Kolm

Puhub

Imelik on.
Eilsest hommikust ei ole meil enam kahte titekat majas. Ega see kuupäev küll midagi muuda, kuid ikkagi on see 3 kuidagi murranguline number. Kohe nagu suur poiss ja puha...

Mis ma siis öelda oskan? Standard-numbrid 3-aastaseks saades on täpselt 1m pikk ja 15kg kerge (mina selles eas olin ca 95cm ja ca 14kg). Kasvugraafikuid vaadates kaalu poolest keskel, pikkuse poolest ülemises kolmandikus. Paras kõrend ja hirmus heleda nahaga, kuid energiat jagub mitme eest. Seega tundub terve :) Ainus mõeldav liikumisviis on jooksmine, kõndimas näen teda pigem harva, ikka vaja tormata. Isegi enne õhtust magamaminekut teatab, et "Ma teen paar ringi ära!" ja jookseb ümber kamina mõned tiirud.

Lobiseb. Aina lobiseb. Kamandama on hakanud :D Mina-küsimus on hirmus oluline. Käib ja seletab mulle sageli: "Mina olen mina ja sina oled sina"... ahahhh.... hea et ütlesid, pojake :D
Samuti on hakanud servast tekkima see vastassoost vanema periood. Käib ja teavitab mind ikka, et "Mina olen sinu nutsuke ja T on issi nutsuke".
Suudab ka mind olemuslikult lohutada, näiteks: "Aga kui sa suuremaks saad, siis äkki kasvab sulle ka noku, emme. Ära muretse, emme". Nojahnoh... Ma ju meie peres ainus puudulik, kellel nokut pole :D

Numbrid on nüüd juba mõnda aega kuni 12-ni täiesti selged. Sealt edasi loeb numberhaaval kokku, nt 100 ei ole sada vaid on üks-null-null. Matemaatikat veel ei mõista, liita-lahutada ei oska :D Küll aga fännab kella hirmsasti. Muudkui käib ja selgitab kõigile mis kell on. Enamasti paneb küll mööda, kuid ei lase end sellest segada  - temal on ikka õigus. Aga kirg kella õppida on suur. Sai omale kella-raamatu ja nüüd ainult seda näpibki.

Tähtedest on kindlalt selged A, E, I, R, S, T, M, N ja vbla mõni veel, teistega vahel läheb ilusti, vahel läheb metsa. O on millegipärast kindlalt null, mitte oo. Et lugemaõppimiseni läheb veel aega :D

Muidu aga üks ütlemata kallis väike suur poiss, kelle energia raugeb küll vaid siis, kui magab. Kuigi isegi siis vahel lobiseb :)

Täna

Esimene päev lasteaias läks libedalt.
Mis muidugi ei tähenda, et varsti tagasilööke oodata ei ole. Kindlasti on. Arvan, et juba homme hommikul :)

Algul oli plaan, et läheme mängima ja enne lõunaund tuleme koju. Homme samamoodi ja siis neljapäevast proovime täispäeva, ilma minuta.
Läks aga nii, et kui oli ca 2,5 tundi seal asjatanud ja aeg-ajalt minu juures istumas käinud, oli plaan minna õue. Panin siis lapse riidesse ja saatsin välja. Kuna läksid jalutama koos venna sõimerühmaga, siis ütlesin Vanemale Poisile, et vaata nüüd ilusti venna järele ja tulin tulema. Peale tunniajast jalutuskäiku läks kumbki oma rühma ruumidesse, oli ilusasti söönud ja 5 minutiga unne kukkunud. Peale und jälle söök ja mäng ja mind tervitas rõõmsalt toimetav laps :)
Kordagi ei olnud kisa teinud ega jauranud ega mindki otsinud.

Seega kuna esimene päev sai kohe sumaki ära korraldatud (kuna tundus nii kujunevat, siis milleks tehislikult harjumisperioodi pikendada ja last segadusse ajada sellega, et mingi aeg on emme mängimas ja siis enam pole), läheb homme sama kava järgi. Esiti küll proovin teha nii, et saadan üle ukse rühma, kuid arvan, et see saab pudelikaelaks olema :) Näis.

Endal oli jube imelik tulla koju, kus ei olnud ühtegi last tähelepanu nõudmas. Tegin natuke tööd ja lihtlabaselt magasin osa aega. Ma nimelt pole ikka veel terveks saanud ja tänaseks 17. päev palavikuga. Küll väikesega,, kuid siiski segavaga. Diagnoosiks äge bronhiit ja juba kaks röntgenit selle aja sees - kopsupõletikuks pole õnneks arenenud. Aga jama see, et palavik ei taandu. Üks antibiootikumikuur kah seljataga, ei mõju. Nüüd vahetati ja proovime edasi. Millalgi ma ju pean terveks saama! Ma pean neljapäevast tööl olema. Aga see va kuramuse palavik. Ja meeletu nõrkus pidevalt. Toon köögist tassi teed ja selle pingutuse peale tahaks endale medalit anda.
Nõme!

Igatahes oli kodus naljakalt tühi olla. Enamasti on ju kaks kraaklevat tegelast korraga kohal. Vanem Poiss küll käib juba ammu lasteaias, kuid seda siiski väga harva. Muidugi neil päevil, kus vanem on lasteaias ja ma nooremaga üksi, on elu ka naljakalt lihtne :D Korraga jõuab nii palju teha ja aega on justkui kõige jaoks :D Ja iga kord sellistel päevadel olen ma mõelnud, et kuidas ma ometi aja- ning energiapuududes sain vaevelda, kui lapsi vaid üks oli? Selle kohta vist öeldaksegi, et inimene harjub kõigega. Ehk siis seesama lugu, kuidas mehel oli kodus laste ja naise ja koduloomadega jube kitsas ning tal soovitati kits lisaks võtta. Mõne aja pärast soovitati siis kits välja tõsta ja järsku tundus elamine kohe ootamatult avar :)
Et jah, täna, lastevabana, liikus kell küll nagu tigu edasi. Oleks vaid enesel olnud tervist ja energiat - oioi kus oleks palju tehtud saanud!

Aga nüüd siis näis kuidas see pägalike sõime ja koju tassimine ning sealjuures igapäevaselt tööl käimine välja nägema hakkab :) Mõneti kindlasti pingelisem aga mõneti jälle teistlaadi vabam.

Natuke on kurb ja natuke on põnev ka.

Poolteist

Tänasest poolteist aastat vana.

Mul on südamest kahju, et mu pildiaparaat saba pani. Ma ei ole telefoniga pildistaja tüüp. Aga mis teha.

Strateegilised andmed taaskord võrdlusena:
13kg ja 84cm
Vanem Poiss pooleteismesena 13kg ja 88cm
mina pooleteismesena 11,3kg ja 80cm

Asjalik tegelane. Paneb ennast juba maksma ja näitab lõvi iseloomu :D Kange :D Samas tohutu musitaja-kallistaja. Kinnitub nagu koaala su kaela ümber, paneb pea õlale ja jääb niiviisi unelema. Või siis ajab suu prunti, tõmbab põsed auku ja ronib musisid jagama :)

Sõnu on vähe. Tere-aitähh-emme-(v)enna-anna-oppa-lill-tiktak-kiiss-tass ja kindlasti veel nii mõnedki, kuid need sellised igapäevasemad.

