna mitmete teemade peale ja pärast ei saanud filmi üle isegi vaielda, liiga ühel meelel olime.

Mees, kes oli tegelikult vaid nõrk suhtleja ning halb inimestest arusaaja, oli tehtud elu-pahaks, nagu oleks kolliga tegu. Kusjuures isegi filmis oli ta tegelikult südamega. Mis siis et mõtlematu. Tavaline mees ühesõnaga. Ehk natuke jobum. Aga ainult ja ainult seetõttu, et tal lasti selline olla. Oleks tibi end natukenegi maksma pannud, oleks olukord väga teine olnud. Mees oli täpselt selline keda annab hästi päti alla paigutada. Ja sellisele lähenemispiirang määrata oli ilmselge liialdus. Eriti lapse suhtes.

Ok, saan aru, et lapse saades muutuvad naised kõikvõimsaks ja saavutavad meeletu jõu varasema sussiks olemise asemele, kuid see seal oli ilmselgelt liig. Samas mõneti ülistati meest, kes probleemideta peresuhte kõrvalt patsienti keppis. No ma ei tea.

Ja liiga palju söödi seal shokolaadi. Muudkui keedeti shokolaadi ja valati pirukasse. Brr! Olin just enne kotitäie komme ostnud ja ära söönud ja terve filmi seda keedushokolaadi vaadates iiveldas.

Njah, Felicity seriaalis too näitlejanna meeldis mulle üliväga. Nüüd ta mängis küll, kuid näiteks kirge ta minu meelest küll etendada ei suutnud... Vähemalt tasemel mida sisu eeldas.

Järgmine õhtu oli kavas "Chuck ja Larry" (I Now Pronounce You Chuck and Larry). Oijahh, aegu pole nii palju naerda saanud! Teemaks siis väga heterod tuletõrjujad, kes nn abielluvad, et ühe tuletõrjuja lapsed saaksid ohtlikust elukutsest tuleneva ohu realiseerumisel isa pensionikindlustuse kätte. Nojah, arvata võite mis seal toimus. Igatahes sai hea suutäie naerda. Lõpus küll tobe ameerikalik filmikõne oli, kuid sellele vaatame läbi sõrmede. Väga hea elamus:)

Eilsest õhtust pärineb aga viimaste aegade pärl. Ei jõudnud seda kinno vaatama, seega laenutasime. Nimeks teosel "Väike miss Päikesepaiste" (Little Miss Sunshine).

Nii iroonilist asja pole enam ammu kohanud! Tõeliselt hea huumor, tõeliselt hea! Irvitavad ikka palju üle ja õnneks mitte labaselt, päris teravad:) Soovitan kõigile teravama huumori austajatele.

Sügisene Eestimaa

Laupäeval juhtus midagi erilist ja meieni jõudis suurepärane suvine ilm. Haruldane sel aastal:)

Egas midagi, tuli juhust kasutada ja metsa ning rabasse võrratut sügist nautima minna.
Paganas, Eestimaa on ikka tõepoolest ilus koht. Koperdad mööda metsa ja muudkui imetled.

Seekord valisime Paunküla kandis rabase ala. Laukad, järved, enam kui 80m kõrge ja mitmeid kilomeetreid pikk kitsas vallseljak, kopsutäite viisi värsket õhku ning täielik vaikus, kui kahisevad sammud lehtedes ja lindude vidiit välja arvata.
Metsas on hea.

Aga üks asi kurvastas. Nii mõneski kohas on prügi maas. Ma kohe kuidagi ei suuda aru saada inimestest, kelle arvates on ok oma prügi maha jätta. Milleks? Pole ju raske... Meil oli ka seljakotitäis süüa-juua kaasas, mis tekitas hulgaliselt prügi, kuid tundus elementaarne prügi seljakotti koguda. Ei hakka kunagi vastupidi käituvaid inimesi mõistma.

Mõned jäädvustused ka.

Kuldne sügis

Meeletult palju oli kärbseseeni

RabaTea kas edasi viis tee paljajalu? Või olid need kuuse alla juba jõulu ootama jäetud?
Krõbises

Järved keset raba

Naudin

Putukas vajutab jalgadega lohud vette. Kummaline.

?

Äärmiselt kurb et on olemas inimesi, kes oma ülimas idiootlikkuses arvavad, et on jube lahe teise inimese autole kriips peale tõmmata. Nt võtme või mõne muu terava esemega. Niisama millegagi vastu minnes ei saa mitte kuidagi tekkida kapotile peent vaba käega tõmmatud joont, mis on maha kraapinud värvi. Kurb lugu ja äärmine ajude defitsiit.

Nutmisest

Ma ikka kohe üldse ei ole moodne. No ei ole selle koolkonna liige, kus peetakse normaalseks kui mees näitab kõikvõimalikke emotsioone välja...

No pagan küll, ma ei näita enamasti ka enese emotsioone, veel vähem taluksin ma ülitundelist meest. Midagi pole teha, olen diskrimineerija, kuna leian, et "poisid ei nuta" on äärmiselt normaalne väljend.

On loomulik kui mees poetab pisara kellegi olulise kaotuse korral ning muidu kui on äärmiselt kahju millestki. Selline kaotusvalu, ma pakuksin. Et keegi sureb või oma lolluse tõttu oled ilma jäänud kellestki äärmiselt kallist vmt. Aga ka siin leian ma, et selliseid asju ei tehta avalikult vaid kas omaette või oma kõige lähedasematega koos olles. Sest on ju loomulik et valu peab välja saama.

Küll aga ei seedi ma silmaotsastki avalikult halavaid ja haledaid mehi. Minu jaoks nad ei olegi mehed. Krt küll, kui oled mees ja mingi jama majas, siis sa korraldad selle jama ära, mitte ei hala tervele maailmale kuidas kõik on s*** ja kuidas kogu maailm sulle liiga teeb. No nii turri ajab see karvad et......

Sama suhtumine kandub ka muusikasse. Postitust sundiski kirjutama asjaolu, et autoga sõites tahaks vahel äramängitud plaatide asemel raadiot kuulata ja no kohe mitte midagi ei ole kuulata! Järjest peab kanaleid näppima, kuna kõikjalt tuleb sellist kiunumist et süda läheb pahaks. Ma ei või kohe mitte.

Kurb on, et selline (minu jaoks) saast on nii jube populaarne. Muidu ju ei mängitaks. Kas tõepoolest naised usuvad sellist kiunumist? See ju lihtsalt müügiks tehtud. Ja selline asi siis müübki? Või sellised mehed meeldivadki? Kes nutavad ja halavad? Stiilis nüüd-läksid-sa-ja-nutan-ma-ja-surnuaial-lõpetan. Tahate mehi või hädisejaid? Kes tahab ülimõistvat kaaslast, kes vestleks tunnetest ja muu selline stuff, hakaku lesbiks. Las mehed jäävad meesteks, ärge sundige neid roosasse.

