Nädalavahe tegemisi

Puhas konnastiil Peipsi kaldal

Mhmhh, olen küll jah laisk, et üldse ei kirjuta. Saan riidlemisi igast nurgast ja ümbernurga küsimisi, et kas ikka elus veel, kuid ikka püsin laisk:)
Ok, tegelikkuses on lihtsalt kogu aeg nii palju toimetamisi, et aega napib. Ja ma isegi ei kavatse lubada, et püüan tublim olla, kuna tõenäoliselt ei ole... Aga üldsuse surve all kriban vähemasti midagigi ja mine tea, ehk tuleb vaim tagasi peale ja leian, et siin ikka jube lahe suhtlemise koht:) Vaatab seda asja:)

Ja jummel küll, blogger on end uuendanud vahepeal ja nüüd peab ringi vahtima ja otsima, kuhu mille pärast vajutada, pimesi toimetada enam ei saagi.

Aga taasavaks selle otsa siis möödunud nädalavahe tegemistega.
Möödunud nädalavahel olin ma autojuht. Ehk siis sõitsin mööda Eestimaa teid kolme päeva jooksul ikka kohe ööpäeva jagu tunde. Igasugu peatusi ja asjatamisi küll vahele toimetades, kuid kokkuvõttes on mu taguots tõenäoliselt istme kujuga (kas see on siis istmekujuline istmik?) ja õlgades on kerge rooli tunne küll.

Et siis jah, reede hommikul algas sebimine mööda Tallinna linna. Jubedalt asjaajamisi ning erinevatesse kohtadesse sõitmist. Logistika oli eelnevalt ajakulu arvestades optimaalselt paika pandud, kuid üllatuskülaline tugeva vihma näol ajas kõik venima. Nii kui sajab vihma, toimub Tallinnas miskit anomaalset - enamus juhte kaotab lompidesse oskuse autoga sõita. Imemanöövrid, venimised ja kummalised kiirendamised, ridade vahel sõitmised ja muu selline tore.

Muud asjad aetud, oli lõpuks tarvis pagasnikusse paigaldada uus muruniiduk, mis tuli osta oma krundi mõnus hoidmiseks (kuna krunt suur ja muru palju ning täna veel paras kuumaastik omade üllatustega, siis oli vaja suurte ratastega, ise vedavat, valitava kiiruse ja lõikekõrgusega, multšimise ja tingimata külgväljaviskega ja nii suure lõiketeraga kui võimalik, kuna kesse viitsib nii lõputult edasi-tagasi käia. Traktori ega raideri jaoks hetkel võimalusi ei ole, seega...) ja katusele kinnitada 6,5-meetrine süst.

Ütleme nii, et mu esialgne hirm pika nokaga mööda linna sõita osutus asjatuks. Ainult keerates pidi natuke rohkem vaatama, et mõne posti taha end kinni ei haagiks:) Eest ulatus ikka üksjagu üle. Vanameest ka rooli ei lubanud, kuna tahtsin, et ta lõõgastuks nii palju kui võimalik. Tema pingeasendid olid alles ees.

Küll aga ajas mind endiselt hulluks liiklus vihmas. Mul kiire ka ja teevad oma imetrikke. Ja jokutavad-mökutavad. Maanteel ka. Ja ausõna, ma ei ületanud kiirust.

Lõpuks, 2h peale esialgset kava jõudsime Viljandisse, kus kohtusime teise saatetiimi autoga. Üks auto jäi Viljandisse, meie muruniiduk ajutiselt sinna pagassi ja ise Võru poole ajama. 1h peale esialgset plaani olimegi Võrus ja võisime end mõneks ajaks lõdvaks lasta ning ööks renditud külaliskorterisse sisse seada.

Hommikul 6:30 olime juba Tamula järve ääres. Kell 7 nimelt olid seal startimas 440 paati segastega, kes plaanisid sõita mööda Võhandu jõge Tamulalt Peipsini. 100km aerutamismaratoni...

Sõitjaid on igasuguseid, on niisama pullitajaid ja on tõsiseid sportlasi. Liidrid sõidavad (olenevalt vee tasemest, voolust, tuulest ja millest iganes veel) nii 7-8 tunni ümber, viimased 18-24h ringis.

Meil sõidab süsta Vanamees. Juba aastaid. Enne Võhandut hoiduti isegi paar nädalat karatest eemale, tehti vaid õrnalt kaasa, ilma lähikontaktis vehkimiseta, et kindlapeale mitte mõnd ribi murda või kätt paigast tõmmata.

 Suund stardile, kell läheneb 7-le. Päike on üleval, järvel jääsupp.

Meie roll oli olla saatetiim. Hüdroelektrijaamades ja muudes ülevedamiskohtades süst haarata ja vettelaskmiskohtadeni vudida, misjärel süst taas vette ja poisid sisse. Samuti vedelikupudeleid vahetada, banaani hambusse lükata, snikerseid avada jne, jne, jne. Tundub veider, kuid kui ikka käed on tunde aeru hoidnud ja ühtlases rütmis tõmbeid teinud, siis võib kangestunud sõrmedega  šokolaadi avamine suhteliselt raskeks ülesandeks osutuda. Ja samuti ei tahtnud ma nähagi, et nad süsta vedamisega oma käsi väsitaksid. Saagu kõndimisega hakkama, tunde 90-kraadise nurga all istumine võtab kõndimisvõime päris aeglaseks:)

 Jõgi oli kevadiselt võrratu...

Vesi lendab. Jonn ja võitlusjanu.

 

 See aasta oli vesi madal ja vool suurt kaasa ei aidanud. See-eest oli pilliroog eriti kõrge:)

Väsinud ja õnnelikud, vahetult enne finišit

Üks lahedamaid pildistamiskohti oli Süvahavva...

... siin saab ikka natuke äkšõnit kah:)

Pildid väga suurelt vaadeldavad ei ole. Olin sunnitud neid väiksemaks tegema, kuna 5-megaseid pilte siia üles laadida oleks suht rumal:) Mõnes arvutis jääbki siis leht avanema.

Et siis jah. Ilm oli ülimalt võrratu, isegi 17 kraadi sooja! Päike säras terve päeva ja sain isegi tedretäpid ninal välja:)
Ja meie poisid jube tublid. Arvestades, et täitsa arvestatavalt teeb kaasa profisõitjaid mitmelt lähivälismaalt ja ka Eesti kõvad tegijad on väljas, siis meie poiste väga eesotsas püsimine on ikka tõeline vägitükk:) Õnneks nad ise ka ülimalt rahul:)
Meil muidugi erinevates punktides puhas rõõm näha, et muudkui tõusevad ja tõusevad. Tasakesi, kuid kindlalt.

Et jah, jube tublid olid. Pärast muidugi lihased valusad, kuid rahulolu oli ikka tunduvalt suurem kui see väike ülekerevalu:)

Tagasi Viljandisse, tavaari ringitõstmine ja taas Tallinn. Vaja oli süst maha panna ja mõnigad toimetamised veel pühapäeva hommikul korda ajada ja siis koju. Külla poleks küll kellelegi jõudnud ka parima tahtmise juures, seega kogu seltsielu jäi öömaja pakkuja juurde:) Vähemalt oli lõbus, nagu ikka:) Ja hulka vajalikke toimetusi sai aetud ja üleüldse oli tempokas, aktiivne, värskes õhus ja eluolu nautiv nädalavahetus. Lahe!

Allüürnikust

Pildil olev luik ei ole (eeldatavalt) kuidagi seotud tekstis kirjeldatud luigega:)

Pildiluik sai fotokasse püütud juba märtsis 2010

Teatavasti meeldivad mulle väga loomad. Ja linnud ja putukad ja kes iganes veel. Ok, ma mitte ei hullu nende peale ega nunnuta neid, kuid aktsepteerin vägagi nende olemasolu ja vajadust elada.

See, et ma vahel kalal käin, läheb mu enda sellelaadse emotsiooniga küll tuntavalt vastuollu, kuid üritan seda vaadata kui sporti ja samas on see ka toitumine (mis püütud, tuleb ka ära süüa). Loomulik eluring.

See muidugi ei tähenda, nagu oleks ma seetõttu paduroheline, taimetoitlane ning käiks ja loobiks verd karusnahkadele. Nõup, ajan liha kahe suupoolega sisse, kannan ka nahka ja vajadusel (kui on külm) võib karusnahk ka mängu tulla. Liialdada ei maksa, kõigel on teatavasti mitu külge.

Küll aga olen ma võimeline kallale minema inimesele, kes teeb loomadele liiga või kohtleb neid kuidagigi halvasti. Ma ei karju inimeste peale, ma ei kakle ega tee muud taolist väärikustalandavat, kuid olen kindel, et millegi taolise puhul olen võimeline inimesele karmilt viga tegema.

Mõningaid tegelasi siiski tapan. Need on sääsed ja prussakad, kui suudan, siis ka parmud (mitte need, kes nurga taga odekat panevad), põrr-plõksid (maakeeli põdrakärbsed) ja ka puugid, kui need nahast välja sikutatud on ja hoolega jalgu siputavad.

Mis juhatab sisse allüürniku tema. Kuna tulin just dušši alt ja ennast seal irvitasin, siis leidsin selle olevat piisavalt jabura ka siia talletada.

Nimelt elab meil viimane poolteist nädalat vannitoas ämblik. Ei kujuta ettegi, kuidas ta vastu kevadet siia sai ja millest ta ometi toitub, kuid priskust tal jagub:)

Nüüd on siis seis selline, et vannituppa minnes tuleb alati fikseerida, kus tegelane oma koivakesi parasjagu sirutab. Ja siis ettevaatlik olla, et talle vett peale ei läheks. Nii osav ta nüüd ka pole, et suurest veekeerisest eluga välja ujuks.

Dušši all pead pestes paotan iga natukese aja tagant silma, et veenduda tüübi ohutus kauguses veepritsmetest. Vajadusel tuleb ta enne ettevaatlikult turvalisse paika suunata. Vahel on see jube tüütu, kuna ega ta kõikse käbedama astumisega ei ole. Puhun ja suunan sõrmega, tema loivab rahulikult.

Enamasti kolin ta pesu ajaks pesumasina taha.

Tegelikult ootan aega, mil öökülmad möödas, kuna siis saab tüübi õue ringi asustada. Las koperdab rõdul või kusagil. Praegu aga on see talle eluohtlik ja nii me siis jalutame mööda vannitoa seinu, kuni ilmad pisut soojemaks saavad ja jäävad:)

Kassidel on nüüd vannituppa lipsamine välistatud. Jalg käib ikka väga kiirelt ette, kuna ega need totud asjadest aru saa ja nad veeretaks pikakoivalise tegelase kiirelt surnuks.