Võõrastele jätab esialgu tõsise ja vaoshoitud lapse mulje. Seda hetkeni, kui lubab endale avaneda :D Siis käib ja kõkutab ja jookseb ja põgeneb ja kratib-kratib-kratib.

Homsest lasteaialaps.

Kiibistatud

Nexplanon

Ma siin olen kartnud spiraali paigaldamist nagu tuld, eksole. Kunagine halb kogemus on ära nullinud kogu mu vapruse ja suhtumise "see on ju elementaarne, ei midagi hullu".

Kuna aga igapäevaselt kella vahtida ja tablette krõbistada oli jube piin, võtsin kogu oma julguse kokku ja suundusin arsti vastuvõtule. Noh, et räägin talle kui väga ma kardan ja et vähendagu mu hirm nüüd miinimumi.

Arst kuulas mu ära ja teatas, et 2015 tuli ka meie apteekidesse implantaat, mis eraldab hormooni samamoodi nagu tabletid või hormoonspiraal või plaastrid või...
Tõepoolest, olin sellest kunagi kuulnud, kuid kuna meil seda ei paigaldatud, siis sinna see mõte jäi.

Iga arst seda muide ei paigalda/eemalda. Õnneks see arst, kelle juurde sattusin, on väljaõppe saanud ja kirjutas mulle välja nii spiraali kui implantaadi ja teatas, et tulgu ma järgmine kord vastuvõtule sellega, mille kasuks otsustan.

Uurisin ja guugeldasin ja mõtisklesin veidi, kuid tikusuuruse implantaadi paigaldamine käsivarde tundus mulle lihtsam variant kui taaskord trenniga paigast nihkuda võiv spiraal (arsti sõnul kellel korra nihkub, on tõenäosus kordumiseks täiesti olemas).
Igatahes läksin vastuvõtule, karp lehmasüstlaga näpu vahel. No tõepoolest, see süstal oli hiiglaslik! Kujutage ise ette süstalt, mille seest surutakse naha alla tuletiku mõõdus ese.

Igatahes - verest ma välja ei löönud ja heitsin aga voodile pikali. Esiti lähenes mu käsivarrele süstal lidokaiiniga, mõne aja pärast siis ka see jube lehmakas. Natukene oli valuaistingut ka, kuid see on kökimöki.
Igatahes, plaaster ja side ööpäevaks peale ja oligi kõik. Kuu aja pärast kontrolli.

Hullem hakkas siis, kui süsti mõju kaduma hakkas. Tekkis selline vastik ebamugavus ja pidevalt kaelas ronivad poisid suutsid ka just õigele kohale vajutada. Kui järgmisel päeval plaastrit tahtsin vahetada, siis hakkas eriti paha. Plaaster oli kinni kleepunud ja kätte kuidagi ei saanud. Järsult ära tõmmata ka ei julenud, kuna milleks haava (see mõnemillimeetrine auguke oli minu silmis vähemalt ruutsentimeetri suurune kärnaga kaetud auk) lahti tõmmata ja oli loll hirm, et äkki kätt pingutades on "tikk" torkeaugu jurde nihkunud ja rätsaki tõmmates tõmbab koos koorikuga selle kah otsapidi välja. Jajaa, ise tean ka, et loll, kuid no oli selline vastik olemine.

Lisaks läks valu vastikuks. Terve ala läks siniseks. Selline korralik 10cm*2cm sinikas käel. Ühes servas kärn lisaks. Aga... no mida ma tahan, kui kudede vahele on surutud asjalik võõrkeha?
Igatahes, kätte ma selle plaastri sain ja uue peale. Vastik oli.
Kolmandal päeval oli kah veel vastik valu (nagu ikka sinikas õrnas kohas valutab, eksole).

Kõige tobedam selle juures on see, et mis see siis ära ei ole? Väike auguke käsivarres, mingisugune sinikas lisaks. Ja siis? Inimesed taluvad kordades hullemat ja mina siin pirisen.
Pirisen seepärast, et spiraali paigaldamisega oleks järgmisel päeval kõik ununenud olnud :D Mina aga tunnetasin võõrkeha paigaldamise tagajärgi kolm päeva.
No nii suur asi nüüd, et terve maailm peab kuulma kui "vapper" ma olin, eksole :D

Tegelikult on igati ok. Kui sinikavalu mööda sai (4.päeval), kadus ka vastikus. Nüüd on lihtsalt naljakas õigest kohast kobades naha all tikku tunda. Näha muidu ei ole, ainult siis, kui ühte otsa vajutades teist üles kergitada ja see nahka punnitama hakkab :D
Ja no sinikas laiutab ka veel hea hulk aega, kuid õnneks on pikkade varrukate hooaeg.

Kolme aasta pärast, kui tehakse lõige ja see pintsettidega eemaldatakse, siis võib jälle vastik olla. Seni on aga jube hea mugav ja nüüdseks ma isegi enam ei mäleta valu, kuigi paigaldati alles 6 päeva tagasi :)
Naeran nüüd, et olen lemmiklooma kombel kiibistatud :)

Tänane eluolu

Lund sajab juurde. Peaaegu iga päev. Mulle oleks rõõmu kui palju, kui ma ei oleks juba fcking viiendat päeva palavikus :S Nüüd on rõõmu asemel agoonia. Vahin välja, kuid vot ligi ei saa. Täna julgesin salaja niipalju välja lipsata, et meie linnubandele süüa juurde viia.

Igatahes on nõme lugu. Aga mitte nii nõme, kui paar päeva tagasi, mille totaalses augus veetsin. Palavik käis 40 all ära ja ei allunud tundide viisi ka alandajatele. Pea lõhkus ka nii, et isegi keerata seda ei saanud. Silmad valgust loomulikult ei kannatanud ja nii ma vedelesin, märg kalts laubal/silmadel. Enamus päevast on kusagil uduses kotis.

Eilseks jõudis korralik lümfivalu kaelal kohale, nii et kaela ei saa puudutadagi, tänaseks voolab nina kui mahlakask. Palju õnne mulle!
Ainus, mille ma leian siin positiivse olevat, on see, et kõik juhtub enne tööleminekut. Palju hullem oleks ju siis, kui värskelt tööle läinud. Oehh.

Aga muust.

Vanem Poiss on hakanud järsku numbrite vastu huvi tundma. Intensiivsem huvi tekkis aasta alguses ja nüüd ta siis õpib neid. Lemmiknumber on 6, seda näeb kõikjal ja aina vahutab sellest. Väidab järjekindlalt, et ta on kuus aastane ka. See, et tegelikult kuu aja pärast kolmeseks saab, on ebausaldusväärne häma :)

Igatahes vaja siin ajaloo huvides üles tähendada, et number 7 kipub järjekindlalt olema 1. Kui parandan, siis kommenteerib, et "see on see number, mis on nagu 1!" ja ikka unub see 7 ära. 10 on üks-null, 11 on üks-üks jne, vahel aga on nt 62 hoopis kaks-kuus. Eks see juudi kombel lugemine kipub vist enamikel lastel mingi periood aktiivne olema.

Tähtedest otsib tekstidest S-tähte, see lemmik. Vahel ka A ja R. Muud on nagu pudru ja kapsad. Vahel nagu oleks muid ka meeles, kuid siis jälle pole.
Siis jälle mõtlen, et miks ma ometi nii laisk lapsevanem olen ja lapse arendamisega nii vähe tegelen. Samas jälle mõtlen, et las annab ise märku, mis talle huvi pakub ja siis natuke aitan kaasa. Samas - äkki tal oleks kergem, kui ma rohkem aitaks? Või vastupidi - oleks see talle liialt surveks?