Kõige hullemad eksemplarid minu jaoks on veel eriti need peene häälega nutvad "mehed". No otse loomulikult kõikvõimalikud poistebändid, neile lisanduvad solistidena Justin Timberlake, James Blunt, Enrique Iglesias, Koit Toome jne jne jne. Vanasti oli minu suurimaks õuduseks see, kui kusagilt kuulsin peene häälega kiljumist "You are beautiful" (Blunt). Appiiiiiii!!! Miks-miks-miks? Miks ometi selline nutt niiväga müüb, et midagi muud kuulata ei ole? Ja ongi ainult plaadid lahenduseks, kuna ka Raadio Maania väsitab lõpuks, kui ainult seda kuulata.

Vahel kusjuures üllatavad ka needsamad kiunujad ja ma olen sunnitud oma sõnu sööma. Nt seesama minu-õuduste-kiunuja-Blunt suutis mind üllatada looga "1973". Tea kas ajulopputus on ka mulle mõjuma hakanud või mis, kuid hetkel see lugu mulle isegi meeldib... Aga kergenduseks võib öelda, et see pole tüüpiline halamislugu.

Point ongi selles, et nutmist ja niisama halamist ma ei kannata. Oled mees, siis tegutse või lepi olukorraga, mitte ära halise. Krt, tundub et Mehed hakkavad otsa saama...

Nüüd võiks ju öelda, et ka karvaste bänidel on nutuballaade. Muidugi on, kuid sõnum ikka totaalselt teine ju. Seal ei haliseta, lihtsalt on kahju ja mott. Mehel ja hädisejal on ikka vahe küll. Mott.

Paar filmi

Ei mäleta kas olen siin vahepealseid kinoelamusi taas soovitanud/laitnud, kuid hetkel kaks värskeimat siis. Üks naistekas, teine nn õudukas.


Naistekaid on hea sõbrantsiga vaatamas käia. Mehi sellisel puhul kinno vedada on ahistav. Ok, nõustutakse muidugi, kuid tean ju et see ei paku elamust. Need jäägu siiski naistevaheliseks.


Ok, naistekas siis. Armastuse retsept (No Reservations). Treiler siin. Loomulikult on Catherine Zeta-Jones võrratu väljanägemisega nagu alati. Minu meelest on tema ja Liv Tyler ühed ilusaimad näitlejannad ever. Aga meespeaosaline - jeerum milline kompu! Pole ammu näinud meest kes sülje niimoodi tilkuma paneks:)


Film ise oli nii ja naa. Nalja sai, kurbust oli ka. Samas mind natuke häiris see liigne roosamannalikkus suhetes. Ma ei usu ammuilma enam roosamannasse, seal aga jäi mulje et täiskasvanud inimesed ja ikka veel nii uskuvad. Aga ju see minu künismis kinni.

Filmi lõpp häiris koledasti. Nevar ei usu et oma ala tipp-gurmeekokad sellise kannapöörde teeksid... Aga mis teha, lõppes nagu lõppes. Üldiselt easy film ja sõbrannatamiseks sobiv:) Nüüd plaanime ka Ettekandja ära vaadata. Eks näis siis kas kriitikat kannatab:)


Teine film pärineb eilsest hiliõhtust. Et mõtlesime õudukat vaatama minna. Alla 14 keelatud ja seega ehk parajalt jube. Teise valikuna oleks olnud võtta Lindsay Lohaniga mingi spuuki film, kuid kuna oman nimetatud tütarlapse suhtes pisukest eelarvamust, siis eelistasime filmi nimega Paranoia (Disturbia). Treiler siin.


Eeee.....mmmm....äkki ikka oleks võinud Lindsay valida? Film osutus täielikuks teen-movieks. Minu meelest võiks paralleele tõmmata nende "eelmise-suve" filmidega. Tean mida sa tegid eelmisel suvel või midagi sellist. Enamus filmist oli tiinekate elu ja armumised, natuke sekka õudust kah. Kuigi tuleb au anda - paha-mehe-rollis-olev-tüüp mängis oma osa superhästi ja päris mõjuvalt. Ütleme nii, et kui olid need nn õudsad kohad, siis oli ikka natuke spuuki küll ja lõpuks verd lendas ja laibavedelikku lekkis. Korduvalt hüppasin toolil ja kraapisin kaaslase kätt, nii et vorbid taga. Aga sellest hoolimata mingit kvaliteeti sealt filmist ma ei leidnud ja emotsiooni sellest ei jää. Hirmsa nälja korral võiks seda võtta tulevikus laenutusest, kinoraha see küll väärt polnud.

Ok, Carrie Ann Moss nägi tõesti suurepärane välja. Ja autoavarii oli kujutatud nii realistlikult, et esimest korda elus avaldas sellise asja nägemine ekraanil mulle sellist muljet, et pidin pisaraid peitma. See oli ehe. Ja kohutav. Mõjuv.


Njah, Sügisball mul siiani vaatamata. Kuidagi ei suuda end seda vaatama vedada, kardan pettuda. Olen kuulnud nii- ja naapidiseid arvamusi. Eks ma kunagi vaatan ta ära. Kinost tõenäolisemaks pean siiski dvd-varianti...

10 tugrikut!

Kobisesin siin mingi aeg nende "baby on board" jmt märkide teemal. Endiselt ei saa ma sellest aru, kuid ega ma peagi, eksju.

Ükspäev aga sattusin nägema märki, mis minus siirast vaimustust tekitas. Nimelt sõitis naisterahvas ringi autoga, mille tagaklaasil oli hoiatusmärk, mis sisaldas kontsakinga! Ehk siis üheselt mõistetavalt "naine roolis". Oli see siis tõsimeelne enesehinnang või iroonia, kuid see oli tõeliselt vaimustav! Vähemalt saab sellest märgist aru mida sellega öelda tahetakse. Beebi pardal märgist ei saagi seepärast aru, et kuidas see kaasliiklejaid kottima peaks... Naine roolis aga kotib küll:)

Mõtlesin kohe lahtiste silmadega ringi vaatama hakata, ehk leian kusagilt isegi sellise märgi:)

Reisist

Ahjaa, lubasin reisi kohta ülestähendusi teha.
Sain sellega siis enam-vähem maha. Juttu on mõnes kohas rohkem, mõnes vähem, pilte kah sekka.
Et kes huvitatud on ühe seltskonna pea kolmenädalasest tripist, külastage mu reisiblogi. Siia oleks liiga mahukas see sissekanne olnud, seega tuli eraldi bloog.
Piltidel kahjuks meeleolu niimoodi edasi anda ei saa/oska nagu Liina piltides kajastatud on, kuid teatavatel põhjustel saab sinna riputada vaid neutraalseid pilte. Muud jäävad eraviisilisteks vaatamisteks:)
Bloog ise asub aadressil reisibloog.blogspot.com.

