Mees?

Üks ettekannetest Aastakonverentsil oli ka meestest. Miks nad on sellised nagu nad on ja kust see tuleneb. Meeste ja naiste erinevustest oli siis jutt.

Loomulikult on algselt tegu X ja Y kromosoomidega. Teame ju kõik, et mees sünnib XY paariga ning naine XX paariga. Mida ma aga ei teadnud oli see, et on olemas ka väga palju variatsioone nihetest. On olemas mehi, kes on tegelikult XX ja naisi, kes tegelikult XY. Ise nad seda ei tea, kuni pole kromosoomiuuringut tehtud. Samuti on olemas naisi, kes on X0 (nemad siis tavaliselt lühikest kasvu ja ilma märgatavalt väljaarenenud sootunnusteta), kui ka naisi, kes on XXX, XXXX, XXXXX jne. Need on nö "supernaised". Valdavalt vanemata naiste sünnitatud ja väga pikkade jalgadega. Rääkis lektor just sel teemal ja kirjeldas juhust, kus ühes auditooriumis selle jutu peale pöördusid kõigi pead ühe tütarlapse poole. Selle peale avanes meie auditooriumi üks ning sisse astus eriliselt pikkade jalgadega tütarlaps. Kogu auditoorium möirgas naerda! Nagu living example:)! Loodan väga, et mõni tuttav seletas tütarlapsele tema suunas lahvatanud naerupahvaku ära:DDD

Samuti on olemas supermehi. Need on siis XYY, XYYY, XYYYY jne. Et eriti mehed ja tugevate maskuliinsete omadustega. Laiendiks öeldi ilusti, et kui neid tahate näha, siis palju leidub neid vanglas:)

Sooline erinevus isiksuse tasandil avaldub enamasti siis suhtumises ja sotsiaalses käitumises. Nt on naised emotsionaalsemad, parema verbaalse väljendumisoskusega, kaastundlikumad, õrnemad, tundlikumad, mõistvamad, järeleandlikumad, lapsikumad, kergeusklikumad, soojemad jne. Mehed seevastu väiksema verbaalse väljendusoskusega, ruumilise mõtlemisega, agressiivsemad, ambitsioonikamad, analüütilisemad, kehtestavamad, dominatsemad, kõigutamatumad, tugevamad isiksused jne. Teame seda ju kõik tegelikult.

Küll aga suundun ma nüüd taas enese isiku juurde. Olen juba aegu arvanud, et käitun sagedamini nagu mees. Ok, üritan küll oma naiselikumat ja totakamat poolt esile tuua (naiselikkus on ju see mis müüb), kuid seda saab vaid vabas õhustikus teha. Nii kui läheb kuskilt midagi kriitiliseks, nii muutun ma meheks. Või siis teerulliks, nagu üks sõber armastab väljenduda:) Siis kaob naiselik soojus ja igasugune kaastundlikkus. Hakkan domineerima ja ennast kehtestama ja ei kaota mingi hinnaga. Peaga läbi seina siis. Tegelikult jube.
Siis olengi mõelnud, et äkki ma olen mees. Äkki ma sellepärast ei saagi lapsi sünnitatud? Äkki mu keha lihtsalt ei toimi nii nagu naise keha peaks toimima? Noh, kromosoomiuuringud vähemalt minu puhul kinnitasid, et kõik on siiski väga ok:) Aga siiski - miks ma siis nii mees olen? Isegi ülalkirjeldatud omadustest klapin ma meeste sekka paremini. Verbaalset väljendusoskust mul absoluutselt pole, ruumiline mõtlemine on hea, sotsiaalne suhestumine üldse mitte nii hea, sõbrannade õla najal nutmiseks võimeline pole, hoian parem omad asjad endasse, hirmsal kombel analüütiline, austan vaid loogikat mitte emotsioone jne jne jne. Mees?

Tehti ka testi ja paluti öelda, kas näidatud pildid on mehelikud või naiselikud. Ja minu vastused klappisid eranditult meeste vastustega...
Pole siis ime et ma mingi perenaine pole... Aga kodutehnikaga tulen suurepäraselt toime, putitan ja seadistan alati ise...

Meenub üks teema tapmiste statistikast. Nt Inglismaal pannakse toime 2 tapmist päeva jooksul, USAs 2 tapmist lausa tunni jooksul. 90% tapjatest on mehed, neist omakorda 1/3 mõrvadest pannakse toime oma intiimpartneri (abikaasa, sõbranna, armuke) suhtes. Eestist sellekohast statistikat ei leidnud.

Milles asi? Kas tõesti on asi selles, et mehed ei suuda leppida või loobuda? Et nad on nii kinnised ja seega lõpuks nagu viitsütikuga pommid? Neist mõrvadest 1/3 on siis sellised, kus kas naine tahab lahkuda või on lahkumas või lahkunud. Siis tekib mehel vist tunne, et keegi teine ka ei tohi teda saada. Mine tea. Igatahes ohtlik aeg pidi olema kuni 3 kuud peale lahkuminekut - see aeg võib mees veel vabalt tapmismõtetega ringi luusida:)
Vot selles osas ma küll mehelik pole... Kui tahab, siis läheb, ennast lolliks tegema ja anuma ei hakka, samuti ei hakka riista maha lõikama ega tapma. Paistab et kõik pole veel kadunud:)))

Milles siis asi võib olla? Aegu on räägitud kõrgest testosteroonitasemest ja et see paneb möllama. Tegelikult aga testosteroon paneb möllama küll, kuid pidureid ta maha ei võta. Pidurid võtab maha omakorda madal serotoniinitase. Seega saame valemi: madal serotoniinitase + kõrge testosteroonitase = suur jama...

Kunagi nägin serotoniini kohta saadet, kus jälgiti ahvide käitumist. Madala serotoniinitasemega ahvid olid teiste poolt eemaletõrjutud, kuna nad kippusid teisi klohmima. Madal serotoniinitase siis tekitab agressiivsust. Ja antisotsiaalsust. Maakeeli on need siis psühhod. Agressiivsed ja piduriteta, tavaolekus jätavad reeglina väga ohutu mulje.

Kuidas aga kujuneb madal serotoniinitase? Ja siin avastati küll suur üllatus - serotoniinitase on madalam neil, kes on kasvanud vanemliku helluseta. Või vanemateta. Olulisim pidi siin olema lapseeas kogetud turvaline füüsiline kontakt. Siis serotoniin normis.
Aga jah, see jutt meeste kohta. Naiste kohta ei tea:)
Siit moraal - ärge saage uisapäisa lapsi, nii et suhe ei toimi ja loodate laste abil seda toimima saada. Siis minnakse laiali ja kui siis kibestutakse ja ei pakuta lapsele piisavalt hellust, siis ongi oht kujundada järgmist väikest psühhot... Kurb... Siit ka arusaadav nende teismeliste lastekodulaste vägivaldsus...

Idiotism

Ma vist olen puhta sooda, kuid ma ei saa aru miks on tarvis nüüd taas hakata maju tagastama...
Tunnen inimest, kes elab kunagi Saksamaale pagenule kuulunud majas. Nii, läks asi erastamisele ja tagastamisele jne. Tagastati neile välismaalastele kellele tagastati, teised said kas erastada või jäi veel ripakile. Arusaadav.

Millest ma aga aru ei saa, on see järjekordne tagastamislaine. Tema ka erastas oma korteri ilusti seaduslikult, kena suur korter Nõmme mändide all. Oli väga jamas seisukorras. Soetamismaksumuseks kujunes tol ammusel ajal 7000eek.

Elu arenes edasi ja naine elas oma ema ja pojaga seal majas nagu ikka oma kodus elatakse. Elu oli peost suhu. Käis veel ülikoolis, omandas kõrghariduse, sai parema palga peale ja võttis laenud peale, et ehitab korteri ilusaks. Nüüdseks siis laenud suuremas osas makstud ja eluase kujundatud dekaadi jooksul selliseks nagu soovitud.

Nüüd aga võtab Riigikogu vastu seaduse, et neile samadele välismaalastele, kes tollal, kui teistele maju tagastati ei saanud mitte maja vaid said selle eest õiglast kompensatsiooni, tuleb nüüd lisaks saadud kompensatsioonile siiski ka majad tagastada... Ehk siis kes kaua ootab, saab topeltportsu... See muidugi üldse ei loe, et needsamad senised elanikud on elanud kogu see aeg teadmises, et tegu on erastatud elamispinnaga, mis on täielikult nende oma... Nagu me kõik loogiliselt võttes arvaksime, eksju. Nüüd aga tehakse sulle teatavaks, et tore oli et elamu turuväärtuse oled nii kõrgeks ajanud, me nüüd tuleme ja võtame selle sult ära, et see ühele hingevaakuvale sakslasele anda. Ja kompensatsiooniks anname sulle 2-miljonilise korteri eest 7000 eeku. Jah, just nii. 7000 eeku. Kompenseeritakse nimelt soetamismaksumus, mitte turuväärtus...

Sellisel kujul on see vastu võetud Riigikogus, küll aga pole veel meie hingevaakuv president seda kinnitanud. Ja kindlasti ei kinnita ka enne valimisi - halb reklaam ju. Aga kinnitab selle usutavasti tulevane president kindlasti. Sest paistab, et teema on kellelegi kasulik.

Minu soovitus on, et tuleb needsamad inimesed, kelle õigusi nii räigelt rikutakse, kokku koguda ja hakata pead tõstma. Edasi Euroopa inimõiguste kohtusse. Sest kui oma riik, kelle esmane ülesanne peaks olema OMA kodanike huvide kaitsmine, hakkab eelistama siit ammu pagenuid ja omad inimesed jätab peavarjuta, siis tuleb sellise riigi vastu midagi ette võtta. Vastasel juhul on Eestis juures 732 (just niipaljusid see puudutab) potentsiaalset maniakaalset mõrvarit (meenutagem nüüd Haabersti LOV tapmisjuhtumit).

Teine lahendus oleks see, kui nt kolm sõltumatut kinnisvara hindajat teevad objektidele hindamised, mille põhjal arvutataks keskmine hind ja eluaseme kompensatsiooniks kujuneks summa õiglase turuväärtuse hinnaga. Sest see soetamismaksumus on ju tõsine naljanumber. Selle eest ei saa peldikutki, mäe otsas asuv maksab ju lausa miljoni....

Huvitav on veel see, et teised postsotsialistlikud riigid on sõlminud juba ammuilma kokkulepped (Saksamaaga nt), et midagi sellist enam ei hakka toimuma, meie riik aga pakub ise kandikul mingitele võõrastele kullapadasid... Kus on siis oma kodanike kaitse? Inimõigused? Konkreetselt on ju varem öeldud, et "jah, see on sinu korter, sa valdad seda täielikult". Kuidas seda nüüd äkki muuta saab? Milles siis üldse saab kindel olla? Mis iganes võidakse ju mulle suvalisel hetkel suvalise asja kohta öelda, et nüüd on nii ja anna see mulle. Nagu lasteaias, kus tugevam tuleb ja võtab sulle kuuluva sult ära.

Ainus arvamus on, et see on kellegi kindlates huvides praegu...

Väike lootus on, et juba erastanuid see ehk siiski ei puuduta, ehk on ka neid, kellel erastamata veel. Vastasel juhul tuleks ju esiteks need eluasemed taasriigistada, enne neid ju tagastada nn "õigusjärgsetele omanikele" ei saa.
Jama see, et keegi ei oska vastuseid anda. On suheldud ametiasutustega, kes sellega otseselt kokku puutuvad ja küsitud nõu juristidelt - mitte keegi ei oska anda selget vastust. Ei või Jah. Segadus kõigil. Eks ta seepärast ongi segadus, et see ületab kaine loogika piirid.

********************************************************************

Jee!!! Meie praegune president pole küll suurem asi, kuid mõned õiged otsused ta siiski oma nõuandjate abiga suudab teha. Ja lükkas tagasi!!! Ok, enne presidendivalimisi kaval lüke, kuid siiski vajalikul ajal:)
Eks seda üritatakse nüüd veel läbi suruda mingi aeg, kuid selleks ajaks jõuab selgust saada ehk keda isikluliselt see puudutab ja need isikud jõuavad siis pead tõsta. Räägin muidugi vaid neist kes juba erastanud on ja kellel kodusid sel juhul taasriigistama hakataks.

Seega - elab edasi!

Tige

No aru ma ei saa!
Hommikuti on mul arvestatud kindel töölejõudmise aeg. Nagu meil kõigil, on ka minul nii laias laastus teada kaua mul töölejõudmiseks aega kulub. Arvestades siis üldist liiklusvoolu ning arvestamata eriolukordi, mis võivad teel ette tulla. Keskeltläbi sõidan maja eest maja ette 12 minutit. Täpselt juba teada millise foori alt startides tuleb kiirendada ja mitmenda autona startides enam ei maksa kiirendada jne. Fooridel ju tsüklid samad igal hommikul ja liiklustihedus kah sama sel kellaajal.
Siiani on kõik läinud plaanipäraselt ja üllatusi pole olnud. Mõni avariikõks, mis teel ühe rea kinni paneb, välja arvata siis.