Mõtlen siin venna vanema tütre peale ja meenutan, kuidas 2012 jõulude ajal, mil ta oli kolmene, luges ilusasti kõigilt jõulupakkidelt nimesid ja jagas kingitusi kätte. Vanem Poiss on samas vanuses tulevas novembrikuus - kas tema ka loeb nimesid sellal kokku? Minu laiskust arvestades ei pea ma seda tõenäoliseks.
Kui vaid teaks, kus on see iga lapse jaoks olemasolev tubliduse piir. Kuhumaani on tegelik huvi ja kust algab püüd vanemale meeldida. Tahtes seda mitte ületada ma äkki alahindan last?
Või kõneleb mu halas ikka veel püsiv palavik? :D

Noorema Poisi kümnekonna selge sõna sekka lisandus täna väga selge ja väga armsa kõlaga "tass" :D Peale õnnestumist oli nii uhke ja käis pool päeva ringi, tass-tass-tass korrutades :)

Ma nüüd võiks terveks saada.

Venna saabumine

Kui siin juba võrdlemine käsil on, siis siin on nüüd see pilt, millel me poisid on selles vanuses, mil Vanem Poiss järsku üleöö suureks lapseks muutus. Nüüd vaatan pilte ja videosid temast endast ja vaatan Nooremat Poissi täna ja... no nii pisid ju!

Aga tol ajal, kui Noorem Poiss sündis, oli vanem 1a 5k vana ja tohutu kontrasti tõttu (isegi 5-kilone vastsündinu on ju ikka nii pisi selle pea pooleteismese kõrval) saigi temast järsku suur laps. Kellele tekkisid kohe (usun, et ebaõiglaselt) nõudmised suurele lapsele. Tema pidi järsku kohe oskama ja hakkama saama ja... Piinlik, kuid oskas ja saigi. Loodetavasti ei häirinud ma sellega tema lapsepõlve :(

Igatahes neil piltidel on nad mõlemad 1a 5k vanad ning koduselt kriimud. Ja siin hakkab erinevus juba aina enam välja lööma :)

Hedon-trip

Cava hommikusöögiks?

Kuna veebruaris terendab ees tööleminek ja Nizza-tripp ajas hamba verele, kuhjus mu peas kange tahtmine siiski korra veel argipäevast eemalduda. Võtta väike puhkus vaid enesele, kuna ennast tundes ma tean, et igapäevaselt tööl käies ei suuda ma niipea oma poistekampa nädalavahe ühise ajaveetmise raames üksi jätta ja kusagile puhkama minna. Kui laps-poisid suuremad, siis muidugi, kuid sinna läheb veel aega. Vanamees-poisile ja kass-poistele võimaldaksin veel minuvaba aega, kuid mitte oma kahele väljapressitud poeglapsele - nendega koosolemine on kuidagi eluliselt vajalik. Nabanööri efekt?

Igatahes ajasin ma E-le kargu alla ja meelitasin ta Pärnusse kärekülma jaanuarikuist nädalavahetust veetma. Olemiseks valisime natuke uuema Hedon Spa.

Olen küll suurema osa Eesti spaasid läbi rännanud, kuid Hedon suutis mind isegi veidi üllatada. Ses mõttes, et meile sattusid nii super teenindus kui väga mõnus avar tuba. Isegi vannitoal oli rõdu :D Seda muidugi seepärast, et tegu oli nurgapealse toaga ja seetõttu oli meil nii vannitoa kui toa ulatuses ühendatud rõdu. Millest muidugi ei saanud olla erilist rõõmu, kuna väljas paukus 20-kraadine pakane :D Muu avarus oli aga standardtoa kohta muljetavaldav, eriti nurgatoaga kaasnev avar esik :)

Mis meile väga sümpatiseeris, oli privaatsus. Suhteliselt väike spaa ja ei olnud sellist kombinaadi tunnet. Kõik oli kuidagi personaalne ja hubane.

Millega me veidi ehk puusse panime, oli saunateema. Valisime tavalise, kuna kaua me seal ikka asjatame, kuid see ammendas end kiirelt. Lastebassein, vannilaadne massaažibassein, soome- ja aurusaun, istumisala kolme erineva maitsevee tarbimise võimalusega ja oligi kõik. Oleksime võinud valida Vaikse Spaa ja siis oleks pääsenud erinevate saunad/jmt alale. Aga see selleks, teinekord teab targem olla.

Päikesetuba protseduuride ootamiseks/taastumiseks oli ka päris mõnus. Kui algul kujutasime ette, et seal võiks bikiinides vedeleda, siis kohapeal päris nii ei tundunud. Pigem vedeled ja loed seal päikese käes peesitades ikka riides/hommikumantlis.

Restoran Raimond, mis aastal 2015 kuulus Eesti top50 restode hulka, oli ka päris mõnus. Valitud toit oli küll ülimaitsev. Veinid ja kokteilid lounges olid samuti suurepärased. Kohe grammi eest ka ei nurise.
Hommikusöök üllatas mind taas positiivselt. Kõik proovitu oli väga maitsev ja pidevalt värskendatud. Kohvi, mis on sageli kriteerium nr 1, oli suurepärane. Vähemalt cappuccino ja latte.
Naljakas oli minu jaoks hommikusöögil pakutav cava (pilt ülal). Pole eriti märganud seda enamikes kohtades ja peale seda, kui nägin üht tuntud vandeadvokaati seda enesele ja oma kaaslannale valamas, rikkusin reeglit "enne 12-t ei joo" ning sai seegi ära proovitud. Igati ok vahuvein sattus olema.

Ühesõnaga, paar ööpäeva Pärnus spaatada on endiselt ok. Seda arvasid ilmselgelt ka paar väga nimekat vandeadvokaati koos hulga omasugustega. Millega seoses tekkis mul kummaline arusaam, et nii kiilakad kui kräsupealised tuntud juristid kipuvad eelistama pikki ja sihvakaid blondiine :D Ok, see pole just minu asi.

Teater Endla on endiselt täitsa ok külastamiseks. Supelsakstes einestasime ka ja väga maitsev oli. Rohkemat ei jõudnudki, kuna väljas oli lihtsalt niiiiiii kohutavalt külm, et isegi autoga ei tahtnud palju liigelda. Otsad ju lühikesed ja lõdisemisest siiber. Muljetasime ja mõnulesime siis parem Hedonis :)

Täitsa vahva restart oli.

Siis, kui nad aastased olid

Ühtaegu nii erinevad ja samas natuke nagu sarnased ka. Osad kilkavad iga kord nähes, et "Appi kui ühe pere poisid!", teised vaatavad, et ikka väga erinevad. Ma ise muidugi kuulun viimaste hulka.

Juba ammu plaanin teha Nooremast Poisist klõpsu, kui ta on samas vanuses kui Vanem Poiss ajal, mil noorem sündis :) Neid tahan kindlasti kokkukleebituna salvestada, kuna see oli päev, mil Vanem Poiss üleöö suureks lapseks muutus:) Mis teha, kui teine ta kõrval järsku nii tilluke ja abitu näis...
Kuna aga vennanaine just oma tüdrukutest aastased pildid kokku pani, tekkis minulgi huvi aastaseid võrrelda ja tegelikult tundub neis veidi enam sarnasust olevat kui ma arvasin :)

Talv

Vaade aknast täna lõunal, enne labidasporti

Mina ei tea mis imelik kant see meie kodu küll on.
Ükski üleriigiline ilmateade meil ei kehti.

