179/365 - Vahelejäänud klass

Ma ei ole kunagi käinud neljandas klassis.

Ei, ma ei ole eriliselt andekas :)
Põhjus palju proosalisem - tollal muutus koolisüsteem 8-klassilisest 9-klassiliseks. Nii hüppasidki kõik tollal koolis käijad ühest klassist üle. Mina siis kolmandast viiendasse.

Need, kes sündinud peale '81-st, ei ole seda kogeda saanud.

Siiamaani tundub neljas klass midagi ebareaalset...

178/365 - Tilluke

Enne seda, kui ma enda jaoks Koljatiks kasvasin (kust krdi otsast on 168 Koljat? - aga vot noore tütarlapsena, kui alati kõrge konts all, tekkis trammides kõlkudes küll tunne, et vaatan kõigile pealaele...), olin ma tilluke...

Millegipärast nutan ma siiamaani seda taga. Olen alati tahtnud olla selline 160-ne. Pisike. Nunnu. Habras.
Selle asemel vahin pealagesid ja ei suuda normaalse pikkusega pükse leida - ikka on kukekad.

Aga jah, veel algklassideski olin pikkuses tagant kolmas :) Alati, kui kekatunnis pikkuse järgi rivistus oli, teadsin oma kohta ilma mõõtmata - tagant kolmas. Ja siis, peale üht järjkordset suve, olin korraga eest 12... Poiste ja tüdrukute segaarvestuses, eksole...
Koljat, ma ju räägin teile :D :D :D

177/365 - Nõudest

Kiiksude alla käib kindlasti ka minu vajadus hoida sööginõud alati väga kindlalt...

Kasvõi näiteks nõudepesumasinas. Kahvlid ja noad käivad kindlas asendis ja kindlates vahedes! Lusikatega sama teema - ei saa ju olla mingit segasummasuvilat! :)
Kruusid oma vahes, kausid omas jne... Väikeste variatsioonide ja optimaalsusega, kuid üldine joon on kindel.
Taldrikutega... neil on ju igal tüübil oma koht olemas! Mismõttes neid suvaliselt asetatakse???

Ükspäev sattusime just sel teemal arutlema ja selgus, et mu vend on selles täpselt samasugune! Väga kindel süsteem ja ei mingit kõrvalekaldumise talumist :)

Kui mul puhaste/kuivade taldrikute kapis on kolme sorti suurte taldrikute asetussüsteem üldiselt igale kasutajale arusaadav juba peale vaadates, siis keskmise suurusega taldrikutega paistab see olevat loogline vaid mulle.

Ühel korral võttis nõud masinast Vanamees ja asetas kõik omale kohale. Ta sai sellega vägagi tublilt hakkama, kui välja arvata needsamad keskmised taldrikud. Aga kuna ma olin talle ürituse ja saavustuse/soorituse eest väga tänulik, ei hakanud ma avalikult juukseid katkuma ka. Sest siis kaob soov aidata.
Aga... Kõigepealt käivad täpilised, siis rõngastega, siis sinise servamustriga, siis sinise joonega. Väga kindel järjestus, eksole. Aga mingil imelikul kombel ei olnudk itema seda märganud ja need taldrikud olid läbisegi! Täielik košmaar!
Läksin ja tõstsin need sobival hetkel vaikselt paika ja loodan, et abi tuleb ka teinekord :) Muidu ainult ühed väikesed käed mind püüdlikult abistamas, kuid need on nii hirmus kiired, et ikka juhtub õnnetusi ja seega eelistanpesumasinaga möllata siis, kui käte omanik unedemaal.

176/365 - Koristamisest

Ma kas koristan aeglaselt või ei korista üldse...

Ok, kiiresti siuh-säuh koristamine toimub jooksvalt ikka ja nagunii tuleb igal õhtul ära koristada nii äramängitud elutuba ja lastele hommikuks riided valmis sättida (mõlemad 100% igal õhtul) kui köök vinks-vonks korda seada (aga vot 100% igal õhtul ei viitsi, kuigi enamasti siiski), kuid kui põhjalikumalt koristan, teen seda hirmus aeglaselt.

Ma lihtsalt kohe üldse ei suuda põhjalikku koristamist teha ülejala. Tolmuimejaga sügan iga kohta mitmeid kordi, kuna nagunii ilmub liikumisel just imetud kohta mingi puru või karv. Seetõttu suudan ma alumist korrust "imeda" vist mingi 4x aeglasemalt kui Vanamees. Aga no saab ikka puhtam ka! Paariks hetkeks... Kuni kratt-poiss peale lendab...
Ja noh, muude asjadega sama lugu.

Ja vot seetõttu ongi nii, et kui mul ei ole aega/võimalust/viitsimist põhjalikult jännata, siis ei jända üldse. Siis jändan homme või ülehomme ja senikaua kirun kamapalle või muud lõbusat varvaste all :)

175/365 - Näpuotsafoobik

Kui juba kiiksudele jutt taaskord läks, siis laseme aga edasi teemal "Mida ma ei suuda taluda".
Sedakorda siis neljanda sõrme ehk Nimeta Atsi otsa puutumine millegi vastu.

Usun, et "foobia" on tekkinud ajal, mil näpuotsast võeti verd selle hirrrrrrmsa laia plekist latakaga. Õigemini sellega löödi retsilt auk näppu ja siis kukuti verd välja mudima.
See oli valus, see oli vastik, see oli paanikattekitav ja ma olin väike laps. Ja see kordus iga jumala kord, kui oli vaja analüüse anda.
Ükski muidu kardetav süst ei olnud selle õudusega võrreldav.

Nüüd on siis lood nii, et need näpud ei saa "verevõtukohtadega" siiamaani millegi vastu minna.
Lahendus sellele on pikad küüned. Juba seepärast ei saa ma neid lasta lühikeseks lõigata ja nad lihtsalt peavad pikad olema. Siis puutuvad objekti vastu esmalt küüned ja siis saan otsustada, kas kontakt näpu nahaga on vajalik või ei :)

174/365 - Nabafoobik

Need, kes rasedusteemadele kaasa elanud, vbla mäletavad, et naba sisu puudutamine minu jaoks paras õudus ja kartsin mõlema raseduse ajal ikka kohe parasjagu seda naba väljaronimist.
Esimesega sai siledaks, teisega keeras tagurpidi ja ronis esile. Aga... tol hetkel polnudki see judinaidtekitav tunne :D

Nüüd, kui naba tagasi omal kohal, tekitab taas lausa füüsilist vastikustunnet, kui keegi mu naba näpib. Ise ka ei saa puutuda. Läbi suure häda käin sõrmega nabaski kiire keeru ära, kui veega lödistades duši all olelen, kuid muidu... välistatud!

Ei teagi kohe, millest selline kummaline ja jube tugev vastikustunne...

173/365 - Nuustikud

Sarjast "Mida ma ei kannata":

Pesukäsnad kraanikausis.
Huhh, mul tõusevad iga jumala kord kuklakarvad turri, kui avastan kraanikausist sinna vedelema jäänud pesukäsna, potiharja, pudeliharja vm pesutarviku.

Kraanikauss EI OLE puhas koht. Isegi siis mitte, kui ta läigib. Sest ikka asetab keegi sinna miskit või valab sealtkaudu miskit. Kiire tassiloputus enne uut kohvilaari, kartulite kurnamisvesi vmt.
Ja kui siis seal kraanikausis vedeleb mõni eelnimetatutest, hakkabki mu karvkate kerkima. Sest siis on mul kaks valikut - kas võtta see ese, loputada ja kuivaks väänata/raputada ja sellega oma käsi eraldi märjaks teha ja kuivatada, või siis valada see miski sinna peale ja sellega muuta švamm kohvipuruseks, riisiligaseks vmt.

Marru ajab, noh!

Minna

Kui Vanem Poiss on milleski veendunud, on teda pea võimatu ringi veenda. Mõne aja jooksul võib ta uue info küll omandada, kuid endale pähe määrida ei lase ta miskit. Kui ikka temal on mingisugune arusaam asjast, siis täpselt nii ongi!

Nii sai meil teatavasti Mummist Mimmi ja issi oli pikka aega kindlalt (n)emme. Väga pikka aega olid kassid ka auh'id ning igasugused lambad-kitsed-sead-jänesed-pardid on konkreetselt mämm-mämm :D Lisaks muudele häältele või sõnadele, kuidas miskit. Aga kindlalt söödavad :D

Täna veetis poiss päeva Sofia-nimelise tütarlapse seltsis ja nüüd oleme siis meie ka targemad, et neiu tegelik nimi on Minna. Ja kõik. Ükski veenmine ei aita, Minna on Minna.
Ainult et Minna osutus nii fantastiliseks neidiseks (ikkagi 4a vanem ju), et poiss ei saanud silmi ega käsi küljest. Käis ja imetles, paitas ja silitas, õrnal heldinud toonil "Minna-Minna-Minna" kallistusi saatmas.Täielik sabarakk oli :) Ta on küll alati Sofiast vaimustuses olnud, kuid sellist paitamist-kallistamist ja kleepumist pole varem olnud :)

Aga pärast "Pätt alla" fraasi on hakanud neid kahesõnalisi ikka tulema. Iga päevaga tundub miskit uut tulevat ja lõpuks saab ehk juba ka täitsa aru, mis ta räägib :D Kuigi enamasti ma saan ka, kuid eks see sõnavara ju piiratud ole.
Samas ise aru saab ta hirmutavalt paljust... Peab ikka korralikult jälgima, mida suust välja ajada :)

Hello!

Ma ikka kohe ei oska olla oma ninaotsast kaugemale vaatav isik...

Mitu aega juba virutavad kõikjal vastu silmanägemist uue nädalaajakirja Hello!Eesti reklaamid.
Täna poes hakkas silma ja poetasin siis ühe eksemplari ostukorvi. Noh, et viskaks siis kah pilgu peale ja puha. Ikkagi väljamaa formaat ja tuntud nimi ka minusugusele mittehuvitujale.

Vaikus majas, asusin sirvima. Ja... jube kiiresti sai lõpuni.
Ma ei viitsinud mitte ainsatki, saate aru - mitte ainsatki artiklit läbi lugeda!
Keerasin aga lehekülgi edasi, viskasin pilgu piltidele ja lugesin kaasnevaid pealkirju ja... No mitte kui miski ei pakkunud huvi!
No miks ma peaks lugema mida keegi parasjagu teeb või kes tahab olla suurepärane onu või kes hakkab abielluma. Eee... mida ma selle infoga peale hakkan?
Täitsa kurb kohe hakkas. Eelkõige sellest, et ma ei suuda huvituda. Varem küll suutsin ja teadsin kes kellega käib ja puha...

