Toimetamised

Olen harjunud, et mu köögi akna taga sädistavad linnud.

Ühe puu otsas asub aastast aastasse nonni (saare keeles vares) pesa, kus siis kevaditi oksalasu kohendamist märgates on kindel, et mingil hetkel hakatakse poegadele kraaksumist õpetama. See on ainus häiriv koht. Üldiselt mulle nonnid väga meeldivad. Ütlemata arukad linnud. Mitte nagu turukottide all vaaruva välimusega tuvid, kes just ei hiilga nutikusega. Kanad, noh...

Lisaks on mu aknatagune täis varblasi ja tihaseid. Kes millal siis. Üks hull säutsumine ja aknast sisse piilumine ning kasside narritamine käib. Lisaks saab vahel miskit head noka vahele;)

Täna akna taga möllavat lumetuisku vaadates tekib aga küsimus - kus linnud praegu on? Kus nad end varjavad? Puud on nii lagedad, et seal neid küll tuisuvarjus ei ole.

Täitsa mure kohe.

Lähen enne väljalendu šoppama ja panen akna taha veel head-paremat. Las kasvatavad külma kaitseks rasvakihti ja kiusavad kasse:)

Eile oli mõnus linnas asjatada. Mul ikka veel suverehvid all, kuid rahulikult sõites ja pikivahet hoides pole hullu miskit. Eile oli linn autodest suhteliselt tühi ka ning lummemattunud teid ja puid vaadates täitus hing jõulurahuga. Mille peale mugisin pool pakki piparkooke ära:)

Kogu eilne päev oli ilus kuni hetkeni, kus mind kõnetas üks vanaproua. Tulin just solaariumist grillimissessioonilt (mõtlesin nahka natuke harjutada), kui tädike küsis, kas mul natuke raha on, ta tahaks makarone osta. Mul oli kohutavalt halb tunne, kuna sularaha ei olnud. Üldiselt mulle meeldib aidata, kui ilusasti küsitakse, isegi kui raha tegelikult külmarohuks läheb (kuigi tädi nägi viisakas ja puhas välja). Seetõttu oli paha tunne ja oleksin ehk automaadi otsinud, kust raha välja võtta, kuid äärmiselt ebameeldivalt mõjus tädi vastus. Ütlesin, et mul vaid pangakaart ja selle peale pööritati pahaselt silmi kommentaariga "oh jumal küll!" ning keerati sõna lausumata mulle selg. Azoo...

Minu paha tunne igatahes kadus.

Reisiärevust pole üldse. Oli pühapäeval, kui tekkis mõte ja oli esmaspäeval, kui minekut korraldasin, sealt edasi aga isegi ei mõtle sellele. Lisaks tuli lumi maha ja kõik on nii ilus. Õhtuti pikalt tööl olnud ja peale seda veel kooliasju sebinud.

Lisaks on mul ahjumaania. Pikka aega pole mul küpsetamisvõimalust olnud, kuna mul oli gaasipliit ja selle ahjuosa läks läbi. Sai muretsetud uus (elektri)pliit ja niisama seisma jäetud.

Kui nüüd ekskaas viimane kord külas käis, mainisin talle muret ja igavene korraldaja, nagu ta on, haaras ta asjal sarvist. Et mis see siis ära teha ei ole.

Järgmine päev kärutati mind poodi juhet vaatama. Siis leppisime ajas kokku mu vennaga, kes elektriasjades pädev (noorus veedetud isa firmas elektritöid tehes).

Mõni päev hiljem olid mul lagede all korraga kolm meest. Kes puuris poolemeetrise puuriga läbi raudbetooni välisukse taga olevasse kilpi kohutavalt jämedale juhtmele teed, kes keeras torutangidega gaasipliiti lahti ja kes suunas 15m juhet õige paigani.

Hilisõhtuks oli uus pliit/ahi ühendatud ning vana minema toimetatud. Kohutav läbu ainult maas:D

Sellest ajast olen küpsetanud ja küpsetanud. Ristsed korraldasin verivorstidega ja edasi koogid-koogid-koogid:) Mis siis, et ajanappusest valmivad koogid umbes südaöö paiku...

Vot see on elu! Alles nüüd saan aru, kui hullult olen ahjust puudust tundnud... Eriti kuna mulle eriti meeldib teha ahjuvorme, meekana ja kooke:D

Kui tagasi tulen, kavatsen ka JP poolt lehvitatavaid kaneelirulle teha, siis ta ei saa enam mu suud vett jooksma ajada oma pildimaterjaliga!

Täna pean läbi tuisu veelkord oma sõiduoskust proovile panema, kuna eile ei jõudnudki rehve vahetama. Eks tagasi tulles teen siis ära, siis juba kohustuslik kah!

Ja hirrrrrmus armas on, et sõbrad helistavad-kirjutavad ja soovivad head reisi:) Mul on väga hea meel, et mu ümber on nii toredad inimesed:)

Sukeldumisest siis

Sorry, tüdrukud, msnni jaoks aega ei jagu, kuid nüüd saan juba ka kirjutada, kuna makstud ja viisataotlus sees.

Ema etteheide pea ees sukeldumiseks kõlas küll peamiselt eraelu kohta, kuid kuna olen hirmus planeerija, siis alustan sukeldumist lihtsamates ja vähem pikaajalist mõju avaldavates valdkondades.

Otsus sündis üleeile, ehk siis pühapäeval. Oli üle aegade taas üks vaba pühapäev, kus päev vaid mu enda päralt. Tahtsin seda nautida ja mõtlesin randa koperdama minna. Kui kell oli saanud pool üks päeval ja ikka veel polnud valgeks läinud, sai mul siiber.

Võtsin vastu otsuse päikest otsima minna. Et kui tema ei tule minu juurde, lähen mina tema juurde.

Eksprompt. Ja kiiresti, kuna muidu jõuan ringi mõelda ehk siis mõistus jõuab koju tulla.

Minek siis hoolimata sellest, et jube palju vajalikku teha ja ka koolis nt eeleksamid jäävad sellesse perioodi. Tahtsin ju enne tõelist sessi enamuse eksamitega maha saada...

Esmaspäeval teatasin Travel In'i, et tahan nendega Indiasse. Väljumisega sel pühapäeval.

Koheselt sain arve ning viisin kiirviisa taotluse sisse. Iizi.net-i kaudu oli ka reisikindlustus poole tunniga tehtud.

Vähem kui nädalaga pean elus-olus (töö ja kool peaasjalikult) kõikvõimaliku (ja hetkel on kõike kuidagi rohkelt) ära korraldama ja siis lihtsalt põrutan minema. Jumal tänatud, et mul nii hea ülemus on, kes sellise ootamatu palve peale mind puhkusele lubas:)

Tagasi nädalal 50.

Ärevaks ajab mind fakt, et ka reise planeerin ma pikalt ette. Alati teen väga põhjaliku eeltöö asukoha kohta, nii et paik tundub juba tuttav ja probleeme ei teki. Jääb ära kaootilisus ja hilisem kahetsemine, et seda ja toda ei teinudki/näinudki. Kõike saab ja jõuab, kui mingisugune kondikava koostada. Kõvade varudega, muidugi.

Seekord ei tea ma üldse kuhu lähen. Olen ikka arvanud, et India mu jaoks liiga vaene paik, kuna reeglina ei talu ma viletsuse nägemist. Eriti kui tean, et ma ei saa kokkuvõttes miskit ära teha, võin ma lihtsalt nutma puhkeda. Ja mis puhkus see siis oleks.

Goa olevat aga kergem. Nagu esik. India kõige jõukam ja ka kõige puhtam piirkond. Kuigi siiski India. Ja inimesed naeratavad pidevalt. See on miski, millest ma Tallinnas alati puudust tunnen. Mulle tundub, et igal pool mujal naeratatakse mulle, välja arvatud linnas, mida mingil määral koduks nimetan...

Ok, kritiseerijad teatavad, et Goa pole mingi päris India, kuid ma ei tahagi seda päris Indiat veel näha. Läheks sammhaaval. Elevante saan nagunii sügada ja lisaks krokodillide-paabulindude jõllitamisele mulle sellest esialgu piisab. Ei vaja hetkel midagi sügavmõttelist, vaja nagunii eemalt oma elule hinnaguid ja edasisi suundi anda. Kas just pea teiselt poolt maakera, kuid selline on mu valik. Ehk siis kaugele ära...

