kolmapäev, november 19, 2014

171/365 - Vanadekodust

Ma siiralt-siiralt loodan, et kui ma vanas eas endaga enam ise hakkama ei saa, ei hakka ma mingi halaga oma lapsi ahistama. Et mul jaguks jõudu ja meelekindlust osata lahti lasta.

Ehk siis - et ma suunduksin vanadekodusse.
Seal on omasuguste seltskond ja inimesed, kes hooldavad. Ma tõepoolest ei taha, et mu lapsed peavad minu "ma tahan kodus olla!"- jonni pärast mind enda juurde võtma. Tahan, et nad saaksid oma elu elada ja omi käimisi sättida ilma, et peaksid muretsema, kuidas vanaeidel on. Ega ta kuskile rändama pole läinud, ega ta kokku pole kukkunud, kas ta sööb, kuidas ta end kasitud saab jne jne jne. Ei taha panna neile hooldamise kohustust. Tõepoolest ei taha...
Poisid, kui seda kunagi lugema peaksite, siis teadke, et see on minu suur ja täiemõistuslik soov!

Pliis, teeme nii, et ma soovitud rajal püsiksin!

Kommentaare ei ole: