Kodus

Peaaegu kaks päeva oli siis mahti ka kodus olla. Mis siis seekord? Lõputu söömine, nagu alati:) Alati tehakse ju just minu lemmikroogasid, et "paks laps, ilus laps" ;).
Koduse sauna vastu ei saa küll miski. Igale ihupiirkonnale omad möksid, naiste mokalaat, leil ja külm jook.... Mida sa hing veel ihaldada oskad:) Kodus olles on alati nii ülima rahu tunne...

Erandkorras tegime sel korral golfitiiru. Isa tahtis proovida ja läksime ka. Ma olen seda seni täiesti mõttetuks mänguks pidanud, kuid mitte midagi pole teha - kui proovid sõrmega, kaotad käe! Äärmiselt huvitavaks osutus:) Ja kusjuures jummala raske on - järgmine päev olid küljelihased õrnalt valusad!
Jõulude ajal kavatseme jälle mängima minna, panime juba rajagi kinni:)

Tagasiteel oli lennata päris huvitav - tuul ja lörts tormas ja lennuk rappus ja õõtsus ja hüples üles-alla-küljelt-küljele nii et vähe polnud! Tõsine loks oli sees - väikelennuki "eelis". Ikka sai kohe lendamist tunnetada, ootasin juba ka tuult salongis puhuma hakkavat eheduse huvides, kuid seda siiski ei juhtunud. Aga mulle nii meeldib kui asjal väikse ekstreemi maik juures:) Kui Tallinnas maandusime, siis rahvas plaksutas pilootidele - tea kas olid õnnelikud et maha saime? Ja endiselt meeldib mulle, et tassitakse head-paremat näksimist ja mahla ja kohvi:) Et ka 35-minutilise lennu puhul täisteenindus:)

Nüüd aga kodustest.
Nimelt on meile siginenud kaks kiisut, kellel korralikku kodu polnud. Tänavakiisu pojad. Õigemini tütred. Praegu 3-4 kuud vanad. Eelduste kohaselt rohkem sinna 4 poole.
Vaikselt hakkavad nad inimestega harjuma. Usaldavad juba küll, kuigi sülekiisud ei ole. Samas valge laseb kauem süles hoida, hall on pelglikum. Nurrumootorid see-eest sellised et oi-oi-oi!
Loomulikust intelligentsist käivad esimesest päevast alates ise kastis, keegi pole neid õpetama pidanud. See on küll hästi läinud:)
Meie igatahes saime suurteks sõpradeks:) Mängida ja möllata ja vahel miilustada. Lõpuks puhkehetkedel istuti turvaliselt minu tooli all. Mina tundsin end kui paradiisis:)

Saage tuttavaks - Bella. Nime ajalugu - kuna plikad mõlemad parajad röövlid, nimetati nad röövlitütarde järgi. Tema siis mereröövlitütar Arabellast tuletatud ja Bella kui Belõi (valge)... Seega - Bella

Koeraga ollakse suured sõbrad. Algul kohutas, kuid koer ise nii elevil - väiksed naljakad seltsilised. Koer muudkui käib neid lakkumas ja turjalt nakitsemas. Väike embus ka asja juures:)

Piimalimps. Ikka ja alati koos.

Ronja. Röövlitütar Ronjast tuletatud. Poseerib.

Bella on meil rohesilm.....

..... kes kogu aeg ennast peseb.

Ronja seevastu on mänguhimulisem. Kui Bella end järjekordselt peseb, siis Ronja möllab.

Ronja ronib sageli koerale nina alla ja laseb end turjast nakitseda ja lakkuda. Pärast on karv kõik koera ilast turris:)

Kätsh käib ikka ka:) Bella on suurem, Ronja on väledam.

Pliis! Anna see mänguasi nüüd!

Nagu juba mainitud...

Uudishimulik:)

Järg reedesele

Seiklused reedese saarde mittesõiduga ei ole siiski veel lõppenud.

Otsustan minna laupäevahommikuse lennuga.
Ärkan õigeaegselt. Koperdan mööda elamist ringi - aega on liiga palju. Ei ole mingit soovi liiga vara lennujaama jõuda, et seal siis kügeleda.
Kell liigub küll aeglaselt, kuid siiski liigub. Lõpuks ometi on aeg väljuda.

Õues tabab aga tõsine üllatus – kui igal hommikul on auto olnud puhas ja sõidukõlbulik (paaril hommikul on tulnud kiirelt siuh-säuh suurem lumekord maha lükata), siis nüüd on auto sõna otsese mõttes jääkooriku all. Uksed ka lahti ei tule, paganas! Olen unustanud silikooniga üle käia enne talve tulekut. Ja auto olen parkinud kohta, kus ta on ilusasti igast küljest loodusjõudude meelevallas. Nice!

Lõpuks suudan ühe ukse lahti sikutada ja panen mootori sooja. Ise hüplen ümber auto ja kraabin ning peksan jääkoorikut lahti. Kojamehed ka akna küljes nagu superliimiga kinni.
Mässan hea hulk aega. Taksot ka enam tellida ei jõua, siis läheks lõppeks kauem aega. Tuleb oma jõududega hakkama saada.

Lõpuks suudan tekitada mingisuguse nähtavuse ja kohe lajatab minuni teadmine – lennule registreerumine on kohe läbi ja algab pardaleminek... Ja mina hüplen alles ümber auto. Kodus.
Helistan lennujaama ja palun end ära oodata. Peale närvesöövat ootamist paitatakse mu kõrvu – nad saavad mind oodata kuni täpselt kella pooleni, rohkem ei ole kuidagi võimalik. Aega on veidi üle 10 minuti. Eeee.....mmmmm.....oookeiiii.....

Panen väga kehva nähtavusega ajama. Mingisugune nägemisauguke tekib klaasile ja nii ma siis kiman, nina vastu klaasi surutud, lennujaama poole. Jumal tänatud, et laupäevahommikune linn on suhteliselt tühi. Pole kunagi nii sõgedat sõitu veel teinud. Aga tõepoolest ei taha ka sellele lennule mitte pääseda. Ja õnneks nähtavus juba taastub, kiirus on muidugi rumalus.

Ainus jalus uimerdav masin satub ette lennujaama parklas ja üks minut enne kella poolt ulatan oma pileti. Tütarlaps naeratab: „Me juba ootasime Teid:)“ ja suunab mind lennukile.
Lõpp hea, kõik hea! Vähemasti sai lennata valges ja vaadet nautida:)

Siit moraal – kui sulle tundub, et aega on üle, ära kasuta seda uimerdamiseks. See ei ole tegelikult üle, seda läheb lihtsalt hetke pärast tarvis.

Vahel kohe veab viltu

Näiteks siis, kui leiad oma ajagraafikus pikalt planeerides nädalavahetuse, mil on võimalik koju minna. Ostad juba septembris ära lennukilpiletid. Kihutad töölt otse lennujaama ja ootesaali sisenedes kuuled, kuidas mögafonist kostub kellegi hääl: "Tähelepanu, lennule Tallinn-Kuressaare on piletite registreerimine lõppenud"

.

Oled oma pileti ostnud online's, mistõttu tuleb enne veel ka pilet kätte saada. Tibi boksis räägib ennastunustavalt telefoniga. Mögafoniteadet kuuldes karjatad "Persse!", mille peale tütarlaps ehmatab ja telefonikõnet katkestamata ulatab sulle imekiiresti piletid. Saab küll kui vaja:)))

.

Tormad järgmise leti juurde: "Teeme nii, et ma ikka saan peale, eks!" Tädi naeratab ja asub su pagasit kaaluma. Jumal tänatud mõistlike inimeste eest!

.

Pardakaart käes, suundud oma lennu ooteruumi. Varasematel lendudel küll pole olnud vaja saapaid jalast võtta ja masinast läbi lasta... Hea, et pesuväele ei kästud võtta.

Mõne aja pärast tuleb kenake noormees teatega, et halva nähtavuse tõttu lükkub lend edasi ja selgub kell 18. Aga tema isiklikult ei usu positiivset lahendust.

Tuleb uuesti ja teatab, et nüüd selgub kell 21. Aga ülimalt vähetõenäoline. Ma tõepoolest ei jää ootama.

.

Njah. Vahel kohe veab viltu. Vanaema oli juba valmistanud mu lemmikrooga - punnlimpe. Oleksin neid soojalt mugida saanud. Lõputus koguses, nagu tavaliselt. Nii, et hiljem peab kõhtu kätega toetama, muidu kukuks vist küljest. Teinekord siis...

.

Aga ootesaalis olin ma jälle endalikult koomiline. Viigipüksid, triiksärk, pea nõksumas MP3-mängijast tuleva rocki saatel ning näpu vahel heegeldustöö.

Mutistumine on ajas kasvav nähtus

Ekskaas eelmises postituse kommis, et ei usu et ma millegi sellisega (käsitöö) tegelen. Ma ise ka ei usu. 7-8 aastat temaga elades kasvatasin ja lakkisin vaid küüsi. :D Tibi, noh. Sellest ka tema uskumatus siis:)

Viimati (ok, eelmine aasta kudusin ka) tegelesin käsitööga vist põhikoolis. See on siis....ämmmm.....eeeee....ammu. Ei suuda nii palju aastaid näppudel kokkugi lugeda. Varbaid abiks võttes sain kokku, et 14-15 aastakest tagasi.
Seega veelkord tõend – mutistun. A mulle meeldib:) Ullupööra! Sellest ka teema kilkamine siin blogis.