Samas - miks ma selle siis ostsin? Oleks võinud ju mõelda enne kaks sekundit. Või siis kasvõi poes sirvida ja mitte-ostuotsusele jõuda. Aga ei, viskasin korvi ja nüüd mõtlen, et peab vist lõkkesse viima, kuna kaminasse annab liiga palju tuhka ja ei põle korralikult...

172/365 - Unistuste amet

Jälle teema, mida vanemad lugejad teavad, kuid projekt vajab täitmist :)

Mul nimelt on juba pool mu elust olnud unistuste ametiks olla hävitaja piloot.
Lihtsalt... need teraslinnud... Neis on midagi nii.... Oehh :)

Hullupööra tahaks nendega sõita. Isegi lõbustusparkides armastan kõiksugu "oksepumpasid" enim, seega läheb samasse katlasse. Kiirus, adrenaliin, G-d...
Ainult et... vot hävitada ei taha!
Iseenesest märki lasta väga meeldib, kuid jah, see riistapuu pole mängimiseks...

Et siis mulle meeldiks vist olla luurelendur?
Peaks Venemaale kolima?

171/365 - Vanadekodust

Ma siiralt-siiralt loodan, et kui ma vanas eas endaga enam ise hakkama ei saa, ei hakka ma mingi halaga oma lapsi ahistama. Et mul jaguks jõudu ja meelekindlust osata lahti lasta.

Ehk siis - et ma suunduksin vanadekodusse.
Seal on omasuguste seltskond ja inimesed, kes hooldavad. Ma tõepoolest ei taha, et mu lapsed peavad minu "ma tahan kodus olla!"- jonni pärast mind enda juurde võtma. Tahan, et nad saaksid oma elu elada ja omi käimisi sättida ilma, et peaksid muretsema, kuidas vanaeidel on. Ega ta kuskile rändama pole läinud, ega ta kokku pole kukkunud, kas ta sööb, kuidas ta end kasitud saab jne jne jne. Ei taha panna neile hooldamise kohustust. Tõepoolest ei taha...
Poisid, kui seda kunagi lugema peaksite, siis teadke, et see on minu suur ja täiemõistuslik soov!

Pliis, teeme nii, et ma soovitud rajal püsiksin!

170/365 - Matused

Juba enam kui 10 aastat olen oma lähedasi piinanud kirjeldustega oma matustest.
Ma nimelt tahan, et neil ikka kindlasti meeles oleks, kui see aeg käes.
Ise ka ei tea, miks.

Küll aga tean ma seda, et enda vahtimist surnuna ma ei taha. Tahan meelde jääda sellisena, nagu ma elavana olen/olin.
Ja krematooriumisse ei taha ma mingisugust rahvahulka. Ma siiamaani ei ole üle saanud vaatepildist, kui käisin ühe naabritüdruku isa matustel, keda ma ei tundnudki ja kui siis see põrand avanes ja kirst maa alla sõitis ja miskine tugev müha kostis...
Nagu põrgukatlad oleksid avanenud...

Sellest ajast alates ajangi seda vahtu iga teatud aja tagant suust välja. Sest kremeermist ju tahan. Aga ei laibale ja ei mühale. Samuti ei taha ma minna maa alla vakladele näksida.

Ehk siis urn, küünal, lilled ja naeratav pilt. Muusika mängima ja asuge püstijalaeinele ja samal ajal suhelge omavahel! Ei mingit pikas lauas vaid naabriga vaiksel toonil jutlemist ja surnule kummuli klaasiga koha katmist...

169/365 - Rakkaus

Kuressaares kortermajas elades oli meil mitme lähestikuse maja peale ikka kohe paras hulk samaealisi lapsi. Ikka kohe iganes!
Seetõttu mängisime palju koos ning ka tülitsesime vahetevahel.

Ühel päeval oli keegi saanud aimu soome keelest. Meile soomlaste telekanalid ei levinud, seega sealt see ei pärinenud. Kust iganes see keele"koolitus" ka pärines, minu jaoks jäi see aga eluks ajaks meelde kui "Ega lollus anna häbeneda".

Jäi nimelt mullegi kõrva mingeid sõnu ja mõni aeg hiljem vihastasin koledasti ühe vastasmaja poisi peale. Enda arvates karjusin talle erikoleda solvangu näkku, noh, nagu ikka röga teemasse sisse tuues. Ma nimelt kujutasin ette, et "rögistan ta peale", kui röögatasin "Mina rakastan sinua!"

Tõeline allakümnene keeleteadlane :D

168/365 - Korilane maanteel

Enne seda, kui Vanemat Poissi ootama jäin, tegelesin maanteel korilusega.
Ma nimelt "noppisin" autosid, nagu mul tavaks oli väljenduda.

Nimelt ei kannatanud ma maanteel näha enda ees kellegi tagatulesid. Kui need olid lähedal, tuli need kohe ära noppida ja seljataha jätta. Kui need olid eemal, tuli need kinni püüda, et siis ära noppida ja selja taha jätta. Igal juhul tuli need seljataha jätta.

Ja kujutage siis ette nt pühapäeva õhtul Saarest Tallinna suunas liikuvat praamitäit autosid. Minusugune noppija + veel mõned hullud lennukid pidid ju järjest ja järjest kõigist mööduma. Lausa hasartselt! Kõige lahedam oli see paksus vihmasajus, kui kojamehed hullumööda vett laiali loopisid...

Täna mõtlen, et KUI ajukääbik ma olla sain? Kas mu ajus tekkis rooli istudes lühis? Ilmselgelt... 130-140 kolonnist möödumiseks/eemaldumiseks polnud miskine probleem...

Ma olen äärmiselt tänulik, et olen tänaseni elus ja terve. Sest no selliste idiootide koht ei ole mitte liikluses...

Õnneks minu puhul piisas lapseootele jäämisest. Hetkega muutusid suhtumised ja tekkis alalhoiuinstinkt. Vere vemmeldus kadus kasvavasse kõhtu :)
Täna olen ma selle üle äärmiselt tänulik ja selliseid rumalusi... Noh, siin polegi sõnu tarvis.

167/365 - Klubid

Ma käin juba neljandat aastakümmet ja ma ei ole kunagi elus suutnud klubide fenomenist aru saada...
Mitte kunagi, ka nooruses mitte.

Minu jaoks on see alati olnud miskine kummaline aeroobikasaal, kus inimesed teevad igasugu imelikke liigutusi ja noh, eks siis trenni mõttes tuleb seal kaasa vongelda.
Lisaks on jama see, et ei tantsupõrandal ega selle ääres ole võimalik kellegagi juttu puhuda. Karju või hääl ära, teine vaatab sulle ikka lollaka naeratusega noogutades otsa, justkui saaks millestki aru. Aga no tulukest kupli kohale ei ilmu.

Siis vaatad seal nagu Issanda Loomaaeda. Peaaegu ilma riieteta naisterahvad, kellede puhul enamasti ei kannata füüsilise vormi ja rõiva valiku kooskõla(tus) mitte mingisugust kriitikat. Kahtlustan, et neil puuduvad kodudes peeglid.
Ja siis need kummalised meesolendid, kes terve õhtu käivad ümber tantsupõranda, klaas käes ja vahivad end pakkuvaid tagumikke hööritavaid naisolevusi. Ei tee juttu, ei lähe tantsule. Ainult vahivad, klaas käes ja mokk töllakil. Varahommikusteks fantaasiaminutiteks materjali salvestamine?

Et siis jah, minu jaoks mõistetamatu maailm. Lisaks on enamasti muusika kohutav!
Aga olen sõbrannade ja ka sõprade pealekäimisel sääraseid asutusi siiski külastanud oma elu jooksul ja küllaga seal põrandal aeroobikat vehkinud ja palju naljagi saanud, kuid... ikkagi ei kisu mind sinna kohe mitte ühe valemiga.
Teised las käivad. Vahva, kui naudivad. Ma peaks ennast vist enne purju jooma, kuid jama selles, et teatavasti ma ei joo end avalikus kohas purju :D
Seega - välistatud.

Mimmile - esimesed mõttega seotud sõnad

Laulab

Niisiis, täna jõudis kätte see päev, mil Vanem Poiss sidus loogliselt kokku kaks eraldi sõna :)

Tegeles lõunatuttu jäädes pikalt ja põhjalikult jauramisega ja meie närvide söömisega. Lõpuks siiski soostus oma une ära magama.
Kui ärkas, läks Vanamees teda üles võtma ja küsis: "Noh, pätt, kas tudusid ära? Kas lähme nüüd alla?"
Selle peale teatas poja: "Pätt alla!"

Ise võttis lausest kaks täiesti sobivat sõna ja sidus kokku :) Kusjuures pätiks pole ta end varem kutsunud ja meiegi kutsume harva :)

166/365 - Ribid katki

Kunagi lapsepõlves juhtus nii, et mu oma vend viskas mul ribid nihkesse :)

Ei, me ei olnud teineteise suhtes reeglina vägivaldsed. Mängisime palju koos ja meil oli alati tore.

Tol saatuslikul päeval olin mina saanud just äsja endale uued dressid. Ega siis polnud ju nii, et lähed poodi ja ostad. Kui keegi sai vihje, et miskit on kuskile tulemas, tuli jaole saada :) Ja need olid eriti ägedad - ei veninudki kohe välja vaid hoidsid vormi :D Veinipunased mustade peente triipudega...

Mängisime meie kortermaja lastega hoovis ja turnisime keldriaknast sisse-välja. Seal oli aga lahtist klaasvilla ja ühe korra komistasin õnnetult ja sain villakiud oma uutesse dressidesse.
Hakkasin neid puhtaks nokkima, kuna ei tahtnud neid ei oma uutele, saate aru - uutele! - dressidele ega ka naha sisse.
Vend, kes oli parajalt väike (ja seega mitte veel päris tagajärgi arvestada oskav), tahtis aga mu tähelepanu ja eks ma siis kähvasin miskit. Tema aga reageeris ootamatult (ta on terve elu olnud pigem vana rahu ise, seepärast kummaline käik) ja viskas mind mingise rauakolakaga. Raske ja roostes, samas mõõtudelt suht väike. Miskine ehitusdetail.

