Elust ja olust ja muidu olemisest

Vidrik ka lebotab

Mul on üle aegade järsku täiesti teemavaba nädalavahetus ja mitte kui midagi ei oska ette võtta:) Ilm on ka selline veidi sompus (soe, kuid sompus), et ei oskagi midagi teha. Nii ma siis asjatan siis kodus vaikselt toimetada ja blogisen:D
Kui oli teada, et tuleb vaba nädalavahetus ja ei mingeid külalisi (ratturid olid ootamatus ja lahkusid eile lõuna ajal), siis oli mõte, et läheks loodusesse. Võtaks telgi kaasa ja lihtsalt oleleks-mõnuleks. Paar üritust olid kah sellised, mida ringi sõitmise ajal oleks külastada saanud ja selline vaikne omanuhti nädalavahetus tundus olevat igati hea idee.
Kuna aga eile oli vaheldumisi sadu ja päike, sadu ja päike, siis ei hakanud kusagile telkima minema. Ja nii see nädalavahe niisama vaikselt kulgenud ongi.

Suvi on olnud võrratu. Selline päike ja soojus ja puhas mõnu, et anna aga olla.
Vahepeal lisaks säärast äikest, et tekib tunne sisemaal olemisest, mitte mereäärse väikeriigi elukeskkonnast. Terav paukumine ja metsikud taevamöirged, mis äratavad magusast ööunest hetkega täiesti virgeks. Ja see äike... Igatepidi lihtsalt võrratu:)))

Üks õhtupoolik oli minu jaoks kõige erilisem - äike sähvib, taevalaotus müriseb ja vihma kallab kui kastekannust. Poole tunni pärast taevas selgineb, õhk väreleb, päike poeb pilve tagant välja ning järsku on elutoa aknatagune täis valgeid liblikaid... Läheb veel veidi aega mööda ja liblikatele järgneb õhk täis lendlevaid seebimulle... Väga, väga ilus õhtu:)

Argisemat elu ka - Must Nool käis ülevaatusel. Kuna siin kevadel hakkas tunda andma tõenäoliselt mu novembrikuine kraavis põhja peale maandumine ja summuti oli veidi ripakil ning sukk lasi läbi, korraldas Vanamees masinale põhjalikuma läbivaatuse koos põhjalikuma raviga. Ka esipamper, mille kraavi pervele jätsin, sai asendaja. Igatahes sai sinna koos hullude hinnaläbirääkimistega hulgitööde tellimisel ja osaliselt sulas maksmisest hoolimata jäetud vist miski 600 euri. Otse loomulikult oli seetõttu murelik ootus, et ehk on kõik siiski hästi tehtud ja lisakulusid ei ole vaja teha. Never nõu, ju nõu... Mure ikka.
Ja kui siis ülevaatusel anti tagasiside, et Must Nool on eriliselt heas seisukorras ja kohe mitte millegi üle ei ole tahtmisegi korral võimalik nokkida, sai tohutul kergendustundel lasta võimust võtta:) On ikka kuratlikult hea tunne küll, et tookordne kaalumisel olnud väljaminek on läinud
asja ette:)))

Vanamees on taas katki. Käis oma kakupunnidega trenni tegemas ja tulemuseks on jälle ribi katki täpselt sama koha pealt kust kevadel. Jäi kerelihaste pingutamisega sekund hiljaks ja piisas... Kui ma siis etteheiteid tegin, et vana mees ja võiks veidi rohkem aru peas olla, sain vastuseks, et nii mõnigi teine oli seal lõpuks lombakas... Einohjah, poisid ja nende lõbud!

Nüüd siis teeb vaprat nägu ja seletab, et pole tal häda midagi. Ainult et ei või ma talle käsi tugevamini ümber panna ega naerma ajada, siis kiunutakse, et "Aia, ära aja mind naerma, valus on!". Aevastamine on ka juba ennetavalt hirmus tegevus - sellega kaasneb alati kole röögatus...
Egas midagi, kannab aga kere ümber päevast päeva tugisidet ja lubab, et kolme nädala pärast on terve.
Mul aga on kahtlus, et lisaks ribile sai ka pea pihta...
Nimelt vaatas eile telkust miskeid spordivõistlusi ja küsis mult (justnagu ma tunneks kõiki saarlasi, eksole), et "Sipsik, kuule, kes see saarlane on, kes seal kommenteerib?". Noh, jääme siis kahekesi kuulatama, et saarlane sõna võtaks ja ma saaksin tolle 35 000 oma mälus oleva saarlase seast hääle järgi tuvastada. Kuulatab ja.... "Oota... see on nüüd see eestlane... oota natuke veel...". Et mismõttes nagu??? Kommenteerivad eestlane ja saarlane???

Aga õhuniiskus on selline, et pesu ei kuiva:) Ja mina ei saagi oma suure armastuse, pesupesemisega, tegeleda... Kuivav pesu on ikka kuskilt otsast niiske ja no tee mis tahad, ei kuiva...

Silmarõõmud

Kirjutasin siin mõni aeg tagasi oma orhideedest. Too neljas, mis siis oli mu rõõmuks just taas õitsema hakanud, on nüüdseks uusi õisi juurde loonud ja rõõmustab mind iga päevaga aina enam:) Toosama siin ülemisel pildil.
Kolm tükki tänaseks puhkavad. Samas pole ka imestada, vähemalt 4-5 kuud õitsemist selja taga (kes teab mis aeg poes veel lisaks õitsenud) ja vaja jõudu taastada. Kaks siis omadega tänaseks alustanud ka teist õitsemisringi, ülejäänutest eriti ei usu, et teisele ringile jõuavad - päike pole enam see.

Et siis jah, mu kollane on oma eelmine kord nuppus olnud õisi avama hakanud:) Kaks õit on lahti, järgmised avanemas ja mõni pungumas:

Ja siis on leidnud tee minu juurde veel ka seitsmes orhidee:))) Selline valge-lilla-säbruline:

Üleüldse on see suvi mu kodus olnud õitsemise suvi. Kolides kaksasin mitmed lilled minimaalseks, et neil oleks lihtsam ümber harjuda ning nüüdseks on nad jõudu kogunult vohama hakanud. Natuke veel samas tempos ja siis ma olen väga rahul:)

Hibiskusest juba kirjutasin, kuidas too nii 15cm-sena hiiglasliku õie enesele tippu kasvatas. Pärast õitsemist visati õis elegantselt rullikeeratuna maha:

Järgmisena üllatas mind sel kevadel pistikust istutatud begoonia. Ise alles tita, kuid vohab kobar kobara järel õitseda. Iseenesest levinud taim, kuid õite/lehtede järgi üldse mitte tavabegoonia sarnane. Tuuseldasin siis mööda interneedust ringi, et aru saada mis tegelasega tegu ja peaks olema Begonia Coccinea ehk Angel Wing Begonia. Eestikeelse vastena suutsin tuvastada tähnikbegoonia, teisisõnu inglitiib. Õiekobar hiiglaslike teravatipuliste lehtede all on igatahes selline:

Järgmiseks üllatas mind tibatilluke pelargoon, kelle see kevad seemnest kasvatasin. Tõesti tilluke alles, kuid punnitab juba õisi luua:) Äbarik küll näeb alles välja ja kasside poolt mänguhoos ka maha lennutatud, kuid siiski tubli:)

Rõdudel kasvab ka igasugu tegelasi ja nii mõnigi ei ole söödav vaid silmailu pärast, kuid aitab nüüd pildistamisest küll. Tavapärased petuuniad-lobeelia-begooniad.
Veidi kiiksukam näeb välja hübriidne nelk, selline narmastega:

Jalapeno pipar õitseb ka parasjagu:

Ja kuumaasikad on söömiskõlbulikud:)))

Paljajalu asfaldil

Väga eriilmeline päev on täna olnud...

Päev tööl on nagu ikka. Hullumaja nagu ikka. Vahet pole.
Tulen veidi varem tulema, on asja ajada.
Kõigepealt asutan omaenda ettevõtte. Ei, esialgu ei pääse ma veel kellegi teise palgaliseks olemisest, kuid kusagilt tuleb ju teema lahti lüüa, kui mõtted teostamist vajavad. Kaua silutud kaunikene.

Kohendan veidi elamist, et oleks hea olla ja plaanin küütsakaid lakkima hakata. Õhtul kavas kontserdile minek ja teeks ennast ilusaks.
Vanamehel heliseb telefon ja kolm tuttavat rattamatkalist küsivad, kus saaks siinkandis vihma eest end ööbima asutada. Telkimine pole ju hea mõte, kui otse kallab. Otse loomulikult pakub ta välja, et tulge meile kotile, meil varstivalmiv kabinet-külalistetuba paar ööd täiesti külalistevaba ning saavad pehmes voodis puhaste linade vahel ööbida.

Peagi saabuvad matkalised ja suhtleme nii tunnikese. Ei miskeid lakitud küütsakaid. Siis juba aeg välja minna. Külalised saavad omapead hakkama küll, ei ole probleemi:)

Meie suundume aga kutsetega kontserdile, kus piiratud arv (nii sadakond, kui sedagi) osalejaid. Tegelikult tegemist piknik-kontserdiga. Ja kuna vihma sajab, kolib õuepiknik siseruumipiknikuks.
Omamoodi jube lahe. Linad maha ja veinid-juustud-kreekerid-kanakintsud "lauale". Otse loomulikult olen mullikilega kaasa pakkinud ehtsad veiniklaasid - mis siis et piknik, mismõttes ma hakkan topsist jooma, kui saan klaase kokku kõlistada:)
Esinejateks siis Tannu (Tanel Padar) ja Tarvo Valm. Siuke unplugged värk, kus suhtelmine publikuga vahetu, muusika sageli improviseeritud ja igati selline vabam olemine.
Omamoodi täitsa lahe, kuigi me kumbki ei ole just fännid.

