189/365 - Hilinemine

Ükskõik kui aegsasti ma ei hakka mingisugust kodust väljaminekut sättima, ei saa ma pea kunagi plaanitud ajal minema. Alati leian veel seda, teist ja kolmandatki, mida vaja teha või kohendada või mida iganes.

See omakorda tähendab seda, et kulgemine ei ole chill vaid ikka kiirustav. Ikka ma kas jooksen või jälgin kullipilgul spidomeetrit, et see liiga rahulikuks ei vajuks. Sest hilinemine sihtpunkti ei ole minu jaoks aktsepteeritav.

Ja see kõik üldse ei meeldi mulle. Sest ma ju tõepoolest sätin vastavalt käigule lausa eelmisel päeval miskeid asju valmis ja ka samal päeval hakkan varakult pihta.
Miks ma siis ikkagi õigel ajal minema ei saa?

188/365 - Silmad

Olen ääretult uhke selle üle, et mul on heledad silmad. Küll vesihallid, kuid siiski :)
Arvestades, et ca 1,8% maailma rahvastikust on heledate silmadega, oleme me kahjuks tõeline ohustatud liik ja väljasurev vähemus.

Seetõttu on eriline au heledasilmsete hulka kuuluda. Ja no vähemalt kaks heledasilmset olen ma suutnud juurde produtseerida ka :)

187/365 - Puugimagnet

Ma olen tõeline puugimagnet.
Kus iganes ma käin ja on võimalik puuke endale külge saada, siis mina saan.

Peaks ennast teadusel laskma ära kasutada. Kui tahetakse puukide asukohti määrata, lastagu mind aasale/metsa alla lahti ja voila!

186/365 - Perekond

Ma olen veendunud, et mul on maailma parim perekond. Jaa, see nagunii, mille ise nüüd loonud olen, kuid täna räägin sellest, millesse ma sündisin.

Me küll ei räägi iga päev kõik omavahel, kuna nii mõnedki meist pole just suurimad jutupaunikud, kuid see ei vähenda õla ja läheduse tunnet. Ja kui siis räägime, siis räägime. Või vaikime.
Aga... üksteise jaoks ollakse olemas. Igati ja kogu südamest. Kas siis küsides või küsimata.

Ja see on nii kuradi oluline... Eriti, kui vaatan kõrvalt virnade viisi perekondi, kus ollakse pidevalt kas tülis või vägivaldsed või ignorantsed või mis iganes muud jamad. No lihtsalt aru ma ei saa, miks ei võiks kõigil nii hästi vedanud olla...

Nii tahaksin osata rohkem selle eest tänulik olla... Või siis pigem selle teadmise tänulikkust väljendada.

185/365 - Andestus

Mul on üks väga-väga paha komme.
Ma ei unusta ega andesta.

Võin millegagi leppida ja selle kalevi alla matta. Aga see on seal. Võin seda mitte kunagi teemaks võtta, kuid see on seal. Seda võidakse üritada kuidas iganes pehmendada - see on seal ja see jääb sinna.
Paratamatult jätab see ka andestust vajava teo autoriga suhtlemisele oma jälje, isegi kui ma selle mitme kalevi alla matan. Miski hoiab mingi keele igavesest ajast igavesti pingul.

Kui maetav teema on raskekujuline, siis enamasti on mõistlik kõigi tervise/närvide huvides mitte enam edasi suhelda. Siis pole võmalustki, et miski kalevi all siputama ja tähelepanu nõutama hakkaks. Kergematel juhtudel saab kas raske kivi või suure taguotsa sinna peale asetada, et siputamist näha poleks.

Tegelikult ei ole see hea. See mitteandestamine. Ja liiga hea mälu sealjuures.
Aga... mul on kahtlus, et seda ei anna õppida. Olen proovinud. Ja kui kalevil p****tamisest ka ei aita, on kontakt lihtsalt katki lõigatud. Tervise huvides. Kuna ma ilmselgelt ei ole võimaline arenema.

184/365 - Arbuusiseemned

Ma lihtsalt jumaldan arbuusiseemneid. Tõsiselt!
Arbuusi juures parim osa.
Ei ole mingit varianti, et ma need välja nokiks ja taldrikuservale lükkaks. Esimese asjana söön ära seemned ja siis võin seda suhkruvett peale imeda.

183/365 - XX ja XY

Mul on mõned väga head sõbrannad ja siis mõned head sõbrannad. Ja noh, igasugu lahedaid naissoost tuttavaid samuti.
Aga...
Milegipärast on terve elu olnud nii, et kõigepealt klapin ma meestega. Hiljem võin nende naispooled liita või lausa ettepoole ritta seada, kuid esimese kontakti saan siiski meestega.

Ma lihtsalt ei oska võõraste või poolvõõraste naistega millestki rääkida. Ise ka ei tea, miks tuleb võõraste ja poolvõõraste meestega mokalaat ja möla kergemini. Kuidagi nagu ühiseid teemasid tundub rohkem olema...
Või avanevad naised hiljem lihtsalt? Tegelikult ei tohiks ju nii olla...
Või avanen mina naiste jaoks hiljem? Ehk on see liiklus niipidi-suunaline?
Kas ma kardan, et vaikimisi on naised üks õudne ussipesa ja seetõttu vaja enne terasid sõkaldest eemaldama hakata, kui karsummdi pea ees sisse lendan?
Miks ma mehi enne usaldan kui naisi? Mehed pidada ju sead olema. Ma küll emis olla ei kavatse!

182/365 - Pedofiilid?

Ma ei tea, et ma oleksin kokku puutunud pedofiilidega. Teadlikult vähemalt mitte. Ok, kui noore teismelise kabistamiskatsetus kõrvale jätta, kuid too oli pigem nagu isu noore sälu järele ehk siis eks ma olin just õide puhkemas ja mitte enam just päris laps, eksole. Kuid sellest vast kunagi teinekord.

Küll aga olen ma vanu albumeid läbi lapates hakanud mõtlema, et mine tea, ehk oli üks mu kirjasõpradest kunagi väheke mittetraditsiooniliste huvidega? Sest no miks peaks üks 40 ümber Ruoootsimaa mees tahtma kirjutada verinoore värskelt iseseisvunud idariigi neidisega? Silmaringi avardamiseks? Neeee....

Igatahes.... Kunagi ammu, kui meil need piirid alles avanesid, tekkisid ju kõikvõimalikud kirjasõprused. Ma mäletan nt siiamaani ühe toreda Taani poisi nime ja aadressi :D Ja seda, et ta saatis mulle kunagi väga ilusa kaelaketi :D Meil oli üldse väga tore kirjavahetus. Eakohane ja justnimelt silmaringi arendav.

Veel olid igasugused muu nahavärvi ja väga erineva kultuurilise taustaga tegelased. Vahva oli kirjutada ja nii oli see vabariigi alguspäevil kombeks. Üks Marokost saadetud sall on mul siiamaani alles... Mingi 25a juba :)

Aga see Rootsi onu... Vahva vunts, kes muudkui saatis endast pilte küll siin paadiga, küll siin sillal, küll siin enda omatavas kosmeetikakaupluses, küll kodus... Hirrrrmus palju sain temalt pilte.
Miks kuramuse pärast ta mulle küll kirjutas?