Tabas mind rinnaku keskele. Jube valus oli. Aga noh, eks ikka õues mängides saab haiget ja kuna keldris ehitusprahi keskel kolamine oli keelatud, ei saanud ma seda vanematele tunnistada. Ja no mis ma ikka kaeblen, vend ju väike ka ja puha.

Nii see teema jäi. Üsna pikka aega oli liigutamisel ja sügaval hingamisel valu, kuid mis siis. Sain ju hakkama ja maha see valu ei murdnud.

Unustatud teema kuni ligi kahekümneseks saamiseni, mil keegi arst küsimusi esitama hakkas. Ja siis selguski, et mul 4 roiet ühenduskohast tugevasti nihkes ehk siis ei ole vastakuti.
Käega katsudes tunneb seda ilusti :) Oskaja silm näeb ka. Ca cm on "kõrguste" vahe :)

165/365 - Väljapressimine

Korra elus olen sattunud töötama ettevõttesse, kus ülemus on ennast ülimalt vastupandamatuks hindav seksistlik rahajõmm. Kuna avalikkusele on tema nimi tänu erinevatele kajastustele ajakirjanduses teada, jätan ma sellele siinkohal täpsemad vihjed edastamata.

Tol korral (9-10a tagasi) ma millegipärast ei teinud eelnevat põhjalikku uurimistööd ja asusin enda arvates personalijuhina tööle. Töövestlusel oli ju kõik nii paljulubav ja klapp oli hea - kohe õige jutusoon, huumor ja killurebimised. Mõnusalt vaba suhtlemine. Ainus, mida ma veidraks pidasin, oli kandideerimisel nõutav foto... Et mida minu ametikohal sellise infoga peale hakata? Aga noh, ei mõelnud üle ka.

Kaks nädalat jõudsin vist intensiivselt tööd teha ja juurutamist alustada ja enda arvates jube tubli olla. Ülemus kah muudkui kiitis ja... Kuigi mõne aja pärast hakkas see minu jaoks kummaliseks muutuma. Natuke nagu palju kiitis ja toppis oma nina. Ja tegi natuke nagu palju asja. Ja natuke nagu palju hakkas komplimente tulema. Ja natuke nagu palju hakkas ennast, oma saavutusi ning autosid-maju-reise (???) kiitma.
Minu jaoks muutus asi kahtlaseks.

Ühel päeval, kui ta avaldas arvamust, et peaksin temaga lähetusse kaasa minema ja lähetuse teema ei puutunud kohe kuidagi minu töösse, palusin neljasilmavestlust tema kabinetis.
Seal haarasin kohe härjal sarvist ja küsisin, mis toimub. Miks mul on kummaline tunne, et asi on muus? Miks ma ei tunne end enam hästi vaid pigem ebamugavalt?

Siis selgusid tõeline olemus ja tegelik huvi. Ja kuna mina ei olnud pakutavate "hüvedega" nõus, leppisime kokku töösuhte lõpetamises. Kiiresti, koheselt.

Kuna selleks ajaks aga ei olnud mul ju loomulikult uut tööd koheselt võtta, siis tekkis küsimus vahepealses kindlustundes. Ja kuna tundsin peale tõe teadasaamist selle meesterahva kohta vaid piiritut jälkust, siis esimest ja loodetavasti ka viimast korda tegelesin leebes vormis väljapressimisega. Ehk siis andsin mõista, et kui ta hüvitab mulle vahepeal tekkida võiva finantsaugu seoses uue töö otsimise perioodiga, siis ei maini ma teemat ajakirjandusele.
Kui olime kahes kuupalgas kokku leppinud, sain ma oma kindlustunde sulas kätte.

Hiljem guugeldasin hoolega ja mõnda aega hoidsin tema tegemistel silma peal. Ja ei jõudnud ära imestada, kui rumal ma olin olnud, et tema juurde tööle läksin! Sellesisulist infot võis nii mõnestki kohast lugeda, nii varjatult kui otse. Ning ainult ja ainult negatiivset...
Aga hea, et niigi läits! Hiljem sain teada, et tüüp ka vägivaldne. Jumal tänatud, et minuga igati aupaklikult käitus ja pigem nagu kass ümber palava pudru keerutas. Ju ma siis ei olnud ideaalne kombo tavamustri tarbeks - piisavalt ilus ja piisavalt loll :)

Tööle asusin väga viisakasse kohta aga juba kahe nädala pärast ja sellest alates pole ükski ülemus säärane jälkus sattunud olema :)

164/365 - Kõrvad mõlemad peas :)

Lasteaias olin ma parajalt närb sööja nagunii, kuid eriti jälestasin ma miskit valget hapuka maitsega magustoitu, kus siis miskised klimbilaadsed ribad sees venisid. Ma tõepoolest ei tea, mis selle jõleduse nimi võis olla, kuid süüa ma seda ei suutnud. Minul oli igatahes tunne, nagu oleks keegi sinna sisse nuusanud neid jubedaid mittekatkevaid tatiribasid, mis vahel neelu valguvad ja mida siis öökides suhu imed.
Seega jah, selle "magustoidu" söömine oli minu puhul välistatud.

Ükskord aga vihastas söögitädi mu peale nii koledasti mu söögiga jonnimise pärast (toosama magustoit oli vaja sunniviisiliselt ära süüa - nõukogude laps sööb ju korralikult!), et sakutas mind hooga kõrvast, et mind sedaviisi lauast ära saata.

Vahepealset ma ei mäleta millegipärast. Ei mäleta isegi valu. Aga mäletan tohutult ähmis kasvatajaid ja söögitädi ning lasteaia medõde. Esimene uurimine toimus millegipärast riietusruumis, seal oli hämar... Ja siis läksime kiiruga medõe valgesse tuppa.
Enda käitumist ei mäleta, kuid kahtlustan, et eks ma lõugasin nagu ratta peal :) Või siis ei lõuanud ja uurisin sahmerdavaid täiskasvanuid...

Järgmised mälestused on mul verekorba nokkida üritamisest. Ühe kõrva tagune oli täisulatuses verekorbaga kaetud. Kõrv oli nimelt sakutamise tulemusel kergelt pea küljest rebenenud...
Sellest ajast alates oli söögitädi minu suur sõber. Ja ta ei sundinud mind enam kunagi! Ma sain olla nõukogude laps, kes sööb valikuliselt :)

Sellest alates on mul kusagil alateadvuses alati olnud teadmine, et kõrvast ei tohi never-ever sakutada, ükskõik kui Toots keegi ka on ja ükskõik kui Köstriks ma ise seepeale muutuma peaksin. Kõrv jääb minust puutumata.

163/365 - Ei mõista peljata

Koerad on sageli suured ja pea kõik nad on võimelised tegema lärmi ja oma erinevas suuruses hammastega rohkemal või vähemal määral haiget tegema.

Millegipärast ma aga ei oska koeri karta. Jah, mind ei ole otseselt ükski koer rünnanud, ehk seepärast. Puudub traumaatiline kogemus. Või võib siiski traumaatiliseks lugeda seda, kui kunagi Viimsi vahel rattaga sõites jälitas mind keegi suuremapoolne aiast välja tormanud peni ja üritas vihase lõrina saatel korduvalt pedaalivast jalast hammustada? Tema ajas mind siiski ainult vihaseks... See oli ka ainus kord elus, kus ma tundsin, et olen vajadusel võimeline koera lööma... Muidu ei näe ma selleks kohe kindlasti võimalust! Aga oleks ta hambad mu sääres olnud, siis vast isegi ...

Igatahes... millegipärast ei oska ma neid karta. Minu jaoks on koer karjas minust alam olevus, kes mulle juba pähe ei istu. Ei söö esimesena, ei nuia, ei domineeri. Käitub. Kohe kindlasti mitte ei laku mu nägu! Lakkugu kätt, kui tahab.

Ma tõesti ei tea, miks see nii on. Mulle tegelikult ju väga meeldivad koerad. Kunagi on plaan ka endale võtta, kuid selleks tahan, et oleksin loonud koerale väga hea elu võimalused. Mis tähendab minu keeli piiratud, kuid suuuuuurt territooriumi, korralikku ninaesist ja õpetust ning piisavalt tähelepanu ja tegelemist. Seda ei saa aga teha väikeste laste kõrvalt, kuna nemad on siiski oma vajadustega esikohal ja lisaks võivad nad loomale küllaltki häirivalt mõjuda. Nii 3-aastase noorema põnni puhul võib juba mõtlema hakata, kuid mitte varem.

Ema nimetab mind vahel kurjaks kassimammaks. Eriti siis, kui meie Saare-hunt veel noor ja energiline oli ja paikapanemist vajas. Sest... no ma tõesti ei viitsi kaks korda öelda.

162/365 - Valetamine

Mul on ütlemata suured probleemid valetamistega.
Ma ikka kohe üldse ei talu neid.
Hädavale ei ole aktsepteeritav. Jah, ma võin kobiseda, kui ausalt rääkida ja asi mulle ei meeldi, kuid sellega antakse mulle võimalus asjaga/olukorraga/faktiga leppida. Ehk siis austatakse mind ja minu ostustus-/hinanguvõimet. Mis omakorda panem mind ennast toda teist austama. Mistõttu ma võin ju reageerida, kuid pärast on taas rahu majas.

Kahjuks aga leidub ebaausust ikka jõhkralt palju. Eriti just pisikeste, nn hädavalede näol. Neid avastades on alati nii vastikvalus tunne, nagu keegi oleks kõhtu löönud. Vähemalt ma kujutan ette, et nii võiks see löök tunduda.
Enamasti olen ma vait. Ja jätan enda teada, et tean sellest vingerdusest. Aga mu seest ja mu vastuaustamise fondist ei kao see kuhugi ehk siis austus selle inimese vastu asendub mingis mahus austuse puudumisega. Ja mida enam kaal sinnapoole kaldub, seda vastikumaks muutun mina inimesena. Sest... milleks olla hea? Kui minu suhtes puudub minu hinnangul respekt, siis ma ei pea ju vaeva nägema, või mis?