Kuna meil siin natuke liiga pime ja päike ei taha ka suviti meid külastada, siis sellest külmast ja niiskusest sai siiber. Kavatsen paar nädalat lebada palmi all valgel rannaliival, juua Mai Tai'sid ja hämmastusega vaadata, kuidas püha lehm mu kõrval stoilise rahuga liivale kuseb. Mõned kerged raamatud (Hercule Poirot) võiks läbi lugeda ja turgudel kohalikega kaubelda. Öised lõppematud rannapeod ja soe soe soe... Praegu seal päeval 30-35 kraadi, kui ööd on külmad, siis öösel 20-22.... Nojah. Lisaks ookean 27 kraadi, seega isegi minusugune külmavares saab end piisavalt sageli lainetesse hullama heita.
Seda kaatri taga langevarjuga lendamist tahaks ka proovida...:)

Ega ma täpselt ei tea mis must saab. Võtsin vaid lennu, kuna Travel In'i poolt pakutavad saadaval hotellid ei ole seal rannal kuhu mina tahan (Calangute). Eks kohapeal siis vaatab:D

Viskan bikiinid ja hambaharja suurde kohvrisse (nagunii saab tagasiteeks täis) ning põrutan sooja teadmatusse.

Pildid leitud internetist ja nimelt Calangute omad.

Hoidke mulle siis pöialt, et kokku 13,5h lennukis vastu pean, ilma et naabril kõri läbi näriks!

Urisen ja pritsin tatti

Ei, ma ikka pean püüdma bussiga tööl käia.

Vahepeal käisin pea iga päev bussiga. Tüütu koht on ümberistumine, kuid muidu igati mõnus. Inimesi kah minu suunas vähe sõitmas ja seega ei pea oma privaatvälja tungimist pelgama.

Nägu naerul, nagu natuke kohtlane. Kuidagi rahulik ja õnnelik olin hommikuti ja tööle jõudes olin täis energiat ja positiivsust.

Vahepeal tuleb aga autoga minna, kui päeva peal kuskil asjatamist või pärast tööd teada, et bussidega liiga tüütu/ajakulukas vajalikku sihtkohta seigelda.

Ja erinevus on üüratu! Närvitsen nagu hullumajast põgenenu ja vannun nagu tüürimees. No ma kohe ei talu meie liikluskultuuri, noh! Ajukääbikuid on nii massiliselt tekkinud, et on kuri kahtlus, et neil on kusagil pesa.

Täna hommikul (olen siiani veel tige) näiteks avastasin, et Põhja pst Rimi juures (mu igahommikune marsruut autoga tulles), kus tee läheb selgelt kaheks - parem rada keerab kesklinna ning vasak suundub mööda Soo'd Kalamajja - sõidab terve rivi idioote mööda vasakut rida pidevjoontega lausa triibutatud kolmnurgani ja sealt siis pressitakse peale (kuna seal edasi tee läheb omakorda kaheks). Ehk siis need, kes ausalt rivis oodanud, ei saagi valida vasakpoolset rida. Kolmnurgalt tulijad peavad seda oma pärusmaaks.

Lisaks eluga riskivad jalakäijad, kellele see kolmnurk kahe sebra vahel ellujäämisoaasiks mõeldud on.

Mina valisin muidugi reegleid järgides pööret sooritades vasaku rea, kui mulle täiega vajus peale mingi erikole väikebussi ront. Kari jorsse sees. Ju kukuvad viiplema, et mida ma trügin kui nemad keerata tahavad. Oi krt kus ma vihastasin. Reeglina puhisen omaette, kuid seekord oli nii siiber, et andsin neile põhjalikult signaali (et kõik märkaks millised jobud nad on seal pidevjoontega kolmnurgal ukerdades ja mulle külge pressides) ja viiplesin neid idioodimärkidega kostitades nii põhjalikult, et isegi nende põhku täis koludesse pidi see jõudma. P-sse küll, mulle ei ronita niimoodi jõuga peale!

Kui nägid, et küünitan nende numbrit vaatama ja telefoni haarasin, siis kukuti vabandama ja anti mulle ruum liikumiseks. Saa aru, jorss, mind ei huvita su vabandus, mind huvitab, et kõik liikleksid üksteist austavalt. Sul ei ole kiirem või hädavajalikum kui teistel. Kui kõik käituksid nii nagu eeskiri ette näeb, oleks liiklus palju sujuvam.

Pärast venisime tükk aega kõrvalridades ummikus, kuid rohkem mulle otsa vaadata ei juletud. Hoiti pigem väikest vahet, et aknad kõrvuti ei satuks. Eks mu silmad pildusid võitlusvalmilt tuld ka ja käsi oli enam kui valmis veelkord näitama, mida ma nende olemusest arvan.

Üleüldse on liiklus tipptundidel nii idiootlik ja liiga paljud arvavad, et neil on õigus valest kohast peale pressida, et minu närv ei pea vastu. Ja kui rohkem aega, siis kavatsen ka edasi bussiga liigelda. Rahu hinges on liiga suur väärtus. Lisaks värske õhk:)

Kusjuures, ma olen sel aastal see möku, kellel pole veel talverehvid all. Ja näiteks eile õhtul oli õrnalt libe. Nii ma siis igaks juhuks hoidsin auto, max paari pikkust vahet, kui hoog suurem oli. Ja sellega teenisin ära mingi Audi-maasturi-mehe pahameele. Oi kuidas ronis selga. See ajas mind pigem irvitama, kuna ega ma tema tõttu ei kavatsenudki riskida pidurdamisel libisemisse sattumisega. Aga temalt oleks küll tahtnud küsida, et kas tal piinlik pole nii avalikult näidata, et nälgas hoitakse ja seetõttu on sunnitud võhivõõrale selga ronima? Kahju et võimalust ei avanenud, peenisepikendus oli tal igatahes muljetavaldav. Sellise pikendusega võiks asjast ju ka tolku olla ja nälga ei peaks olema...

Pea ees

Olen nagu palavikus... Ei, natuke liialdan. Ärevil, seda küll.

Meeletu tempo on peal, nii palju on vaja veel ära korraldada, enne kui.... :)

Töö, kool, eraelu...

Ülima rahulikkuse ja kaalutlejalikkuse (kui horoskoopidest lähtuda) kehastaja, mu sõnnist ema, heidab mulle viimasel ajal ette: "No mida sa alati mõtled nii palju ja kõike lõputult läbi kaalud, miks sa ei võiks vahel lihtsalt pea ees sukelduda?"

Ma siis sukeldun. Varsti.

Mehed naistest

Ega õlu ju ise koju saa x2
Oluline, et rattal hea ja mõnus oleks

Neehh, mis need memmed seal müttavad?

Tasakaal x2

Laadapäev

Kiirkaater

Pühapäevane väljasõit perega

Džentelmen ei sunni naist jala käima

Künnipäev

Milleks eesel?

Abielu olemus

Bond ja klubi

Juba eelmise Bondi välja tulles teatasin, et see mu lemmik-Bond. Näitleja siis.
Seekordne film kinnitas mu arvamust.
.
Minu jaoks ei ole lihtsalt usutav, kui eriti karm agent on sile ja lakutud ning kohendab lipsu kulunud fraaside saatel.
Tänane Bond on agent. Karmikoeline, tahumatu, robustne. Samas sees on olemas inimlikkus, mida alla surutakse. See teeb ju nõrgaks.
Igati aus on praegune lähenemine. Kui jooksevad, siis mitte gasellilikult mängleva kergusega vaid ka filmivaataja tunnetab adrenaliini, hirmu, valu, segadust, rabelemist jne. Kui võitlevad, siis sama. Usutav.
Nõrganärvilistele see film ei ole. Üsna jõhker.
.
Seekordne Bondi põhitädi koosnes aga ainult ja ainult jalgadest. Siuke tunne oli, et need lähevad sujuvalt kaelaks üle (kade).

Njah. Praegune Bond on seda sorti tüüp, kelle pistaks hea meelega pintslisse:) Mees minu maitsele:) Ainult et ta ikka seda pardi nägu tegema peab... Huuled pruntis nagu pardi nokk...
.