Täna hommikul aga üllatas mind ülimalt aeglane liiklus Mustamäe teel. Ette vaadates ei näe ka, et midagi suurt ja ohlikku aeglaselt liikuvat (rekka nt) ees liikleks. Mustamäe teel siis, mis on mitmerealine, joonitud ja valgusfooridega reguleeritud sirge ja lai tee. Teekate ka heas korras. Ühesõnaga hea sõita. Miskipärast liiklemiskiiruseks siis 35-40km/h.... Ja pikalt... Vaatan siis, et õppesõiduk ees. Ok. No mis teha. Keerab siis mingi aja pärast kõrvale. Natuke saab sõita, siis taas sama olukord. Ja jälle avastan õppesõiduki! Minul aeg Kadaka teele ära pöörata, õppesõiduk läheb otse edasi ja kujutan ette, et nüüd saab ühe joonega tööle. Aga ei! Järgmine tee peal! Kokku oli eriti aeglaselt liikuvaid õppesõidukeid ühe hommiku jooksul just töölejõudmise ajal teel neli...

Ma ei saa aru. Enamasti on õppesõidukid kõige korralikumad liiklejad üldse. Lasevad inimesed üle tee, lasevad bussid vahele, on viisakad ja ei tekita ohtlikke olukordi. Sõidavad lubatud piirkiirusega. Kõik oleks nagu ok. Kuidas aga täna hommikul ja just töölejõudmise ajal sattus ainuüksi minu teele lausa 4 tiguliikurit, kes liikluse korralikult kinni panid? Ehk olid need õppijad, kes esimest korda roolis. Loomulikult on alguses see sõitmine hirmutav ja sõidad aeglaselt, kuid miks toovad õpetajad nad sellisel ajal suurtele teedele ette? Kas ei peaks nad sellisel kellaajal sõitma kõrvaltänavatel, kui nad ei ole veel valmis liiklusvooluga ühinema? Õpetaja asi oleks ikka seda jälgida...

Ühesõnaga tigedaks ajas. Muidu ju alati näen tublisid õppesõitjaid, kelle läheduses sõita on enamasti turvalisem kui väga paljude muude läheduses, täna hommikul aga ühel kindlal trajektooril hommikusel töölejõudmise ajal lausa 4 tiguliikurit. Täitsa veider.

JCI Aastakonverents

Nonii, 15.-17.september toimus siis JCI Estonia aasta tippsündmus - Aastakonverents. Ok, sel aastal oli küll erandkorras tippude tipuks EC (Eurokonverents), kuna sel aastal oli korraldamise au Eestil, kuid Aastakonverents on ikka selline kohalik koondüritus, mil tehakse kokkuvõtted olnust ja plaanid edaspidiseks.

Toimus see seekord siis Haapsalus. Päevad täis seminare, õhtud täis suhtlemist. Esimesel õhtul oli stiilikas, teemaks Tondiloss. Meie sõbrantsiga tegime endid keskaegseteks laipadeks (17.sajandi preilnad, kes laibakahvatud ja vampiiride poolt tühjaks tehtud). Pidu oli vahva, rahvas möllas hommikutundideni. Esinejad tegid kõvasti nalja, süüa sai palju. Väga broo:)

Teine õhtu oli tegu galaga. Mehed smokkides, naised pikkades tualettides. Pagan, olen ikka natuke palju juurde võtnud - kleit oli natuke liiga ümber...
Vahuveini muudkui kallati, toit ei lõppenud laualt ning orkester mängis tantsuks lausa kella 2-ni. Sealt edasi läks afterpartyks:)

TOYP (the outstanding young person - Eestist esitatakse maailma TOYP'ile igal aastal üks tegelane, teema sai maailmas alguse aastal 1938 juba ning üks eestlane on ka maailmas selle auhinna võitnud - aastal 1993 Mart Laar) tseremoonia toimus Haapsalu linnuses asuvas Toomkirikus. Ilus oli. Tuleb tunnistada, et altviiul koos oreliga kõlas seal ikka väga ilusti. Räägitakse, et tegu parima akustikaga kirikuga Eestimaal... Ei vaidle:) Eriti seepärast, et nt ooperis ei suuda ma kuulata sopraneid ja metsosopraneid (kõrvadel hakkab valus) kui aga seal hakkas sopran laulma Ave Maria't, siis kananahk tuli ihule... Ja kindlasti mitte õudusest:DDD
Sel aastal võitis auhinna x-tee üks loojatest, mail.ee autor ning e-hääletuse looja. Tüübil olid silmad märjad kui kirikutäis smokingites ja õhtutualettides inimesi püsti tõusid, end tema poole keerasid ja aplodeerisid...

Haapsalu ise on selline pisike linnake siis, kus ma väga palju käinud ei ole. Maksimaalselt 5 korda ehk enne olnud nädalavahet.
Küll aga vedas meil tohutult ilmaga ning vahepeal sai mõni ettekanne vahele jäetud ja linna peale koperdama mindud:) Mõned ülesvõtted siis ka allpool.


Kohustuslikud võtted Haapsalu linnuses:)


Müüriääre kohvik, mida kangesti haibitakse, oli minu meelest küll väga armas, kuid tellitud toiduga ma väga rahule ei jäänud. Oli siis croissant mozarella juustu ja lõhega. Liiga palju õli ja pesto kastet oli seal vahel... Minu maitsele siis...




Angelina? Sic!!!
Kunagi pole mul olnud probleemi enese koledaks tegemisel:) Laip siis stiilikalt...

Veemõnudest

Lootsin siis ennist, et nädalavahetus saab olema plaanide kohaselt ütlemata lõõgastav... Siit moraal - ära tee alati nii palju plaane ette! Kõige õnnestunumad on ikka spontaansed ettevõtmised, miks ma siis sellest midagi ei õpi ja ikka kuude kaupa plaane ette armastan teha???

Nimelt oli juba ammuilma plaan minna just sel nädalavahetusel Jurmala veekeskusesse. Lihtsalt ajaliselt klappis kõige paremini. Jurmalast siiani väga head mälestused ja no seal oli ikka tõsiselt asjatamist! Tuubidel uljas allakihutamine erinevates torudes, kokteilidega basseinis olevates voodites lamasklemine, hirmkiire laskumisega torud ja muu fun. No meeldivad mulle kangesti veekeskused, mis teha!

Ööbimisvõimalusi interneedusest piiludes siis avastasin, et no paganas, just see nädalavahe Jurmala veepark kinni… Oehh…..
Noh, mis teha, lepliku inimesena leppisin siis Pärnu veepargiga. See ka vägagi vaffa koht, Eesti omadest parim ja Serenast kõvasti etem.
Oli plaan siis pühapäeva hommikul sinnapoole teele asuda. Laupäeva õhtul kodus igavledes külastasin ma-ei-tea-mis-ajendil siis nimetatud asutuse kodukat ja mis ma avastasin? Just see nädalavahe Pärnu veepark suletud. No palju võib??? Poleks ma vaadanud, oleks pühapäeval tobeda näoga, rätik näpus, seal ukse taga kolistamas olnud…

Siit moraal – ära plaani!
Oli kavatsetud veemõnudega tegeleda ja kuna endal seda võimalust polnud, sai hoopis surfareid vaatamas käidud. Meeletu tuul oli ja kui tavainimesed selle peale nina kirtsutavad ja end toas soojas hoiavad, siis surfaritel seevastu silmad säramas ja ronivad vette meeletute lainete vahele möllama…. Huhh! Hullud! Et siis ise veemõnusid ei saanud, pildistasin hämmastusega hoopis teisi…

Mjuuzikast veel

Kui hakkaksin nüüd loetlema lugusid, mis mulle on mõju avaldanud ja avaldavad siiani, siis tuleks see nimekiri suhteliselt pikk. No eks igal inimesel on omad nõrkused - minu omaks on hea muusika. Üksi kodus olles telekas reeglina vaikib - siis on hetk mulle ja mu muusikale. Ükskõik ka ma siis vedelen niisama, lahendan ristsõnu, loen või koristan - alati on mängimas hea muusika. Kuidagi nagu rahustab hinge ja aitab ennast taaslaadida.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Pigem paarist konkreetsete lugudega seonduvast teemast.
Nimelt seesama allpoolmainitud Marillion´i "Script for a Jester´s Tear" on millegipärast selline lugu, mis poeb alati hästi tugevasti hinge. Tunnen alati kuidas neil hetkedel läheb hing kehas nii suureks, et ei taha minu sisse enam ära mahtuda. Südames on nii pagana valus siis... Sama mõjuga on Pink Floyd´i "Final Cut". Lapsepõlves mõjus niimoodi ka Falco "Jeanny", kuid see aeg on nagu üle läinud... Nüüd lihtsalt hea kuulata...

Aga midagi humoorikat ka. Nimelt on mul lapsepõlvest alates kindel soov omaenda matuste kohta:DDD Kuna mulle kangesti meeldib kõike ette planeerida (minu suurim sõber on mu must kalendemärkmik!), siis on mul siiani ka kindel soov matuste kohta olemas:DDD

Nimelt olen ma juba pikemat aega veendunud, et minu matustel pean mina olema urni sees kahe küünla vahel, selle ees troonib foto minust minu parematel päevadel. Ärasaatmine on lühike ja lööv, taustaks peab aga raudkindlalt mängima klassikalise matusemuusika asemel Europe´i "Final Countdown".... No midagi pole teha, alati kui seda lugu kusagil mängimas kuulen, kangastuvad mulle mu enese matused!! Ja no naerma ajab, kui aus olla.. Suhteliselt veider juba oma matuste kohta plaane teha. Aga parem kui ette teada on, me kunagi ei tea, mida toob homne. Ja ka üldse enam midagi toob. Seega loodan siiralt, et minu matused saavad korraldatud nii nagu mina soovin, ükskõik kui totakas see soov siis ka tundub:) Ja enne seda soovin loovutada kõikvõimalikud organid doonorluseks.

Nii, nüüd on see siis vähemalt kirjas. Ja katsuge mulle teistsuguseid matuseid korraldada! Minu "viimane soov" on siin must-valgelt kirjas...

Appi, praegu kuulan Ruja "Teisel pool vett" ja justkui Alender laulaks prohvetlikult (kes ei mäleta, siis Alender läks ju Estoniaga põhja):
nii palju on vett et otsa ei näe ja ujudes lõpeks mul jaks, kui ujuksid vastu ja annaksid käe, kas põhja siis vajuks me kaks... ..... ..... ja paati ei seleta silm.... nii seisame teine teisel pool vett kuni pimedaks läheb maailm....

Midagi hingele

Oehh, täna sain mina siis tõsise üllatuse osaliseks.
Olen nimelt oma dekaadi jagu juba piinelnud ja üht laulu taga otsinud. Olin seda puberteedi algusaastatel mõned korrad kuulnud ja kuidagi nii hinge läks, et sellest ajast olen seda igatsenud kasvõi kusagilt kuulda või leida. Raskeks tegi olukorra see, et mul polnud aimugi ei esitajast ega laulu nimest. Osaliselt kõlasid kõrvus vaid sõnad, kuid kellelegi neid ette laulda üritades ei saanud too minu lauluoskust arvestades otse loomulikult aru mis laulule ma viidata üritan.
Ja nii oli see mul juba kümmekond aastat suhteliselt lootusetu üritus. Laul vana ka; ma üldse armastan enim sellist 70.-ndate ja 80.-ndate alguse muusikat, sealt edasi läheb enamuses ikka kräpiks kätte. On ka väga head, kuid vana on ikka etem:DDD
Eeee....minu maitsele siis. Ega uuem muusika sellepärast halb pole, lihtsalt see pole mulle (see oli nüüd selleks öeldud, et taas kobisema ei hakataks, nagu ma halvustakse kedagi või midagi. Siin varem on juhtunud ja ma üritan ikka viisakas olla:D).

Üldiselt ei meeldi mulle peenikese häälega laulvad mehed, kuid see bänd on siis erand. Ja nii kuramuse kaua igatsetud erand. Igatsus tundmatu järele, võib vist öelda:)

Miski aeg sattusin aga kuulma üht lugu, mis kangesti nii oma stiililt kui häälelt sarnanes minu otsituga. Ja bändi nime jahtides selgus, et see on Supertramp. Nii, sealt hakkas siis idee arenema ja sai veel otsitud ja uuritud ja puuritud, kuid tulemini veel ei jõudnud.

Olles oma muret siis mõned korrad kaevelnud, tehti mulle täna lõpuks tõsine üllatus ja saadeti see lugu meilile:) Saate aru - keegi teine oli tänu avastatud bändi nimele ja minu veidratele ja poolikutele kirjeldustele laulu fraaside ja video kohta selle laulu viitsinud välja otsida ja mulle saata:) Ma nüüd järjest kuulan ja kaifin seda...

Üldse on nii, et teatud lugudest ei saa justkui iial isu täis. Teine lugu, mida ma võin tunde järjest üle kuulata, on Marillion'i "Script for a Jester's Tear". Suht samasse klassi kuulub ka Led Zeppelin'i "Stairway to Heaven".

Aga selle vastleitud loo panen siis ka siia kirja:

Supertramp
"The Logical Song"

When I was young, it seemed that life was so wonderful,
a miracle, oh it was beautiful, magical.
And all the birds in the trees, well they'd be singing so happily,
joyfully, playfully watching me.

But then they send me away to teach me how to be sensible,
logical, responsible, practical.
And they showed me a world where I could be so dependable,
clinical, intellectual, cynical.

There are times when all the world's asleep,
the questions run too deep
for such a simple man.
Won't you please, please tell me what we've learned
I know it sounds absurd
but please tell me who I am.

Now watch what you say or they'll be calling you a radical,
liberal, fanatical, criminal.
Won't you sign up your name, we'd like to feel you're
acceptable, respectable, presentable, a vegetable!

At night, when all the world's asleep,
the questions run so deep
for such a simple man.
Won't you please, please tell me what we've learned
I know it sounds absurd
but please tell me who I am.