Ahjaa, siin ennistise kalalkäigu teemaga meenus üks eriti jabur päev, kui soojas järvekeses lanti loopides imetlesin hauduvat emasluike valvavat luigepapat, kes madallennul tiibade tugeva sahina saatel peaaegu üle mu pea lendas. Tunne oli, et oleks võinud teda riivata. Eks ta tšekkas mida ma seal asjatan, kuid kuna tegemist oli tema järvekese rahumeelse ja äkilisi liigutusi mittetegeva külastajaga, lasi ta mul rahulikult toimetada, ise mul siiski igaks juhuks vahetus läheduses silma peal hoides. Mina siis omakorda jõllitasin teda ja spinningut kerides avastasin sikutava haugi või rabeleva ahvena asemel konksu otsast rahulikult lebava konnakullese. Mhmhh.... Sellise paksukese ja punniskõhtse. Olin tal konksuga läbi seljauime tõmmanud ja ta kaldale lohistanud. Vastupanu ta ei osutanud.

Hea, et ma nutma ei hakanud selle ehmatuse peale. Igatahes jooksin veekalkvel silmadega Vanamehe juurde ja palusin tal kulles konksu otsast vabastada. Sai hakkama oma tömpide sõrmedega:) Kulles on ju imetilluke...

Ja mis siis järgnes? Kui olin natuke toibunud ja loodusliku valikuga leppinud, heitsin ridva sirgu, kerisin landi tagasi kaldale ja... leidsin konksu otsast järgmise kullese! No minge pekki, noh! Heitsin ridva käest ja lõpetasin aastaks 2011 kalapüügi.

Et siis polegi kuigi veider, et mul vannitoas allüürnik elab:)

Kuhu ilm kadus?

Laupäeval sillerdas päike.
Pühapäeval oli tatine, kuid muidu ok.
Täna hommikul oli vaikne ja sadas õrna vihma, kui end peaaegu et sissemaganuna nagu nõelatult voodist püsti vibutasin, meigikoti ja hambaharja käekotti viskasin ja 7 minutit peale ärkamist juba lahtiste hõlmadega auto poole kablutasin.
Hetk tagasi, kui koju tulin, sadas taevast valgeid helbeid. Nüüdseks, kui arvuti mu näppude all surisema on hakanud, painutavad puud maapinna poole kummardusi teha.
Mis järgmiseks? Ja kirjade järgi algab homme hommikul kevad... Lumetuisuga või?
Ja ma pean veel õhtul liikvele minema...

Näppisin pildialbumeid...

... ja avastasin end mõttelt, et päike suudab ikka ja alati õhkama panna oma värvidemänguga...
Ja seda on vaja jäädvustada iga nurga alt, kui aparaat juhtub kaasas olema:


Aina enam kinnistub mõte, et oleks vaja üht asjalikumat aparaati kah. Vanad on küll päris asjalikud, kuid jäävad tänastele soovidele ikka alla, miskit pole teha. Saaks edasi anda seda mida tahaks. Kui saaks, kuna kes teab kas jaguks ka oskust hetke tabada ja silma seda hetke üleüldse märgata. Aga oluline on ju siiski see, et endale saab mälestusi pilti panna.

Igatahes meil siin lendavad õhtutaevas ringi pilvedraakonid:

Piltidel üks ja sama loojumine, ajalises järjestuses.

Piilume püksivärvli vahelt

Alanud aastal olen olude sunnil viibinud lennujaamade turvakontrollis juba 8-l korral.
Ükski neist aga ei ole nii meeldejääv kui mõne päeva tagune:))) Ja otse loomulikult leidis juhtum aset Tallinna lennujaamas... nagu ikka minu teistest eristuvad juhtumid.

Ehk siis suundun mina vilunult turvakontrolli, õigeid jublakaid enda küljest eemaldades ja teades, et kõik peaks korras olema. Aga ei ole. Värav ei tee mu läbimisel ainsatki piiksu, kuid see tekitab kahtlusi turvatädis. Palub mind käsi tõsta ja hakkab mind kabistama. Ikka pikalt ja põhjalikult, siit ja sealt. Kohusetundlikult lükkan isegi jalad laiali, et tal ikka tegemist oleks. Kabistab ja silitab mind igatepidi ja... palub avada püksirihma... Avan. Seepeale piilub värvli vahelt sisse (???:D), palub mind ringi keerata ja piilub jälle:D No ma ei tea... Mul püksid suht tihkelt ümber, ei anna miskit sinna vahele peita, kuid tädi ikka sikutab värvlit ja piilub sisse... Nujahnoh...
Ammu enam pole see rutiinne toiming niivõrd meeldejääv olnud:)

Et jah. Läbi kombitud on mind nii korduvalt, et see ei tekita enam mingit emotsiooni, kuid nii silitades ja püksivärvli vahele piiludes... vot see oli küll esmakordne!

Siit ja sealt

Pilt kusagilt interneedusest, ei ole isiklik:)

Ma nüüd kaebleks natuke, kui tohib...
Eks ikka selle va ajapuuduse üle, eksole. Ja omaenda ogaruse üle. Sest misse muud olla saab kui ogarus, kui inimene ajab end keskeltläbi peale 9-10-t tundi tööl veedetud aega koju ning süveneb veel kolmeks-neljaks tunniks teise töösse. Hetkel ametlikult küll kui ajutisse, kuid... Näis, eksole:)

Ei tea, miks ma end niiviisi piinan. Tahaks ju ka telkut vaadata või käsitööd nokitseda, kuid energiat jagub peale töö vaid natuke arutlemiseks, vahel ka kaeblemiseks, õhtuseks nõudepesuks ja pooletunniseks uinumiseelseks lugemisseansiks. Ja taas hommik ja taas samas rattas. Ise kujutan ette, et see on järjekordne juurutamisperiood, ei muud:) Sest auahnus on ju ka täiesti arvestatavalt olemas ja tahaks ju käppapidi sees olla...

Krt, tegelt peaks endale ostma sellise mõnusa kõvera raamiga korviga jalgratta, millega saaks seelikuga sõita... Igapäevane autosõit mulle ei sobi, kohe hakkab peff kui saiatainas kerkima, pean ikka vähemalt natuke end päevas liigutama... Siis saaks rattaga tööle:) Praegu oman vaid sportlikku ratast ja sellega juba, seelikusaba lõua all, hommikuti tööle ei vänta, eksole:)

Aga nüüd ongi nii, et nädalavahetustel, kui meil ei juhtu külalisi olema või ise kuskil rännakul pole, on hommikune äratus kell 8... Ja seda väga lihtsal põhjusel - ei raatsi vaba aega maha magada:) Tahan tunda seda tunnet, et mul on nüüd vaba aeg ja nüüd ma ringutan ja nüüd ma vedelen niisama teki all ja nüüd ma lähen panen kohvi tõmbama jne jne jne...

Aga tegelikult ootan kevadet. Olen teda korduvalt õhus kohanud, linde kuulanud ja värskuse sündi nuusutanud, kuid samas mõnel teisel hommikul ehmatusega vaadanud, et mis valge karvatuust see mu õlal on ja selles omaenda härma läinud juuksed ära tundnud. Aga ta tuleb, tõepoolest ta tuleb! Tunnen seda iga oma ihurakuga, kui hommikust karget valgust naudin. Ärgates on valge, saate aru! Väljun kodust kell 7 ja ma ei peagi pimeduses teed kobama:D

... märts saab olema tähistamiste kuu. Täna on teatavasti naistepäev ja päris naljakas on, et seda soovivad ikka kõikvõimalikud karvased ja sulelised:) Ka täiesti võõrad, kui nendega suhtlema juhtud:) Päris popiks taasmuutumas see päev. Mii laiks it, mulle meeldib, kui miskit on tähistada:) Teeb mõnusa tunde.
Siis tuleb meil Vanamehega aastapäev ja mina saan taas ühe numbri võrra vanemaks ja... Et siis palju tähistamisi:)

Vanamees kolis välja...

Päikeselembuse stiilinäide

... ja nüüd on elutoas nii imelikult tühi olemine.

Meil nimelt elutuba puhta lõunapoolne ja suure, nii kolmemeetrise aknaga. Selle ees kahemeetrine laud, kus asusid meie mõlema arvutid, lisaekraan ning muu taoline kaadervärk.
Läheneb aga kevad. Ja kuna ma ei luba oma orhideemere pärast päeva ajal kardinaid ees hoida, siis ei suutnud ta enam seda päikest silmaaugus taluda. Tal vaja hommikust saati arvuti taga istuda ja omi töid teha ning nii see päike teda turtsuma ajas.

Kohendasime siis külalistetuba veidi ringi ja tekitasime talle sinna töönurgakese. Põhjapoolne, hämar ja jahe tuba. Ja nüüd istubki seal nagu uruloom.
Muidu oleks kama kaks, kuid nädalavahetused on veidrad. Haarab oma kohvitassi ja kaob hämarusse. Vahel käib väljas, annab väikese musi, laseb vee välja ning kaob jälle. Ja mul sihuke tunne nagu elaks üksi:D Natuke veider on, kuid eks harjub. Ja ega ta loodetavasti iga nädalavahe sinna kaduma ei hakka, ehk suudab asjad ikka tööpäevadel ära asjatada. Praegu lihtsalt tähtajad lähedal ja hulka tegemist.

Aga saabki nüüd mõelda mida oma ajaga peale hakata:) Tegelikult on tohutult palju meeldivaid vabade-päevade-tegemisi, mis alati kuidagi ühisesse olemisse ära on kadunud. Näituseks oleks vaja õmmelda, kududa, retseptimajandusega tegeleda, fotosid korrastada, kirjutada ja mida kõike veel.
Kui igatsusest üle saan, siis hakkan toimetama:)
Sest mulle päikesevalguses asjatamine sobib, oi kuidas sobib:)

Haigelt lilleline leelotus

Pildil peaaegu-neljasena, koos vennaga

Väikelinnade juures on mõned pisidetailid, mis mulle kohe eriti meeldivad.

Üks asi on kindlasti turvalisus. Ma endiselt mõtlen sellele, et ehk tulevad ükspäev ka enda nägu ja tegu järeltulijad ning mulle meeldib mõte nende vabast kasvamisest väikeses kohas. Jah, igasugu võimalusi huvialaringide jmt koha pealt on ka vähem, kuid mulle meeldib väga mõte, et mu laps(ed) saavad kasvada sarnaselt mu endaga. Soovi korral päev otsa kusagil väljas ringi joostes. Ehk siis igaühele oma ning see on see, mis mulle oluline tundub.

Teiseks turvalisuse näitajaks on pidevalt lukustamata uksed, nii kodu kui auto omad. Talviti näiteks on tavaline, et kaupluste parklates töötavad autod, et sooja hoida ning inimesed on rahumeeli poes šoppamas. Alguses jahmatas see mind ikka korralikult, kuid nüüd käitun ka ise samamoodi:)
Räägitakse, et suurte külmade ajal olevat ka Norras vägagi asustatud punktides see täiesti tavaline. Ei tea kommenteerida, ei ole käinud. Aga turvatunnet sisendab ikka kõvasti.