:DDD

Hihihii, vägisi ajab itsitama:)

Rohi, mida arst kirjutas ja tingimata käskis tarbida, on siirupi kujul ja tuimestava toimega. Kuna ma aga otse kurku kallata ei oska, siis selle ajaga mis mul neelamiseks kulub, suudab rohi ka keele tuimestada:D Nii ma siis istungi kolm korda päevas tuimestatud keelega ja endal on nii lõbus:D

Elamusi igasuguseid

Kaks kuud on möödas, kuid köha ja nõrk olemine pole kuhugi kadunud. Veidi vähenenud küll, kuid kokkuvõttes see kurnab.
Otsustasin siis alla anda ja panin arstile aja. Kuna mu perearstil patsiente palju, sain aja ka pea nädal hiljemaks. A las vaatab vähemalt üle.

Astun kabinetti. Areneb järgnev vestlus:
„Tere!“
„Tere-tere!“

Vaatab mind natuke aega tunnistades ja teatab: „Nonii, sind pole küll väga ammu näha olnud“
Olen meelitatud et ikka veel mäletab mind: „Jah, nii 6-7 aastat. Käisin viimati siin vist 2000 või 2001“
„Kui vana laps on?“
„???????????. Laps? Mul ei ole last“
„Huvitav, mulle nagu tundub et kunagi ootasid last kui siin käisid. Ei tea miks ma nii arvasin“, kohmetub doktor.
„Võib-olla isegi käisin siin sellal. Aga läks halvasti ja ei ole last“, püüan ka mina mälus sobrades viimast külastuskorda meenutada.
Tuhnib natuke paberites ja uurib edasi:
„Oled meest vahetanud?“
„??????????????“
„Noh, ma arvasin et te ikka veel abielus aga siis nägin kusagil ajakirjas I-d teise naisega. Kuidas sinul on? Uus mees olemas? Kõik korras?“
Ma ei oska kuidagi midagi arvata, hämmastun arsti mälust (arvestades kui palju patsiente tal on) ja tema familiaarsusest.
„Jah, I-ga pole me enam ammu koos, mõlemal uued pered, kuid suhtleme perekonniti edasi“
„Noh, siis on ju väga tore! Aga ma uurin sellepärast, et kui sa tahaksid lapsi kunagi saada, siis oleks küll viimane aeg planeerima hakata“
Ma ei osanud enam miskit arvata. Kõigile teistele paistab see minu mitteplaneerimine suurem südameasi olevat kui mulle! Isegi mu arstile, kes pole mind väga kaua näinud...

Aga midagi pole teha, see üldsuse torkimine hakkab juba natuke närvidele...

Edasi tegelesime siis pärisasjadega ehk kuulas ja mõõtis mind ja rääkisime asjast;)
Aga tegelikult on armas kui arst mäletab hoolimata sellest, et haruharva teda külastad. Tekitab usaldust, et ehk mäletab siis ka olulist ehk tervisega seonduvat:)

Täna siis käisin verd andmas ja röntgenis. Oijah... Aastaid olin olnud doonor ja miskit hullu pole olnud. Ok, alati pärast vere andmist olen pidanud pikalt pikutama, kuna püsti tõustes läheb pilt tasku, kuid enesetunne on alati olnud suurepärane. Vanasti arvati, et kuna olin doonorlusega tegelemise ajal kaalunumbriga lubatu piiril, siis võetav kogus oli minu kehale lihtsalt suur ja sellest nõrkus (sest enesetunne oli ju hea, lihtsalt püsti ei saanud kuidagi). Nüüd aga olen vägagi lubatud piiri sees ja mõni ampull ei tohiks ju midagi teha.

Samas ei ole enam mitu aastat verd pidanud andma ja harjumus puudub. Seega väike öäkk on sees.

Täna siis taheti võtta 5 ampullitäit verd. Ok, istun tooli ja asun pumpama. Nõel sisse, ampull otsa ja...... Mida ei tule on veri. Küll ta silitas mu sooni ja meelitas, verd tuli vaid tilkhaaval. Pika meelitamise peale sai veerand ampulli täis. Kuidagi mõjus see mulle nii hullusti, et kukkusingi ära! Näost valge ja keha külma higiga kaetud, kanti mind voodisse pikali. Nuuskpiiritus nina all, soovitasin teist kätt proovida. Samal ajal palusin et õde minuga ükskõik millest intensiivselt lobiseks, siis rahunen ja sooned laienevad. Nii ka läks ja kuigi ka nüüd tuli väga aeglaselt, said vähemalt kõik ampullid täis. Nüüd mõlemad käed augustatud...
Huhh! Loodan siiralt, et ei pea enam niipea taas verd andma minema!

Veel elamusi. Eile, kui arstile läksin, parkisin auto Rahvusraamatukogu ette. Tagasi tulles avastasin, et keegi on tagumise ukse etteotsa mõlgi vajutanud. Mitte küll suure, kuid lähedalt on seda näha. Tõenäoliselt manööverdades peale vajunud. Otse loomulikult on palju loota et see keegi oleks kojamehe vahele oma telefoninumbri pistnud. Olen mina ikka lihtsameelne. Nüüd mõtlengi uurida et kas seda kohta on võimalik vaadata kaamerasalvestustelt. Nõme lugu ju küll. Ok, kasko kaskoks, kuid mulle ei meeldi kui keegi lõhub minu vara ja siis süüdimatult minema sõidab. Seega peab uurima kelle poole pöörduda et salvestusi näha. Koht ja aeg on ju teada.

Üleüldse on hakanud liikluses minuga juhtuma. Ühel õhtul, kui kõik Endla silla all ilge hooga pidurdasid (keegi ees tegi vist miskit), siis mina sain samuti ilusasti pidama, kuid minu taga olnu mitte. Kas siis pidurid jamad või juht aeglase reageerimisega. Igatahes vajus ta mulle selga. Õnneks imetillukese hooga (ummik ka ja osaliselt jõudis ta pidurdada) ning minul ei olnudki miskit näha. Temal endal number mõlkis, kuna vajus mulle konksu otsa. Kartsin küll, et äkki konks andis impulsi edasi, kuid tundub et väike kiirus päästis olukorra.