Oehh, see laul nagu räägiks minust...

Itsitamist

• Vaatan mina hommikul aknast välja ja näen, et suurte tähtedega on teele kirjutatud: MA ARMASTAN SIND, KERLI! Just sinna, kus tavaliselt seisab minu auto.

• Toivo oli väga õrn, silitas mind alati nii mõnusalt. Nüüd ma ei kujuta seksi ilma kindata enam üldse ette!

• No näidati mulle üht meest-peikakandidaati: nägu punane, pealagi läikis...Tekkis tahtmine talle kondoom pähe tõmmata.

• Veiko püüdis kõigest väest, et mul oleks lõbus, vahel võttis isegi endal püksid jalast.

• Ta küsis mu vanust nii ootamatult, et oleksin äärepealt tõtt rääkinud.

• Ta ütles mulle kelmikalt, et küünlaid võib panna mitte ainult küünlajalgadesse. Tundsin, et punastan, aga tema pani küünlad põlema ja sulatas need tuhatoosi külge.

• Mul on kõrini, et mu kutt peab mind alusetult hüsteerikuks. Kuidas talle küll vastupidist selgitada, kas tõesti veenid läbi lõigata?

• Me läksime seepärast lahku, et Jaan ei viitsinud kodutöid teha. Ütlen mina, et vii prügiämber välja, tema aga hakkab mind oma meheuhkusega torkima.

• Ta jootis mind kogu õhtu, väites, et see erutab teda. Aga hiljem nägin ma teda voodis hoopis Meriliniga. Tobe, et mina pidin tema erutuse nimel igasugu asju jooma.

• Ta suhtus minusse algusest peale kui mingisse esemesse - pidevalt unustas kuhugi maha.

• Kui mu kutt end täis joob, hakkab ta mulle ligi tikkuma. Mina aga arvan, et enne pulmi ei tohiks purjus peaga seksida. Nõme on aga see, et kainena ei tunne ta mind üldse ära!

• Ma tahtsin minna ooperit vaatama, aga tema vedas mu voodisse. Egas midagi, panin Mozarti CD taustaks mängima.

• Kui Hugot vanaks punaseks sõimatakse, on mul nii naljakas. Ma ju tean, et ta on lilla!

• Ma poleks iial nõustunud temaga koos voodisse heitma - sest seal oli juba tema naine.

• Ma saabusin ilma parukata ning ta ei tundnud mind alguses ära. Aga kui ma meenutasin talle teatud seiku eelmisest ööst, sai ta kohe aru, et mina.

• Mees läheb mul vahel armukadedusest ikka täitsa sõgedaks. Siis pean jälle endale uue armukese otsima.

• Loen tihti lugusid sellest, et neidudel on probleeme kiimaliste naabrimeestega. Mul küll pole - virutasin korra ühele taburetiga ning nüüd hoiab ta end nii minust kui mu emast eemale!

• Mees süüdistab mind selles, et enne teda oli mul palju armukesi. Ja ta ei suuda mõista, et sisemuses olen ma endiselt väike tüdruk!

• Ma teatasin mõlemale mehele, et olen rase - ning mõlemad pakkusid mulle abordi tegemiseks raha. Kahju, et ma polnud taibanud rohkem mehi hankida.

• Arst teatas, et olen 3. kuud rase. Aga kes on isa, polnud enam aega tuvastada, nädala pärast olid pulmad.

• Ta hakkas mind katsuma sellistest kohtadest, kust isegi mu mees pole julgenud.

• Igas seltskonnas valime me Terjega kõige kenamad noormehed välja ja teeme nad pooleks.

• Kui ma oleksin vaid teadnud, et ta on paks ja kiilakas - poleks ma temaga iial abiellunud!

Trenn

Nonii, täna hommikul sain siis ennast üles upitatud, et 7.15 algavasse trenni minna...
Midagi pole teha, selline enesepiinamine täiesti möödapääsmatu, kuna õhtuti enam ei jõua. Vahel on aega, kuid kaks päeva nädalas on raudkindlalt prantsuse keele all kinni ja neil õhtutel muuks enam aega ei jäägi. Vahel aga on ka endal toimetamisi või kokkusaamisi ja nii see füüsise eest hoolitsemine unarusse jäänud ongi. Karmiks teeb loo muidugi see, et see va õgardlus on peale tulnud ja liikumine nulli läinud. Ohjahh. Vanus ka juba sealmaal, et ega see vormi hoidmine enam nii lihtne olegi.

Selliste argumentidega end varustanud, suutsingi lõpuks end hommikul üles ajada. Ja üllatus-üllatus - täitsa mõnus oli! Inimesi oli vähem kui 15, ruumi ja õhku piisavalt, selline mõnusalt privaatne askeldamine garderoobis jne... Ja muidugi enesetunne tööle jõudes - selle tunde nimel usun, et suudan ka edaspidi kolmapäeva varahommikuti end trenni vedada:) Hoidke mulle pöialt:)

Sügisjooksust ja lastest

Nädalavahetusel toimus siis järjekordne Tallinna Sügisjooks. Meeeeeletu rahvamass taaskord kohal.
Sel aastal ma ise ei jooksnud, olin hoopis lapsehoidjaks:) Nimelt veetsin selle aja oma ristipoja Karliga, kui tema emme 10-t kilomeetrit vudis. Me siis käisime põnniga raja ääres emmele kaasa elamas:) Huhh, mina küll ei suudaks käimispause tegemata 10km maha kalpsata… Aga näe, 8 kuud tagasi sünnitanu suutis:DDD

Vahepeal käisime isegi Statoilis hot-dogi ostmas – väga viksilt pidas poiss end üleval:D Uudistas ümbrust ja vaatas seda sebimist.

Karliga aega veetes tekkis tahtmine sellist pisipõnni kodus omada küll. Nooremana sain lastega väga broolt hakkama, nüüd aga, kui vanust juures, olen hakanud pisikesi beebisid lausa pelgama. Sellised, kellega juba suhelda saab, on arusaadavad, kuid väiksematega ei oska kohe midagi peale hakata. Kui aga järjest ümberringi kõik sünnitavad ja ma näen, et polegi hullu miskit, siis ehk kunagi tekib ka endal plaan see julgustükk ette võtta. Aga tuleb tunnistada, et hetkel on küll hirm suurem kui tahtmine.

Aga jah, midagi pole teha – mida aeg edasi, seda rohkem kardan ma seda sammu ette võtta. On ka valusaid kogemusi sellel pinnal seljataga ja no mitte ei julge… Kunagi ammu, kui oma tulevikku ette kujutasin, olin kindel, et 25-selt on mul juba kindlasti vähemalt 1 laps olemas, kui mitte 2. Kui kell kukkus, siis oli kindel teadmine, et enne kui 30 saan, sünnitan oma esimese lapse. Nüüd aga tundub vägisi, et selleks ajaks veel ei jõua… Enne peab kõik koduses elus olema kindel, niisama ehku peale ja proovimiseks ma seda teed minna ei julgeks. Lõppude lõpuks otsustan ma siin ju kolmanda isiku elu ja tulevikuväljavaadete üle, seega peab see ikka ülimalt kaalutud valik olema. Ja kindlasti mõlema partneri ühine kindel soov. Kedagi selle abil mõjutada on minu arvates egoismi ja rumalavõitu läbimõtlematuse tipp.

Armas on vaadata oma sõpru, kes hiljuti lapse saanud. Piisavalt küpsed ning lapsed on planeeritud. Selles mõttes on need värsked vanemad ikka hästi julged, et selle sammu on otsustanud ette võtta. Sest kogemata juhtuda tänapäeval ju eriti ei saa, nii lollikindlaks on kõik läinud. Muidugi juhtub ka siis, kui oled end igati kindlustanud, kuid see tõenäosus on siiski väike. Aga see samm ette võtta, et tee vabaks lasta – vot see ongi see julgustüki koht. Vähemalt mulle. Ja karm ongi see, et mida aeg edasi, seda rohkem see mõte mind hirmutab.

Siis vaatan paralleelina neid lapsi, kes meil siin lastekodudes on. Ok, enamus on sellised, kes enne lastekodusse toomist on juba suht lootusetus seisus, kuid väga palju on ka hästi toredaid ja siiraid lapsi. Lapsi, kes tulevad ja kallistavad sind, kuna neil on seda niiväga vaja. Ülimalt positiivsed ja sädistavad nii mis kole:DDD
Samuti on meil Imikute keskus, kus on pidevalt sees 90 last… 90 imikut ainult ühes lastekodus… Ja lastekodusid on ju üle Eesti veel küllaga… Kes on need vanemad kes jätavad oma vastsündinud lapsed? Täiesti arulagedalt rasestutakse ja lastakse kõige kaduva teed minna.
Ma pole absoluutselt abordi pooldaja, kuid arvan siiski, et kui tõepoolest sa seda last ei taha, siis tee juba parem aborti. Seda juhul, kui sa muidu käituksid raseduse ajal lootega hoolimatult/kahjustavalt. Kahjusta siis juba oma mõtlematusest läbiimbunud keha, jäta süütu laps rahule. Kurb on vaadata neid lapsi, kes ei teagi milline võiks olla elu perekonnas. Samas on positiivne see, et paljud neist lähevad lapsendamiseks. Sest küllaga on ju ka neid inimesi, kes ei saa lapsi. Seega on see täiesti kahe otsaga teema.

Oehh, igal juhul on see teema keeruline. Muidugi oleneb kuidas võtta, kuid mina võtan keeruliselt.

Õgardlus on mu nimi!

Oehh... Iga-aastane teema taas käes. Nii kui ilmad jahenevad, hakkan ma veelgi enam õgardlusega tegelema. Nagu täitmatuga oleks tegu.

Saan aru küll, et talveks vaja rasvapolster peale kasvatada, kuid milleks siis soojad riided on? Kas mu keha pole juba 28-aastase kogemuse tagajärjel aru saanud, et nagunii võetakse kapist talveriided välja ja ei jäeta teda midagi külmetama. Aga ei, tema ei usalda mind. Ikka vaja endale polster ümber kasvatada. Nii igaks juhuks...

Aga karm ikka küll. Üskõik mis kätte juhtub, kõik saab alla kugistatud. Ja valik langeb ikka kõige rasvasema poole. Ja elagu pahad süsivesikud! Jahutooted, mmmmm...... Iga päev makaronid peekoni ja rohke juustuga või siis kanarullid või ja juustuga, üle valatud sinihallitusjuustu kastmega... Sööks siis vähemalt kartulit, kuid tahan ma siis end sundida? Ei, ikka makaroni ja juustu erinevas vormis. Topeltports, palun. Sai isegi suuremad toidukausid ostetud, et ikka rohkem korraga peale mahuks! Ja pole probleem ka teist kaussi aidata tühjendada, kui teisel jaks otsas. Ei saa ju järele ega homseks jätta:)))

Liiguks siis sellevõrra rohkem, kuid ei. Ilmade jahendes on kodus teki all nii paganama mõnus videosid vahtida:) Jala ka enam ei liigu (autoomanike needus), kaks korda nädalas on trenniajad asendatud istuva prantsuse keelega... Kas nii need naised oma figuuri kaotavadki? Vaatab, kui liiga hulluks kätte läheb, siis tuleb miskit ette võtta. Niikaua võtab vabalt:)

Prantsuse keel

Nonii!
Lõpuks ometi võttis tütarlaps end kokku ja hakkab taas end prantsuse keeles täiendama...
Juba mõned aastad sellest möödas, kui viimati sai õpitud ja vähene praktika teeb oma töö. Aru saan, kuid rääkimine rooste läinud. Ei julge enam suud lahti eriti teha.

Samuti olen juba aastaid mõelnud end taas täiendama hakata, kuid alati on midagi vahel ja millegipärast ei sobi. Sai siis otsustatud, et aitab naljast. Eriti kui kuulsin, et kaks head sõpra asusid samuti seda õppima ja imekombel oli veel vabu kohti. Ok, kursus on küll alanud, kuid võtakse mind juurde küll:)

Ükski keeltekool pole mind selles vallas ahvatlenud, ikka vaid oma ala parimad. Ja nii ma siis olengi nüüd Prantsuse Kultuurikeskuse õppijate nimekirjas:)
Oehh, ma nii armastan seda keelt, maad ja kultuuri...

Õnnelik:)

Meie president

78aastase Rüütli suust kõlanud sõnavõtud Foorumi saates:

Rüütel 15-16aastaste põlvkonna hääbumisest: «Ja siitki minu seisukoht: me peame optimeerima, ma tahan veel kord rõhutada seda, oma arengut, ja tasakaalustama selle kõiki faktoreid.»

Rüütel lasteaiakohtadest: «See lihtsalt kas oskamatusest või tähelepanematusest müüdi paljud lasteaiad ära, kus on praegu ärilised ettevõtted ja inimesed ühel perioodil võtsid lapsed lasteaiast lausa välja lihtsalt kohe. /-/ Ja nüüd ilmnes vastupidi, et inimene tahab tööl käia, ja naine tahab tööl käia.»

Rüütel Eesti arengust: «Tahaks öelda, kui rääkida arengust, siis tuleks süsteemselt sellele läheneda ja püüda analüüsida seda samuti süsteemselt. Ma ütlesin, et sotsiaalmajanduslikku arengut on vaja tasakaalustada, optimeerida kõik arengufaktorid, põhilised arengufaktorid, aga lisaks sellele, on vaja tasakaalustada regionaalselt seda. /-/ Me peame optimeerima ka regionaalselt arengut ja siis me suudaksime oluliselt kiiremini positiivselt, ütleme, majandusarengu probleeme lahendada. Ja ma kutsun üles kõiki poliitilisi jõude just niimoodi asjale lähenema!»