Samuti on väga mõnusad väikesed vahemaad. Ja pilkkontaktid. Tänaval vastutulija raudselt vaatab sulle otsa ning kui ollakse juba kordi niimoodi üksteisele otsa vaadanud, kaasneb pilguga äratundmine või parematel juhtudel ka noogutus. Ei mingit morni põrnitsemist ega nina-mullas-tuhisemist. Väga meeldib:)

Seesama viisakus ja suhtlemine on midagi, millega on alguses veidi raske harjuda, kuid ma hoolega õpin. Kohalikel on see aga sünnist saadik sees. Näiteks vehkisin ühel õhtul lumelabidaga ümber auto, kui selja tagant kostus heledal häälel: "Jõudu!". Keerasin end üllatunult ringi ja nägin väikest tüdrukut mööda minemas. Selline parimal juhul 10.-ne. Suu läks kohe kõrvuni:) Tal poleks olnud mingit vajadust endast mulle märku anda, ma poleks teda tähelegi pannud, kuid see oli elementaarne viisakus ja meenutas mulle niiväga keskkonda, kus ma isegi kasvasin. Kuidagimoodi aga on vahepealne elu kõik sellise meeldiv-sotsiaalse maha kraasinud ja tuima maski ette kasvatanud. Loodan endas seda siiski taasavastada. Igatahes silm juba särab ja naeratus on suul:)

Ja täna avastasime auto lumisele aknale joonistatud hiiglasuure naerunäo:D Keegi läheb mööda, näeb lumist akent ja mitte ei kirjuta sinna roppusi ega joonista suguelundeid vaid märgib maha suure naerunäo:) Hau kjuut is zät:)))

Ma vist olen imelik, kuid ma ikka veel naudin väikelinna võlusid. Ma ei tea, kas see on ajutine ja mõne aja pärast tunnen end kui puuris või on see jätkuv ning jääbki sisse tunne, et olen tagasi kodus... Või olen ma lihtsalt õnnelik, et pealinna elust veidi puhata saan? Jajah, Eesti mõistes ainus koht kus väidetavalt elu toimub, kuid viimasel ajal olen iga kord Tallinna külastades peavaluga naasnud. Ja Tallinnas olen viimase kuu aja sees olnud juba 3 korda, 4. kohe tulemas. Siin kohapeal ei valuta pea kunagi...

Ei tea mis see on. On, mis ta on, kuid täna ja praegu naudin ma väikelinna naasmist rohkem kui täiega ning peale sõprade ei igatse mitte midagi/kedagi. Kui aus olla, siis isegi teatris käin ma siin elades rohkem, kuna pole laia valikut ja kõik, kes midagi etendama tulevad, tuleb ju ära vaadata:D Et homme ju ei saa, noh:) Väljas istumisi on küll oluliselt vähem, kuid see-eest on külalisi palju rohkem ja sagedamini ja kui juba tullakse, siis minimaalselt kaheks päevaks:) Ehk siis sõpradega suhtlemise finantsilised kulud on väiksemad, kuid kvaliteetaeg olulilleliselt suurem.

Njah... Ja näonahk, juuste tervis/läige ja küüned pole mul ka kunagi nii ilusad olnud kui praegu:) Võib vist öelda, et mulle väikelinna idüll sobib. Et peris õnnelik ja puha:)
Lahe!

Kõrvetada või mitte kõrvetada, selles on küsimus

Vahel ma hiilgan jaburdustega. Lihtsalt kas pudenevad üle huulte või satun tobedatesse olukordadesse. Aga noh, elu oleks ilma selliste pisiseikadeta ju olulilleliselt igavam:)

Vahel saab otsesõnu ka kõrvetada.
Vaatan mina ükspäev, et just tulisest ahjust toodud suur malmpann on laual viltu ja tahaks joone järgi teist paika sikutada. Pajakindad juba tagasi kööki rännanud... Näpuga kuumaaluse lükkamine ei anna tulemust, pann hirmraske ja hunnik kanakoibi sees kah veel. Ei hakka mina sellepärast oma ilusaks maniküüritud küünt murdma. Noh, pannil ju kena pikk saba taga ja sellest sikutades tekib jõuõlg ning saabki korra majja. Atsakas haare peopesaga varrest ja... sama kiirest uuesti eemale. Pann on ikka veel ju just-ahjust-tulnud ja kuumab nii et punane. Mina aga kõva füüsikut mängides varrest haarama...

Tänaseks olen kuidagimoodi sattunud olukorda, kus kaks konkureerivat ajalehte pakuvad varianti neile kirjutada. Eeee.... Ma küll väga armastan kirjutada ja kobiseda ja arvamust avaldada, kuid praegu tundub see kõik kuidagi... Samal ajal ahvatleb, teisalt jälle pean kaaluma, kust lähevad praegusel hetkel vajaliku erapooletuse piirid. Alles õpin ja koban mängumaad. Sammhaaval, esiti ettevaatlikult.
Ja kellele kirjutada? Mõlemale? Aga millest? Miks peaks keegi üleüldse tahtma lugeda seda mida mina asjadest arvan või kuidas neid näen? Igatahes on, millest mõelda. Kirjutada olen ju kogu aeg tahtnud... Vaatab seda asja. Vaja veel kaaluda.

Ja siis täna - helistab tuttav politseinik ning küsib, kas saan aega tulla tunnistust andma. Aega saan, kuid ma pole täna autoga ning jaoskond teises linna otsas. Homme ma aga päälinna väisamas (ainult töö ajal, õhtuks tagasi koju - sry sõbrad/sõbrannakesed!) ja reedel tema ära. Hmm... Pakub, et saadab mulle auto järele.
Mõne aja pärast ongi ukse taga suur ja tugev mundris politseinik, kes eskordib mu autoni ning sõidame ära. Väikelinnas... Silmad sunnivad peanuppe keerama nagu vurrkanne. Eks ma edaspidi siis kuulen....:D Huvi tekitab see kindlapeale, eriti arvestades fakti, et mind teatakse kordades rohkem kui mina vastu tean (kui tuled väljastpoolt sisse ja hakkad kohe pildil toimetama, siis on see paratamatult nii ja tuleb lihtsalt leppida).
Naersin eskordile, et võimenduse tarvis taipasin kahjuks liiga hilja, et oleks võinud käed ka ette sirutada ja talle neid justnagu rauastamiseks pakkuda:)
Pärast toodi ilusasti tagasi ja siis taaskord kaelad pikenesid:)

Väikestena tunduvad detailid on nautimiseks

Elu on vahel ikka pisiasjades ülimalt chill...

Suures plaanis on mul mitu erinevat (samas kokkusobivat) mõtet tulevikuks, mis paralleelselt põhjustavad küsimusi mu pisikeses (ok, tegelt suht suures, kui mütsimõõtu arvestada) peakolus. Väike segadus hinges, suured soovid ja grandioossed plaanid ning mõningad kõhklused sinna juurde. Iga päev mõtlen liiga palju, töötan liiga palju ja põlen liiga palju. Iga õhtu üritan süveneda uude, tahtes mitte rikkuda/kohe oluliselt muuta toimivat ning üritades samas aru saada endaga seonduvalt mõistest "poliitiliselt korrektne". Et kus on piirid ja milline see minu mängumaa siis on. Võiks ju rohkem katsetada, kuid väikeses kogukonnas eelistan hoida madalat profiili (mis mul küll kuidagi ei õnnestu) ja sellega kaasnevat. Pean õppima, et ise rahul olla. Tore, kui teisedki rahul on, kuid ainus rahulolu, mis mulle tegelikult ka korda läheb, on mu enda ja mu lähedaste oma. Rahulolust minuga räägin siin, eksole.
Õhtuti uinuda ei ole võimalik muidu kui raamatuga. See puhastab mõtteid ja laseb olla endaga. Tuld kustutades ja siruli visates kihutab kiirrong ilma peatusteta ja see ei ole mitte okei. Seega tuleb õhtuti lugeda-lugeda-lugeda ja kui tekib natukenegi tunne, et unepoiss võiks ligi hiilida, siis see hetk koheselt ära kasutada! Teleka olemasolust ei tea ma enam ammu midagi.

Kõige selle kõrval on ilm nii fantastiline, et....
Eile, kui teatrisse läksime, oli ilm soojalt talvine. Igati mõnus oli lumises linnas jalutada. Peale etendust oli vaja nii kiiresti kui võimalik sooja saada, kuna tuulekülma läbilõikavus oli hoolimata talvisest varustatusest ikka päris jube.

Täna hommikul, kui kella 7 ajal õue astusin, oli õhk täis kristalle. Sõna otseses mõttes! Maapinnal olev lumi sillerdas igal ruutsentimeetril ning õhk oli tulede valguses paksult sära täis. Nagu sajaks kristalle maa peale. Sadu kusjuures ei olnud, see oligi sillerdav õhk. Samal ajal külm oli selline, et põsed tahtsid näo küljest ära kukkuda. Vesi tikkus ka silma (vaevalt et ilust, ju ikka jahedast tuulest), kuid moodustas enne jooksmahakkamist purikalaadseid moodustisi. Ok, siin mängib fantaasia rolli:)

Nüüd aga, tagasi koju jõudnuna, saab taas pisiasju nautida. Kassid nurruvad, tuba on soe, külmik täis täna kokku ostetud hakkliha ja kanakoibi (me ju hullud lihasöödikud) ning Vanamees laulab köögis. Enne kööki toimetama suundumist tõi tšikile long drink purgi ette, et "igale titele oma lutt" ja nii ma siin siis uudiseid uudistan ja oma lutiga tegelen, kuni söök valmis:)
Nii on ju täitsa lahe või mis:)

Kiire papa saaks pead vangutada

pilt kusagilt meilis ringelnud kettkirjast, pole halli aimugi, kust täpselt

Kui ma eelmises postituses otsisin taga klaasist kuuli ja musta kassi, siis täna on küsimus esitatud järgnevalt: "Kus on mu aru ja kaine mõistus?"

Ilmselgelt on mul vähe tegemist, eksole. Ilmselgelt ma peaaegu et ei elagi tööl ning koju tulles ei ole energiast tühi nagu katki läinud õhupall.
Njah.... Igatahes, igatahes.... (Jorh Adniel Kiire papa peavangutuse saatel).

Nimelt võtsin enesele umbes kuuks ajaks lisakohustuse. Kirjutada, suhelda, monitoorida jne. Hoida üht maakondlikult olulisimat häälekandjat hinges, enne kui suured tuuled tulevad ja kõik uueks muudavad. Seni aga peab keegi tänasel eluvaimu sees hoidma ja mingi valemiga sattusin mina miskil hetkel nokka avama ja nüüd ma siin siis olen, imen pastakast artikleid välja. Omamata mingisugustki kogemust poliitiliselt korrektsel ning mittesubjektiivsel (objektiivne oleks liiga vale väljend) teemade käsitlemisel. Ja kust paganas üldse neid teemasid võtta, eksole! Teemasid, mis sobiks ja mida võiks ja kuidas seda üldse selekteerida? Ja kuidas luua tulemuslikke ja infot saavaid suhteid võtmeisikutega?

Njah, elus tuleb teha erinevaid lollusi, et igav ei hakkaks. Poolteist aastat tagasi tehtud kannapööre ja kolimine tundmatusse keskkonda võõraste inimeste sekka ning täiesti uues valdkonnas üksuse ja kohaliku personali juhtima hakkamine ilmselgelt on oma uudsust kaotama hakanud, nii et nüüd vaja järjekordselt millegi jaburaga hakkama saada... Aga noh, ma ei oleks ju mina kui ma seda ei teeks, eksole:)

Kus on mu klaasist kuul ja musta värvi kass?

