reede, november 28, 2014

175/365 - Näpuotsafoobik

Kui juba kiiksudele jutt taaskord läks, siis laseme aga edasi teemal "Mida ma ei suuda taluda".
Sedakorda siis neljanda sõrme ehk Nimeta Atsi otsa puutumine millegi vastu.

Usun, et "foobia" on tekkinud ajal, mil näpuotsast võeti verd selle hirrrrrrmsa laia plekist latakaga. Õigemini sellega löödi retsilt auk näppu ja siis kukuti verd välja mudima.
See oli valus, see oli vastik, see oli paanikattekitav ja ma olin väike laps. Ja see kordus iga jumala kord, kui oli vaja analüüse anda.
Ükski muidu kardetav süst ei olnud selle õudusega võrreldav.

Nüüd on siis lood nii, et need näpud ei saa "verevõtukohtadega" siiamaani millegi vastu minna.
Lahendus sellele on pikad küüned. Juba seepärast ei saa ma neid lasta lühikeseks lõigata ja nad lihtsalt peavad pikad olema. Siis puutuvad objekti vastu esmalt küüned ja siis saan otsustada, kas kontakt näpu nahaga on vajalik või ei :)

2 kommentaari:

Liis ütles ...

Ma nüüd, täiskasvanuna, keeldun alati näpuotsaverest ja palun veenist võtta, kui vereanalüüsi vaja anda on.
Kah lapsepõlvetrauma.
Ma olin veel kehva verega ka lapsena ja näpuotsaverd tuli päris tihti anda. Ja et asi veel "põnevam" oleks, siis mul alati käed jääkülmad ja veri ei liigu hästi ja siis torgiti tavaliselt veel teine sõrm ära, eriti kehval päeval ka kolmas...

Sipsik ütles ...

Kusjuures mina ka ei lase sealt sõrmest võtta! Palun alati keskmisest võtta :)
Mõni püüab jonnida, kuid ähvardan minestama hakata ja siis nõustuvad ja saavad oma doosi kätte küll :)