Njah, nüüd siis matemaatika õpikute kallale. Nagu hiina keel mu jaoks, mitte ei mäleta enam ammuseid aegu...

Kodus on alati hea...

Viimati käisin kodus juulis. Nüüd oli taas maanteelint rataste all:)

Sügisesel ajal kipub rohkelt loomi liikvel olema, peab äärmiselt ettevaatlik olema. Oli endalgi olukord mis natuke närvi sisse võttis.

Oli juba pime ning kuna praamilt saime esimeste seas maha, siis polnud pikas kolonnis sõitmist ka. Kaugel eespool vaid ühe auto tuled, mängib vaikne muusika, püsikiiruse hoidja paika sätitud, kaks last tagaistmel magamas ning vestleme vaikselt sõbrantsiga. Mõnusalt rahulik oli kulgeda juba pikemat aega. Järsku vaatan, et otse minu rajal seisab keset teed rebane ja vaatab meie lähenemist. Eks ta üritas olukorda fikseerida, kuid natuke lolli koha peal toimus see. Vastassuunda ka ei saanud põigata, kuna vastu tuli sõiduk.

Mäletan vaid seda, kuidas käed fikseerusid roolil ja ajus kummitas: "väike loom, sõida otse peale". Pidurit vajutasin ka muidugi, kuid kusagilt aju teadis, et kõrvale põigata ei tohi, siis läheb masin kontrolli alt välja ja üks rebane siiski pole neid inimelusid väärt. Kohutav mõelda, et mina, suur loomaarmastaja, olin valmis rebasele otse otsa sõitma.

Õnneks ta siiski täiesti viimasel hetkel kalpsas eest ja läks õnneks, isegi lapsed ei ärganud selle pidurduse peale. Aga see näitas kui vähe on vaja selleks et midagi võiks nihu minna.

Isa küsis kodus, et miks ma signaali ei andnud? See oleks looma kiiremini reageerima pannud kui tulede lähenemise jälgimine. Ja tõepoolest - miks ma ei andnud? Hämmastav, ma ei tulnud selle pealegi mitte. Ainult rooli külge klammerduvad käed...

Üldse oli maal loomi tohutult palju. Rebaseid, kitsesid koos talledega, jäneseid, keda iganes kalpsas teedel. Neid nägi igal sammul.

Loomadega ka jätkan.
Vanatädi juurde on mõnda aega tagasi elama asunud üks tänavakiisu. Nüüd läks maja kapitaalsele värskenduskuurile ja kes elavad lammutatava/ehitatava maja hoovis? Kiisuemme koos ühe härraskiisuga ning kaks pojanaksikest:) Imearmsad tillukesed ukerdised. On alles nii väikesed, et emmest eraldama veel ei hakka, kuid edaspidi toome need endale koju (maakoju), seal nad siis saavad kahekesi edasi möllata ja koeraga sõbraks saada:) Linnas tänaval pole neil ju mingisugust elu...

Pildil tundub kiiss suurem kui ta on. Asend selline väljasirutatud ja mu käsi varjab tema tegelikku haprust.
Huvitav kuidas koer nad omaks võtab? Usutavasti võtab. Ja mis tal üle jääbki:) Ta nii sõbralik ja usun et tal hea meel kui kaaslased endale saab. Koer siiski alles üsna kutsik. Kuigi 2,5 aastat vana, käitub nägu jõmpsikas:) Hullata ja mängida - sellest vaid elakski:)
Igatahes vesi on tema suur sõber. Meres möllab kui hull ja kui merre ei saa, siis piisab kastmisvoolikust. All mõningad pildid lemmiktegevusest, millest ta kohe üldse ei väsi;)
Meeletud õunakogused sel aastal puude otsas ja - all. Meeletud. Kui korjata kärutäis õunu ja teatada naabrinaisele, et tule vii ära (tal palju loomi ja õunad lähevad lehmadele), siis selleks ajaks kui ta kohal on, on puude alused taas õunu täis. Ja puud ei ole üldse mitte tühjemad. Hämming.

Laupäeval olid plaanis ka väikesed Spa hooldused. Go Spa seekord. Oehh, ma ei väsi kordamast kuiväga mulle meeldib kui keegi mind poputab! Jumalik! Ja teenindajad on seal tõepoolest tasemel.

Peale spad-d mõtlesime korra Nasvalt läbi põigata, et uurida kuidas kala võtab. Kuna autos alati püügiriistad valmis, siis lantisime seal veerand tunnikest. Hihii, mina sain selle aja sees ühe ahvenapoisi:) Kala viisime kiisule. Ühega midagi rohkemat peale hakata ju pole.

Aga ma nägin seal päris koomiline välja. Kalamehe kohta. Nahkmantlis tibi spinninguga. Kala sellest ei hoolinud:D
Kodus ootas meid meie röövel. Ta suudab nii palju erinevaid ilmeid näole manada et...

Siin siis selline veidike ülbe mida-sa-tahad-nägu. Seda nägu ollakse eriti siis, kui mõned päevad eemal olla:

Njah, ma ei väsi seda kordamast, et kodus on alati nii hea. Kallid inimesed, vestlus millest iganes, soojus inimsuhetes, kesköine saun ja meeletult magus uni hiigelsuures voodis:)

Head ööd!

Samumeie

Mu aju ei ole harjunud enam tööd tegema.

Väga kohutav oli midagi sellist avastada.

Nimelt suutsin ma peale esimest koolipäeva saada sellise peavalu, mida ma ei mäleta enam aegu. Ja põhjuseks oli mikro-makro. Hilfe!!! Ma mõtlesin et ma suren... Silmi ka ei suutnud õhtul lahti hoida.

Mina lollike veel mõtlesin, et kannaks mikro-makro üle. Et samuti 4 punkti aine ja oleks vähem maadlemist. Nüüd ma aga imestan, et mida ma siiani õppinud olin? Mina mäletan mikro-makrot rohkem teooriatena, kus oli üksikuid ülesandeid ja kui neid oli, olid need elulised. Nüüd aga sain esimeses tunnis kui puuga pähe, kuna juba järgmisel korral tuleb matemaatika kontrolltöö, mis annab 20% eksamihindest. Et mida??? Ma olen numbritega suur sõber, kuid numbritega, mitte muutujatega!!! Tean, et neis on loogika, kuid olen harjunud siiani siiski Excelit kurnama ja laskma temal enese eest lahendusi leida. Ja nüüd järsku pean mäletama millal on siinus positiivne ja millal negatiivne? Aga tangens? Ja sirge võrrand, koos graafilise kujutamisega. Krt, ma ju ei mäleta kuidas see käis! Lisaks astmed ja juured. Ja algoritmid. Appi!!!