Tegelikult on Hiiumaa ju väga eriilmeline. Kui näiteks temperatuuri mõõdetakse Ristnas ja Kärdlas, siis suvel on Ristna avatud suurtele tuultele (Surfiparadiis jmt, eksole), talvel aga, kui mujal jää ja külm, on Kõpu ots enamasti jäävaba ning mere soojus lükkab temperatuuri üles. Samuti on Kärdla avatud põhja suunal merele, mis ka just soojusega ei hiilga.
Meie aga elame Kagu-Hiiumaal, mistõttu lahesopp hoiab meid suvel soojas. Ja talvel jäätub laht kiiresti, mistõttu on külma tunduvalt enam. Lisaks on meie kodu veidike lohu sees, ühed naabrid aga, kellega temperatuuriinfot ikka vahetame, on künka otsas (org ja mägi oleksid meie oludes ilmselge liialdus). Meist kilomeetri kaugusel. Neil on suvel ca 3 kraadi jahedam kui meil ja talvel ca 3 kraadi soojem kui meil.

Milleni ma jõuda tahan, on see, et kui siin käredamad külmad olid ja Hiiumaal väidetavalt -12 kraadi ja suht soe oli, siis meil olid ööd kõik alla -20-ne ning päevad samuti sealringis. Hommikut alustada -23-ga oli tavapärane. Mis -12-st me siin räägime?
Aga noh, selline see saare elu on. Miskit ei saa ühe puuga võtta.

Sama seis on lumega. Lumekaardi järgi on meil praegu ca 30-35 cm lund, kuid eile, enne suuremat sadu, oli meie hoovil lagedamas kohas õuelaual (ehk siis tuulel vaba voli osa minema pühkida) 34cm lund.
Mina siin püüan ära kasutada olukorda, kui üks laps on lasteaias ja teine magab lõunaund ning lippan õue lund rookima. Igal lollil oma lõbu, kuid see on asi, mis mulle eluaeg on meeldinud :) Selline mõnus talvine üldfüüsiline. Poolteist-kaks tundi saab labidaga vehkida, rohkem aeg ei luba.

Igatahes kaevan ma siin siis käiguteid ning autodele parkimiskohti lahti hoolimata sellest, et lund muudkui juurde sajab. Eile õhtuks oli radadesse sisse sadanud ca 15cm. Seega ma kahtlustan, et meil on lumekihi paksus praegu ligi 50 cm. No minu põlved igatahes kaovad radade vahele ära ning ma ei ole maailma kõige lühemate jalgadega tegelane.

Muidu on aga nii, et oma bussiga ma hetkel iseseisvalt välja/suure teeni ei saagi. Kuigi veidi kõrgema kliirensiga tegu ja kuna veljed 17-tollised, annab seegi tibatillukese lisaruumi. Aga näed, ikkagi läbi ei saa. Ainult maasturiga. Kuigi sellega sõites on mõnus vaade, kuidas lumevall üle kapoti rullub ja kahte lehte laiali lendab :)
Õnneks avastasime ükspäev, et sahk oli meil hoovini käinud, kuigi me seda ei tellinud. Ju vald andis korralduse ka meie 700m puhtaks lükata. Seda juba labidatega vehkima ei lähe ju :D Vaatab, kas olemegi äkki oma erateega valla lükatavasse nimekirja lülitatud. Ma ei imestaks, kuna meie vald ja selle juhtimine on väga-väga meeldivad :)

Aga talvega olen rahul. Mis siis, et rajastamata lumme astudes on lumi üle põlvede. Tuleb lihtsalt rohkem radu sisse lükata! Kui nagunii on väljas külm ja peab enesele sada kuhvti selga ajama, siis olgu vähemalt ilusalt lumevalge see ilm, sestap et olla must ja sünge.
Mulle meeldib :)

Piprakooksitamisest

Eelmisel aastal ma Vanema Poisiga korra proovisin koos piparkooke teha. Seda Saares olles ja ema ning vennatütre assisteerimisel. Preili S suutis piisavalt Vanema Poisi tähelepanu haarata/hoida ning nii nad neid pigem uudistasid kui tegid. Aga mind ka tegemise juures ei seganud.

Sel aastal tahtsin juba kahega korraga koos koogitada, kuid et vältida kraaklemist (alati on see parim, mis teise käes/juures), ostsin mõlemile isikliku taignarulli ning panin nad istuma teine teisele poole lauda. Vanamehel palusin poistel silma peal hoida ja võimalusel mälestuseks ka paar klõpsu teha. Ise püüdsin samal ajal kiiresti-kiiresti ülejäänud taignast miskised piparkoogilaadsed tooted välja vormida ja ahju vahet joosta.

Muidu polekski ehk hullu, kuid praeguseks on nad sellises suuruses (2a 10k on 15kg ja kohe-kohe meetrine; 1a 4k on 12kg raske ja 15cm lühem), mil jõud suhteliselt võrdne, tahe üli-üle-võrdne ja erinevat liiki lollustele kuluvat osavust kah üksjagu. See tähendab seda, et kraaklemist ja oma positsiooni eest võitlemist on sisuliselt katkematult, mis omakorda välistab idüllilised koostoimetamised.
Täna nad õnneks väljas liikudes on okeid - ei kraakle ja hoiavad kokku, seega kodust väljas on mul nendega oluliselt lihtsam :D Aga mine tea, millal ...

Ok, kaeblemine lõpetada ja edasi koogitada!
Igatahes andsin ma neile segaduse vältimiseks (au ja medalid Herzile, et selle üks-kord-elus-ju-võib-vabavolilise-laamendamise oma poisiga ette võttis) kummalegi väikese tüki tainast ja rullima nad asusid. Vanem Poiss vormis isegi piparkoogimehikese välja, noorem tegelane avastas, et rullitud tainast on mõnus laua pealt otse sööma hakata - tühja sest vormimisest ja küpsetamisest.

Valmis need koogikesed igatahes said ja mul jäid isegi enamus närvirakke alles :D

Kui siis Noorem Poiss lõunaunne läks, asusime Vanema Poisiga kooke glasuurima. Ma ise just erilise kunstiandega ei hiilga (ainult idiootliku süsteemsusega, mistõttu isegi piparkoogid peavad mul töölaual kindlas rivistuses olema...), seega tegin oma kujukesed värviliseks ja nii oligi.

 

Olgu siin siis üles tähendatud ka Vanema Poisi esimene glasuurimine alla-kolmesena. Ei ole ka temal olulist kunstiannet täheldanud, seega minu meelest peale vaadates oleme suht sarnaselt andekad :D

Kui ma vahepeal midagi kirjutada ei viitsi, siis ilusaid pühi :)

Võehh...

... täna on ikka eriti hull.
Vähe sellest, et veel paar remmelgat on alla sadanud ja iga mingi aja tagant on kuulda eemal metsas murduvaid puid, on elu tänaseks nagu lennuvälja vahetus läheduses.
Hoov, mis alati nii vaikne ja rahulik, on täis tõeliselt valju müha. Hoogudena käivat mürisevat müha. Ei teadnudki, et tuul võib sellist häält teha, kuigi terve oma elu elanud tuultele valla mere vahetus läheduses. Vali, ikka kohe vali on see hääl.