Ehk olen ma ajas ise paranoiliseks muutunud, kuid tollal ei osanud ma küll midagi sellist kahtlustada.
Njah... Äkki ikka ise paranoik.

181/365 - Haigus nimega Märkmikud

Mulle kohe hullupööra meeldib aasta lõpus võtta kilest välja kalendermärkmiku järgmise aasta sisu ja peale selle hellalt kaante vahele asetamist hakata tegelema eeltäitmisega...

 Esialgu on uus ja vana kalender samade kaante vahel koos. Vanas on ju veel nii palju olulist. Nii nad siis eksisteerivad kõrvuti – vana tooni võrra tumedam ja lehed äralapatud, märkmeid täis, mis vahel üle kirjutatudki. Vahele värvilisi märkmepabereid. Uus seevastu on säravvalge, veidi jäik ning kanded paberile on süütult esimesed.

Kahtlustan, et ma ei oskaks oma märkmikuta elada. Tegelikult on äärmiselt jube paigutada elu kaante vahele...

180/365 - Kaastundeõgard

Alati, kui satun telekas nägema väga-väga saledaid, modell-laadseid inimesi, tabavad mind õgardlushood. Nii kui neid ülisaledaid tegelasi näen, haaran miskit eriti rammusat hammaste vahele...
Peaks endale rohkem teadvustama, et nemad seal on ju kõhnad, mitte mina.
Kaastundeõgardlus?

179/365 - Vahelejäänud klass

Ma ei ole kunagi käinud neljandas klassis.

Ei, ma ei ole eriliselt andekas :)
Põhjus palju proosalisem - tollal muutus koolisüsteem 8-klassilisest 9-klassiliseks. Nii hüppasidki kõik tollal koolis käijad ühest klassist üle. Mina siis kolmandast viiendasse.

Need, kes sündinud peale '81-st, ei ole seda kogeda saanud.

Siiamaani tundub neljas klass midagi ebareaalset...

178/365 - Tilluke

Enne seda, kui ma enda jaoks Koljatiks kasvasin (kust krdi otsast on 168 Koljat? - aga vot noore tütarlapsena, kui alati kõrge konts all, tekkis trammides kõlkudes küll tunne, et vaatan kõigile pealaele...), olin ma tilluke...

Millegipärast nutan ma siiamaani seda taga. Olen alati tahtnud olla selline 160-ne. Pisike. Nunnu. Habras.
Selle asemel vahin pealagesid ja ei suuda normaalse pikkusega pükse leida - ikka on kukekad.

Aga jah, veel algklassideski olin pikkuses tagant kolmas :) Alati, kui kekatunnis pikkuse järgi rivistus oli, teadsin oma kohta ilma mõõtmata - tagant kolmas. Ja siis, peale üht järjkordset suve, olin korraga eest 12... Poiste ja tüdrukute segaarvestuses, eksole...
Koljat, ma ju räägin teile :D :D :D

177/365 - Nõudest

Kiiksude alla käib kindlasti ka minu vajadus hoida sööginõud alati väga kindlalt...

Kasvõi näiteks nõudepesumasinas. Kahvlid ja noad käivad kindlas asendis ja kindlates vahedes! Lusikatega sama teema - ei saa ju olla mingit segasummasuvilat! :)
Kruusid oma vahes, kausid omas jne... Väikeste variatsioonide ja optimaalsusega, kuid üldine joon on kindel.
Taldrikutega... neil on ju igal tüübil oma koht olemas! Mismõttes neid suvaliselt asetatakse???

Ükspäev sattusime just sel teemal arutlema ja selgus, et mu vend on selles täpselt samasugune! Väga kindel süsteem ja ei mingit kõrvalekaldumise talumist :)

Kui mul puhaste/kuivade taldrikute kapis on kolme sorti suurte taldrikute asetussüsteem üldiselt igale kasutajale arusaadav juba peale vaadates, siis keskmise suurusega taldrikutega paistab see olevat loogline vaid mulle.

Ühel korral võttis nõud masinast Vanamees ja asetas kõik omale kohale. Ta sai sellega vägagi tublilt hakkama, kui välja arvata needsamad keskmised taldrikud. Aga kuna ma olin talle ürituse ja saavustuse/soorituse eest väga tänulik, ei hakanud ma avalikult juukseid katkuma ka. Sest siis kaob soov aidata.
Aga... Kõigepealt käivad täpilised, siis rõngastega, siis sinise servamustriga, siis sinise joonega. Väga kindel järjestus, eksole. Aga mingil imelikul kombel ei olnudk itema seda märganud ja need taldrikud olid läbisegi! Täielik košmaar!
Läksin ja tõstsin need sobival hetkel vaikselt paika ja loodan, et abi tuleb ka teinekord :) Muidu ainult ühed väikesed käed mind püüdlikult abistamas, kuid need on nii hirmus kiired, et ikka juhtub õnnetusi ja seega eelistanpesumasinaga möllata siis, kui käte omanik unedemaal.

176/365 - Koristamisest

Ma kas koristan aeglaselt või ei korista üldse...

Ok, kiiresti siuh-säuh koristamine toimub jooksvalt ikka ja nagunii tuleb igal õhtul ära koristada nii äramängitud elutuba ja lastele hommikuks riided valmis sättida (mõlemad 100% igal õhtul) kui köök vinks-vonks korda seada (aga vot 100% igal õhtul ei viitsi, kuigi enamasti siiski), kuid kui põhjalikumalt koristan, teen seda hirmus aeglaselt.

Ma lihtsalt kohe üldse ei suuda põhjalikku koristamist teha ülejala. Tolmuimejaga sügan iga kohta mitmeid kordi, kuna nagunii ilmub liikumisel just imetud kohta mingi puru või karv. Seetõttu suudan ma alumist korrust "imeda" vist mingi 4x aeglasemalt kui Vanamees. Aga no saab ikka puhtam ka! Paariks hetkeks... Kuni kratt-poiss peale lendab...
Ja noh, muude asjadega sama lugu.

Ja vot seetõttu ongi nii, et kui mul ei ole aega/võimalust/viitsimist põhjalikult jännata, siis ei jända üldse. Siis jändan homme või ülehomme ja senikaua kirun kamapalle või muud lõbusat varvaste all :)

175/365 - Näpuotsafoobik

Kui juba kiiksudele jutt taaskord läks, siis laseme aga edasi teemal "Mida ma ei suuda taluda".
Sedakorda siis neljanda sõrme ehk Nimeta Atsi otsa puutumine millegi vastu.

Usun, et "foobia" on tekkinud ajal, mil näpuotsast võeti verd selle hirrrrrrmsa laia plekist latakaga. Õigemini sellega löödi retsilt auk näppu ja siis kukuti verd välja mudima.
See oli valus, see oli vastik, see oli paanikattekitav ja ma olin väike laps. Ja see kordus iga jumala kord, kui oli vaja analüüse anda.
Ükski muidu kardetav süst ei olnud selle õudusega võrreldav.