Astume öösse, kus vihma kallab nagu dušši all.
Lööme hiiglaslikud vihmavarjud laiali, kuid neist hoolimata on kehad vihmavarju ulatusest eemalt ehk altpoolt vööd üsna hetkega läbimärjad. Suve soe vihm - milline nauding!!! Tekib karjuv igatsus privaatse hoovi järele, kus saab suve soojas tummises vihmas endalt kõik riided heita ja alasti keerelda...
Jalanõud on hetkega läbimärjad ning kõndimine libe ja ebamugav. Ei midagi, haaran kingad näppu ja tatsan paljajalu. Vanamees muudkui kobiseb, et ta ju ütles et oleks võinud autoga tulla, tema oleks olnud valmis sõitma. Mkmmm, kui juba piknik ja veini nautimine, siis koos. Ja koperdame pärast ka kodu poole koos, ei hullu:)

Vihma ikka kohe valas. Mina otsin muudkui lompe, läbi mille paljajalu plädistada ja kilkan lapsemeelses rõõmus. No tõepoolest on vahva, noh! Kobistada paljajalu suveöö laussajus läbi uinuva linnakese kodu poole.... - elu! Oehh:) Tundsin taaskord kui pagana õnnelik ma ikkagi olen...

Tee peal leiutas Vanamees elutõe: "Tõelise naise tunneb ära sellest, et tal on alati iga ilma jaoks ebasobivad jalanõud, tõelise mehe aga sellest, et tal sobivad samad jalanõud igaks ilmaks.".
So? Lahendus ebasobivale jalanõule oli ju paljajalu ja see oli lahe!!! :)

Kodus kannutäis kuuma musta teed mee ja piimaga ja... Nüüd tuttu:)

PS: Pealkirjaks olevat Jääboileri lugu saad kuulata, kui klikkad pealkirjal...

Normaalne!

Kell on 22:30 ja me hakkame õhtust sööma...
Normaalne, eks:)
Pasta bolognese, vürtsitatud rohke masalaga. Nojah.

Head isu!

Mehed tõepoolest ei multitaaski

Nii, kui siin juba meeste teemal halisemiseks läks, siis ma jätkan:)))

Nimelt on mul Vanamees väga püüdlik ära kuulama mis mul öelda on. No alles poolteist aastat või nii on teema aktuaalne olnud ja vaja ju moori heas tujus hoida ning misse ikka mooril tuju ülal hoiab kui see, et tast välja tehakse ja tema sõnamulin püüdlikult ära kuulatakse. Lastakse õhtul äkki soojade linade vahele ja puha ehk siis mäng on üritamist väärt enivei.

Kuna tegu on aga siiski läbinisti isase tegelasega, siis miskisel hetkel, kui jõuab kohale arusaam, et mu suust tulev mulin on ühtlane voog ja midagi asjalikku sinna sekka tegelikult peidetud ei olegi, siis hajub ka tähelepanuvõime. Näost veel aimdub, et kuulatakse, kuid pilk silmis reedab, et ega seal tegelikult ikka kedagi kodus ei ole küll.

Nagu näiteks eile. Tahan mina talle lasta Youtubest pea üks-ühele hääli selle kohta, kuidas Vidrik läbi poolavatud akna keskise teise kassiga vestleb. Valin teadlikult hetke, mil Forrest Gump on võileivapausil ja suure elevusega hüppan arvuti ligi ja kutsun tedagi. Selle peale saan aga korraliku peatäie, et tema olevat süvenenud ja miks mina alati oma teemadega suvalisel hetkel vahele lendan. Kuna telekas pesi parajasti poolakas Ülo roosilõhnalise pesupulbriga naabrimuti linu, siis ma tõesti ei osanud arvata, et ta sellesse süvenenud on. Tõmbasin muidugi teema korralikult üles ja läksin nägusid tehes teki alla. Viisakas poiss vähemasti ikka veel hoolib ja tuli psihhavale moorile järele. Külitasime voodil, arutasime maailma asju, itsitasime ja jäigi tal "Run, Forrest, run!" vaatamata.
Ja täna siis näitasin talle oma kräunuva kassi video ka ära:)))

Aga mis mu tänase halina tegelik põhjus on, on see, et kui siin arvutis nokitsedes jälle miskise teemaga ta poole pöördusin (ta nokib teiselpool laua otsas oma arvuti - pereidüll missugune:DDD), sain ohtrasõnalise küsimuse osaliseks teemal "Kallis, kas ma tõepoolest pean suutma iga kord jälgida ja kuulata mida sa ütled mingil täiesti suvalisel hetkel, kui ma üritan taaskord millessegi süveneda ja siis sind kuulama jäädes jälle pean unustama, millega ma just hetk tagasi ametis olin?"

Et siis jah, igavene häda nende meestega. Miks nad ei võiks olla samasugused multitaskerid nagu meie, naised??? Mulle ei valmista mingisugust probleemi kuulata infot mitmest allikast, hetk seedida ja seejärel olulisuse järjekorras kõigele reageerima hakata:)))

Veidi veel...

... ja juba tulebki kodumaad ja peret külastama meie väike India Printsess (lihtsamalt öeldes siis vennatütar;)).

Pilt tehtud poolteist kuud tagasi, kui preili oli 2a ja pea 3 kuud vana. Ja siuke poseerija juba:D Kuigi jah, vahel pidi fotokat nähes ilusasti poseerima, järgmisel hetkel aga nagu jänes ringi karglema ja püüa sa siis siukest jäädvustada:)

Igatahes väga-väga juba ootame... :)

Kaeban meeste üle ma... Ja niisama hala ka:)

Mehed on vahel paras huumor, eksole.
Nende peale saab paljudes asjades väga kindel olla ja seda eriti siis, kui mingitel teemadel on vaja kiireid ja konkreetseid lahendusi leiutada. Vähemasti minu elu on säärastega õnnistatud.
Samas on neil mingi kummaline hajameelsus täiesti diagnoosiks. Eriti olulistes pisiasjades.
Ma ei tea, ma tunnen ennast küll nagu mingisugune kalendermärkmik...

Viimane juhus (tegelikult küll pisiasi, kuid siiski oluline pisiasi) pani taas juukseid katkuma.
Helistab oma käimistelt Vanamees, et ilge jama, emti netipulk on kadunud. Kodust eemal olles seega netis vajalikke asju toimetada ei saa ja nüüd on jama majas.
Ei tahaks kohe uut ka soetama hakata, enne püüaks ikka vana üles leida. Viimane koht, kus see kindlalt oli, on auto. Otsib auto nii läbi, kui veel võimalik. No ei ole.
Pea nädal aega mureke kuklas, kuni eile õhtul sai mul muretsemisest siiber. Läksin võtsin Vanamehe püksid ette. Kõige esimesed püksid, mille järele umbkaudu haarasin, sisaldasid oma taskus kauaotsitud netipulka.
Et millest me siin räägime?????

Üks hajameelsuse detaile on leidnud aga tee paranemisele:) Nimelt ei kannata ma kohe üldse seda, kui pesukasti topitakse sokid kas rulli, pahupidi või üldse kuidagi nii, et ma neid näppima pean. Mina tahan need otse masinasse visata. Et aga ilusasti puhtaks saaksid, peavad need olema sokiasendis, mitte suvalises känkras.
No ei jää meelde, kuigi korduvalt palun. Seepeale, nii mõni kuu tagasi, tõin paari puntras sokke arvutilauale nina ette ja ütlesin vaid: "Õppetund alga!". Irvitas ja keeras oma sokid õigetpidi. Ja sellest ajast alates, oh üllatust, on sokid pesukastis täiesti pesumasinakõlblikus ettevalmistuses:)

Muidu on aga nii, et hullumaja mitmel rindel. Mingid üliolulised asjad loovad, mingid lendavad vastu taevast ja üks jube siplemine ja genereerimine käib tulevikuunistuste tänaseks päevaks muundamise teemadel. Ei saa neist asjust hetkel rääkida, kuid niiväga tahaks, et millalgi juba oleks rääkida. Tõeliselt olulised unistused ja... Tegelikult ajab hulluks, kui leiad muudkui lahendusi ja seega lendavad lootused lakke ja siis tuleb miski, mis millegi nullib ja vaja uuesti genereerima hakata.
Et siis jah. Näis, kas tulevad korraga rohked ja üliolulised muudatused või lükkuvad need teemad mõnda muud määratud aega ootama.

Veel lillejuttu

Sel aastal otsustasin, et tahan proovida orhideesid kasvatada. Et vaataks kuidas nad minuga lepivad ja kuidas me kooseksisteerimine toimib.

Märtsis sain siis oma esimesed kolm orhideed. Õitsevad ja kohe õitsema hakkava toon ka pildis välja, kuigi millegipärast ma kohe kuidagi ei oska orhideesid pildistada. Ei tea miks. Aga no ei tule pildil esile see, mis silmaga nähtav.