Saare-kodused said oma elektri küll eile tagasi, kuid üks Lõuna-Saaremaal, meie kandist mõni sakk kaardil edasi elav sõber on juba kolm päeva elektrita. Ei tundu mõnus.
Meil seni veel püsib, liinid head ja just möödunud talvel tehti liinialused hooldusraied. Küll aga ei ole välistatud näiteks alajaama rike või mõni muu siiapoole suunduva liini jama. Näeme.
Mõned korrad on nüüd täna õhtul elekter sekundiks ka ära käinud. Seega ei saa välistada.

Täna langesid sissesõiduteele ka männid, juurepallid püsti.

Apdeit

Suure teeni saab sedaviisi.
Vanamees läks täna korra liikvele. Maasturist üksi ei piisand - peale tagasipöördumist hoovile kuulusid auto põhivarustusse mootorsaag ja kirves. Natuke aega võimlemist ja pääseski tsivilisatsiooni :)

PS: Saaremaa-kodused teevad romantikat. Kütavad puupliiti ja valavad kopsikuga kempsus vett peale. Neil ei olnud elektrit veel täna ennelõunalgi. Paganas, polegi hiljem uurinud ja nüüd vast magavad juba, eriti kui mutiaugus on...
Ema hakkas hommikuputru keetma (puupliidil ja no viimastel aastakümnetel seda nalja enam suurt nähtud sealmail pole) ja vanaema abivalmilt pakkus, et läheb paneb kohvivee ka üles. Ise juba pooles köögis suunaga kraani ja veekeetja poole.
Et ikka kummaline, kui kiiresti poole aastasajaga kätteharjunu ununeb :D Seesama vanaema on terve elu sealsamas köögis pliiti kütnud ja toitu vaaritanud, kopsikuga ämbrist vett nõutades. Viimased paarkümmend aastat mugavust on aga kõik pea peale keeranud :D

Sellega meenub, kui üks varasem kord oli Saare-kodus elekter ära ning siis kah pliidil hommikusöögi valmimist oodati ning mu vennanaine avaldas arvamust, et kuni puder valmib, võiks ta ehk kiireks näljapeletuseks mikrouunis mõned kuumad juustusaiad teha. Ning ema arvamust avaldas, et pissil võib küll ka ülakorrusel käia, kuid number kahte võiks allkorrusel teha - vett ju elektri puudumise tõttu peale lasta ei saa, kuid vähemalt on alumises kempsus ventilaator, mis haisu ära ajaks :D

Kõik on heasti!

Kui siin nii külm ja märg ja tatine ja vastik ilm ei oleks, tekiks kahtlus, justnagu kusagil a la Filipiinidel elaks :D Lihtsalt nii-nii palju on olnud tänasel päeval helistamisi ja uurimist, et kuidas meil ikka läheb ja mis seisus me oleme. A la otsereportaažid mõurakoldest :)

Annan siis teada, et praegu on seisud väga head. Oleme ilmateatega kursis ja teame juba jupp aega, mis ohud varitseda võivad. Süüa varusime ka selle arvestusega, et täna tõenäoliselt katkeb mõneks päevaks praamiühendus (jap, oleme mannergust ja muudest saartest ära lõigatud) ning need värskemapoolsed toidukaubad, mida siin ei toodeta, tuleb enne ära osta kui kaubaautod enam üle ei saa ja poed tühjaks jäävad. Leivatööstus on õnneks kohapeal olemas ning ka liha ja piima ja juurikaid saab ümbertkaudu. Kuigi igaks juhuks on ikka varud olemas. Pole ju erilist tahtmist välja minna!

Autod parkisime enda arvates turvaliselt. Must Nool, mis on poistele mängimiseks jäänud, seisab puude läheduses, meie autod aga tugevamate puukeste lähedal. Sest noh, meil siin hoovis pea igal pool puud, peab lihtsalt valima, mis võib ümber kukkuda ja mille suhtes see vähetõenäoline. Minu buss on lausa maja ette toodud, siin kõige lagedam.

Üleval pildil on telefoniklõps kevadest, kui üks vanadest remmelgatest ühe haru maha lasi. Oli nüüd plaan need talve poole maha võtta, kuid selle nädala keskel siin tuli üks teine suur remmelgas maha, siinsamas maja kõrval. Suur kuusk võttis küll löögi enda peale, kuid ega need oksad majani jõudnuks, paar meetrit jäi pikkusest puudu.
Et jah, need tegelased tuleb maha võtta. Neid on ju veel :D

Metsas kostab raginad ja mütsatusi. Suured puud langevad.
Ümber maja kihutaks nagu rongid, selline müha ja mürin on taga.
Elektrit veel jagub. Telefonid on laadimas, nii igaks juhuks. Vahel elekter vilgub ja mine tea, kauaks teda siis on.
Pool Hiiumaad on igatahes elektrita. Pool Kärdla linna kah.
Saarest helisesid vanemad, nende juurest lahkus elekter samuti ja ei naase enne hommikut kindlasti mitte.

Meil veevarud olemas, kuigi ka kaevust saaks vett tuua, kui vajadus tekib. Küttesüsteem ei hooli elektrist, nii kamin kui pliit soojendavad ja valgustavad ka katkestuse korral. Süüa ja vett soojendada saab ka pliidi peal, mõnusalt praksuva tulega. Gaasipliidi süüde kahjuks vajab elektrit, seega see läheks auti. (Edit: Plont tegi sellekohase paranduse kommentaariumis...)
Õues on olemas välikäimla. Ma pole küll kunagi elus seda kasutanud, kuid ei taha ära kah teist koristada, kuna justnimelt säärastes oludes võib teda vaja minna. Las ta siis olla. Tänapäeval nood ei haise ka ju, kui õigeid vahendeid kasutada. Lihtsalt peaks teise mõnusalt erksaks ja/või kelmikaks tuunima :)

Kuna jõuluaeg, siis küünlaid on nagunii kõik kohad täis ja seega ei ole ka valgus probleemiks. Lisaks pealambid käepärast seatud.
Aga noh, ikka on parem, kui elekter siiski püsib.

Ahjaa, tulid meile eile lõunast külla A ja LL esialgse plaaniga lahkuda laupäeval. Kahjuks aga pidime nad teele hirmutama juba täna hommikul, kui praamid veel liikumas olid. Kuna laupäeval oli vaja kindlasti tagasi pealinnas neil olla, siis õige valik see oli - nüüdseks ühendus mandrimaaga katkenud. Külastus sai ootamatult lühike, kuid vabandatav :)

Ja oioi kui hea, et korralik soojustus sai majale ümber! Hetkel toas 23 kraadi sooja, maru lõõskab ümber maja ning pole mingit plaani tuld ahju panna. Ennelõunane soe püsib ilusti sees :)

Et siis siuksed lood meil siin.

Edgaripäevale mõeldes

Eilsel edgaripäeval sai alguse minu usk, et Keskerakonnas ei saa olla 15 000 ajupestud inimest. Jah, sildistan praegu ebaviisakalt, kuid mõte jääb samaks ka muudmoodi väljendudes.