Üks suhe mu elus oli parajalt jõhker. Emotsionaalselt. Ja... seal oli komme teisel poolel mind "säästa", nagu hiljem "selgus". See tegi väga haiget. Just see respekti puudumine minu hinnanguvõime suhtes. Ja see ilmselgelt kraabib siiamaani hinge. Muidu see ju teema ei oleks ja eraldi postitust ei vääriks.

161/365 - Poeskäikudega paksuks

Ennemuistsel aal ehk siis kaugel-kaugel lapsepõlves olid maal vanavanemate juures poeskäigud tõsine ettevõtmine.
Pood asus paari kilomeetri kaugusel ja suvevaheajal oli ju mõistlik lapsed poodi saata, et mitte väärtuslikku kodus toimetamise aega kaotsi lasta. Sest tollal käisid asjad nii, nagu tänapäevane noorus seda ettegi ei oska kujutada:
mingi päev oli ühe kaubagrupi päralt ja teine päev tulid muud kaubad. Iga tootegrupp kah omal kellaajal. Noh, näiteks nii, et kell 9 jõudis leib-sai, kell 11 piimatooted, kell 13 lihad-vorstid jne. Ei mäleta neid päevi, kellaaegu ja saabumiste järjekordi (Efku, kas sina ehk mäletad täpsemalt? Sul ju mälu kah lisaks muule cum laude :D), kuid fakt oli see, et poeskäigule kulus pool päeva.

Nii me siis pealinnast saabunud suvitavate naabritüdrukutega end ratastega poodi sättisime. Poeletid olid tühjad, heal juhul õnnestus kaaluga kommi osta ootamise ajaks :) Ära ka ei saanud vahepeal minna, mis siis, et kodu vaid paari kilomeetri kaugusel - oma koha järjekorras pidi ju säilitama. Muidu võisid teatud tootegrupist üldse suu puhtaks pühkida.

Ilusa ilma korral ootas kõik see mees kaubaautosid muidugi õues - sees olid kas korvid kottidega järjekorda moodustamas või siis mälupilt sellest, kes kelle ees või taga kaubale jaole saamas on. Ikka kokkuleppeliselt käis see asi kogu seltskonnas. Ses mõttes vägagi suhtlemist soodustav - ei libistanud keegi sellal näppe oma nutiseadme ekraanil. Ikka mokalaat käis täie rauaga :)

Ja nii me seal siis ootasime. Tunde. Järgmist kaubaautot.
Ja mis sa seal siis teed? Kui oli kiss-kiss komme saada, siis nosisid neid. Või siis hommikul ostetud imepehmet saia. Ikka üks sai sai enam ostetud, et ootamise ajal nälg ei murraks. Vahel sai ka pakk hapukoort saiabatooni kohta ära nositud, ise puude all murulapil kõhutades.

Ühel säärasel poeskäikude suvel saabus aga minu kehasse puberteet. Ja endalegi ootamatult hakkas see saiabatoon koos kommide ja hapukoorega hoopis omamoodi elu elama ja mina kui kuklitainas paisuma.
Vot tol suvel võtsin ma mitu head kilo juurde :) Esimest korda elus ei olnudki ma enam kribal. Lausa 58kg oma tollal 168-se pikkuse juures.
Oioi kui kummaline tunne see oli. Sundis see mind igatahes end karmilt käsile võtma ja proovile panema ning väljakutseks siis modellikooli katseteks valmistuma. Sügisel sai endine vorm taastatud ja kooligi sisse, kuid sellest olen juba kirjutanud.

Eluks ajaks aga jäi meelde - tühja kõhuga poodi ei lähe ja soe krõbeda koorikuga pehme sai on minu Saatan :)

Blogiprojektist

Haa, nonii. Vali veel igapäevaseks projektitamiseks aasta, mil ostad uue maja, mille sisseseadmine võtab hullu energia, mil käid koolis ja püüad tubli olla, mil teed veidi igapäevaselt tööd, mil kasvatad alla 2-aastast ülienergilist põngerjat, mil oled keerulise rasedusega suure osa ajast audis, mil sünnitad teise lapse ja siis püüad teha kõiki neid toimetusi, üks laps pidevalt kaenlas ja teine tähelepanu nõudmas. Lisaks igapäevane majapidamine, mis sellistes oludes üldse mitte kõige lihtsam ei ole :)

Aga lubatud sai ja nüüd siis tuleb lihtsalt järele võtta. Paus algas 160. postituse järel ja eks ma siis nüüd lihtsalt püüan neid jõudsalt juurde produtseerida ning hiljem panen tagasiulatuvalt kuupäevad paika.
Sest veelkord - kama kaks, kas see on vajalik või mitte, kuid kui ma olen endale miskit pähe võtnud, tuleb see lõpuni viia. Isegi kui vahepeal on viivitused tulenevalt asjaolust, et kui prioriteete hinnata, siis muu elu on siinsest olulilleliselt olulisem :)

Loll ema

Vanem Poiss istub klaasukse ees ja mängib.
Osa mängust on iga natukese aja tagant naerda kilgata ja "Mää, mää! Näe, Mää!" hüüatada.
Noh, kuna pidevalt vaatame raamatutest erinevaid loomi ja õpime nende hääli, siis see lammaste teema on ammu juba selge jah. Ja no ju siis on tema tänases mängus kujuteldavatel lammastel roll mängida.
Nii arvab rumal lapsevanem.

Tegelikkuses võttis laps täiesti loomulikuna, kuid siiski rõõmu väljendamist vajavana asjaolu, et meil hooviala ja metsa piiril, maja vahetus läheduses, koperdasid kolm kitsekest. Seal, kus me oma autosid pargime ehk siis kitsed sõid autode platsi kõrval mahlast rohtu. Laps oma mängimiste keskel siis aeg-ajalt hüüatas ja rõõmustas, kuid lapsevanem reageeris alles siis, kui ise aknast mööduma ja valgeid välkuvaid sabatutte märkama juhtus.

Ikka kohe pikka aega nosisid seal. Poissi hoidsid nad juba ammu enne pikalt elevil ja sain minagi neid jupp aega imetleda.
Enamasti liiguvad nad kiiresti, näiteks siis, kui maja taga kappavad. Ehk siis tõenäoliselt sirgelt lõikavad :) Noh, nii 10m kaugusel majast... Sedakordne nosimine oli aga pikk ja põhjalik ning ülimalt rahulik.

Seejärel, kui kitsed majesteetlikult mööda teerada minema jalutasid, ilmus samas kõrval olnud kuuse alt välja meie karvik-kassloom Vidrik :) Ju ta oli neid seal luuranud.

Vanamees sai väikse kiire klõpsu kah neist teha, kui nad oma teed minemas olid.

PS: Need nagu meie omad kitsed kohe. See kolmik liigub meil sageli :)

Kolmveerand kaks

Vanem Poiss sai eile kolmveerandkaheseks (1a 9k).
Ja kui me temaga selle tähtsa päeva puhul kahekesi kooki sõime (Noorem Poiss istus mul süles ja ootas, millal koogist piim saab ning issi ju kooki eriti ei söö meil), otsustas ta anda issile uue nime.

Varem on ta teda kutsunud küll emmeks, küll vennaks. Eile siis aga mugis kooki ja näitas lusikaga minu suunas "Ooo, emme". Kinnitasin noogutades, et olen jah emme. Siis osutas Noorema Poisi poole ja lausus "Ooo, venna". Seejärel torkas näpu endale rinda ja teatas "Ooo, /nimi/". Lõpuks viipas Vanamehe suunas ja teatas täie kindlusega "Ooo, mämm-mämm".
Et siis jah :) Sedasi juhtub, kui issi kööki armastab :)

Mingi imelik "ooo" käib nüüd nimedele ette. Õnneks "n"-täht sõna alguses on minevik ja venna ei ole enam nenna vaid on oooo, venna :D
Sõnu iseenesest tuleb iga päevaga juurde. Väike papagoi meil kodus :)

Nimed hakkasid peale emme-venna arenema möödunud nädalavahetusel, kui Saares käisime. Lubasin emale, et õpetan lapsele enne sõitu "Mummi" selgeks. Me kutsume minu ema niimoodi.
Vanemal poisil tekkis aga segadus sõnadega mõmmi ja Mummi ja nii sai vanaemast mugavalt Mimmi :) Viimane on sellega vägagi rahul, kõlab palju nooremalt ja mimmimalt :D
Vanaisa on Nana, vanavanaema on Mamma, vanavanatädi on Tädi. Nüüd iga päev räägib möödunud nädalavahetusest ehk loetleb Nana-Mimmi-Mamma-Tädi-auhauh-kiiihhh. Ehk siis pidevalt vaja kohatud tegelased üle kinnitada ja väga kindlas järjekorras.

Üleüldse on praegu tohutu kordamiste periood. Vahel suu lausa vahutab, kuid laps kinnistab kuuldut ja et tema salvestamine toimuks täie rauaga, kinnitan muudkui kaasa, kui seda otsib. Ja ta otsib seda palju :D

Aga muidu on tal hästi teada ka see, kui küsida: "Kus /Noorema Poisi nimi/ on?" - näitab ja ütleb kas tita või venna. Kui aga Vanamees küsib "Kus Sipsik on?", siis näitab ja teatab "emme" :D
Nii et meie lapsel on teadmine, et emme nimi on Sipsik...

Nagu aru saada, kasutan siinset kanalit ka etappide ülesmärkimiseks ja lähedastega jagamiseks. Kuskil peaks need ju salvestuma ja eraldi titeblogi teha ei vitsi, muidu sureb siinne päris välja. Eks on siis osa nii enda kui laste elust. Ja never ever ei suuda ma meeles pidada, millisele huvi tundnud isikule mida oma poiste kasvamisest rääkinud olen, seega igaks juhuks olgu mõned lookesed siia üles tähendatud.

Kes oksele tahaks hakata, see oksendagu :) Kas vana Sipsik ka enam kunagi virtuaali tagasi lendab, pole teada. Eks selle kesta all ole see triibuline kaltsunukk ikka alles ja olemas, kuid pidev magamatus/väsimus/elevus/nimetaisemiskit lasevad välja tulla täiesti kaootilistel mitteseotavatel teemadel. Aga noh, eks minugi elus ole muudki kui mu poisid ja aja möödudes saan ehk võimaluse sellest emme-kestast aina sagedamini pead välja pista :)

Rubriigist "Meeste tähelepanuvõimest"

Seletan pikalt-laialt midagi Vanamehele.
Noogutab kaasa, samal ajal sööb ja kõõritab poole silmaga uudistesaate poole. Aga usinalt noogutab kaasa.
Pean pisikese pausi. Selle peale teatab mulle automaatselt: "Sa oled tubli!"

