Raporteerin

Nonii, käisime siis veidi rohkem kui nädal tagasi vaktsineerimas/kiibistamas.
.
Rööbik oli esimene. Läbivaatuslaual muudkui siiberdas ringi ja arstil tema südant kuulata ei õnnestunudki, nii valjusti nurrus. Arst naeris magusasti.
Vaktsiiniga läks kergelt. Suts ja valmis. Kiibiga oli jamam, kuna see riisitera suurune ja nõel ka vastava suurusega.
Suruti siis nõel turjanahka ja Pisi lõugas kui segane. Nii kui läbi sai, nii rahunes maha. Õnneks ei traumeerinud liigselt. Kodus oli see koht paar päeva veidi verine:(
Kuu aja pärast kordusvaktsiinile ja siis jälle aastake mureta:)
.
Järgmiseks tõin Vidriku. Kui fuajees ootasime, käisid inimesed oma puuris majesteetlikus poosis istuvat Vitjat uudistamas. Oma suure pea ja koheva kasukaga tõmbas tähelepanu. Tituleeriti lõviks. On jah lõvi või ilvese moodi.
Tema meil ei suhtle, tema hoiab alati uhkelt pea püsti ja vaatab kaugusse kui teda imetletakse.
Temaga läks lihtsamini, vaid kiibi ajal kähises korraks. Ja tervislik seisund sai hinnanguks "suurepärane".
.
Aga vahepealsest siis.
Eraldi tubades enese äraolekul hoidsin neid heal juhul nädala. Nüüd juba ammu koos, kuna paistab, et saavad omavahel suurepäraselt hakama.
Kui alguses uudistati teineteist eemalt ja seejärel aina lähemalt, siis üsna pea algas pidev kätsh. Kapatakse mööda elamist üksteise sabas ja kord jälitab üks ja seejärel teine. Vaesed naabrid...
Kui kätte saadakse, siis rullutakse. Näritakse ja antakse käpaga. Vahel on lausa laksud kuulda. Kui alguses muretsesin, siis enam pole vajadust, kuna verd ei paista kusagilt.
.
Tundub aga, et Vitja on oma majesteetlikkusest üles äratatud. Pisi on tal ikka korralikult sabas. Ja kui Vitja varem eelistas omaette teises toas põõnutada, siis nüüd kas kargleb Pisiga või jälgib lihtsalt mida too teeb. Pisi lihtsalt ei lase tal niisama olla. Kargab muudkui turja. Vahel teeb kõrgushüppeid üle jalutava Vitja...
.
Mina olen vahel hulluks minemas. No ei saa rahu, pidevalt üks tramburai käib. Kui aga mind hulluks ajavad, siis käratan ja Vitja juba teab, et siis tuleb taanduda. Kohe. Pisi veel ei tea, kuid loodetavasti võtab vanemast eeskuju. Kunagi. Seniks on veeprits abiks. Mõjub kohe. Nii, et suur reageerib saba jalge vahel eemaldumisega niipea kui näeb mu kätt pudeli poole sirutuvat. Enamasti aga piisab vaid teatud toonil "Kass!!!" hüüatamisest.
.
Vahel Vitja ei lase Pisil möllata. Surub ta käpaga vastu maad ja hakkab teda pesema. Ja vahel Pisi läheb ise ta juurde pessu. Mulle tundub küll natuke veider, et vanem isane kass peseb järjekindlalt pisikest rahmeldist, kuid mul on väga hea meel et ta seda teeb!
.
Ussirohtu armastavad ka mõlemad süüa. Anna aga kätte:DDD
.
Nurrumootor on väiksel endiselt vägev. Kui lugeda või telekat vahtida/arvutis olla, siis peab väike ikka ja aina süles olema. Hull süleloom! Ükskõik kui ebamugav tal süles ka on - tema seab end ikka sisse ja nurrub mis hirmus. Ja sõtkub mõnust nii, et tunnen end saiataignana.
.
Vahel käivad neil koos musitamissessioonid peal. Siis hoia piip ja prillid! Korraga kaks elukat sul kõhu peal ja sõtkuvad ja hõõruvad põski vastu põske ja miilustavad mis kole. Vahel olengi sõna otseses mõttes kassidega kaetud...
.
Väike on näost nagu ufo ja kehalt natuke rääbaka jänese moodi. Megapikad jänesekoivad tal. Sellised ülisaledad. Oleks Pisi naine, oleks ta pikakoivaline loomulik plaatinablond.
.
Vahel, kui nad käituda oskavad, jääb ööseks toa uks lahti. Vidrik juba teab, et tuleb hästi käituda, siis saab voodiserval pikutada. Pisi veel ei tea. Vahel ta on siiski piisavalt väsinud ja siis on luba kaisus magada. Ehh, küll elu ja suur õpetavad kuidas siin majas reeglid on:)
.
Natuke fotojäädvustusi kah:

Niimoodi siis magatakse

Veel veidi magamisasendeid

Vahepeal oli Pisil miskine rähm silmades alati kui ärkas. Arst ei leidnud miskit, seega ka ravi ei määratud. Nüüdseks aga probleem kadunud, üleöö.

Väike üksinda mängimise hetk

Argipäev. Kord on Westman all ja Piibeleht pääl, siis jälle Piibeleht all ja Westman pääl...

Peale väsitavat kaklust

Oehh, jälle sa hakkad mu ahistamisega pihta...

Pätt

Vähe sellest, et Pisi on peerukott, on ta ka puhtakujuline varas!

Viimastel päevadel olen märganud tal kommet kuivama pandud sokke ja nööre (mida kutsutakse aluspesuks) pihta panna. Hüpe, haare ja punuma! Seejärel veeretatakse oma saaki mööda elamist, kuni see kusagile kapi või diivani alla peitub. Nüüd vähemalt tean kust puuduolevat otsida:)

Eks ta vahepeal tundus jah kahtlane, et kuidas sokid enam kaksi ei esine, kuna juba kuivama pannes asetan ma need ilusti paarikaupa. Et kui teistel sööb pesumasin sokke, siis minul kaovad need restilt. Nüüd vähemasti tean kelle kraesse süü läheb:)

Silmamoondaja

Kas usud, et punased jooned pildil on täiesti sirged?

Kui ei usu, võta nt joonlaud appi...

Süstlamaania

Mul on kallal mingisugune sadistlik süstlamaania.

Eile sai oma noosi Meeslemmik, kelle vägisi puugivastasele vaktsineerimisele vedasin (inimene käib sageli kõikjal looduses ja mitte niisama jalutamas, kuid pole tänase päevani end kokku võtnud ja sutsu saamas käinud), reedeks on ajad broneeritud kahele röövel-kassile, kuna pisem saab peagi 3 kuud vanaks.

Et kõiki muudkui nõela otsa saadan, siis solidaarsusest tegin ka ise oma 3-aastase järjekordse puugisutsu ära. Suts ise on selline, et ei saa arugi, kuid hoiatati, et hiljem võib veidi lihasvalu ja kramp tekkida. Ja ongi nii, et deltalihas korralikult valutab. Süstist, mis polnud süsti moodigi!

Viu-viu-viu.

Loodan, et kassidel läheb nende vaktsineerimine paremini.

Kiibistada lasen ka ühtlasi. Mis siis et toakassid, igaks juhuks. Ikka saab ju nendega looduses käidud ja soojal ajal on rõduuks kogu aeg lahti, et looma(de)l oleks vaba voli värskes õhus käia. Ja kui nad siis peaksid otsustama 3. korruselt alla sadada, siis on kiip hea mõte.

Eeldamisel ei ole ruumi

Viimasel ajal on päris mitmed tuttavad kolinud soojale maale.

Mina olen alati olnud seisukohal, et ei saa Maarjamaalt lahkuda oma lähedaste pärast. Omamoodi vahva oleks ju kusagil soojas elada, hull soojalemb nagu ma olen. Aga ei taha lähedastest eemale. Ja alati olen arvanud, et just emale saaks see raske olema.