Esimene (alguses veidi pruunikaslilla ja hiljem lillakasroosa, oleneb vist valguse doosist) on siiamaani metsikult õitsenud. Nüüdseks õied hakkavad lõpetama, pudiseb teisi maha ja juurde tulevad vaid üksikud. Kevade poole lugesin aga ajal, mil lill oli õisi täis, 18 varstipuhkevat punga ja peale seda on neid pungakesi ja õisi aina juurde tulnud. Vähemasti 50 (kui ma praegu ei alahinda) õit on see taim 4 kuu jooksul kandnud:)

Teine on puhas valge, hästi kirgas ja kollase südamikuga. Alguses õitses meeletult. Korra oli kumbki kassidest tõenäoliselt öösel talle ligi pääsenud ning üks õite all lookas õievars oli hommikuks ripakile murdunud. Mõtlesin, et toestan klambriga ja lasen õitel lille peal kuhtuda, kuidagi ei raatsinud lõplikult ära murda. Ja hea oligi, kuna toestamine aitas ja see õitepunt püsis täies elujõus enam kui kuu aega:)))

See on nüüd ainus orhidee, kust olen avastanud parasiidid. Eks lillepoodides hoolimata pidevast tähelepanust taimedele ikka mingisugust ebasoovitavat elu keeb, mis teha. Selle pealt igatahes avastasin valged kookonid - villtäid! Samasugused lumivalged nagu õiekroonlehed ja ilusasti õite külge ja lehekaenaldesse end kinnitanud.
Oi kus ma vihastasin!!! Mismõttes minu ilusat lille sööma? Oli küll jube kahju, kuid villtäide läheduses olnud õied kaksasin maha, lehekaenlad puhastasin ja jälestusest võdisedes lasin täid kempsust alla. Ja jäin palvetama, et sain ehk kõik kätte ning et ehk ei ole mujale neid veel ronida jõudnud. Interneedusest uurides selgus, et jube levivad tüütused ja teevad korralikku kahju ning lõplik hävitamine paras protsess.
Igatahes (sülitan üle vasaku õla) tundub, et vist ei ole neid rohkem. Olen nüüd juba enam kui kuu taimi hoolikalt uurinud ja rohkem pole neid jubetisi leidnud. Loodame parimat!

Miskisel hetkel kasvatas juurde veel ühe õievarre ja nüüd ootan millal sinna otsa õied tulema hakkavad:)

Kolmandal muidu kõik ok, kuid enda suureks ehmatuseks avastasin potist mullatükkide vahelt tillukesed seened! Paanika kuklas, tormasin infot guugeldama ja avastasin, et hullu ei midagi, liiga niiske keskkond lihtsalt ja siis seened tavalised. Järeldus - see taim tahab vähem juua kui teised, eks ka seepärast, et tal vähem õisi. Vähendasin kastmist ja seenekesed kadusid:)

Neljas meenutab õite värvilt veidi esimest, on vaid tegelikkuses veidi punakaspruunikam. Hetkel peal mõned õied, kuid loob juurde:)

Kollane on hetkel ära õitsenud, kuid loob juba uut kobarat:))) Ehk saan varsti ka selle ilu nautida:)


Ja kuues lilleke hetkel tudub. Tea kas see aasta enam uusi õisi juurde loobki, kuigi mine sa tea, nad kõik mul kas siiani õitsevad või juba jälle õitsevad.

Nüüd järgmine etapp saab vist olema igasugu tähniliste jmt õitega lillede jahtimine:)
Kui nad vaid mul kuskile lõpuks ka ära mahuvad, nii et igal oma ruumike ja samas valgust ja samas mitte kasse ligidal...

Pull värk!

Tegin siukest asja nagu Eluea arvutamise test.
Ja.... no see on ikka jabur küll, ausõna! Ma sain tulemuseks, et:

Eluea-arvutaja tulemus on tinglik ja seda ei tohi käsitleda absoluutse tõena. Tulemused: Sinu eeldatav eluiga on pikem kui keskmine eluiga, milleks on 74 aastat. Jätka samas vaimus ja hoia ennast!
Vanus lähtuvalt elustiilist: 16 aastat
Eeldatav eluiga: 94 aastat

No kamoon, noh! Never-ever ei ole võimalik, et minu magamatuse, ületöötamise ja muidu tõmblemise juures oleks minu vanus elustiilist lähtuvalt 16!!! Isegi mitte oletuslikult, tingimuslikult ega komplimenti tegevalt... Ja eluiga 94.... Hmm, siis äkki ikka on kasulik oma pensionisammaste ja muu tagala kindlustamisega edasi tegeleda, mis siis, et kujutan ette, et oma tõmblemiste juures saan 50+ südari kätte... Ja et oma erinevaid sambaid hoian vaid kellelegi teisele lõbuks...

Mis värk on???

Olen siin juba kiljunud, et mul kõrvad ei valuta, eksole.
Nüüd siis enne jaani parempoolne tegi põrguvalu. Sain üle.
Täna tunnen, et vasakpoolne veidi hellaks läinud. Wtf???
Külmetanud ei ole, kindlasti kohe.

Ainus, mida suudan välja mõelda, on töö juures sage bluetooth handsfree kasutamine. See seisab mul ikka vasaku kõrva peal ja vajalik selleks, et sageli on vaja kellegagi rääkida ning samal ajal arvutis muid tööasju ajada. Aega ju topelt pole ning miks siis mitte multitaaskida.
Aga mismoodi saab kõrv siis seest valutama hakata? Peaks ju olema mehaaniline surve ja sellest tulenevalt vaid hõõrdumine, kuid paistab, et valu siiski sügavamal...
Ei saa mina aru. Samas ei tahaks nagu uskuda, et miskine vidin siiski kõrva valutama paneb. Ja ma ei hoia seda ju siiski terve päeva kõrvas, vaid siis, kui tean, et tihedam suhtlemine miski teema tõttu aktuaalne.
Ei tea. Jama igatahes.

Lillejuttu

Millalgi kevadel pistis ema mulle pihku pisikese oksakese. Selline 15cm pikuke. Tal töökaaslane kärpinud enda rooshibiski ehk hiina toakaske ja mõelnud, et ma kui taimelemb võiks selle mulda torgata.

Topin siis vette ja vaatan, et ei juurdu ega juurdu ega juurdu. Enamuse lehti võtsin maha, et energiat nende toitmisele ei läheks ja lasin tal lihtsalt olla.
Pika-pika aja pärast tekkisid puitunud varrele valged mügarikud ja oletasin, et ehk kvalifitseeruvad juurteks ja toppisin oksa potti. Kastsin vaid natuke rohkem, kuna juurdumisel oleks niiskus teatavasti hea.

Potis pole tegelane suuremaks kasvanud, kuid lehti langetanud ka ei ole.
Nüüd aga avastasin ükspäev, et on enesele tippu midagi õienupulaadset ehitanud. Ja ühel hommikul siis avastasingi täies ilus avatud õie:))) Mitu päeva õitses, ise peaaegu sama suur kui õis, mis teda ehtimas:)

Siin saab siis ema ka näha mis ta pihkupistetud oksast saanud on:)

Kakaaja krassaavitsa

No kas ma mitte ei näinud eile õhtul enne tuttuminekut tõeliselt hea välja:)

See va kõrvavalu ei andnud ju kaks päeva järele, eksole. Valuvaigisti vaid aitas nende hirmsate valusööstude vastu, mis kõrvast põsesarna, kulmuluusse ja kuklasse kiirgasid. Selliste sähvatustena, et niutsu. Tööl aga niutsuda ei saa ja seal hoiatasin ette nii oma personali kui peakontori-pealikku, et aeg-ajalt ma kihvatan, paluks mitte tähele panna.
Ja kuna ma ei saa kauem kui üks päev näidata, et ma nõrk olen või kuidagipidi niutsun, siis pöördusin õhtul ema poole, kes kõrvavaluspets. Jumal tänatud, et ma seda temalt pärinud ei ole, huhh! Ja veelgi enam tänatud, et ta sel teemal nõustajana mul vaid telefonikõne või parimal juhul pai kaugusel.

Ema siis juhendas, et kui mul kõrvatilku pole ja apteeki kah ikka kuidagi minna ei viitsi/taha/nõustu-probleemi-eitades, siis tilgutagu ma kõrva sidrunheinaõli ja pangu pehme rätik ööseks kõrvale. Sidusin siis elegantse lehvikesega rätiku kõrvale, selle alla sidrunheinaõlitilgad ja vatitopp ning pugesin teki alla. Öö läbi sähvis ja uni oli katkendlik, kuid miskil ajal poole öö peal tundsin, et ei suuda enam seda agregaati oma kõrva vastas taluda ja lükkasin selle ära. Valu oli üllataval kombel vähenenud ja magasin hommikuni suht õndsa und:)
Täna on vaid vast kümmekond või paarkümmend sähvakat käinud ehk siis hakkab juba täitsa looma:)
Aitäh emmele:)))

Hea päev, duubeldan

Tänane päev on olnud senimaani ikka jube hea:) Ja söön ma täna kõike paarikaupa...

Igatahes. Täna oli taas ülemus meil külas ja väga hea tunne jäi sest külastusest. Taaskord:) Teatud teemadel oleme peakontori jaoks kõige-kõigemad ja igapäevasele oma headusest teadlik olemisele lisandus taaskord kinnitus, et meiega ollakse rahul:D See on ikka niiiiiiii kuratlikult oluline tunne, et...
Varsti saab mul siin aasta täis töötatud. Ja tunnen end hästi. Ikka veel:D Ja aina tugevamini. Mina, kes ma tahan parim olla enivei ja seega ju kunagi rahul ei ole ja puudusi leian. On meilgi vahel halvemaid päevi seas, kuid üldjoontes olen isegi mina rahul.