Nüüd on siis lood nii, et need näpud ei saa "verevõtukohtadega" siiamaani millegi vastu minna.
Lahendus sellele on pikad küüned. Juba seepärast ei saa ma neid lasta lühikeseks lõigata ja nad lihtsalt peavad pikad olema. Siis puutuvad objekti vastu esmalt küüned ja siis saan otsustada, kas kontakt näpu nahaga on vajalik või ei :)

174/365 - Nabafoobik

Need, kes rasedusteemadele kaasa elanud, vbla mäletavad, et naba sisu puudutamine minu jaoks paras õudus ja kartsin mõlema raseduse ajal ikka kohe parasjagu seda naba väljaronimist.
Esimesega sai siledaks, teisega keeras tagurpidi ja ronis esile. Aga... tol hetkel polnudki see judinaidtekitav tunne :D

Nüüd, kui naba tagasi omal kohal, tekitab taas lausa füüsilist vastikustunnet, kui keegi mu naba näpib. Ise ka ei saa puutuda. Läbi suure häda käin sõrmega nabaski kiire keeru ära, kui veega lödistades duši all olelen, kuid muidu... välistatud!

Ei teagi kohe, millest selline kummaline ja jube tugev vastikustunne...

173/365 - Nuustikud

Sarjast "Mida ma ei kannata":

Pesukäsnad kraanikausis.
Huhh, mul tõusevad iga jumala kord kuklakarvad turri, kui avastan kraanikausist sinna vedelema jäänud pesukäsna, potiharja, pudeliharja vm pesutarviku.

Kraanikauss EI OLE puhas koht. Isegi siis mitte, kui ta läigib. Sest ikka asetab keegi sinna miskit või valab sealtkaudu miskit. Kiire tassiloputus enne uut kohvilaari, kartulite kurnamisvesi vmt.
Ja kui siis seal kraanikausis vedeleb mõni eelnimetatutest, hakkabki mu karvkate kerkima. Sest siis on mul kaks valikut - kas võtta see ese, loputada ja kuivaks väänata/raputada ja sellega oma käsi eraldi märjaks teha ja kuivatada, või siis valada see miski sinna peale ja sellega muuta švamm kohvipuruseks, riisiligaseks vmt.

Marru ajab, noh!

Minna

Kui Vanem Poiss on milleski veendunud, on teda pea võimatu ringi veenda. Mõne aja jooksul võib ta uue info küll omandada, kuid endale pähe määrida ei lase ta miskit. Kui ikka temal on mingisugune arusaam asjast, siis täpselt nii ongi!

Nii sai meil teatavasti Mummist Mimmi ja issi oli pikka aega kindlalt (n)emme. Väga pikka aega olid kassid ka auh'id ning igasugused lambad-kitsed-sead-jänesed-pardid on konkreetselt mämm-mämm :D Lisaks muudele häältele või sõnadele, kuidas miskit. Aga kindlalt söödavad :D

Täna veetis poiss päeva Sofia-nimelise tütarlapse seltsis ja nüüd oleme siis meie ka targemad, et neiu tegelik nimi on Minna. Ja kõik. Ükski veenmine ei aita, Minna on Minna.
Ainult et Minna osutus nii fantastiliseks neidiseks (ikkagi 4a vanem ju), et poiss ei saanud silmi ega käsi küljest. Käis ja imetles, paitas ja silitas, õrnal heldinud toonil "Minna-Minna-Minna" kallistusi saatmas.Täielik sabarakk oli :) Ta on küll alati Sofiast vaimustuses olnud, kuid sellist paitamist-kallistamist ja kleepumist pole varem olnud :)

Aga pärast "Pätt alla" fraasi on hakanud neid kahesõnalisi ikka tulema. Iga päevaga tundub miskit uut tulevat ja lõpuks saab ehk juba ka täitsa aru, mis ta räägib :D Kuigi enamasti ma saan ka, kuid eks see sõnavara ju piiratud ole.
Samas ise aru saab ta hirmutavalt paljust... Peab ikka korralikult jälgima, mida suust välja ajada :)

Hello!

Ma ikka kohe ei oska olla oma ninaotsast kaugemale vaatav isik...

Mitu aega juba virutavad kõikjal vastu silmanägemist uue nädalaajakirja Hello!Eesti reklaamid.
Täna poes hakkas silma ja poetasin siis ühe eksemplari ostukorvi. Noh, et viskaks siis kah pilgu peale ja puha. Ikkagi väljamaa formaat ja tuntud nimi ka minusugusele mittehuvitujale.

Vaikus majas, asusin sirvima. Ja... jube kiiresti sai lõpuni.
Ma ei viitsinud mitte ainsatki, saate aru - mitte ainsatki artiklit läbi lugeda!
Keerasin aga lehekülgi edasi, viskasin pilgu piltidele ja lugesin kaasnevaid pealkirju ja... No mitte kui miski ei pakkunud huvi!
No miks ma peaks lugema mida keegi parasjagu teeb või kes tahab olla suurepärane onu või kes hakkab abielluma. Eee... mida ma selle infoga peale hakkan?
Täitsa kurb kohe hakkas. Eelkõige sellest, et ma ei suuda huvituda. Varem küll suutsin ja teadsin kes kellega käib ja puha...

Samas - miks ma selle siis ostsin? Oleks võinud ju mõelda enne kaks sekundit. Või siis kasvõi poes sirvida ja mitte-ostuotsusele jõuda. Aga ei, viskasin korvi ja nüüd mõtlen, et peab vist lõkkesse viima, kuna kaminasse annab liiga palju tuhka ja ei põle korralikult...

172/365 - Unistuste amet

Jälle teema, mida vanemad lugejad teavad, kuid projekt vajab täitmist :)

Mul nimelt on juba pool mu elust olnud unistuste ametiks olla hävitaja piloot.
Lihtsalt... need teraslinnud... Neis on midagi nii.... Oehh :)

Hullupööra tahaks nendega sõita. Isegi lõbustusparkides armastan kõiksugu "oksepumpasid" enim, seega läheb samasse katlasse. Kiirus, adrenaliin, G-d...
Ainult et... vot hävitada ei taha!
Iseenesest märki lasta väga meeldib, kuid jah, see riistapuu pole mängimiseks...

Et siis mulle meeldiks vist olla luurelendur?
Peaks Venemaale kolima?

171/365 - Vanadekodust

Ma siiralt-siiralt loodan, et kui ma vanas eas endaga enam ise hakkama ei saa, ei hakka ma mingi halaga oma lapsi ahistama. Et mul jaguks jõudu ja meelekindlust osata lahti lasta.

Ehk siis - et ma suunduksin vanadekodusse.
Seal on omasuguste seltskond ja inimesed, kes hooldavad. Ma tõepoolest ei taha, et mu lapsed peavad minu "ma tahan kodus olla!"- jonni pärast mind enda juurde võtma. Tahan, et nad saaksid oma elu elada ja omi käimisi sättida ilma, et peaksid muretsema, kuidas vanaeidel on. Ega ta kuskile rändama pole läinud, ega ta kokku pole kukkunud, kas ta sööb, kuidas ta end kasitud saab jne jne jne. Ei taha panna neile hooldamise kohustust. Tõepoolest ei taha...
Poisid, kui seda kunagi lugema peaksite, siis teadke, et see on minu suur ja täiemõistuslik soov!