Ei jää muud üle kui raamatupoodi ja matemaatika õpikuid ostma. Ja ülesannete kogumikke. Ja nii ma siis oma õhtuid enne järgmist sessiooni veetma hakkangi - matemaatikaga maadeldes. Sest kui see ikkagi alusaine, siis seda üle kanda ja lolliks jääda ei ole mõtet. Seega tuleb verd, higi ja pisaraid valades hakkama saada. Õppejõud muidugi lohutas, et on olnud mitmeid rühmasid kus mitte ainuski hing pole seda esimese korraga positiivsele tulemusele teinud. Et siis tore küll, eksju.

Aga ma olen jonnakas. Ja kui tahan millegagi hakkama saada, siis ka saan! M.O.T.T.

Statistika oli muidugi vastavalt ootustele äärmiselt huvitav. Tekkis juba kümmekond ideed kuidas erinevaid uuringuid hakata tegema ja siis nende andmete analüüs... Mmmmm!

Peab otsima miskise keskkonna kus saaks veebipõhised ankeedid koostada. Alusmaterjal ju kõikse olulisem. Selle ainetöö tahan küll väga heale tulemusele teha.

Tänane päev oli õnneks lihtne. Pool päeva informaatika ja pool päeva inglise keel. Kuna need on liiga lihtsad, siis nendest pole miskit rääkida. Vähemalt saab head hinded:)

Aga jah, finantsi õppimine on üllatavalt keeruline. Juura oli selle kõrval käkitegu. Juura ju puhas humanitaar - loe ja järelda ja jäta meelde. Tüütu vahel, kuid siiski teostatav. Sellega oli aga see kiiks, et kui olid köitvad valdkonnad (kriminaal ja tööõigus nt), siis läks ludinal ja tulemused olid head. Kui aga olid minu jaoks surmigava haldusõigusega või nt mereõigusega jne tegu, siis polnud üldse nii tore õppida.

Loodan et peale esimese päeva ehmatust suudan siiski ennast piisavalt motiveerituna hoida. Sest tegelikult ma ju tahan.... Nii palju on numbrite hingeelus huvitavat, tahan nendega rohkem sõbraks saada:)

Poisid, poisid, mis te teete....

No paganas küll!

Esimene poolaeg läbi ja ja juba 2:0 kaotusseisus... Tean küll et Horvaatia on meist tugevam, kuid ikkagi...

Kahtlane tunne, et pean hakkama mängudel kaasas käima. Kui olen koduväljakul meie poiste jalkat vaatamas käinud, on nad alati võitnud. Kui ma ei ole kohapeal, nad kaotavad. Mis sellest siis järeldada? Eks ikka seda, et minu ennastunustav karjumine tribüünil annab poistele piisava poweri et võita.

Lisaks on Horvaatia fantastiline koht, sinna oleks võinud mängu vaatama minna küll. Aga jama see, et kool kohustab siin olema. Seega peavad nad ise hakkama saama.

R-i ja kambaga Londonisse minna oleks ka nõme, kuna mis lõbu oleks poistel jalkaks ettevalmistusi teha ja seal kaasa elada kui vaja mingi eide eest hoolitseda, eksju. Kuna ei taha omadel lõbu rikkuda, siis peab meie koondis ka seal ilma minuta hakkama saama. Ma siis pigem põrnitsen neid kurja näoga kodus teleka ees:)

Püüdke nüüd vähemalt üks väravgi saada, auvärav, noh!

Oh kooliaeg, oh kooliaeg...

Juba mitu head aastat olen mõelnud, et läheks finantsi õppima. Samas enne otsustava sammu astumist tahtsin olla väga veendunud, et mu soov on nii siiras, et igapäevase töölkäimise kõrvalt suudaksin ka seda vankrit auga vedada. Eelmisel aastal olin kooliminekule juba väga lähedal, kuid võtsin siiski veel natuke mõtlemisaega. Kevadeks aga ei olnud ma soovipisikust ikka veel vabanenud ja seega astusin vajalikud sammud.

Nüüd on väike ärevus sees. Homme on esimene koolipäev. Ja hakkabki järgnevate aastate jooksul olema nii, et 6 kuni 9 täispikka päeva olen ma igas kuus koolijüts. Kindlasti muutub see kurnavaks ja mingi hetk hakkan mõtlema, et oli seda nüüd vaja, kuid soov õppida on olulilleliselt suurem.

Numbrid on mu suured sõbrad. Ja lemmiktegevus arvuti taga on Exceli tabelite veeretamine. Oi kuidas mulle meeldib Exceli lõputuid võimalusi avastada. Anda andmetele läbi keeruliste valemite uus elu, nuputada funktsioone, panna kõikvõimalik risti-rästi enda kasuks tööle, nii et kõike mida tahad, saad ühe nupuvajutusega. Kas ma nende andmete ja selle statistikaga ka midagi suurt peale hakkan, see polegi nii oluline. Olulisem on mõnu saavutatud tulemusest.

Et kui selline kiiks ja armastus numbrite vastu, siis võiks seda enda huvides ka ära kasutada. Finantsalaseid teadmisi on vaja misiganes eluvaldkonnas ja ei ole paha end kurssi viia. Miks mitte omada võimalust tulevikus teha erialane kannapööre? Lisaks kuluvad nimetatud teadmised mõneti ära ka minu praeguses töös, seega ennast täiendada on alati hea.

Loodan et koolijütsi raske elu mu armastust ei vähenda. Igatahes homme on pool päeva mikro-/makroökonoomikat ja teine pool päeva statistikat kavas. Jippiii!!!

Igale lollile oma rõõm...

Ei saa mitte vaiki olla

Ikka veel tahan selle alko teemal sõna võtta.

Et virisema on kõik mihklid, mida siis aga teha võiks?

Mina arvan, et keelustamiste ja piiramiste asemel tuleks alko aktsiisilt saadav tulu suunata otseselt ja suures mahus nt noorte huvitegevusse. Nii, et kõikvõimalikes hobitegevustes osalemine saaks kõigile noortele kättesaadavaks, mitte ei sea piiranguid vanemate rahakoti paksus. Teatavasti on praegu igasugune huvitegevus nii kallis, et enamus peresid vaagub hinge juba ühe lapse puhul. Liiga paljust peab loobuma. Kui aga rahamure kaoks, saaks lapsed oma energia ja möllavad hormoonid suunata mujale kui tänavail jõlkumisse.

Samuti tuleb karmistada seadusi. Praegu võib noor avatud alkopudeliga ringi jõlkuda. Kui otsesele rüüpamisele peale ei satuta, sanktsioneerida ei saa. Inimene võib väita, et ta vaid hoiab seda. Sest praegune seadusandlus ei luba tänaval tarbida, hoida ei keela keegi.