Eriti jabur on see, et ma poleks end iial, mitte iial osanud siia valdkonda ja siia piirkonda tööle ette kujutada. Välistatud. Teine välistatud valdkond on poliitika. Kas välistamise mustrit järgides siis minu järgmine valik?

Tegin postkasti potsatanud reklaami põhjal töösobilikkuse testi. Vastus selle peale tuli säärane:

40-50 punkti: Sul on tõesti vedanud, kuna teed tööd, mis Sulle meeldib ja keskkonnas, mis Sulle sobilik. Esmaspäeva hommikud ei ole Sinu jaoks mingi probleem – Sa lausa ootad rõõmuga eelseisvat tööpäeva ja kõiki uusi väljakutseid, mis võib vahel Su töökaaslastes kadedust tekitada. See, et Sa oma tööga nii rahul oled, avaldab mõju ka Su eraelule, muutes kogu Su eksistentsi märksa stressivabamaks. Kui tõeliselt mõjuv põhjus puudub, nagu näiteks majanduslikud probleemid, siis ei ole Sul küll mõtet midagi oma tööelus muuta.

Et siis päris lahe:) Loodame, et emotsioon püsib ikka mõnda aega veel ja ma ei tüdine niipea:)
See selleks.

Avastasin, et söön täna kõike 2-kaupa: 2 tassi kohvi, 2 tükki kooki, 2 pakki parmesanisigareid, 2 soolapulka, 2 tassi joogijogurtit ja 2 kulbitäit eilset prantsuse sibulasuppi (kusjuures, supp on täna veel palju parem kui eile:D:D:D - lahe!). Hetkel on käsil teine klaas mahla...
Mina ju mu ego kahekesi?

Lisaks muule õnnestus mul täna Herzi üllatada:) See pani päevale laheda templi:)
Paljud lugejad nimelt ei tea, et Herz on selline lahe tšikk, keda annab ära kasutada:DDD Piisab sellest, kui ma natuke halisen, et olen hädas ja vaja esiti nõu ühe toote valimiseks ja hiljem et keegi selle minu eest ära ostab ja kätte ka veel saadab, kui Herz pakub, et ta võib kontsi klõbistades minu eest mööda pealinna kapata küll. Ise enam-vähem lennukilt tulnuna, kuna mul ju viimasel hetkel kole kiire ja mismõttes ta tahab puhata või omi asju ajada, eksole.
Kas ma juba täpsustasin, et me pole kunagi kohtunud ja enne isegi telefonis rääkinud?

Igatahes oli mul jube hea meel, et ta FB-s mu karjatusele reageeris ja hädast välja aitas. Ja sain nüüd ehk natukenegi teda tänada ja vähemasti üllatada ning ta töökaaslaseid pöördesse ajada:) Suvi peab lahe olema ja nalja peab saama!

Pagan, oleks nüüd šokolaadi kodus, siis võtaks 2 tükikest šokolaadi...

Kummaline päev

Täitsa kummaline päev on täna.
Väikeses ja ebaolulises mõttes, kuid siiski.
Nimelt... mul kõrv valutab. Mismõttes nagu? Kõrv? Minul? Suvel?
Mäletan kõrvavalu enesel täpselt ühel korral elus olnud olevat, kuid teen möönduse ja pakun, et ehk on olnud mõni kord rohkem. Mälupilt neist küll puudub, kuid valu puudumist kindlalt väita ju ka ei saa.

Esiti arvasin, et surnud hamba all on juurealune põletik. Käisid terve päev valusähvakad lõualuust peakoluni, kõrva vabanemiskanalina kasutades. Kaalusin hambaarstile aja kinnipanekut, et vaadatagu see umbes 18+ aastat tagasi kinnimätsitud juurekanal üle. Ehk vajab värskendamist.

Läbi sähvakate koju jõudnud, ei andnud kahtlustus kõrvast asu ja otsisin ravimisahtlist kõrvatilkasid. Ei ole. Mismõttes ei ole??? Minu ravimisahtel on tänu kunagisele ravimifirmas töötamisele alati optimaalselt ja okeilt komplekteeritud (eelistades seetõttu võimalusel kõike looduslikku:D:D:D), kuid kõrvatilkasid netu. Mäletan selgelt, et mul need olid. Ilmselgelt sai neil realiseerimistähtaeg täis ja sahtlit inventeerides olen need minema visanud.
Jama lugu. Topin siis lihtsalt vatitopi kõrva... ja.... imede ime, valu taandubki! Või mängib selles rolli ka üks pisike valuvaigisti?

Hakkan prantsuse sibulasuppi keetma. Poole kilo sibulate asemel läheb potti terve kilo ja seetõttu ka muud osised saavad rohkemalt esindatud. Valget veinigi läheb pea liiter ja ehk aitas ka selle mitte liiga kaua keeda laskmine kõrvavalu vähenemisele kaasa:) Merevaik kreemja tekstuuri jaoks otsa ja täitsa ia sai. Et siis mispärast ma pole seda oma 15 aastat keetnud, mhh? Isegi Vanamees sõi... Ja ütles paar head sõna. Ei mina tea kas üritas lihtsalt õhtuses voodis sooja kohta välja teenida või mekkis päriselt ka:) Vahet ju pole, kerge suvine supike on ikka hea tarbida.
Ehk siis siit tunnistus sellest, et ma tõepoolest püüan parem naine olla. Teen süüa ja... Nohjahnoh:)

Igatahes nägin täna Vanameest taas üle paari päeva ja järjekordselt sai ta hakkama tõelise lapsesuulisusega. Vaatas mind imetlevate silmadega ja õhkas: "Sipsikas, sa oled näost niiii pruun! Pruunile inimesele sobivad hallid juuksed kohe tõesti hästi!".

Selge... Tuleb juuksed ära värvida:))) Tean isegi, et hall on välja kasvanud, kuid selline serveering... Ja kusjuures on kõige jaburam see, et ta oli sealjuures siiras:D

Mõtted ei anna asu

Viimane aeg on olnud palju vaikuses mõtisklemist.
Sain nimelt uudise, mis lõi jalad üsna korralikult alt ning hoidis tulikuumal suvepäeval jupp aega kananaha ihul.

Ei oskagi suhtuda... kohe kuidagi ei oska suhtuda. Nüüd juba nädalajagu päevi seedin seda ja... ikka ei oska veel suhtuda. Ja mitte kui midagi ei oska öelda. Iga sõna on pointless, iga emotsiooniväljendus tühipaljas kõlks. Muuta ei saa ju midagi, olnut olematuks ei tee mitte miski.

Mäherdune egosimi musternäidis - koogan siin sellest, kuidas uudis mulle mõjus, mis sõnadesseseadmatuid tundeid see minus tekitas. Tegelikult mis see minu asi siin emotsioonitseda, eksole. Samas paratamatult mõjub nii inimese enda tõttu kui selle tõttu, et servast, küll vaid servast ja teisiti, olen ka ise sarnaseid tundeid läbi elanud. Kuigi see ei saa isegi mitte võrreldav olla, kuid jah, eks igal omad tunded ja igal oma traagika, mis on just täpselt tema jaoks see kõige-kõigem.

Lõpuks suutsin ma teada anda, et ma ei oska mitte kui midagi öelda. Õnneks saime kohe seepeale asjaolude kokkulangemise kaasabil kohtuda ja rääkida-rääkida-rääkida. Oli äärmiselt oluline kuulda, et kuigi see teema ei saa iial südamest kaduda, ollakse võimelised edasi elama ja teemast rääkima. Vahel on lihtsalt väga vaja saada rääkida. Ja kuulda. Ja rääkida-rääkida-rääkida.
Tänu sellele rääkimisele elan ma teemat enda sees veidi vähem läbi. Mul oli vaja teda näha (no KUI egosistlikult veel saab kõlada??? "Mul, mul, mul..."), et kananahk ihult kaoks.

Ok, loomulikult olen ma terve see aeg elanud oma elu ja intensiivselt töötanud ja inimestega suhelnud ja külalisi võõrustanud ja kõik on ok olnud, kuid üksijäämise hetked ja aeg seedida... need on olnud vajalikud. Ja nüüd on vähenenud ka kananahk.

Olen veendunud, et tal läheb edaspidi hästi. Nii muudel teemadel kui sellel... Ta lihtsalt on omamoodi kuratlikult tugev ja hoian mõlemad oma pöidlad pihus. Tema jaoks.

Njah... nüüd oli see koht, kus oli minu kord rääkida-rääkida-rääkida. Endast välja saada. Tundub, et see siiski toimib.
Sest... kõikvõimalikest tragöödiatest, mida elu meie teedele vahel mingil arusaamatul põhjusel veeretab, on siiski elu ju ilus ja elamistväärt:)

Killukesi igapäevast

See suvi ja see kuumalaine on ikka otse võrratud. Iiimeeeline!
Ei saa mina aru neist, kellel on talvel külm, sügisel porine ja suvel palav. Ok, ajab jah kauakestev lumi tüdimuse kallale ja pikk pori pole kah toreda, kuid igas hetkes omad mõnud ja vot see suve moodi suvi on ikka puhas nauding küll:) Ringi kooserdades on pidevalt tunne, et ei viibigi koduses Eestis vaid oleks justkui mõnel järjekordsel reisil. Lihtsalt niiiiiii mõnus soe on:)
Mulle sobib, ideaalselt kohe.
Täna hommikul sai küll tunda ka esimest vihmasabinat üle ma-ei-mäletagi-mis-aja, kuid jäi seegi vaid viivuks ja õhtul koju kobistades oli peaaegu tavapärane leitsak õlgu embamas.