Pliis, teeme nii, et ma soovitud rajal püsiksin!

170/365 - Matused

Juba enam kui 10 aastat olen oma lähedasi piinanud kirjeldustega oma matustest.
Ma nimelt tahan, et neil ikka kindlasti meeles oleks, kui see aeg käes.
Ise ka ei tea, miks.

Küll aga tean ma seda, et enda vahtimist surnuna ma ei taha. Tahan meelde jääda sellisena, nagu ma elavana olen/olin.
Ja krematooriumisse ei taha ma mingisugust rahvahulka. Ma siiamaani ei ole üle saanud vaatepildist, kui käisin ühe naabritüdruku isa matustel, keda ma ei tundnudki ja kui siis see põrand avanes ja kirst maa alla sõitis ja miskine tugev müha kostis...
Nagu põrgukatlad oleksid avanenud...

Sellest ajast alates ajangi seda vahtu iga teatud aja tagant suust välja. Sest kremeermist ju tahan. Aga ei laibale ja ei mühale. Samuti ei taha ma minna maa alla vakladele näksida.

Ehk siis urn, küünal, lilled ja naeratav pilt. Muusika mängima ja asuge püstijalaeinele ja samal ajal suhelge omavahel! Ei mingit pikas lauas vaid naabriga vaiksel toonil jutlemist ja surnule kummuli klaasiga koha katmist...

169/365 - Rakkaus

Kuressaares kortermajas elades oli meil mitme lähestikuse maja peale ikka kohe paras hulk samaealisi lapsi. Ikka kohe iganes!
Seetõttu mängisime palju koos ning ka tülitsesime vahetevahel.

Ühel päeval oli keegi saanud aimu soome keelest. Meile soomlaste telekanalid ei levinud, seega sealt see ei pärinenud. Kust iganes see keele"koolitus" ka pärines, minu jaoks jäi see aga eluks ajaks meelde kui "Ega lollus anna häbeneda".

Jäi nimelt mullegi kõrva mingeid sõnu ja mõni aeg hiljem vihastasin koledasti ühe vastasmaja poisi peale. Enda arvates karjusin talle erikoleda solvangu näkku, noh, nagu ikka röga teemasse sisse tuues. Ma nimelt kujutasin ette, et "rögistan ta peale", kui röögatasin "Mina rakastan sinua!"

Tõeline allakümnene keeleteadlane :D

168/365 - Korilane maanteel

Enne seda, kui Vanemat Poissi ootama jäin, tegelesin maanteel korilusega.
Ma nimelt "noppisin" autosid, nagu mul tavaks oli väljenduda.

Nimelt ei kannatanud ma maanteel näha enda ees kellegi tagatulesid. Kui need olid lähedal, tuli need kohe ära noppida ja seljataha jätta. Kui need olid eemal, tuli need kinni püüda, et siis ära noppida ja selja taha jätta. Igal juhul tuli need seljataha jätta.

Ja kujutage siis ette nt pühapäeva õhtul Saarest Tallinna suunas liikuvat praamitäit autosid. Minusugune noppija + veel mõned hullud lennukid pidid ju järjest ja järjest kõigist mööduma. Lausa hasartselt! Kõige lahedam oli see paksus vihmasajus, kui kojamehed hullumööda vett laiali loopisid...

Täna mõtlen, et KUI ajukääbik ma olla sain? Kas mu ajus tekkis rooli istudes lühis? Ilmselgelt... 130-140 kolonnist möödumiseks/eemaldumiseks polnud miskine probleem...

Ma olen äärmiselt tänulik, et olen tänaseni elus ja terve. Sest no selliste idiootide koht ei ole mitte liikluses...

Õnneks minu puhul piisas lapseootele jäämisest. Hetkega muutusid suhtumised ja tekkis alalhoiuinstinkt. Vere vemmeldus kadus kasvavasse kõhtu :)
Täna olen ma selle üle äärmiselt tänulik ja selliseid rumalusi... Noh, siin polegi sõnu tarvis.

167/365 - Klubid

Ma käin juba neljandat aastakümmet ja ma ei ole kunagi elus suutnud klubide fenomenist aru saada...
Mitte kunagi, ka nooruses mitte.

Minu jaoks on see alati olnud miskine kummaline aeroobikasaal, kus inimesed teevad igasugu imelikke liigutusi ja noh, eks siis trenni mõttes tuleb seal kaasa vongelda.
Lisaks on jama see, et ei tantsupõrandal ega selle ääres ole võimalik kellegagi juttu puhuda. Karju või hääl ära, teine vaatab sulle ikka lollaka naeratusega noogutades otsa, justkui saaks millestki aru. Aga no tulukest kupli kohale ei ilmu.

Siis vaatad seal nagu Issanda Loomaaeda. Peaaegu ilma riieteta naisterahvad, kellede puhul enamasti ei kannata füüsilise vormi ja rõiva valiku kooskõla(tus) mitte mingisugust kriitikat. Kahtlustan, et neil puuduvad kodudes peeglid.
Ja siis need kummalised meesolendid, kes terve õhtu käivad ümber tantsupõranda, klaas käes ja vahivad end pakkuvaid tagumikke hööritavaid naisolevusi. Ei tee juttu, ei lähe tantsule. Ainult vahivad, klaas käes ja mokk töllakil. Varahommikusteks fantaasiaminutiteks materjali salvestamine?

Et siis jah, minu jaoks mõistetamatu maailm. Lisaks on enamasti muusika kohutav!
Aga olen sõbrannade ja ka sõprade pealekäimisel sääraseid asutusi siiski külastanud oma elu jooksul ja küllaga seal põrandal aeroobikat vehkinud ja palju naljagi saanud, kuid... ikkagi ei kisu mind sinna kohe mitte ühe valemiga.
Teised las käivad. Vahva, kui naudivad. Ma peaks ennast vist enne purju jooma, kuid jama selles, et teatavasti ma ei joo end avalikus kohas purju :D
Seega - välistatud.

Mimmile - esimesed mõttega seotud sõnad

Laulab

Niisiis, täna jõudis kätte see päev, mil Vanem Poiss sidus loogliselt kokku kaks eraldi sõna :)

Tegeles lõunatuttu jäädes pikalt ja põhjalikult jauramisega ja meie närvide söömisega. Lõpuks siiski soostus oma une ära magama.
Kui ärkas, läks Vanamees teda üles võtma ja küsis: "Noh, pätt, kas tudusid ära? Kas lähme nüüd alla?"
Selle peale teatas poja: "Pätt alla!"

Ise võttis lausest kaks täiesti sobivat sõna ja sidus kokku :) Kusjuures pätiks pole ta end varem kutsunud ja meiegi kutsume harva :)

166/365 - Ribid katki

Kunagi lapsepõlves juhtus nii, et mu oma vend viskas mul ribid nihkesse :)

Ei, me ei olnud teineteise suhtes reeglina vägivaldsed. Mängisime palju koos ja meil oli alati tore.

Tol saatuslikul päeval olin mina saanud just äsja endale uued dressid. Ega siis polnud ju nii, et lähed poodi ja ostad. Kui keegi sai vihje, et miskit on kuskile tulemas, tuli jaole saada :) Ja need olid eriti ägedad - ei veninudki kohe välja vaid hoidsid vormi :D Veinipunased mustade peente triipudega...