Kuna musta Teddyt jäi tsipakene järele, siis mõtlesin salli mütsiga komplekti teha. Tean jah et lihtsad asjad (ei imesta kui varsti koon kampsuneid, mida nagunii ei kanna...), kuid alustada võikski ju lihtsatest, andestage mulle mu algelisus.
R juba mokaotsast mainis, et teda huvitaksid soojad labakud, sellised vanaema-stiilis-kootud. Nali selles, et ta ei kanna üldse kindaid. Et siis ametlikult mu vananemisele aktsept ja toetus antud:)

Aga asjast. Heegeldasin siis selle jupikese ära. Otsa sai. Järgmise päeva lõuna ajal läksin poodi. Korvi said seenepirukad ja mitu tokki lõnga.
Tööpäeva lõppedes ma tegin mida? Suundusin, nagu tavaliselt, mõnele kursusele või trenni või mõnele kokkusaamisele? Nõup. Kibelesin kiiresti koju oma lõngade keskele. Nagu näljane haarasin heegelnõela ja kukkusin vihtuma. Isegi ei söönud (minu puhul on see hullemat sorti näitajaks). Salli otsustasin teha sügavmusta ja maheda vanaroosa segu. Juubee ilus on!

Kui olin umbes 70cm valmis heegeldanud (sellist mõnusat laia), leidsin, et nii ikka ei lähe. Liiga lihtne. Et tahan natuke teise koega seda. Ja harutasin kõik üles ning hakkasin otsast pihta. Et liiga kiiresti valmis ei saaks:) Aga nüüd on täpselt selline nagu soovin. Ja nüüd õnneks läheb sellega veel üksjagu aega:D

Et siis jah, kes märkab vananemist kortsukestes (ma olen õnneks suht pime ja selliseid asju ei ole märganud veel), kes mutistumises. Mis järgmiseks? Keemilised lokid???

Tütarlaps mustas

Mida teeb tütarlaps, kui närv on must, tuju nullis ja mitte miski ei loe?

Läheb poodi. Laob korvi ahjusooja ajakirja Lilit, ristsõnad, musta karvase lõngatoki (Teddy) ja heegelnõela (nr 5), pudeli roosat veini ja paki jõhvikamahla.

Läheb koju. Loeb paar lehekülge ajakirja, jääb magama. Tunni pärast virgub ja haarab lõnga-nõela. Heegeldab endale mütsi (mis siis et kapi, kus mütse hoiab, uks ei taha sulgudagi liigtäidetud sisu tõttu). Kuna müts tuleb hirmus armas (ise tehtud, hästi tehtud), paneb tütarlaps mütsi pähe ja läheb teki alla ristsõnu lahendama. Nagu väike laps, kes millegi uue saamisel sellest kuidagi loobuda ei raatsi.

Vein jäigi avamata. No ei ole enam isu millegipärast. Küllastus vist.

Selline õhtu siis eile. Täna õigustas müts end 100%-liselt.

Kardan

Kardan, kui keegi laulab õhtupimeduses veidrat viisikest. Sellist joiguvat. Loodan, et see kostab läbi radikate mõnest korterist, hällilaul näiteks. Muidu on tunne nagu seinad laulaks.... Vastik-vastik-vastik!

.

Kiiss, kus sa oled? Tule julgusta mind:(

2 filmi

Kaht vahepealset filmi võiks mainida.

"Invasioon" (The Invasion). Minu jaoks arusaamatu miks seda õudusfilmina reklaamitakse. Küllap ma olen psühholoogilistest õudukatest nii läbi imbunud, et seda kohe kuidagi hirmutavaks pidada ei suuda.

Mulle meenutas teos oma olemuselt ja ideelt kaht filmi. Esimene neist meeldis mulle hullupööra, järg oli aga mage. Et siis "28 päeva" ja "28 nädalat". Samamoodi suur oht kogu inimkonda kiirelt mõjutamas ja siis keegi kes pääsetee leiab ja sinnasuunas rühib.

Nicole Kidman näeb endiselt super välja. Kuidas küll ometi? Vanust ikka juba üksjagu, kuid selline plikake paistab. Aga õudukaid ta minu meelest mängida ei suuda. Ta mõjub neis siiski nii hapra ja samas seksikana. Hirmu küll ei tunneta.
Tegelikult suhteliselt läbikukkunud film. Ei midagi uut ega üllatavat, ihukarvad kah püsti ei tõusnud ja mõtlema ka ei pannud. Kerge meelelahutus heade näitlejatega.

"Mesinädalad kahe naisega" (The Heartbreak Kid)

Nonii, omas zhanris suurepärane teos! Ja isegi mõtlema pani, hoolimata sellest et tõsise komöödiaga tegu.

Teema siis selles, kuidas ühiskonna survele järele andes abiellub mees naisega, keda tunneb alles väga lühikest aega ja kellest suurt miskit ei tea. Peale selle, et kaasa tundub olevat ideaalne. Igas mõttes.

Mesinädalatel muutub aga kõik. Saadakse teada väga häirivaid ja mittesobivaid asju, kuid on ju juba abiellutud.

Siin leiab kinnitust ammu teada-tuntud tõde: inimesega siduda maksab end alles siis, kui ühiselt reisil käidud. Seal selgub sobivusest ja maailmavaadetest nii mõndagi:)

Olukorda filmis ei lihtsusta ka tutvumine uue kaunitariga, kes on "see õige". Loomulikult ei lähe asjad nii nagu peaks ja janti ja nalja saab kõvasti. Vahepeal itsitasin nii et pisarad silmis.

Kõige vahvam ja elulisem oli aga filmi lõpp. Mitte ajada segi lõpuga peale tiitreid, pigem ikka pärislõpuga. Kus saabus tõdemus, et "küürakat parandab vaid haud". Soovitan!

Elu, uni - mis vahet seal on

Öösel nägin unes, et mul oli hommikul ärgates soeng nagu Amy Winehouse'il. Ükskõik kuidas ma seda pesa enda kuklalt eemaldada ka püüdsin, ikka vupsas ta püsti tagasi.

Üleüldse on mu unenäod viimasel ajal nii veidraks muutunud, et ei julgegi magama jääda. Ja Amy soeng kuulub küll kergekaallaslike unede hulka.

Kohutav inimeseloom

Mul on enda pärast üsna piinlik.

.

Tegelikkuses ma kohe kindlasti ei erista inimesi nende nahavärvi, rassilise kuuluvuse, sooliste eelistuste, füüsiliste eripärade ega muu sarnase järgi (kui, siis vaid selle järgi kes demonstreerib oma ilmselget ajuolluse puudumist või siis julmust), kuid paistab, et mõneti pealiskaudne olen küll.

.

Nimelt on minu jaoks mustanahalised eristatavad vaid mõne näotüübi järgi (loe: grupiti liiga sarnased) ning sama lugu asiaatidega. Täna selgus, et sama kehtib ka blondiinide kohta.

.

Nimelt käisime A-ga avastamas sohvabaari La Vie Rataskaevu tänaval. Meid teenindas üks ütlemata armas ja meeldiv tilluke blond näitsik. Ma üldse ei vaadanud temast mööda, suhtlesin temaga palju ja pidasin teda tõsiselt ilusaks tüdrukuks. Ta oli nii meeldiv, et lugesin kogu kaasasoleva sularaha mõttes kokku, et talle väga korralikku tippi jätta.

.

Kui ta oli meid õhtu otsa teenindanud, ilmus ta teistsuguses rõivastuses ja senist meievahelist suhtlust arvestades üllatavalt reserveeritult. Ma ei saanud millestki aru ja pöördusin imestava kommentaariga A poole. Tema siis naerab, et see ju hoopis teine tüdruk. Et ju on vahetus toimunud. Ja oligi nii! Ja mina ei teinud kahel pisikesel ilusal blondiinil vahet. Ma ei saa aru kuidas see võimalik on. Ma ei saa ju niiiiiii tähelepanematu ka olla! Blondiini-rassist?

.

Tegelikult ei maksa oma pead vaevata, hallollusega niigi probleemid. Vaja õppetükkide manu asuda ja Koja aastakoosolekuks ja valimisteks platvorm valmis kribada, kuna ise end esindada ei saa - koolis vaja olla :( Eks ma siis esindan end nii hästi või halvasti kui paber seda võimaldab. Aga vähemasti pääsen küsimustevoorust:DDD Pole halba ilma heata:)

Ei oska pealkirja panna

Jess! Mandlid jäävad alles. Antibiotsid mõjusid nii kuis vaja. Tegelikult oleks hea sund-dieet olnud, kuid mulle ei meeldi valu ja see kui keegi mul kurgus sorgib. Juba proovide võtmise ajal pidin arstile sülle ropsima - no mis ta siis topib mulle pulkasid kurku ja sügab nendega seal edasi-tagasi!