Ülemöödunud nädalavahel käisid meil järjekordsed külalised ja kuna meesolenditel oli plaan hoolega kala püüda ning suveööd imeliselt soojad, valged ja lühikesed, siis kobistasime peale hommikupannkooke (mida lasime sujuvalt ühel saabunud külalistest meie juures valmistada:D:D:D) end liivasele järverannale. Seadsime laagri kõikvõimaliku vajalikuga üles ning lihtsalt olesklesime. Päike küttis kui pöörane ja isegi mina sain naha punakaks! Mina, kes ma pea kunagi punaseks ei lähe ja koheselt kollase tooni peale võtan:)
Nüüdseks on igatahes ilus (kollakas)pruun jume peal ja tibake isegi nahka maha aetud... Müstiliselt intensiivne on ikka see praegune päike.

Ööseks jäime rannale ja magasin küll nagu nott. Õhtul hoidis sääski eemal lõke ja öö poole hakkas puhuma kerge mõnus tuuleke, mis taas sääksüd eemal hoidis. Ja no mida sa hing veel tahad - vaikne imekaunis rand peegelsileda veega, kohal vaid meie kuueliikmeline seltskond ja vahetus läheduses roostikus pesal istuv emaluik, paariline igaks juhuks vaikselt ringiujuvana hauduvat emast turvamas. Totaalne eemaolek igapäevasest aktiivsest suhtlemisest, võimalus olla üksi teiste seas oma mõtetega.

Miks ometi olen ma nii võõrdunud või pigem siiski nii mugavustunud, et suvesoojas väljas ööbimine tundub kuidagi keeruline, tüütu või ebamugav? Samas see emotsioon, mis sellest tuleb... tekitab küsimusi, et kus see ebamugavus.
Ärgata hommikul kella 8 ajal selle peale, et päike kütab ja lausa nõuab, et end bikiinide väele rebiksid... Ja võtta vastu kaasaskantaval gaasipliidil valmis keedetud tass kohvi... Lahe:D

Mina olin isegi nii tubli, et läksin rattaga. Teised liiklesid kõik autodes, kuid mina leidsin, et millal siis veel ja tegin siukse pisikese 60-km-se rattamatka. Päike võttis selle jooksul ikka kohe erilise mõnuga:)

Paar päeva hiljem tuli meid taaskordselt külastama T, kes töövisiite siiamaile sätib. Temaga on alati eriliselt lahe õhtut veeta, eriti kui sellega kaasnevad piknik rannal ja kella 3-ni hommikul kestev jutuvada. Läksin seetõttu järgmisel hommikul tööle lausa tunnike hiljem. No ega ikka kõike ka jõua, eksole. Ja prioriteedid on prioriteedid:)

Igatahes sai järveranna-emotsioonist tõuke ka möödunud nädalavahetus, mil teemat kordasime ja taaskord end liivarannalt "oma kohast" ööbimast leidsime:))) Lihtsalt niiiiii soe on praegu ja olgem ausad - toas magada on ikka päris lämmi. Olgu need aknad kui avatud tahes.

Igatahes on meil ikka kohe tõeline suvi. Varbamammud punase laki all ja enam ei mäletagi, misasi on kinnine king. Elu on ilus:)

Ma muide olen lisaks täitsa tubliks hakanud. Ajan end kella poole viie ja viie vahel püsti ja kobistan ära koju. Ei saa nii, et töö on elu ja praegu paistab kõik toimivat. Kiitus kõrgemalt poolt on selle julgustavaks tunnustuseks ja nii on aeg endale asu anda ja omaendagi elu elada. Muidu kirjutatakse veel kodust välja:)

Vara koju tulemine annab võimaluse isegi süüa teha. Kas siis leiba, värskeid pirukaid või lasta ahjus nii 40min vedida maitsestatud kanatiibadel, millelt seejärel liha otse hammaste vahele pudiseb. Mmmm:) Just sai neid söödud ja... ok, nüüd on lihtsalt ägisev tunne. Ei midagi meeldivat peale järamise lõpetamist:D

Lisaks saan tegeleda oma tõelise kire - pesu pesemisega. Mulle otse meeldib masinasse pesu toppida ja mõne aja pärast need värsked meeldivalt lõhnavad esemed kuivama riputada... Vanamees irvitab mu kirge ja kirjeldab kõikvõimalikele tegelastele, kuidas ma istun keerutava pesumasina ees ja kiindlunult vahtu vahin. No ega ikka ei ole nii:D Aga seda küll, et otsin kokku esemeid, mida oleks võimalik pesumasinasse visata... Siis saab jälle seda värskelt pestud pesu tunnet kogeda:)

Njah, tegelikult on elu lill:)))

Õudne ärkamine

Päris ebameeldiv on kella kahe ajal öösel ärgata sügavast unest kohutavate häälte peale.
Kes on kuulnud kasse sõimlemas, need teavad. Ja ma ei pea siin silmas kräunuvaid kõutse. Räägin sellest, kui hääl tuleb kui maapõuest ja on segatud tugeva kähinaga. Julm hääl, tõeliselt julm.

Lendan voodist kui püssikuul ja torman kööki, kus satun tunnistama Vidriku ja keski võõra isaskassi mõõduvõttu. Küll läbi fikseeritult avatud ukse, kuid see teineteise tunnistamise ja olukorra paikasättimisega kaasnev heli.... - see oli päriselt ka õudne. Ma üldiselt magan ikka kohe väga sügavalt... Midagi enda ümber kuulmata ja mind äratada ei ole kergeim ülesanne...
Igatahes uks oli avatud nii, et kassidel pead sealt läbi ei mahu, kuid lõhn ja vestlus sellest ei hooli. Vidrik siis võttis mõõtu ja Rööbik tunnistas hirmunult teise toa ukse vahelt.

Edaspidi jäävad need uksed-aknad, milleni on kassidel juurdepääs, edaspidi öisel ajal suletuks. Avatud olla võivad vaid meie magamistoa ja külalistetoa aknad, neis tubades kassid ei käi. Ma tahan magada, tont võtaks!

Rullid

Täiesti uskumatu, kui mõnus on tegelikult rullitada!!! Miks olen ma taas mõneaastase augu sisse lasknud sellesse vahvasse liigutamisvõimalusse???
Eelmisel aastal ei pannud rulle kordagi alla ja sellest eelmist ei mäleta... Igatahes on see olnud viimase 3-4 aasta jooksul olnud suhteliselt harv tegevus. Kahjuks.

Täna siis mõtlesin, et miks mitte meenutada kõrvus vihiseva tuule ja rataste rütmilise sahina tunnet ning vedasin end rattaga paar kilomeetrit kodust eemal oleva raja otsa.
Rullid alla ja.... selline tunne, nagu ei oleks mitte kunagi rullitanud. No ei oska sõita, noh! Mismoodi need koivad seal all nüüd vimplesidki?

Ok, peale esimest kilomeetrit oli õnneks taas kõik meeles ja samm sirge ning hoogne. Kuigi kaks probleemi on mul endiselt - ei ole mina võimeline elementaarsetki pidurdamist ära õppima ning keha ettepoole kooku ajamine kah keeruline. Krt, see on nüüd küll see koht kus mu rüht mulle kahjuks tuleb. Ma sobin selle poolest heasti sõjaväkke, mitte aga rullidele. Ja sirgena sõites on tasakaal kindlasti nigelam kui õiget asendit kasutades.

Aga kihutada on siiski ülim nauding:) Igasugune kihutamine on mulle mokkamööda, erinev pole ka rullitamine. Uisud kah minusugus koperdise kohta liiga kiired ja nii see hoog iga natukese aja tagant liiga kiireks läks, nii et tuli taas alla võtta. Üles-alla, üles-alla, nii see tsükliline sõit tunnikese jagu kestis.

Koormuse koha pealt oli tunne, et oi kui kurb, koormust ei saagi. Ei saa lõõskavast päikesest ja harjumatust liigutamisest hoolimata higipiiskagi otsa ette. Ja et ma ju tahaks liikumisrõõmule lisaks ka oma mahlast taguotsa vormis hoida, kuid tunnet ei miskit.
Koju jõudes ja arvuti taga mõnda aega vedelenult end taas püsti ajades aga tundsin suure hämmastusega väikest kangust koibades:))) Jehuu! Jehuu-jehuu!!!
Ilmselgelt homme jälle ka rull või ratas:)

Rattad, otsustamatus ja geiser

Möödunud nädalavahetusel toimus Tartus järjekordne Rattaralli (30.-s). Ja otse loomulikult oli meie rattur ka seal kohal:)
Meie kui "hooldetiim"kobistasime kõik see aeg, mil rattur asfalti mõõtis, mööda Tartut ringi. Vedelesime Truffes ja ei suutnud kuidagi otsustada, kas alustada siidriga juba enne lõunat või süüa suppi või mida üldse teha. Et otsustamine nii keeruline ei oleks, võtsime nii siidri kui supi. Peale eelmisel päeval Pärnus Steffanis pugitud pitsasid-pastasid ja õhtul Viljandis joodud veiniliitreid oli kaalumine ilmselgelt keeruline:D
Hirrrmus uimerdamine käis:)

Kolasime emaga tsutike mööda tema ülikoolimeenutusi, kirusime tavapärasest erinevat mittekuuma ilma ja sulgesime end hoopis poodlema. Aga seda ka õieti ei viitsinud.