Samuti tuleks väga (VÄGA) karmiks teha trahvid neile, kes müüvad alkot alaealistele. See hoiaks samuti üht-teist tagasi.

Kusagilt arutelust kuulsin, et "aga soomlastel on ka karmid alkopiirangud peal". Njah, hea võrdlus muidugi. Arvestades, et Soome on alko tarbimises maailmas esirinnas.

Veel üks lahendus oleks panna piirangud kange alko müügile. Lahja võiks siiski jääda.

Keda mõjutavad praegused piirangud enim? Korralikku töölkäivat kodanikku. Tööinimene ei leia ju nii naljalt aega päeval poodi alko järele minna, seepärast varubki nädalavahel ja hulgi. Ja nagu Punapeagi mainis - kui ta juba olemas on, siis märkamatult avad ühe teise järel ja nii ta läheb.

Praeguse piiranguga kannatavadki enim tavainimesed, kes tahavad külla minnes pudeli veini kaasa haarata. Parm saab oma lauaviina ka päevasel ajal ostetud.

Ainus lahendus mida ma koos nende piirangutega näen, on tõepoolest ka poodide varasem sulgemine. Nüüdsest käib enamus külastajaid poes 19-20 ajal. Ja kui nii on, siis on.

Kui tahame niiväga muu maailmaga sarnaneda, siis tõepoolest ka poed varem kinni. Kõikjal pannakse suured kauplused kinni vahemikus 19-21. Inimene harjub kiirelt. Kui ka meil on teadmine, et poed ei olegi nii kaua lahti, siis arvestatakse oma päevaplaan vastavalt ringi. Ja ei olegi probleemi. Küll aga ajab minul vähemalt harja hullupööra punaseks see, kui ma lähen lahti olevasse poodi ja ma ei saa sealt osta kõike mis silma hakkab. Et millegi kohta on keeld. Vot see häirib hullult.

Aga jah, nagu ma ka eelnevas sissekandes mõista andsin - juurtega on vaja tegeleda, mitte pinnavirvenduses solberdada.

Parastada ei ole ilus

Aga siiski on hea meel tõdeda, et mul oli õigus.

Inimlik ju.

Alkoholimüügi piirang taas teemaks. Ja tõdemus, et kes juua tahab, joob igal juhul.

Täna avaldatud statistika põhjal on selgunud, et loodetud efekti pole saavutatud ja ostetud alkoholi kogus ei ole muutunud (eelistatud ostukohad on veidi teisenenud). Tarbija on kiiresti kohanenud. Ostetakse täpselt sama palju, ainult et varasemal kellaajal. Seega - need kes kõik oma papi kõrist alla kallavad, teevad seda enivei (rohkemaks neil raha pole ja vähemaga pole mõtet piirduda, kuna tööl kah ei käi ja päeva ajal saab poodi samamoodi minna kui õhtul, eksju). Teised aga tarbivad alkoholi täpselt nii nagu varem, ehk siis vastavalt seltskondlikkusele, tarbimisharjumustele jne, kuid siiski mõistusega võttes.

Ok, ma ise pole piirangu esimesel kuul pea üldse Eestis viibinud ja ei tea poodide olukorrast suurt miskit, kuid enne reise mäletan lõunatundidest nukraid vaatepilte - karbikeses on kartulipuder ja kotlet, kõrval kast õllega. Õhtuks. Suht nõme on näha, et seda on vaja osta lõuna arvelt.

Nimetage mind joodikuks ja kasvõi viimaseks lakekrantsiks, kuid mina ja enamus mu tuttavaid (minusugused paadialused) eelistame kellelegi külla minnes pudeli veini kaasa võtta. Ja külla minnakse ikka õhtul hiljem, peale kella 20-t, sageli ka spontaanselt (vähemalt minu maailmas). Mahl ja limonaad on maitsvad asjad küll, kuid vein maitseb juustuga oluliselt paremini kui mahl. Muidugi võiks limonaadi kõrvale küpsiseid näksida, igaühel omad maitseharjumused. Minu eelistused kuuluvad siiski pigem veinile ja juustule.

Samuti on vahel väga vahva kodus pudel lahti korkida. Nautida maitseelamust. Kas siis üksi head raamatut lugedes, muusikat kuulates või kahekesi õhtut nautides. Igaühele oma.

Et jah, minu puhul ei mõjunud see piirang kuidagi piiravalt. Pigem on mul praegu kodus rohkem alkoholi kui kunagi varem. Lihtsalt igaks juhuks. Ma ei pea seda tarbima, kuid ma tahan et mul oleks soovi korral see võimalus ja minusse ei suhtutaks nagu lasteaiaealisse, kellelt tuleb ebasobiv ese käest võtta, et ta endale ja ümbritsevale liiga ei teeks. Ma olen piisavalt täiskasvanu selleks et teada kuidas juua. Tunnistab seda kasvõi see, et 14 aasta jooksul on olnud vaid kolm korda juhus (pakun et seda on üsna vähe siiski, kuigi minu jaoks selgelt liiga palju) kus ma ei tunneta piiri ja olen purju jäänud (valesid asju koos joonud). Millele järgeb kohene seltskonnast eraldumine ja oma häbiga toimetulemise püüdmine. Sest ma ei talu mõtet et keegi mind koordineerimata olekus näha võiks. Isegi purjus olles on see mulle vastuvõetamatu. Kiiks, mis teha.

Aga selles statistikas on minu meelest ka üks ohu märk. Mulle tundub, et tarbida soovija on muutunud teadlikumaks. Nimelt on suurenenud alkoholi müügi numbrid odavates kettides, nagu Säästumarket ja vähenenud suurema toiduvalikuga marketites. Seega ei tee nii naljalt enam emotsiooni ajel millegi hea joodava ostu otsust perega poodi tulnud kodanik, küll aga suundutakse sihilikult odavatesse poodidesse, kust siis hulgi ja odavalt kokku krabatakse. Jama variant mu meelest.

Njah, keelame aga kõike. Näitame oma kodanikele et me ei usalda neid ega hakkagi usaldama.

Ohjahh. Kui palju laps kuulab kui keelata ja kamandada? Aga kui teha selgitustööd? Isiklikult ma usun, et mitte keelata ja piirata pole vaja, vaja on teha rohkesti selgitustööd. Küll see ka kohale jõuab. Usaldada on vaja. Ja uskuda. Aga noh, millal keskerakondlik mõtteviis enne kedagi peale Suure Juhi usaldanud on. Loll mina, et sellist asja välja pakun.

;)

Huvitav on jälgida milliste otsingusõnadega on minu blogini jõutud.