Ma ei ole kunagi midagi positiivset arvanud Kadri Simsonist poliitikuna, kuid see, et ta võttis ette Kolgata tee ninasarviku suhtes, tõstis tema aktsiaid minu silmis kõvasti.
Ja see, et ta sai nii palju hääli hoolimata sellest, et talle toetust avaldanud delegaate enne kongressi "sobivamate" vastu välja vahetati... see andis teadmise, et kõik ei olegi päriselt kadunud ning on väga palju neid, kes soovivad muutust. Mis tähendab, et kulisside taga on erakond lõhki. Ühel poolel on hääl, teisel senimaani ei olnud. Aga on kuulda piiksumist, seega ma olen lootusrikas :)


Go, Simson-Ratas-rakend!

Ütlemisi

Kuna Vanem Poiss sisuliselt kogu aeg räägib ja elu korraldab... ma tahan öelda, et tõepoolest kogu aeg, siis on suhteliselt keeruline seda kõike meelde jätta. Vahel eristuvad sellest ühtlasest mulinast aga mingid ütlemised, mis natuke pikemalt mällu takerduvad ja mõned neist tuleb siis ka üles kirjutada. Mine tea, mida ta ise tulevikus oma tegemistest/ütlemistest teada võiks tahta :)

Igatahes. Olime suvel Saares, kui Mamma ehk laste vanavanaema kikutas üle laua Nooremat Poissi  tolle söömise ajal. Eks Mamma üritas lapse tähelepanu tõmmata, et too ei märkaks suu vahet käiva lusika vastu väga jonnida. Vaatab Vanem Poiss seda jupp aega tõsise näoga pealt ning teatab siis vastuvaidlemist mittesallival toonil: "Mamma, ära sega T-i, las ta sööb rahulikult!"

Kui vaatab putukaid ringi sibamas või kasse kuhugi suundumas, teatab asjalikult: "Putukas/kiisu/kesiganes elab oma elu!" See "elab oma elu" on kuidagi väga sage.

Asjatavad Mummiga (laste vanaema) õues, kui Mummi köhatab. Vanem Poiss viskab üle õla: "Pane käsi ka suu ette!" :) Vähemalt see on tal selge, et pisikuid levitada ei tohi :D

Mind on ka kaks korda otsesõnu paksuks tituleeritud:
* Kärutab jälle kord Saares nukuvankriga ringi, kui Noorem Poiss viib talle Sipsiku kaltsunuku. Mina uurin, et "Näe mis venna tõi, kas paned Sipsiku vankrisse tuttu?" Vaatab mind natuke hindavalt ja teatab: "Ei, sina ei mahu siia vankrisse, sa oled liiga suur!"
* Kukub kodus vastvalminud mänguasjakasti. Kukub nagu liigendnuga, nii et jalad ja pea jäävad üles ja pepu mänguasjade otsas. Saab haiget ja nutab natuke mul süles. Lohutan, et ikka vahel kukutakse ja saadakse haiget. Teatab siis, et tema kukub ja venna kukub ja vahel issi kukub (???) ja vahel emme ka kukub (??? - ei kujuta ettegi, et me kunagi poisi nähes kukkunud oleksime...). Noogutan kaasa, kinnitades, et kukkumine on normaalne ja käib mängulusti juurde. Vaatab mind taaskord hindavalt ja teatab: "Ei, sina ei kuku mänguasjakasti sisse, sina ei mahu. Sul mahub siia ainult pea!" - no pandi paika! Ma ise kusjuures usun, et mahun :D See mõõtude hindamine teeb lapse versiooni muidugi veel hullemaks :)

Meeldivalt üllatunud

Olen taas end vaikselt lugemislainele suutnud saada. Ehk siis leida neid hetki ööpäevas, mida suurema süümepiinata saab lugemisele kulutada. Ise muidugi unistades, et küll kunagi saabub taas see aeg, kui rohkem ja vabamalt kirjandust endasse ahmida saan. Aga noh, praegu on nagu on.

Nendeks hetkedeks on saanud lapse/laste magamaminekud. Loen siis, kui Noorem Poiss tuppa lõunaunne läheb (võimalusel lükkan ta siiski vankriga õue ja Vanem Poiss ei maga enam mitu kuud lõunaund... :( ) ning õhtuti, kui poistele raamat loetud ja laulud lauldud (kusjuures, "Kui on meri hülgehall" on nõudmisel tagasi repertuaaris). Siis nad soovivad, et ma uinumise ajal nende juures olen. Nii ma siis lähen toa teise otsa väikese lambi alla lugema. Kui nohisemine kostma hakkab, ajan aga kargu alla ja allkorrusele toimetama/töötama/arvutisse kolama.

Tänu sellisele napile lugemisajale ei jõua ma vahel raamatukogust määratud kolme nädalaga raamatut läbigi. Piinlik, ma tean! Keskmisele raamatule kulub ju reeglina paar-kolm päeva (ca 100-150 lehte päevas), või noh, varem kulus :D Nüüd ei saa vahel kolme nädalaga ka hakkama.
Ühesõnaga. Kui tähtaeg hakkab kätte jõudma ja mina ajahädas, siis kiire sisselogimine rikswebi ning laenutus saab pikendatud. Mõnus ja mugav on ikka see Eesti e-riigindus :)

Viimane kord raamatukogus kahetsust avaldades, et sedakorda lausa kaks korda pikendama pidin, sain ütlemata meeldiva üllatuse osaliseks. Selgus, et nemad ei taha viivistega kiusata ning kui ei ole kroonilist võlgnemist, siis nemad kuupäeva kukkudes automaatselt pikendavad ka ise laenutatud raamatute tähtajad! Ehk siis kui unustan pikendada, tehakse see minu eest lihtsalt ära :)

Jajaa, ma tean, et üliväike ja ebaoluline asi, kuid see lihtsalt mõjub kuidagi väga armsalt. Väikese kogukonna küljetunnet tugevdavalt. Ja sellisel teemal mõjub see mulle hästi. Nii hästi, et ma viitsin selle tunde väljendamiseks sõrmi mööda klaviatuuri klõbistada :)

Uuest erialast siis

Siit

Et siis jah. Sai teoks tehtud oma ammune mõte õppida midagi täiesti uut.
Nüüdseks on see siis tehtud :)

Huvi raamatupidurdamise vastu on juba ammune, kuid tundus ikka selline tüütult detailne ja liiga palju aega nõudev. Tuleb tunnistada, et ega ma väga mööda pannudki. Andmete sisestamine, võrdlemine ja muu on muidugi kökimöki, kuid tegelikkuses sisaldab kogu see ala endas ikka väga palju enamat. Olles nüüd neis kingades, ei saa ma kuidagi kaasa noogutada neile, kes "teavad täpselt", kuidas raamatupidajad istuvad arvuti taga, joovad kohvi ja siis tahavad veel ebamõistlikul hulgal raha ka saada.

On olnud süümekaid laste ees, et näpistan kooliskäimise päevi nendega koosoldava aja arvelt. On olnud palju koolile pühendatud unetunde, kuna veel rohkem laste arvelt näpistada oleks liig. On olnud palju-palju väsimust, kuid mitte kordagi pole olnud kahetsust või soovi pooleli jätta.