Silma hakkas vahva väike sportlane vineerist rattal. Kiire loaküsimine pildistamiseks lapse emalt ja edasi poseeris väikemees juba nagu proff:) Jäi pildistamise hetkeks seisma, nõjatus vastu posti ja ootas, kuni pildid ilusasti tehtud said:D:D:D

Tagasitee, kus kuni meie autoni jõudes autot jagasime, sai humoorikas. Isal juhtus miskit kuskil süsteemis ja jahutusvedelik hakkas lekkima. Kuni ära lekkis.
Olles keset Eikusagimaad, oli ainsaks lahenduseks vett potti valada. Teeäärsed majapidamised olid aga inimesteta ja nii tuli leida keset põlde üks mersuga hoovis villa, kus lahkelt kõikvõimalikud potsikud vett täis valati. Iga mingi arvu kilomeetrite järel lõi temperatuur üles, auto tee äärde, kapoti alt pilv taeva poole ja korgi alt vesi ja aur geisrina takkapihta. Aina tihenev oli kogu protsess ja nii kulgeski tee veevõtukohast veevõtukohani, vahepeal täidetud anumaid iga natukese aja tagant kapoti alla tühjendades. Ja anumaid oli ikka mõnekümne liitri jagu:)

Igatahes reis, mis jääb meelde:))) "See oli see kord, kui meil auto pidevalt kees, mäletad?"
Lahku minnes oli mure, et kas ikka saavad ilusasti koduni (autot maha jätta oleks nadi olnud, kallis ratas katusel ju...), kuid kojuviimisest nad keeldusid ja lubasid potsikutega möllates ilusasti koduni välja vedada. Vedasidki:)

Anne. Eriline anne.

Mul on erakordne anne. Seondub dušikardinatega.

Ma nimelt ei seedi neid. Üldse mitte. Vahel leidub isegi mõni päris vahva või isegi ilus, kuid see ei pane mind neid armastama. Samas on nad praktilised ja kui ei ole nt vaheseina vannile panemine miskipärast hea mõte, on nad paratamatus. Ja nii ma olengi suure osa oma elust elanud dušikardinatega võideldes.

Nad nimelt embavad. Oma külma märja käe keeravad sulle ümber ja embavad...
Ja pea igas paigas, kus ma neid kohtan, lööb minus välja looma jõud. Selles ongi ande sisu. Looma jõu vallandumine dušikardina läheduses.
Piisab vaid sellest, kui ma enda arvates leebelt käega rehman, et sest embusest vabaneda ja.... kogu agregaat lendab seinalt. Ehk siis ühineb kardin koos kardinapuuga minu duššitamisega. Ma tõepoolest ei teadnud, et ma nii tugev olen... Ja see on korduv. Ja juhtub sageli. Liiga sageli.
Pesemisest loobuda ka nagu ei tahaks.
Ideid? (Vann jääb)

Ta ei väsi meid naerutamast:)

Valge kass on meil ikka üks paras kloun. See energia ning miimika koostöös... Võta vaid õigel hetkel kaamera ja kuku klõpsima:)

Tõeline Naine

Täna siis kirjutan eelmises postis mainitud Fantastilisest Naisest Sipsikust, kui Vanamees üle aegade jälle koju tuleb. Täna saan aega kribada, olen taaskord omapäi.

Alustame võrdluse süvendamiseks sellest, kuidas Sipsik end (taaskord) laibaks rabas ja peale 15-tunnist tööpäeva järgmiseks pea sama hulluks valmistus.
Tuleb siis koju, annab Vanamehele tervitus- ja head-ööd-musi ühes mopsus ning langeb voodisse.
Ärkab päikest aimduval hommikul, kui keegi maheda häälega teatab, et kohv on valmis ja kas kohvi soovitakse voodisse või juuakse seda koos ja laua taga.

Sipsik eelistab viimast ning end üles vedanult avastab, et Vanamees on ärganud hea jupp aega varem ning valmistanud kaks erinevat salatit (ühe ergutavalt täiesti värske ja teise toitvama), hunniku praemune ja praeleiba ja praesaia. Praesaia lisaks nii piimaga kui veega immutatult, kuna Vanamees ei tea kudapidi Sipsik eelistab. Seda teab, et Sipsik armastab rammusat jama süüa, kuid kuidas täpselt ükski asi peab olema valmistatud... - noh, siin on lahenduseks valmistada lihtsalt mitu varianti:)
Kõige tipuks on aga tass, milles kohv aurab. Tass nimelt on ostetud täiesti pilditu ning sinna on kirjutatud Sipsiku nimi ja joonistatud mõned südamekesed... Musta ja punasega, väga-väga ilus... Pärast lakikiht peale ja...
Ehk siis on Vanamees ärganud kell 5 ja hoolitsevalt valmistanud Sipsikule energiapommi algavaks raskeks päevaks.

Paar päeva hiljem tuleb Vanamees taaskordselt äraolekult koju ning Sipsik on juba kohal ja jõudnud jalad seinale visata. Enne kojujõudmist helistab Vanamees ja küsib: "Kas meil midagi süüa ka on tänaseks?". Mille peale ajab Sipsik silmad süüdlaslikult punni (nii, et see ikka läbi telefoni ka tajutav oleks) ja teatab, et "Eeeeiiiii..... ei ole jõudnud..." Mille peale Vanamees südamest naerma hakkab ja Selveri soojast köögist läbi astub, et kodus vedelevale ja nokk-ammuli-ootavale Tõelisele Naisele kartuliputru ja grillkana tuua...

Et siis selline tõeline Naine siin ja äärmiselt standardeid järgiv suhe:D
Endal on ka piinlik, ausõna:) Irvitan ennast küll, kuid piinlik on ikka ka:)
Ja pole siis ime, et ma selles liinis ->e - suguseid ja E - suguseid ja muid tegelasi kadeduseseguga imetlen...:) Aga ma vahel ikka olen tubli ka, ausõna! :)

Kapsas

Tahaksin teile kirjutada Sipsikust kui Fantastilisest Naisest, kui Vanamees üle mitme päeva koju tuleb.
Tahaksin teile kirjutada lahedatest arengutest tuleviku reisiplaanides.
Tahaksin teile kirjutada vaimustavast ja uskumatult abivalmist Herzist, kes on nõus minu juba põletavaid asju sebima ilma, et me oleks kunagi kohtunud ja täna sai häältki läbi telefoni esimest korda kuulda....
Tahaksin teile kirjutada tulistest rassismivaidlustest.
Tahaksin lugeda uudiseid.
Tahaksin lugeda blogisid, neid kommenteerida ja lisada vastukommentaare minu blogisse ilmunud kommide sappa.
Tahaksin vastata meilidele, mis on mu meilboksi ilmunud ja mu meelt rõõmustavad.
Tahaks seda, teist ja paljutki veel, kuid lihtsalt ei jaksa.
Täna ei jaksa, homme ka tõenäoliselt mitte. Siis näis edasi, kuigi tuleb tempokas ja arvutikauge nädalalõpp.

Tänane küpsetas läbi. Juba jupp aega on olnud töörindel väga intensiivne (igasugu lahedad asjad vajavad algatamist), kuid täna hommikul, kui kell 8 tööle jõudsin, helistas üks oluline lüli ahelas ja teatas, et ta lapsega kodus haiguslehel. Midagi teha ka ei anna. Kuna aga tema toimetamised tuleb ära teha ja ühtegi alluvat ma liigselt kooramata ei taha (tahan, et nad teeksid oma tööd rõõmuga, mitte kurnatuse piirimail), siis võtsin vastu otsuse ise tema asjad korda saada. Mis tähendas seda, et kell 8 alustasin tööpäeva, kella 17-ks kimasin soome keele kursustele ja tööle naasin kell 19:30. Koju sain veidi enne 23-e.
See ei ole normaalne, ma tean. Homme on suht sama graafik, sellest edasi olen jaganud ülesanded juba teistele teha.

Seega loodetavasti on igati okei, kui ma reageerin kommentaaridele, kirjadele ja millele iganes väikese viitega... Olen lihtsalt üllatavalt kapsastunud. Ja lähen nüüd tudule...

Kui Vanamees on ära

Niisiis, millega tegeleb Sipsik, kui Vanamees on kodust ära? Arvestades, et kodust ära on ta üsnagi sageli ja Sipsik ei saa nii muuseas käia möödaminnes käsa teisele kaela ümbere loopimas.

Õhtutel, kui Vanamees on kodus, mõtleb Sipsik, et "kui ta nüüd jälle ära on, siis ma õmblen need kardinad valmis ja taastan nööbi ta nööbitamist vajavate pükste ees ja teen näole kaaskodanikke hirmutavaid maske ja hakkan ilusaks ja koristan ja triigin ja olen üldse hästi tubli, nii et kui ta jälle tagasi on, saab ta meeldivalt üllatuda, kui tubli ja armas naine tal on".

Peale nädalavahetust on Vanamees täna taas lennus ja millega tegeleb Sipsik? Üks näidis (tänaaõhtune) siin.