Mängisime meie kortermaja lastega hoovis ja turnisime keldriaknast sisse-välja. Seal oli aga lahtist klaasvilla ja ühe korra komistasin õnnetult ja sain villakiud oma uutesse dressidesse.
Hakkasin neid puhtaks nokkima, kuna ei tahtnud neid ei oma uutele, saate aru - uutele! - dressidele ega ka naha sisse.
Vend, kes oli parajalt väike (ja seega mitte veel päris tagajärgi arvestada oskav), tahtis aga mu tähelepanu ja eks ma siis kähvasin miskit. Tema aga reageeris ootamatult (ta on terve elu olnud pigem vana rahu ise, seepärast kummaline käik) ja viskas mind mingise rauakolakaga. Raske ja roostes, samas mõõtudelt suht väike. Miskine ehitusdetail.

Tabas mind rinnaku keskele. Jube valus oli. Aga noh, eks ikka õues mängides saab haiget ja kuna keldris ehitusprahi keskel kolamine oli keelatud, ei saanud ma seda vanematele tunnistada. Ja no mis ma ikka kaeblen, vend ju väike ka ja puha.

Nii see teema jäi. Üsna pikka aega oli liigutamisel ja sügaval hingamisel valu, kuid mis siis. Sain ju hakkama ja maha see valu ei murdnud.

Unustatud teema kuni ligi kahekümneseks saamiseni, mil keegi arst küsimusi esitama hakkas. Ja siis selguski, et mul 4 roiet ühenduskohast tugevasti nihkes ehk siis ei ole vastakuti.
Käega katsudes tunneb seda ilusti :) Oskaja silm näeb ka. Ca cm on "kõrguste" vahe :)

165/365 - Väljapressimine

Korra elus olen sattunud töötama ettevõttesse, kus ülemus on ennast ülimalt vastupandamatuks hindav seksistlik rahajõmm. Kuna avalikkusele on tema nimi tänu erinevatele kajastustele ajakirjanduses teada, jätan ma sellele siinkohal täpsemad vihjed edastamata.

Tol korral (9-10a tagasi) ma millegipärast ei teinud eelnevat põhjalikku uurimistööd ja asusin enda arvates personalijuhina tööle. Töövestlusel oli ju kõik nii paljulubav ja klapp oli hea - kohe õige jutusoon, huumor ja killurebimised. Mõnusalt vaba suhtlemine. Ainus, mida ma veidraks pidasin, oli kandideerimisel nõutav foto... Et mida minu ametikohal sellise infoga peale hakata? Aga noh, ei mõelnud üle ka.

Kaks nädalat jõudsin vist intensiivselt tööd teha ja juurutamist alustada ja enda arvates jube tubli olla. Ülemus kah muudkui kiitis ja... Kuigi mõne aja pärast hakkas see minu jaoks kummaliseks muutuma. Natuke nagu palju kiitis ja toppis oma nina. Ja tegi natuke nagu palju asja. Ja natuke nagu palju hakkas komplimente tulema. Ja natuke nagu palju hakkas ennast, oma saavutusi ning autosid-maju-reise (???) kiitma.
Minu jaoks muutus asi kahtlaseks.

Ühel päeval, kui ta avaldas arvamust, et peaksin temaga lähetusse kaasa minema ja lähetuse teema ei puutunud kohe kuidagi minu töösse, palusin neljasilmavestlust tema kabinetis.
Seal haarasin kohe härjal sarvist ja küsisin, mis toimub. Miks mul on kummaline tunne, et asi on muus? Miks ma ei tunne end enam hästi vaid pigem ebamugavalt?

Siis selgusid tõeline olemus ja tegelik huvi. Ja kuna mina ei olnud pakutavate "hüvedega" nõus, leppisime kokku töösuhte lõpetamises. Kiiresti, koheselt.

Kuna selleks ajaks aga ei olnud mul ju loomulikult uut tööd koheselt võtta, siis tekkis küsimus vahepealses kindlustundes. Ja kuna tundsin peale tõe teadasaamist selle meesterahva kohta vaid piiritut jälkust, siis esimest ja loodetavasti ka viimast korda tegelesin leebes vormis väljapressimisega. Ehk siis andsin mõista, et kui ta hüvitab mulle vahepeal tekkida võiva finantsaugu seoses uue töö otsimise perioodiga, siis ei maini ma teemat ajakirjandusele.
Kui olime kahes kuupalgas kokku leppinud, sain ma oma kindlustunde sulas kätte.

Hiljem guugeldasin hoolega ja mõnda aega hoidsin tema tegemistel silma peal. Ja ei jõudnud ära imestada, kui rumal ma olin olnud, et tema juurde tööle läksin! Sellesisulist infot võis nii mõnestki kohast lugeda, nii varjatult kui otse. Ning ainult ja ainult negatiivset...
Aga hea, et niigi läits! Hiljem sain teada, et tüüp ka vägivaldne. Jumal tänatud, et minuga igati aupaklikult käitus ja pigem nagu kass ümber palava pudru keerutas. Ju ma siis ei olnud ideaalne kombo tavamustri tarbeks - piisavalt ilus ja piisavalt loll :)

Tööle asusin väga viisakasse kohta aga juba kahe nädala pärast ja sellest alates pole ükski ülemus säärane jälkus sattunud olema :)

164/365 - Kõrvad mõlemad peas :)

Lasteaias olin ma parajalt närb sööja nagunii, kuid eriti jälestasin ma miskit valget hapuka maitsega magustoitu, kus siis miskised klimbilaadsed ribad sees venisid. Ma tõepoolest ei tea, mis selle jõleduse nimi võis olla, kuid süüa ma seda ei suutnud. Minul oli igatahes tunne, nagu oleks keegi sinna sisse nuusanud neid jubedaid mittekatkevaid tatiribasid, mis vahel neelu valguvad ja mida siis öökides suhu imed.
Seega jah, selle "magustoidu" söömine oli minu puhul välistatud.

Ükskord aga vihastas söögitädi mu peale nii koledasti mu söögiga jonnimise pärast (toosama magustoit oli vaja sunniviisiliselt ära süüa - nõukogude laps sööb ju korralikult!), et sakutas mind hooga kõrvast, et mind sedaviisi lauast ära saata.

Vahepealset ma ei mäleta millegipärast. Ei mäleta isegi valu. Aga mäletan tohutult ähmis kasvatajaid ja söögitädi ning lasteaia medõde. Esimene uurimine toimus millegipärast riietusruumis, seal oli hämar... Ja siis läksime kiiruga medõe valgesse tuppa.
Enda käitumist ei mäleta, kuid kahtlustan, et eks ma lõugasin nagu ratta peal :) Või siis ei lõuanud ja uurisin sahmerdavaid täiskasvanuid...