Ma ei tea, ma peaks tõepoolest vist klaasist kuuli silitama hakkama...
Vähe sellest, et olen tööalaseid asju suht detailselt unes ette näinud, on ka mu sisetunne aina enam pead tõstma hakanud. Misasi see nüüd siis on? Mutt metsade vahele perifeeriasse küüditatud ja nüüd hakkab peast soojaks minema?

Täna, kui töölt tulin, möödus minust kiirabi. Vaatasin, kuidas see vilkurite valgusel mööda kiirustas ja hetkeks ka jalgu koperdama jäänud autole sireeni huilates endast märku andis. Ma ei tea miks, kuid seda nähes mõtlesin ootamatult sõber V. peale, kes meie maakonnas parasjagu asjatamas on. Ma ei mõtle tavaliselt tema peale, kuid järsku tekkis kiirabiga seoses vajadus otsi kokku viia. Raputasin pead, heitsin mõtte minema ning liikusin edasi kodu poole.

Kodus selgus, et Vanamees on kohe välja sööstmas, et kiiresti ühed läbirääkimised pidada ning seejärel suunduda haiglasse. Haiglasse, et peale võtta seesama sõber V, kelle ta siis tema ööbimiskohta tagasi transportima pidi.

Olin veidike jahmunud, kuid jäin koju toimetama. Mõne aja pärast astusid Vanamees ja V. tuppa, kuna V.-l olid riided verised. Oli endal "üritanud" pöialt otsast lõigata ehk siis oli end korralikult ära äestanud. Õmmeldi ja taastati ning patsient jääb elama:)
Panin V. verised riided pessu ja Vanamees käis poes džinnil ja toonikul järel. Kui algselt oli mõte, et viib V. tema paika tagasi, siis mõne aja pärast kinnistus arusaamine, et pole ikka pointi ja V. juba harjunud meil ööbima ning las ööbib parem meie juures. Hommikul võib samahästi liikvele minna. Nii meil siis ongi õmmeldud käega tegelane valuvaigistit joomas ja meil taaskord igavesti lõbus õhtu:)

Lisaks veidike põnevad uudised minu tahan-tahan-tahan teemade jätkuks ja...

Ning kõige tipuks selgus, et sellessamas kiirabiautos, mille möödumist ma jälgisin sõber V.-le mõeldes, oligi sõber V..... Hau spuuki is zät? Milline see tõenäosus olla võis? Klaaskuul, mis muud... :)

Täna...

... jõudsin koju peaaegu tublilt ehk pool kuus pii emm.
Koju jõudes avanes mulle elutoa diivanil ülalolev vaatepilt. Mitte üks sell ei liigutanud ei ennast ega oma kulmu, kui ma koju saabusin, eksole! Tavaliselt keerutatakse ümber saabuja jalgade, pineval hoiakul, et "mida head sa täna tõid?". Täna aga paotati karviku poolt hetkeks silm ja tuduti edasi.

Vaatepilt on meie jaoks suht eriline, kuna varem ei talunud Vidrik (8,5a) üldse Rööbiku (4a) lähedust. Aja jooksul on nad õppinud koos mängima, madistama, kaklema ja teineteist pesemagi, kuid suurema läheduspüüu korral laseb Vidrik ikka varvast. Vahel püsivad jupp aega lähestikku ja need hetked püüan ikka tabada ka. Tänanegi vajas seetõttu kohest fotoka järele haaramist:)

Ma ikka kohe pean edasi õitsema...

See sõrmeküüne suurune habras suleke on üles võetud oktoobrikuisel varahommikul 2010.aastal. Hoolimata sellest, et pilt on tehtud vana ja väsinud aparaadiga, täiesti töötlemata ja valesti teravustatud, annab see minu meelest siiski edasi looduse võrratu ilumeele.
On, mille eest tänulik olla:)

... ja kirjeldama, kuivõrd võrratu võib tunduda ka esmaspäev. See üks masendavamaks peetavaid päevi nädalas.

Olen juba kodus. Arvutilaua, mis asub otse suure akna all, ees tundub olevat kui maal. Lumised puud, mütsikestega aiapostid ning nende kõige taustaks imeline lõheroosa taevas. Päike loojub.
Ilm pimeneb ning mina olen juba kodus. Naudin sooja tuba ning jahedat keelekastet.

Olin täna tubli ja lahkusin töölt juba veidi enne kella nelja. Pii emm. Koju tulin valges, nautides õhtueelset valgusesillerdust lumel ning miinuskraadidest ülikarget õhku. Totakas naeratus ei tahtnud näolt kohe kuidagi lahkuda.
Pagan, ma pean seda sagedamini tegema! Seda va normaalsel ajal lahkumist, ma mõtlen. Tööl olin ka juba 6:50, seega oli ju ka tagumine aeg, eksole.

Nüüd blogisen, vaatan läbi uudised, vastan paarile kirjale, triigin veidi ja hakkan orhideesid uputama (loe: kastma). Mu 8-st orhideest üks valge just lõpetas õitsemise ning üks lilla ja üks pruunikas-punane on alustamas. Mõlemil üks õis avatud ja teised hoogu võtmas.
Jõulukaktus, mis külalistetoas hetkelist rahu ja vaikust naudib, on oma väiksusest hoolimata end nii õisi täis ajanud, et miskit hullu kohe:) Suudan tuvastada vaid üksikud otsad, kus õisi pole. See-eest ühe lehe/varre/misiganes-lüli otsa ajab kahte korraga:) See taim on raudselt üks mu lemmikuid. Samas - milline neist ei oleks:D

Seejärel võtan ette viimase kolmandiku eile alustatud raamatust, mis läheb kui näljaga neelates ning jään ootama kõnet selle kohta, et ollakse end end koduteele asutanud. Siis saab selleks ajaks maitsestunud kana ahju panna, nii et kojusaabujal on hea toidulõhnade peale koduust leida. See on hea tunne ja kui tema teeb seda sageli mulle, siis miks ei võiks mina kasutada ära päevi, mil tema tuleb palju hiljem ja samaga vastata. See ju ongi üks osa hoolimisest, eksole. Teisele hea tunde tekitamine.

Ehh, tegelikult on elu ikka üks jube ilus seiklus ja mul on hea meel seda kogeda. Pisiasju nautides...
Soovin oma lugejaile sedasama tunnet ja sedasama naudingut sellest võrratust kingitusest.
Hoolimata meil kõigil pagasis olevatest suurematest ja väiksematest kivikamakatest.
Ja hoolimata külmast ilmast ja kärnas kärsast:D

Pühapäev

Uskumatult mõnus pühapäev on olnud... Ei mäletagi, millal sellist viimati nautida sai:) Ikka on mingi tamp taga või mingid toimetused toimetada, käigud käia, kuid mitte täna.

Täna ärkasin meelega juba enne 9-t. Et päeva mitte maha magada. Mu soov oli, et tavaliselt vara ärkav Vanamees ärataks kindlasti ka mind. Tahtsin nautida teadmist, et on puhkepäev ning ma olen ärkvel ja tean, et ma puhkan:)

Mitu mõnusat hommikukohvi, laisklev söömine, taustaks palju plaaditäisi muusikat. Vaikne asjatamine, iluprotseduurid vannitoas, lilled joota. Pool järjekordsest, täna hommikul alustatud raamatust läbi loetud. Pea terve päev elutoa u. 3 meetri laiusest aknast sisse paistnud päike. Päikeselaigus nurrudes magavad kassid. Parimate palade ettelugemised raamatust. Lihtsalt täiesti vabakavaline chill, tee mis tahad:)

Nüüd õhtu poole väike väljaskäik plaanis ühe filmi vaatamisega ja siis saabki juba uue energiaga uueks nädalaks valmistuda:)

Uskumatu:D:D:D

Täiesti uskumatu ilmselt igas kategoorias parkijate silmale:D
Tegelane sõidab Smardiga, mida annab enam-vähem paika "tõsta" ning üritab vähemalt 4 minutit (arvestades, et kaamera haaramise hetkeks on taustal olev seltskond protsessi juba üksjagu aega tunnistanud) oma masinat hiiglasuurde taskusse parkida:D:D:D Tekib kahtlus, et rattad ei keera, kuid igal juhul on see omamoodi nii nunnu:D



PS: Suurim küsimus - KUIDAS TA LOAD SAI???????

Ma ei teadnud, et see nii tüütu on...

... see va rahvaloendus.
Istusime Vanamehega kõrvuti kumbki oma läpaka taga ja täitsime rahvaloenduse ankeete. Samasse leibkonda kuulujate puhul tuleb ju täita ka teise kohta käivat pikka ja tüütut loetelu ja nii me siis seda ristankeeti täitsime. Üksteisele vastuseid ette öeldes. Juba ammu kokku leppinuna, et teeme seda sünkroonis.

Ma ei tea... Osade küsimuste koha pealt tekib küll küsimus, et mille pagana pärast teil seda vaja peaks olema?
Aga ära vastasime ja enam niipea ei taha. Aga veel vähem tahtsime kellegi portfellil asuvale paberipatakale reageerida, seega tuli end e-loendada.

Muidu läheb elu nagu ikka. Eile tööl 13h, täna õnneks ainult 10h. Ühte sorti audit eile ja kõrgeim pealik täna ja nii see hernes veereb. Misasi see söömine on? Eile peale kojujõudmist üks Pulsi kirsiõlu keresse, kuum dušš ja tuttu. Täna koju jõudes Pulsi kirsiõlu, rahvaloendus, blogisemine, raamat ja siis tuttu.

Õnneks on tulemused kõik super. Kuidas teisiti saakski, me lihtsalt oleme nii head ja teistest erinevad;)
Kõige karmim audit on nüüd aga lähiajal tulemas, pean iga päev valmis olema. Sisetunne kõnetab, noh.
Pärast seda ehk tagasi kontaktis.

Ma tahan, ma tahan, ma tahan...

Tõepoolest, ma tahan.
Ma tahan nii väga, et ma ei oska selle tahtmisega midagi isegi peale hakata. Ennast tundes tean, et võin keema minna ja ebamõistlikke otsuseid langetada. Minus kõnelevad sageli paralleelselt päris korralik annus riskijulgust ning ratsionaalne mõtlemine. Ma tahan ampsata ja uut maitset katsetada, kuid ma pean olema veendunud, et mu tagala on piisavalt kindlustatud ja kõht saab täidetud ka siis, kui uus maitse ei sobi.

Ja nii ma vimplengi. Nii hirmsasti tahaks ampsata, samas on selleks enne vaja teatud lükked teha. Ja olla kaasnevas veendunud. Ja samas suuta siis lahti lasta tänaseks enam-vähem harjumuspäraseks kujuneda jõudnust ning jätta saavutuste au kellelegi teisele kanda päeval, mil jõuab kätte kokkuvõtete tegemise ja tasumise aeg. Seda aga ei luba auahnus minus. Tahan ise. Tahan esineda, tahan aplausi. Tahan tunnustavat pilku. Osa aplause on mul juba käes, osa maid raputatud. Aga ma tahan veel...