Ükspäev saunas (naised-saunas-rääkisid) emaga sellest rääkides prahvatas aga tema: „Eino püha taevas! Ja mina olen alati mõelnud, et miks minu lapsed nii normaalsed pole, et soojale maale koliks. Nagunii näeb nii harva, suhelda saab aga igalt poolt ja vähemalt oleks hea koht kuhu külla sõita!“

Et võta siis nüüd kinni:):):)
Eeldamistel ei ole ruumi, tuleb ikka otse asjadest rääkida!

Peerukott

Väike kass peeretab!

Pole mul elus peeruhaisu elamises tunda olnud, nüüd aga vahel on:DDD

Ja kuna ainus uus elanik on Pisi, siis järelikult tema ongi Peerukott!

Valge laev tormis

Pühapäeval ilm veidi tormas ja nagu sellisel puhul ikka, kisub süda mere äärde.
Autole hääled sisse ja Paldiskisse. Oli soov panga serval tuultel end räsida lasta.

Taolistel hetkedel tunned looduse hirmutavat kõikvõimsust ja enese pisiputukalisust.

Paldiski pank on südamelähedane eriti seetõttu, et millegipärast assotsieerub sealne koduse Saaremaa pankrannikuga, kus igal suvel mõned korrad ilma nautimas saab käidud. Et siis tükike kodutunnet kaugel kodust.

Ilm ja loodusjõud nauditud, annab magu enese tunnetest teada. Selge, söögikoht vaja leida.
Peatee ääres (krt seda teab kas seal linnas kõrvalteid ka üldse on) hakkab silma miskine koht, mil nimeks „Valge laev“. Pakutakse öömaja ja pubi moodi asi kah.

Juba sisenedes tundub koht keskmisest veidram. Fuajees lõnguvad dressides ja kapuutsistatud venekeelsed noorsandid, kulmude vahelt uudishimulikke ja kahtlustavaid pilke pildudes. Mõni näpib mänguautomaati, mõni „ajab asju“ mobiiliga, mõni uudistab niisama... ...lähen ja eemaldan autol makipaneeli.

Leti taga olev noormees on muidugi D&G-sse rõivastatud, kuidas siis muidu. Kohalik eliit.
Tellin pasta carbonara. Noorsand käib tagaruumis ja naaseb teatega, et tänane kokk ei oska seda valmistada. Et misasja??? Ok, mida ta siis oskab? Šnitslit ja sealihaklopsi. Azoo... Ja pastat ei oska? Olgu, võtame siis šnitsli ja sealihaklopsi. Ja ploomimahla, palun. Ploomimahla ei ole. Aga õunamahla? Seda ka ei ole. Ananassi? Ei. Mida teil siis on? Apelsini- ja segumahla. Andke siis apelsinimahla, palun.

Istume taharuumi, kus meid uudistatakse põhjalikult. Näituseeksponaadi tunne on.
Muusika on minu kõrvale ilmselge liig. Kole popp, tnäänss ja vene räpp. Kui oleme mõnda aega istunud, muutub järsku muusikavalik ja kõlama hakkavad popid lembelood. Irvitame, et tahetakse vist mõjutada meid tuba võtma:) Menüüs olid ju toa hinnad täiesti olemas...

Aeg on seisma jäänud. Tõeline rännak ajas tagasi, nii 90-ndate keskele. Muhe.

Tuuakse toidud. Sõna otseses mõttes vaagnatel. Ma ei mäletagi et ma oleks nii suuri praade kusagil söönud. Ja seal vaagnal on kõike ja väga palju. Ja ka lihakäntsakad on äärmiselt suured.

Peale esimest ampsu jõllitame üksteisele jahmunult otsa. Pole pikka aega enam väljas nii maitsvat rooga nautinud. Kohe tõsiselt maitsvat! Et siis tollepäevane kokk ei oska teha küll kõiki roogasid mis menüüs (its!), kuid need mida ta oskab, viivad keele alla.
Lihaga saan ma otse loomulikult ühele poole, kuid muud jääb osaliselt järele. Lihtsalt ei mahu sisse. Ja see, kui mina ei suuda taldrikut lõpuni tühjaks süüa, on väga suur näitaja koguse üüratuse kohta.
Kui lõpetame, tullakse viisakalt suhtlema ja hüvasti jätma.

Paldiskisse sattudes kavatsen teinekordki seal einestada. Loodetavasti samahea koka ajal:)
Siit moraal – ära hinda sisu pakendi järgi! Väga veider esmamulje osutus tõeliselt heaks söögikogemuseks.

PS: Ühe maja küljel hakkab silma huvitav sümbioos– vikerkaarelipp ning Keskerakonna silt.... Hmm:)

Kassila

Täna saab 5 päeva sellest, kui Rööbik meile elama asus.

Olin oma aja planeerinud nii, et terve nädalavahetuse saan olla ilma plaanideta ja kodune. Valutum sisseelamine väikesele olendile:)

Esimesel hetkel vaatas Vitja väikest looma suure segadusega. Et misasi see on ja miks ta niimoodi lõugab. Vitja on ju sünnist saati hääletu ja pole mina näuguva loomaga harjunud, pole ka tema:)

Rööbik (praegu reageerib ta vaid nimele Pisi) oli alguses ikka natuke ehmunud küll ja omapäi ei liikunud kuhugi. Ikka ja aina minu sabas. Nii kui mina kuskile läksin, nii kappas kaasa ja ilma ei liikunud mitte üks samm.
Esimesel õhtul sõi ainult tibake, pissile ei tahtnud kordagi. Järgmisel päeval muretsesin talle isikliku liivakasti ja seal käidi ilusasti ära.

.
Esimesed kaks ööd magas Pisi minu külje vastu surutuna teki all. Vitja turnis aeg-ajalt meie otsas ja uudistas distantsi hoides. Üleüldse hoidis eemale, kuid teise tuppa ka ei läinud, uudishimu oli piisavalt suur. Kui Vitja Pisit nuusutama tuli, hakkas Pisi kähisema ja seejärel urisema. Terve nädalavahe möödus urina saatel.

Teisel hommikul sõi juba ilusasti ja nuttu pole minu kuuldes olnud. Eks tal piisavalt möllamist!

Nüüdseks on olukord aga kardinaalselt muutunud. Kassid ajavad üksteist taga, täiesti kordamööda. Vahel urisetakse ja kähisetakse ka, vahel äsatakse üksteisele käpaga nätaki-nätaki-nätaki, vahel rullutakse üksteise haardes põrandal.

.
Kuna üks on hiiglasuur (5kg) ja teine tibatilluke (mõnisada grammi), siis turvalisuse kaalutlustel ma igaks juhuks neid terveks päevaks kokku ei jäta. Mine tea millal suurel Pisi möllamisest siiber saab ja teda vaikima üritab panna. Lasen Pisil natuke suuremaks kasvada, kuigi ta paistab enese eest seismisega ka praegu suurepäraselt hakkama saavat. Aga ta ju alles 2,5 kuud vana...
Nii nad siis minu pikemal äraolekul elavad eraldi ruumides. Kummalgi omad magamis- ja kraapimiskohad, liivakastid ja toidumollid.

Kui koju saabun, tervitab Vitja mind tavapärases asendis uksel ja Pisi "laulab" teises toas. Nii kui ukse avan, sööstab ta sealt välja ja kui minu näoni ei küündi, siis hõõrub end hoolega vastu jahmunud Vitjat. Surub end tema vastu, hõõrub ja laulab, Vitja samal ajal nuusib Pisi tagumikku. Igal omad lõbud.