Et siis jah, täna oli loodetavasti pikaks ajaks viimane arstikülastus:) Läbi see saaga. Ja eluga pääsesin. Nüüd hoian meditsiiniasutustest taas mõnda aega eemale:)

Täna siis sadas esimene pehmem lumi maha. Selline, mis teed libedaks tegi. Väga lõbus! Gaasi vajutades (kasvõi väga õrnalt) paneb ketsi all lippama nii mis kole:) Teravamat sorti tõusu võttes on küsimus - jõuan üles või ei? Sealtsamast alla sõites oht et enne ristumist ei saa pidama. Ja kui 90-kraadist pimedat kurvi võtsin, tabas mind üllatusvaatepilt - kurvi taha oli end üks masin parkinud ja nii ma siis lähenesin tema küljele külg ees... Napikas. Pärast seda hakkasin ülikorralikuks liiklejaks.

Suured teed on puhtad, kuid just pisikestega see libedusmure.

Õnneks sain oma tellitud rehvid täna kätte ja homme lõuna paiku on vahetuse aeg broneeritud. Siis julgeb jälle sõita. Kuigi maksab meenutada tänast lobisemisvestlust isaga, kus kõne lõpetuseks soovitati mõneks ajaks nüüd rullnoklusest vabaneda. Võtan siis vana ja kogenud juhi nõu kuulda:)

Jälle Tartu

E leidis, et aitab naljast - tema pole enam ammu väljas käinud ja lähme Tartusse aega maha võtma.
Mõeldud-tehtud.

Kuna tahtsime täielikult lõõgastuda, otsustasime kasutada ühistranspordi teenuseid. Sinna bussiga (kiirrongi norm ajal ei läinud ja kell 6.40 ikka välja ei sõida laupäeva hommikul), tagasi kiirrongiga.

Tuleb tunnistada, et rong oli täitsa mõnus. Esimene klass muidugi, kuna seal mugavad toolid ja kohvik ja lauad ja ajakirjad jne.
Rong mulle iseenesest väga meeldis, kuid sooviksin et I klass oleks kallim. Siis on vähem võimalusi jobudega koos reisima sattuda. Nimelt sattusime mingi noortekamba keskele, kust palusime end koheselt ringi paigutada. No ei meeldi poolikute hammastega tüübid, kes peojärgsel hommikul leiavad, et nemad on maailma kõige kihvtimad kutid ja kõik tahavad kangesti kuulda mis vaimukusi neil pilduda on. Hoidsin end hullupööra vaos kui neil taas tuurid kogunesid, kuna nende kägistamine või nokauti koksamine (krt, vaatan vist palju märulifilme) poleks mõistlik olnud, neile millegi seletamine oleks aga vaid hoogu lisanud. Nii ma seal siis sisisesin nagu keemahakkav katel ja E irvitas. Õnneks erinevate annetega noormehed enamuse sõidust magasid.
Küll aga olid vagunisaatjad vahvad. Teenindati ja poputati ja kanti sööki-jooki ette. Ja ruumi oli laialt. Mõnna! Mõnna, ma ütlen!

Tartust siis.
Ööbimiseks valisime vastavatud spa-hotelli Dorpat. Aken avanes Emajõele, kus tshillisid pardid. Tavaline uus, puhas ja viisakas hotell. Ei midagi erilist, kuid kobiseda polnud kah miskit. Nt föön oli olemas, kuid hommikumantleid polnud. Külmikut/minibaari kah polnud, see-eest oli õhuke telekas. Jne. Ahjaa, voodi osutus hotelli kohta haruldaselt mugavaks ja ülimõnusat und toetavaks.

Õhtusöögiks tellitud ahjulõhe oli seal vist parim mida kusagil saanud olen. Tegelikult mu ema teeb vist paremat, kuid see seal viis kah keele alla:)
Hommikusöögi üle seevastu kobiseksin. Munapuder oli suhteliselt veider/maitsetu, muu valik oli keskmine, kuid tõeliselt jube oli "apelsinimahl". Mahlast ja sellelaadsest oli asi väga kaugel. Olen kindel, et see oli tehtud mingist fun light kontsentraadist (selle maiste oli küll - puhas keemia). Olen suur mahlajoodik ja hotellideski joon hommikuti mitu klaasi, seal aga ei saanud ühegagi hakkama. Spa'na end identifitseeriv asutus võiks siiski enam-vähemgi mahla moodi asja pakkuda.
Aga kuklid olid seal head. Muidu ma hommikuti saiakesi ja võileibu ei armasta, kuid need seal päästsid päeva.

Laupäeva õhtul siis Atlantisesse. Ikka sellepärast, et seal ju see vanaimeste saal, kus nostalgia-muusikat lastakse. Noorus ja värk:) Sellise tänapäevase plaadipiinamise sees suudan väga vähe viibida. Seega Atlantis hea variant - saab kõrvalsaalis kõrvu puhkamas ja muusikat nautimas käia.

Aga vaesed tudengid on Tartus küll. Tütarlapsed on ikka nii kõhnad et süüa nad küll regulaarselt ei saa... Vaesekesed. Aga ilusad...

Algselt keerutasime jalga rohkem tänapäevase muusika saalis ja endiselt ajas brändikultus meid naerma. Kõige lahedam oli vaadata tüüpi päikeseprillidega. Ööklubis. Ja siis üks oli villase mütsi ja paksu vestiga. Ilmselgelt olid need nii uued mida ei raatsita seljast võtta ja millega ka magama minnakse.

Aga poisud on ja jäävad Tartus toredaks:) Juba nende pärast võib seal käia. Ikka kipuvad sellised nooremad meiesuguseid mutikesi rebima ja siis õhtu otsa siiberdatakse ümber ja otsitakse taas üles, kui mingi nipiga põgenema pääsed. Aga vähemalt tahavad lõputult jalga keerutada ja see ju ongi eesmärk, eks:)
Mulle sattus üks 23-aastane lapsuke, kes järjekindlalt vanamutti meelitades mind 21-seks pidas. Et teab küll mis nupule vajutada:D Ja kui ta siis mind ilmselgelt võrgutama üritas hakata, siis ma ei suutnud ülilõbustatusele kuidagi vastu panna ja muudkui hirnusin suu kõrvuni. Kõik see pilgu intensiivsus ja lembelugude ajal kõrvakilede bassihäälega paitamine olid nii läbinähtavad ja noorusaegu meenutavad... Tema muidugi ei saanud aru mida ma naeran muudkui ja arvas et see tema võlu mõju. Noh, tore, las praktiseeris siis:D Ehk kunagi kellelegi (nooremale nt) mõjub kah:)

E käest küsis tema põhiline piiraja, et "kas sul oma poissi ka on?". Jeerum küll:) Ei mäletagi aegu millal "poistest" räägiti viimati. E oli ka ülilõbustatud, kuna kodus armas paariaastane plikatirts ja pea dekaad kooselu abikaasaga...
Igatahes veidi enne kella 4-ja, kui klubi sulgemiseks valmistuma hakkas, lippasime tagasi hotelli. Tagantjärele on ikka suhteliselt lõbustav meenutada ja sinna võib teinekordki oma ego tõstma minna:)

Ettevalmistused

Fuih-isikutel mitte lugeda:)

Mees sõbrale:

"Kas tead, mul on kodus vesivoodi, aga et mu naine on frigiidne, ristisin ma voodi Surnumereks."
-
Noormees ja neiu tantsivad.

"Kas ma olen väga raske?" küsib neiu mõne aja pärast.

"Ei, mitte sugugi," vastab noormees.

"Siis laske, palun, tungraud alla!"
-
Hommikul ärkavad mees ja naine. Naine vaatab toas aeglaselt ringi ja ütleb siis mõtlikult:

"Tuba on sul ka väike!"

-

Vana libu istub siivutus poosis pargipingil. Vanamees läheb mööda ja ütleb:

"Ei häbi ega au! Kata oma surnuaed kinni!"

"Minu surnuaeda tuleb veel nii mõnigi jalutama," vastab libu, "aga sinu ümberkukkunud mälestussammast ei aja enam keegi püsti!"

-

Neiu ostab kolm banaani. Ühe paneb vasakusse rinnataskusse, teise paremasse rinnataskusse ja kolmanda teksapükste tagataskusse. Bussis suure trügimisega tulevad ostud talle taas meelde.

Katsub vasakut rinnataskut ... katki. Katsub paremat rinnataskut ... katki. Katsub tagataskut ... terve. Et ainukest järelejäänud banaani tervena koju viia, otsustab neiu seda taskus peoga kinni hoida.

Paar peatust hiljem koputab üks noormees talle õlale ja lausub:

"Vabandage, ehk oleksite nii kena ja laseksite nüüd lahti. Ma pean maha minema."

-

Kaks tudengit voodis.

"Kas lasen sisse?" küsib noormees.

"Kas keegi koputas?" küsib neiu vastu.

Mõne aja pärast küsib neiu:

"Kas lõpetasid juba?"

"Ei, olen alles teisel kursusel," vastab noormees.

-

Ok, tänaseks aitab:)

Para

Mu uus pesumasin sööb sokke.

Ma ei valeta.

Sisse lähevad paarikaupa, välja tulevad ühekaupa.

:(

Kas keegi teab kuidas saada nätsu viigipükste (õnneks suht libedad) küljest ära?