Rüütel astmelisest tulumaksust: «Juba praegu on astmeline … astmeline, astmeline süsteem. See tähendab, et osa on maksust vabastatud ja 23protsendiline maksusüsteem. Ja ma ütleksin nii, et kindlasti on vaja seda jälgida ja diferentseerida veel edaspidi. Ja samal ajal peame jälgima inimarengu küsimusi, et optimeerida sotsiaalset olukorda. /-/ Nii et jällegi, läheneme asjasse analüütiliselt ja süsteemselt.»

Rüütli kokkuvõte: «Ma arvan, et see poolteist tundi me rääkisime mitmetest asjadest ja eelkõige majanduslikust arengust ja selle juurde ka sotsiaalsest arengust ja mina rõhutasin võib-olla korduvalt inimest kõige enam. /-/ Vähemalt mina tunnetasin, et me … mõistsime üksteist. Aga mul on väga kahju peaminister Mart Laari niisugusest avaldusest, et see on pööre läänest itta ja nii edasi ja nii edasi siia juurde kõik veel deklareeritud seisukohad, siia juurde deklareeritud seisukohad. /-/ Ma arvan, et kui me võtame tuhandeaastast eesti rahva ajalugu, siis me oleme … Ei ole tarvis kahe käe sõrmi, et kokku lugeda, kus me oleme koos tegutsenud. /-/ Väga põgusalt nimetaksin Jüriöö ülestõusu, kus üritasime ühiselt tegutseda, aga see ei õnnestunud kõik. Aga päris kindlasti Vabadussõda, kus me kõik koos läksime rindele selleks ja võitlesime selleks, et luua oma riik. /-/ Kaotasime selle riigi ja täna pühitsesime 15. aastapäeva, kus me suutsime selle riigi taastada. /-/ Saatejuhid katkestavad presidenti. Mul on … Ma ühe lause ütlen veel. Ka härra Ansip, sinu sellest avaldusest, et kõik on kadunud ja kaotatud praegu tänase peaministrina samuti selle jutuajamise sellise avalduse tõttu.

Kihnu

Uudistes näitas kaht südantsoojendavat klippi Kihnust. Esimene oli lasteaia avamine (Kihnu sai läbi aegade esimese lasteaia), kus näitas üht tillukest musilindu ringi roomamas, korralikult Kihnu seelik seljas:) See tundus nii tohutult armas! Teine uudisklipp oli siis Kihnu esimese tenniseväljaku valmimisest. Jõle lahe oli vaadata kaht Kihnu seelikutes naist reketitega palli taga ajamas:)))))

Mulle tohutult Kihnu meeldib. Nende kultuuriarmastus ja soov säilitada oma. Ei lasta end niiväga muust maailmast mõjutada. Ja otse loomulikult Kihnu naised!!! Hämmastavad naised. Nii tugevaid pole küll kusagil. Mul on olnud au mõnega neist vestelda ja nende maailmavaade sobib mulle suurepäraselt. Nad ei VAJA ühtki meest selleks, et oma eluga toime tulla. Kihnu naine teeb ära kõikvõimalikud tööd, mees vaid joob ja käib kalal. Kõik muu on naiste kanda. Ja nad ei virise sealjuures. Saavad edukalt hakkama, teevad kõik vajaliku ja kasvatavad üles lapsed.

Minu esimene kogemus Kihnuga oli ühel suvel, kui Magnumis töötades otsisime kohta paarisaja inimese suvepäevade korraldamiseks. Siinjuures meenub mulle Kristiine, tohutult ilus ja energiline ja mis esmatähtis - mõistusega tütarlaps Magnumist, kes nüüdseks on loonud omaenda firma. Krt, ma igatsen teda! Peaks temaga taaskord ühendust võtma ja lõuna tegema.....

Ok. Käisime siis Kristiine ja Jüri Peetsoniga Kihnut avastamas ja kõik korraga armusime sellesse saarekesse. See kuidas meid vastu võeti ja mida meile võimaldati - seda pole lihtne kirjeldada.

Ühesõnaga, meie otsus oli tehtud ja valik oli Kihnu.
Suvepäevad seal saarekesel on siiamaani minu elu ilusaimad. Ülikõva seltskond, super ilm, tohutu külalislahkus ja kõige õnnestumine.. Lisks olin just värskelt armunud/armumas siiani endale ülimalt olulisse inimesse ja kuna ka tema oli seal, siis eks seegi lisas eufooriatunnet:)))

Ekskursioonid autokastides, toidulaual lõppematu kala, pidu hommikutundideni, vabalt voolanud õlu ja siider, sport hiliste õhtutundideni... vot see oli elu:)

Kihnlased on viimasel ajal saanud oma elu-olu parendamiseks ja turismi arendamiseks suhteliselt olulist - nagu seesama tenniseväljak ja hiljuti avatud uus jahisadam. Ärgem sealjuures unustagem ka neidsamu oma kultuuri väärtustavaid/säilitavaid kangeid Kihnu naisi, kellel pole mingi probleem istuda täies naiserõivas mootorrattale ja randa kalasaaki vaatama kimada:)

Oehh, tahaks sinna veel...

Fripp Viljandis + järgnenu

Nonii, Frippi kontserdist siis:)
Sai seda juba jupp aega oodatud, kuid kuna ei teadnud täpselt kuidas ajagraafik võimaldab, siis jäi piletite ostmine eelviimasele nädalale. Ja otse loomulikult olid Tallinna piletid ammuilma välja müüdud!
Ok, sai siis võetud järgmisse lähemasse kohta ehk Haapsallu. Siis aga tuli miskit taas vahele ja kibekiiresti pileteid Viljandi vastu välja vahetama.

Nii, kätte jõudis reede pärastlõuna ja oli aeg hakata end töölt ära sättima. Otse loomulikult jooksid siis viimased toimetused kokku ja ära sai ikka viimasel minutil. Lõpuks sai kell 17 kodust välja sõidetud, kontserdi algusaeg aga oli juba kell 19.

Muigugi oli linnast väljajõudmine üks igavene piin. Ummikud siin ja ummikud seal, ummikud iga nurga peal. Lõpuks see siiki õnnestus ja siis läks andmiseks. Jama ju selles, et terve Tartu mnt on mingeid 70-ga liikuvaid pütte (loe: tsisternautod) täis, tee kurviline ja liiklus tihe. Ja siis räägivad austatud poliitikud, et tee laiendamine ei ole prioriteetne. Võehh! Tee peal sai ikka väga jubedaid möödasõite pealt nähtud... See on see, et ollakse seal püti taga pikalt kinni ja siis tehakse ohtlikke manöövreid. Usun, et see tee võiks olla suhteliselt turvaline, kui ta natukenegi laiem oleks. Liiklustihedus seal peal päris kole.

Väga hirmutav oli vaadata kui keegi eespool oli ohtlikul möödasõidul ja teda lihtsalt ei lastud tagasi reastuda.... Kuidas nii saab? Mina lasen küll alati soovijad vahele, see tundub nii elementaarne. Ja eriti veel ohtlikus olukorras... Kas inimeste verejanu ja kadedus on siis tõesti nii suured? Ühel korral oli lausa nii, et üks auto ei saanudki reastuda ja vastutulev auto oli sunnitud osaliselt teepeenral sõitma. Roolis oli seal vanem mees - loodan siiralt, et ta sellest sealsamas infarkti ei saanud...

Nii, Viljandisse ja kontserdipaika sai siis jõutud 1-2 minutit enne algusaega... Tõeline napikas!
Kontsert ise oli oodatult hea. Tüüp lihtsalt improviseeris ja nii mõnelgi ajahetkel kattus mu ihu kananahaga.
Vahepeal tekkis küll tunne, et võiks natuke teisi teemasid ka sisse haarata, kuid ju tal oli siis hetkel justnimelt nende käikude tuju:D Igatahes jäin ma kontserdiga 95% rahule:)

Küll aga mitte järgnevaga...
Nimelt armastan ma kohutavalt keelt süüa. Pärast kontserti siis lubasin endale oma lemmikut ja tagajärjeks oli nädalavahetus teki all... Krt, siiamaani on kole peavalu ja ikka veel natuke iiveldab. Usun, et nüüd ei taha ma päris hea hulk aega enam keelt süüa...

Piinlikud juhtumid

Külastasin üht foorumit, kus teemaks olid erinevad piinlikud juhtumid, mis kellegi elus aset leidnud.
Enamus ei olenud märkimisväärsed, kuid mõned hakkasid silma küll:)
Natuke itsitamist kopi-pasta näol siis siiagi:


Re: Kõige PIINLIKUM olukord
Autor: jaa Aeg: 08-24-06 13:29
olin nädalavahetusel tallinnas ühes prismas ja minu selja taga ootasid kassajärjekorras 2 noormeest. korvi nad ei olnud võtnud ja seisid seal käed kaupa täis. järsku aga KUKKUSID ühel poisil püksid maha, kinni polnud tal millegagi haarata, sest käed olid ju kinni. ja enne kui ma millestki aru sain, lükati kogu kraam mulle sülle, tõmmati püksid üles ja krabati kaup tagasi. ja siis hakkasme alles naerma, see käis nagu mängufilmis lausa . minul piinlik polnud, arvatavasti aga noormehel küll oli.

Re: Kõige PIINLIKUM olukord
Autor: pipi Aeg: 08-24-06 10:42
meil töö juures 4 inimest ühes toas. no ja üks töökaaslane hakkab järsku midagi otsima. ma siis abivalmilt küsisin, et on tal midagi kadund. tema siis pobises midagi vastu, ma nagu kuulsin et tal on liimipulk kadund. no võtan siis sahtlist oma liimipulga ja ulatan lahke näoga töökaaslasele, et kasutagu minu oma, mul praegu ei ole vaja. töökaaslane jäi mind juhmi näoga vahtima. pärast tuli välja, et ta oli pobisend "tampoonikarp" ja mina kuulsin et "liimipulk". tükk aega olime kõik naerust kõrveras :)))

Re: Kõige PIINLIKUM olukord
Autor: kah nalja Aeg: 08-24-06 18:32
prisma toidusabas olles pragas üks emme oma lapsega. nii 3-4 aastane laps oli. pragas ja pragas kuni lapsel sai mõõt täis nind teadustas peaaegu, et üle poe: kui ma kommi ei saa, siis räägin kõigile kuidas sa eile isa nokut nuusutasid.....peale sellist lauset jäi selle pere söök sealt poest ostmata, sabas olijatel aga läks olemine ikka kordades lõbusamaks..

Re: Kõige PIINLIKUM olukord
Autor: heh Aeg: 08-24-06 19:33
Peale pikka tööpäeva läksime mehega Selverisse. Läksin piimaleti juurde, ta kuhugi mujale. Naasesin oma kohupiimaga korvi juurde ning märkasin, et mees oli korvi pannud mingid imelikud shokolaadikommid - nagu väiksed mündid, mitu tükki võrgu sees. Võtsin need kätte ja ütlesin: Mis jama sa kokku ostad, aru ma ei saa, need on mõttetult kallid ja ma ei usu, et head. Tõstsin silmad ning avastasin, et ei sobranud õiges korvis. Minu mees oli korviga mõned meetrid eemal ning jälgis toimuvat hämmeldunud näoga.

Tõeline nauding!

Istun vaikselt oma kabinetis, käes on pealelõunane aeg.
Koka otsingud päädisid suurepärase eksemplari palkamisega, mille tulemusel istun ja ägisen siin tohutult suure ja ülimaitsva kõhutäie omastanuna. Kõikvõimalik veri mu organismis on koondunud makku ja üritab seal nüüd piitsa andes mingisugustki korda luua. Kerge ei saa tal olema.

Tööind on seega mõneks ajaks kadunud ja aeg pühendada end uudiste lugemisele.

Avatud aknast kostab kõuemürinat ja sajab tummist vihma. Männimetsa alt voogab aknasse ütlemata meeldivat värskendust saanud õhku. Oravaid okstel hüplemas ei paista, küllap istuvad vihmavarjus ja nosivad käbisid.

Ma nii armastan äikest ja paksu vihmasadu! Ja seda lõhna, mis sellega kaasneb. Seega on tänane pärastlõuna mulle puhkuse mõttes ütlemata meelepärane:)

Ma nüüd seedin edasi. Tänan tähelepanu eest!

President

Nonii, usun, et iga terve mõistusega inimene on veendunud, et Kesikute ja Rahvaliitlaste pull on seekord üle piiri läinud. Selle kohta on arvamust avaldatud siin ja seal ja ka minu poolt loetavates blogides on need teemad päris põhjaliku käsitluse leidnud. Seega pole mul mõtet seda siin kordama hakata.

Tahaks hoopis teisel teemal sõna võtta. Nimelt see presidendikandidaat Rüütli tervise poleemika.
Olgu, saan aru, et arsti sõnavõtt, kus kaheldi Rüütli mõistuse terviklikkuses, oli natuke liialdatult esitatud arstkonna nimel, kui selle autor oli üks kindel arst. Usun aga siiski, et päris hulgaliselt on neid arste, kes temaga selles nõustuvad. Küll aga ei saa nad seda avalikult tunnistada, kuna kes kuulub Ida-Tallinna Keskhaigla juhtorganisse? Vilja Savisaar loomulikult. Seega ei ole seal isegi mitte võimalust avalikult sellesisulist arvamust avaldada. Selle julguse eest siis medal tollele sõna võtnud tohtrile! Ja kas arst siis valetas midagi oma sõnavõttudes? Meie president on artiklis nimetatud ja siiski oluliste apsakatega maha saanud meie kõigi pilgu all, hoolimata sellest mida hr. Raun üritab vabanduseks seletada. Ega see Eesti rahvas ikka nii loll ka ole ja on lausa solvav see vabanduste pidev otsimine.