Seejärel käivad nad territooriumi märgistamas ehk siis suunduvad teineteise liivakasti. Minu meelest väga kummaline, mina küll kellegi teise potile suure hurraaga ei tormaks:)
Kui neile konservi annan (hommikul ja õhtul), siis Vitja ampsab oma kausikesest umbes ühe tükikese ja seejärel taandub. Pisi õgib suure häälitsemise saatel oma kausi tühjaks ja seejärel sööb ära ka Vitja portsu. Julmalt. Ja Vitjal ei paista sellest miskit olevat. Juba aegsasti võtab veidi eemal vaatluspositsiooni sisse ilmega "söö, latseke, söö".

Edasi algab hull trampimine. Vahel on tunne, et ma lähen hulluks. Pisi ei püsi hetke ka paigal, muudkui kargleb ringi. Vitja, kes on aastaid olnud rahulik omaette-olija, trambib samamoodi. Kappavad ja hüppavad ja karglevad ja kähisevad ja rulluvad ja jõllitavad üksteist ja kargavad edasi. Igal pool, kõigest üle. Oehh.....:) Ma ei mäletanudki enam seda aega, kuid tean et see läheb üle. Vitjaga ju läks, tema oli ka hull trööpaja:)

.

Aga jah, Vitjaga võrreldes on Pisi tõeline sulgkaallane. Ja lumivalge! Kui ta õdedel-vennal oli kasvõi paar halli karvakest, siis tema on lumivalge. Roosade kõrvadega.

Metsik nurrumootor. Süües nurrub, minu jalgade ümber siiberdades nurrub, kui teda puudutan või sülle võtan, läheb nurr lausa hulluks. Praegugi (hetkel on kassidel puhkepaus) magab mu jalgadel ja nurrub nii et tuba kajab.

Mõnusõtkumine ka täiesti selge. Kui temaga vestelda, siis sõtkub kui tainast:) Ja vestleb täiega!

Kuna Pisi on nii kiire, siis on pidevalt oht talle peale astuda. Üks hetk on kusagil mujal, järgmine hetk juba jalge all. Oehh...

.

Kui kisma käib, siis ma olen otsustanud mitte sekkuda. Vaatan vaid, et miskit hullu ei toimuks, kuid omavahelise hierarhia peavad nad ise paika sättima, mina neid segada ei taha. Vahel küll tahaks sekkuda, kuid see võib neis arusaamatust ja salaviha tekitada. Nagunii saavad ise toime. Mina olen see toitja ning silikäe pakkuja, muidu nad ikka rohkem teineteise jaoks mu elamisse võetud.

.

Vahel ajab ikka kurjaks ka kui Pisi ootamatult pähe või selga hüppab, kuid kui kurjustan, siis hakkab miilustama ja nii ma hetkega leebungi. Juba teab kuidas asi käib:)

Eriti armas on see kui ta mu põse ja õla vahel magab... Ennast seal õnaruses kerra tõmbab ja kohe südamest kaisub:)

Kui aga ööajal vait olla ei mõista, siis läheb teise tuppa. Ühe öö ka juba veetis teises toas. Siis pool minutit lõugas ja juba oli magama vajunud.

.
Nimede saamislugu kah siia meeldetuletuseks.

Suur kass - sündinud 02.augustil 2003. Nimi Nööp von Vidrik alias Vitja. Nööp ütlesin kunagi mina tema hiiglaslike silmade pärast, eksabikaasa ütles Vidrik ja vend leidis, et kahe nime vahel võiks siis tiitel ka olla ja sai von vahele. Meeslemmik venekeelsest kodust pärinenuna hakkas teda aga Vitjaks kutsuma ja nii ta siis ongi vaheldumisi Vitja, Vidrik ja Kass.

Väike kass - sündinud 12.detsembril 2007. Hetkel reageerib nimele Pisi, sünnikodus hakati teda kutsuma Röövel Ööbikuks, millest sai sujuvalt Rööbik. Eks näis kuidas tema nime lugu edasi areneb:)

Pall

Marjakalt veeres pall minu blogisse. Ok, sirutame siis käe...

1) Viimasel aastakümnel läbi viidud seksuaaluurimused on andnud rikkalikku materjali, mis lisaks sotsioloogilisele käsitlusele otse kutsuvad mõtestama kogutud ainest ka esseistlikult, arutlema, mõtteid vahetama, esile tooma huvitavaid elulisi näiteid, mis kõik kokku täiendavad meie pilti sellest, kui eripalgeline ja mitmekülgne on inimeste, sealhulgas ka eestlaste armuelu.
.
2) Ent muidugi on uuel Venemaal ka inimesi, kes on suutelised vabadust kasutama kultuurselt ja loovalt ning juba võib täheldada ka erootilise kultuuri taassündi kirjanduses ja kunstis.
.
3) Olin kolhoosi eesrindlik töötaja.
.
Teos: Ingvar Luhaäär "Mees ja naine eesti moodi. Eestlaste armuelu uuema seksuaaluuringu valgusel"
.
Teema siis selles, et tuleb haarata enesele kõige lähemal olev raamat ning kirjutada sealt välja esimene, viimane ja kuldne lause (s.o. lause, mis jääb raamatut suvaliselt avades vasaku käe pöidla alla).
.
Edasi tuleb pall visata kahele blogijale. Ma patustan ja viskan kolmele, kuna äkki siis saab kaks vastust kätte, kuna kaks neist saavad oma üliharvade sissekannete eest ühe palli kahepeale:)
Et siis paluks: Tirtsikas, Kapten Trumm ja Libahunt!

Veinikoolitus tantrismiga

Sõbrapäeva eelõhtul kohtusime Portugali kohvik-restoranis Vasco da Gama. Kõigepealt toimus veinikoolitus Portugali veinidele (3 punast, 3 valget ja 1 portvein).

Kui kõik juba kergelt joogised olid, saabus Ingvar Luhaäär. Eks ta natuke üllatunud oli, et mida me veidrast vanamehest tahame, kuid meie tahtsime kuulda tantrismist.

Miskit pole teha, vana rääkis äärmiselt haaravalt! A tundub ikka ütlemata keeruline see tantristlik maailm...

Igasugu huvitavat sai teada, kuid peamine, mis meelde jäi, oli: "tantristlikus maailmas kehtib põhimõte - lõdvana sisse, kõvana välja, kaasaegses Euroopas aga - kõvana sisse, lõdvana välja". Et siis jah.

Kes teemast rohkem teada tahab saada, peab ise kirjandust uurima:)

Mina igatahes ostsin kohe mitu Luhaääre raamatut kokku, miks mitte natuke asja uurida:) Samuti on tema sulest ilmunud mõningad raamatud eestlaste seksuaalkäitumisest erinevatel ajastutel. Omamoodi huvitav, mööda külgi maha ikka ei jookse.

Vastel

Pilt pärineb Nõmme Seikluspargi veebist

Hakkasime ka Kojas blogi pidama ja paluti teha sissekanne Vastlapäevast. Kuna nagunii oli vaja kirjutada, postitan siia kah:)

Vastlapäeval lastakse ikka liugu, eksole. Et mida pikem liug, seda pikemad linad... Kuigi jah, tänapäeval saab lina pikkust ka kaupluses valida:)
Seda lihtsat tõsiasja ignoreerides otsustasime siiski ka vastlaliu teha. Et seltskond oleks kirjum ja sõprussuhted kiiremad tekkima, ühendasime jõud ka teiste Tallinna kodadega.

Mida aga vastlapäeval ei olnud, oli lumi. Kas see üllatas? Tegelikult mitte.

Jonnakate eestlastena suundusime liugu laskma hoopis Nõmme Seiklusparki.
Seal kinnitati meid turvarihmade külge, pähe seoti kükloobid (loe: otsmikulamp) ning lasti ükshaaval rajale. Vähem julged elasid raja all kaasa, moodustades energilise kisakoori.

Lisaks mitmete meetrite kõrgusel puude küljes erinevatel õõtsuvatel-veerevatel-pöörlevatel atraktsioonidel turnimisele sai tõepoolest ka vastlaliugu lastud! Iga rada lõppes nimelt pikema maapinnale laskumisega ning ka üleval latvades tuli vahel puudevaheline pikk hüpe sooritada, mis väikese liu mõõdu välja andis. Rullikutega trossi küljes, hoog sisse ja vastlaliug missugune!

