esmaspäev, november 17, 2014

161/365 - Poeskäikudega paksuks

Ennemuistsel aal ehk siis kaugel-kaugel lapsepõlves olid maal vanavanemate juures poeskäigud tõsine ettevõtmine.
Pood asus paari kilomeetri kaugusel ja suvevaheajal oli ju mõistlik lapsed poodi saata, et mitte väärtuslikku kodus toimetamise aega kaotsi lasta. Sest tollal käisid asjad nii, nagu tänapäevane noorus seda ettegi ei oska kujutada:
mingi päev oli ühe kaubagrupi päralt ja teine päev tulid muud kaubad. Iga tootegrupp kah omal kellaajal. Noh, näiteks nii, et kell 9 jõudis leib-sai, kell 11 piimatooted, kell 13 lihad-vorstid jne. Ei mäleta neid päevi, kellaaegu ja saabumiste järjekordi (Efku, kas sina ehk mäletad täpsemalt? Sul ju mälu kah lisaks muule cum laude :D), kuid fakt oli see, et poeskäigule kulus pool päeva.

Nii me siis pealinnast saabunud suvitavate naabritüdrukutega end ratastega poodi sättisime. Poeletid olid tühjad, heal juhul õnnestus kaaluga kommi osta ootamise ajaks :) Ära ka ei saanud vahepeal minna, mis siis, et kodu vaid paari kilomeetri kaugusel - oma koha järjekorras pidi ju säilitama. Muidu võisid teatud tootegrupist üldse suu puhtaks pühkida.

Ilusa ilma korral ootas kõik see mees kaubaautosid muidugi õues - sees olid kas korvid kottidega järjekorda moodustamas või siis mälupilt sellest, kes kelle ees või taga kaubale jaole saamas on. Ikka kokkuleppeliselt käis see asi kogu seltskonnas. Ses mõttes vägagi suhtlemist soodustav - ei libistanud keegi sellal näppe oma nutiseadme ekraanil. Ikka mokalaat käis täie rauaga :)

Ja nii me seal siis ootasime. Tunde. Järgmist kaubaautot.
Ja mis sa seal siis teed? Kui oli kiss-kiss komme saada, siis nosisid neid. Või siis hommikul ostetud imepehmet saia. Ikka üks sai sai enam ostetud, et ootamise ajal nälg ei murraks. Vahel sai ka pakk hapukoort saiabatooni kohta ära nositud, ise puude all murulapil kõhutades.

Ühel säärasel poeskäikude suvel saabus aga minu kehasse puberteet. Ja endalegi ootamatult hakkas see saiabatoon koos kommide ja hapukoorega hoopis omamoodi elu elama ja mina kui kuklitainas paisuma.
Vot tol suvel võtsin ma mitu head kilo juurde :) Esimest korda elus ei olnudki ma enam kribal. Lausa 58kg oma tollal 168-se pikkuse juures.
Oioi kui kummaline tunne see oli. Sundis see mind igatahes end karmilt käsile võtma ja proovile panema ning väljakutseks siis modellikooli katseteks valmistuma. Sügisel sai endine vorm taastatud ja kooligi sisse, kuid sellest olen juba kirjutanud.

Eluks ajaks aga jäi meelde - tühja kõhuga poodi ei lähe ja soe krõbeda koorikuga pehme sai on minu Saatan :)

3 kommentaari:

Evelyn ütles ...

Mina läksin ka sel suvel paksuks :)
Minu mäletamist mööda tuli kaup üldiselt jumala suvalisel ajal - muidu poleks seal pidanud ju passima ja ootama. Mõnikord oli juba poodi jõudes leib-sai tulnud (see oli ikka esimeste seas reeglina, aga mäletan ka kordi, kus miskipärast lõunaks jäi).
Järjekord moodustus nii, et jätsid sinust eelmise meelde ja siis võisid ringi liikuda - kui kaup saabus ja igaüks enda koha sisse võrrais, siis nägid, kes kõik veel eespool olid :)))

Sipsik ütles ...

Nuvot, eksole :)
Ja eks sel kaubal olid vist omad eelduslikud ajad küll, kuid ega need siis reaalis kehtida pruukinud. Lohva nõukaaeg oli ju :D

Anonüümne ütles ...

Ma muud ei mäleta, kui et meie kandis oli kolmapäev liha/vorstipäev. Ja kohal pidi olema 7 paiku (pood avati kell 8), muidu polnud suuremat mõtet, sest siis sai järjekorras piisavalt hea koha, et reaalselt ka kaupa saada. Muu kauba osas ma ei mäleta, et oleks sellist sabatamist olnud. Leiba-saia sai alati ja kogu aeg ning piimatooted polnud meiekandi "laudakülas" probleem.