Järgmised mälestused on mul verekorba nokkida üritamisest. Ühe kõrva tagune oli täisulatuses verekorbaga kaetud. Kõrv oli nimelt sakutamise tulemusel kergelt pea küljest rebenenud...
Sellest ajast alates oli söögitädi minu suur sõber. Ja ta ei sundinud mind enam kunagi! Ma sain olla nõukogude laps, kes sööb valikuliselt :)

Sellest alates on mul kusagil alateadvuses alati olnud teadmine, et kõrvast ei tohi never-ever sakutada, ükskõik kui Toots keegi ka on ja ükskõik kui Köstriks ma ise seepeale muutuma peaksin. Kõrv jääb minust puutumata.

163/365 - Ei mõista peljata

Koerad on sageli suured ja pea kõik nad on võimelised tegema lärmi ja oma erinevas suuruses hammastega rohkemal või vähemal määral haiget tegema.

Millegipärast ma aga ei oska koeri karta. Jah, mind ei ole otseselt ükski koer rünnanud, ehk seepärast. Puudub traumaatiline kogemus. Või võib siiski traumaatiliseks lugeda seda, kui kunagi Viimsi vahel rattaga sõites jälitas mind keegi suuremapoolne aiast välja tormanud peni ja üritas vihase lõrina saatel korduvalt pedaalivast jalast hammustada? Tema ajas mind siiski ainult vihaseks... See oli ka ainus kord elus, kus ma tundsin, et olen vajadusel võimeline koera lööma... Muidu ei näe ma selleks kohe kindlasti võimalust! Aga oleks ta hambad mu sääres olnud, siis vast isegi ...

Igatahes... millegipärast ei oska ma neid karta. Minu jaoks on koer karjas minust alam olevus, kes mulle juba pähe ei istu. Ei söö esimesena, ei nuia, ei domineeri. Käitub. Kohe kindlasti mitte ei laku mu nägu! Lakkugu kätt, kui tahab.

Ma tõesti ei tea, miks see nii on. Mulle tegelikult ju väga meeldivad koerad. Kunagi on plaan ka endale võtta, kuid selleks tahan, et oleksin loonud koerale väga hea elu võimalused. Mis tähendab minu keeli piiratud, kuid suuuuuurt territooriumi, korralikku ninaesist ja õpetust ning piisavalt tähelepanu ja tegelemist. Seda ei saa aga teha väikeste laste kõrvalt, kuna nemad on siiski oma vajadustega esikohal ja lisaks võivad nad loomale küllaltki häirivalt mõjuda. Nii 3-aastase noorema põnni puhul võib juba mõtlema hakata, kuid mitte varem.

Ema nimetab mind vahel kurjaks kassimammaks. Eriti siis, kui meie Saare-hunt veel noor ja energiline oli ja paikapanemist vajas. Sest... no ma tõesti ei viitsi kaks korda öelda.

162/365 - Valetamine

Mul on ütlemata suured probleemid valetamistega.
Ma ikka kohe üldse ei talu neid.
Hädavale ei ole aktsepteeritav. Jah, ma võin kobiseda, kui ausalt rääkida ja asi mulle ei meeldi, kuid sellega antakse mulle võimalus asjaga/olukorraga/faktiga leppida. Ehk siis austatakse mind ja minu ostustus-/hinanguvõimet. Mis omakorda panem mind ennast toda teist austama. Mistõttu ma võin ju reageerida, kuid pärast on taas rahu majas.

Kahjuks aga leidub ebaausust ikka jõhkralt palju. Eriti just pisikeste, nn hädavalede näol. Neid avastades on alati nii vastikvalus tunne, nagu keegi oleks kõhtu löönud. Vähemalt ma kujutan ette, et nii võiks see löök tunduda.
Enamasti olen ma vait. Ja jätan enda teada, et tean sellest vingerdusest. Aga mu seest ja mu vastuaustamise fondist ei kao see kuhugi ehk siis austus selle inimese vastu asendub mingis mahus austuse puudumisega. Ja mida enam kaal sinnapoole kaldub, seda vastikumaks muutun mina inimesena. Sest... milleks olla hea? Kui minu suhtes puudub minu hinnangul respekt, siis ma ei pea ju vaeva nägema, või mis?

Üks suhe mu elus oli parajalt jõhker. Emotsionaalselt. Ja... seal oli komme teisel poolel mind "säästa", nagu hiljem "selgus". See tegi väga haiget. Just see respekti puudumine minu hinnanguvõime suhtes. Ja see ilmselgelt kraabib siiamaani hinge. Muidu see ju teema ei oleks ja eraldi postitust ei vääriks.

161/365 - Poeskäikudega paksuks

Ennemuistsel aal ehk siis kaugel-kaugel lapsepõlves olid maal vanavanemate juures poeskäigud tõsine ettevõtmine.
Pood asus paari kilomeetri kaugusel ja suvevaheajal oli ju mõistlik lapsed poodi saata, et mitte väärtuslikku kodus toimetamise aega kaotsi lasta. Sest tollal käisid asjad nii, nagu tänapäevane noorus seda ettegi ei oska kujutada:
mingi päev oli ühe kaubagrupi päralt ja teine päev tulid muud kaubad. Iga tootegrupp kah omal kellaajal. Noh, näiteks nii, et kell 9 jõudis leib-sai, kell 11 piimatooted, kell 13 lihad-vorstid jne. Ei mäleta neid päevi, kellaaegu ja saabumiste järjekordi (Efku, kas sina ehk mäletad täpsemalt? Sul ju mälu kah lisaks muule cum laude :D), kuid fakt oli see, et poeskäigule kulus pool päeva.

Nii me siis pealinnast saabunud suvitavate naabritüdrukutega end ratastega poodi sättisime. Poeletid olid tühjad, heal juhul õnnestus kaaluga kommi osta ootamise ajaks :) Ära ka ei saanud vahepeal minna, mis siis, et kodu vaid paari kilomeetri kaugusel - oma koha järjekorras pidi ju säilitama. Muidu võisid teatud tootegrupist üldse suu puhtaks pühkida.

Ilusa ilma korral ootas kõik see mees kaubaautosid muidugi õues - sees olid kas korvid kottidega järjekorda moodustamas või siis mälupilt sellest, kes kelle ees või taga kaubale jaole saamas on. Ikka kokkuleppeliselt käis see asi kogu seltskonnas. Ses mõttes vägagi suhtlemist soodustav - ei libistanud keegi sellal näppe oma nutiseadme ekraanil. Ikka mokalaat käis täie rauaga :)

Ja nii me seal siis ootasime. Tunde. Järgmist kaubaautot.
Ja mis sa seal siis teed? Kui oli kiss-kiss komme saada, siis nosisid neid. Või siis hommikul ostetud imepehmet saia. Ikka üks sai sai enam ostetud, et ootamise ajal nälg ei murraks. Vahel sai ka pakk hapukoort saiabatooni kohta ära nositud, ise puude all murulapil kõhutades.

Ühel säärasel poeskäikude suvel saabus aga minu kehasse puberteet. Ja endalegi ootamatult hakkas see saiabatoon koos kommide ja hapukoorega hoopis omamoodi elu elama ja mina kui kuklitainas paisuma.
Vot tol suvel võtsin ma mitu head kilo juurde :) Esimest korda elus ei olnudki ma enam kribal. Lausa 58kg oma tollal 168-se pikkuse juures.
Oioi kui kummaline tunne see oli. Sundis see mind igatahes end karmilt käsile võtma ja proovile panema ning väljakutseks siis modellikooli katseteks valmistuma. Sügisel sai endine vorm taastatud ja kooligi sisse, kuid sellest olen juba kirjutanud.