Meie käisime seda vaatamas laupäeval. Selline girl-power, 5 pliksi kambas:)

Piletid ostsime juba kolmapäeval, et saaks kindlasti head kohad. Saimegi.
.
Oma saali suundudes tabas meid ebameeldiv üllatus - saalis olevat tehniline rike ja meid suunatakse ringi. Vabalt valitud kohtadele, kuna saaliplaan teine. Pagan küll. Kiirustasime ülemistesse koridoridesse ja saalis vaatame, et osad kohad broneeritud. Wtf??? Selgus, et A Le Coq sviidis kah tehniline rike ja magusamad kohad neile broneeritud. No ei ole usutav, et kahes Bondi-filmi saalis korraga on tehniline rike. Arvan, et rike oli vaid sviidis ja kuna Bond ammuilma kõigile seanssidele välja müüdud, siis topiti meid kokku ja suuremasse saali, kuna sviidikatele eraldi ja üksi saali pakkuda pole ju mõtet.

.

Ok, saan aru, et neil kallimad piletid ostetud ja seega võiks paremad kohad saada, kuid kuna olen kindel, et meie saalis ei olnud samal ajal riket vaid meid tõsteti lihtsalt kokku, siis ärritas tugevalt, et meie peame siis kasvõi esiemeses reas istuma, mis siis, et olime juba väga varakult ostnud väga head kohad.

Meil õnneks õnnestus valida mitte-bronnitud toolidele täitsa ok kohad, kuid osa meie saali rahvast oli tige ja istus bronnitud kohtadele. Mingi kino-poolne seletamine ei aidanud. Las olla siis.

.

Tänu sellele hilines filmi algus ligi pool tundi ja minu ajagraafik muutus kriitiliseks. Tahtsin tüdrukutega natuke peale filmi ka istuda, enne kui järgmisele üritusele kalpsan.

.

Mingi aja siiski jõudsin istuda ja ühe kokteilgi juua, kuigi see läks alla ütlemata vaevaliselt.

Nimelt käis eelmisel õhtul ekskaas külas ja avastasin oma suureks üllatuseks, et olime 9-tunnise pläägutamissessiooni jooksul ära tarbinud 3l veini, mis teeb 2pdl näkku. Kohutav. Ma pole enam pikka aega pea üldse midagi tarbinud ja seega krunt puudus. Samuti tarbin ma reeglina 1-2 klaasi korraga, vahel üliharva tiba enam. Seega väga harjumatu, kuigi sellist tunnet küll ei olnud, et kännuämblikuks oleks muutunud. Pika aja peale ja kvaliteetne vein, seega hullu ei miskit. Koordinatsioon oli alles ja jutt selline nagu alati.

.

Kuni järgmise hommikuni. Sest siis tuli pohmell. Kuna see tegelane (pohmell) mu juures üliharva käib, ei oska ma seda loomuliku elu osana võtta. Lahmisin peavalurohu sisse ja koogutasin end voodis edasi-tagasi nagu muneda üritav kana. Püsti hästi tõusta ei tahtnud. Lõpuks suutsin end kööki vedada ja ühe granaatõuna süüa, siis läks olemine okeiks.

Sellest siis arusaadav, miks järgmisel õhtul kokteil hea mõttena ei tundunud. Ise ka ei tea miks selle üldse tellisin.

Pigistasin selle siiski endale sisse ja lehvitasin tüdrukutele. Ees ootas järgmine üritus.

.

Nimelt olid kaks nädalat tagasi töökaaslased teinud plaani jalga keerutama minna, kust minul, nagu ikka klubide puhul, õnnestus viilida:DDD

Kuna kava tuli kordamisele, olin seekord ka mina käpp.

Niisiis, suund B&C-sse.
Hmm, tühjus. Kella 12-ni oli klubi nii hõredalt rahvastatud, et tekkis tahtmine koju minna ja põhku pugeda. Pidasime siiski vastu.

Mõne aja pärast hakkas klubi rahvaga täituma ja kella 1-st alates oli nii pungil täis, et ukse taga lookles pikk-pikk saba. Meie lahkusime 2+ paiku ja siis oli saba endine. Krt, peab ikka tahtmist inimestel olema, et kluppi pääsemiseks sabas seisavad...
.
Hiljuti kajastas Pealtnägija mingit tüüpi, kes käib rahvast käima tõmbamas. Mingi tõsine klubielukas. Omad kostüümid ja puha ning taidleb ikka südamest. See tüüp õnnestus meil küll ära näha ja pidasime seda ka õhtu kõrghetkeks:) Ta ikka andunult kohe väänles seal...
.
Mis kummaline tundus, oli aga tõenäoline vanadekodu väljasõit tantsuõhtule. Lihtsalt hämmastav kui palju oli täitsa vanu inimesi. Mitut pensionäri nägime. Keerutasid põrandal ikka hingest, väga vinge:DDD
.
Avastasime P-ga, et me ühed vähestest, kes seelikut/kleiti kandsid. Enamus ikka teksades. Naised, kuhu te kadunud olete???
Ja meeste puhul oli ikka see tegija, kel ühe kannika peal kirjas arm ja teise kannika peal ani. Armsad hanekannikad, mis teha. Või on nad tennisetüdruk Ani fännklaab ehk.
.
Tantsupõrandal toimub ikka tüüpiline tribal-dance, nagu see mulle seostub. Kott keset põrandat nagu lõke või äsjatapetud saakloom ja selle ümber siis veheldakse ja vääneldakse. Evolutsioon ei olegi koopa-aegadest väga kaugele eemale arenenud.
Kusjuures me isegi ühinesime saakloomatantsuga, kuna kuhu sa ikka oma paunad paned.
.
Mingi aeg hakkas tantsimine närvidele käima. Vajan tantsimiseks muusikat, mis läbi kontide läheb. Selleks sobib hästi ka noorpõlvemuusika, mida B&C teatavasti pakub. Siis suled silmad ja vehid nii, et ei tea midagi ajast ega muust maailmast.
Seekord aga oli suhteliselt palju mingit miksitud tänapäevast klubivärki ja kui juba tunned, et power hakkab tulema, siis järgmine lugu rikub innu ära. Kuidagi nagu ei saanud korralikult ree peale ja tundsin end lõpuni väga reserveerituna. Lisaks suutsin esimese tantsusammu ajal suka katki tõmmata, nii et pidin need üldse jalast ära kiskuma.
.
Osutusin põrandal ka põrkemagnetiks. Mingil hetkel nimelt hakkasid inimesed minuga põrkuma. Igast küljest tuli vopse - puusaga, pepuga, küünarnukiga, millega iganes. Lähed eemale, jälle tuleb vehkleja sulle järgi ja hakkab sinikakatsetustega ahistama. Sain aru, et ei tohi eemale minna, siis arvatakse, et tekkis vaba ruumi juurde ja vehitakse veel enam. Hakkasin siis oma killerkontsadega (kõrged ja peened kui nõelad) vabalt vehklema, hoidis põrkujad veidi eemale küll.
Kõige kardinaalsem näide oli, kui kahelt poolt tagumikud mind ründasid ja nende vahele põrkerauaks jäin. Nojah.
.
Tegelikult arvan, et peasüüdlaseks oli alkohol. Eelmise õhtu jääknähtude tõttu jõin klubis vaid tomatimahla. Ja kui teised mingi hetk sinust erinevasse konditsiooni lähevad, on raske sellega kaasa minna.
.
Et siis jah. Nagu oli ja nagu ei olnud ka. Samas üritame teinekord jälle minna, kuna seltskond hea ja omavahel lõbus, kuid vaatame vast teise koha või äkki on reeded klubis normaalsemad... Või tuleb ise alkoholi tarbida... Vaatab.

Mu ponnistustest ei olegi kasu

Ükspäev küsis üks sõbrants, et miks ma sellist värvi peaga nüüd olen.

Täpsustuseks mainin, et selline rebasekarva, oranži ja punase segu. 29 aastat on mind harjutud nägema süsimustast väga tumeda punakas-pruunini. Aga ikka hästi tume. Nüüd siis kevadest saati seda karva ja kõigile harjumatu:)

Mina teatasin, et mulle meeldib meelde jääda. Kuidagi massidest eristuda.

Mille peale teatas teine sõbrants, et see on asjatu vaev. "???". "Sa jääd nagunii meelde". Liigutasin juba kõrvu, arvates, et mu eriline isik mõjub oma kordumatuses nii meeldejäävana ja olin valmis komplimendi eest tänama. Hetke pärast A jätkas: "Nojah, ikka ja jälle mainitakse, et see nöpsninaga tüdruk..."