Erilise elamuse jättis kõrvaltvaatajaile asjaolu, et ega seda polnud eriti aimata kellele seal üleval ergutust karjud. Näha oli vaid tume inimkogu veelgi tumedama öötaeva taustal. Aga julgustust oli ronijail tarvis! Eriti kui Tarzani hüpe kätte jõudis... Haarad köiest ja viskud pimedusse....

Aga tegelikult oli väga efektne vaadata puude otsas vilksatavaid tulukesi ja kuulda keset ponnistamist üksikuid hõikeid, kiljatusi ja naerupahvakuid.
Lõbus oli:)

Näpud külmast kanged ja adrenaliin laes, suundusime Hiiu Pubisse, kus jõime sooja teed ja lasime kukeldistel hea maitsta. Kokku sai meid enam kui 30!
Sõbrad ning toredad tuttavad peavad inimesel ikka olema!

Piiks-piiks ja... raha tuleb!

Kohe pean kilkama:)
Nimelt teatas MTA, et enammakstud tulumaksu hakatakse tagastama alates 22.veebruarist.
Täna on 20.veebruar ja kell 09.00 tegi minu telefon piiks-piiks ja sõnum teatas, et MTA on kandnud mu arvele päris hea kopka:)
Aitäh MTA-le!
Minge piiluge oma kontosid kah, äkki ka piiks-piiks ja raha juba tuleb:)

Otsingud

:DDD

Ei ole enam aegu uurinud mis otsingutega minu blogini jõutud on, siin nüüd siis mõned mis mind ennast enim lõbustavad ja mis teostatud viimasel ajal.Täpsemalt 3-e viimase päeva jooksul. Et huvitav mis otsisõnu inimesed guuglisse sisestavad. Ja koomiline, et nad nende abil minu blogini jõuavad:

1. hakkasime raha koguma aasta enne pulmi ehk siis panime kokku esmase eelarve - jeerum kui pikk otsiväljend!!! konkreetne...
2. kas kasko suureneb - eeee.... a kust mina tean?
3. öökull Mona - kes tuu om?
4. kopsuklamüüdia - ;DD... probleem.
5. nunnud ja naljakad - ahahh... milleni küll sellega jõuda loodeti?
6. pulma pea planeerimine - ma ei teadnudki et pulmal mingine pea on.
7. james bond segatult mitte raputatult - ma siiani arvasin et Martini on segatult, mitte raputatult, keegi aga tahab hoopis vaest James'i raputada. ärge jamage, ta peaks juba pensionieas olema.
8. kihnu seelik - ilus asi
9. imiku kaalumine - mida kuradit mina sellest tean? mäletan vaid, et kunagi sai arvutatud nõbude puhul, et kaaluvad niimitu leivapätsi...
10. maroko köök - pole käinud, olen teinud

Positiivne

Võrratu! Hommikul kodust väljudes on suuresti valge ja õhtul kodu poole sõites on võimalik näha mitte veel väga madalale vajunud päikese loojumist:) Päevavalgus...mmmm... Asi, mille olen juba unustanud.

.

Hämmastav, milline jõud on valgusel. Ilma mingi põhjuseta naeratad üksinda autos nagu otu ja vägisi kisub raadiost kuuldavale bäkki laulma. Hakkan vaikselt R-i mõistma, kes siiani on mind hullupööra oma laulmisega väsitanud. Misiganes lugu sõidu ajal raadiost tuleb - temal kohe vajadus kaasa röökida. Nüüd olen ise samasugune:)

Meenub meie suvine pikk reis, kui pikematel sõiduotstel olin muusikavaliku kordumisest väsinud ja eelistasin mürakasti kinni hoida. Sellistel hetkedel ei saanud R-iga pea üldse rääkida, kuna kuidagi suutis ta igast lausest leida midagi, mis talle mõnd laulu meenutas ja nii ta siis a capella üürgaski:))) Oehhh.....

.

Ma ei ole enam pikka aega niisama naeratanud. Ilma, et keegi viskaks nalja või tõstaks muidu mu tuju. Lihtsalt niisama naeratada, tunda, kuidas see lausa pulbitseb seest ülespoole, kuniks valgub üle huulte maailma.

Ok, peapõhjused pole siiani olnud küll päevavalguse puudumises, kuid eks selgi abistav roll. Vaikselt hakkab tunduma, et teatud asjad siin elus loksuvad paika ja teatud asjad ei avalda enam pärssivat mõju. Mis on imeline! Ei tohi ära sõnuda.... (hoiatab ettevaatlik kuradike mu õlal)

.

Ma ei teadnudki, et kassid näevad õudusunenägusid.

Magas mul siin voodis, kõht taeva poole ja kõik käpad laiali, kui järsku hüppas pool meetrit õhku, keeras end ringi ja maandunult vaatas täiesti segaduses ja ähmi täis näoga ringi. Ma tahtsin juba kurjustama hakata, et mis rabeleb, kuid ta oli ikka nii ehmunud olekuga, et paitasin hoopis paanika minema. Muud järeldust olla ei saa, kui et teda ehmatas miski unes nähtu.

.

Kuna olen lausa haiglaslik planeerija, siis tahtsin ka Pariisi hotellis kindel olla. Et saan mida tahan. Tähendab see aga varajast broneerimist. Nüüdseks on see siis juba mõnda aega tagasi tehtud.

Surfasin pooled ööd hotellide lehekülgedel ja lugesin külastajate kommentaare. Sest üks on see kuidas hotell reklaamib ennast ise ja teine asi on tegelikkus.

Suhtlesin ka reisibüroodega, kes aga pakkusid kesklinna servas hotelle ja palju kallimalt kui ma ise sain. Kuigi ütlesin neile, et tahan nii kesklinna kui saab. Mina ei tea kuidas nende hinnad kujunesid, kuna ise surfates sain sarnaste hotellide pakkumised tunduvalt soodsamalt. Siit moraal - kui viitsida ise mässata, saab kõike tunduvalt soodsamalt.

.

Minu jaoks olid mõned kriteeriumid olulisemad kui muu:

1 - Hing. Ehk siis Pariisi hõngu kujutlemise võimalikkus. Tähendab see vanaaegset hotelli autentse hõnguga. Kostku siis seinad läbi kui tahavad - kõrvatropid saavad pagasisse kuuluma enivei. Ja ärgu mahtugu ma koos kohvriga lifti - lähen siis trepist. Kui juba, siis juba.

2 - Asukoht. Charles de Gaulle'i lennuväljalt viib südalinna kõige mugavamalt ja kiiremini ilma ümberistumisteta Roissybus, mis peatub Louvre'i lähedal Opera kõrval. Seega soovisin hotelli, kuhu ei oleks Opera juurest pikk tee ja selle saaks jalgsi läbida. Ei viitsi bussilt tulnuna oma kohvriga veel metroosse ronida. Muidugi saaks hakkama, kuid see esimese korra mugavus. Seega oli asukoht väga oluline.

3 - Check in time. Kuna lennuk maandub kohaliku aja järgi kella 10 ajal hommikul, siis tahtsin varast sisseregamise aega. Heal juhul oleme juba kella 11-12 ajal kesklinnas ja mida siis teha? Enamus hotelle alustab check in'iga kell 14. Muidugi ma tean, et alati on olemas üks ruum, kuhu saab oma pagasi juba varem paigutada jne, kuid see ei ahvatle mind. Tahan turavaliselt oma tuppa tavaari ära panna ning dushi all käia ja tõenäoliselt ka riideid vahetada, enne kui linna suundun. Ei taha kusagil erinevate kohvrite vahel sobrada ja end enda oma pärast ebaturvaliselt tunda.

4 - Hind. Olime küll nõus ööbimise jaoks arvestama suurema summa, kuid kui saab soodsamalt, siis seda parem. Eriti kui arvestada, et hotellis kavatseme põhiliselt vaid dushi all käia ja magada. Muul ajal nagunii hotellist eemal ju.