Väljendid kokkukirjutatult alati mu blogis ei eksisteeri, vahel on allpooltoodud lausejupid moodustunud lehel asuvatest erinevatest sissekannetest, kuid seda huvitavam on vaadata mis kokku kujunes.

Sagedamini leitakse mind tänu sellistele väljenditele nagu "tüdrukuteõhtu", "viinistu", "sõidueksam", "õppesõit". Sageli kohtan ka selliseid nagu "vertigo", "lahkuminek", "ark".

Üksikud sõnad pole aga pooltki nii huvitavad kui väljendid. Toon siin mõned ka esile, mis mulle enim itsitamist on pakkunud.

Ehk siis otsetee minu blogini on leitud järgmisi väljendeid kasutades:

1. millised võivad olla tagajärjed mootori ülekoormamisel?
2. järelkäru esmane juhiluba
3. piinlikud küsimused
4. hea rokilugu
5. soovitan keeltekool
6. hambad Tartu
7. punased ämblikud
8. mina tropp
9. prillid beibed
10. positsioneerimine purjelaud
11. ruumiline mõtlemine
12. komplimendid meestele
13. kassil kõht lahti
14. Dagö peaminister kolli
15. tuli jah ühel ilusal päeval selline tuju
16. kuidas mängida trummi
17. astmelise tulumaksu mõjust ettevõttele
18. tagurpidi slaalom
19. jurmala spa muljed
20. nauding
21. löökkoormus jõuülekandes

Huvitav on vaadata mis väljendeid kasutades inimesed otsingumootoreid tarbivad:)

Out

Vahel on nii halb olla, et tunned et hakkad surema.
Tegelikult muidugi ei sure. Aga tunne on selline. Iga pisimgi ruutsentimeeter su kehal ja kehas valutab. Vaheldumisi on palav ja kananahk külmast.
Päev läbi keedad endale vaarikamoosi ja meega kuuma vett; ikka nii, et pool tassi on moosi ja mee all, ülejäänud pool annab ruumi veele.
Paratsetamoolist saab su parim sõber, kuna vaid teatava annuse kütkes olles suudad mingilgi määral inimese nägu olla.
Süüa ei taha nähagi. Ainus mida sööd, on puhas sidrun. Vitamiinid. Sidrun on üsna toores alles. Süda läheb väga pahaks, kuid sunnid end mitte enne alla andma kui kogu sidrun on söödud.
Köhida ei julge. Kui köhima hakkad, ei saa enam pidama. Siis on rinnus meeletu valu, justnagu tahaksid torud (bronhid) läbi kurgu välja lennata.

Kodumaa ei tervitanud mind hästi. Siin oli mu puhkuse ajal väga soe olnud. Ja just nüüd keeras talveks kätte. Tiskres olid üleeile isegi hanged maas. Rahehanged. On varemgi sellise temperatuuri juures jõule peetud.

Nii palju plaane oli seoses tagasitulekuga. Trennid, keelekursused, motokoolituse järg, sõprade külastamised... Nüüd olen suutnud vaid Urmast ja Annelit külastada, sedagi nende viimasel Eestis viibimise õhtul. Pragu nad juba lendavad tagasi Austraaliasse. Ja ähvardavad enne 4 aastat mitte taas tulla. Et nüüd on meie kord sinna minna... Tegelikult tahaks küll.

Kohutav tunne on haige olla. Väga kohutav. Aga paistab et hakkab taanduma see needus, tunnen juba maailma vastu vaikselt huvi. Isegi Kanteri kullavõidu otseülekannet kuulasin huviga kõrvaklappidest. Aitäh Vikerraadiole ülekande eest:)

Eile ei pidanud vastu ja tulin töölt paar tundi varem ära. Kahtlustasin et muidu tõesti suren. Nii jube oli olla. Magasin kodus ja sellest oli vägagi kasu. Täna hommikul ärkasin enam-vähem inimesena. Hea on ringi vaadata ilma, et silmamunadest tuld lööks. Ja hea on liikuda ringi ilma tugeva külmavärinata, teades, et hunniku riiete all peidab end päris kõrge palavik. Täna on palavik väike. See juba sobib. Homme on kindlasti üsna inimese tunne ja hakkan ehk ka kontaktivõimeliseks saama. Nii palju on igas vallas vaja teha, nii palju.

Väsimus

Niiiiiiii kohutavalt väsinud olen...
Pikk puhkus ja pikk reis vajavad puhkust peale puhkust. Eile peale maabumist sai pea terve päev magatud ja midagi pole teha - vajan veel...
Ei tea kas ja millal jõuan mingeid mõtteid-muljeid-heietusi üles tähendada. Hetkel küll inspiratsiooni peal pole.
Vaatab siis millal tagasi reele saan. Praegu tahaks vaid puhata...

Puhkus!!!

Lõpuks ometi puhkama.

Esimene pärispuhkus peale 2003.a. sügist. Jee!!! Tagasi kodumaal alles 26.-ndamal augustikuu päeval.

Kas vahepeal blogi magab või viitsin sissekandeid teha, eks see selgub.

Juba homme algab meie autotrip. Sai ammuilma sõpradega kokku lepitud, et teeme noorus-nostalgilise reisi väikebussiga. Varasemalt sai ikka hoolega reisitud, nüüd hirmsasti mugavaks läinud ja kui kuhugi minna, siis ikka lennukiga. Seega tekkiski mõte veel korra nostalgitsema minna. Hiljem enam tõenäoliselt ei viitsi.

Igatsen oma lemmikute juurde. Praha – läbi dekaadi minu lemmiklinn maailmas, kus olen käinud ikka väga palju ja kus absoluutselt iga kord on väga fun. Seda polegi võimalik seletada. On inimesi, kes armuvad sellesse linna laksust ja on neid, kes selles suurt midagi ei leia. Mind aga kisub sinna alati tagasi. Sa lihtsalt kas tunned seal olles „seda“ või mitte.
Oma regulaarne ööbimispaik, omad lemmikrestoranid, poekesed kus alati harjunud käima, kerge eine keskväljaku treppidel, ööklubi jõe kaldal ning keskpäevane aerutamine Vltaval. Aerutamisest eredaimalt on meeles kord, kui olin veel hapra kehaehitusega ja metsiku juuksepahmakaga erkoranzhis tillukeses kleidis verinoor tütarlaps ja seetõttu paatide vahel hästi silmahakkav. Kuna tahtsin alati ise aerutada, siis mu paadikaaslased, kaks noormeest, lasid seda rõõmuga teha. Ivar lebas paadi ninas ja rüüpas õlut, Pärts istus päras ja mängis trummi. Kui siis sellise komplektina Karli sillale lähenesime, kogunes rahvas üle serva meid vaatama ja aplodeerima:D Veidra kolmiku meeldejääv paadisõit:)
Oehh, igatsen Prahat! Pole enam palju igatseda jäänud, neljapäeva lõunast peaks kohal olema:)

Samuti fännan ma Monacot. Minu silmis maailma puhtaim linn. Okeonograafia muuseum, suur akvaarium, jaapani aed, eksootika aed, linn täis treppe... Minu meelest on see linn kus sa pead teadma mida teha. Niisama sihitult seal koperdades võib see ronimine kurnavaks osutuda ja elamused saamata jääda. Ok paleed on ka toredad, kuid mulle meeldivad sealsed aiad rohkem. Sealt tahaksin ka reisi ajal koledal kombel läbi hüpata...