Ai rsk! Värvi oma juuksed nii leekivaks lõkkeks kui tahad, keset nägu pesa teinud kartul end juba unustada ei lase...

Kadestan oma ema tema klassikalise kreeka nina pärast. Isal on ka normaalne nina. Kuidas nad ometi kahepeale suutsid mulle ja mu vennale sellised tuhlid (saare keeles kartul) näkku integreerida? Ja mina kui esiklaps sain suurema jao... Tõepoolest ei meeldi mulle oma sõõrmetega lehvitada..

Olen päris tõsiselt kaalunud nina korrigeerimise operatsiooni, kuid millegipärast on tunne, et see ei oleks siis enam mina...

Vahel on targem mõne asjaga leppida.

Tigedusehunnik

Igahommikuselt mängis ka täna Terevisioon ringiaskeldamise taustaks. Üks sealne külaline ajas mul aga laka nii turri, et ma lihtsalt pean kobisema.

Nagu arvata võib, oli külaliseks Savipäts. Kes siis tutvustas oma uut raamatut majanduspoliitikast. Ma otse vahutasin ta juttu kuulates...

.

Ma ei tea majandusest ja selle toimemehhanismidest halligi. Küll aga tean ma seda, et kõik käib tsüklitena. On suuremad tõusud ja langused, on väiksemad, kuid alati järgneb üks teisele ja intervall kipub olema suht sarnane.

Nüüd siis väidab härra Ninasarvik, et Eesti majandus oleks igati ok järjel, kui tema raamatu järgi oleks käitutud.

.

Ega ei loe ju see, et pea kogu maailmas enam-vähem kuni kolinal langemine toimub. Eesti oleks Savika juhtimisel ainus lilleke keset pasamerd. Mujal kõik halb, nii halb ja meil veereks elu kui hernes. Jeerait... Eesti ju nii võimas, et muu maailm meid ei mõjuta, mkmm.

.

Ja laenamiste teema. Kuidas riik ei tohiks laenata ja kuidas tema muudkui sel teemal sõna on võtnud.

Aga Tallinn? Eesti suurim ja mõjuvõimsaim ning kõige kulukam linn? Kui mujal ja ka riigi tasemel taheti laenusid juurde mitte võtta, siis Tallinn ainsana plaanis suuremat sorti laenamist. Ei tea mis sest sai ja ei huvita ka, kuid midagi siin ju ei klapi, krt.

Väga paljud asjad tema jutus ärritavad mind sageli ja ärritasid ka täna, kuid kui veel rohkem teemasid läbinärimiseks võtan, ei tule mul und. Seega las jääb.

.

Lõppeks pole siin mingit vajadust kiljuda kuidas kõik koledasti pees on. Ok, on. Ja siis? Rabeletagu vähem igasugu Osturallidel ja Hulludel päevadel oma kaugast tühjendada, püütagu kasvõi natukenegi kas investeerida (teada ju, et madalseisus hea osta kuid vaid väga targad või õnnelikud tabavad ära tõelise põhjahetke) või niisamagi igaks juhuks kõrvale panna. Misiganes vahendites siis. Ei pea ju vetsupaberi rullidesse investeerima või aina uhkemaid ja kulukamaid autosid ostma.

.

Ma ei ole küll nii vana, et aastakümnete kaupa tõuse ja langusi mäletada ning uurimistöid kah selles vallas ei tee, kuid vähemasti 90.-ndate lõpust mäletan küll mingit suuremat (aktsia)turgude kukkumist. Ja kuuldvasti on neid ikka ja jälle olnud. Ja tuleb ka edaspidi. Selle peale võin isegi mina mürki võtta.

.

Igale langusele järgneb tõus. Millal? Eks see selgub. Siis, kui enam allapoole minna ei saa. Seni tuleks minu arvates natuke mõistlikumalt käituda, lasta reaalsusel eufooriat summutada ning kõik läheb oma tavalist rada pidi edasi. Nagu alati.

Minu kui tavakodaniku arvamus.

.

Seda enam ärritab mind Savika-suguste demagoogitsemine. Jube hea on ju suhtelise paratamatuse pealt populaarsust korjata. Et nüüd, Ansipi ajal on paha-paha. Ja tema ajal oli roosamanna. Olud olid tiba teised ja kui meenutada, millal ja kes on nt suuremat sorti laenusid võtnud...

.

Ma ei suuda ära hämmastuda, et on piisavalt palju inimesi, kes tema juttu usuvad. Kes need inimesed ometi on? Mina ei tunne isiklikult mitte ühtegi. Mis ringkonnas mina siis liigun?

Ta on väga tark mees, kuna teab millal ja kuhu nupule vajutada, kuid kohe kindlasti ei ole ta aus. Kui natukenegi selge mõistusega lugeda tema sõnavõtte ning jälgida millal ja mida ta teemaks võtab ja millal mille "unustab", siis (austajad, võtke seda soovi korral isikliku solvanguna) igaüks, kel põhu ja laastude vahel natukenegi hallollust virvendamas, tunneb mädamuna haisu kerkimas. Ja ärgem unustagem toredaid debatte, kus küsimusele vastatakse täiesti lambist ja teemaväliselt, püstitades tähelepanu mujalesuunamiseks hoopis uut teemat.

.

Ma olen niiiiiiiiii kuri praegu.

Täna hommikul on aega kuidagi eriti laialt käes...

Huvitav kas mesi võib paksuks teha?
Loll komme viimasel ajal tekkinud oma lõputuid meevarusid sihikindlalt hävitada. Kodus valmistan maiust (panen purki erinevaid pähkleid ja mandleid ja muud mis meeldib ning kallan meega servani üle) ja nosin seda kuni iiveldamiseni, tööle olen aga tee tarvis purgi mett vedanud ja lusikas muudkui liigub purgi ja suu vahet. Natukese aja pärast jälle. Ja jälle. Kardan, et varsti paisun suureks kui õhupall...

Ok, mesikäpp haarab järgmise meepoti kaenlasse ja lippab tööle.

Olen täna lõpuks ometi tubli ja lähen bussiga. Tänu vabaka remondile on kõikvõimalikud masinad end minu trajektoorile sättinud ja hommikused ummikud:

1. ajavad ajaliselt hulluks
2. söövad närvid seest

Mõnda aega olen hommikuti ropendades tööle vuranud, meeldiva ja rahuliku nädalavahe tulemusel aga otsustasin härjal sarvis haarata ja end kokku võtta. Väljas on mõnus sügis ning kavatsen paar sammu ennast liigutada. Säästan närve ja ajaliselt ei kaota praegusel ajal pea midagi.

Üritan tubli olla ja kavatsetust vähemalt mõnda aega kinni pidada. Mitte taas tormata unesegasena viimasel hetkel auto poole, ühes käes turgutav kohvitass ja teises juuksehari, mis mu parukas viimaseid meeleheitlikke rebestusi teeb. Rahu, ainult rahu:)

Meestest

Lugedes Jääraplika ja Babajagaa kummalistest seiklustest meesterindel (kusjuures mõlema kleepekad on pildi peal mehed kui kompud/ponksid poisid/etc), tekkis kange isu ka oma meestemaitset ja -nõrkust kirjeldada.

Ilusaid mehi on kena vaadata. Nii pildi pealt kui live's. Minul samuti. Ega ma puust tehtud ole, eksju.

Millegipärast on mul aga mingi seletamatu tõmme minu arvates koledate meeste suhtes.

Ehk siis tegemist meestega, kes klassikalises mõttes on mitte-iludused, kuid neis on miski salapärane SEE....

Jääraplikaga saigi just teoretiseeritud, et äkki on kompud viu-viudeks muutunud seetõttu, et neis on seda naiselikkust liiga palju saanud. See annab küll välimuse, kuid tõenäoliselt ka iseloomujooni. A la kleepumine, ahistamine, virisemine, tähelepanu puudumise üle vingumine jne.