Peale mitmeid poole unega öid suutsin broneerida toa Louvre'i lähedal, kuhu saab Opera juurest jalgsi ning kus saab tuppa alates kella 11-st:)

Oi kuidas ma seda reisi juba ootan:)

.

Ühel õhtul lähen taas kassipoeg Rööbikut vaatama ja mine tea mis edasi saab....

Tegelikult peaks taksikoer Pip'ile ka külla minema. Ta meeldib mulle:) Selline sheff tegelane...

.

Vähem positiivselt:

1. Mul on ohatis. Jälle. Ma vihkan ohatisi. Vihkan. Vihkan! Vihkan!!!
2. Miks on mõni inimene nii väljavalitud, et "päevade" ajal lihtlabaselt aeg-ajalt minestad valust?

Poolik

Jätsin tänahommikuse käigu ära, mingi tõbi taas kallal. Ei tea mis lahti - varemalt sain ikka raudse tervisega kiidelda, nüüd üle nädala miskine häda kallal. Stress?

Ehh, küll kõik korda saab. Igavene optimist usub. Kunagi ikka:)

.

Eile olin naljanumber. Olin hommikupoole asjalikuks hakanud ja koju tagasi jõudsin veidi enne kaheksat. Kiire peapesu ja kella üheksast ootas juba tõbisele järele tulnud auto. Seega olin selleks ajaks ka üsna väsinud.

Pole tüdrukutega omavahel ammuilma enam miskit ette võtnud ja kuna kinos miskit vaadata praegu pole (mis poleks kas nähtud või liiga verine naistekambale), siis otsustasime maanduda ühe tütarlapse pesas, vaadata mitut laenutatud filmi, juua hulgim veini ja pläkutada maa ja ilm kokku.

Minul tervis aga veidike veider ja tütarlapsel ülimõnus diivan. Vajusin juba alguses diivani sügavustesse ja uinusin. Ei teagi mida teised tegid - kas peale filmide mingit huvitavat pläkutamist toimus või mitte, mina magasin igatahes kõik maha. Vahva. Ma süüdistan diivanit! :)

Poole kolme ajal varahommikul virgusin ja tellisin takso, mis mind oma koomilisuses koheselt äratas - oli mulle järele tulnud nimelt buss. Nojah.

.

Kodus avastasin pooleks murdunud palmi. Oleks ta siis varem mulle kuidagi märku andnud, et murduda tahab, oleksin teda toestanud. Nüüd siis on laeni kõrguva palmi asemel poolik palm. Toppisin varre potti ja himus lopsakas paistab nüüd. Loodetavasti võtab juure alla.

.

Kardan, et külmetusin sõberipääva õhtul. Sai Controventos pastat söömas käidud (sealne köök on üks mu lemmikuid) ja pärast seda vanalinnas veidi ringi kepseldud. Ilm oli aga kooohutav. Vinguv tuul ja minu sall ootas autos...

.

Täna läheme prantsuse kööki katsetama. Koja presidendi juures vaja natuke veebi update'ida ja seltskondlikult tegutsedes tahaks ju ka midagi head. Seekord on siis plaaniks pr. köök. Teeme loomulikult bouillabaisse'i ning lisaks veinis hautatud sinikarpe juustuga. Magusroa valisin veidi itaaliapärasema, kuna tundus niivõrd ahvatlev. Koostisesse kuuluvad õunad, jäätis ja mascarpone. Nami!

Tulebki ostunimekirja koostama hakata.

Peaaegu eufooria

Homme saabub üle saja aasta üks selline haruldane hommik, kus on aega magada...
Kella 10-ni lausa. Siis tuleb jälle lendu minna.

Nüüd olengi sellest teadmisest nii elevil, et ei suuda põhku pugeda. Nagu väike laps - tahan, et see aeg ja teadmine kestaks. Et ma saan. Et mul on see võimalus.
Kahtlustan, et lõpptulemusena veedan koledast väsimusest hoolimata pooleni ööni kohmitsedes ja teadmist nautides aega ning uneaeg jääb kokkuvõttes ikka napiks. Aga see teadmine on ju niivõrd hea...

Tänasest koolist ja homsest telekast

Kuna vahepeal on koolinädalavahedel pühad, siis topitakse osad loengud reedetele. 10h koolis reedeti. Mõnna.
Täna oli üks õppejõud hullupööra uinutav. Väsimus, pimedus akna taga ja monotoonse madala ja vaikse häälega õppejõud. Midagi pole teha, tukk tuli vägisi peale. Ja kui siis hiljem oma konspekti sirvisin, selgus, et olin konspekteerinud ja maganud korraga. Kreisi:) Mingitel hetkedel on lausetes väga veidra käekirjaga kirjutatud lausejupid. Nüüd siis olen endale tõestanud, et ka magades saab motoorselt edasi konspekteerida.
Seda mäletan, et vahepeal tukastasin ja ärkasin peajõnksatuse saatel. Korduvalt.
Kui väike paus tuli, tõin kohvikust topsi kohvi ja seda limpsates oli probleem õnneks kadunud.

Avastasin, et homme, laupäeva õhtul, näidatakse ETV-st üht ülikõva filmi. Minu üks vaieldamatu lemmik. Match Point e. Matshpall. Kavatsen kodus istuda ja vaadata, ei saa kohe teisiti. Treilerit saad vaadata siit:

Minu südames sa elad...

K ja M ehitavad maja. Mõni aeg tagasi ilmus nende trepile noor vesihall kiiss, kes tahtis küll süüa, kuid inimest ei usaldanud. Kohe üldse ei usaldanud. K aga armastab kiisusid väga (tundub et M samuti) ja ajaga suutis ta kiisus usaldust tekitada. Nii saigi Susanna kodu, kus teda armastatakse ja kus toit nina eest ei lõpe.

Enne aga kui jõuti midagi edasi mõelda, hakkas Susannal kõht paisuma. Kuni 12.detsembril vupsasid välja 4 pojaraasu. 2 emast ja 2 isast. Maja ümber on nähtud aina sagedamini luusimas üht valgekarvalist härrasmeest ja nii need pojadki karvkatte kasvades lumivalge kasuka said.
Tänaseks on neist 2 siledakarvalised ja 2 kohevad.

Üks kiisudest läks juba uude koju, teistele on mõneti diilid tehtud, mõneti nagu pole ka. Eks näis mida tulevik toob.
Mina lubasin, et kui ei leita kodu, siis võin ühele seda ise pakkuda. K ei taha ju kusagil ajalehes ka kuulutama hakata, kuna tahaks ikka teada mis kodu see on kuhu kiisud kolivad.

Siiamaani oli mul küll teadmine, et võtan Vitjale ühe seltsilise lisaks, kuid olin veendunud, et see saab olema natuke täiskasvanum ja emane. Aga oi need pojaraasud on armsad!!! Ja nüüd on lugu nii, et pärast kiisude külastamist jäi minu südame külge eriti kinni üks siledakarvaline isane röövel. Ja poeg mis poeg, pole veel 2 kuudki vana.
Nii nõelteravate kihvakestega olend et hullumaja! Samas veetis pool õhtut truult mu süles ja me väga meeldisime teineteisele. Mööda Meeslemmiku püksisäärt turniti ka pidevalt üles, et "võta mind sülle, võta mind sülle!"
Oijahh, süda jäi sinna...
Eks siis elu näitab kas Rööbikule on määratud tulla minu või kellegi teise juurde. Ja eks näis kuidas ülimalt isepäine Vitja uue asukaga kohaneks.
Mõned jäädvustused ka:

Oi kui kuri lõvi nägu! Üks pisike emane. Karvane...
Süles on mõnus

Aina üles!