Sipsik:

• on endale varunud hulga ajakirju, mida meesolendi ees ei ole mõtet lugeda, kuna lihtsalt ei viitsi selle kriitikalaviiniga tegeleda
• kobistab end soome keele kursustelt koju, paneb jalga sinise-valgetriibulised pehmed kodupüksid, kerib end arvuti ette toolile kerra, kass sülle ning kirjutab sõpradega, uudistab blogisid ja loeb tõelisest-rahva-häälekandjast Delfist pealkirju a la Kaur Kender kolis armukese juurest tagasi naise juurde jne (suutmata siiski neid "uudiseid" lahti klikata)
• mõtleb, et peaks ehk teleka käima panema ja vaatama täpselt seda, mida hing ihaldab (vaba võimalus ju!), kuid hing ei tee koostööd ega ihalda teleka suunal pea kunagi miskit, samuti ka täna...
• tõstab õmblusmasina toa nurka ja vaatab sellega tõtt, lubades endale, et "millalgi ikka... siis, kui ma tubliks hakkan"
• rõõmustab, et kui Vanamees ära, saab ju kergeminiseeditavat toitu manustada ning paneb potti keema pool lillkapsast, oma suurt lemmikut. Ette kujutades, et see saab olema kogu õhtusöök. Mõelda vaid kui rannahooajasõbralik:)
  
• suundub mõne aja pärast, veiniklaas näpus, sahvrisse, kus valab endale klaasitäie punast. Ikkagi vaba õhtupoolik, chill olemine ja mehevabadus...
  
• lillkapsast potist välja võtma minnes viskab konkreetselt ühe oma lemmiktaldrikutest põrandale kildudes. Kilde uudistama tulnud kassiga kõrvuti põrandat jõllitades oskab mõelda vaid kolme asja: 1) "Ma ei lõhu ju kunagi nõusid..."; 2) "Ahh, vaat kui tore, killud toovad ju õnne!" ja 3) "Ometi üks põhjus endale müüa ideed, miks mul alati uusi huvitavaid taldrikuid juurde osta on vaja"
• kui meeldivalt figuurisõbralik lillkapsas on söödud ja Vanamehega ninnu-nännu-igatsev telefonikõne peetud, võtab Sipsik välja musta leiva ja metspähklikreemi, määrib viimast ohtralt esimesele ning lööb hambad maiusesse.

Siuksed need mehevabad päevad-õhtud siis ongi... Millal hakkab Sipsik selleks über-super-imenaiseks, kelleks ta end vaimusilmas kujutab??? Hehee, tõenäoliselt ei iial:)

Mälu, tarviline vara

On ikka hirmus asi küll, kui majapidamises on kaks kokku piisava mahuga arvutit (arvestades, et tegu läpakatega ja kumbki pole eile ostetud vaid mõni aasta ausalt meid teeninud ehk siis ei ole nii mahukad kui tutikad), kuid filmid, muusika ja pildid neis võtavad siiski suure osa ruumist. Tekib küsimus, et kas seda prahti pole liiga palju:)

Ok, pildid on mälestused. Loomulikult tuleb iga mõne aja tagant pildipank üle käia ning kõvasti tühjendada, kuna liiga palju digiajastu kaadreid igast ajahetkest pole ka mõtet säilitada. Kõik, mis alguses tundub raske kustutada, muutub mõne aja pärast lihtsaks. Samas miskit võiks ikka säilitatud olla. Ja samas tuleb kogu aeg ju uusi pilte juurde, mis taas mõne aja pärast korrigeerimisrattasse liiguvad:)

Filmid... Noh, jube palju on ju klassikat, eksole. Mida tead, et tahad vaadata teinekord jälle. Siis on veel need filmid, mida pole meist kumbki vaadata jõudnud. Ja siis need, mida üks on näinud ja teine mitte. Nii nad istuvad ja ruumi võtavad, umbes 1GB keskeltläbi fimi kohta. Leiavad ka need tee prügikasti mõne aja pärast, kuid kohustuslikus korras sellepärast arvutit telekaga ühendada ja õhtuti filme vaadata... No filmivaatamiseks peaks ikka tunne olema, eksole:) Ja nii need arvutid koormatud ongi.

Muusikast ma üldse ei hakka rääkimagi. Plaatidena on neid täitsa kobe riiulitäis nagunii, kuid veel palju suurem hulk on arvutis. Melomaanid ei saa sest tõenäoliselt jah midagi, kuid mina leian, et kärab ikka küll. Meil käib muusika kuulamine arvutist läbi 5-kõlarilise keskuse, kus iga kõlari asukoht toas täpselt välja mõõdetud ja no ei saa heli üle kobiseda. Kullast juhtmete vast see muidugi ei saa, kuid...
Telekas seevastu peab vaid kahekõlarilise keskusega hakkama saama:D

Et võib siis arvata, et uute filmide sikutamine hakkas juba keeruliseks muutuma, eriti kuna ei jõua kohe kuidagi vanu eest ära vaadata. Talveõhtutel on jah mõnus vaadata, mitte aga praegu... Ja ruum aina täitus ja arvutid muutusid aina aeglasemaks.

Mõeldud-tehtud. Sai ostetud 1TB välismälu. Teadjamate tüüpidega kordi läbi arutatult langes valik WD (Western Digital) kasuks. Veel üks arvutividin laual juures, kuid sellest on ikka kõvasti abi tegelikult. Ajalugu ja muud talletada.
Ja... nüüd on tekkimas hirm, et 1TB on varsti vähe:D:D:D Ruumi ju on, nüüd võib träni kuhjata, eksole:D

Ehk siis paratamatult tekib mul tunne, et olen hirmus koguja. Vähe sellest, et mul on kingi rohkem kui ma suudaks kokku lugeda, olen ma hakanud koguma ka digi:D Ok, see on Vanamehel sama haigus ja nüüd ta ei saa vähemasti kobiseda, et ma siuke koguja olen. Mu riidemere kohta armastab ta ikka ohata, et neist nukuriietest saaks ühe korraliku volbrilõkke...

Aga õnneks on täitumishirmule lemas ka lahendus. On olemas ruumikamaid mälusid ja vajadusel tuleb osta lihtsalt piltidele oma, muusikale oma ja filmidele oma...
Kellel on surres kõige rohkem asju/mälu, ehh:D? Oijahh. Aga noh, igal lollil omad kiiksud ja nendega tuleb lihtsalt võimalikult heasti toime tulla:)

Postitus inspireeritud Herzi pildipanga igikestvast jamast ja sellest hoogu saanud omaenda mõtete realiseerimisest:)

Siuke aeg siis nüüd:)

Ammu juba sai oodatud sooja... Nüüd siis seis selline, kus toas on jahedam kui väljas:D Ja jälle ma kobisen, eksole, kuna minu jaoks on nüüd toas liiga külm:D:D:D

Juurovizjoonist, etteruttavalt

Nonii. Mõtlesin mina, et ei viitsi see aasta laule ette kuulata ja hea, kui õigel päeval meelde tuleb, et jubeda muusika konkurss käimas. Sest olgem ausad, enamus muusikast pole isegi mitte muusika, on mingi müta-müta-hei-hopp. Samas klaasi veini ja juustuvaliku juures on päris lahe vaadata/kommenteerida, eriti kui lahedad kaaslased tegevust jagamas.

Miskil hetkel sattus aga telekast taustaks mängima tutvustav saade ja miskid laulud seal lauldi. Tegelesin millega ma tollal siis tegelesin, kui järsku haakis end mu kuulmekilesse Prantsuse laul. Algselt jäin, silm punnis, kuulatama ja siis juba kuulama. Ja jäi kummitama.

Nüüd siis võtsin käsile ja tegin veidi uurimistööd ja igal juhul pean ma sel aastal Juurovizjooni kuulama, kuna tahan teada kuda prantslasel läheb:) Ma ei tea miks, kuid kohe tõsiselt meeldib see lugu. Klassikaline muusika mulle küll meeldib, kuid mitte suurtes kogustes ja mitte kõigi esituses. Ehk kui miskit plaadimängijasse panen, ei ole see just väga sageli (kuigi vahel siiski) klassika. Oleneb tujust, eksole.

Seda poissi aga olen siin täna hommikul juba korduvalt kuulanud ja kuulaks veel ja veel. Mistõttu sai ta au osaliseks eraldi välja tooduks saada ning mu veebipäevikusse talletuda. Ehk siis minu lemmik selleaastasel võistlusel on kinnitatud:) PS: ma pole enamikke laule muidugi kuulnudki ja seega täit võrdlust ei saa lemmiku kohale ju kinnitada, kuid väidan siiski, et see mu lemmik, kuna olen ka teisi kuulamata kindel, et nii jääb:)

Tegemist siis noore, 21-aastase prantsuse tenoriga, kes laulab korsu keeles (romaani keel, mida kõneldakse Korsikal ja Sardiinias, kuid näiteks vaid 10% korsiklastest kõneleb seda esimese keelena...).

Lugu siin:

Oleme ilmselgelt juba liiga kaua koos elanud...

Irw!!!

Mis on saanud edasi tänasest õhtust, kui ma oma viitsimatusest tõmbasin kriipsu peale variandile minna välja õhtut veetma?

Noh, pea on pestud ja kuivab rätikusse keeratult, telekat ei viitsi kah vaadata, kaasaga jutlemine on alati hea võimalus, kuid harjumuse jõud on suur ja põhjalikumalt jutlema/arutlema satume enamasti autos sõites (küllalt sageli on pikemaid ühiseid otsi ja need on vestlemiseks mõlemale väga meelepärased) või siis hilisõhtust oluliselt varasemal kellaajal kodus (need hetked siis kas arutlemine või vahel ka vaidlemine/argumenterimine/teise seljatada püüdmine) ning itsitav jutustamine kujuneb millegipärast välja hoopistükkis voodis enne uinumist/pärast ärkamist, kuid igal juhul juhul voodis (kui nii vaadata, tundub endale ka naljakas see harjumuspärasus;D).