Küll aga on ju loomulik, et Savisaare huviks ei ole mitte leida Eestile presidenti, kes meid maailmas auväärselt esindaks, vaid leida kedagi, keda saab suurepäraselt sikutada kuhu vaja. Selleks sobib vanadusnõder marionett suurepäraselt. Ei Ilves ega Ergma kanna seda rolli välja.

Täna kirjutab Rein Taagepera väga õigesti sellest, kuidas presidenti ja ka kandidaate tuleks lasta astide poolt hinnata. Nii nagu seda teeb arenenud maailm. Siis ei saa kellelgi küsimusi olla ja toimuv debatt oleks olemata.

Siia lõppu üks hiljuti avaldatud Ekspressi anekdoot, mis minu arvates on eriliselt hästi õnnestunud ja mis kirjeldab praegust hetkee ülimalt täpselt:

Demokraatlikes riikides on kasutusel laias laastus neli presidendivalimiste süsteemi:
a) Otsene: presidendi valib rahvas (näide: Prantsusmaa).
b) Kaudne: presidendi valivad valijamehed (USA).
c) Parlamentaarne: presidendi valib parlament (Läti).
d) Ja neljas süsteem: presidendi valib Edgar Savisaar (Eesti).

Sõprusest

Täna veetsin päeva koos paari töökaaslasega Magnumi-päevilt. Nii meeletult hea oli neid jälle näha! Nagu polekski meie viimasest kohtumisest taas vähemalt aasta möödas... Mõned inimesed jäävad...

Ja taaskord esitati küsimusi minu karismaatilise eksabikaasa ja tema käekäigu kohta. Ta kohe jääb inimestele alati meelde ja rohkem kui lihtsalt meelde. Ei tea millega ta kõiki enda ümber jäägitult võlub:)

Ja nagu ikka, ei saadud üle ega ümber meie omavahelistest suhetest. Et kuidas me ikka nii hästi läbi saame ja kuidas me ikka perekondlikult lävime, nii et nemad külastavad minu vanemaid Saaremaal ja meie külastame kogu perega neid ja tema vanemaid ja meie vanemad suhtlevad omavahel ka täiesti meieväliselt. Et kuidas see ikka võimalik on ja kuidas me sellise olukorra luua suutsime. Kuna neid küsimusi kipub ikka ja jälle nii palju olema, annan siin sellest väikese ülevaate, lähtudes muidugi minu vaatevinklist.

Kui omal ajal laiali otsustasime minna, siis tegime seda mõistusega. Saime aru, et tahame midagi muud ja noorena alanud suhe on end ammendanud. Saime koos suureks ja hakkasime veidi eraldi kasvama. Seega polnud mõtet üksteist kinni hoida lihtsalt hirmust tuleviku ees.

Kui tekkisid uued kaaslased, siis respekteerisime teise valikuid 100%-liselt. Sest teine on ju kaaslase valinud ja näeb teda lähedalt, keegi teine ei saa sel teemal mingisugust arvamust avaldada. Ainus lahendus on õppida ekskaasa uut kaasat tundma, näha seda mida näeb tema. Sest iial iei usuks, et mulle kallis inimene valiks kellegi ebasobiva, vaja on lihtsalt tundma õppida, kuna distantsilt võivad inimesed väga vale mulje jätta.

Samuti omame suhtumist, et see ei loe, et olime 7 pikka aastat koos - enam meil teise asjades sõnaõigust ei ole. Alati võib soovitada ja aidata, kuid mitte iial negatiivselt läheneda ega kunagi etteheiteid teha asjades mis ei ole enam minu asi. Nüüd on teised kaaslased - nii on ja jääb. ALATI on teise esimeseks prioriteediks praegune väljavalitu, mitte ekskaasa. ALATI. Ja seal ei ole kobisemise, jonnimise või vaidlemise kohta. See on positsioneerimise küsimus. Igaüks peab olema teadlik kus on tema koht ja sellega nina kirtsutamata leppima. Vaid siis on võimalik hoida sõprust. Sest kui teine on leidnud uue kaaslase ja vana hakkab mingeid enda õigusi nõudma või arvama, et tal on mingit sõnaõigust, siis on tulemus teada - ekskaasa lõpetab suhtlemise oma eksiga, et probleeme vältida. Lihtne ja loogiline ju.

Ehk siis jah - meie sõpruse alustalaks ongi teineteise respekteerimine ning teadmine kus on kelle koht mingis küsimuses. Ja kindlasti ka teineteise uute kaasade hindamine ja mitte oma nina liigne toppimine. Nii lihtne see ongi:) Tänu sellele olemegi täna seal kus oleme ja vähemasti mina olen küll ääretult õnnelik, et mul on nii toredad sõbrad ning laiendatud suguvõsa:)

Igatsus

Mitte just väga harva tekib öösiti kange vajadus minna McDonaldsisse südaöist einet manustama. Ja ikka einena, mitte üksiku burgerina. Teine "elupäästja" on pelmeenikas Nõmme teel, kus öösiti kohtab ikka vägagi huvitavaid tegelasi!

Reede hilisõhtul tekkis aga vajadus mingisuguse vahelduse järele. Viimasel minutil siis Selverisse grillitarbeid ostma. Olen alati suhtunud eelarvamusega sellesse tillukesse ühekordsesse grillikandikusse, kuid seekord läks siiski loosi.

Edasi viis tee Pirita muulile. Veider on see, et 10a Tallinnas ja neist mitu head aastat sealsamas lähedal Viimsis elanuna ei olnud ma senimaani sellel muulil käinud. Olin vaid jahiga merele minnes sealt tipust väga lähedalt möödunud, kuid peal mitte käinud.

Üllatuseks aga oli muuli alguses lava üles löödud ja mängis ansambel Apelsin. Rahvas keerutas tantsida ja puha. Ok, Apelsin ei kuulu kindlasti minu suurimate lemmikute hulka, kuid kannatab mõnda aega kuulata küll. Ja siis tabas mind suur-suur üllatus. Hakati mängima üht meeletult ilusat lugu, mis on mulle alati sügava mulje jätnud ning mille loojaks pidasin mõnd geniaalset välismaalast. Lugu oli aga Apelsini enda "Igatsus"... Loodud 1978, aastal mil ma sündisin. Ühes Liviko reklamis on seda ka hiljuti kasutatud, ehk kellelgi koidab. Igatahes võttis selle loo laivis kuulmine jalust suhteliselt nõrgaks. Nii mitte-Apelsinilik lugu!!!

Muuli tipus siis, punase majaka all, sai grill kütte pandud. Kanatiivad sütele ja võis augustiöist tähistaevast imetleda. Vaade linnale ja tuledesärale oli tõeliselt hunnitu. Ja peegelsile meri, millel laevade möödudes tekkis tume voogav lainetus.
Kuna sissesõit sadamasse on suhteliselt kitsas, siis need jahid, mis tulid hästi tasase mootoriga, ilmusid müüri serva tagant käeulatusse nagu kummituslaevad - nii vaikselt ja ootamatult... Tahtmise korral oleks neid ehk ka katsuda saanud, vähemalt selline tunne oli.
Igatahes oluliselt teine kogemus keset ööd söömiseks kui McDonalds..... Võimalik tänu selleaastasele võrratule suvele...

Rumalus saab karistatud

Saadeti mulle kaasküsimusega "kuidas kommenteerid?" alljärgnev artikkel Delfist:

Blondid võivad küll lõbusad olla, aga punapead seksivad rohkem, selgus Saksa teadlaste läbiviidud uuringust.Hamburgi professor Werner Habermehl uuris sadade naiste seksielu, ning võrdles seda juuste värviga, kirjutab Ananova.
„Punapeade seksielu on võrreldes teise juuksevärviga naistega selgelt aktiivsem, neil on keskmisest rohkem partnereid ja vahekordi,” väitis professor.
Ta lisas, et kui naine värvib oma juuksed punaseks annab ta sellega märku, et otsib uut partnerit. „Isegi need naised, kellel on püsisuhe, annavad juukseid punaseks värvides märku, et nad on õnnetud, et nad otsivad kedagi senisest paremat.”

Nonii..... Huvitav kes saab väita, et punaseks värvitud naistel on keskmisest rohkem partnereid? Ok, isukuses teemal ei saa ma sõna võtta, kuna mul pole aimugi kui sageli teistel punapeadel või ka blondidel ja brünettidel isud peal käivad ja milline see "normaalne" sagedus üldse on, küll aga saan ma kindlalt väita, et juba pea pool elu punapea olnuna on mul kindlalt oma vanuse kohta keskmisest vähem partnereid olnud. Lihtsalt ei käi ja kepi ringi, mis teha. Aga see pole mul tõene info, kuna tark artikkel väidab ju muud...

Olgu, see selleks. Kuulub samasse klassi Ananova muude uudistega. Küll aga tekkis mul "kaval" mõte oma partnerile nalja teha ning teha nägu, nagu see artikkel oleks mulle mõju avaldanud ja et ma tahaksin kangesti tõestada, et ma ei käi ja otsi paremat teemat, nagu artiklis edasi on väidetud.

Lollituseks oli vaja juuksevärvi. Teadliku elu punane olnuna ei kujutanud ettegi, mis see toon olla võiks ja seega valisin naturaalse pruuni. Lihtsameelne selline... Nüüd tagantjärele meenub küll, et olen ka varem üritanud erinevaid toone katsetada, kuid tulemuseks on alati üks kahest - punane või must. Muud toonid lihtsalt ei teki mulle pähe, tee mis tahad.

Vana rada läks ka seekord. Naturaalsest malbest pruunist sai sitikmust pea, milles siiski ka punakat kumamas. Ehk siis näen nüüd välja nagu indiaani- või hipitüdruk. Ja kas mitte just hipid polnud need kes laksu all olles valimatult partnereid valisid ja sigisid kellega iganes? Ehk siis minu "tõestusmaterjali" tulemus kujunes hoopis vastupidiseks...
Seega, meessugu - hoidke alt! Linna peal liigub üks indiaanitüdrukuks maskeeritud punapea, kes valimatult mehi rajalt maha võtab, kui artiklit uskuda... Nunuhh...

Mis kinni ei jää...

Õhtupimeduse saabudes heliseb telefon. Helistajateks lohesurfajatest hädalised, kes kusagil metsa all natuke äkiliselt liigutades autoga liiva sisse on kaevunud.
Olgu - pann tulelt ära, pesumasin vaikima (on teine selline veider, mida ei julge üksi tööle jätta, teeb vahel trikke) ja autole hääled sisse.
Juhtnöörideks saan, et Laulasmaa Spa-st natuke edasi ja mitte esimene tee metsa vaid teine, mis mullane ja järsk. Kujutan ette kuidas pimedas seda teeotsa leidma lähen:)

Päeval olen autotarvikute netilehekülgi sirvides mõtisklenud teemal mida peaks autosse muretsema. Nii lollikindluse huvides. Üheks tarvikuks kujuneb veoköis, mis usinalt ka üles märgitud saab. Tol hetkel pole veel aimugi, et juba samal õhtul Statoili lipates saab minu ostukorv sisaldama veoköit + suurt limonaadi. Poistel metsas on kole janu.

Esimest korda oma pooleteistkuuse juhistaazhi jooksul sõidan üksi ja pimedas linnast väljas. Mööda kurvilist teed. Kuna on kiire, siis sõidan suurima lubatud kiirusega. Tibakene üle ka, seal ju enam vahet pole. Õnnetuse korral reageerida nagunii ei oskaks ei 90 ega 100 pealt võrdselt ja politseid ka 10km/h ületamist ei huvita. Pigem on esimese kogemuse kestel käed klammerdunud kramplikult roolile ja silmad pungitavad teed jälgida. Küll sa hakkama saad! Teised loodavad ju sinu peale... Krt, kiire on ja mingid jobud sõidavad 90-ne alas 60-nega... Ok, õnneks pidur taipab tee äärde võtta ja enese taha kogunenud rivi mööda lasta. Sõit läheb edasi.

Üllatavalt kiiresti jõuan kohale. Laulasmaast natuke edasi leian kottpimedalt teepervelt kaks tonti - poisid on tee peale mind juhendama tulnud. Istuvad autosse ja sõidame läbi kuumaastiku metsa alla. Krt, kus auto on? See mis kinni olevat? Alarmi puldile reageerides vilgutab otsitu metsa all tulesid. Käes!

Läbi kottpimeda metsaaluse tagurdan läbi pehme pinnase (ühe küljega võimalikult puude lähedalt, kuna juurestiku kohal pinnas veidi tugevam) autoni. Natuke hirmutab, kuna abivajaja on minu suksukesest siiski palju suurem. Aga pole hullu, usun oma black beauty võimetesse!

Nii, köis konksu otsa ja kõigepealt püüame kinnijäänu tagurpidi välja sikutada. Kõikvõimalikke nippe kasutades (kivid liiva sisse, kaevetööd, pagasnikusse raskuseks istumine, lükkamine, sikutamine, jõnksutamine - kõikvõimalik) üritab mu suksuke siis teist välja sikutada. Pingutab mis ta pingutab, teine ei liigu. Nagu jonnijuurikas!!! Ja minu pisike kaevub muudkui sügavamale liivasse...