Keegi intelligentne inimene oli ühes söögikohas oma nätsu tooli alla vajutanud ja kui ma siis lõunat süües ja mõnusalt juttu vestes jalgu tooli alla kerisin, ei saanud enam jalga vaba liigutusega ettepoole suunata. Siis selle veniva jõleduse oma sääre küljest avastasingi ja nüüd oleks nõu tarvis. Ei julge ette teadmata masinasse visata - äkki vaja enne millegagi eemaldada. Kogemus puudub:(

Tohutult hea meel on:)

Möödunud aastal kirjutasin JCI Aastakonverentsist (sel aastal jäi vahele "tänu" koolile), kus valiti ka Eesti TOYP.

Veskikivid veeretasid omanuhti edasi ning nüüdseks on jõudnud hindamised niikaugele, et ülemaailmne otsus on langetatud. Sellest on täna ka kõiksugu uudiseklippe, kuid pressiteate tahaksin siinkohal üles tähendada. Hiljem nii hea tunne seda taaskord meenutada. Enamikul lugejaist on sellest sügavalt pohlad, kuid mulle endale võtab õrnalt külmavärina ihule:) Nagu siis, kui eelmisel aastal lõppematuid ovatsioone kuulates adusin, et võitjaks osutus see kellele pöialt hoidsin. Siis ei julenud unistadagi et Laariga samale pulgale platseerub. Kategooria küll erinev, kuid tunnustus suur.

Niisiis:

Eesti e-valimiste süsteemi looja Tarvi Martens valiti eile maailma kõige silmapaistvamaks nooreks teaduse ja tehnoloogia valdkonnas.

Eile, 6. novembril pärjati Eesti e-valimiste süsteemi looja Tarvi Martnes Antalyas JCI Maailmakongressil prestiizse TOYP (The Outstanding Young Person) auhinnaga teaduse ja tehnoloogia valdkonnas. Valik langetati 125-st erinevast riigist esitatud kandidaatide vahel.

TOYP auhind antakse kõige silmapaistvamatele noortele inimestele üle maailma, kes on üles näidanud märkimisväärseid saavutusi. "Ma olen uhke oma väikse ja vapra riigi üle, mis pakub noortele inimestele nagu mina suurepäraseid võimalusi luua silmapaistvaid ja innovatiivseid asju," ütles Tarvi Martens auhinna kättesaamisel tuhandetele noortele liidritele üle maailma, kes aplodeerisid Tarvi Martensit tunnustades püsti seistes.

Maailma TOYP auhinna laureaatide hulka on kuulunud sellised inimesed nagu Ameerika Ühendriikide President J.F.Kennedy, jäähokikuulsus W.Gretzky, Hong Kongi näitleja-produtsent Jackie Chan ja paljud teised. Eestlaste hulgast on Maailma TOYP auhinna saanud Mart Laar Euroopas aastal 1993 poliitika, seadusloome ja valitsuse kategoorias.

Auhind Silmapaistvale Noorele Inimesele (The Outstanding Young Person - TOYP) on rahvusvahelise ulatusega üritus, mida korraldab organisatsioon JCI (Junior Chamber International). Igal aastal tunnustab JCI enim silmapaistnud noort inimest kümnes erinevas kategoorias: ettevõtlus, poliitika, teadus ja tehnoloogia, akadeemiline tegevus, kultuur, eetika, meditsiin, rahu ja inimõigused, ühiskondlik tegevus ning isiklik täiustumine. Esmakordselt anti TOYP auhind välja aastal 1938.

JCI on ülemaailmne aktiivseid kuni 40- aastaseid juhte ja liidreid ühendav organisatsioon, kuhu kuulub enam kui 200 000 liiget kokku 125 riigist. JCI asutati 1944. aastal eesmärgiga arendada noorte juhioskusi ja sotsiaalset vastutustunnet ning toetada noorte ettevõtlikkust. JCI Estonia ühendab endas 13 kohalikku koda üle Eesti, mis koondab ligi 500 inimest.

Maroko köök

Sel korral oli kokanduskursuse teemaks Maroko köök:

*Salat apelsini ja sibulaga (kummaline kooslus, eks? aga hästi nami ja mõnusalt ergutav).

*Siis lambaliha ja kõikvõimalikuga supp. Terav. Kurk õhetas:)

*Edasi tuli spetsiaalses ahjuanumas küpsetatud kana. Saab asendada ka eestipärase savipotiga. Ülihea lõhnaga, tulenes ühest maitseainest. Kõrvale couscous.

*Lõpetuseks oli vist veidraim maius, mis olla saab. Porganditrühvlid. Porgandid koos viigimarjadega keedeti kokkusulanuks, lisaks erinevaid maitseaineid ja pakk mandlilaaste. Sellest vormisime lõpuks pallikesed ja katsime valge shokolaadiga.

Mõnusad magusad viigimarjaseemnetest krõmpsuvad maiused. Porgandi maitse oli nullini ära peidetud. Kuidagi jõulumaitselised olid. Mina näiteks jälestan keedetud porgandit, kuid seal petsid porgandid mu vägagi ära. Maitses päris tõsiselt. Ja samas oluliselt tervislikum ja figuurisõbralikum maius kui enamus muid. Kõige kõrvale loomulikult sobivad veinid:)

Ootan juba järgmist korda:) Siis tulevad jõuluroad. Part näituseks:)

Salat

Porganditrühvlid

Stiilinäide

Hetk tagasi magati niimoodi, oksad laiali. Kui fotokaga ligi hiilisin, lõi luugid lahti.

Aga see on siis üks tavapärastest magamisasenditest. Kui selili põõnab ja jalad on laiali vajunud, paistab teda ikka tõõõsiselt palju olema!

Tegelikult on tal hirmpalju vahvaid asendeid, kuid enamasti ei saa neid kuidagi jäädvustada. Ei ole poseerimisaldis härra.

Kõige armsam aga on see, kui heidab nagu inimene end sulle kaenlasse kaissu, paneb pea õlale ja sirutab keha pikalt vastu sinu külge välja. Täpselt nagu kallim oleks kaisus:D

Kas käsitöö-huvi on vananemisega kaasnev?

Tundub küll nii.
Vanuse suurenedes on hakanud näpud käsitöö järele sügelema.
Järjest ja järjest võtan erinevaid kursuseid. Suurt miskit teha ei oska ja erilisi andeid ei oma, kuid tahtmine on suurem.

Hiljuti käisin õppimas näiteks paberi valmistamist. Kohe algmassist alates (kõige mugavam on selleks kasutada vanapaberit nt).
Oi kui palju erinevaid võimalusi on lahedate paberite tegemisel. Ainult pealehakkamist ja annet ning ideid peab olema.
Mulle hirmsasti meeldib see kore isevalmistatud paber. Eelistan ka kaarte, albumeid vmt osta just selliseid, kus käsitöö-paberit elemendiks sees. Ja nüüd oskan seda ise valmistada!

Igavene mödimine ja leotamine sellega on, kuid tasub ära. Kulub aega ja vaja on hulgim kannatust (vee välja nõrutamine nt, kui soovitud paber iseenesest on vormunud), kuid valminut vaadates tuleb suur ja soe tunne südamesse:)

Kavatsen varsti igasugu huvitava mustri ja lisanditega paberit natuke valmistada (kaardimaterjaliks kasvõi), siis teen ehk pilte ka. Praegused shedöövrid pole veel väga pildistamisjulged:)

Samuti käisin klaasmosaiigi valmistamist õppimas. Klaasitükid klaasraamis, isetehtud spetsiaalse seguga kinni. Tõsine täppistöö. Samuti kannatlikkust ja aega nõudev. Aga mulle hirmsasti meeldivad just need kahepoolsed mosaiigid ja enam-vähem olen endatehtuga rahul. Ikkagi minu esimene, seega ei maksa siit mingit erilist ilu otsida. Kindlasti kavatsen ka selles vallas edasi nokitseda.
Pilt natuke tsentrist väljas on, kuid saab aimu küll.

Müstika

Käisin poes. Rimis, kui ma ei eksi. Suur toidupood. Lisaks igasugu esmatarbekaupu müügil. Normaalne ju.

.

Praegu eriliselt aktuaalne rehvivahetuse teema. Lausa nagu esmatarbekaup kohe. Arusaadav ju.

.

Tegelikult ma ei keri teemat niisama. Nimelt üllatusin siiralt, nähes marketis müügil rehve. Mingid odavamat sorti lamellid olid, kuid muidu rehvid nagu rehvid ikka.

.

Et siis mismoodi? Võtan käru, laon sinna toidukauba, shampooni, tualettpaberi, kassitoidu ja 4 rehvi kõige otsa? Asetan kassalindile ja minek?

.

Kas tõepoolest ostetakse ka rehve super/hüper/misiganes marketist? Neid ju lisaks 4-kaupa vaja...

Järjekordne minu piiratud arusaamisvõime case.

Mitu pointless teemat (mul lihtsalt on igav)

Kusagile välja lõbutsema ka minna ei saa, homme hommikul taas kooli. Seega istun siin ja imen klaviatuurist teksti välja.

Hakkame siis pihta:

Olen järjekordselt plont mis plont.

Ja jälle massina teemal.