Alati on risk ebaõnnestuda. Teha valesid valikuid. Anda suurele soovile nii järele, et kaob oskus kainelt analüüsida. Samas... võimalus planeerida oma aega ja ehk vahel ka veidi puhata ja välja magada... Tahan ka seda. Samas - keda ma lollitan? Tahetu ei garanteeri seda mulle ju ühtegi pidi, see vaid ettekujutluse vili...

Tahan igasugu asju ja tahan päris intensiivselt. Loodan, et sellega endale jama kaela ei too, kus lõpuks suutmatusest auahnuses loobuda end mitme teemaga sedavõrd seon, et tänane napp uneaeg saab olema üldse-mitte-uneaega.

Njah, mulle meeldib süsteeme raputada. Samas ei ole ma päris kindel, et piisavalt palju paksu nahka oman sellega alati kaasneva kriitika tarvis. Alati on neid, ke arvavad, et keegi teine oskaks-teeks-tahaks-mõistaks paremini. Enamasti nad ise. Ja mina tahan ju olla see, kes seda kõike kõigile on. Samas ikka oma asja ajades. Ja samas alati teades, et sellist keskteed ei ole olemas täna, ei olnud olemas eile ega saa olema ka homme.
Ja nii ma keengi. Igapäevaselt. Suure-suure leegiga tuli on selle potsku all ja kütab kuumust. Keen nii täna kui tõenäoliselt ka siis, kui täna tahetu saan. Sest... keda ma lollitan. Mu ülim soov on rahulik elu, kuid... Siiriõusli, keda ma lollitan:)

Segane jutt sai. Point on aga selles, et ma tahan. Tahan seda, mis paistab silmapiiril ja võimalik, et on haardeulatuses. Nüüd tuleb aga endaga piisavalt läbi rääkida, et aru saada, kas see, mida ma tahan, mind ka rahuldaks. Njah... kuigi seda tean ma juba ammu, et lõplikult ei rahulda mind vist kunagi miski. Alati hakkab varsti veidi igav ja vaja uut ja põnevamat:)

Vahetumisest

Et siis võtaks kah natuke kokku eelnevat ja vaataks uude.
Minu aasta 2011...

Tervitasin teda kõrgel-kõrgel tornis klaase kokku lüües. Natuke oli hirmus üle serva alla vaadata, samas oli väga ilus nii torni alt kui mitmete kümnete kilomeetrite kauguselt taevasse lendavaid ilutulestikke justkui peo pealt imetleda. Emotsioon oli võimas ja tunne väga elus.

Nädalapäevad hiljem (08.jaanuar) sattusin haiglasse. Juba kolmas ebaõnnestunud rasedus, seekord siis emakaväline.

Edasi tuli aasta täis naeru, pisaraid, kirglikke hetki, vihastamisi, keevaid emotsioone, lootust, ootusi, jõujoonte paikaseadmisi, ärevat õnnetunnet, ja taaskord naeru, naeru, naeru. Nii tornis õõtsumist kui jalad-kindlalt-maas olemist.
Mitmed uued tuttavad, kelledest mõni puges päris hinge sisse, väga-väga palju külalisi, palju ringisõitmist, ainult üks välisreis (see-eest kaugele).

Natuke teatrit, päris arvestatavalt lugemist, veidike käsitööd. Palju erinevaid kontserte ja mõningad esitlused. Esimest korda elus kuulasin laivis Erkki-Sven Tüüri näiteks.
Isegi Pöffi sai piilutud. Mõned teatrid-kontserdid eemal, üllatuslikult aarvestatavalt tulevad aga siiski ka koju kätte.

Sai ostetud südamelähedane tükk maad, kuhu unistuste kodu luua. Siiamaani on veider tunne, et kas ongi nagu kohe päris oma maalapp olemas???
Sai loodud ettevõte, mille tegemistest veel ei räägi. Tohutu kogus majaplaanide joonestamist ja ringijoonestamist ja veelkord ringijoonestamist. Viimane variant tundub olevat optimaalne... Läbirääkimised ehituse teemal, erinevad nuputamised ja kergemate-kiiremate lahenduste otsimised. Samas peab kõik olema väga loodusega kooskõlas. Pealt ilusat, kuid seest mittehingavat kodu endale päriseks ei taha.

Vahetumise õhtul saabusid meile külalised. Rummikokteilid, jutustamine, nali ja omajagu ka hämmingut. Aasta viimast õhtut jäävad meenutama lumesulanud saabaste jäljed esikus.


Nosimislaud sai seekord külmlaua kuju ning kokkuleppeline Emakese Maaga. Ehk siis annid loodusest olid aukülalisteks. Et seda va mammonat rohkelt läbi käiks, oli peamine rõhk vesistel elukatel. Lõhe, forell, krevetid. Isegi krabipulgad juustuvaliku kõrval:) Mu enda korjatud ja marineeritud sametpuravikubeebid (kuna metsad nii seenesed, siis korjasin ainult seenebeebisid). Vanamees valmistas 5 vaagnatäit erinevat sushit, nii et laud sai tõepoolest mereannine.
Mina oma aprikoosistruudliga ei saanud sushile lähedalegi.

Edasi lisandusid mängu meie laualt mitte kunagi puuduv hea punane vein ning kombekohase lisandina vahuvein. Njah, ilusasti tuli, kui aus olla:)
Kokkuvõttes oli hea aasta:)

Hommik algas otsatult mõnusa äratusega, millele järgnes hingematvalt kaunis jalutuskäik päikeses sillerdavas karges talve-hilishommikus. Päris nunnu on peale-kolmekümnendates jalutada armsalt käest kinni lumises uinuvas linnakeses... Mõni hetk kohe talletub.

Sain hakkama ka sellega, et panin kirja oma soovid aastaks 2012. Ehk rajad, mida astuda ja teed, mida leida. On paar erilist unistust, vaatab kas suudan need ellu viia alanud aasta jooksul. Ma kuidagi kohe kipun unistama ja samas oma unistusi ka ellu viima, kui täpselt tean mida tahan. Kahe suure soovi täpses olemuses olen kindel ja kolmas on selline vaadeldav, seega... Aga nagu alati, ei piirdu ma vähemaga kui väikesed raputused:)

Uuel aastal olen algusest saadik edasi ajanud möödunud aastal alanud jõujoonte teemat ja oma jonnakuses kavatsen edasi nõutada seda, mida tahan. Olen oma lõputus egoismis siiral veendumusel, et minu soovid on ülevamad näiteks kogu kontserni poliitikast ja kui mina ikka tahan maid vallutada ja piire nihutada, siis ma seda saama pean. Sry, kuid ma lihtsalt olen nii hea, et mulle tuleb erandeid teha:) Ja kui ei saa, siis tekib rutiin, kaob mängu ilu ja vajan uusi mängumaid. Mul lihtsalt kohe ei tohi igav hakata ja rutiini tekkida. Siis ma vist suren...
Njah, siin kõneleb minus vist siiski tulemärk:) Ja õuduste õudus, meil on kodus üldse hull olukord - mina, Vanamees ja meie kaks kassi - me kõik oleme tulemärgid:D Võite siis vaid ette kujutada meie kodust olukorda... Ok, tegelikult on põhirõhk siiski tohutul üksteisest hoolimisel ja teistega arvestamisel. Ega ma kasside eest 100% rääkida muidugi ei saa, kuid noh, nad vähemasti teevad nägu, et mängivad kaasa:)

Tagasi aasta algusesse siis... Saabub ämm. Vahuvein, jutlemine, maiustamine, palju muusikat, ämm ööbimas. Selle põhjal siis - uuel aastal saab meil taas olema palju külalisi (aasta viimane õhtu) ja ööbimisi (ämm). Ei üllata kumbki, teada fakt ja igati tervitatav:)

Õnne sai kah valatud... Ma ei saanud üldse mitte aru, et mis pagana adru mul sinna vette plärtsatas (Vanamehel muide oli suur loode ja hunnik spermatosoide), kuid hiljem kui natuke teemat uurisin, siis minu õnnetina oli puhtakujuline papp. Pappi nigu muda. Ok. Et siis Vanamees saab tite ja mina raha? Hmm..... Kahtlane värk, kuid eks ta ise teab:) Mina pole elus olnud nõus ühegi mehe nimel nahast pugema ega hakka seda vist kunagi tegema. Aga noh, Vanamees oma oskuslikkuses õnneks seadis sõnad nii, et tema tooks mulle papi koju ja ma võiks siis temagi rõõmuks sünnitada ja muud sellist... Vaatab mis sest saab, praegu need teemad mitte väga aktuaalsed.

Ahjaa, märkusena endale tuleb salvestada, et nägin enese tõsiseks üllatuseks aasta viimasel õhtul ämblikku. Ja siis lugesin Herzi blogist, et see olevat hea enne. Lahe:D Võtan vastu. Kusjuures see ämblik oli tõsiselt ka üllatus.

Kõikvõimalikud orozgoobid ennustavad ka minusugusele hobu-jäärajuurikale head aastat. Minu meelest. Ma ikka salvestan orozgoopidest vaid hea, ju nõu:) Et tuleb ausate, julgete, tahtekindlate tegelaste aasta. No need omadused on mul esindatud enam-vähem 200%-liselt, seega...

Ja ma ei tea miks, kuid millegipärast olen ma päriselt ka kindlal veendumusel, et tuleb hea aasta... Loomulikult saab olema tagasilööke, pisaraid, vihastamist ja muid negatiivseid emotsioone, kuid summa summaarum saab see olema hea aasta:) Olen selles täiesti veendunud ja sama veendunud olen ma ka selles, et mu oma mõttemaailm suudab mu enda elu kujundada, seega....
Head uut ja paremat:)

Suur mäng, suur mäng

Et läheb kuidas läheb, kõva sõna ikkagi:)
Teisipidi on naljakas mõelda, et eestlanna ja slovakitar sõidavad Austraaliasse, et omavahel tennist mängida... :D
Igatahes, hakkame siis vaatama:)

Edit: Ja tuli ära! Võimsalt tuli:)

Kapo, täna ma peaaegu et armastan sind:)

Selline uudis siis. Kliki viite alla, kui aru ei saa, millest jutt:)
Et kama kaks mis sest edasi saab, tõenäoliselt leitakse taas mingi jokk keiss, kuid mingid mäed on alustanud liikumist ja mina olen rahul:)

Mhh?

Hommikul kell 7:45 jõuab keegi minu blogisse otsisõnaga "kass peeretab". Mismõttes nagu???

Enne kokkuvõtet

Hommikukohv.
Akna taga on maa valge. Eile õhtul, kui jalutamas käisime, sadas lörtsi. Tänane hommik tervitab aga valge kihiga maakamaral. Päris lahe! Paistab teine küll selline kergesti sulada võiv, kuid näis mida temparatuur selle toetamiseks teeb.

Mu kõrval lebaval lehekesel kasvab iga natukese aja tagant nimekiri, mis kindlasti täna ära tuleb teha. Täna, vana aasta sees. On mingisugune kiiks, et on detaile, mille vilju nautides tuleb minna uude aastasse. Siis saab uus aasta neist tulvil olema.