???????????????
No täiesti kontekstiväline....

Uurin: "Mida sa just praegu ütlesid?"
Vaatab mulle väikese üllatusega otsa ja tunnistab ausalt: "Ma ei mäleta:D"
"Mismoodi sa ei mäleta? Sa ju just ütlesid?"
Selle peale tunnistab veel ausamalt, et tal pole halli aimugi, millest ma rääkisin. Aga poole kõrvaga kuulis, et tuli pausi koht ja see nagu eeldas mingit reaktsiooni. Ja noh, eks ta siis midagi üle huulte pudistas, kuid mida, seda ei tea isegi :D

Köögijumalanna

Ma ei ole hiiglama pikka aega teinud piimasuppi. Ja ometi on see alates varasest lapsepõlvest olnud üks mu lihtsatest lemmikroogadest. Ja imelihtne teha, eksole.

Nüüd aga, peale mitmete aastate pikkust pausi, tekkis mul tõsine isu niitnuudlitega pimasupi järele. Nii ma seda siis valmistama asusin.

Supp sai valmis. Niidid olid ilusasti pehmeks keenud ja seega minu loogika järgi ära paisunud. Piima oli ikka üksjagu seal ümber ja mõtlesin, et jätan supi vedima seniks, kuni mõlemad lapsed vannitatud saavad.

Nii, lapsed puhtad ja kuivatatud, kaminas puid noolimas soe tulekeel ja aeg äravedinud supi kallale asuda.
Nojahnoh...

Kõlab see nüüd nagu ta kõlab, kuid see piimasupp sai sööduks kahvlitega :D
Vot siuke kokandusguru olen :)

Arstil käidud...

... ja Noorem Poiss on mehiselt kasvanud!
3kuu ja 5päeva vanuselt siis 7,8kg ja 65,5cm... Pole ime, et ta pooleaastase riideid kannab :)
Arst arvas, et poole kuu pärast võiks alustada kergel kujul (nt kõrvits) lisatoidu andmisega, kuna tema leidis suust teise krudiseva koha veel, mis peaks tähendama kohe-kohe lõikuvat teistki hammast.
Ning meie veel imestasime, et miks pagana pärast ta nii hirmsasti ilastama on hakanud...

Aga seda lisa andmist veel vaatame. Kõhu saab ta ilmselgelt täis ka minust, kuna 800g kuus juurde võtta on väga hea toidu peal olemise indikaator :) Aga noh, varem võttis igas kuus täpselt kilo lisaks, seega jajaa, nälg paistab :)
Pigem oli arstil see mõte, et kui me seda soovime, siis lapse organism on selleks valmis ja see oleks võimalus mulle puhkust anda. Praegu ta muidu sisuliselt kogu aeg sööb... No päevasel ajal nii 1,5 tunni tagant. Huhh! Ülejäänud aja kas krooksub, kakab niipea, kui uus mähe all, mögistab toitu välja, tukub, naerab/jutustab (poisil on tõsine mölapidamatus - täiesti ississe :D), sakutab tekke-rätte-kõristeid või uudistab suuril silmil ümbrust. Ja siis hakkab jälle sööma ja siis jälle see muu värk...

Tänasest hakkas siis ka seljalt kõhule keerama. Ja kui juba kõhuli saab, siis ukerdab puhisedes senikaua, kuni soovitud eesmärgini end venitab. Täna näiteks peale seda esimest pööret liikus diivanil poole oma kerepikkusest edasi mõne minuti jooksul ja tema ponnistused pidin ma katkestama vaid seetõttu, et pool tema kehast oli juba üle diivani serva. Eks seda ussikese moodi liikumist ole omajagu naljakas vaadata, kuid tegelikult on asi naljast kaugel. Enam teda omapead jätta ei saa, et köögis rahulikult paar võileiba kokku keerata.

Nüüd nii suur tegelane küll, et alustame beebikooliga :) Vaatame, ehk juba järgmisel nädalal :)
Mulle kah vaheldus ja puha...

Miks-miks-miks?

Pilt pärineb ei tea kust ja ei tea mis ajast kausta salvestatud...

Oehhh.....
Mõlemad mu poisid on olnud füüsiliselt väga kiire arenguga. Kasvavad kiiresti, hakkavad kõikvõimalikke titetoimetusi liiga varakult tegema jmt. Ühesõnaga kogu see füüsiline pool on olnud väga-väga kiire. Pole aega pisised olla, vaja kohe suureks saada :(
Samas nt kõnele ja peenmotoorikale see kiirus üldse ei laiene, eksole :D Aga see olevatki enamasti tüdrukutel kiirem.

Vanemale Poisile saabus näiteks esimene hammas suhu väga varakult. Sel päeval, kui sai 4 kuud vanaks, lõikus esimene ja 10 päeva hiljem teine. Tänaseks on hoog pidurdunud, 1a ja 8k vanusena on meie krokodillil (hammustab, kui hambaid kontrollida!) neid suus 18. 2 veel ja sis esimene sats täis.

Keskmiselt hakkavad hambad lõikuma 6.-8.elukuul, minul ja mu vennal näiteks saabusid esimesed hambad suhu 7-kuustena. Normaalne.

Mida aga teeb Noorem Poiss? Temal lõikus täna esimene hammas.... Ta on 3 kuud ja 2 päeva vana...
Mismõttes nagu???
Aga noh, ta sündis ju ka kuu aega suuremana kui Vanem Poiss :D Ja sündida "üritas" ju juba kuu aega varem :) Seega suht sama graafik...

Minu unistus Nooremat Poissi kauem nunnukas ja pisine hoida on täitsa luhtumas. Juba vingerdab kõhuli olles sihikindlalt eesmärgi poole, sikutab-sakutab-haarab kõike, mis silma ees ning istudes üritab end sirgeks ajada.
See üldse mitte ei meeldi mulle. Seekord oskan seda titeiga nautida (sry, ma ei suuda öelda "beebi", mulle meeldib "tita" kui eestikeelne sõna ja iga kord, kui kõlab "beebi", kangastub mulle horror nimega Justin Bieber oma sellenimelise lauluga), kuid ka seekord ei lasta mul seda teha. Kohe kasvuspurt ja suureks saamine.
See nädal läheme küll alles 3 kuu ülevaatusele, kuid 2-kuusena oli tegelane 7kg ja 62cm... Mina olin aastasena 9kg ja 73cm... Njah.

Aga jah. Eks see tähendab seda, et ei saa ta midagi 6 kuud vaid rinnapiima, nagu peaks, kui raamatuid uskuda. Sest meie perearst/lastearst on veendunud, et hambad annavad märku. Kui tulevad vara, on keha valmis või lausa vajamas tarbida tahket toitu. Närimine ju hammaste roll.

Et siis siuksed lood siinpool sood (väina).

Ärevil...

Kui asjolud ilusasti kokku langevad ja poisinaasklid koostööd teevad, saab see nädal olema minu jaoks päris eriline :)
Ma saan taas üle ma-ei-mäleta-enam-mitme-aasta trenni :D Jehhuuuuu :D

Hullumaja, kuidas ma seda ootan... Algul ei olnud mul peale siiamaile kolimist õiget infot ega aega. Ega tahtmistki, kuna kõike muud oli vaja sahmida. Ennast pildile toimetada, kellekski kujuneda. Tutvuda, suhelda, otsida ja leida. Olla.
Seejärel olin ma pidevalt rase (:D) või ootel, et ehk nüüd olen ja kuna parajalt riskantne rasedusekandja, siis ei tahtnud riskida ka ajal, mil lootsin rase olla, kuigi teadmist veel ei olnud. Seega ka kahe raseduse vahepeal. Mistõttu ongi mul tunne, et viimased aastad olen ma non-stop rase olnud. Ja siis ju naljalt kangiga ei vehi. Ja kohe kindlasti mitte ei taasalusta tugeva trenniga oma mitteharjunud kehale.

Ja nüüd... Oehhh :))) Nüüd ootab mind minu armastatud Bodypump :D
Hoidke palun pöidlaid, et kõik sujuks ja ma ikka saaksin minna! Nagunii plaanin treenima hakata vaid 2x nädalas, kuigi see rohkem nagu naljategu... Aga noh, asi seegi, kui vastaskaalule saab panna vaid mittemidagit :)

Ma tegin seda jälle... (sünnitus vol 2, nõrganärvilistel ja rasedatel eemale hoida!)

Nabaväädiga me enam ühendatud ei ole, kuid teineteise läheduse vajamine ja otsimine on endiselt üüratusuured. "Käsi käes" püüdis pildiaparaati vennanaine

1 aasta, 5 kuud ja 18 päeva enne Vägilase enesest väljapunnitamist nõjatusin ma keset kärekülma vastlajärgset talveööd haigla sünnitustoas põsega vanni äärele, avasin hetkeks oma valutamisest sassis olemisega silmad, suunasin pilgu akna taga valitsevasse pimedusse ja ütlesin kella jälgivale Vanamehele: "Kui inimesed teavad, milline see sünnitamine on, siis miks nad seda teist korda veel teevad?"
Tol korral olin ma kindel, et mu varasem plaan saada võimalusel kaks last ja lühikese vahega, ei saa kunagi täituma, kuna mina enam ei sünnita... Ma lihtsalt ei ole selleks õuduseks veelkord valmis.

1 aasta, 5 kuud ja 18 päeva hiljem surun keset kuumarekordeid täis suveleitsakut oma higist leemendavat nägu "hernekotti", püüan sünnitamist alustanud pinges kõhule sealsamas mingisugustki talutavat asendit leida ja ahastan, et miks ma ometi endale kindlaks ei jäänud ja jälle seda läbi elan...

Aga läheme ajas tagasi. Sinna, kus ma eelmise samasisulise postitusega juuli keskel pooleli jäin.

Kõik arvestused selle kohta, et sünnitan enne tähtaega, läksid vett vedama. Jah, poiss oli ammu valmis ja peaga sügaval-sügaval vaagnas, jah, emakas oli juba kuu enne sünnitust 4cm avatud (sellise avatusega minnakse reeglina valudes haiglasse ja alustatakse sünnitusega :D), jah, ma olin juba poolest juunist pidevalt väga jubedates valudes, kuid nagu ka eelmine kord, ei avanenud veekott kohe kuidagi ja sünnitegevus ei saanud alata. Veekoti ees nö mullikese kohta ei olnud, kõik oli liiga sile ja lapse pea liiga suur.