"Kompliment"

Ma ei kanna just sageli prille. Siis, kui silmad eriti väsinud on ja meelde tuleb, et prillid olemas on.
Täna kandsin. Nägu oli meikimata, prillid peas ja juuksed parajalt kohevad ja näo ette kippuvad. Nagu Saara piilusin karvade vahelt.
Kui Meeslemmik mind nägi, siis teatas ta, et ma nägevat välja nagu Ugly Betty Eesti versioon.
Niipalju siis loomulikust ilust...

Tuttavlik

Aasta lõpus oli üks üritus, kus oli ka karaoke. Noh, kui inimestele meeldib laulda, siis miks ka mitte. Äärmiselt lõbus oli seda igatahes jälgida.
Mingi aeg hakati sedelikesi täitma suvaliste nimede ja lauludega. Ja nii tekkiski loll olukord, kus mina pidin minema karaoket laulma. Oleksin ma seal keelduma ja janditama hakanud, oleks see mõttetult tobedaks edvistamiseks kujunenud. Ega teistel polnud ju aimugi, et ma tõepoolest ei oska laulda ja sellega kutsuvad nad ise kurja välja.
Nii ma siis võtsin oma piinarikka saatuse vastu ja asusin "karistamismissioonile". Erich Kriegeri "Sõbra laul" oli too mullemääratu. Täpsustuseks olgu öeldud, et ma laulan nagu hüään.

Netiavarustes hakkas mulle midagi tuttavat silma. Loodetavasti ma küll nii hullult ei kõlanud, kuid midagi sinnapoole küll!
Nautige:)



Samas kõrvale asetada see lugu Briti talendishowst (mida kõik on kindlasti sada korda kuulnud). Võtab mul siiani kananaha ihule... Eriti hea on see, kuidas algul eelarvamusega vaadatakse, et mingi ebakindel tüüp ja tahab ooperit laulda, et noh, las siis laulab... Hämmastav! Seda peab VALJULT kuulama...

Klõbinast ja vasikatest

Mõni päev on kohe kobisemiseks mõeldud. Et ma siis jätkan:)

Ema ikka vahel helistab ja küsib, et kas oled miskit blogisse juurde kirjutanud ja mul on põhjust arvutit tööle panna ja lugema minna või oled jälle vait? Noh, nüüd siis tasun vana võlga ja kobisen kohe mitme kirjutamisvaese aja eest:)

Uus õppesemester algas. Sel poolaastal on mitu ainet mis mulle väga tuttavad ja kus tean juba algusest peale õppejõuga kaasa rääkida. Mulle meeldib kui on õppejõuga kontakt ja kui ta auditooriumi poole pöördudes ja tagasisidet mitte saades siis minu poole pöördub. Et vasta sina mu küsimusele. Hea tunne on:) Ise vabatahtlikult ma kunagi vastamas ei ole, kui aga küsitakse, räägin hea meelega. Praegu on paar juurapõhist ainet ja õnneks olen neid teemasid varem süvendatult õppinud, seega saan siis küsimise peale hiilata:DDD Samas raha ja panganduse teemadel olen nagu ehmunud vasikas. Suurt essugi ei saa aru! Sama teema raamatupidamises bilansi ja käibeandmiku teemadel:) Aga selleks ju kool ongi et õppida ja mitte enam vasikas olla. Pagan, lehmaks ka ei taha ju saada...

Seepärast ajab mind natuke kurjaks see, kui koolis käiakse ma-ei-tea-mis-põhjustel.

Nt reedel istusid minu ees kaks tipsit, kellel õppimine küll prioriteet ei paistnud olema. Tundus, et oli hea võimalus lihtsalt tööst eemal olla.

Igal koolipäeval on kaks loengut, kumbki 3,5 tundi pikk. Kahe vahepeal siis lõuna.

Reedesed tibinad hakkasidki mind segama sellega, et tarisid läpakad lauale ja kukkusid klõbistama. Konspekti, te mõtlete? Kus sa sellega! Orkuti scrapbook ja msn olid teemaks. Vahiti tuttavate pilte ja muudkui kribati kirjutada. Orkuti scrapbook oli neil kasutusel nagu msn - igasugu teksti toksiti sinna. A la mis teed ja millal kuhu pittu minek. Ja kellel mingi kutiga kuidagi läks. Nice!

Muidu oleks ju kama mis inimesed oma ajaga peale hakkavad, kuid see pidev klõbin koledasti segas mind. Istusid nad ju otse minu ees ja paratamatult nägin-kuulsin kõike.

Ma ise ka käisin algul arvutiga koolis, kuna trükin kiiremini kui kirjutan, kuid mulle tundus mu küünte klõbin klaviatuuril veider (äkki segab teisi) ja läksin vana hea pabervariandi juurde tagasi. Aga eriti närvi ajab se siis, kui klõbin pole isegi mitte asjakohane. Tahan kuulata mida õppejõud räägib, kuid kuulen vaid itsitamit ja klõbinat. Suhteliselt turri ajas. Tegelikult oma viga et kannatasin ja miskit ei öelnud. Samas leian et üks täiskasvanud inimene ei oma õigust teisele öelda mida ja kuidas teha võiks.

Ainus lahendus on ise eemale hoida. Mida ma siis järgmisel päeval ka mõtlesin teha, kuna nende segavasse lähedusse enam sattuda ei soovinud. Keda aga laupäeval ja pühapäeval koolis polnud, olid tibinad. Ju siis käiakse vaid reedel, hea põhjus tööst viilida.

Krt küll. Õnneks ülejäänud tunduva hingega asja juures olevat. Kaugõppes on niigi suurem rõhk iseõppimisel ja kohalkäimist nii paganama vähe, et need hetked kui tarkust sulle kulbiga pähe kallatakse, on äärmiselt väärtuslikud mu meelest. Aga noh, maitsed on erinevad.

Tegelikult ei ole ilus kobiseda, kuid natuke veider ju küll kui 3,5-st tunnist 3 klõbistatakse. Ja pooleks tunniks suvatsetakse siis arvuti kaas sulgeda.

Appi kuidas ma jälestan neid "Kroonika" tobedaid laulvaid reklaame televusseris! Reeglina ei jõua piisavalt kiiresti pulti haarata (nagu nt praegu), nii et see jubedus jõuab ikka kõrva sisse... Brrr! Miks teha midagi nii saasta?

Ebamõnus

Jälle virisen.

Peale mu hala äralugemist öelge veel, et ei ole uut autot tarvis. Et uus auto on vaid poosetamine jne. Paistab siiski, et ainult kehtiva garantiiga masinad on mõistlikud, teised hakkavad ju ikka noorenduskuure vajama.

Hakkas asi sellega, et jahutusvedelik kadus kui muti auku. Valan aga peale ja kaob aga jälle. Mootori märgutuli hakkas põlema ja mõne päeva pärast kustus ära. Paari nädala pärast hakkas taas põlema ja enam ei kustunud. Ok, täna diagnostikasse. Lisaks lasime vaadata misasi ühte kolksu teeb, kui aukudest läbi sõita. Ja auke ju jätkub.

Tänane kulu siis neljakohaline summa. Lisaks selgus, et masin vajab poputamist veel väga mitme tuhande jagu. Mingid puksid hakkavad koolema, mingi amordikate on juba koolend ja vedelikupump lekib (see siis oligi muti auk). Ja kui tahta selle summaga piirduda, tuleks need asjad kiiresti ette võtta.

Üks põhjuseid, miks auto jupsima hakkas, olevat liiga väikesed otsad. Nt tööle- ja kojusõiduks kulub mul ühe otsana 6 või 12 km. Teevariandi valin kellaaja ja ummikute järgi. Soovitati siis vahel niisama pikemalt tiirutada. Tegelikult jah, sõidan küll sageli kuhugi, kuid ikka kipuvad väikesed otsad olema. Tuleb kesklinna piirilt kaugemale kolida, siis rohkem sõitmist:)

Et siis jälle pankrot. Ja mina veel korjasin reisi jaoks kopkast kokku. Phähh!