Nii, nüüd siis kaks autot liivas kinni. Tagumikkupidi köiega teineteise külge kinnitatult.
Ei jää üle muud, kui helistada linna 4-veolisele ja paluda appi tulla. 4-veoline hakkab linnast liikuma.

Ei, peab siiski veel proovima. Köiest vabanenult ronib minu suksuke liivast ilusti välja. Ei ole veel nii sisse kaevuda jõudnud. Puud metsa all kasvavad tihedalt, õnneks on puude vahel natukene ka vaba ruumi, nii et mu pisikese suudab ohtrate manöövrite tulemusel teise masina ette roomata. Olgu, proovime ka siitkaudu sikutada, siin pinnas natuke parem, kuigi väljatõmbe kalle suurem. Aga kaotada pole miskit, kuna 4-veoline tuleb ja tõmbab välja nagunii.

Natuke urisemist, natuke teravaid jõnkse - aia kuidas black beauty kiunatab!!! - ja sünnib ime! Mõlemad autod on liikvel... Üllatuseks viimasel hetkel, kuna köis (3T kandevõimega....???) on rebenenud... Nüüd siis tuleb veel mõlemaga hoogu võtta ja läbi saatuslikuks saanud pinnase kimada. Ja tulemuseks on turvaline metsavahetee... Tee, mis enne tundus kohutav kui kuumaastik, sai ootamatult väga turvaliseks. Kiire kõne linnast startinud 4-veolisele ja tagasisõit koju võib alata:)

Tuhamäed

Nii, Kiviõli lähistel siis Tuhamäed kah üle vaadatud:)
Allolevad pildid on tehtud neist suurimal, mis on ühtlasi ka Põhjamaade suurim tehismägi:DDD

Ronimine oli suht keeruline, kuna varem mäe küljel olnud rööbastee on lõhutud ja ronida tuli suuresti mööda libisevat tuhka. Aga tahtmine oli nii kange ja lõpuks ka üles saime!!!

Siin siis näide minu kõrgusekartusest.... No oli tahtmine proovida mäe küljele kõlkuma ronida! Kui juba mäe otsa sain, siis olin nii väge täis et miski ei huvitanud:DDD


Brrrrr!!!












Servalt alla oli päris hirmutav ja samas erutav vaade...

Nalja sai ka tehtud - paar palki veel lisaks senivabastatutele kiskusime lahti ja veeretasime mööda nõlva alla - no oli ikka tuhamöll ja pilpapuru taga!!!! Tõega võimas vaade oli....

Ida-Viru

Pühapäeva hommikul oli minul kange kiiks minna Ida-Virumaad avastama. Ehk siis kohe Tartust Kallaste ja Mustvee peale ja sealt üles Kundani välja, enne kui suund Tallinna poole sai keeratud. Sinnakanti satub lihtsalt nii harva ja mulle kangesti meeldib vaadata Peipsi-äärsete inimeste elu-olu. Seal võiks kohe pikemalt peatuda.

Iisakul avastasime mäe otsas asuva vaatetorni, kuhu kindlasti ronida tuli! Mulle küll väga meeldib igasugune adrenaliin, kuid kõrgust ma tegelikult natuke pelgan.... Eriti kui pind jalge all kõigub. Alguses tuli ikka posti kallistada, hiljem juba läks lihtsamaks:)


Ida-Virumaa lõputud metsad, mis olevat karudest pungil:)

Leigo

Nonii, varakevadest alates kauaoodatud Leigo jõudis siis möödunud nädalavahel kätte. Oehh.... Ikka oma vanas headuses!
Nii mõnigi projekt tõi kananaha ihule...

Kuna varasemalt on seal õhtul hilja istudes külm hakanud, siis seekord sai magamiskotid kaasa võetud ja lava ees järve nõlval end mõnusasti sisse seatud. Soe ja mugav oli seal keras lamada:) Head-paremat nosimiseks nina all ja kontserdid võisid alata.

Villu Veski ja kompanii oli tõsiselt huvitav kuulata! Tõsi, koju ma seda endale ei ostaks, liiga hirmutav oleks pimedas toas üksi seda kuulata, kuid taevas säravate tähtede alla mõjusid helimaastikud ikka ülikõvalt....
Kimmo Pohjoneni oli mul muide au alles nüüd esimest korda laivis näha.... Siiani olin ainult kuulnud.
Ei, vääääääga rahul olen ürituse muusikalise osaga! Ja valgusshow muidugi... Ok, tehisvalgusega annab igasugust showd teha ja see nii üllatav ei olnudki, kuid Leigol fännan mina eriliselt nende elava tulega janditamisi:) Järv täis ujuvaid küünlaid, vastasnõlvadel lõkked ja prozhektoritega valgustatud tossupilved, mäest alla veerevad 3m-se läbimõõduga tulepallid ja õhupallidega taevasse rändavad küünlad... Olen tohutu elusa tule fanaatik ja selline jant on suur rõõm minu silmale:)














Natuke juhtus negatiivset siiski ka. Enamus publikust oli tulnud head musitseerimist kuulama, oli aga ka jobusid. Meie vahetus läheduses sattus olema üks seltskond, kus oli ka üks väga valjuhäälne naisterahvas. Ja sellise nõmeda tungiva häälega rääkis. Kõikvõimalikel teemadel siis. Ühesõnaga sai kogu ümbruskond teada, mida ta mingist teemast arvab ja miks ta nii arvab. Krt, mul oli tõsiseid raskusi oma kaaslase kuulmisega, kes vestles minuga paarikümne sentimeetri kauguselt, kuid seda mitme meetri kaugusel olnud naisterahvast kuulsin probleemideta. Ütleme ausalt, et suhteliselt närvidele käis.
Samas aga keegi midagi kobisema ka ei läinud ja nii me siis kõik seal vaikselt kannatasime. Kuni mu kaaslasel sellest küll sai ja ta käratas, et jäägu tibi vait või lahkugu. Mille peale tibil läks veri keema ja kukkus suhteliselt inetult väljenduma. Siis ärkas ka ümbruskonna rahvas ja kõik käskisid tal lahkuda. Üks ütles veel eriti tabavalt, et "Ega sa siin Meie Mehe kontserdil ole".
Mingi aeg hiljem kostus siis natuke eemalt sellesama tibi kraaksatusi teemal "Krt, roni mulle jalgade vahele!" Et siis jah, ka selliseid eksemplare leidus muidu väga normaalse publiku seas.
Läbi said kontserdid kell 1 öösel ja siis liikus muljetavaldav autode rivi tagasi Tartu poole.
Igatahes jäin mina oma väga kaua oodatud kontsertelamusega väga rahule:)

Lohetajad

Nädalavahetusel sain siis näha, mida kujutab endast lohesurf:)
Salmistu rand lausa kihas lohesurfaritest ja purjelauduritest. Kenad pingul poisid vee peal kiirust arendamas - loomulikult mul fotokas muudkui välkus:) Mõni eksemplar oli ka vapraid tütarlapsi - au neile!
Täitsa tuleb peale tahtmine ka ise surfi proovida, kuid usun, et see käib mulle üle jõu. Füüsiliselt väga raske ja peab oskama hästi ujuda. Mul purjelauakoolitaja ka ütles, et lohesurfajatel ikka nii, et suvel miski koht kas kipsis või muidu valus:)

Tabasin ühe kena keskendunud noormehe:)


















Siin siis natuke lohesid liival õiget tuult ootamas.





Mitte väga üllatuslikult kohtusin rannal ka ühe vee- ja muud sporti armastava endise töökaaslasega Bravo päevilt:) Vuhises teine siin läbi vee - vagu juba näitab, millised hullud kiirused seal vee peal lenneldes on!


Karmilt poisid ikka hüppasid!!!

Vahepeal oli päris palju neid korraga vees. Pilt kahjuks ei anna seda kõike edasi mis tegelikult toimus:(

Jäääär Viinistus

Kolmapäeval tuli mõte minna Jääääre kontserdile. Kokku andsid nad turnee raames vaid 6 kontserti ja kuna Tallinnas ei esinetud, siis Viinistu oli lähim punkt, kuhu minna.

Nad on ikka veel nii kuramuse head! 15 aastat tegutsenud juba ja ikka suudavad millegi uue ja heaga välja tulla. Mina olen nende loomingu austaja juba 10 aastat ja ikka ei väsi. Aitäh Ivarile, kes mind nendeni juhatas:)

Viinistus oli ilm õnneks super ja kuna tegu välikontserdiga, siis jagati ka pleede, et soojem oleks. Kuna pinkidel istudes ei tundu eriti mugav kontserti kuulata, siis sai otse lava ette murule end mõnusasti kerra tõmmatud. Sellest said nii mõnedki innustust ja kolisid samuti murule ringi. Selline meeldiv vaba õhkkond oli. Publikut võimaldati kuni 100 inimest, seega oli see taas Jäääärelikult intiimne kontsert.

Kuna õhk oli rannas siiski niiskevõitu, kiskusid laval olnud pillid märjaks:) Poisid siis naljatasid vee kitarrist väljavalamise teemadel oma pille kuivatades. Ühe trummi asemel kasutatigi lõpuks hoopis kitarrikasti :D

Aga jah, mulle meeldib eriliselt nende esinemiste juures see intiimsus. Suhtlevad publikuga (alati vähe inimesi võimaldatud, muidu poleks enam see...), iga loo vahel vestlevad ja naljatavad, ei pooseta ja suhtuvad vabalt sellesse, kui mõni ronib lausa lava servale neid pildistama.

Ja need hääled...... Kananahk tuleb ihule, kui neid kuulata. Ja sõnadega mängivad poisid ka nii nagu ma ei tea teisi. Dagö saab sõnademängus natuke lähedale, rohkem küll hetkel ei meenu.
Meeldib kuulata lugusid, mis panevad mõtlema. Mittemõtlevat kräppi ja nutulaule kuuleb igapäevaselt raadiost niigi nii palju, et paha hakkab (a la inisev James Blunt). "Varsti hakkab teil kõigil paha....", ütles pootsman Arabellas. Ja hakkabki, kui raadiot kuulata.

Aga kontserdist veel - tegid poisid ka ühe üllatusloo, ehk siis laulsid Vennaskonna "Pille-Riin'i" omas töötluses. Väääägadi lahe oli!

Ohjahh, kardan, et see oli vist selle suve parim muusikaelamus. Kuigi ees on veel mõned kontserdid ja Leigo ja muidugi ei saa unustada KC-i Robert Frippi, kes Eestisse käima on sattunud ja meil nüüd oma kitarrimängu kuulda laseb. Laivis..... Ei tea kas seda otse kuulates saab kohapeal orgasmi või? Eks näis. Igatahes muusikaliselt on see viimane suvekuu end igati ära tasuma hakanud...

Ratsamatk

Teine tore elamus kodusaarel oli ratsamatk:)

Kunagi nooruses sai ratsutamas käidud, vahepeal pole aga 15 aastat vist hobuse selga pääsenud. Seega oli väga tervitatav taaskohtumine selle suurepärase loomaga.

Kohaks valisime Veere lähistel asuva Reinu Ratsaklubi. Tellisime tunnise matka mere äärde ja oli hirm, et äkki meile kui algajatele mõeldud matk kujutab endast aeglast õõtsumist hobuse seljas ja parmude/kärbeste keskel. Kuna meie endi soov oli ikka hobustel traavida ka lasta, siis seda meile ka võimaldati:) Küll mitte filmilikult suure aegluubis galopiga päikeseloojangusse, kuid midagi siiski! Tagasitee näiteks kulges pea täies osas jookuga:DDD
Ja filmielamuse saime ka - sõitsime randa, ajasime hobused vette ja kappasime liivases vees nii, et tohutu veemöll taga:) Täitsa nigu filmis!!!

Väga lahe elamus oli, midagi pole öelda. Varsti tuleb pilt ka:)

Purjelauast

Saaremaal olid siis nädalavahetusel merepäevad. Nende raames sai Saaremaa Surfiklubi poistelt purjelauakoolitus tellitud. Mõte oli, et mis seal's ikka, proovime ära:)

Ma poleks kunagi arvanud, et miski selline võiks mulle huvi pakkuda, kuid miskipärast tahtmine korra proovida täiesti oli. Siiani on mind huvitanud langevari ja sukeldumine, kuid mingi lauaga lainetel õõtsuda pole kohe väga kindlasti minu teema. Kardan külma vett ja ujuda kah ei oska muidu kui selili. Imetlen inimhülgeid, kuid ise küll selliseks areneda ei suuda.

Purjelaual aga õnneks see teema, et kalipsoga siiski mõeldavam, meie vete temperatuuride juures siis... Seega see juba hakkaks looma...

Igatahes - paaritunnine koolitus andis aimu, et asi võiks hakata täiesti õnnestuma.... Tuult oli küll vähe ja algaja teema, kuid kui mingi hetk ikka puri tuule alla võttis ja tundsid, kuidas liigud veepinnal, siis hakkas adrenaliinilaks täiesti tekkima ja miskine kripeldus jäi sisse küll. Kripeldus ka edaspidi proovida. Ja üllatab see mind seetõttu, et olin surmkindel, et proovin huvi pärast ära ja rohkem ei taha. Aga näe, tahan....... :D

Loomulikult oli alguses isegi väikese algajale mõeldud 3m2-se purje veest väljarebimine raske ja oli ikka piisavalt nii neid hetki, mil vette lendas puri kui ka neid hetki mil vette lendasin kõigepealt mina ja siis puri järgi. Kiirelt käsi pea kohale, et mast pähe ei maanduks. Õnneks seda siiski ei juhtunud:)
Asend siin pildil algaja kombel vääääga vale.... Puusad peaks olema hoopis ette surutud - ega ma maast kartuleid korja!!!