Amsterdamis kavatsen samuti aega veeta. Eelmisel korral oli seal üliveider. Ok, klassikaline Punaste Laternate tänav on nagu ta ikka on, kuid muu on eredamalt meeles. Nt klassikalised coffee shopid. Meil astud ajaveetmiskohta sisse ja melu käib ja kurdistab. Seal astud sisse ja vaatad kuidas kõik seisab. Baarmen puhastab kriiksatuste saatel tuimalt joogiklaase, üksikud kliendid, kes ruumis aega veedavad, tõstavad viitsimise korral pea leti servalt, vaatavad sind tühjal pilgul ja asetavad pea endisesse asendisse tagasi.
Amsterdamis proovisin ka space cake’i. Hallutsinogeenseid seeni sisaldav keeks. Hmm, peale selle söömist magama minnes oli kogu öö tunne et kihutan pea ees meeletu kiirusega mingis tunnelis...
Njah, lahe linn, mida kindlasti taas külastada tahan!

Ahjaa, paar sihtpunkti huvitavad mind veel väga. Nimelt Kataloonia piirkond Hispaanias (pole sinna veel jõudnud) ning Normandias asuv dessandipaik. See on ikka nii ajalugu ja kuidagi hirmsasti mulle alati hinge läinud. Vaatan siis selle koha ära lõpuks.

Killukesi naabrite juurest

Ilm oli meil siin pikka aega kõike muud kui suvine. Et suve saada, tuli sõita enam kui pooltuhat kilomeetrit põhja poole.

Pagan, ma ei väsi imetlemast Põhjamaade loodust. Soomes pean ma Helsingit täiesti mõttetuks kohaks, sealt läbi liikununa avaneb aga täiesti teine maailm. Ükskõik siis millise teeotsa valid.

Mul ei saa kunagi küll sealse looduse kargusest. Kaljuseinad, lõputud veekogud ja valdavalt kuused turnimas kõikvõimalikes kohtades. Ikka tõsiselt vähenõudlikud puud.

Lusto metsamuuseumis sai põhjalikult uuritud palkide vedu. Kuidagi väga retro tundub see palgilasu transportimine mööda veekogusid. Kuigi jah, eks ta ole praktilisem kui maad mööda. Aga jutu mõte selles, et muuseumis köitis see keskmisest suuremalt mu tähelepanu ja vähem kui 24h hiljem sain seda oma silmaga näha! Väike mootoriga laevuke ees popsutamas ja selle järel pika köie/trossi otsas vähemalt kilomeeter pikk ja mitukümmend meetrit lai palgikoorem järele ujumas. Minu jaoks tõsine elamus:)

Ilmad olid küll kuumad. Sain ninale joodikupäevitusegi. Raske oli seda mitte saada kui vedelesin pool päeva laevatekil. Palju mugavam viis teekonda läbida oli mööda vett kui see oleks olnud mööda maismaad.

Samuti õnnestus läbi sõita kahest lüüsist, kust esimeses tõsteti laeva 80cm ja teises 2,4m. Seegi oli mulle esmakordseks elamuseks:)

Lapsepõlves olen õnge leotanud, kuid spinninguga pole kunagi kalastanud. Lõpuks sai ka see viga parandatud. Ja pagan, mulle hakkas asi ikka hullupööra meeldima! Mitmeid tunde loopisin lanti ja ühtki kala ei saanud, kuid siiski nautisin väga.

Ühes koselaadses kohas juhtus miskit veidrat. Silikoonist lant jäi kinni. No ei saa jääda, allavett ei saa konks ka kivisse haakuda ja muu osa on ju silikoon, mis kinni ei jää. Kedagi läheduses polnud ja nii ma siis mässasin seal. Andsin veidi järele, et viib vool ehk lanti allavett ja saan tagasi kerida. Hetkeks vabanes ja siis oli jälle pinges. Mis jama toimub? Surin oli tamiilis sees, kahtlustasin et seda teeb voolav vesi. Lant muutis ka asukohta, vahepeal oli suundunud ülesvoolu. Aina enam hakkas tekkima kahtlus, et kala otsas. Aga ei julgenud kedagi hüüda ka, tahtsin ise hakkama saada. Ritv oli ka paindes ja spinnil pool andis vaikselt järele, ehk siis nagu lant natuke eemaldus. Muudkui sikutasin ja sikutasin seal. Oma veerand tundi kindlasti. Et kui kala, siis väsitan teda, kuna välja tõmmata tõepoolest ei suutnud. Lõpuks hakkasin siiski kahtlema ja tegin rumalasti – asusin tugevalt tõmbama. Peale mõningast võitlust käis naks ja lant oligi läinud. Kirjeldasin olukorda kohalikule, kes meid seal juhendamas oli ja tema oli ka veendunud et mul oli kala otsas. Oi kui loll et rohkem teda ei väsitanud või kedagi targemat appi ei hõiganud!
Esimest korda elus käisin ka raftingul. Kokku oli neli koselaskumist, muu aeg kaeti vahemaid mootoriga, kuna muidu oleks end lolliks mõlanud. Hehhee, mõned kohad olid ikka päris mõnnad! Veesein viskab üle paadi, ühtki kuiva kohta pole enam ammuilma. Siis vehid hoolega mõlaga, et lainest välja saada ja avastad et kaabid hoopis õhku ja veepind kaugel all. Kahest kohast läksime läbi tsenrifuugina ehk siis päripäeva pööreldes:DDD Väägadi lahe!

Viimase kosekese lõpus sai ujuma minna. Jalad ees ja kiiverdatud peanupp veest paistmas triiviti rahulikult kalda poole. Nagu poide väli:) Ei, hästi vahva elamus:)
Tagasi kodumaale naastes avastasime õnneks ka siit ilusa ilma:) Ok, loodame et ka mujal Euroopas soe püsib, kuna peale kahte tööpäeva taas reisile minek.