Tegelikult on seal nimekirjas ka blogisemine. Teha väikene aasta kokkuvõte või nii. Kuna see aga ei ole prioriteetide seas, siis pelgan, et võib jääda tegemata. Et aga miskit siiski veel selle aasta sees postitatud saaks (et kui täit rehkendust ei jõua teha, teeks siis poolegi...), siis hommikukohvi kõrvale miskit kribada on ju vahva. Ja ehk ikka jõuan ka kokkuvõtte teha.

Jõul oli armas. Pere, õgimine (see nii armas muidugi polnud, kuid kõik oli nii kuratlikult maitsev ju!), enne jõulu ka natuke lund selle va õige tunde loomiseks.
Ma pole seni veel kunagi oma elus kuuske tuppa toonud, nii on ka seekord mul toas vett joomas hoopis üks suuremat sorti raagus kaseke, millel üksikud suured punased kuulid küljes. Päris naljakas ja loodetavasti okaste pudistamise asemel see tegelane lööb kevadepoole hoopis lehed külge.
Jõuluvana oli see aasta taas väga lahke ja mind hästi tundev:) Olen ikka hirmus tegelane küll, kuid see va saamisrõõm on minus täiesti tugevalt olemas. Andmisrõõm on alati seotud pisikese pelgusega, et tea kas meeldib, kuid saamisrõõm on ikka täiesti ehe:D
Laps minus ei paista ikka veel uinuvat:)

Siia lõpetuseks hetk, mis mul siiani irvituse palgeile toob:
Tulen mina paar päeva enne jõule koju, kus Vanamees üllatab mind juba kaetud lauaga. Punane vein klaasides hingamas, haudepotis juustukatte all valminud liha teriyaki kastmes, kõrvale rõõsas koores vedinud beebiporgandid. Ei mingit raskust andvat kartulit ega nisutoodet lisaks, kuid roog on lihtsalt nii maitsev, et õgime end lihast segaseks.
Mõlemad ägiseme ja rullime end diivanitel õigeid lebasklemisasendeid otsides, kui Vanamees ronib ligi ja hakkab miilustama. Minu kulmukergituse peale tuleb ettepanek: "Suudleme, ehk ajab oksele".
Vot nii romantilist ettepanekut pole mulle veel kunagi tehtud:D

Vereimejad

Hommikusöögiks (kell on 12 ja veidi peale) valge šokolaad küpsise- ja maasikatükkidega kahe tassi kohvi kõrvale. Kirsijogurt (mu lemmik) seisab lauanurgal ja visuaalsest ahvatlusest hoolimata suuni ei jõua.
Peale hommikusöögi lõpetamist läheb piparkookide küpsetamiseks. Et ikka seda va kaitsekihti talvekuudeks koguneks.
Jumal tänatud, et pohmelli ei ole. Kuigi natuke pelgasin selle võimalikkust (olen seda nii 5-6 korda elus kogenud ja nüüd kardan kui kurja), kui kell 4 öösel kambakesi läbi uinunud linna kodu poole sai kobistatud, terve pudel punast veini keres.

Vampiirid... Ei saa mina aru nende promomisest. Veel mõned aastad tagasi olid vampiirid koledad kollid, kellele tuli tappa anda (keegi blond Buffy madistas nendega) või tobedad tegelased, kes peegli ees tantsu keerutades oma varju ära kaotasid (Leslie Nielsen Draculana). Tarantinol oli vist ka mingine pahade vereimejate film (pole näinud, kuid millegipärast on veendumus, et kuskil garaažis käis tegevus:DDD).
Täna aga on vampiirid õnnetud tegelased, kes peavad südantlõhestavaid võitlusi oma pahaduse ja hiiglasuurte niutsuvate tunnete vahel. Tahan-aga-ei-saa, armastan-aga-ei-tohi jne jne jne. Et siis samane krokodillipisaratega Ladina-Ameerika seep mitte enam päevitunud tegelastega peaosas.

Ok, oli mingine film või filmid, mis maailma noored naised hulluks ajas ja mingi heledasilmse kuti ilmselgelt kõigest sellest segadusse ja sassi ajas, nii et tema intervjuusid lugedes tõusevad kulmud pealaele kokku. Ok, see selleks. Võib-olla on lahe ja erinev süžee ja igasugu uued huvitavad mõttekäigud muidu suhteliselt etteaimatavas filminduses on teretulnud nähtus.

Küll aga tekitab minus sügavat arusaamatust nendesamade vereimejate idealiseerimine ja hingeliseks muutmine. Tänaseks on seis selline, kus vampiir olla või sellist unelmate objekti omada on popp. Filminduses siis. See müüb ja kogub vaatajaskonda. Justnagu suured tunded ja päriselt keegi väga sügav olemine eeldab siseheitlusi vampiir olles. No halloo, noh! Inimesed massidena on tuimad ja lollid, vampiirid on hingelised ja vaesekesed, kes ei saa ja armastavad ja ei tohi jne jne jne. Klikka mõnele suvalisele seriaalikanalile, et tuima näoga pulti pigistades lasta silmadel virvendaval ekraanil "puhata" ja mitte millelegi mõelda, kui vastu vahib armupiinades vaevlev vampiir. Olen suutnud tuvastada juba kolm praegu jooksvat sellesisulist seriaali. Ja kui mina juba kolme olen märganud, peab neid ikka väga palju hetkel jooksmas olema.

Ma ei tea, minu meelest on see haige. Idealiseerida sellistes mastaapides midagi, mis peaks idee poolest olema halb. Ehk siis leiame igas halvas head ja püüame õigustada. Mingi suure eesmärgi nimel. "Ta ju on selline, ta ei saa sinna midagi teha". Mhmhh.... Narkar on ka "selline, ta ei saa sinna midagi teha" ja järgmisel hetkel suskab sulle süstla kannikasse. Ajukääbikud liikluses on ka "sellised, nad ei saa sinna midagi teha" ja sõidavad järjest ja järjest inimesi surnuks. Teeme nüüd järgmised seriaalid nendest või ja hakkame idealiseerima? Kihutab armupiinades oma armuobjekti poole, süstal peos ja inimesi lendab teelt kahte lehte. Tal on vaja minna...
Uus vaatenurk asjale.

Samal ajal diskrimineerime inimesi ja oleme rassistid ning antisemitistid jne. Kas siin ei ole mingit lõnka sees?
Ma ei tea, mind selline asi häirib. Kuigi ei peaks. Aga häirib.
Samuti nagu häirivad mind sellesisulised uudised enamrahvastatud aladelt, kus sedasama vampiirindust on hakatud nii popiks pidama, et kammib korralikult ära ja hakatakse jäljendama... Ja ohverdama... Ja... Ütleme nii, et meie keskel on liiga palju liiga nõrga adumisvõimega inimesi ja sääraste suurte massimõjutusvahenditega igasugu jama idealiseerimine on minu arvates liiga õhuke jää.

Segased tunded

Tõenäoliselt mitte kunagi ei ole võimalik harjuda olukorraga, milles on tegemist leinaga...
Mida kauem ilmas elada, seda sagedasem see kokkupuude on, kuid siiski ei usu ma, et see kuidagi harjumuspäraseks ja stoiliselt võetavaks muutub. Või muutub?

Täna hommikul ärkasime punkt kell 9. Samal ajal ärkas üks meil külalistetoas ööbinud sõpradest ja hakkas ringi kolistama. Lihtsalt ärkas, kuigi olime magama läinud alles kell 4 öösel, peale pikka õhtust lõbusat koosviibimist.
Külalised on vahvad. Meil ööbib neid pea iga nädalavahe ja hommikud nendega on sellised mõnusalt laisad ja soojanoodilised.

Erinevalt tänasest. Täna hommikul, peale hommikusööki ja pikemat lobisemist/naljaviskamist/päevaplaanide tegemist lülitas too varakult ärganud külaline oma telefoni sisse ning saabunud kõnele järgnes šokk. Teade isa ootamatust surmast ei saa mõjuda kuidagi muudmoodi kui šokina. Väljaravitud nakkushaiguse tüsistused... Järsku, mitte mingeid eelhoiatusi andmata... Kell 9 hommikul...

Täiskasvanud mees ei ela oma sellelaadseid tundeid enamasti väga väljenduslikult läbi ja seda hullem on tajuda emotsiooni ennastkontrolliva pinna all. Näha, et on nii kuradi valus ja ikka tõsine ehmatus. Ehmatus, mis ei taha kohalegi jõuda.
Mida öelda, mida teha? Siin ei olegi mitte midagi öelda ega teha. Aga tahaks ju... Kainelt mõeldes tead, et tegelikult ju ei saa. Ja siis püüadki lihtsalt olemas olla, et vajadusel kuulata. Mitte mingil juhul kuidagi peale pressides ja olukorda haledaks muutes. Lasta olla, lasta taibata. Vahel mõnd veidi suunavat küsimust esitades, kui tundub, et ehk oleks tarvis paisu tagant miskit välja lasta võimaldada. Anda privaatsust ja lasta teisel korraldada, asjatada, lähedastega suhelda ja teha endast olenev, milles iganes see vajalik peaks olema. Olla olemas. Teadmata, kuidas olla. Püüdes tajuda piire.

Minu jaoks on see esmakordne kogemus olla kellegi kõrval täpselt selsamal hetkel. Nii hirmsasti tahaks ju aidata, kuid sõnad kõlavad tühjana ja hädine pilk oleks veel eriline koorem. Kus on piirid ja millised need on?

Igatahes said vajalikud suhtlemised siit meie juurest suheldud ning sõber nüüdseks tagasi pealinnas. Ja minul valatud pokaali klaas punast veini, et mõtiskleda elu üle, leppida elu paratamatu ringkäiguga, olla tänulik, et mu elus on alles nii palju suurepäraseid elavaid-hingavaid tegelasi (millest ka kiire kõne saarekodustele) ja süüdata küünal ühe suurepärase ja andeka inimese hingele. Lisaks teistele suurepärastele ja andekatele hingedele, kes mu elu kuidagi puudutanud on.
R.I.P.

Rehvivahetuskuu

... või siis nädal?

Möödunud reedel oli planeeritud Saardesõit. Olime lubanud, et läheme vanematele appi rannakarjamaale aeda ehitama (kadakatest, ehedat ja loodusesse sobivat), enne kui lumi maha tuleb ja asja veidi ebamugavamaks teeb. Valget töövaba aega on ju vaid nädalavahetuseti mõned tunnid. Seega, mõeldud-tehtud, läheme appi.

Neljapäeva õhtuks on teada, et tormakas tuleb reedest alates päris korralik, kuid laupäeval saab toimetada ja pühapäevast keerab siis ilm päris pööraseks. On võimalus, et praamiliiklus saab ohustatud, kuid otsustame siiski riskida.