Käesoleva aasta maikuus, olles lõpusirgel, otsustasin proovida ka kutseeksami sooritada. Lihtsalt seetõttu, et koolide tase on metsikult erinev ja mõni, kes lõpetab väga heade tulemustega, ei pruugi olla kuidagi võrreldav mõne teise kooli keskpärasega. Kutseeksam on aga kindlat kvalifikatsiooni tõendav ning päris karm - läbisaanute % kuskil 50 ümber. Siis vähemalt, kui mina seda maikuus sooritamas käisin.
Käesolevast aastast oli üks moodul juurde lisatud ja eksam karmimaks muutunud. Minu kursusekaaslastest sooritasid kutseeksami positiivselt pooled. Ülejäänud kas proovivad uuesti või jätavad ära. Mina sain ilusasti läbitud.

Minu meelest on selline kutsestandardite loomine ja kvalifikatsioonitunnistused teatud erialadel äärmiselt vajalikud. Muidu ju väga keeruline midagi arvata eriti uute tulijate puhul. Ilusat juttu võib igaüks ajada.

Kutseeksam sooritatud, kuid kool veel lõpetamata. Jõuab kätte maikuu lõpp ning läheneb viimane õppenädal koos praktika kaitsmise päevaga. Ja nagu tellitult haigestub Noorem Poiss ning sealt edasi viib meie tee Tallinnasse haiglasse. Ei mingit viimast spurti, ei mingit olulist kohalkäimist enne lõpetamist. Viimases otsas on ikka metsikult palju teste, kontrolltöid, esitlusi ja mida iganes igas aines vaja teha. Kõik õppejõud püüavad veel viimast välja pigistada.
Ja mina? Mina istun haige lapsega kõledas palatis ning hoian teda käte nõrkemiseni ja sealt edasigi süles. Õppimine, misasi see veel on?

Kodus tagasi ja laps natuke rohkem vonksus, on käes juunikuu ja hinnete lõplik väljapanemine on alanud. Võtan kõikvõimalike õppejõududega ühendust, palun ajapikendust ja et enda aega info otsimise arvelt kokku hoida, palun neid mulle konkreetselt loendada, mis mul esitamata on ja millega kõige kiirem järjekord.
Ma ei tea kuni viimase nädalani, kas ma jõuan. Kas ma jõuan öötundidel olla piisavalt erk, et nii ajaliselt kui sisuliselt kogu see hulk tööd ära teha ja kool lõpetada? Või viskan need õpitud aastad lihtsalt maha? Kutse on küll käes, kuid tahan ka lõputunnistust. Tahan lõpetada, kuna olen meie kursusel 4-st kooli ajal sünnitanud naisest ainus, kes nii kaugel. Teised võtsid kas akadeemilise või katkestasid, kuid mina ei tahtnud oodata. Kartsin, et pikk vahe jätab asja katki.

On õppejõudusid, kes kinnitavad, et nad usuvad minusse ja küll ma jõuan. Testide lahtiolekuaegadele saan pikendused, tööd ja esitlused võin esitada nii kui jõuan. Ainult et siiski enne hinnete väljapanekutähtaja kukkumist.

Veel 15.juunil ma ei tea, kas ma ikka lõpetan. Siiralt loodan, kuid ei tea. Ei tea ju oma tööde hindeid, küsida ka ei taha ja e-kooli ilmuvad need visalt.
20.juunil osalen kooli lõpuaktusel, Noorem Poiss kramplikult mul süles istumas, nii et allkirja andes pean lausa kükitama. Aga mis vahet seal on, laps on olulisem kui minu korrektsus :)

Ja elu suurima üllatusena lõpetan ma kiitusega! Mina, kes ma veel 5 päeva varem ei olnud kindel, kas viimatisaadud hinded lubavad üldse lõpetada, lõpetan kõigi "5"-ga :D

Niisiis, tee ja pingutused tasusid ära. Käes kutsetunnistus ja ka kiitusega lõputunnistus.
Kusjuures, nüüdsest pidi olema nii, et kutseeksam vajalik kooli lõpetamiseks, kuid meie ajal oli see veel vabatahtlik. Kardan, et koolid hakkavad kutseeksamiteks valmistumisele suurt rõhku panema oma maine nimel ning loodan siiralt, et see ei tekita nõrku tunnistuse saajaid, kes ainult eksamil küsitavat oskavad. Näis.

Igatahes jah. Kui esimene klient tekkis ootamatult jutuajamise käigus juba veebruarikuus, siis tänaseks on neid ikka üksjagu juba kogunenud :D Üks annab soovitusi ja teine ja... tuleb julgeda unistada? Aga ma siis unistangi. Unistan sellest, et saaksin muud tööd kõrvale jätta (ok, veebihaldus jääb, sellest ka ei suuda loobuda ja seda annab ühildada) ja osutadagi raamatupidamisteenust. Et kliente oleks niipalju, et elatan ära enda ja rendin väikese kontori. Kodus on raske töötada, kõike muud on vaja teha ja nii lükkub see öösse.
Kardan aga, et enne veebruarikuud, mil täiskohaga tööle naasen, mulle neid niipalju ei jõua tekkida, et päris sellega ära elaks. Sest no eks siin Hiiumaal ole nendega nagu on. Ja kel vaja, on raamatupidaja või teenuseosutaja olemas. Hiiumaal ongi mul täna vaid kaks klienti, ülejäänud on Tallinnas ja Saaremaal. Jumal tänatud, et on internetiajastu - täna ei ole asukoht enam määrav. Toimetan minagi ju igapäevaselt üle veebi ja vajadusel saab teatud aja tagant ka kohtuda. Mõni eelistab dokumente pilve laadida, mõni meilitsi saata, mõni postitada.
Aga ma unistan edasi :) Ehk kunagi siiski saabub ka see päev, kui see saab olema mu põhitöö. Sest... nali naljaks, kuid haarab! Rutiinne osa tööst rahustab, lahenduste otsimine tekitab kirge ja pakub hasarti :D 

Et siis jah. Ei ole see ääremaal elamine nii võimatu midagi, kui ise teid ja lahendusi otsida ja püüda-püüda-püüda. Sest elukeskkonda ei vahetaks ma praegusel hetkel küll millegi muu vastu välja! Kodus on lihtsalt nii hea :)

Ood seerumile

... ja tervitused E-le :D - ma tulen järele! oota sa! :D

Ei, ma ei ole muutumas ilublogijaks. Ei tea ma midagi moest, ilust, stiilist ega millestki. Ei viitsi ma kursis olla uusimate hooldustega ega huvita sellesarnane valdkond kohe üldse mitte.
Küll aga on mul kindlad kiiksud. Alati perfektsed küüned ja viimistletud karvkate. Isegi juustega olen viimasel ajal mässama hakanud - loe: sätin neid enne väljaminekut :D Tõmban mõne karva ühte suunda ja teised teise. Juuksuris käin kah korrektselt üle kuu. Sagedamini ei jõua, kuna mu juuksur asub Saaremaal ning iga teise kuu juuksuriks mõeldava aja röövib Vanem Poiss, keda samuti regulaarselt pügamas käin. Kaks ühel laupäeval oleks aga liigne ajaraisk perega koosolemise arvelt.

Kui olin Vanema Poisi sündides imetajaks hakanud, hakkasid tänutäheks välja kukkuma nii juuksed kui ripsmed. Noorema Poisi imetamismaratoni ajal jätkus karvalangemisprotsess lausa profi tasandil ning mu kunagised uhkused, pikad ja kaardus tihedad ripsmed, vedelesid enamuses kraanikausis. Alles jäid mingisugused ebamäärased hõrendused, millel ebaühtlane pikkus, kui seda pikkuseks nimetada tohibki...
Leppisin olukorraga ja võtsin seda paratamatusena. Kuni.... kuni saatusliku Nizza-reisini. Kuni vaatasin sõbranna E vasikaripsmeid ja pidin pikali kukkuma (ps: tal pole kunagi vasikaripsmed olnud, kui seal tušš parasjagu peal ei istu). Kuidas siis nüüd nii? Ei mingit tušši ja lööb ripsmetest tuleva õhuvooluga kaasvestleja pikali?