Aga no mitte ei raatsi ka uut osta. Nii armsaks on mu Must Nool mulle saanud koosoldud aja jooksul...

Kui ma nüüd ta korda teen, kas siis liikleme rahulikult mõnda aega? Või pean ma tõepoolest hakkama teda ähvardama, et vahetan uue ja pringima mudeli vastu välja?

.

Tänased uudised olid igatahes nii masendavad, et koju sõites sai peatus tehtud üle väga pika aja Mäkkdoonaldsis. "Üks McChicken eine palun" "Milline?" "Mis mõttes milline? Mis variandid teil siis pakkuda on?" "Tavaline ja suur eine" "Olgu, võtame siis suure"

Ahtrisuurendusprojekt alga!

.

Ja arvuti ajab ka närvi. Uus arvuti, uus programm. Ja igasugu lisavidinaid täis. Mis tähendab, et võimalused erinevate lollustega tegeleda, kuid ma tõesti ei vaja neid võimalusi. Pidevalt hüppavad miskid aknakesed ekraanile, mis pakuvad erinevaid "hüvesid". Tee ja värskenda ja kasuta seda-teist-kolmandat võimalust. Seega saab segatud hetketegevus ning mingitel hetkedel muutub kogu opereerimine aeglaseks. Siuke kõikumine käib närvidele. Nii käpp ka ei ole et esimese hooga neid pakkumisi maha keerata oskaks. Ei, ma ei räägi internetihüpikutest. Need oleksid lihtsad. Paistab et peab patsiga poiste foorumeid külastama ja uurima kuidas miskit majandada. Kui aga mitte-itilikult lihtinimesena miskit neilt uurid, siis on oht et kästakse ennast põlema panna:) Et kes siis nii lihtsaid asju ei tea... Nu mina ei tea. Pats küll on, seal all hallollust aga napib.

Oeh, hakkas kegem, kui sai ära virisetud:)

Eurolõõritusest

Vaatasin täna Eurolaulu tutvustavat saadet. Tuli jälle masendus peale, et mitte kui miskit pole. Taaskord.

9. loona tuli aga üllatus. Ma ei tea kuidas see lugu Eurolaulus kõlaks, kuid mulle meeldis pakutavast ainsana. Esitajaks keegi noor tütarlapsehakatis Iiris Vesik ja lugu "Ice-cold Story". Klippi saad kuulata siit.

Väegadi positiivne üllatus. Tüdruklaps laval nii mõnusalt vaba ja hingega asja juures. Samuti inglise keel ei kõla tema suust kohe üldse mitte jubedasti, vastupidi. Mulle meeldis, päriselt! Tibake nagu Nightwishilik....

Nati itsitama ajas taustalauljate ja pillimeeste kontrast - paljad ülakehad versus Matrixi-mantlid, kuid tegelikult minu maitsele olid mõlemad söödavad. Ja muidugi ei puudunud vana hea Sullivan:D Jäätumise koht oli väga vahva. Ja Bentoni hääl taustal on täpelt see õige. Super. Ainus lugu minu jaoks, mis sealt valikust kõlbas.

Nähtamatusest ja põiepidamatusest

Eile kinos hämmastas mind uue viiruse massiline levik. Miski, mis põhjustab põiepidamatust.
Nimelt oli seal laatsaretis suhteliselt keeruline filmi süveneda (ja see vajas veidike kaasamõtlemist), kuna iga paari minuti tagant keegi tõusis, trügis väljapääsuni ja loetud minutite pärast naastes kordas kogu trügimisprotsessi. Siis paar minutit rahu ja järgmine.

Või äkki on tegu mingi uue seltskonnamänguga? Nagu teatepulga edasiandmine? Mina sellest igatahes aru ei saanud. Teatepulka kah ei saanud. Olen ometi sagedane kinokülastaja, kuid sellist pissimaaniat pole küll varem kohanud.

Küll aga olen ma muutunud nähtamatuks.
Algas kõik sellest, kui nähtamatuks muutus mu auto.
Nimelt ei märgata mind viimasel ajal liikluses. Mitte-tihedal ajal liigeldes on hiljuti toimunud väga lühikeste ajavahemike tagant väga palju ettekeeramisi. Oleks siis, et ma sööstan hullul kiirusel kusagilt nurga tagant välja. Tulen ilusasti mööda pikka sirget, normaalse kiirusega. Ja juba ma-ei-tea-mitmes ajukääbik keerab niimoodi ette, et pean kahe jalaga piduritele hüppama, lisaks veel ka rooli vastassuunda rebima, kuna muidu oleks kindel mats. Kõige hämmastavam on, et minu taga on tühjus, seega ajuhiiglasel ei saa olla otsest vajadust vahele pressida.

Kui ühel õhtul oli seda juba mitu korda järjest juhtunud, mõtlesin, et äkki auto nii suure s***korra all, et ei märgata. Suundusin pesulasse. Seal selgus, et ka mina ise olen nähtamatusega nakatunud. Olin sabas, et pesulakaarti osta. Minu kõrvale ilmus turris olemisega noormees. Kui minu kord maksta kätte jõudis, hakkas noormees oma asju kassasse ulatama. Mina siis naeratuse saatel esitasin ka oma tellimuse. Teenindaja loomulikult hakkas minuga tegelema ja noormees oli ikka päris turris kohe, saates mulle etteheitva pilgu. Ma ei saanudki aru, et siis mille eest? Et olin seal olnud nagu tühi koht ja kui suu avasin, siis muutusin järsku nähtavaks? Krt, kui sul on kiire, siis palu mult luba enne maksta, mul pole mingit probleemi sind vahele lasta. Küll aga ei kavatse ma leebelt pealt vaadata kuidas sa mind lihtsalt ignoreerid. Naeratasin talle veelkord ja tulin tulema.

Aga autos siiski viga polnud, kohe peale pesulat koju sõites kordusid vanad naljad. Seega on siis nähtamatus ainult minus.

Pea peale pööratud

Karm.
Mingi insomnia on kallal. Nädalaid juba. Jõuad hilisõhtul koju, oled laipväsinud. Kerid voodisse ja sipled ja sipled ja sipled. Reeglina uinud millalgi 3 ja 4 vahel. Ühel ööl juhtus see lausa poole viie ajal. Mis toimub? Hommikul kell 7 juba äratus. Võiks ju arvata, et kui paar ööd on mööda saadetud 3-4-tunniste unedega, siis varsti tuleb suur ja sügav uni. Järgmisel õhtul täpselt sama laul. Kurnab. Siis jood päev otsa kohvi ja tunned end nagu krõllissilmne elektrijänes.
Samas nädalavahetusel üllatad end sellega, et ärkad mõlemal päeval poole ühe ajal. Aga nii ju ka ei saa, et magamine on nädalavahetusel ja nädala sees vähkred niisama.
Pole ammusest ajast enam alkoholi tarbinud - ehk aitaks klaasike veini uinumisel? Samas oleks ju eriti hale unetuse tõttu pudelit kaisutades uinuma hakata. No ei isuta alko järele, noh. Püüan veel natuke aega kuuma meeveega, ehk tuleb õige rütm tagasi. Pliiz.... Kui keegi Une-Matiga jutule saab, andku abipalve edasi.
.

Miks ma enam Päikesejänku bloogi lugema ei pääse? Mis toimub? Kui siia eksid, siis võta seda kui puudust tundvat appikarjet...
.