Käru ka veel taha ja minekut. Kulgeme rahulikult terve tee pimedas sõita (hakkasime sõitma keskpäeval, kuid terve päeva kohta ei läinud ilm kordagi, mitte kordagi valgeks). Virtsu sadamakaile jõudes tahab tuul mind otse väina lennutada - tikk-kontsad asfalti surununa suutsin siiski sadamahoonesse kempsu ja tagasi roomata. Laine peksis üle kai servade ja väga lahe oli! Praam kahjuks ei kõigutanud piisavalt, adrenaliin osalema ei tulnud. Tuule suund oli "vale", noh...
Sõidame üle Muhu, üle väina, natuke veel ja.... Peatus. Pagan, rehv all on kuidagimoodi tühjaks läinud.
Väljas kottpime, tuul möllab kui põrguline ja tulist kurja vanduv Vanamees vahetab ratast.


Mind kästi mitte segada ja autos paigal istuda. Helistasin siis ajaviiteks emale ja andsin olukorrast ülevaate teatega, et me jõuame veidike planeeritust hiljem.

Varuratas, mis aasta jagu autos seisnud, all, sõidame edasi. 4km pärast on loppadi-loppadi ja uus peatus. Varurehv katki... No mismõttes nagu???
Taas kõne vanematele ja nood asuvad teele. Oleme Tagavere asula lähedal, venime Tagaverre sisse tänavavalgustuslambi alla ja ootame abiväge. Käru saab isa auto taha ringi tõstetud ja meie masin jääb tee servale ööd veetma. Tugeva tuule tõttu ei taha ohukolmnurk püsti püsida ning seega lohistatakse kellegi kiviaiast kaks lahmakat toeks:)

Vanamehel on tervis terve päeva jupsinud ja kojujõudnult kallatakse talle pipraviina sisse. Meeleolu on lõbus j järgmisele asjalikule päevale mõeldes tegus ning läheme tuttu ära.
Kui mina voodisse jõuan, on Vanamees vappekülmades. Saan etteheidete osaliseks stiilis "Sa kohe üldse ei hooli minust! Kui sa hooliksid, siis tuleksid teki alla ja hoiaksid mind soojas".
Noh, toon siis kuumaveekoti, panen padjad selja taha sooja hoidmiseks, ronin ise ka tekialust soojendama ja tõsiselt soojas toas loen raamatut ning kuulan murelikult vappuva Vanamehe sonimist. Lõpuks uinun.
Kolmveerand tunni pärast ärkan selle peale, et kõrvetan oma jalga. Vanamees on nii tuline, et sõna otseses mõttes kõrvetab. Avan akna, et oleks värsket õhku ja küsin murelikult, ega ta nüüd surema ei hakka. Vähemasti ei soni enam... Kinnitab, et temaga kõik ok ja hommikuks ta terve. 40-kraadine üheöine palavik tema puhul normaalne. Ok, ühe öö võin seda uskuda ja vaatame homme.
Järgmisel päeval ärkab heas tujus ja toimekana. Linna peale rehvide jahile ja seejärel aiategu kuni videvikuni. Õhtul saun ja külalised ning enam ei mingeid vappumisi, sonimisi ega kõrvetamisi...

Pühapäeval, kui tagasisõit, siis taas ei lähe mitte ainsakski hetkeks ilm valgeks. Natuke kurvaks teeb selline asi...
Aga lained on lahedad!

Teisipäeval helistab Vanamees. Juhtunud on midagi üle mõistuse tunduvat - veel üks rehv on katki läinud! No mismõttes nagu??? Kolmas viie päeva jooksul? Sedakorda oli plekinaela kummi sisse sõitnud... Sisistas kummi tühjaks nii mis mühises.

Et siis mitte rehvivahetuskuu vaid rehvivahetus-viiepäevak:)

Kuusesaaga

Lõbus lugu mu meelest selle Tallinna kuusega:) Seisab samavõrra heasti kui linnavalitsuse reputatsioon. No ei saa püsti, noh...
Veel lõbusamaks läheb lugu siis, kui lubada endale ligi infot sellest, mida arvavad kogu loost päälinna pensjunäärid... (tea kas needsamad, kellele küttepuude pähe pehkinud pakke hoovile veeretati?) Selle kohta pole sõnu isegi tarvis, kõige paremini annab kokkuvõtte edasi ülalolev fototunnistus:))) Jah, just täpselt nii need asjad käivadki, läbinägelikud olete, läbinägelikud... :)

Jõle andekas

Mulle ei meeldi köömned. Kohe üldse mitte. Lihtsalt keeruline on miskit süüa, kus köömnemaitse sees.
Jõulude lähenedes tavapärase eestlasena meeldivad mulle verivorstid. Ja tavapärase saarlasena kohe eriti tanguvorstid. Makid, nagu meie neid kutsume.
Minu õuduseks on aga tegelasi, kes nii verivorstide kui makkide sisse köömneid topivad. Noarumaivõi, noh! Rikuvad ia asja ää.

Viimati ilmusid koju uut marki verivorstid, mida vaja proovida. Esimene ports sai minu poolt väga pika hambaga ää näksitud, kuna juba esimese ampsu juures käis köömnelaks üle. Selge, rohkem mina neid ei söö.

Kui aga toit kapis (teine kotitäis ju veel), siis minu jaoks on selle niisama ära viskamine nõme priiskamine. Miski, mida ma teha ei taha, kuna vaba toitumine on tegelikult siiski privileeg. Ja privileege ei narrita.
Seega tuli need köömnesed vorstikesed teinepäev kuidagimoodi söödavaks teha.

Nii... Mis meil siin kapis siis vedeleb... Hmm, ainumõeldav tundub olevat teha miskit pitsalaadset. Või siis pigem lahtine pirukas.
Mitte kumbki poodi minna ei viitsi. Seega tuleb hakkama saada ainult ja ainult kodusolevaga.
Suurepärane, selle nimi on väljakutse ja nii mulle köögis toimetada meeldib. Küll katsejänes on pärast kohustatud kõik viisakalt noogutades ära sööma, mina ise võin alati rõhuda sellele, et "ma tahan natuke alla võtta, söö sina, ma sinu pärast tegin..."

Kokkuvõttes sai tehtud munalaadungist,ricotta kohupiimast, hapukoorest ja jahust/küpsetuspulbrist tainas. Piruka põhi ahju eelküpsema ja katet lõikuma. Katteks said põhjale laotud kerge kiht mango-tšilli kastet, terve pakk kooritud ja hakitud verivorsti, hapukurk, praetud singiviilud, pool pakki mozzarellat, pakk valgehallitusjuustu ning pakk sinihallitusjuustu. Sool-pipar loomulikult ka ja... Jummala hea asi sai! Kõhud said pilgeni punni õgitud igatahes. Ja mitte ainsatki köömnepojakest ei eristanud mu keel seal laialihajutatud kattes teiste maitsete keskel:)))

Et siis ma nüüd olen teinud verivorstist pirukat:DDD Jube andekas tegelane, eksole:)

Nuusutaja?

Tulen koju, astun esikusse ja tunnen mingit head lõhna. Selline essentsi moodi, justnagu oleks käsitöö komme valmistatud. Kuna Vanamees sellise asjaga kohe kindlasti ei tegeleks, mõtlen uurida, et mis see hea lõhnav asi ometi võiks olla.
"Mmmmm, misasi see siin nii hästi lõhnab?"
"???... Tuulutasin hetk tagasi tube, äkki värske õhk?"
"Eiei, see on midagi muud. Midagi head magusat. Misasi see on, noh, tunned ju küll!"
Järgneb pikk vaikus ja veel pikem pilk. Seejärel rõhutatult, aeglaselt ja rahulikult: "Ainus, mille lõhna siin on, on liim. Vana hea Moment. Ma liimisin."
Ilmselgelt olen ma omadega sinnapaika jõudnud, et tagaks liimi süüa...

Kõik on kinni ellusuhtumises

Et ei kaoks vaid FB hämarustesse vaid et oleks alati saadaval, kui mul kahtlusi-küsimusi tekib:)

Ehk jah, kõik on kinni oskuses elu nautida ja ennast armastada/hinnata. Kui võtad millegi raskeks tööks, mille nimel hirmsasti pongestada ja seda raskelt saavutatavaks pidada, siis pitser jääb võrreldav. Kui aga naudid, hindad olemasolevat ja oled positiivne, on ka see kõik kinnistatud:) Muidugi mängivad igas valdkonnas rolli ka eeldused, vajadusel geenid ja mis iganes, kuid minu kindel veendumus on, et kõik algab suhtumisest. Kui oled veendunud, et elu on üks raske rada ja saavutatav on vaid suure pingutuse vili, siis nii ongi. Võtad aga vabalt, siis oledki vaba:) Ja on absoluutselt ükskõik mida teised valitud rajast, hoiakutest või tulemustest arvavad. Peaasi on olla ise rahul ja õnnelik:)
Jehuu!

PS: Ja kui keegi ikka tahab kõik stoppi panna ja teisele poole maakera suunduda, olles täielikus teadmatuses tulevast, siis nii lihtsalt ongi ja pole mitte kellegi asi talle "mõistust" pähe panna:)
Ei, mina ei hakka kusagile hetkel minema, lihtsalt mõni teine siin maadleb sääraste teemadega ja mina lihtsalt toetan;)

Issanda isiklik loomaaed ja ülejäänud lood

Tere taas:)

Viimasel ajal hiilib kuklasse hingama aina sagedamini mõttepojuke blogisemisega lõpparve teha.
Ei leia eneses motivatsiooni olla järjepidev ja nagu ei oskagi miskit kirjutada. Mõnest teemast ei taha, mõnest ei saa, mõni tundub mulle teiste jaoks liiga ebahuvitav.
Siis tekivad kirjutamises pausid, mil ma vahel (kui viitsin) mõtisklen sellest natuke.

Ja siis ei suuda ma ka lõpparvet kuidagi teha. Sest vahel on ju niiväga teemasid, millest tahaks kirjutada, mille kohta tahaks karjuda, mille üle tahaks kobiseda ja mida tahaks vaimustunult jagada. Ning see paik siin on selleks ju lausa suurepärane koht. Saab tagasisidet, saab vaidlemist ja julgustust, saab irvitada ja saab põleda. Ja nartsislikult oma vanu postitusi on ka vahel tore lugeda. Ajuti on helgemaid kirjutisi, kus ma ise ka üllatun, et näe, vahel oskangi nii kirjutada, nagu ma ise lugeda tahaks ja see pai on ju jube mõnus. Ning lõppude lõpuks on ju jube vahva vahel lihtsalt lugeda ja üht-teist meenutada...
Njah. Ei teagi, mida teha. Päris kinni täna veel panema ei hakka, eks ma siis pean oma pause edasi. Sest samas on teinekord perioode, mil tahaks lausa iga päev miskit kosta:)

Usun, et mõneti tingib mu vähest kirjutamist ka Vanamees. Vabadel hetkedel temaga kuidagi otsast-otsani hõivatud ja saab ka kõik vajalikud emotsioonid endast välja. Kuidagi jube palju lihtsalt suhtleme omavahel (ikka veel, tänaseks võib selle kohta vist "õnneks" öelda:D) ja teemad, mis vajavad väljakirjutamist, saavad hoopis koduseinte vahel läbi arutatud/vaieldud/ju-neim-it.
Need hetked aga, mil teda kodus pole, olen hõivatud oma tegemistega ja nii ta lähebki.