Eluks ajaks aga jäi meelde - tühja kõhuga poodi ei lähe ja soe krõbeda koorikuga pehme sai on minu Saatan :)

Blogiprojektist

Haa, nonii. Vali veel igapäevaseks projektitamiseks aasta, mil ostad uue maja, mille sisseseadmine võtab hullu energia, mil käid koolis ja püüad tubli olla, mil teed veidi igapäevaselt tööd, mil kasvatad alla 2-aastast ülienergilist põngerjat, mil oled keerulise rasedusega suure osa ajast audis, mil sünnitad teise lapse ja siis püüad teha kõiki neid toimetusi, üks laps pidevalt kaenlas ja teine tähelepanu nõudmas. Lisaks igapäevane majapidamine, mis sellistes oludes üldse mitte kõige lihtsam ei ole :)

Aga lubatud sai ja nüüd siis tuleb lihtsalt järele võtta. Paus algas 160. postituse järel ja eks ma siis nüüd lihtsalt püüan neid jõudsalt juurde produtseerida ning hiljem panen tagasiulatuvalt kuupäevad paika.
Sest veelkord - kama kaks, kas see on vajalik või mitte, kuid kui ma olen endale miskit pähe võtnud, tuleb see lõpuni viia. Isegi kui vahepeal on viivitused tulenevalt asjaolust, et kui prioriteete hinnata, siis muu elu on siinsest olulilleliselt olulisem :)

Loll ema

Vanem Poiss istub klaasukse ees ja mängib.
Osa mängust on iga natukese aja tagant naerda kilgata ja "Mää, mää! Näe, Mää!" hüüatada.
Noh, kuna pidevalt vaatame raamatutest erinevaid loomi ja õpime nende hääli, siis see lammaste teema on ammu juba selge jah. Ja no ju siis on tema tänases mängus kujuteldavatel lammastel roll mängida.
Nii arvab rumal lapsevanem.

Tegelikkuses võttis laps täiesti loomulikuna, kuid siiski rõõmu väljendamist vajavana asjaolu, et meil hooviala ja metsa piiril, maja vahetus läheduses, koperdasid kolm kitsekest. Seal, kus me oma autosid pargime ehk siis kitsed sõid autode platsi kõrval mahlast rohtu. Laps oma mängimiste keskel siis aeg-ajalt hüüatas ja rõõmustas, kuid lapsevanem reageeris alles siis, kui ise aknast mööduma ja valgeid välkuvaid sabatutte märkama juhtus.

Ikka kohe pikka aega nosisid seal. Poissi hoidsid nad juba ammu enne pikalt elevil ja sain minagi neid jupp aega imetleda.
Enamasti liiguvad nad kiiresti, näiteks siis, kui maja taga kappavad. Ehk siis tõenäoliselt sirgelt lõikavad :) Noh, nii 10m kaugusel majast... Sedakordne nosimine oli aga pikk ja põhjalik ning ülimalt rahulik.

Seejärel, kui kitsed majesteetlikult mööda teerada minema jalutasid, ilmus samas kõrval olnud kuuse alt välja meie karvik-kassloom Vidrik :) Ju ta oli neid seal luuranud.

Vanamees sai väikse kiire klõpsu kah neist teha, kui nad oma teed minemas olid.

PS: Need nagu meie omad kitsed kohe. See kolmik liigub meil sageli :)

Kolmveerand kaks

Vanem Poiss sai eile kolmveerandkaheseks (1a 9k).
Ja kui me temaga selle tähtsa päeva puhul kahekesi kooki sõime (Noorem Poiss istus mul süles ja ootas, millal koogist piim saab ning issi ju kooki eriti ei söö meil), otsustas ta anda issile uue nime.

Varem on ta teda kutsunud küll emmeks, küll vennaks. Eile siis aga mugis kooki ja näitas lusikaga minu suunas "Ooo, emme". Kinnitasin noogutades, et olen jah emme. Siis osutas Noorema Poisi poole ja lausus "Ooo, venna". Seejärel torkas näpu endale rinda ja teatas "Ooo, /nimi/". Lõpuks viipas Vanamehe suunas ja teatas täie kindlusega "Ooo, mämm-mämm".
Et siis jah :) Sedasi juhtub, kui issi kööki armastab :)

Mingi imelik "ooo" käib nüüd nimedele ette. Õnneks "n"-täht sõna alguses on minevik ja venna ei ole enam nenna vaid on oooo, venna :D
Sõnu iseenesest tuleb iga päevaga juurde. Väike papagoi meil kodus :)

Nimed hakkasid peale emme-venna arenema möödunud nädalavahetusel, kui Saares käisime. Lubasin emale, et õpetan lapsele enne sõitu "Mummi" selgeks. Me kutsume minu ema niimoodi.
Vanemal poisil tekkis aga segadus sõnadega mõmmi ja Mummi ja nii sai vanaemast mugavalt Mimmi :) Viimane on sellega vägagi rahul, kõlab palju nooremalt ja mimmimalt :D
Vanaisa on Nana, vanavanaema on Mamma, vanavanatädi on Tädi. Nüüd iga päev räägib möödunud nädalavahetusest ehk loetleb Nana-Mimmi-Mamma-Tädi-auhauh-kiiihhh. Ehk siis pidevalt vaja kohatud tegelased üle kinnitada ja väga kindlas järjekorras.

Üleüldse on praegu tohutu kordamiste periood. Vahel suu lausa vahutab, kuid laps kinnistab kuuldut ja et tema salvestamine toimuks täie rauaga, kinnitan muudkui kaasa, kui seda otsib. Ja ta otsib seda palju :D

Aga muidu on tal hästi teada ka see, kui küsida: "Kus /Noorema Poisi nimi/ on?" - näitab ja ütleb kas tita või venna. Kui aga Vanamees küsib "Kus Sipsik on?", siis näitab ja teatab "emme" :D
Nii et meie lapsel on teadmine, et emme nimi on Sipsik...

Nagu aru saada, kasutan siinset kanalit ka etappide ülesmärkimiseks ja lähedastega jagamiseks. Kuskil peaks need ju salvestuma ja eraldi titeblogi teha ei vitsi, muidu sureb siinne päris välja. Eks on siis osa nii enda kui laste elust. Ja never ever ei suuda ma meeles pidada, millisele huvi tundnud isikule mida oma poiste kasvamisest rääkinud olen, seega igaks juhuks olgu mõned lookesed siia üles tähendatud.

Kes oksele tahaks hakata, see oksendagu :) Kas vana Sipsik ka enam kunagi virtuaali tagasi lendab, pole teada. Eks selle kesta all ole see triibuline kaltsunukk ikka alles ja olemas, kuid pidev magamatus/väsimus/elevus/nimetaisemiskit lasevad välja tulla täiesti kaootilistel mitteseotavatel teemadel. Aga noh, eks minugi elus ole muudki kui mu poisid ja aja möödudes saan ehk võimaluse sellest emme-kestast aina sagedamini pead välja pista :)

Rubriigist "Meeste tähelepanuvõimest"

Seletan pikalt-laialt midagi Vanamehele.
Noogutab kaasa, samal ajal sööb ja kõõritab poole silmaga uudistesaate poole. Aga usinalt noogutab kaasa.
Pean pisikese pausi. Selle peale teatab mulle automaatselt: "Sa oled tubli!"