Nimelt ega ma pole ju selle peale tulnud, et äkki oleks vaja autoga ka ülevaatusel käia. Jälgin masina tervislikku seisundit, kindlustust ja loomulikult liisingut, kuid ülevaatus kah üks vajalik ja kohustuslik asi.

Kuna auto nr lõpeb 5-ga, on ülevaatuse kuuks juuli. Mis on täna? November.

Seega augustist alates täiesti süüdimatult sõitsin ilma kehtiva ülevaatuseta:(

Täna varahommikul enne kooliminekut käisin siis ära.

Jube põnev oli! Mina muudkui ninapidi juures ja lasin endale kõike kommenteerida. Õnneks olid mehed sõbralikud ja seletasid otule kõike üksipulgi.

Tulemuseks sain teada, et auto olevat ülisuper korras:DDD Hea teada:) Ühe näitena võin tuua, et kui lubatud erinevuseks pidurite vahel on kuni 30%, siis minul oli ees 0 ja taga 2%. Hirrrrmus hea teada ja hirrrmus hea et siiski taipasin ära käia. Politseionud poleks selle avastamisel vast väga leebed olnud.

Mina lubasin et enam nii plont ei ole ja 2009 juulis olen kõpsti järgmisl ülevaatusel kohal!

Lõpuks ometi on turule tulnud ajakiri mida saab hea meelega lugeda. Endisest Klubist (mis oli sama nagu endine Di ja FHM) on saanud Tarkade Klubi. Kurvastavalt õhukeseks on küll jäänud, kuid see-eest lugemist on olulilleliselt rohkem kui siiani ja ajakirja lugemiseks kulub kokkuvõttes enam aega. Tõsiselt huvitavaks osutus esimene number. Loodan siiralt, et tegijad jaksavad valitud joont hoida. On vähemalt miskit lugeda:) Tõepoolest ei jaksa vaadata virnade viisi ajakirju, kus on lehesuurused pildid kampsunitest hinnaga 6000 krooni. Miks ma seda ajakirjast vahtima pean? Ma ei vaata poeski sinnapoole, seega ei oota sellist infot ka ajakirjast. Kõrvale "soodsa leiuna" sobitatud odavad puukulinad kaela riputamiseks.

Meenutab, et viimane Burda tundus täiesti asjalik. Peaks äkki oma õmblusmasina kusagilt küla pealt tagasi küsima? Talve saabudes on tekkinud isu õmblusmasinal vuristama hakata. Aga pagan, kelle käes see nüüd olla võib? Vahepeal sõbrad laenasid seda omavahel, peab ehk uurima:)

Eile õhtul vaatasin ka mina lõpuks "Rahauputuse" ära. Kõik on seda vist juba näinud, mina polnud oma järjekorraga sinnamaani kuidagi jõudnud. Ma nimelt soovin teatris alati oma loozhis istuda (nagu vana inimene:) et oma koht ja mott) ja kui sinna pileteid sobivaks päevaks ei saa, siis lükkan jälle edasi. Mis teha, igaühel omad kiiksud.

Aga naljakas oli küll. Igavene janditamine käis ja lõpuks oli päris keeruline sotti saada. Aga elu on piisavalt tõsine ja seepärast on hirmus hea vahepeal ülisuper näitlejate esituses midagi pisarateni naljakat vaadata.

Ma ei ole seni kunagi oma vanust probleemiks pidanud. Ok, põdema ei hakka ka praegu, kuid esimest korda elus hakkab mulle kohale jõudma, et ma vananen. Et lõputu noorus hakkab, nali naljaks, muutuma keskeaks. Sest kust see keskiga ikka hakkab? Tundub et 30-selt... Oleks ju loogiline.... Et siis kui hakkad neljandat kümmet käima...

Järjest on sõbrad selle künnise ületanud. Hommegi sõbrantsi 30.juubeli tähistamine... Ja siis olen järjekorras mina. Ossaraisk.

Kas ma jõuan tõepoolest keskikka? Keskealine...

Otsanummikesekene

Miks telekast tuleb reklaam, et iluspoisi kontserto piletid "nüüd müügil"?

Need olla esimese 15 minutiga ju läbi müüdud.

Oijahh, järelikult ikka hullult popp poiss, pani naised ligi tonnaseid pileteid ostma. Veerandtunniga.

Nojah, saavadki nüüd romantilisema meelega naisukesed üksteise kaenlas pisaraid poetada ja laval vonklevat nutupoissi ihaledes vaadata.

Tea kas sinna mõni mees ka vabatahtlikult pileti ostis? Ma ei mõtle neid, kes kodurahust huvituvad või naisele niisama meeldida tahavad. Aga et mõni Mees äkki? Omasoovlikult?

Neee..... ei usu.

Aga tegelikult on tore kui inimesed saavad karjakaupa nutta ja lavalolijaga tohutut ühtsust tunnetada. Teraapiline. Vist.

Mina mitteromantikuna mõtisklen siiski KORN'i kontserdist, tulevad teised veebruaris Maarjamaale...

Loodan et ma nüüd mõnd fänni ei solvanud. See, et mulle nutt ja hala ei meeldi, ei tähenda et minu arvamus see õige oleks. Maitsed lihtsalt on erinevad. Nagu ka inimesed. Kindlasti on väga palju toredaid inimesi kes niuksupoissi heal meelel kuulavad. Palju õnne, teil on nüüd võimalus:)

Huvitava assotsiatsioonina meenus, et tahtsin ju Metsatöll'u kodukale nende pika varrukaga särke kaema minna. Hmm... Kust see küll tuli...

Tagantjärele-kaagutus

Tahaks kobiseda.
Nimelt käisime mõned nädalad tagasi lapsepõlvesõbranna sünnipäeval. Algas üritus Radissoni saunas, kus oli mõnusalt avar ning saun kuum-kuum-kuum ja õlu-siider mõnusalt jahe, näksilaud keelt alla viiv. Kõik läks aina tõusujoones – toredad inimesed, nalja sai palju.
Meeleolu üles köetud, suundusime seltskonnaga edasi Kannu Kõrtsu, kuhu sünnipäevalaps oli ammuilma broneerinud tagaruumi koos liuatäite söökidega. Vähe sellest et tellitud, oli ka makstud.
Tellitud oli laud siis 15-le.

Rõõmsate nägudega suundume eeskotta, kus turvamees tõkestab tee. Et neil mingid vandersellid musitseerimas ja pilet maksab 100 eeku nägu.
Me muidugi imestame, et miks seda lauda broneerides ja tellimust esitades ei öeldud? Nad arvanud, et me teame. Halloo??? Ega kõik kodanikud käi mingeid suvalisi moosekante kuskil kõrtsus raha eest kuulamas!

Teatasime, et meil nendest moosekantidest sügavalt suva ja isegi ei kavatse kuulata neid, parem kui müra meieni ei kostuksi. Ei, pilet tuleb ikka lunastada.

Olukord oli kujunenud selliseks, et toidud olid ette makstud ja juba ootasid meid kellaajaliselt, kuid toitudeni ei pääsenud. Idee poolest oleks see sünnipäevalapsele tähendanud lisakulu 1500 eeku. Kulu selles eest et toiduni pääseks.
Loomulikult oleksime igaüks oma pileti siiski ise lunastanud, kuid asi oli põhimõttes. Oleks ta seda ette teadnud, oleks kindlasti mõni muu koht valitud.

Korduvalt käisid mingid emandad tagaruumist võimalusi uurimas ning alati naasti vastusega, et ei ole ilma piletita võimalik. Asi oli nii jabur, et ei osanud miskit kostagi.

Lõpuks tegin emandale ettepaneku, et pakkigu meie tellitud toit kaasa (oli ju makstud!!!) ja me suundume mujale. Selle peale järsku saadi kiiresti luba meie kamp sisse lasta ilma piletitasuta. Muidu ei osta ju jooke neilt.

Krt küll, mina pean seda pesuehtsaks sigaduseks. Kui nii, siis tuleb ette teatada, et toiduni pääseb piletiraha eest. Eeldamisel, et kõik seda teavad, ei ole ruumi. Kõik.
Seni oleme seal vahetevahel lõunasel ajal käinud (toit on ju maitsev), siis saab tasuta lauda istuda. Loogiline et ei eelda et õhtul pappi pilduma peab.

Õnneks edasi kujunes õhtu endiselt lõbusaks. Tagaruumi kostus moosekantide leelotamine natuke talutavamalt ja sai omavahel suhelda ja lõputult õgardlusega tegeleda:)

Stiilinäide

Mmmm....

Taevalikku maitseelamust pakub Candy Mix'is müüdav india pähkel jogurtis.

Kodutee viib mööda Tondi Selverist, kus hea toidupoolist valides ka Candy Mix'i riiuli ees peatuda ja paberkotikest täita.

Nii ma siis sõidan kodu poole, paberkott põlvede vahele surutud ning käsi koti ja suu vahet liikumas.

Koju jõudes jälle süda paha. Jube magusad. Nüüd ägisengi siin, tavaline.

Durex - Extra Large

Ja sõnu polegi tarvis.

Kui palju on vaja hullumiseni õnnetundeks?

Distantsilt vaadatuna - tundub et mitte palju.

Enese sisse vaadates - tundub et need pisiasjadest vajadused on nii suured ja olulised, et teostumise korral on võimalik tunda distantsilt vaadatuna lausa jaburat õnnetunnet.