Seega vabandused mu lugejate ees, kes siiski siia kiigates loodavad miskit leida... Omamoodi väga armas, et nii kannatlikud olete:)

Tegelikult ma kahtlustan, et varsti istun jälle ninapidi arvutis ja kriban ja kobisen. Võib-olla. Vanamehel plaanis paari projektiga tegeleda veidi eemal ja siis ma istun siin õhtuti üksi. Näis, sageli ta kodus mind lõbustamas siis käib ka. Ehk istun ja halan siin iga jumala päev:)

Aga täna sundis mind näpud klaviatuurile sirutama üks tõeliselt lahe ja silmi pööritama panev tegelane. Täiesti uskumatu, kui kirju on issanda loomaaed ja kui erivärvilised selle tegelased. Olen ikka arvanud, et olen kohanud igasugu karvaseid ja sulelisi, kuid tänane tegelane, keda olude sunnil tunnikese oma katuse all võõrustasime, nihutas piire. Ja pani tõsiselt maailmakorralduse ja eestlaste tuleviku üle järele mõtlema...

Vanamees ongi parasjagu tegelast transportimas sinna, kus on tema suundumise eesmärk, kuid kujutan ette millises agoonias ta on. Ja omamoodi ajab itsitama:))) Ning otse loomulikult mõjub palsamina kirjusabalise tegelase selja taga minu poole heidetud ahastav pilk läbisegi tänutundega, et ma olen see kes ma olen ning vaikselt poetatud kommentaar: "See kõik paneb mind veelgi rohkem hindama seda, mis mul kodus olemas on".

Ühesõnaga jah... tänu sellele, et me oleme oma suhtlemistes suhteliselt avatud ja kontakteeruvad, toob elu meie teele erinevaid tegelasi. Mitmete puhul saad hiljem aru, et oli lausa vajalikki see kohtumine (kas areneb sealt mõni eriti lahe tutvus või (äri)projekt), kuid tegelase, kes täna meie elust puutepunktina läbi lipsas, vajalikkust ei oska praegu küll veel hinnata. Samas... kui inimene vestleb terve aja läbi peegli enesega dialoogi pidades (sõna otseses mõttes, terve enam-vähem ühepoolse vestluse aja vingerdati peegli ees ja silmside oli vaid iseendaga), siis õpetab see ehk peeglist vähem lugu pidama? Ei tea:) Igatahes äärmiselt lõbustav oli:) Ja sundis mind lausa kirjutama, et emotsiooni jäädvustada;D
Nüüd igatahes sai too kirju tegelane oma teeotsale suunatud ja mul suudeldi õrnalt aitähhi saatel sõrmeotsi:)))
Loeme õhtu igati kordaläinuks:)

Aga muidu olen ma nüüd nädalapäevad juba jälle tööd rüganud ja jube hea tunne on tagasi tulles kuulda, kuiväga mind oodati:) Kuidas minu äraolles oli pingeid kerkida mittelaskev lüli puudu ja igasugu erinevad emotsioonid hakkasid kerkima. Nüüd aga paistavad tegelased päris siiralt rõõmustavat, et ma tagasi ja tänu minu telefon-väljas-ise-kaugel-ära olekule on vist aru saanud, et pealiku roll ei ole mitte arvuti taga niisama istuda ja reaalset tööd mitte teha vaid et see pinge, millele ma käsnataoliseks puhvriks olen, on ikka parajalt hullumeelne. Nüüd rõõmustavad, et saab jälle vastutuse ja suhtlemise minu kanda jätta. Ehh, vanker veereb edasi:)

Küll aga on alates naasmisest üks asi, millega ma ei suuda veel kuidagi harjuda. Pimedus. Sompus ja pime. Päike hiilib välja vaid erijuhtudel. Lihtsalt nii pime on, et ma kipun talveunne vajuma... Aina magaks, kui võimalik oleks.
Kui oled tulnud igapäevasest lauspäikesest 35 kraadi alt, siis ok, riideid saab ju selge panna, kuid mida pimedusega peale hakata? Ehitada pea kohale taimelambid ja kujutada ette, et olen lilleke sopas?

Njah. Magamine on aga see, mida ma veel ei saa. Et suvi suveks, kuid ega meil muude aastaaegade nädalavahed kah vabamad ole. Ikka on keegi külastamas või ise miskit/kuskil asjatamas. Näiteks nagu äsjamöödunud nädalavahel - oli teada, et tulevad kaks tüüpi meile külla. Sisse astus neid aga viis ning siis jagus lõbusat jutumulinat/argumenteerimist/naermist hommikutundideni. Ainult mina tegin oma elu keeruliseks, kui läksin viisakalt küsima, ega kellelgi midagi seente või sibulate vastu pitsade peal ole. Siis selgub, et üks ei seedigi seeni ja üks taimetoitlane. Eks ma siis mässasin oma pitsasid hambatikkudega märgistada, et siit on seenevaba ja siit on lihavaba ja.... Lihtsam olnuks mitte küsida:)

Aga ok, mis siin ikka enam jahuda. Täiesti tühjaks pigistatud Vanamees jõudis tagasi koju ning vaja teist nüüd turgutada;) Ta, vaeseke, ei talu absoluutselt rumalust...
Samas, kes oleme meie, et anda hinnanguid rumalusele või mitte, eksole:)

Eeee... mmmm... ahsoo

Täiesti jabur, me nägime karu. Päris ehedat karu.
Mägedest tulles metsase tee ääres. Seisis lihtsalt puu juures.
Natukese aja pärast kobis tumeda tagumiku välkudes rahulikul sammul võssa.

Olime kõik nii jahmunud, et fotokat krabada taipasime alles siis, kui veel vaid jupp tagumikku puude vahel paistmas oli.
Et jah, igasugu paabud ja ahvid ja elevandid ja pühvlid ja hirvekesed - need tunduvad kuidagi normaalsema vaatepildina kui lihtsalt vabalt elav karu.
India...

Et siis sedaviisi...

Ma nüüd natuke aega puhkan ja laen patareisid. Ehk siis 2a ja 11k peale eelmist külastust taas Indias.

Ausõna, üritasin päris korralikult, et ärasõidu ajaks postitada eelmine India reisikiri, kuid lihtlabaselt ei mänginud välja. Eks ma nüüd siis saan emotsiooni värskendada ning jupiti kriban juurde. Lubadusi ei anna, kuid üritan varsti valmis saada:) Ja seekord siis uue palju kiiremini ära lõpetada.

Sellekordne reis saab olema suhteliselt lennukine... Plaanide kohaselt sisaldab kogu trip 8-t lendu... Oijahh:)
Tagasi Eestimaal plaan olla 1.novembri õhtul:)

P U H K U S !

Meil on siin 30 kraadi sooja.... :) Ok, hetkel on juba ammu kottpime õhtu (kell on 20:17) ja sooja 26 kraadi...

Paar rida

Kõlab juba enese kordamisena, kuid mul on nii kohutavalt kiire, et ma lihtsalt ei jõua blogiseda... Õhtul kodus vedeledes võiks sellele ju pühenduda (kui ma nii tapvalt väsinud ei oleks), kuid siis on vaja teha kas muud olulist või siis selle va olulise tegelase kaissu pugeda või siis tunde tuliselt vaielda. Misiganes teemadel, eksole.
Ja valmistuda eesolevaks. Mistõttu on vaja tööl nii meeletult asju ette ära teha ja juhendeid kirjutada ja...

Viimasel ajal olen meeskonda värvanud kaks uut töötajat. Üks on ülitubli noor energiapomm, kellele panen suuri lootusi edasiste arengute osas, teine on rahulik keskealine, kes mind millegipärast vahel teietab, kui otse pöörduda tuleb. See on nii kohutavalt jabur, et... Aga pole hullu, saab see välja juuritud:) Mulle meeldib, kui mu meeskond on kui üks hingamine.

Tulemused on kokkuvõttes olnud head. Vägagi. Kõik näitajad on tõusuteel. Vähemalt 10% aastataguse sama ajaga võrreldes. Ja ometi pole ma rahul. Ma ei tea, mis mul häda on, ausõna...

Vahepeal hakkasin aru saama, et hakkan vist vanaks jääma. Üks põlv otsustas mitte ainult raksuma hakata iga liigutuse saateks vaid hakkas ka valutama... No ei ole normaalne, eksole. Hakkasin siis vahetevahel õhtuti jooksmas käima. Ei usu, et see just kõige targem mõte oli, kuid see minu viis asju eitada. Eitan, et valutab ja jooksen selle endast välja. Ahjaa, kes veel ei tea, siis ma absoluutselt ei ole jooksuinimene. Aga kuskil karjakesi aeroobelda ma tõepoolest praegusel hetkel ei viitsi ja nii ma siis liduma läksingi. Ja juba esimesel korral juhtus midagi kummalist - ma jooksingi! Jooksin mitu kilomeetrit ilma, et oleksin vahepeal ühtegi käigusammu teinud. Asi nimelt selles, et ma ei kõnni vahele mitte seetõttu, et ma ei jaksaks joosta (mingil põhjusel on mul ikka veel jube tugevad jalad) vaid et mul saab võhm otsa. Ja siis ma hingeldan ja kõõksun ja sisikond pistab. Aga mitte nüüd. Ja see oli kummaline. Jooksin jonniga ja puhta jonniga. Ja jooksingi:D Kilomeetrid sörkides ilma ainsagi käigusammuta:) Lahe oli ja innustas veel. Eks siis lippangi vahel ja naljakal kombel on ka põlvevalu mu jonnile alla andnud...

Tegelt tahaks oma viimaste aegade külalistest kirjutada, kuid ei tea kas jõuan. Iga nädalavahe elab meil keegi. Eks ka sellest blogisemises nii nõrk tase, kuid jah...

Aga möödunud nädalavahel oli üks (ei, tegelikult isegi mitu) lahe üritus, mille järgselt sai linna peale pubitama mindud. Alustasime ühest paigast, kust mitme klaasi ja piljardi järel edasi liikumine plaani tuli. Väljas oli juba öö ning liikuda üpris pime. Ning siis tuli mängu väikelinna võlu - tütarlapsed astusid keset tänavat, et hääletada ainsat mööduvat autot. Otse loomulikult see peatus ja küsimusele "Kas te meid **********-sse viiksite?" sai vastuseks sõit järgmisse paika, kus klaase kokku kõlistada.
Kui ka seal janu täis sai, oli järgmiseks plaaniks ööklubi. Hakkas aga juba hommikuks kiskuma ning tantsupaiga poole kobistades oli ainsaks silmaga nähtavaks objektiks vastu jalutav sigaretituluke. Kolm inimest. Ok. Väike vestlus eset tänavat, üksteise nägusid seletamata ning veendumine, et tantsupaik on tänaseks kinni. Pooletunnine irvitamine ja niisama lobisemine keset ööd ning seejärel iga roju oma koju. Kellega me suhtlesime, mis nägu nad olid jne, sellest pole aimugi:)
Sellisel hetkel tunnetan eriti selgelt väikelinna turvalisuse võlu.

Tänaseks kõik, rohkem lihtsalt ei jõua!