Seega on lootus, et ehk saan endale nüüd järjekordse hobi:D Eks esialgu tuleks kasutatud varustus vaadata, uuega pole algajal mõtet vilinat kukrusse tekitada, eriti kui veel ei tea kas asjast ikka asja ka saaks.... Vaatab:)
Õrnema soo vaprad esindajad oma järjekorda ootamas. Paremal meie koolitaja:)

Kosmos + kinoelamus

Hämmastav kino!!!!!!!
Eile tekkis tahtmine miskit kinost vaadata. Muidu kisub see film "Pimedus", kuid vedral kombel oli see kavas üleeile ja on täna, kuid eile ei olnud. Nagu kiuste. Kuna aga mõte oli pähe võetud, siis sai valitud teine "õudukas", mida alla 14-aastastele ei soovitata. Nimeks "Silent Hill"...

CC Plazasse jõudes aga selgus, et seda filmi kavas polegi, küll aga jookseb see Kosmoses. Ok, õnneks sai ühtse süsteemi kaudu ka Plazast piletid ette ära osta ja padavai Kosmosesse.

No nüüd saan ma küll aru mis vahe on kinol ja kinol! Esiteks oli Kosmoses toolidesse mahtumisega suurematel inimestel raskusi (jalgu pole kusagile panna), teiseks oli minusugusel mitte-kõige-pikema-torsoga inimesel raskusi ekraani nägemisega, kuna saali kalle on pea olematu ja seega eesistujate peanupud täpselt keset ekraani.

Vähe sellest - isegi juua polnud osta! Topsid olid ühes mõõdus ja suht pisikesed, soovitud coca lighti ega fantat polnud kumbagi.... tuli siis võtta vett ja siidrit. Oleks siis siidrit validagi olnud, ainult miskine jube sweet perry, mida ma muidu never ei tarbiks:) Äri põhimõtetest on seal miskit kuuldud?

Aga nüüd filmi juurde. Täiega tase!!!! Komöödia missugune ja järjefilmiks sobiks pornofilm...
Rahvas ka enamasti naeris saalis, mõni lahkus poole pealt. Mingid veidrad koledad kollid jooksid ringi ja seinad kattusid verega ja okastraat väänles ja rebis inimesi tükkideks...

Siis olid seal veel mingid zombi-tibid, kes olid kõik ülinapilt rõivastunud ja muljetavaldav tissipartii dekolteest pungitamas:D Miski hetk hakkasid siis üksteist rappima ja kõrisid läbi lõikama...

Peategelane ja kõrvaltegelane olid siis kaks blondi tibi. Üks oli habras, seeliku, pikkade saabaste ja tillukese kampsuniga õrn ja ilus naissoo esindaja, avara dekolteega muidugi, teine oli poisipeaga, relvastatud, nahkpükstes ja mundris suuretissiline politseitibi. Nende suhtlemine ja kõik muu tekitas paratamatult tunde, et Silent Hill 2 peaks olema lesbistseenidega küllastunud pornofilm...

Igatahes esimene osa polnud kohe kindlasti mitte õudukas. Vähesed õudukad avaldavad mulle mõju, kuid usun et see ei avaldanud kellelegi:)

Tibijuttu ka

Nii, vanust juba üksjagu ja ei viitsi enda eest ise enam eriti hoolitseda, seega keerulisemad asjad lasen salongis teha. Pole elus varem kuskil salongides asjatanud, nüüd aga olen nii laisaks läinud, et kohe mõnuga satun vahel sellistesse kohtadesse:)

Eile oli siis järjekordne piinaprotseduur (loe: karvkatte kitkumine), mille tulemusel mu kosmeetik naeris endal silmad märjaks ja käed jõuetuks:DDD
Nimelt olen ma kohutavalt kõdikartlik inimene. Kui kosmeetik aga miskit kitkuda tahab, peab ta ju spaatliga asetama nahale sooja vaha ja siis riideriba sinna peale ja käega kinni suruma. Mina aga lihtsalt lõugan kõdi käes naerda ja pidama ei saa:D Selle peale siis kosmeetik ka naerab, pisarad silmis ja õhukese vaheseina taga ei saa inimesed aru mis seal ometi toimub! Et idee järgi peaks sealt pigem valukraaksatusi kostma, tegelikult aga hoopis lõugavad naerda:D
Küll aga on naer valuvaigistava toimega...

Et jah, sellised lõbusad käigud mul vahel sellesinasel tibimaastikul:)

Pingelangus

Nii, paistab et pingelangus on mind taas joonele tõstnud ja jälle olen kirjutamisvajaduse leidnud:)
Vahepeal oli siin ikka nii kreisi aeg et ise ka imestan kuidas veel püsti olen. Teadaolevalt on ikka nii, et asjad kuhjuvad. Või siis teisiti - kus jama on, sinna tuleb juurde:)

Just sai läbi 2007 personalikulude eelarve projekti teema, vaatab kuidas sellega läheb. Eks seal tuleb tõenäoliselt ikka korrigeeringuid teha, kuid loodetavasti suuremas mahus on teema ok. Ikka kippus olema nii, et hommikul varavalges tööle ja õhtul hilja minema. Veel tänagi öösel nägin numbreid unes. Aga nüüd lõunast alates on kergem hingamine:)

Tööasjades ma eriti leplik tüüp ei ole ja kui ikka keegi jamadega hakkama saab, siis minu arvates peab ta saama ka karistuse. Kehtib nii töö- kui eraelus. Ja seega olen mina vägagi distsiplinaarkaristuste pooldaja, kuna inimesel ei tohi tekkida karistamatuse tunnet. Tööd tuleb teha korralikult, mitte ülejala. Ja nüüd ongi olukord, kus täna vormistasin karistuse ja esmaspäeval tuleb veel kaks järgi:) Karm aga see, et nende teemadega peab ettevaatlik olema, et mitte kuskilt vigu sisse teha ja mitte põhjendamatult käituda. Ikka asja eest!
Et siis selliseid asju minu unenäod viimasel ajal sisaldavadki:)

Aga omamoodi on lahe vaadata kaastöötajate reaktsioone, kui ma konkreetseks muutun:) Nad kohe hämmastuvad:) Eks kõik ole harjunud et olen selline pehmema väljapaistmisega, alati rõõmsameelne ja heasüdamlik, vahel siis muutun karmiks (haruharva, kusjuures) ja siis on üllatused ikka vägevad:) Aga respekt avaldub muidugi ka ja see sobib:D

Loodetavasti nüüd pinge natuke langeb, kodusaarel tulevad merepäevad ja plaan sõpradega natuke lõõgastuda. Vajan seda praegu nii väga...

Kuu täis

Nii, nüüd tuleb taas lugulaul (loe: kiidulaul) sellest, kuidas ma ei jõua ennast ära tänada, et ma lõpuks ometi julguse kokku võtsin ja lubade tegemises planeerimisest järgmise sammu astusin.
Hämmastav ikka millise vabaduse annab auto. Tekib mingi mõte ja minek! Ei pea arvestama muuga kui sellega, et ega väike vein eelnevalt keres pole.

Et siis kuukene nüüdseks autoroolis oldud...

Võtame kasvõi tööasjus. Ok, on küll 3 autot ja autojuhti, kuid nende "tarbijaid" on ju teisigi ja siis broneeri aegu ja säti kõike selle järgi ja kui siis midagi ootamatut vahele tuleb, on kõik pea peal. Praegu aga lähen siis kui mulle sobib ja ma ei pea kellegagi arvestama peale iseenda.

Võtame kasvõi eilse. Pidin minema ühte keskusesse üht sünnipäevalast õnnitlema ja samas leppisin käigu pealt sinnasamasse ühe tööintervjuu. Autojuht vaeseke oleks end lolliks oodanud. Sünnipäevaga läks aega, kuna venelannad ju söödavad su oimetuks (kusjuures vahva on tõdeda, et ma juba täitsa vestlen nendega! Mina räägin jeesti kjeeles ja nemad vjene kjeeles - saame suheldud ja üksteisest aru küll!) ning tööintervjuu ja järelanalüüs võtsid rekordilise 2h (ok, vähemalt saime väärt töötaja, ma usun:)). Seega oli ääretult mugav oma aega ise sättida ja mitte teiste graafikutest sõltuda:)

Ma nii rahul praegu endaga et kohe pean siin seletama:D Aga olgem ausad - 28-aastaselt lubade tegemine ette võtta on ju natuke siiski teine asi ka kui 18-aastase noorusuljuses. Minu arvates vähemalt. Natuke kahju vaid sellest, et lähedased veidi kurvastavad et oma liikumistes nüüd natuke liiga iseseisev ja enam ei sõltugi... Samas tore, samas kurvastav...

Aga seda pean küll kobisema, et liiklus meie tänavatel on kohutav. Kõige rohkem ei kannata ma jalusukerdajaid, tänu kellele liiklus pidevalt seisab. Kurvis pidurdatakse hoog viimseni maha ja kurvist väljudes loomulikult gaasi ei anta, venitakse piduripedaali litsudes. Seega selja taga pooled autod jäävad punase tule taha. Ja siis vasakpöörde sooritajad, kes kujutavad ette, et sõiduauto on kas rekka või buss ja võtavad nii laia kaarega keeramise ette, et neist paremalt mööduda on võimatu ja taas rivi seisab... Ja selliseid on üllatavalt palju.

Teine jube kontingent on bemarivennad. Suunda ei näidata, nõelutakse viimasel hetkel vahele nii et peaaegu riivatakse, sõidetakse pikalt üle kahekordse pideva joone, nii et kõik teised vaadaku ise kuhu mahuvad jne. Täielik ohutunde puudumine. Ja veel on päris sarnased hirmus vanade rontidega sõitjad, kellel paistab et autost kahju nagunii pole ja tore oleks kui kindlustus uue auto jaoks sissemaksupapi annab, kuna maha müüa seda romu nagunii ei õnnestu. Teine äärmus on muidugi suurte mersulaevadega härrasmehed, kes hirmsat pikivahet hoiavad ja veidi äkilisemate manöövrite peale silmi hirmust punni ajavad, kartes oma kalli riistapikenduse pärast. Neid vaadata on vahel lõbus:)

Nii, see on nüüd tüüpiline kobin. Ikka on ju nii, et kes ise roolis on, kujutab ette, et küll tema sõidab õigesti ja küll teised kõik on ikka karmid jobud:DDD Aga noh, see selleks:) Ikka olen jube rahul:) Ja pappi läheb nagu murdu, kuid siiski - see ON seda väärt!

Vajatakse kokka!

Toodi mulle siin just ühes meie peres küpsetatud pitsat ja see meenutas, et jama lahti. Ei, pitsa oli koooohutavalt maitsev (huvitav väljend - kuidas saab olla üks asi korraga nii kohutav kui maitsev?), kuid meenus, et meil kokaga jama. No ei leia uut!!!! Ja vaja juba 08.augustist.

Kas keegi teab inimest (nt ka vanaemad-vanaisad), kes oleks võimeline 2x päevas 70-le inimesele toidu valmistama? Hommikusööki pole vaja teha, selleks antakse eelmisel õhtul komponendid peredele kätte. Vaid lõuna- ja õhtusöök.
Asub töökoht Kadaka Selveri vahetus läheduses.
Tööl käia mugav - köök töötab argipäeviti kell 9-17, seega ei mingeid vahetusi ega ületunde ega nädalavahetustel töötamist. Puhkus antakse täies mahus juulikuus. Lisaks puhkusetoetus ehk 13.palk. Veel on kokal abiliseks köögitööline, kes teeb ebamugavamad tööd (nt nagu hakkimine) ära.

Töö lihtne ja konti ei murra.
Aga kus on siis sobiv töötaja? No täielik kokkade defitsiit on tööjõuturul...
Kui keegi teab kedagigi, siis andke mulle julgelt teada:)

Vahel juhtub:D

Njah, ikka on nii, et kui kuskil on midagi halvasti, siis kuskil on jälle midagi head nagu veidike kompenseerimas.
Hetkel oluliste küsimuste lahendamine elus käsil ja nagu ikka, ei tekita sellised asjad just erilist eufooriat. Küll aga toimuvad siis paralleelselt mõned lihtsad ja südantsoojendavad asjad.

Nagu näiteks see, et tuli siis "uue" personalijuhi juurde üks töötaja, et lihtsalt midagi küsida. Mitte midagi saama. Ja tal oli kaasas imeilus liiliaoks. Kui ma imestusest keeletu olin, siis ütles siiralt, et kuna ta tuli minu juurde esimest korda, siis sellepärast tõigi... Lilli toovad mõned ka lihtsalt niisama. Mitte sellised kes minult midagi saada võiksid, näiteks ühe meie keskuse juhataja toob sageli mulle lilli lihtsalt selle põhjendusega, et siis noorel tüdrukul silm särab ja ilus vaadata:) Vanema ääreltult toreda ja sõbraliku naisterahvaga siis tegu.

Üldse on mul tunne, et mind kangesti poputatakse siin. Kes küpsetab midagi ja toob ka mulle jne... Hämmastav tegelikult. Aga ühte olen küll märganud - toojad on pea alati vene rahvusest. Ju see siis kultuuriline eripära:)

Vahepeal siin kilkasin, et võitsin lotoga kaks korda. Ostsin siis seekord jälle pileti ja jälle olin võitnud:) Seekord siis senistest väiksema summa, kuid lõbustav on see siiski:) Mine tea, äkki mul tõesti maksab neid pileteid vahel osta...