Millest jutt? Teie jaoks pisiasjadest. Minu jaoks pisarateni liigutavast.

Homme on laupäev. Selline laupäev, kus mul ei ole ei kooli, mis viimasel ajal võtab lõviosa mu ajast ega ka muid planeeritud tegevusi, mis sunnivad vara ärkama ja kusagile toimetama minema.

Ma saan magada. ESIMENE hommik üle ma ei mäletagi enam mis aja. Pühapäev tõotab umbes sama.

Ei ärka hommikul kell 7. Pimedas.

Kavatsen ärgata valges. Isegi kui inertsist varakult tõusen, kavatsen voodis vedeleda ja end kassi kombel väänutada. Niikaua kui ise tahan. Seega kaua. Taotluslikult kaua.

Ma ei PEA mitte midagi. Teen vaid seda mida tahan. Nt tatsan kööki, valmistan enesele ühe mõnusa latte ja kobin tagasi voodisse. Panen teleka mängima. Kui sealt tuleb midagi, kavatsen vaadata. Kui ei tule, on voodi kõrval ootamas raamat. Raamat, mille kaaned juba tolmuvad. Nii vähe olen talle viimasel ajal tähelepanu pööranud.

Vaatan süüdlaslikul ilmel raamatute hunnikut, mis muudkui kasvab ja kasvab ja mitte kuidagi vähemaks loetud ei saa. Kuhu on kadunud see tüdruk, kes teiste noortega väljas käimiste ja pidutsemise asemel ainult ja ainult raamatutele oma elu pühendas? Nii et normaalsest silmanägemisest ilma jäi? Kuskil ta on, ta igatseb. Vahel pääseb ka välja ja siis ei eksisteeri muud maailma. Ega koduseid. Kedagi.

Meenub veel, et postkontorist tuli teade järjekordse raamatu saabumise kohta. Kati Murutari "Viimnekuu". Olen sellest nii palju kuulnud, nii palju vastakat. Muidu mulle Murutari lugeda ei meeldi, kuid see olevat väga valusalt otsekohene. Intrigeeris. Tellisin.

Täna saabus pesumasin. Olin nädal tagasi pisarateni õnnetu (tunnistan, et päriselt ka nutsin) kui mu vana ja aus masin, kes oli mind aastaid teeninud, kõrvad pea alla panni. Väsis ära. Ma ei oska elada pesumasinata. Vajan pesupesemist hullupööra, ekspluateerisin teda pea igal õhtul.

R ei saanud mu pisaratest aru ja ostis uue. Täna toodi kohale. Ma kohe ootasin õhtut, et koju kihutada (olin nii õnnelik, et autos tantsisklesin muusika rütmis - kaasliiklejate mornid näod ei läinud üldse korda, naeratasin neile oma säravaimat naeratust) ja teda proovida.

Sai ühendatud. Pesu on sees ja suriseb vannitoas. Jätsin ukse paokile, siis kuulen seda kõrvupaitavat heli.

.

Pühapäeval näen ema. Kui ta ikka mõistusel on ja kodumaale naaseb:) Siis saan muljeid kuulata ja päevitunud nahka kadestada. Mine tea, äkki toob nännigi. Mu vanemad on juba nii armsad, et alati mõtlevad reisil olles ka meile. See teadmine on hea tunne. Ja nende toodete kasutamisel/tarvitamisel on alati teine maik - seostab kalli inimesega ja teatud paigaga.

.

Täna toimus viimane kopsuarsti (meditsiiniliselt väljendudes pulmonoloogi) külastus. Antibiootikumid mõjusid ja koleda nimega viirus (kopsuklamüüdia) on praeguste andmete põhjal välja ravitud. Nüüd veel mandleid eksponeerima ja lõpuks selgub kas maha või mitte. Pulmonoloog soovitas maha võtta. Mina ei sooviks.

Praegu joon veini ning loen toredaid blogisid. Ja mul on paganama hea olla. Kuulan pesumasina surinat ja vaatan kassi, kes lebab vannitoas ja masinat üksisilmi jälgib. Õhtu otsa.

Õnneks ei ole siiski palju vaja.

Ei saa läbi naeruta

Kalamees saab kätte kuldkala ja teatab:

„Nii, tahaksin endale villat ja limusiini.”

„Olgu, aga vali siis: kas laenu või liisinguga?”

„Olgu, sa ka vali siis: kas õli või rasvaga?”

Istub mees naisega restoranis, mees lõikab liha, nuga läheb veidi viltu ja kaste lendab naise pluusile.

„Peeter, oh sind küll!” hüüatab naine. „Ma näen välja nagu siga!”

„Jah, ma tean... Muide, sul on pluus millegagi koos.”

Naine abikaasale-itimehele:

"Vaata nüüd seda fotot siin!"

"Näen, mis siis?"

"Et oleks lasteaiast hiljemalt kell 19 ära toodud!"

Ühte Pariisi restorani siseneb mees, kes tellib Bourdeaux’ kana, aga palub, et enne küpsetamist talle lindu näha toodaks. Tulebki peatselt kelner linnuga, mees pistab näpu tolle tagumikust sisse, võtab siis välja, vaatab ja lausub:

“See on Provence’i kana! Ma soovisin Bourdeaux’d!”

Tuuakse teine lind, kordub sama protseduur, mees hüüatab:

“See on Boulougne’i kana! Kas teil rohkem kanu pole?”

Kelner läheb vaatama, samal ajal tõuseb kõrvallauast teine mees, laseb püksid alla, kummardub ning lausub:

“Härra, ma olen orb, vanemaid pole kunagi näinud. Äkki oskate öelda, kustkandist ma pärit olen?!”

Peseb mees teksapükse ja pomiseb:

"Pagan, kedagi ei saa usaldada, isegi mitte iseennast..."

Ohkab raskelt, nühib edasi ja pomiseb: "Ma tahtsin ju ainult peeretada..."

Ratsapolitseinik ja poiss uue jalgrattaga seisavad valgusfoori taga jõulude ajal. Politseinik küsib:

"Kena ratas, kas jõuluvana tõi sulle selle?"

Poiss vastab: "Jah!"

Politseinik seepeale: "Ütle, et ta järgmine aasta tagatule ka siis tooks" ning teeb 300.- trahvi.

Poiss uurib natukese aja pärast: "Lahe hobune, kas jõuluvana tõi?"

Politseinik mõtleb et teeb nalja ja vastab: "Jah!"

Poiss: "Ütle, et ta järgmine aasta munni hobuse alla topiks mitte peale siis!"

Mees tuleb koju, on kuidagi tujust ära… Astub magamistuppa, seal pikutab voodis naine ja loeb raamatut.

“Musike, kullake… võta riidest lahti…”

“Kuule, sa ju tead, et ma täna ei saa.”

“Kurrat, mis teil on täna mingi vandenõu või?!”

Mitu perioodi on naisterahva elus?

Vastus: kolm - esimesel perioodil käib ta närvidele isale, teisel mehele ja kolmandal väimehele.

Mehel suri auto välja. Lülitab ohutuled sisse ja läheb kapoti alla urgitsema. Järsku kuuleb, et keegi hakkab tema auto taga signaalitama. Vaatab, seal blondiin. Astub ligi:

"Miks piibitate? Sõitke lihtsalt mööda!"

"Jah, muidugi, lihtsalt mööda! Kust mina tean, kuhu poole te pöörama hakkate! Teil ju mõlemad suunatuled vilguvad!"

Jalutab mees õhtuhämaruses läbi surnuaia, kui märkab hauakaevajat töötamas. Mõtleb, et teeb veidi nalja, hiilib tagantpoolt juurde ja siis häälitseb: „Öhöö, öhöö...”

Hauakaevaja ei tee aga väljagi, kaevab edasi. Mees paneb imeks, teeb kaare ja hüppab äkki risti tagant välja, möriseb, vehib kätega...

Hauakaevaja jätkab endiselt tööd. Mees kehitab õlgu, läheb edasi, kuid väravast väljumisel tunneb, kuidas millegi raskega pähe lüüakse ning kuuleb veel sõnu:

„Kui palju ma pean teile rääkima, et siit territooriumilt te lahkuda ei tohi!!!”

Tuppa siseneb väike tüdruk:

“Vanaema, kes on lits?”

“Ohh, lapsekene, see on üks hirmus inimene!”

“Hirmsam kui Frankenstein?”

“Hmm, jaa…”

“Hirmsam kui Dracula?!”

“Jaa…”

Mispeale tüdruk tõmbab end küüru, tõstab käed ja liigub silmi pööritades vanaema poole: “Uu, üü, ma olen lits, uu, üü…”

Mis on poissmehe omlett? Avas külmiku, sügas mune, sulges külmiku.

Mantlite pärimisest

Näpin arvutit ja telekas mängib. "Mantlipärija" saade hakkas. Meenutab üht lugu, mida teile nüüd räägin.

Ma pole seda ise viitsinud vaadata, kuid ükspäev valgustas mind A, et üks osaleja olevat täpselt R-i koopia. Ütles ka nime ja läksin saate kodukat avastama. No täiesti teine inimene pildil, null sarnasust ju! Huvi pärast vaatasin järgmine kord saate lõppu ja seal polnud tarvis isegi nime otsida - kohe kaugelt hakkas silma ja no niiiiiii sarnane et hullumaja! Praegu vaatan jälle - no on tuntav sarnasus!