Kuna aga voodisse minna kah veel ei viitsinud, siis maandus kumbki hoopistükkis oma arvuti taga ja... Tema mängib veebis pokkerit ja mina arvutis mahjongi:D:D:D Milline laupäevaõhtune idüll, eksole:)

Niisama kõigest ja eimillestki

Lumi on sulanud, masu on möödumas ja inimesed taas liikvel.
Mis koheselt tähendab ka seda, et mul juba raskusi voodipesu pesemise, kuivatamise ja uutele külalistele ettevalmistamisega:) Ometigi mitu komplekti ja varemalt mõtlesin, et äkki on paljugi:)
Aga tegelt on külad toredad. Saab muljetada ja elu-olu uurida ja arutleda ja palju-palju irvitada:) Ainus jama on jah see ajaline sobitamine, sest mõni nädalavahe tahaks ise ka kuskil ringi liikuda ja iga kuu on vähemalt üks nädalavahe saarlaste juures buukitud. Aga tegelt pole hullu, enamasti saab ajad ilusasti klappima:)

Äsja oli meid külastamas noor pere pooleaastase titega. Ütleme nii, et kui kõik tited nii rõõmsad, rahul, leplikud ja õnnelikud on, siis ei tundu see oma aja ning ego kaotamine nii hullud miskit:) Ma ju see tüüp, kes ei oska väga väikestest suurt midagi arvata, mõneaastane ja sealt edasi aga, kellega juba jutelda saab, vot siuke sobiks mulle küll jah:)

Igatahes too pooleaastane oli küll lahe tegelane. Isegi siis, kui sihikindlalt mind kiilakaks sikutada üritas:D Ja tegelikult ikka niiiii pisike... Ja täitsa inimene:) Alati vaatan selliseid minisid ja imestan...

Eriti julgustavalt mõjus muidugi asjaolu, et magasid nad otse meie kõrvaltoas, kuid ühtegi äratavat heli ma terve öö jooksul ei kuulnud. Et aga lasta tital hommikul ka rahus magada, nii et minu liikumine külasid ei ärataks, hiilisin hommikul tööle nii, et isegi pissile ei julgenud minna. Kartuses, et loputuskasti möirged võivad magusa une katkestada. Meigikott ja kamm kotti ning juba ma autos olingi:)

Aga kui titeteemast veel rääkida, siis mul üks ilmselgelt juba on kodus. Valge kaabak ehk siis Rööbik.
Näiteks hetk tagasi - otsustan mina vahelduseks olla naine ja suundun vannituppa nägu maski alla möksima. Avastab, et mind polegi toas ja kohe läheb lahti hädakisa. Käib mööda elamist ringi, viriseb ja otsib mind. Kui mu häält kuuleb, on rahulik. Arumaisaa... Samas õhtuti, kui saab oma igaõhtuse konserviampsu kätte (vahetult enne kui magama suundun) ja näeb, et ma lähen teise tuppa (magamistoa uks meil klaasiga ja valgus ning liikumine paistab koridori kassidele kätte ja vahel nad seisavad kahekesi käppadega uksele toetudes ja vahivad meid läbi klaasi:D), siis pole mingit probleemi - ei kisa ega midagi. Kui aga temale märkamatult kuskile kaon, läheb virisemiseks lahti:)
Ometigi poleks ju probleemi, kui Vanamees kodus, kuna too tegeleb kassidega ikka sageli ja suhtleb ja mängib nendega, kuid Rööps on sellest hoolimata ikka üks memmekas titt:))) Pidevalt mul sabas...

Tänase päeva olen veetnud aga kägaras põrandal istudes. Näpud mullas sorkimas ja nii need tunnid kuluvad. Vahel veab hoolitsev Vanamees toidukausi nina alla, et ma ikka sööks ka ja vahel nurun talt mõne kohvi välja. Ülejäänud aeg kulub aga põrandal.
Nimelt on käsil juba kolmas ümberistutamiste ring. Taimed muudkui aga kasvavad ning täna said paljud neist lõplikku potti. Ja homme, kui istutusšokk möödas, suunduvad rõdule:)

Muuhulgas katsetan lõunapoolsel rõdul sel aastal ka rippuvaid tomateid ja rippuvaid maasikaid, vaatab kas kõlbavad süüa ja kas mammud üldse valmivad. Praegu on taimed igatahes paljulubavad ja amplid valmis ning homse ootel:) Arvestades kui palju päikest lõunarõdul on, ootan ma meelepäraseid tulemusi:)

Homme aga vaatab mis ilm ja tuju toovad. Pole välistatud, et loodusesse koperdama ja väike grill ja miks mitte ka kalale:) Hirmus isu on ahvena järele... Mulle maitseb koledal kombel ahven ahjus küpsetatult - see valge liha on lihtsalt niivõrd hõrk:) Et vbla siis püüaks kuskilt mõne kilo ja topiks ahju...

Ehh, nüüd hoopis pead pesema:) Peab ju ennast värskeks tegema - esmaspäeval saabub siiamaile tööasjus ja ühtlasi meile ööbima T, keda pole peale möödunud suve näinudki, kuid kellega on jube hea klapp juba aastaid ja kes on ostunud ka Vanamehe üheks lemmikuks mu tutvusringkonnast. Olen siin juba igaks juhuks ka veinitrenni teinud, kuna T-ga õhtu veetmine ei saa olema kuiva seadust järgiv ja peale paastu mõjub juba pool klaasi parajalt käpuliajavalt:)

Pagan, nüüd vist rikkusin Vanamehel tuju ära... Teeb siin küll head nägu, kuid miski kõhutunne ütleb, et olen ikka nõme pipar. Hakkas siin ajama, et tehku ma oma toimetamised tunnikesega ära ja läheks siis välja istuma, kuid mina oma näomaskide ja peapesu ja liiga pungil täis kõhu ja tuttuminekusooviga... Minu pakutav järgmine nädalavahe on tema jaoks aga juba liiga planeeritud tegevus ja sellele püütakse nüüd kõikvõimalike sõrgu vastu ajada:)

Nüüd aga pead pesema oleme õnnelikud saabunud ilusate ilmade üle, eksole:)

2 suurt pisiuskumatust:)

Neist esimene tundub pärast pikka külma täiesti uskumatu - meil on maikuu! Saate aru, mai! See, kuidas kõik päevadega, ei, tundidega tärkab, ärkab, paisub, pungitab ja roheneb... Huhh:)
Nädalavahel sai mööda Eestit sõidetud pikka aega ja pikka maad ja pikki tunde, nii et kogu selle ilu ja elu ahmimine tekitas lausa purjakil tunde. Elust purjus, jehuu!

Teine, minu jaoks lausa äärmiselt uskumatu on fakt, et ma ei surnudki ära, kui pidin väikese ettekandega esinema. Mulle meeldib kirjutada, kuid ma kardan rääkida. Kirjutades võin ma olla päris aval, rääkides vaatan, et ikka sõnale järgneks sõna, mitte arusaamatu mõmin. Ok, enam see asi nii hull ei ole kui nooruses ja tegelikult võin isegi täiesti võõraste inimestega hetkega vabalt suhtlema hakata (mida veel mõned aastad tagasi ei oleks endast uskunud), kuid siiamaani olen alati suutnud ära laveerida olukorrast, kus pean esinema (esinen ja edvistan siis, kui ise seda valin, mitte kella peale, eksole). Olen alati teadnud, et vihkan seda ja enne suren maha. Vaadata enda vastas hulka nägusid, kes ootavad, et mida sul nüüd siis õige öelda on ka... Brr!

Seda enam olin häiritud, kui nüüd ei õnnestunud ära hiilida ja pidin ettekande koostama. Kuna kunagi varem pole seda sellisel kujul vaja olnud, pole ma ka PowerPointis asjatanud. Kuna aga arvuti tavakasutaja tasemel on teatavasti üks väga lihtne ja spikreid täis asjapuu, siis eeldasin, et asi see PowerPoint siis ka kasutada ei ole. Ja mul oli õigus - hetk näppimist ja kuna algmaterjal oli juba koos, oli tunniga esitlus ette valmistatud.

Nonii... Lähenemas on aeg, mil pean ette astuma ja rääkima hakkama... Süda hakkab sees galopeerima. Sunnin end rahulikuks. Mõne aja pärast kordub kogu protseduur. Paanika, et ma ei oska ju sellisel hetkel midagi rääkida...
Astun ette. Esitlus lahti.... ja .... juttu muudkui tuleb ja voolab ja killud lendavad (killud, saate aru, minu suust ja killud ja esinedes... püha taevas:D) ja rahvas kuulab ja õiges kohas naerab ja tekib aktiivne diskussioon ja muudkui sujub kõik iseenesest. Ja mina täiesti elus. Süda ka ei puperda ning samuti ei ole süda seisma jäänud.
Lõpetan, suundun oma kohale ei ja oska ära imestada mis just juhtunud oli:) Nii, et veel vanas eas suudab inimene iseennast üllatada. Ilmselgelt olen ma iseendale seda hirmu vaid sisendanud ja ennast alahinnanud. Et saan küll räägitud kui vaja on:D

Igatahes tundub kõik hetkel kuidagi väga lill:)
Ilusat kevadet ja suveootust ning suuri pisiuskumatusi teilegi!