Selgus, et kasutab ripsmeseerumit. Paar-kolm kuud.
Olen uurinud ja lugenud juba jupp aega erinevate ripsmeseerumite kohta. Kõik nad lubavad ju imet, kuid mind huvitas kasutajate tagasiside. Selle põhjal oli jäänud pinnale eestlaste oma toode - ripsmeseerum nimega Yxes. Ja nüüd, kui vaatasin neid plõksuvaid vasikaripsmeid ja kuulsin, et sama seerumiga tegu, ei köhinud ma kaks korda ning koju tagasi tulles esitasin tellimuse.

Alustasin kasutamist 13.oktoobril. Tulemust lubatakse alates paari kuu möödumisest. Täna on 17.november ning ma juba mitmeid päevi tunnen, et kui ripsmetuši peale kannan, on silmalaud kuidagi rasked... Ja kui prille kasutama pean (nagu näiteks täna hambaarsti toolis järjekordset vana hõbeplommi välja vahetades), ei mahu ripsmed enam prillide taha ära :D Nagu mingid harjased klaase kaapimas. Varsti tuleb tušist lobuda... ma ei nurise :D

Muidugi võib olla asi ka selles, et kuna imetamise lõpetasin juulikuu viimastel päevadel, siis on ka loomulikul teel taastumine alanud, kuid ma siiski usun siiralt ka seerumisse. Muidu poleks areng kindlasti nii kiire olnud. Ja mina olen olnud äärmiselt sihikindel - kui ma kõikvõimalikke kreeme ja maske ei kasuta vahel kuude viisi, siis seda seerumit olen peale kandnud täpselt juhendi järgi ehk absoluutselt igal õhtul. Veidi enam kui 1 kuu tänaseks.
Ja ma olen sillas :D

Karmi pilgu all

Tulen saunast. Kõht lööb vilepilli.
Laual ootavat kalafileed nähes langen toolile ja asun tükke näppudega suhu kühveldama. Muu pere on söönud ja ainult seepärast luban endale säärast mugavust.
Teisele poole lauda ilmub Vanema Poisi etteheitev nägu. Tunnistab mind mõnda aega ja seejärel õpetab: "Parem söö nuga ja kahvliga."
Täitis eesmärki, oli küll piinlik. Eriti kui ise püüame pidevalt viisakaid lauakombeid lastesse juurutada.

Imelik on olla

Viimased 6 nädalat on meie kodune kogukond olnud ühe täisealise liikme võrra suurem. Vahel ka kahe võrra, kuna ka mu isa on meil kahel korral poole nädala kaupa abiks olnud.
Aga too kuus nädalat meil elutsenud "pere"liige oli puitmajade renoveerimise spetsialist, kes meie maja üles vunkida aitas.

Varem oli meil nunnu palkmaja. Metsa sees pruun palkmaja metsa sobiva laastukatusega.
Kahjuks aga ei pidanud see üldse mitte sooja. Eelmised 1,5-jahehooaega elasime mõnusalt romantiliselt - kamin küdes katkematult. Enne magamaminekut sai ka veel hoolega kamin puid täis laotud, kuna siis kannatas hommikul ilma külmumata ringi käia - no nii 16-17 kraadi oli külmadel hommikutel toas sees. Hea, et omal mets ja suur hulk puid teha lastud, neid ruumikaupa ostes oleks küll pankrot olnud selle äraköetud koguse kohta.

Arusaadavalt ei olnud see meie arvates okei. Aga seisnud maja ostes usud eelmise omaniku ja maakleri juttu, et ilus paks palk ja hoiab sooja kenasti. No mina ei pea just eriliseks soojahoidmiseks seda, kui tuulise ilma korral tunned konkreetselt tuult toas puhumas. Jah, aknad on korralikud puitpaketid, kuid mida see aken aitab, kui palgi vahelt tuul sisse puhub?
Lisaks oli takk palkide vahele valesti topitud (viimaste omanike poolt)ja vanast ajast sammal (maja ehitati aastal 1918) palkide vahel oli lindudele meelepäraseks pesamaterjaliks olnud - siiamaani oli seda väljaspool alles ning linnud ikka pidevalt korraldasid pätsamisreide.

Nii me siis kütsimegi. Katkematult. Ja külmetasime hommikuti, kuni toad soojaks said.
Arusaadavalt ei saanud see lõputult kesta ja käesolevaks sügiseks oli kindel plaan maja soojustada ning katus uuendada. Sest laast on tore ja äge öko küll, kuid kui ikka tormituultega hoov laaste täis on ja rähn järjekindlalt katust peksmas käib, ei ole ka see ok. Lisaks oli metsnugis ühe enese pesakohtadest katusealusesse korraldanud.

Igatahes sai lõpuks fiantsid korda aetud ja oktoobri alguses sai töö alata. Palkasime spetsialisti, kuna tahtsime olla kindlad, et maja hingab kokkusobivate materjalidega ühes taktis, mitte ei tehta tänapäevaselt siuh-säuh miskit valmis ja vähem kui 10 aasta pärast tuleb siis hallituse või mädanemise/pehkimise või millega iganes silmitsi seista.

Algselt oli ettekujutus, et töö saab ca kolme nädalaga tehtud ja ongi tore. Tegelikkuses ronis ikka igasuguseid "aga"-sid ja kitsaskohti välja ning lõpuks läks kogu protsess 6-nädalaseks. Terve see aeg elas ehitaja ju meil. Nädalavahetuseti käis Tallinnas kodus, nädala sees oli meil. Ja kuna õhtud lähevad vara pimedaks ja vahel on suured vihmad-tormakad, läks osa võimalikust ajast kaotsi.
Nii me siis oma laiendatud perega siin elasime.

Täna jõudis kätte päev, mil ehitusmees pakkis oma tehnika ja lahkus muudele töödele. Meil siin natuke veel värvimist-nokitsemist, kuid nüüd on meil armas helekollane majake :D Ja mis kõige naljakam - hommikul paneme ühe kaminatäie puid küdema ca 20-22-kraadises toas ja ... Sageli sellest ühest kaminatäiest (5-6 halgu) piisabki :D Järgmine kütmine järgmisel hommikul...
Tuul ei puhu, keegi ei külmeta, kamina läheduses ei ole pidevalt tapvalt kuum ja... üleüldse on naljakas. Maja on kah ca 30cm paksem... Kõik palgivahed ja õnarused märgmenetlusel tselluvilla täis londistatud... (selle teenuse tellisime muide täitsa teisest Eesti otsast - Tartust :D)

Kõige naljakam aga on see, et meie pere on nüüd jälle 4-liikmeline. + 2 kasslooma. Ja... kuidagi harjumatu on. Nagu ei oskagi enam. Ja kuidas nüüd nii, et ma ei peagi kella peale iga lõuna suurt laari süüa valmistama vaid jälgin mängu ja tegutsen vastavalt vajadusele?
Imelik on... Aga küll ma harjun :)