Veidi ka kassijuttu ning kambast loomade sugude määrajatest.
Nimelt arvati alguses, et hall kass (Ronja) on isane. Siis tal veel nime polnud. Valge (Bella) oli kindel emane. Kergitati siis hoolega sabasid ja mõne aja möödudes oli kollektiivne järeldus, et hall siiski ka emane.
Kuna kevadel lähevad kassid ka õuet avastama, siis pojahordide vältimiseks sai uueks aastaks piigadele operatsiooniajad määratud. Kaks emast vaja "sootuks" lõigata. Arst opereeris aga vaid Ronjat, meie valgel printsessil lõigati hoopis juhtmed naksti läbi. Printsess osutus printsiks. Mida aga harjumuspärase nimega "Bella" teha? Sai siis "Onu Bella". Samasugune blond ja rääbakas:)
Et siis polnud sest sabaaluste uurimisest essugi kasu. Isane osutus emaseks ja emane osutus isaseks. Eks ta natuke harjumatu on, kuna olime harjunud neid piigadeks või tüdrukuteks kutsuma. Nüüd siis poiss ja plika:)

Peast Pariis

Pildil Les Catacombes de Paris, Montparnasse´i piirkonnas.

Ma olen peast Pariis. Senimaani olen vältinud selle linna külastamist, kuna eputrillalikult eelistan mitte-massturismi kohti. Selline fa-fa hoiak;)

Nüüd aga, kui otsustasime emaga seda linna külastada, hakkasin eeltööd tegema. Tahan, et meil oleks ülimõnus reis ning selleks, et mitte asjatult pea-laiali-otsas joosta, on vaja korralik eeltöö teha.

Olen aina ja aina tutvunud linna ajaloo ning tänapäevaga. Kulutanud koledaid summasid temaatilistele teostele. Internetis ennast poolenisti prantslaseks sirvinud:)

Ja nüüd ongi loll olukord. Meie 4 päeva on ilmselgelt liiga lühike aeg! Olen seal pakutavast juba ette nii vaimustuses, et seal kuluks kindlalt nädalaid! Seega tuleb valikuid teha. Ja arvestada päevad nii, et ilma rabelemiseta jõuaks palju soovitut. Igasugu ülituntud hooneid siiski vaatama ei kipu, pigem möödaminnes. Ok, torni otsas tuleb muidugi ära käia (sinna tahan tuledesäras), muus osas aga omad kindlad soovid:) Kava hakkab vaikselt juba kokku saama. Ja ülal pildil olevates katakombides tahan kindlalt ära käia. Sajandeid tagasi, kui Les Halles´i kalmistud linna laienemisele jalgu jäid, veeti poolkõdunenud laibad ja muidu kondid miljonite viisi Montparnasse alustesse vanadesse karjääridesse. 15 kuud veeti ööde kaupa. Nüüd siis kolpade ja kontidega vooderdatud katakombid seal.

Kõige keerulisem on hotell. Tahame võimalikult mugavasse kohta, nii et kohvritega ei pea mööda metroosid rallima, samas aga peab kõik kiviviske kaugusel olema, et mitte aega raisata. Eelistatud kant on Louvre kõrval ja sealt miskit ehk valimegi. Tuileries või Opéra. Küll aga ei tea kas valida neutraalne ketihotell, kus teada kvaliteet, kuid igav või siis ehtsalt prantsuspärane, kus kunagi ei tea kuidas on teenindus ja milline hommikusöök. Samas need vanaaegsed liftid ja keerdtrepid oleks jube autentsed, kuid hotellide kodulehekülgedel olevaid külastajate kommentaare lugedes on neis põhimure liiga õhukesed seinad ja sellest tulenev magamatus. Varsti tuleb ära otsustada, siis lootust heas kandis ok hinnaga miskit saada:) Teab keegi miskit soovitusi jagada?

Esimest korda tunnen et mu keelest ka miskit kasu. Lõpuks! Suvisel prantsuse reisil oli sageli kök-mök, kui kõnelda oli vaja (no lihtsalt tead et oskad, kuid välja ei tule - jube piinlik), kuid vähemalt lugemisoskus õnneks alles:) Prantslastel ju sageli "pole vajadust" koduleheküljel infot inglise keeles jagada. Inglise keeles vaid ametlikum osa. Kui sedagi. Seega enne reisi tuleb siiski natuke enda kallal tööd teha, et suheldes enam kök-mök ja inglise keel ei tuleks.

Oijahh, tahaks juba et oleks see päev, mil raudne lind mürinal oma tiivad sirutab ja meid eemale viib:)

Positiivne

Alan Parsons Project
Old and Wise

As far as my eyes can see
There are Shadows approaching me
And to those I left behind
I wanted you to Know
You've always shared my deepest thoughts
You follow where I go

And oh when I'm old and wise
Bitter words mean little to me
Autumn Winds will blow right through me
And someday in the mist of time
When they asked me if I knew you
I'd smile and say you were a friend of mine
And the sadness would be Lifted from my eyes
Oh when I'm old and wise

As far as my Eyes can see
There are shadows surrounding me
And to those I leave behind
I want you all to know
You've always Shared my darkest hours
I'll miss you when I go

And oh, when I'm old and wise
Heavy words that tossed and blew me
Like Autumn winds that will blow right through me
And someday in the mist of time
When they ask you if you knew me
Remember that You were a friend of mine
As the final curtain falls before my eyes
Oh when I'm Old and wise

As far as my eyes can see

Naer on tervis!

Vahva kuidas vahel võib naljashow saada hoopis uue teema.
Vahel ju on nii, et ei saa naeru pidama ja teise naer ajab naerma...
Just see juhtus mul seda klippi vaadates/kuulates. Naersin nii et silmad jooksid vett!

Elu läheb elamisväärsemaks

Peale haigestumist on täna esimene päev, mil pea ei taha lõhkeda. Tähelepanuväärne:) Saab isegi silmi avatuna hoida. Tööle küll enne neljapäeva ei lubata, kuid vähemalt inimväärne tunne hakkab tulema.

Täna arstile sõites valdas mind jõulutunne. Nüüd siis! Minu kodusolekupäevade ajal on lumi maha sadanud ja nii pagana mõnus oli mööda lumme mattunud linna vuristada, räitsakad langemas soojale klaasile. Keset jõulurahust tunnet tekkis lootus, et ehk on kõiges nüüd madalpunktid ära olnud. Ja ehk siis nüüd saabus kätte hetk mil läks suund paremusele. U-pööre. Otsest põhjust arvamiseks polnud, lihtsalt tunne. Loodetavasti pole ma liiga optimistlik. Elu on õpetanud, et ei maksa olla. Aga loll ei õpi ka oma vigadest:)

Film

Homme (esmasp) õhtul TV3-s üks mu vaieldamatuid lemmikfilme "The Ring". Soovitan vaadata, kellele meeldib õrn närvikõdi. Tegu nime poolest õudukaga, kuid vähemasti mind ei hirmuta, mõnusat närvikõdi pakub aga küll. Ja kui juba vaadata, siis süvenenult, muidu pointless:)

Suursilmaonu

No mis hea pärast peab üks loom lebama kõik oksad laiali? Lihtsalt lebotab mu kõrval ja jõllitab ülbel pilgul. Vahel väike sirutus ja jõllitab edasi. Isegi fotoka järel käimine ei morjenda teda - asend ei muutu. Ikka nii laiaks litsutuna kui võimalik:)

Kollid kallal

Paistab, et viirusekoll on hakanud kallale kippuma.

Aastavahetuse ümber suhtlesin mitmete erinevate tõbede käes vaevlejatega, kuid siiamaani oli kõik kombes. Täna aga tunnen, et keegi kratsib kurgus, silmad valutavad ning selg kõver kui vanainimesel. Võehh. Loodetavasti siiski päris maha murra, eksamisessioon on alanud. Reedel ja pühapäeval juba esimesed eksamid, vaja õppida-õppida-õppida. Peale tööd ei mingeid ühiskondlikke/seltskondlikke tegevusi, nina õpikutes selle asemel. Masendav. Kooliskäimine muidu tore, kui vaid neid eksameid poleks:)

Kuna ma ravimeid ei armasta ja kuuma meevett rohkem sisse ei mahu, teen parem küüslauguleibasid. Hästi kangeid. Järgmine hunnik purustatud küüslauku liguneb juba õlis, et varsti pannile särisema minna. Oi kui hea:)

Ok, paus läbi. Lenini korraldust täitma.