Politsei

Nii, nüüd mul siis esmane kogemus või peaaegu-kogemus ka liikluspolitseiga:)

Eile õhtul sõitsin rammestunult trennist koju ja päike loojus otse vastu. Sellega on ju võimalik arvestada ja päikesesirmi vastavalt seada. Küll aga keeras minu ees sõitnud kinnise kuudiga kõrge kaubik ristmikul olles järsku paremale ära ning vabastas mu vaatevälja nii fooritulele kui loojuvale päikesele. See päikesesähvatus silma oli nii ootamatu, et tänu sellele märkasin foori natuke liiga hilja. Olin ju südamerahus kaubiku taga sõitnud ega osanud kahtlustada, et fooris vilkuv kollane just sel hetkel punaseks juba muutus. Silmanurgast märkasin seda küll, kuid siis keset ristmikku pidurdama hakata oleks olnud lauslollus ja tõenäoliselt ohtlikku olukorda põhjustav, arvestades näkku loojuvat päikest. Litsusin gaasi ja sõitsin sealt lõplikult üle.

Selle peale vaatan, et minu taha ilmub politsei. Peatumismärku ta ei andnud, seega sõitsin puperdava südamega edasi. Kodu poole keerata ei julgenud, oli tunne, et ta ootab millal ma peatun ja siis vestelda minuga paar sõna. Usun, et trahvi ma poleks saanud, tahtis vast lihtsalt hoiatada. Põhjusega, muidugi...

Nii, kulgesin siis mööda Pelgulinna ringi ja kõikjal, kuhu ma keerasin, oli politsei mul sabas. Sõitsime kahekesi täiesti tühjadel väikestel tänavatel. Aga peatumismärguannet ta ka ei andnud. Ise arvan, et ehk ootas kas ma veel mõne vea teen. Sõitsin seega täiesti ideaalselt, täpse piirkiirusega ja mitte kusagilt lõigates ega midagi. Ise mõtlesin oma peas vastuskõnet välja.

Lõpuks siis suundusin Katariina kaile, et lähen jalutama. Siis mingi hetk vaatas, et aitab küll ja läks minema:) Samas - kui tal oleks just sinna asja olnud kus ta mu taga sõitmisest loobus, siis oleks ta sinna ikka hulka lihtsamat teed pidi saanud kui minu taga keerutades...

Seekord siis vedas. Aga peaks küll liikluses natuke mõistlikum olema. Liiga äkiline ja raske jalaga. Emaga sõites naeris too ka, et täpselt oma isa tütar, kobiseb kõigi jalus ukerdajatega.

Aga muidu olen mõelnud, et need va kinnise kuudiga kaubikud tuleks ära keelata. Pole ju kuidagi võimalik nende varjust üldse midagi näha. Kui ei taha hiiglapikka vahet hoida, siis sõida selle taga nagu pimedas kuudis...

Blogimisest

Lugesin kuskilt jube head väljendit blogijate kohta:)
Küsiti, et miks inimesed blogivad ja miks teised seda loevad? Ja kellegi vastus kõlas nii: "Ühed on liputajad, teised on piilujad, nii lihtne see ongi".

Täitsa lahe kui õigus tal on:DDD Mina tunnistan ausalt, et mulle meeldib vägagi igasugune kirjutamine. Privaatsed teemad kirjutan sinna kus keegi peale minu ei tea neid lugeda, mõtisklused, arvamusavaldused, kobinad ja elamused, mis pole üdini privaatsed, kirjutan avalikku blogisse. Mulle lihtsalt tõepoolest meeldib end kirjalikult väljendada. Isegi eksamitega on nii, et kirjalikud saavad tulemuseks "suurepärane", suulised jäävad ikka sinna keskele...
Lihtsalt suuline eneseväljendusoskus minimaalne, kirjalik seevastu läheb libedamalt.

Samuti on mul teatud arv blogisid millele igal hommikul regulaarselt pilgu peale viskan ja alati rõõmustan siiralt, kui sinna midagi juurde ilmunud on. Lausa ootan ja kui pole midagi, olen natuke pettunud... Lihtsalt meeldib lugeda ja kõik.

Seega - mina olen siis nii liputaja kui ka piiluja:)













Siin fotojäädvustusel siis fotokaga piilujatööl:)

Ilusad Eesti naised

Veel mõni aasta tagasi tõusid juuksed peas püsti, kui tänaval noori tütarlapsi sai jälgitud.
Miskipärast kujutati ette, et mida paljam oled, seda seksikam koheselt paistad. Ok, ma pole küll mees (ehk siis hindamise sihtgrupp), et seda takka kinnitada või ümber lükata, kuid olen väidetavalt suhteliselt meheliku mõtlemisega ja kipun arvama (nagu mehed enamasti:D), et minu arvamus on ikka see õige arvamus:)

Seega miskit polnud teha, et ihukarvad õudusest püsti tõusid, kui vaatasin neid noori, alles hormoonidest pungitavaid kehasid, kus oli jalga tõmmatud number väiksemad püksid (a la korsetiefekt, et tõmbad kokku ja tundud saledam, mõtlemata sellele, et kuskilt see kokkupressitud pekk peab ju ka välja punnitama) ja ülakeha katmas tilluke nabatopp. Tagajärjeks oli siis enamasti korsetiefektist tulenev pungitav päästerõngas kohas, kus peaks olema talje. Ja loomulikult oli see kallerdav rõngas riiete vahelt vaba õhku hingamas.

Huvitav kas keegi tõepoolest seda seksikaks peab? Ma õrnalt ka ei poolda meie tüdrukute seas levivat teist äärmust, milleks on liigne kõhnus ja kõigi soov haiglane välja näha, küll aga leian, et riietuda tuleks vastavalt kehatüübile.

Sageli ongi need tütarlapsed ilusamad, kellel mingisugust vormi ka on, seda kinnitavad ka enamus mehi. Vähemalt need, kes mehe mõõdu välja annavad. Poisikesed võivad jah anorektikutest unistada, natuke arenedes aga ja kui jõutakse ikka, kus juba naisolevusi ka katsuda saab, eelistatakse veidi pehmemat materjali. Kusjuures, mina pole ka eriliselt kõhna, täitsa tavaline enam-vähem sale, kuid siiani on kõik mehed, kellega suhtes olen olnud, soovinud, et oleksin natuke popsakam. Siis on, mida katsuda. Ja kui mina olen uhke oma kõhulihaste üle, siis seda ei märka vist küll keegi peale minu enda, komplimente saan vaid siis, kui kõht head-paremat täis ja lihased hetkeks loobunult puhkeasendisse lähevad, lubades kõhukesel ette tekkida. Ehk siis parimaiks peetakse hetki, kus mina ise enesega absoluutselt rahul ei ole:) Seega - meestele meeldivad NAISED... Või nagu mu isa tavatseb öelda - "ega mees koer pole et kontidele puhkama heidab..."
Tema arvates olen isegi mina liiga kõhna ning sellest ja mu juuste kombinatsioonist on ka arusaadav, miks ta mind "luuaks" kutsub...

Edasi - küll aga peaks igaüks riietuma siiski oma figuurist lähtuvalt. Ei ole ju nii, et mida paljam, seda ilusam. Panen väiksemad riided selga ja olen kohe saledam. Vabandage väga, siis on väljanägemine ju nagu purki topitud hülgel. Või nagu käesoleva aasta Pingviinide Paraadi järgselt üht auväärses eas korpulentsusele kalduma hakkavat ning veidra kleidivalikuga esinenud daami kommenteeriti: "nägi välja nagu kileviiner".

Minule meeldib kui tütarlapsed on veidike vormikamad ja kannavad sealjuures oma ilu rõhutavaid rõivaid. Siis käid linnas ringi ja saad aru, miks räägitakse, et Eestimaa on täis ilusaid naisi. Vaata kuhu tahad, enamuse on ilusad. Ühel või teisel moel, kuid ilusad. Sest jah, suhteliselt palju reisinuna olen ka mina aru saanud, et meie naised on peajagu teistest üle. Ok, lätlased on ka väga ilusad ja slaavitarid enne meheleminekut, kuid muud kipuvad olema kuidagi veidrad. Selles mõttes, et neile on lapsest saati pähe taotud, et meil on kõva feminism ja ma näen välja milline tahes, aktsepteerige ja ihaldage mind sellisena. Ok, muidugi aktsepteerime ja kellelgi pole sellest miskit, kuid siis ärge ka virisege kui nii naiste kui meeste pilgud peatuvad meie tüdrukutel, kes tõepoolest endale tähelepanu pööravad. See ei tähenda seda, et joostaks mööda ilusalonge ja kosmeetikalette ja peetakse seda kõige olulisemaks. Hoopiski mitte. Meie naistel on see pigem kuidagi loomulik, et vaadatakse peeglisse, sätitakse end paari kiire liigutusega, ei jalutata linnavahel ühes näpus sigaret tossamas ja teises käes King Size Cheeseburger, kaenla alla surutud King Size shokolaaditahvel. Ning liigutatakse end mõõdukalt, tehakse väikestviisi trenni või tervisesporti, mitte ei kallerdata. Suurema kaaluga inimesed pole ju grammi võrra koledamad kui modellimõõtu tibid (mida miskipärast beibelikum massimeedia meile peale üritab suruda - siinkohal meenub ääretult labane kommentaar ajakirja Just! pildiseeria alt, kus oli pildistatud rannas puhkavaid noori inimesi ning ühe vägagi kena tütarlapse bikiinides foto all oli kommentaar "enne trenni, siis randa!"..... nojah, ma ei teadnudki, et avalikud rannad vaid supervormis olijatele enesenäitamise kohana on mõeldud, edaspidi hoian siis eemale, et kellegi silma ei riivaks...), kui nad ei kallerda vaid nende suurem kogu hoiab ilusasti vormi. Sest igasugune kallerdamine on kole, nii paksudel kui peenikestel. Seega - alati tuleb riietuda vastavalt oma füüsisele.

Ja see ongi nüüd asi, mida ma enese suureks meeleheaks olen hakanud märkama. Paari aasta tagune jubedus on suuremas osas kaduma hakanud ja kõikjal kuhu vaadata, on üllatavalt palju ilusaid naisi! Igas pikkuses, igas laiuses, kuid rohkemal juhul sobivalt rõivastatuna:) Tundub, et ma siiski mõtlen "õigesti", kuna paistab, et ka varasemad apsukuningannad on "õigele teele" juhitud, seega peab mul selles vallas päris palju mõttekaaslasi olema:)

Et siis jah, kohe ilus on praegusel ajal linnas käia. Eriti Õllesummeril sai silma puhata, kuna sinna tuli ju kokku lausa meeletu rahvamass ja seal oli kõige lihtsam statistikat teha:) Ja vägagi positiivne tulemus sai:)

Seega, Eesti naised, olge edasi sama ilusad ja hoiame oma latti endiselt kõrgel:)

Juba julgem:)

Nonii, nüüd siis nädala jagu roolis olnud ja tuleb tunnistada, et esialgne hirm ja ebakindlus hakkavad vaikselt ununema. Enam ei ole sõidu ajal silmad hirmust punnis ja ei higistagi (kliimaseade välistab ju kuumast ilmast tuleneva higistamise, küllap see läbivettimine esimestel päevadel oli siis pigem hirmuhigi:DDD), seega natuke juba julgem tunne. Nüüd siis muidugi see oht, et äkki lähen liiga uljaks kätte? Sest olgem ausad, kui juba masinaga ära hakkad harjuma, siis tuleb siuke maantekunni tunne peale, kuid samas ju kogemus puudub ja kui peaks tekkima ohuolukord, kuidas siis selle reageerimisoskusega ikka on? Karta on, et nigelad lood, kuid loodan et ma ei lähe lolliks kätte ja ei teki selliseid olukordi... Mõistus loodetavasti omal kohal, kuid see va temperament.....

Aga suksuke on sama temperamentne või hullemgi kui mina! Primera sportvariandiga tegu ja kuigi hobuseid ainult 110, on teine nigu püss! Aga vähemalt ei jää siis valgusfoori tagant startides teistele jalgu:) Ikka kuramuse äkiline on teine küll....

Natuke ebakindlust tekitab ka auto iste. Julgem oleks ju algajana sõita kui saaks nina vastu klaasi suruda, kuid sportvariandil istmed sellised madalad ja sügaval istuvad... Nt parkimismajja sõites ma lihtsalt ei ulatunud nupule vajutama:) Hästi lähedale sõites oleks ulatunud, kuid nii lähedale ei tahtnud. Tuli siis end rihmast vabastada ja ülakehaga aknast välja küünitada:D

Aga midagi pole öelda, mugavust on ikka küll! Lähen kuhu tahan ja millal tahan, ei sõltu enam ühistranspordi graafikutest ja aeglusest ega heasüdamlike transpordipakkujatega aegade klapitamisest. Istun sisse ja lihtsalt lähen:)

Ainus miinus on muidugi auto ülalpidamisega seonduv rahakoti õhenemine. Aga selle kohta öeldakse teadaolevalt, et mugavus maksab. Ja las siis maksab! Ega raha ilmast otsas ole...

Varsti tahaks mõne pildikese ka oma suksukesest teha ja siis riputan ka siia üles. Praegu olemas vaid distantsvõtted, teletorni vaateplatvormilt tehtud. Riputan siia ka ühe. Et siis see must seal paremas servas:)