Jääraplika ja Babajagaa on mõlemad oma eluga häsi hakkama saavad laia sõprade- ja huvideringiga noored naised, kel välimustki kapaga antud. Eks see kõik tõstab ka enesetedvust ja siit saab kinnitust minu järgmine teooria, et iseseisvad naised on üksikumad kui hädapätakad. Teate ju küll, et on teatud sort naisi, kes justnagu kuidagi ilma mehe toeta püsti seista ei suuda. Mis hinnaga see mees neil kodus on ja milliseid kompromisse tuleb teha, see on muidugi vaid neile teada. Küll aga alluvad mehed neile suht kergelt, kuna kes see ikka viitsib lasta ajus kraaksuda. Ja hale ju ka neist. Ei saa ju kuidagi hakkama muidu, vaesekesed. Ja lõppeks on hea kui säng soe, toidumoll nina ees ja naine kuskile pea seljas minemas pole, kui mees veidike ringi tahab vaadata. Turvaline mudel, kus mees ei pea kompromisse tegema ja me ju kõik teame selliseid mehi. Eriti need, kes armukesi peavad ja maid ja ilmu kokku valetavad. "Kohe olen lahutamas", "Meie abielu on vaid paberil", "Ootan kuni lapsed suuremaks kasvavad".

Teine tüüp naisi (minu isikliku arvamuse kohaselt ja ma ei ole miski psühholoog) on need õnnelikud, kes on küll iseseisvad, kuid suutnud leida võrdväärse partneri. Suhtes toimib suuremal määral koostöö ja kõik on eluga rahul.

Kolmas tüüp on siis need, kes pole oma sõulmeiti veel leidnud või on noorusrumalusest või halbade asjaolude kokkulangemise tõttu temast ilma jäänud. Ja nüüd ei lepi mitte iga ettejuhtuvaga jorsiga. Saavad ka üksi hästi hakkama, mistõttu kiiret pole. Et eesmärk ei ole selles (nagu Nirti tabavalt kirjutas), et keegi tekialust täis peeretaks ja hommikul viimased kooreriismed kohvi peale krabaks, vaid leida ikka see, keda on võimalik austada. Keda on võimalik oma silmades pjedestaalile tõsta. Ja kui selleks kulub aega, siis kulub, vähemaga ka ei lepi.

Nüüd siis eelpoolmainitud kaks piigat maadlevad oma viimase nädala/paariga tekkinud austajatega, kes ei saa kuidagi suht julmast "ei"-st aru ja on valmis juba vaat et altari ettegi tirima. Oma siidiste käekeste kogu jõuga, kui muidu ei saa. Ja kui enne 10 sammu kodust eemal oleva burgeriputka külastamist pühapäevasel puhkepäeval ikka kleepekale ei helista ja teda kaasa ei kutsu teisest linna otsast, on viu-viu ja süüdistused platsis. Andke olla, kus on hingamisruum?

Mõlemad austajad näevad välja nagu noored jumalad. Olen näinud ja kinnitan.

Tundub ju natuke nagu naiselik, eks? Otse loomulikult on ka ilusaid ja mehelikke mehi ja oi kui palju, kuid reaalses elus pole mind õnnistatud nendega kohtumisega. Ja polegi tarvis, kuna minul võtavad jala nõrgaks ja liblikad kõhtu koledad mehed. Arumaisaa... Ja siit tulebki siis kirjutise teine osa.

Üheks jalavedeldajaks on mul läbi aastate olnud Gerard Depardieu. Vaevalt et keegi saab teda ilusaks meheks pidada... Pigem lausa kole. Aga mõjub!

Samuti ka päriselus meeldib mulle, kui mehe välimuses on mingi kiiks. Suured ja koledad ninad on ühed enim magnetina mõjuvad elemendid. Laiad või kongus või viltused - nimetage aga! Pisikese ninaga mehed kohe üldse ei mõju...

Madalad ja/või tugevad kulmud... jne.

Veel imponeerib mulle väga Nickelbacki laulja. Selline ürgne isane.. Arrrhg!

Pole ju ilus, noh....

Olen püüdnud enda jaoks lahti seletada, et milles siis asi. Ainus järeldus, milleni olen suutnud tulla, on see, et tahan ise paarisuhtes see ilusam pool olla. Jube ju kui mees mu kõrval mind täielikult varjutab. Naise roll on ilus olla ja ma pole nõus ilueediga peegli ees koha pärast võitlema:)

Lisaks pole mulle sellist välimust antud mis iludusega konkureerida jõuaks, seega pean, paistmaks kenake, valima aksessuaariks koleda mehe:DDD Lihtne loogika...

Ja üks nõrkus on mul veel. Hääl. Piiksuja piiksugu mujal. Kui mees tahab mu põlved vetruma saada, peab tal peale koleda välimuse ja veidra nina olema ka sügav hääl. Oi need udukarvakesed mu kuulmekäigus siis mõnulevad:D

Seetõttu olen sõltuvuses peale Nickelbacki nt Ville Valost, eriti äraleierdatud loos "Summer Wine". No siuke, hääl et roolis olles võin hajameelsus-avarii põhjustada.

Ja mis eriti julm - ta mõjub seal videos atraktiivsena.... Olles ise kole kui kurat. Seda tüüpi mehed mulle üldse ei imponeeri tegelikult, kuid mõjuvad, rsk! Täiesti vastu tahtmist. Selline Johnny Deppi tüpaaž. Valo ilma selle jubeda kitsehabemeta ei mõju mulle üldse, kuid habemega... Ja ma muidu jälestan nii vuntse kui kitsehabet.

Müstiline maailm see naiste sees... Vajan ravi:D

Lepitus

Sageli kobisen, et raadiost kostuv muusika kriibib mu kõrva.
Viimasel ajal kuulen kahte lugu, mis mulle aga meeldivad, seega polegi ma nii kompromissitu vanamoor:D
Riputan ka siia üles, kuna aasta pärast pole mul tõenäoliselt enam halli aimugi, kes laulis ja millest laulis. Siis hea uudistada:)

Gabriella Cilmi "Sweet About Me": (vägev hääleulatus)

Ooh, watching me
Hanging by
A string this time
Don't, easily
The climax
Of the perfect lie
Ooh, watching me
Hanging by
A string this time
Don't, easily
Smile worth
A hundred lies

If there's lessons
To be learned
I'd rather get
My jamming words
In first, so
Tell you something
That I've found
That the world's
A better place
When it's
Upside down, boy

If there's lessons
To be learned
I'd rather get
My jamming words
In first, so
When your playing
With desire
Don't come running
To my place
When it burns
Like fire, boy

Sweet about me
Nothing sweet
About me, yeah

Blue, blue, blue
Waves, they crash
As time goes by
So hard to catch
Too, too smooth
Ain't all that
Why don't you ride
On my side
Of the tracks

If there's lessons
To be learned
I'd rather get
My jamming words
In first, so
Tell you something
That I've found
That the world's
A better place
When it's
Upside down, boy

If there's lessons
To be learned
I'd rather get
My jamming words
In first, so
When your playing
With desire
Don't come running
To my place
When it burns
Like fire, boy

Amy Mcdonald "This Is The Life": (pull kiirus)

Oh the wind whistles down
The cold dark street tonight
And the people they were dancing to the music vibe
And the boys chase the girls with the curls in their hair
While the shy tormented youth sit way over there
And the songs they get louder
Each one better than before

And you're singing the song
Thinking this is the life
And you wake up in the morning and you're head feels twice the size
Where you gonna go? Where you gonna go?
Where you gonna sleep tonight?

So you're heading down the road in your taxi for four
And you're waiting outside Jimmy's front door
But nobody's in and nobody's home 'til four

So you're sitting there with nothing to do
Talking about Robert Riger and his motley crew
And where you're gonna go and where you're gonna sleep tonight?

Where you gonna sleep tonight?

Üks isevärki õhtusöök

Mainisin siin hiljuti, et viimase nädala jooksul tuleb kolmel sünnipäeval käia. Nonii, nüüd see trall siis läbi. Vahepeal oli tunne, et ma muud oma elus enam ei teegi kui jooksen mööda kaubandusvõrku, ajades taga kingitusi ja lilli.

Veider on see, et kõik kolm sünnipäevalast on rasedad. Kõigil kavas kevade hakul poolduma hakata. Neljas sünnipäev tuleb nüüd novembri alguses ja kas mul on üldse vaja mainidagi, et ka too sünnipävalaps on beebiootel? Sügisel sündinute rasedusepideemia. Aga see kõik on teine teema:)

Möödunud reedel kihutasime peale koolist pääsemist vennanaise sünnipäeva tähistama.
Teemaks oli pime õhtusöök...