???????????????
No täiesti kontekstiväline....

Uurin: "Mida sa just praegu ütlesid?"
Vaatab mulle väikese üllatusega otsa ja tunnistab ausalt: "Ma ei mäleta:D"
"Mismoodi sa ei mäleta? Sa ju just ütlesid?"
Selle peale tunnistab veel ausamalt, et tal pole halli aimugi, millest ma rääkisin. Aga poole kõrvaga kuulis, et tuli pausi koht ja see nagu eeldas mingit reaktsiooni. Ja noh, eks ta siis midagi üle huulte pudistas, kuid mida, seda ei tea isegi :D

Köögijumalanna

Ma ei ole hiiglama pikka aega teinud piimasuppi. Ja ometi on see alates varasest lapsepõlvest olnud üks mu lihtsatest lemmikroogadest. Ja imelihtne teha, eksole.

Nüüd aga, peale mitmete aastate pikkust pausi, tekkis mul tõsine isu niitnuudlitega pimasupi järele. Nii ma seda siis valmistama asusin.

Supp sai valmis. Niidid olid ilusasti pehmeks keenud ja seega minu loogika järgi ära paisunud. Piima oli ikka üksjagu seal ümber ja mõtlesin, et jätan supi vedima seniks, kuni mõlemad lapsed vannitatud saavad.

Nii, lapsed puhtad ja kuivatatud, kaminas puid noolimas soe tulekeel ja aeg äravedinud supi kallale asuda.
Nojahnoh...

Kõlab see nüüd nagu ta kõlab, kuid see piimasupp sai sööduks kahvlitega :D
Vot siuke kokandusguru olen :)

Arstil käidud...

... ja Noorem Poiss on mehiselt kasvanud!
3kuu ja 5päeva vanuselt siis 7,8kg ja 65,5cm... Pole ime, et ta pooleaastase riideid kannab :)
Arst arvas, et poole kuu pärast võiks alustada kergel kujul (nt kõrvits) lisatoidu andmisega, kuna tema leidis suust teise krudiseva koha veel, mis peaks tähendama kohe-kohe lõikuvat teistki hammast.
Ning meie veel imestasime, et miks pagana pärast ta nii hirmsasti ilastama on hakanud...

Aga seda lisa andmist veel vaatame. Kõhu saab ta ilmselgelt täis ka minust, kuna 800g kuus juurde võtta on väga hea toidu peal olemise indikaator :) Aga noh, varem võttis igas kuus täpselt kilo lisaks, seega jajaa, nälg paistab :)
Pigem oli arstil see mõte, et kui me seda soovime, siis lapse organism on selleks valmis ja see oleks võimalus mulle puhkust anda. Praegu ta muidu sisuliselt kogu aeg sööb... No päevasel ajal nii 1,5 tunni tagant. Huhh! Ülejäänud aja kas krooksub, kakab niipea, kui uus mähe all, mögistab toitu välja, tukub, naerab/jutustab (poisil on tõsine mölapidamatus - täiesti ississe :D), sakutab tekke-rätte-kõristeid või uudistab suuril silmil ümbrust. Ja siis hakkab jälle sööma ja siis jälle see muu värk...

Tänasest hakkas siis ka seljalt kõhule keerama. Ja kui juba kõhuli saab, siis ukerdab puhisedes senikaua, kuni soovitud eesmärgini end venitab. Täna näiteks peale seda esimest pööret liikus diivanil poole oma kerepikkusest edasi mõne minuti jooksul ja tema ponnistused pidin ma katkestama vaid seetõttu, et pool tema kehast oli juba üle diivani serva. Eks seda ussikese moodi liikumist ole omajagu naljakas vaadata, kuid tegelikult on asi naljast kaugel. Enam teda omapead jätta ei saa, et köögis rahulikult paar võileiba kokku keerata.

Nüüd nii suur tegelane küll, et alustame beebikooliga :) Vaatame, ehk juba järgmisel nädalal :)
Mulle kah vaheldus ja puha...

Miks-miks-miks?

Pilt pärineb ei tea kust ja ei tea mis ajast kausta salvestatud...

Oehhh.....
Mõlemad mu poisid on olnud füüsiliselt väga kiire arenguga. Kasvavad kiiresti, hakkavad kõikvõimalikke titetoimetusi liiga varakult tegema jmt. Ühesõnaga kogu see füüsiline pool on olnud väga-väga kiire. Pole aega pisised olla, vaja kohe suureks saada :(
Samas nt kõnele ja peenmotoorikale see kiirus üldse ei laiene, eksole :D Aga see olevatki enamasti tüdrukutel kiirem.

Vanemale Poisile saabus näiteks esimene hammas suhu väga varakult. Sel päeval, kui sai 4 kuud vanaks, lõikus esimene ja 10 päeva hiljem teine. Tänaseks on hoog pidurdunud, 1a ja 8k vanusena on meie krokodillil (hammustab, kui hambaid kontrollida!) neid suus 18. 2 veel ja sis esimene sats täis.

Keskmiselt hakkavad hambad lõikuma 6.-8.elukuul, minul ja mu vennal näiteks saabusid esimesed hambad suhu 7-kuustena. Normaalne.

Mida aga teeb Noorem Poiss? Temal lõikus täna esimene hammas.... Ta on 3 kuud ja 2 päeva vana...
Mismõttes nagu???
Aga noh, ta sündis ju ka kuu aega suuremana kui Vanem Poiss :D Ja sündida "üritas" ju juba kuu aega varem :) Seega suht sama graafik...

Minu unistus Nooremat Poissi kauem nunnukas ja pisine hoida on täitsa luhtumas. Juba vingerdab kõhuli olles sihikindlalt eesmärgi poole, sikutab-sakutab-haarab kõike, mis silma ees ning istudes üritab end sirgeks ajada.
See üldse mitte ei meeldi mulle. Seekord oskan seda titeiga nautida (sry, ma ei suuda öelda "beebi", mulle meeldib "tita" kui eestikeelne sõna ja iga kord, kui kõlab "beebi", kangastub mulle horror nimega Justin Bieber oma sellenimelise lauluga), kuid ka seekord ei lasta mul seda teha. Kohe kasvuspurt ja suureks saamine.
See nädal läheme küll alles 3 kuu ülevaatusele, kuid 2-kuusena oli tegelane 7kg ja 62cm... Mina olin aastasena 9kg ja 73cm... Njah.

Aga jah. Eks see tähendab seda, et ei saa ta midagi 6 kuud vaid rinnapiima, nagu peaks, kui raamatuid uskuda. Sest meie perearst/lastearst on veendunud, et hambad annavad märku. Kui tulevad vara, on keha valmis või lausa vajamas tarbida tahket toitu. Närimine ju hammaste roll.

Et siis siuksed lood siinpool sood (väina).