Ühel õhtul, kui R sõbraga pubides traavis, karjatas üks meesolend üle pubi "Mantlipärija!!!" ja tuli R-iga juttu ajama. Õnneks olin just äsja talle seda sarnasuse lugu maininud ja ta teadis kaasa mängida. Jättiski tüübile mulje et õige mehega tegu. Too oli nii sillas, et sai "staariga" suhelda. Tüüp siis hakkas võitja kohta pärima ning R teatas, et just tema võitiski. Säras siis võõras aupaistes ja võttis õnnitlusi vastu:D

Kui see saade kunagi läbi saab, siis uurin kes võitis. Kui võitiski see tüüp, siis läks ju täppi:)

Njah, aitab nüüd küll, tuleb kanalit vahetada. Ma kohe ei talu reality-showsid.

PS: Ema saatis puhkuselt Kreekast sõnumi, et saagu me ise hakkama, tema enam tagasi ei tule... :DDD

Täitumatu Unistus

Oleks palju lihtsam, kui maailmas oleks loogikat. Aga ei ole. Oleme vaid meie.

Kohuke

Teate ju küll kohukest. Täpselt see ma olengi. Pealt täitsa tume, seest blondiin mis blondiin.

Nagu anegoodi-blondiinil, kes läks autoteenindusse 710-t nõudma (vaata kõrvalolevat fotot), juhtus ka minul täna ülimalt "naiselik" olukord.

.

Nimelt hakkasin möödunud nädalal autol veidrat käitumist täheldama. Ei kiirendanud enam nii nagu harjunud ja asi läks nii hulluks, et 1. ja 2. käiku kasutades polnud lootustki kohapealt normaalselt ära saada, kuna gaasi vajutades auto lihtsalt undas ja kogus kiirust väga aeglaselt, pöörded laes. Kartsin juba, et autoga päris kööga ja veeretasin ta teenindusse.

.

Seal kirjelduse peale arvati esmalt, et sidur hakkab õhtale minema. "Selge", mõtlesin. "Pankrot". Sidur teatavasti ei ole odav lõbu. Peesse, just vaja uus ring talverehve osta ja nüüd veel see jama kah.

Üks noorsand tuli siis proovisõitu tegema ja õnneks teatas kohe, et siduris asi pole. Tema arvas et auto all mingis torus (no ei mäleta nime, noh. ja ei olnud summuti, nii hull kah pole...) on miskit lahti põrunud ja ummistab.

.

Tõstsivad massina lae alla. Ma ka ikka ninapidi juures - nii huvitav ju:) Kolistab ja loksutab seda asjandust, kuid ei leia. Arvab, et võib olla selles teises samanimelises asjas (ehtne blondiini jutt, onju), mis mootoris asub. Ja kui selle vahetamiseks läheb, siis sinna universaalne ei sobi, tuleb originaalosa tellida. Pagan, ikkagi pankrot!

A kuna miskit kindlat ei tea, soovitas mootorile diagnostika tellida. Siis vaadatakse terve mootor üle ja saadakse kõigest selge pilt.

.

Ok, loomulikult diagnoosime siis. Aja sain alles tänaseks, senimaani sõitsin tigusammul ja palvetasin, et auto ummikus seisma ei jääks.

.

Täna diagnostikasse, murekorts laubal. Et mis mu "tibukesest" küll saab.

Tund aega näppisid mootorit ja testisid kõikvõimalikku. Kui võtmed tagasi anti, teatati, et "keegi on vist hiljuti ühel esimesel laternal pirni vahetanud". Ja et "kallis vahetus sai see olema".

Nimelt oli seal miskine kummilatakas natuke laperdama jäänud ja kiirendades imes miskisse õhu sissevõttu ennast kinni. Loomulikult ju jõudu siis pole. Ja täiesti ohutu viga. Ainult et kui pirn ise maksis nati alla 100 eegu, siis diagnostika läks u 600. Seega siis pirnivahetus koguhinnaga 700:DDD ....meenutab juba neid kantrilauljaid kes karjakesi lambipirni vahetavad...

.

Nujah. Aga hea on teada et ei olegi vaja veel peielauale mõtlema hakata ja et massin töötab kui muiste ja olevat väga vinks-vonks.

Pärast sõitis juba tuttavalt. Nagu must nool sööstis liiklusesse ja no muidugi pidi ju siis kiirendamisi proovima... Jeerum kui kergelt ta jälle sõidab:) Üks mure maas.

.

PS: See kiirendamise jutt - see ei ole nüüd kurja ahvatlemiseks. Kiirendamine ei tähenda veel liikluseeskirjade rikkumist ega kiiruse ületamist. Kiirendamine vajalik selleks et mitte liikluses uimerdada. Nt vihkan neid kes keeravad peateele ette ja siis kukuvad venima. Kui keerad ette, siis tee nii, et taganttulijat ei sega ja sõida. Et siis jah, kiirust ületada ei tohi, krapsakalt liikuda ikka tohib.

Pidin selle ära mainima, muidu saan äkki vastu pead:)

Vitja

No ma kohe ei saa, pean jälle Nööp von Vidrikust alias Vitjast kribama.

On teine muidu igati isepäine elukas, kuid üsna sageli käivad tal peal ka miilustamishood. Ja siis pole mõeldavgi et miskit teha saad - ronitakse sulle nii otsa kui veel saab. Kui lebasklevas asendis oled, siis rinnale ja osaliselt näkku. Ülimasse lähedusse.

Nimelt on tal vaja ju põske põse vastu hõõruma hakata ja vahel sellise intensiivsusega, et vaata et keel hammaste vahele ei satu. :D Ja endal on niiiiii armunud pilk näos et hullumaja:)

Oijahh, ei kujutaks elu ilma temata ettegi. Kohe üldse mitte.

Vanematekodus on kah meie kaks kiisupoega parajateks möllajateks vormunud. Ikka kuulen nende seiklustest ja igatsen neid taasnäha:) Novembris näeb. Lennukipiletidki ammu ostetud. Nüüd saab ju tudengisoodukaga lennata, mis nüüd elul viga:DDD

Stiilinäide magamisest

Pealkirja ei ole

Sai tsutike Kill-o-zapiga kobisetud ja ajas kokkuvõttes teine mulle Zep'i isu peale. Parasjagu siis Stairway to Heaven. Sigahea asi... Järgmiseks suundun vist Marillioni maadele. Script for a Jester's Tear on mu vaieldamatu lemmik nende repertuaarist. PS: Midagi pole teha, minu meelest oluliselt etem sisu neil kui nt võrdlusena kuulata laulukest nt vihmavarjust... varjust... varjust (sry, kuid ma ei saa sellest üle:D)

Virtuaalmaailm on veider. Ma pole toda ülalmainitud depressiivselt väljenduvat tüüpi never kohanud, kuid ometigi kujutan hetkel ette kuidas lebaskleme mõlemad arvuti taga, kuulame Zep'i ja maitseme kumbki oma õllekest.
Vahel on selliste depressiivsete tüüpide lugemine ääretult jõuduandev. Et ma ei ole üksi.
Tal on see eelis, et ta saab end selles vallas vabalt väljendada, vähemasti on ta sellise tee valinud. Minu valitud tee on pigem tühjast-tähjast tühikäigul leelotamine ja väga paljudel erinevatel põhjustel ei saa ma siin ega ka kusagil mujal avaldada oma tegelikke mõtteid. Ainult pinnavirvendusi. Natuke vahel annan aimu... See selleks.

Et kuidagi reel püsida, koorman end kõikvõimalikuga. Koolid ja kursused ja muidu toimetamine. Et aeg läheks kiiremini. Tean ju, et homme paistab taas päike. See homme võtab küll natuke aega, kuid küll ta saabub:) Ja homse saabumiseni tuleb mitte lasta endal maha istuda. Igavese optimisti usk.

Täna siis langetasin otsuse end järgmisel aastal ühiskondlikult aktiivsena hoida ja otsustasin kandideerida kohale, millest arvasin, et ma seda never ei tee. Mittetulunduslik teema lisaks muule. Annad aja ja energia, vastu saad emotsiooni. Tegelikult just see mida vajan.
Vabast ajast riisub see tõenäoliselt viimsedki riismed, kuid peale seda, kui end mõttega harjutasin, on hakanud kõikvõimalikud projektikavandid peas keerlema ja soov miskit korda saata. Väike jälg endast jätta. Loodan, et kui osutun valituks, suudan ma seda ka teha.

Novembris langeb liisk, eks siis näis mis tempos 2008 kulgema hakkab:)

PS2: Pagan kui hea see Marillioni lugu on! Just 5:47 minutil algab eriti hea - külmavärinad tulevad ihule! Või nagu kunagi ütles keelega jännis olev Soomes elav sõber - kanaliha tuleb kehale:)

Vahelduseks itsitamist

*

Ema sõidab nädalakeseks puhkama. Isa äratab hommikul lapse, valmistab hommikusöögi ja viib lapse lasteaeda.