Nimelt oli valmistatud kolm käiku roogasid ning meie ei tohtinud miskit näha. Mustad klapid silmadel, mistõttu üks oluline meel - nägemine - oli kadunud. Millevõrra hakkasid teised meeled seda kohe asendama. Vend ja vennanaine, kes serveerisid ja valasid, olid "nägijad" ja irvitasid meid ikka südamest. Ja kusjuures meie hääled muutusid kohe oluliselt valjemaks, kui klapid peas. "Nägijatena" võtsime taas mitu pügalat vaiksemaks... Iseenesest huvitav.

Kummaline on süüa, kui ei näe mida sööd ja kuidas midagi kahvli peale saad. Aerutad aga mööda taldrikut ringi ja ajad näiteks kirsstomateid taga:D Või siis saiale pasteedi määrimine... Ei näe saia, ei näe pasteeti.
Iga roa juures mingi hetk me loobusime ja sõime primaatide kombel kätega:D

Üks huvitav üritus oli muidugi tervise joomine ehk siis üritamine pimedast peast klaase kokku lüüa. Üksteist valjuhäälselt juhendades meil see enam-vähem ka õnnestus:) Mõni tüüp küll toppis järjekindlalt oma klaasi küünlasse, kuid üldjoontes saime pihta. Vend muidugi käis vahepeal narrimas ja nii kui sirutatud klaasi nägi, lõi kokku. Ja kui siis hõisati, et "jess, õnnestus!", siis see, kellega kokku pidi löödama, ei olnud küll seda meelt;)

Ühesõnaga väga pull üritus oli! Kunagi, kui mul on piisavalt suur söögitoa laud, kavatsen raudselt ka ise sellise ürituse korraldada:)

Peaaegu õnnestub...

Tähetantsust

Nonii, seekod tunnen ka mina vajadust kogu Eestit vallanud teemal sõna võtta.

Vaatajanumbreid arvestades võib eeldada, et suurem enamus eestikeelsest elanikonnast istub pühapäeva õhtul nagu üks mees pildikasti ees. Nii ka mina. Võimalusel ma seda saadet maha ei maga ja eks pühapäeva õhtuti kipub seda vaatamisvõimalust keskmisest rohkem olema.

Uus süsteem mulle meeldib. Et viimaste puhul otsustab žürii. Siiski asjatundlikum kui emotsioonidel põhinevate helistajate plejaad. Tants loeb, mitte fännid.

Aga minu emotsioone siis.
Tantsusammud võib igaüks selgeks õppida, see pole mingisugune teadus. Jama algab siis, kui vaja veenvalt tantsida. Siis ainult sammudest ei piisa.
Usun, et tantsuoskus on kaasa sündinud. Seda kas on või ei ole. Oskus tantsu endast välja lasta, ma mõtlen. Mitte niisama sammuda.

Eredaid näiteid on seegi kord. Nt toosama noor naga - Lauri Pedaja. Ta kohe oskab seda liikumiskirge endast välja lasta. Näha, et naudib. Edu talle selles nautlemises:)

Maarja-Liis üllatab meeldivalt. Arvasin, et ta on selline jahe ja vaoshoitud. Samas on temas tohutu annus püüdlust ja kõike, mida ta ette võtab, teeb ta hästi. Tubli tüdruk.

Samas Järvisest oleksin ma eeldanud noorusliku indu ja julgust. Ta küll püüab, kuid... Noh, eks igaühe anded ole erinevad. Kõike ei saagi osata.

Niit ei teglenud kohe üldse mitte tantsimisega. Ma ei saanudki aru misasi see oli. Õmblusmasin sobib talle tunduvalt paremini ja ma oleksin olnud äärmiselt jahmunud, kui ta ei oleks esimene väljalangeja olnud.

Salumäe näeb oma ea kohta nii super välja, et kadedaks teeb. Endisest lihasmäest on saanud sale ja sihvakas ja väga kaunis naine. Kadestamisväärsed jalad, tõepoolest...

Kui juba välimusele jutt läks, siis Kaisa Oja vastu ei saa endiselt keegi. Ma pole võimeline Normanni tantsu vaatamagi, silm puhkab Kaisa peal. Sigailus naine. Ja kleidid on tal eranditult alati super. Või siis kannab ta kõik kleidid vapustavaks lihtsalt...

... mida ei saa aga seekord Helena kleidi kohta öelda (Aderi blondiin). Võimatult kole kalts oli tal selle punase kleidi pähe selga visatud. Täiesti arusaamatu asetus ja langevus... Brr!

Aga Ader tundub oma plaatinablondist tantsupartnerist sees olevat:) Väga armsalt särab ja siiberdab tal ümber:)
Mina seevastu ilmselt säraks ja siiberdaks Aderi ümber. Ta meeldib mulle juba palju aastaid, kuid tema võime tantsida üllatab mind. Arvasin, et mingi puujalgne sportlasest kapp on. Aga rumbas suutis väga ilusasti jala voolamises hoida, samuti on kehahoid super. Ja need lihased...nämm!
Mis saakski olla selle vastu kui säärane lihasmägi sind kui udusulge tõstab ja kannab:)
(mulle nimelt hirrrrrmsasti meeldivad tugevad mehed;D)

Kui tunnetest edasi rääkida, siis Sepa-Evelini ja Kiigajaani vahel on raudpolt keemia. Ja Evelyn itsitab kohtlaselt ja pidevalt nagu armunud plika:DDD Jääme edasisi kollaseid uudiseid ootama:)

Pagan küll, neid tantsusaateid vaadates tuleb selline nostalgia peale, et anna olla. Ja ei jõua end ära kiruda, et gümnaasiumis tantsukarjääri pooleli jätsin:(((

Žüriist ka paari sõnaga.
Tael mulle meeldib. Professionaal. Teab mida räägib. Klandorf ka. Suhhotskaja kommentaarid tekitavad allergiat. "Super!", "Superarmsad olite" jne. Selline fck-ing nunnumeetri teema. Ma kohe ei salli sellist ninnu-nännut. Ja Agu jutt on vahel arusaadav, vahel ajab mingit teksti, mille jälgimise järg mul kuhugi ära kaob.

Aga muusikalise külje pealt sain seekord šoki. Keegi kuram laulis live's Niidu-Kosmina rumba taustaks Queeni lugu "Show must go on". Ok, niigi on kole kuulata, kui keegi laulab Freddie laule ilma Freddie hääle ja nüansirohkuseta (sry, minu isiklik allergia, kuid see on alati lörtsimine), kuid seekord me lausa karjatasime, kui kätte jõudis refrääni koht. Vabandage väga, see kõlas kui teotamine. Sõna otseses mõttes laulja kraaksus. L kommenteeris väga täppi, et nagu karaokega oleks tegu. See oli kohutav... Ja seda sai samas esituses veelkord kuulda, kui tants lõpus kordamisele tuli...
Ma loodan väga, et too esitaja ei laula enam MITTE KUNAGI seda lugu!
Kuidas tegelikult seda esitama peab, võib õppida siit:

C'est la Vie

Reede varahommikul kooliminekuks ärgata on argirütmi sarnane, seega pole hullu.
Laupäeva ja pühapäeva hommikul end välja vedada ei ole üldse mitte argirütm. Ent siiski ma naudin seda. Ikka veel...

Hirrrrrmus hea on koolis käia.

Ja senini tundub, et selle semestri ainetest 90% olen võimeline hindele "5" sooritama. Hea tunne ja siin välja kiljudes nagu väike kontrollmehhanism kah:)

Ainus mure, et homseks on sattunud kaks suurt kontrolltööd. Järjest. Ei tea miks need ikka ühele päevale sattuma peavad...

Elu on ikka veel kiire. Äkki millalgi tõmban tuure maha, kuid praegu on aeg elamiseks. Ja elada on mõnus!

Millalgi tahaks kinno jõuda. Vahepeal pole kohe üldse viitsinud kinost ega teatrist kirjutada, elamusi neist on saadud aga küll.
Peab ootama et keegi kinno kah kutsuks:) Teatrisse tuleval nädalal jälle saab. Miskine Rakvere külalisetendus.

Oktoobris-novembris on alati kuidagi palju sünnipäevasid vaja külastada. Nüüdki oli möödunud nädalavahel üks ja see nädalavahe tuleb kaks. Seejärel tulevad novembri omad... Mille tulemusel hakkab mu kukru põhja auk tekkima:D

Täna veetsime ühe 4-tunnise nõupidamise väljas. Kujutate isegi ette kui palju selle aja sees süüa jõudis mulina kõrvale. Nüüd on füüsiliselt halb ja tunne, et kõht kukub eest ära.