10.juulil sain siis teada, et tuleb suure peaga, hetkeks juba ca 3,5 kg ja et kuna kõik on nii valmis, võib iga päev sündima hakata. Ja et võib tulla liiga kiiresti, mistõttu ei tohi mind veerand tunniks ka ihuüksi jätta. Eriti koos Vanema Poisiga.
Mina omas tarkuses muidugi mõtlesin, et mis see siis ära ei ole. Olen ju korra juba sünnitanud ja kui hakkab tulema, siis hakkab. Naised on läbi aegade nii sünnitanud ja eks ta ebamugav ole, kuid saaks hakkama. Tagantjärele tean, et vot ei oleks ise hakkama saanud... :(

Jäime siis ootele. Valutasin endiselt suht sageli ja olin üleüldse äärmiselt halvas seisus. Liikumine oli päriselt ka teosammul, hambaid risti surudes. Palavat ilma ka ei talunud, läbipõetud haiguspingele oli samuti keha alla andnud ja nõrkust lisanud. Hemoglobiin kukkus kolinal, vedelikku oli kehas liialt vähe (hoolimata metsikust veejoomisest), loote jaoks oli ka vähe vedelikku ja endal oli pulss ikka väga laes. Minu pigem madal vererõhk hakkas järsku tõusma ja ajas pildi päris virvendama. Kõht oli nii suur, et kuku või ninali (ja endiselt ei olnud selja tagant miskit aru saada, kuid kui siis külje ette keerasin.... :D).

Mu oma arst oleks selle aja peale ammu esilekutsumise korraldanud, kuna milleks riskida lapsega ja piinata mind, kui kõik on ilmselgelt sünnituseks ammu valmis? Poiss ja keha olid valmis sündima/sünnitama juba jaanipäeva ringis.
Kahjuks aga oli mu arst puhkusel. Kõike korraga välja võttes ja mõnusalt pikalt. Teda asendavad alati Tallinnast erinevad arstid, sageli väga nimekad :) Nad ise võtavad seda tasulise puhkusena kuurordis, kuna teha suurt midagi pole ja mõnus suvitada.

Kui tähtajal korralisele vastuvõtule läksin ja ikka veel sünnitanud ei olnud, üritasin olukorda kirjeldada ja murekohad välja tuua. See krdi blondiin aga ei võtnud mind absoluutselt tõsiselt. Seletas muudkui, et kaks nädalat üle tähtaja on täiesti normaalne ja ajaline (ega ma ei tea seda, eksole ju, daaa!), vererõhu pärast käskis iga päev vastuvõtul käia ja vedeliku pärast iga päev pissiproovi viia. Aga ei ühtegi läbivaatust, ultraheli, mõõtmist ega midagi. Kõik olevat ikka ajaline jne. Et nagu ajalisus on ainus parameeter või? Ja mina tüüpiline rase, kes on väsinud ootamisest ja halab, kuidas ta muudkui valutab...? Ok, vedelik ja vererõhk talle mureliku ilme küll näole tõid, kuid muud ei midagi. Isegi KTG-sse ei saatnud... Krt, ta nagu omast taskust oleks pidanud maksma, eksole.

Ilmselgelt ei tahtnud ta lihtsalt oma "puhkust" mingi sünnitusega ära rikkuda ja las see toimub järgmise arsti ajal. Tema oli siis esmaspäevast reedeni.

Reede, 1.augusti (kui rasedus oli 40+4) hommikul hakkasin kahtlustama, et äkki siiski miskit tilgub. Mis ajast juba, ei tea. Aga imevähe, nii et ma kartsin, et kui ajan ema Saaremaalt lapsehoidjaks kohale, siis on nagunii valehäire ja pole see miski lootevesi. Valude poolest polnud ju mingeid muutusi - ma nagunii iga päev valutasin... korralikult. Juba poolteist-kaks kuud, eksole.

Igaks juhuks palusin emal siiski kohale sõita ja kell 5 õhtul helistasin sünnitusse: "Tere! Ega teil keegi parasjagu sünnitamas ei ole? Ei ole? Osakond tühi? Aga ma siis tuleks ennast korra näitama. Et vaataks, kas on tegu lootevee tilkumisega või mul lihtsalt põis teeb trikke".

Kohver igaks juhuks kaasa ja ennast näitama. Ämmakas, kes mind läbi vaatas, oli jahmunud. Ta pidi kohe mitu korda katsuma, enne kui uskuma jäi - avatus 7cm. Ja et mismoodi ma veel igapäevaelu niimoodi elan, siin ju üks nõks ja lapse pea tuleb. Loogiliselt võttes... Ja et ei lähe ma kuskile, me nüüd hakkame sünnitama.

Kuna tegu oli siiski looteveega ja selgus, et laps juba suht kuival omadega, helistas arstile. Et too teab kohale tulla. Mina juba kujutasin ette, kuidas ma löön lamenti ja palun arstil lahkuda ja nõuan ainult ämmaka ja Vanamehega sünnitamist. Et mina ei taha sellist inimest enda juurde, kes mind tõsiselt ei võta. Olin täiesti valmis seda talle näkku ütlema.

Õnneks saabus aga üks teine arst. Selgus, et kell 16 oli toimunud arstide vahetus - üks saarelt ära, teine saarele. Mulle sobis :)

Tilkumine tähendab seda, et veekott oli augu saanud kusagile ülesse. Seega, et asi pihta hakkaks, tehti veekott lahti. Kolm kihti ja neid pidi selle va heegelnõelaga täitsa sikutama, nii tugevad olid. Noohhh... kohe läksid valud hullemaks ja algas korralik sünnitegevus. Arvasid, et tuleb väga kiirelt ja raudselt alla tunniga on käes. Natuke valu, paar-kolm pressi ja...

Aelen siis koti otsas ja järil ja kujutan ette, et seekord saan ilusasti loomulikus asendis sünnitamisega hakkama. Vanni vee laskmisega ei hakanud aega raiskama ja kuumus oli hullumeelne. Rebisin öösärgi seljast, vaatasin valust sassis silmadega üle hernekoti oma näost 20cm kaugusel olevatesse ämmaka silmadesse ja küsisin: "Ega see väga ebaviisakas ole, et ma täitsa paljaks end rebisin?" Noore ämmaka silmad täitusid naeruga: "Ei, see ei ole kohe kindlasti ebaviisakas".

Aelen ma seal mis ma aelen, poiss edasi ei liigu. Valud on jubedad, kuid null arengut. Kogenud arst (venekeelse aktsendiga ja vene nimega) teatab, et laps on suur, selline 4kg ja natuke pealegi ja et oleks vaja kehale jõudu juurde anda.
Ahjaa, meil Kärdlas ju valuvaigisteid ei kasutata sünnitusel... Ei epiduraali ega naerugaasi ega midagi. Et saab oma annuse "ürgnaiseks olemist" kätte küll....

Niisiis - lauale. Taaskord. Kanüül kätte ja tilguti pea kohale.
Noohhh.... hakkavadki pressid. Hakkab tulema. Ja.... siis enam ei tule. Tehakse lõige, et ei rebeneks ja oleks kiirem õmblustest paranemine. Niimoodi "kraks-kraks-kraks", kuulsin kolme käärilaadse asja vajutuskorda. Kuna seda tehti valuhoo ajal, oli sellest sügavalt kama.
Natuke tuleb edasi. Kanüül läheb teise kätte. Arst sunnib võtma väga spetsiifilisi asendeid, loomulikust sünnitamisest asi kaugel. Aga muidu ei mahu, tahetakse anda võimalust, et ehk ikka pääseb edasi.
Mõtlen seekord, et ehk on lihtsam, kui karjuda. Püüan miskit huilgamise moodi häält teha, kuid jube ebamugav on ja jätan selle mõtte. Mörisen aga vaikselt edasi.
Küll aga kuulen, kuidas presside vahepeal ülejäänud (arst-ämmakas-Vanamees) miskit täiesti suvalist juttu ajavad. Rsk, mina siin piinlen ja nemad mulisevad... Käratan vahepeal: "Olge vait!" ...eeeee.... ma pole elus ebaviisakas kippunud olema, vähemalt sellisel kujul mitte. Seega sünnitusvalu toob igasugu kummalist pinnale :)

Pea on väljas, kere kinni. Deja vu!!! Ja laps risti... järgmine deja vu!
Poisil hakkab südametöö maha käima... Arstil ja ämmakal kukuvad näod pikemaks. Arst hüüab Vanamehele, et too jookseks alla kiirabisse abi kutsuma. Lastearst tuleb kohale ajada.
Minul keha on sünnitamise lõpetanud. Arst hüüab, et tuleb pressida tema käskude peale, hoolimata sellest, et presse enam ei ole. Lihtsalt toore jõuga tuleb iga kord pressida, kui ta seda käsib.

Nii me seal siis sikutame-sakutame-venitame-pressime kõik kambakesi. Arst saab kuidagimoodi poisil õlast kinni ja tõmbab selle liigesest välja, kuna nii saab käe välja tõmmata ja siis sikutades keha kätte. Õnnestubki ja mu väike väänatud õlaliigesega Vägilane saab kõhule. Esimese asjana uuritakse, ega rangluu katki pole ja õnneks see jäi terveks :) Käsi tagasi paigas ja võime tutvuma hakata.

Arst hakkab mind õmblema ning ämmakas ja Vanamees lähevad last kaaluma-mõõtma. Kuulen hüüatusi ja päta-päta fotoka järele jooksmist - number kaalul vaja jäädvustada. Ennustatavast 4+kilosest on saanud 5040g. Ja pikkuseks 57cm...
Vanem poiss oli selliste mõõtudega 1-kuusena. Paljud on sellised aga alles 2-kuusena... Et siis kujutage ette sellist endast välja pressida. Pole ime, et keha miski hetk alla andis. Ja nüüd tean küll kindlalt, et kui see oleks toimunud kodus, poleks see miski niisama väljavupsamine olnud - see oleks lõppenud õnnetult. Lapsele kohe kindlasti, mine tea mis minustki oleks saanud.