Viib esimesse lasteaeda - sealt öeldakse, et see laps küll meie oma pole. Viib teise - sama lugu. Lähevad siis kolmanda poole, kui lapsuke lausub: "Veel üks lasteaiakülastus ja ma jään kooli hiljaks."
*
Lähevad kaks talumeest mööda maanteed. Järsku sõidab neist mööda kolm, peata jalgratturit...

Üks talumees, teisele: "Tohhoo krt, mis pull see nüüd siis on!?"

"Ma arvan Karla, et sa peaksid vist vikati teisele õlale panema."
*
Kihutab mees autoga maanteel 260 km/h. Peagi ilmub põõsastest "fööniga" politseinik ja peab auto kinni: "Kas Teil häbi pole niimoodi kihutada? Esitage sõidudokumendid!"

"Ei saa, need on mul võltsitud!"

"Ahnii! Väljuge masinast!"

"Ei saa, mul on taskud valget pulbrit täis, äkki pillan maha..."

Politseinik taganeb ja võtab kabuurist revolvri: "Tõuske kohe ja tehke pakiruum lahti!"

"Ei saa: seal on laibad, haisevad, kukuvad välja..."

Politseinik helistab K-komandole, need tulevad kiiresti, tirivad mehe autost välja... Samas tõdevad: dokumendid on korras, narkootikume pole, pakiruumis on vaid vajalikud esemed...

Üks komandolane küsib autojuhilt: "Aga mis võltsdokumendid, narkootikumid ja laibad?!"

"Kuulge, härrased, see politseinik on peast täitsa soe... Kindlasti ütleb ta nüüd veel, et ma 260 km/h sõitsin!"
*
Sõbrannad omavahel:

“Mulle ostis mees vinge DVD-mängija, nüüd hea kodus filme vaadata.”

“Mulle ostis mees võimsa muusikakeskuse, nüüd hea kodus muusikat kuulata.”

“Aga mulle ei ostnud mees midagi, ütles, et minuga kõlbab veel kinno ja kontserdile küll minna…”
*
„Halloo, kas turismibüroo?”

„Kuuleme.”

„Kas te Egiptuse reise ka müüte?”

„Jaa.”

„Mis kuurorte pakute?”

„Sharm-el-Sheik, Nuweiba, Hurghada...”

„Hurghada jah, see sobib!”

„Ja millal kavatsete sõita?”

„Ei tea – praegu lahendan ristsõnu...”
*
Loomaaias:

„Isa, ega gorilla ometi puurist välja ei pääse?”

„Lähme edasi, Juku, see on alles kassa...”
*
Tuleb Loll-Ivan tsaari juurde:

„Ma täitsin oma lubaduse – siin on draakoni pea. Kas Teie täitsite oma?”

„Jah – siin on printsessi käsi...”

Anegoote

Alla 16-aastastel mitte lugeda:)

Ehk siis nabaalust nalja:

*

Merekooli lõpetanud noormehel on ees esimene merereis. Kunagi merd sõitnud vanaisa jagab õpetussõnu: "Kõige olulisemad on oksendamisvastased tabletid ja kondoomid -- ees on mõõtmatud tormised veteväljad, paljud sadamad kenade tüdrukutega..."

Noormees läks apteeki ja ostis 10 tabletti ja 10 kondoomi. Vanaisa leidis, et seda on vähe. Läks siis noormees uuesti apteeki ja ostis veel kumbagi 10 tk. Aga vanaisa vangutas ikka pead, mistõttu läks meremehehakatis uuesti apteeki ning ostis veel 20 kondoomi ja 20 tabletti. Ulatanud nõutud kaubad, lausus apteeker: "See pole ehk minu asi, aga kui ta teil südame pahaks ajab, miks temaga seksida?!"

*

Tuleb mees koju ja räägib naisele: “Tead, rahvaülikoolis räägiti meile, et eriti erutav on siis, kui naine seksi arenedes oigab ja ohib. Proovime ära!”

Heidavad voodisse, seksivad…

Naine: “Noh, kas juba?”

“Oota veel veidi…”

Mõne aja pärast naine uuesti: “Kas nüüd?”

“Jah, jah! Lase käia!”
“Oi-oi, elu on raske, raha vähe, oeh…”

*

- Neiu, kas te joote?

- Ei...

- Aga miks?

- Probleemid jalgadega.

- Mis, hakkavad värisema?

- Ei, laiali vajuma...

*

“Isa, miks emal iga õhtu pea valutab?”

“Noh, Juku… sest isa toob vähe raha koju.”

“Aga miks siis vähe?”

“Sest suur osa sellest läheb naistele, kelle pea ei valuta!”

*

Blondiinid omavahel: "Kuidas läheb?"

"Kõik oleks nagu ok, ainult kurk on kuidagi valulik."

"Tean üht head retsepti! Kui mul kurk hakkab valutama, tegeleme mehega oraalse seksiga ja valu on kui käega pühitud!"

"Huvitav mõte! Peaks proovima!"

Järgmine päev: "Nuuh, kas aitas?"

"Jaa! Aitäh! Valu on täiesti kadunud! Ainult su mees ei suutnud seda kuidagi uskuda, et see oli sinu idee."

Keegi öös...

...ei kannata musta värvi autosid.

Nimelt liigub meie lähistel öö kaitsva varju all keegi, kellele mustad autod on pinnuks silmas.

Kirjutasin siin mingi aeg, et mu auto kapotile on vaba käega kriips tõmmatud. Mingi terava esemega, nii et värv maas. Mu auto on musta värvi.

Ükspäev avastas R, et ka tema autol on külje peal pikk kraaps. Noh, s*** lugu, kuid mis seal siis ikka. Muidugi ärritas.

Täna hommikul helistab R, et "tead, mu autole on teisele küljele ka kriips peale tõmmatud, tõenäoliselt üsna hiljuti". Selline mahlane.

Ok, s*** lugu, juhtub.

Lähen õhtul koju ja avastan, et usutavasti viimase kahe ööpäeva jooksul on ka minu auto teisele küljele mahlakad, pikad ja sügavad kriipsud ilmunud. Kaks tükki kõrvuti. Ilusa vaba käega lainelised.

Tekkis mõte, et mõni nagamann käibki ehk autosid lõbu pärast kraapimas. Käisin maja ümber teised autod läbi - mitte kellelgi rohkem kriipse pole... Kui ma õigesti mäletan, on minu ja R-i autod vist ainsad musta värvi meie lähistel parkimas. Seega siit ainus loogiline järeldus - tegu on kellagagi kes ei kannata musta värvi autosid. Sest ka R-i auto on süsimusta värvi.

Mnjah. Kui esimene kord ärritas, siis enam ei oska miskit kosta. Pigem ajab isegi muigama. Kurb iseenesest, et mõnel on seda ajukäärukest niivõrd siledal kujul antud, et muud enese lõbustamiseks välja mõelda ei oska. Aga too aju olukord pole enam minu probleem. Eks ma käin pastaga auto üle ja kui see ei aita, siis poleerimisse. Saabki ilusasti särama.

Keerutaja

Vana Hipi blogis hakkas silma huvitav ajupoolkerade test. Vaata ka ise.

Huvitav... Ja kuidasmoodi saab üldse seda vastupidiselt näha? Nagu Vana Hipi kirjutas, nägid enamus tema tuttavad pöörlemist päripäeva, kolm inimest suutsid lõdvalt panna tädi pöörlema nii vastu- kui päripäeva. Minul pöörleb nii vastupäeva kui veel saab. Ja kuidagi ei hakka teistpidi. Treenin oma aju edasi, ehk saan hakkama:)

Lingi all ka kirjeldus mida kumbki aktiivsem aju pool endas kannab.

Soovitan proovida:)

.

PS: 2 minutit hiljem. Pidin infarkti saama! Otsustasin pildi sisse minna nii, nagu vaadatakse kujundite taha peitunud kolmemõõtmelist pilti. Ei oska seletada, omal ajal õppisin selle kuidagi selgeks, nii et suutsin näha pilte kolmemõõtmelistena. Kusagil ajalehes ilmusid need iga nädal. Ja oh õudust - tädi hakkas pöörlema kella suunas! Ehmatasin ennast segaseks ja "tulin pildist välja". Natuke aega pöörles tädi veel päripäeva, siis järsku hakkas taas vastupäeva pöörlema. Et siis ei ole teps mitte raske teda vastupidi pöörlema panna, kuid ehmatas segaseks küll. Inimese aju on ikka üks huvitav asi. Ja tundub nii kummaline ajule sedaviisi käske anda...

Aga lähen proovin veel:)

.

PS2: Veel 2 min hiljem. Üliveider ikka. Tädi pöörleb lõdvalt niipidi nagu ma talle käsu annan... Nüüd toimib nii, et viin pilgu kõrvale ja annan käsu teistpidi pöörata. Pöörabki. Vahetamiseks viin taas pilgu kõrvale ja anna teisipidi käsu. Poole pöörde pealt vahetab, kui vaja, sekundite mäng. Naljakas teda niimoodi pööritada:) Nagu hullunud tantsijanna. Eriti naljakas on nii teha, et ei lasegi tädil selge keerata. Et muudkui kaabib jalaga ühte ja teistpidi. Nagu häbelik tütarlaps:)

Mismoodi küll sellised asjad toimuvad?