Jõuetuse käes vaeveldes teen endale nägu, et õpin homseteks kt-deks, tegelikult aga blogisen. ;) Nii need "5"-ed tulevad...

Ok, õppima siiski.
Ja homme 8-st 18-ni koolis ning edasi sünnipäevale... Huvitav teema tõotab tulla, ehk viitsin hiljem ka kirjeldada:)

Unehorror

Ei saa aru mis toimub.

Viimasel ajal näen üht jubedust teise järel. Aju haige?

.

Eile öösel viibisin Saksamaal mingil suuremat sorti messil. Hirmus palju oli äkšõnit ja toimetamist ja kiirustamist. Lõpuks ärkasin selle peale, et toidust, mida suure isuga sõin, avastasin u 7cm pikkused surnuks keedetud mustad ussid. Peenikesed ja kõvad nagu traadid. Raske arvata kas ajas öökima. Ärkasin hirmuhigist leotunult.

.

Täna öösel toidujamad jätkusid. Seekord söödi inimest ja koera. Minu enese sõpruskonnas. Hoolega varjatud saladus oli, kuid ootamatult sattusin peale. Imre Kose oli tellitud mingit gurmeed sellest tegema. Inimesest oli filee ja koerast hallikad vorstid.

.

Kuna tegemist oli sõpradega, ei saanud ma asja suure kella külge panna. Ei olnud nõus nendega küll ühinema ja teatasin, et ütlen neist lahti, kuid aitasin ettevalmistusprotseduuride jääke koristada. Minu kodu ikkagi ja kes usuks et mina asjaosaline ei ole.

Vedasin mingit kilekotti laibavedelikuga välja, mis mu käes gaasidest plahvatas. Kohutav oli pärast köögipõrandat ja külmikut sellest lögast koristada.

.

Inimene oli juba enne tapetud ja tükeldatud, koera tapmist peaaegu oleksin näinud. Enne suutsin end higist taaskord leemendades üles äratada. Enam magama jääda ei julgenud, kuna esimene sellesisuline üritus viis mind tagasi unenäomaailma ja ma keeldusin uuesti sinna sisenemast.

.

Kardan täna öösel magama jääda. Päriselt.

Minust on saanud virisev vanamutt

No pliiz-pliiz-pliiz!!!!!
Miks, no miks ometi lasevad raadiojaamad pidevalt ja jätkuvalt halba muusikat?
Mängib taustaks raadio (arvutist saaks ka plaate kuulata, kuid siis hüppan lakke iga kord kui kõrvalkabinetis sageli helisev mobiil mu kõlaritesse röögatab) ja no ei jõua ju iga loo järel uusi jaamu kruttima hakata. Ja nii kuulangi totaalset paska, vabandage väljendumast. Sest vaikuses kipub mõte tühja ruumi kaduma. Taustamürast saanud elu lahutamatu ja vajalik osa...
.
Viimasel ajal mind lausa füüsiliselt ärritab alljärgnev lugu. Nii faking närviline ja tinisev ja ma ei oskagi kohe öelda. Lihtlabaselt ärritun iga kord kui seda kuulen. Ja kui kanalit vahetada, siis kõlab aga jälle...
Kuidas ometi saab see lugu inimestele meeldida? Sest kui ei meeldiks, siis ju ei mängitaks...
.
Näete, nüüd nii ärritunud, et jätsin töö kus seda ja teist ja asusin end välja elama. Aga kergem hakkas, rsk.
.
Eriti halva muusika näide:

Lähen minagi paragrahvi alla

Õiguslik regulatsioon amoraalsete nähtuste ärahoidmiseks:

1. Naised, kes värvivad kulme, ripsmeid ja huuli, võtta vastutusele § 49 alusel: fassaadi muutmise pärast ilma arhitektuurinõukogu loata.
2. Tütarlapsed, kes on saanud 23-aastaseks ja ilma mõjuva põhjuseta ei ole abiellunud, võtta vastutusele § 68 alusel sabotaaži ja korrasoleva aparatuuri ekspluatatsioonist eemalehoidmise eest.
3. Abielunaised, kes saavad lapsi mitte oma mehega, võtta §111 alusel, toodangu väljalaske eest võõra firmamärgi all.
4. Mehed, kes on saanud 25-aastaseks ja ei oma abielusuhteid, võtta vastutusele §10 alusel mehhanismide seisakute eest.
5. Mehed, kes tegelevad võõraste naistega, võtta vastutusele § 85 alusel, küttimise eest keelatud jahialal.
6. Mehed, kes võrgutavad noori tütarlapsi, võtta vastutusele § 83 alusel, avastamata loodusvarade töötlemise eest.

Parim enne ei ole möödas

Tänapäeval ei ole passi küsimata võimalik inimese vanust kaugelt ka mitte oletada.
.
Vaatad näiteks eelmise põlvkonna fotomeenutusi, kus 30-seks saades suurem osa naisi nägid välja üsna memmed. Eks mängis rolli ka tolleaegne kõigil-sarnased-õlle-abil-keeratud-lokid-peas soengumood, kuid siiski - inimesed paistsid vanemad kui praegu.
.
Samuti vaatad oma endisi klassikaaslasi ja mõni läheb aina nooremaks, mõni seevastu tõepoolest mutistunud. 30-selt siis.
.
Ok, tunnistagem tõde - viimased paar aastat pole enam ka minult alkot ostes dokustaati küsitud ja vanusepiiranguga paikadesse on küsimata sisse lastud. Ju olen siis paari aastaga oma vajalikud 10-12 täis kasvanud. Loodetavasti läheb aga päris mutistumiseni siiski veel hulk aastaid.
.
Milleks aga üldse see teema?
Aga sellepärast, et sain laupäeval koolis nii suure üllatuse osaliseks, et...
Aga lähemalt.
.
Tegemist oli järjekordse valikainega, nimeks Ärieetika alused (Basis of Business Ethics). Meie kursuselt avastasime end kellegagi kahekesi. Olevat nii karm õppejõud (meie õppedirektor, kusjuures) ja seetõttu nii kole aine, et ei juletud võtta. Mind aga aine huvitab ja ongi hea kui karm õppejõud - siis lõpptulemus parem. Eesmärk pole ju läbi saada vaid kasu saada.
.
Minu kõrvale poetasid end kaks paralleelkursuse noormeest. Viskasin korra tervitusnoogutuse saatel pilgu peale ja süvenesin taas raamatusse. Väga noorte poisikestega ei viitsi semutsema hakata, kuna neid nähtud küll - hormoon möllab ja siis eputatakse ja segatakse tundi. Seega kapseldusin endasse ega viitsinud väga neisse süveneda.
.
Loengu arenedes selgus, et "minu noormehed" on üllatavalt asjalikud. Ja ei eputa ega hormoonitse. Broo.
.
Mingil hetkel soovitati meil grupeeruda tunnitööks. Et hakkame ärieetilist konflikti lahkama.
Noh, grupeerusin siis poistega ja hakkasime arutlema. Ütlemata asjalikuks osutusid ja väga ühel lainel saime diskuteeritud.
Mul oli kohe väga hea meel, kuna järgmisel korral analüüs jätkub ja silmaringiga kaaslastega on seda oluliselt lihtsam teha.
.
Selle lohiseva kirjelduse peale siis, et kus loo point on? Aga selles, et nagu selgus, on mu "poisid" mitte enam niiväga poisid:) Üks minust paar aastat vanem ning teine lausa 41-ne:D:D:D
Ja mina olin peale vaadates täiesti veendunud, et olen muld nende kõrval.
"Poisid" on seega väääääga hästi säilunud:)
.
***
Votjah, siingi põhjus, miks mulle kaugõpe meeldib. Kaasõppurid ei ole noored ja vähese elukogemusega maailma kõige targemad isikud vaid sügavalt analüüsivõimelised ja õpivad selleks, et ise tahavad seda. Sageli omandatakse juba mitmendat kõrgharidust (uued teadmised) või siis ollakse end üles töötanud ja nüüd on aeg koolis "paberit omandada".

Vot tahan kohe kobiseda

Täna jälle tigetsesin poes. Kahtlustan, et kõrvaltvaatajale paistan kui depressiivne pensionieelik, kes käib ja turtsub omaette.

Kui saaks, hoiaks sellistest kohtadest eemale, kuid ei saa ju.