Üks olulisimaid põhjuseid, miks sünnitegevus toimida ei tahtnud, oli tegelikult lapse suur pea. Ja kinnijäämisel ristine asend ja suur rinnak. Nagu Kadi ühe postituse all kommenteeris, et tema arsti sõnul suudab enamasti naine tavaviisil sünnitada max 35-36 cm-st pead... Nujah, mul esimesel oli pea 38 ja rind 39 ning keeruline ilmaletulek (+ minu väljaväänatud luud) ning  teisel pea 39 ja rind 40... Et pole siis ime, et see mõlemal korral käest ära kippus minema... Ja pole ime, et ma ei taha midagi kuulda veel ühest!!!
Kui uurisin, et kas poistel ongi sündides tavaline, et rind on laiem kui pea, sain vastuseks, et reeglina on ikka pea kõige suurema ümbermõõduga... Noh, minu poisid on siis saanud issi eriliselt võimsa rindkere, mis teha :)

Ämmakas teatas, et ta peab platsenta lausa üle kaaluma - ta pole elus nii suurt näinud. Ja tõepoolest, kui enamasti kaalub platsenta 400-600g, siis too oli 1,2 kg...
Arst aga teatas, et oleks ta teadnud, et laps nii suur, oleks kohe keiser tehtud, kuna nii suuri reeglina ise ei sünnitata. Piir olevat 4500 juures. Ja et tal oli olnud plaan, et kui kella 22-ks asi pole arenenud, siis läheb keisriks üle. Sünniajaks sai aga kirja 22:08 :) Vete avamisest kokku 3,5 tundi.

Kokkuvõttes on tegelikult hea, et keisriks ei läinud. Sest miskit toimus mu vaagnaluudega. Kui esimese sünnitusega said need lapse kättesaamiseks kuidagi väänatud, nii et iga pikem liikumine lõpes valutava ja kange vaagnaga, siis teise väänamisega said need ilmselgelt tagasi paika. Igatahes ma enam ei valuta ja liigun palju tahan :)

Kuna kaotasin sünnitusel natuke palju ka verd, langes hemoglobiin mu tavapäraselt 130-140-lt 88-le. Mistõttu püsti seismine oli esialgu paras pingutus ja mööda haiglat kulgesin oma pommikest kätel kandes ikka mööda seinaääri. Muidu lihtsalt kukub pilt eest, jõhker.
Ega nad ei tahtnud küll, et ma liiguks ja käskisid ennast kamandada, kuid ma siiski eelistasin püüda kojuminekuks harjutada. Mõned päevad hoidsid nad mind seetõttu sees ka, koju sain siis, kui lubasin korralikult kuuajase ravimikuuri läbi teha.

Energia taastus aga õnneks kiiresti. Eks ma veidi nõrk olin jupp aega, kuid energiat oli sellest hoolimata palju :) Rõõm sellest, et mul on mu kaks kallist poissi õnnelikult käes ning raseduste ja sünnitamistega on nüüd ühelpool, andis tiivad :)

Igatahes, kuna see lõpu aeg oli parajalt keeruline, võtsin ma viimastel kuudel ise hoopis alla. Kaal küll tõusis, kuid ise kahanesin veidi. Kokku lisandus 10-11kg, kuid juba laps ja platsenta olid parajad pommid ning raseduseelne kaal vaatas mulle vastu 6. päeval peale sünnitust...
Seega ei pea paika see, millega ikka ähvardatakse: "Vot teise lapsega jäävad kilod peale ja sinna pole midagi teha". Ma ütleks, et igaühel omamoodi ja mina nt kaalun täna 6kg vähem kui enne rasedust.
Mina olen rahul :)

Veel olen ma äärmiselt tänulik kahe asja üle - ei saanud ma ka seekord hemorroididega tuttavaks ning ka seekord pääsesin ilma rasedusarmideta :D Täna vajab kõhulihas vaid veidi treenimist, et ilus oleks, kõht ise on juba ammu sile. Aga harjumatult vedel :) No see on muidugi asi, mis saab mõne aja jooksul korda aetud :)

Et siis siuksed lood said lõpuks üles tähendatud ja ära salvestatud. Laps polegi veel 3-kuune, küll ma kirjutan ikka kiiresti :D

Unerohi

Ma olen leidnud lausa suurepärase unerohu - selleks on Facebook :)

Ise ma sinna miskit kribada/lisada ei viitsi. No ei ole minu kanal noh, no ei ole. Aga tuttavate tegemistega võiks ju kursis ikka olla ja nii ma seda paika läbi telefoni külastangi. Üliharuldane on, kui arvutis olemise aega FB peale raiskan, seetõttu jääbki üle vaid telefon.

Päeva ajal ka vahel klikkan, kui satub rahulik hetk ühilduma igavusega, enamasti üritan end aga muude eluoluga kursis hoida õhtul teki alla maandudes.
Siis kerkib telefon näo ette ja asun aga kerima.

Üks on kindel - kui varem uni puudus, siis FB näppimise ajaks ilmub see raudkindlalt kohale :) Jälle avastan end nokkimas või mingit suvalist linki/viidet avamas, kuna noh, sõrm lihtsalt vajus ja need puutetundlikud vidinad hakkavad siis ju oma elu elama.

Mõned korrad nokkimist ja siis jõuab kohale, et paneks nüüd telefoni käest ja naudiks uneaega. Küllalt sageli aga kujuneb nii, et ärkan Noorema Poisi nõudlike matsutamishäälte peale ja avastan, et telefon vedeleb kas kõrval või kõhu peal ja olen juba mitu tundi südamest maganud, FB avatud.

Tegelikult ei pea ma sealset infot üldse uinumisväärselt igavaks, kuna hea võimalus ju tuttavate tegemistega kursis olla, kuid no avaldab sellist mõju, noh! Ja tänaseks olen aru saanud ka sellest, et kui on kahtlust, et uni ei taha tulla, siis sõber FB aitab - garanteeriud uinutav toime :D

Ei oska sõita...

Kuna meie majake asub metsa sees, siis on sissesõit täna mitte just esmaklassiline. Vaatab, mis tulevikus saab, on erinevad mõtted ja lahenduskavad, kuid täna on need siiski alles mõtte tasandil. Liigelda tuleb aga igapäevaselt ning lähenemas on lidrine sügisaeg ning mine-tea-mis-seisus talv.

Must Nool on mind küll igati ausalt teeninud juba aastast 2006, kuid eks ta hakkab väsima. Ja ta on siiski mõeldud pigem maanteele, mitte niivõrd mööda teetammi ja kraaviperve ronima.
Peas hakkasid keerlema mõisted "kõrge kliirens" ja "nelivedu". Mille tulemusel ilmus õuele neis väljendites kodus olev Hõbenool.

Nüüd aga mul mure.
Nimelt olen end alati kõikvõimalikes autodes ja kaubikutes/väikebussides/mootorratastel koduselt tundnud. Istun rooli ja lihtsalt sõidan, mis kunsti seal siis ikka on.
Nüüd aga olen esimest korda elus seisus, kus ma ei ole kindel auto tunnetamises. Minu meelest ei taju ma parempoolset esimest nurka, mistõttu ikka hooga parkimiskohale ei vuhista. Lausa rebin selja tooli küljest ja püüan ette nõjatudes üle kapotinurga kiigata, endal kael kaelkirjaku mõõtmeid võtmas. Uskumatu, mina ja ei tunneta autot... (tõsine eluline probleem, eksole :D)

Teine asi on kiirus. Peale laste sündi kadus ka rullnoklus ning olen ikka päris korralikuks liiklejaks hakanud. Sent-surmale-võlgu kihutamist ikka ette ei tule, astun teadlikult parem paar minutit varem välja (kui õnnestub :D). Nüüd aga jälle mure - maasturiga tundub mulle normaalkiirusel sõitmine parkimisena. Iseenesest kisub kiirus tõusma ja kui siis mõõdikuid vaatan, ehmatan. Ok, ületan kiirust küll vähe, kuid siin Hiiumaal olen ma harjunud kulgema meeldiva soliidsusega, mis tähendab, et kiirust ei ületata, eksole. Ja ma ei taha seda ületada, kuna see ei meeldi mulle. Tahan teha endast võimaliku, et mu poistel oleks pikka aega elus ja terve emme, kes neile igati toeks suudab olla.

Täna hommikul just mõtlesin sellele, et kuidas krt ma ei taju, et kiirus läheb üle normi ja mida teha, et seda tajuma hakata. Samal ajal võtsin hoogu maha ja korraga näen, et teele ukerdavad 4 noort ja lolli kitse. Igaüks omas suunas plagama ja kepsutavad ühte- ja teistpidi, otse auto ees. Vajutasin muidugi korralikult ka pidurit, kuid suurem hoog oli juba eelnevalt ennast sõideldes maha võetud.
... Imelikul kombel ei käinud mul ainsatki ehmatust kõhust läbi ei siis, kui nad seal auto nina ees oma tantsu lõid ega ka hiljem, kui olukorda analüüsisin. Ju siis reaalne oht puudus, muidu oleks kõhukõhin kõnetanud.

Et siis jah, esimest korda elus on mul tunne, et ma pean õppima oma autot tundma. Nii kabariite kui kiirust. Hirmus mugav on küll see kõrgelt vaatamine, kuid kiiruse tunnetamine on seal ikka puhas jama :( Ja eks see kleidis ja kontsadel sinna üles ronimine ole kah omamoodi kunst - vajab harjutamist :)
Aga muidu olen Hõbenoolega rahul ja nüüd julgem tunne novembrisse siseneda :)

Kõne areng (läheb titeblogiks kätte? alarm!)

Kehalise arengu poolest oli/on Vanem Poiss enamikest eakaaslastest ikka ees olnud. Tal ikka kiire kõike teha/toimetada ja areneda.

Samas kõnes on omadega vist eakohane ja käeline tegevus (selline peenmotoorika) kipub minu hinnangul nõrgavõitu olema. Ikka autod-traktorid ja pallid joonistamiste/voolimiste ja kuubikute ladumise asemel. Alles nüüd (1a 8k) on hakanud näiteks torni ladumisest vaimustuma, varem käis see vaid sahmaki! ümber. Et noh, iga laps areneb ju erinevalt ja kõiges kah esirinnas olla ei saa, muidu saada varsti kooli aga tahaks ju lapsepõlve võimaldada, eksole :)

Nüüd aga sellest va kõnest, eksole...
Enamus sama vanadest tüdrukutest, kellega ma moodsal veebivahenduslikul viisil vaikse jälgijana kursis olen, räägivad juba 2-3-sõnalisi lausealgeid. Poistest enamus ikka 1 sõna kaupa alles, kuid sõnu ikka jagub.