Viimasel ajal olen harjunud oma tavapärased ostud tegema Pirita Selverist. Peale laienemist on see pood muljetavaldava valikuga, aka seni pole ma otsitava osas veel tühjade kätega jäänud.

Seega ärahellitatud.

Kuna Norde Centrumis asub loomapood, kust kassloomadele õiget liiva osta saab, siis mõtlesin optimaalne olla ja samas asuvas poes (oli vist Rimi) ka paar vajalikku sisseostu teha.

Viga ja rohkem seda ei tee.

Valik sama nigel kui Säästukas. Midagi nagu on erinevast sortimendist, kuid valikut mitte mingisugust. Õiget jogurtit - ei. Õiget vett - ei. Õigeid komme - ei. Ja tahtsin vaid üksikuid tooteid ju. Ei tea mis siis oleks saanud kui mu soovide nimekiri pikem oleks olnud.

Kodukaupadest, mida soovisin, ei leidnud samuti mitte ainsamatki soovitud eset.

Lisaks passivad vahekäikudes hiiglaslikud mammid oma täiesti tühjade kärudega (paistab, et neid on vaja vaid käimise toetamiseks, mitte kaubarohkuse huvides), kärud ristseliti kitsast teed blokeerimas. Teed märkuse möödumissoovist - saad vastu hävitava pilgu, et prouat tema tähtsal hügieenisidemete paki näppimisel segada julged ja puhisedes ja rõhutatult aeglaselt nihutatakse käru mõni sentimeeter. Hirrrrrmus tahtmine on talle oma käruga ahtrisse sõita. Säilitan siiski jaheda viisakuse.

Olen ka ise käru võtnud, kuna loomapoest ostetu on kohutavalt raske. Ja siis see käru ei liigu ka veel. Veab aga külge ette ja kisub mind sinna kuhu vaja pole. P*****.

Jälle sama mammi järgmises vahekäigus ristseliti ees. Halastage ometi!

Järgmises vahes löga keset põrandat. Roosakas-valge ja haiseb. Libe on ka. Et sellest mööduda, tuleb väga pikalt tagurdada.

Krt, nagu mingis 15 aasta taguses külapoes šoppaks.

Lisaks valiku puudumisele on ka kauba paigutus täiesti ebanormaalne. Läbisegi on täiesti jaburad asjad ja lisaks leiab mõne samaliigilise toote poe ühest otsast, teise jälle teisest.

Minu raha see pood enam ei saa.

Virin.

Jaks sai otsa...

Ma olen väsinud.

Taas olen oma elu selliseks suutnud elada, et mitte ühelgi õhtul vaba aega ei oma.

Taas vastan sõprade "saame kokku!"-kõnedele, et "mulle tundub, et järgmisel nädala teisipäeva õhtu oli mul vaba. või siis kolmapäev. kui taas märkmiku ligi jõuan, annan sulle teada, eks? siis lepime täpsemalt kokku".

Taas ei ole nädalavahetustel aega magad. Hea, kui kodus juhtun olema.

Tööl on ka praegu kuidagi eriliselt produktiivne periood. Kõik lausa lendab käes ja "to do"-listis saab järjest läbikriipsutamisi teostada.

Hinnaks see, et maailma uudistest kuulen mingi killukese vaid raadio hommikuprogrammist. Puhketoas olevatele ajalehtedele pole enam ammu pilku heitnud ning täna jõudsin üle pikemat sorti aja veebilehti sirvida nii, et ei piirdunud vaid pealkirjade silmitsemisega. Nii mõnigi teema sai avatud ning infovoog kõrvade vahele lubatud.

Mahamurdvat väsimust õnneks veel peal ei ole, kuna piisavalt palju ajakulust möödub ka vaba aja tegevusi harrastades. Selles mõttes väga ok, et varahommikul tööle jõudmisest veidi hilisemate õhtutundideni on intensiivne töö-töö-töö, peale ukse seljataga lukustumist algab aga fun.

Omamoodi lõivu on siiski tulnud tasuda. Viimased päevad on kurk kangesti kipitama hakanud (kahjuks ei ole harjumuspärane porgandihääl ikka veel seksika kähinaga asendunud), juba paar päeva ajab nina mingisugust vett välja ja tänasest alustasid silmad kipitamist. Nüüd siis larbingi kofeiinikuna teed rohke meega...

Kuna ennast nt valesti rõivastumises süüdistada ei taha, süüdistan hoopis I-d, kes oli nädalavahetusel üks meie Ruotsi-tripil osalejatest ja oma tatise ninaga kindlasti ka mind nakatas...

.

Algas sügis ja ilmad läksid ilusaks. Arumaisaa. Pea terve suvi tuli vihma ja hallust taluda, nii et peale lugemise ja enesele ehete meisterdamise (sellest kiiksust/haigusest kirjutan tulevikus pikemalt) suurt miskit teha ei tahtnud. Nüüd aga, kui sügis käes, tuleb kõik tegematajätmised tagasi teha.

Kool algas samuti. Seni ikka veel naudin seda väga-väga. Loodan, et see nauding ei kao niipea.

Avastasin enese jaoks ühe ütlemata huvitava valikaine - politoloogia. Eriti mõnus on meie õppetöö vorm - igast loengust pool on seminari vormis. Arutleda, vaielda, ümber lükata ja kinnitada..... Ja kuna osavõtu aktiivsus mängib lõpphinde kujunemisel rolli, on mul lootust sealt väga hea tulemus saada:) Esimesel korral saime õppejõuga igal juhul väga hea kontakti.

Kuna seekordne laevakruiisike oli mõeldud lisaks kahe tähtpäeva koostähistamisele (loe: nautlev õgardlemine õhtusöökidel + veinid-kokteilid ja niisama tšill) ka šoppamistuurina, siis tegelikult on mul väga hea meel, et samuti sammud poodidesse seadsin. Kuigi algselt mõtlesin muust kambast irduda ja linna peal kolada.

Eneselegi üllatuseks leidsin stangel rippumas pükskostüümi, mida nii hädasti hetkel vaja oli. Nüüd juba mitu päeva kannan ja olen jubedalt rahul. Eriti seetõttu, et ma ei pidanudki pükse pikemaks laskma vaid sain muretult kohe jalga tõmmata (kobin: arumaisaa kellele rõivaid õmmeldakse. olen kõige keskmisema (167,5) pikkusega ja üldse mitte eriline pikk-koib, kuid püksid reeglina kukekad. ja see on kohutavalt inetu vaatepilt. alati jälgi ostes, et oleks piisav õmblusvaru, mida siis järele lasta... ja ma ei usu, et see ainult minu probleem on. materjali kokkuhoid või tehakse kõik rõivad päkapikkudele? meetrisest taljeümbermõõdust pükstel/seelikutel ma parem ei räägigi)

Igatahes olen äärmiselt rahul hinna-kvaliteedi-välimuse suhtega ning fakt, et 3,5 tundi poodides kolamist selja valutama ja närvi krussi keerasid, oli selleks hetkeks unustatud. Saamisrõõm:)

.

Olen kurb, et Kuressaarde hakkab lendama Estonian Air. Ok, korralikum ja suurem (33 versus 18) lennuk kindlasti, kuid igavene ikaldus. Väljasõit reede õhtul hilja, tagasi juba pühapäeva lõunast (kokku väheneb saares veedetud aeg 6h võrra). Hinnad kallimad. Tudengisoodustus kehtib kuni 24.a.

Seega mina hakkan maksma pea 2x hinda senisega võrreldes. Mistõttu vahel isegi autoga mõistlikum minna (sõidu aeg autoga küll pikem, kuid reedel saabumine ja pühapäeval lahkumine samal ajal). Hirrrrrmus kahju, mulle nii meeldis lennukiga kodus käia.

Mistõttu sai vastu võetud otsus lipata koju septembri viimasel nädalavahel. EA alustab lende oktoobrist.

Kurb uudis, et tagasisõiduks oli pileteid, sinnaminekuks mitte.

Kaalusin varianti, et läheks siis bussiga. Elab korra üle küll.

.

Ükspäev astub siis töökaaslane ligi ja teatab, et "meil tuli mõte üks koolitus sinu kodusaarel teha, mis arvad, kas sulle sobib see aeg? neljapäeval sõidame välja, laupäeval tagasi".

Nonii, minu saardemineku mure sai lahendatud:) Õige nädalavahetus ja lõbusa seltskonnaga minibuss:) Sobib!