Meil poisil selline paarkümmend sõna vist, millest me aru saame, muu mula on mingis omas keeles. Ise saab praktiliselt kõigest aru, kuid järele korrata ei taha, hakkab eputama. No las siis edvistab :)

"S"-tähte ei eksisteeri. "R" seevastu täitsa olemas. Issiga on nii, et kui issi kohta küsida, siis näitab näpuga, kui aga küsida "Kes see on?", siis teatab "emme!". Võite arvata, et Vanamees sellega just väga rahul ei ole...

Viimasel ajal on lisandunud "N" sõnade lõppu/algusesse... Nina on ninan, õue on õuen, emme on järsku nemmen, vennast on saanud ennan jne. Veel meenuvad täppn, nuppn, mis on juba paras keele väänamine... Eks on mingi periood ja normaased sõnad taastuvad millalgi nagunii.

Kõige naljakam sõna, mida kasutab, on pabul :) Kui selle oli kehast väljutanud, siis minu kommentaari peale hakkas kordama ja nüüd täitsa selge :)

Kell on aga meil ka servast piinlikke hetki juba tekitanud :) Kell on tik-tak, kuid kui tema näiteks poes või mujal seinalt suure kella avastab, siis hüüab nõudlikult (et "vaadake, ma nägin ja tundsin ära, eks!") "lita-lita!". Ja kui siis kohe kiiresti kaasa noogutama ja kinnitama "on jah tik-tak" ei hakka, siis hüüab nõudlikumalt ja valjemini, näpuga kuhugi suunates: "Lita, liitaaa!"

Siuksed asjad ajavakku :)

Rinnapiima uskumatu kaitsev toime

Eks ole minagi lugenud, et rinnapiim kaitseb last viiruste eest, kuid poleks iial uskunud, et sellisel kujul, nagu nüüd kirjeldan. Sest... Vanem Poiss sai endale ju nohu külge siis, kui oli vaid 2 kuud vana. Tema sai ka rinda, kuid samal ajal paralleelselt ka asendajat. Seega piima kogus oli väiksem.

Noorem Poiss on ainult rinna peal ja kuigi ta muud ei tee, kui sööb, püüan ma talle tootmisega mitte jänni jääda (krt, ma kõlan nagu lüpsioperaator :D). Et oleks kaitstud jne.

Möödunud nädala olime me siin haiged. Korraga hakkas Vanamees köhima ja Vanem Poiss palavikus tatti jooksutama. Mõned päevad hiljem muutus minul kurk tulivalusaks ja tõusis kiiresti kõrge palavik.
Hädised, nagu olime, helistasime arstile. Too tuli kohale ja diagnoosis adenoviiruse. Ülinakkav ja pika vinnaga. Keegi meist kusagilt selle üles korjas ja kodus laialijagamiseks kohale tõi.

Nii me siin siis kordamööda ja korraga, kes kuidas läkastame, aevastame, nuuskame ja palavikutame. 2-kuune titt käib sülest sülle, lisandiks iga hinna eest pidevalt ligi püüdleva ja äsja suust tulnud näppe talle näkku toppiva venna lähedus. Ümberringi õhk täis sinna läkastatud ja aevastatud pisikute mix´i. Emme, kes pakub "hapupiima" (no kui palavik tiirleb 39+/-, siis tekib selline kahtlus küll :D).

Tänaseks on palavikud seljatatud, jäänud vaid röginad. Ja kes on kõige selle juures ainsana rõõmus ja rõõsa? Ikka seesama 2-kuune, kes suht katkematult vaid söömisega tegeleb :)
Seega, juttudel tõepoolest tõepõhi all. Testitud :)

Spuuki

Mõlemad poisid on mul suuremat sorti muusikafännid. Kui ikka issiga muusikat kuulama hakatakse, on kõik maailma parimas korras ja kaasaelamist kui palju. Kusjuures, lemmikuteks on mõlemal miskipärast võimsad aariad...
Igatahes see, kes laulab, peab seda teha oskama. Kui on miski suvaline tilu-lilu muusika, siis see ei köida. Kui aga võimas hääl tuurid üles võtab, nad lausa kangestuvad ja vahel lähevad nagu kusagile ära. Nii muusikasse sisse.

Ükskord hakkas Vanem Poiss lausa nutma, kui keegi kuskil telesaates kedagi parodeeris ja väga koledasti-valesti laulis. Mis oli seda hämmastavam, et ta polnud üldse selline nutja tüüp tollal! Nüüd veidi rohkem, kuna vaja ju piire katsetada ja solvuda ja kõiki vahendeid appi võttes taaskatsetada jne :)

Igatahes... Nüüdseks on ta selgeks saanud, et kui tahab minna issiga tolle töötuppa muusikat kuulama, tuleb võimalikult kaua närvidele käia nõudmisega "laul-laul! laul-laul!" (lisa siia kujutlustes nõudlik lapsehääl)
Mis tähendab, et selge on sõna "laul". Tähendab see muusikat igas variandis. Ilmselgelt, eksole.

Ükspäev aga mängis telekas vist Lastetuba või miskit seesugust ja seal nad siis valmistusid vanale grammafoniplaadile kella meisterdama. Sellele suurele, mustale. Noh, et plaadist saab seierlaud.

Vaatas Vanem Poiss seda plaadi näppimist jupp aega tõsiselt ja järsku hakkas näpuga osutama ja seletama, et "laulu-laul! laul-laul!". Mina vastu, et kus on laul? Ja näitab aga näpuga telekasse.... Taustamuusika ei mänginud...

Siis võttis hetkeks ikka veidi jahedama korra peale küll. Et.... nagu jah... ta pole iial näinud grammafoniplaati. Mulle teadaolevalt. Ja ma ju peaks/võiks teada. Issiga kuulavad nad muusikat arvutist, mitte plaadilt. Plaadifriik (küll CD) olen meie peres ainult mina, kuid mul on mängijas pidevalt korraga 5 CD-d ja kui tuleb meelde (harva), panen mängima, kuid plaate poisi nähes ei mäleta, et näppinud oleks.

Seega - kust selline seos? Miks nii tõsine ja mõtlik ilme enne teadustamist?
Kas tõepoolest võib olla, et need väikesed tegelased võivad miskit mäletada, enne kui nad ümbritseva keskkonna mõjud liiga omaks võtavad ja suhtlemine nad meie sekka liidab?

Veidi kõhe hakkas, kui aus olla. Ja endal ka imelik, et kõhe, kuna kindlasti on sellele mingi loogiline seletus.
Samas - kui kindlalt me võime väita, et ei ole olemas midagi, mida me ei tea/kuule/näe/haista/kompa/mäleta?

Ja taaskord meenub mulle ühe sugulase kirjeldus sellest, kuidas tema väike poeg ta korralikult ära ehmatas, kui teatas täiesti enesestmõistetavalt, et "seal teise pere juures, kus ma enne elasin, seal oli mul palju õdesid ja vendi" ning kui sugulane enda arvates kaasa mängides muiates uuris, et miks ta siis enam selle pere juures ei ole, teatas väikemees, et "aga mina kukkusin ju kaevu ja uppusin ära"... Sugulanna ei pea kuidagi võimalikuks, et väikemehel saanuks olla kokkupuudetki selliste teemadega, et sellest siis midagi fantaasialaadset kokku luuletada. Uppumise ja surma seostamine... Ja see enesestmõistetavus, mis selle vestlusega oli kaasnenud, oli kõige hirmsam olnud. A la stiilis, et "noh, tead ju küll, siis...".

Njah... Mida meie ka teame. Ja võimalik siiski, et minu poiss on ehk kuskil näinud mõnd plaati vastu jalutamas ja nüüd loob seoseid...
Aga spuukit see vähemaks ei võta.

Seenesed

Sel sügisel on mäletatavasti olnud (sotsiaal)meedia täis pilte kärudega ja vaat et eeslirakenditega metsast väljatoodavatest seentest. Igaüks paneb omalt poolt tunnistuse korilase tublidusest ja nii need seenesed meeled ja meedia vallutasid.

Mina sel aastal seenele ei jõudnud. Ei käruga, ei korviga. Mitte ainsat seent ei käinud metsas tunnistamas, veel vähem korjamas.
Küll aga saime ka meie seenesaagi :)

Nimelt panime juulis maha kolm seenepakku, mille esimene saak pidi tulema järgmisel aastal. Kuna aga tingimused olid niivõrd soodsad, siis ükspäev aias jalutades avastasin mustsõstarde alt ülekasvanud austerservikud pakul ilulemas :)

Üllatus missugune. Teised pakud olid seenevabad.

Mõni aeg hiljem läksin juba teadlikult uudistama ja siis leidsin värskema ja noorema portsu seeni lausa kahelt pakult :) Neist pilti teha ei taibanud, enne kui Vanamees noaga kallale läks ja nende elu pannile asetamisega lõpetas.

Et siis ei jäänud päris seenevabaks meiegi :)

Rasvane jutt (tekst, toit, piim)

 Näidishommikusöök vol 1

Kuna väsimus on parasjagu suur, siis praegusel ajal naaksume ja nääksume Vanamehega rohkem kui varem. Mis on ka igati loomulik, kuna mõlemad ju vajaksid "oma aega", mil tegeleda vaid sellega, mis ise tahaks ja mida enda ego enda rahuloluks soovib.
Seda aega, mil tegeleda sellega, millega tahad, mitte sellega, mida pead, on ikka väga-väga vaja.

Kuna aga peab arvestama saja muu asjaoluga ja neist ükski ei klapi kokku + pidevalt tekib plaanidesse ettearvamatusi (väikeste lastega lihtsalt ON NII, et püüa sa mida iganes ennetada, ikka võtab hr. Murphy nad käekõrvale ja Vanajumal taevas naerab laginal kavast kinni pidamise ürituse üle), siis paneb ikka silmi rullima küll. Ja meie kahe tulise emotsionaalsuse juures... Ütleme nii, et ma ei mäleta end varasemast nii sõnakana :D

Aga täna me õnneks adume veel mõlemad, et see on ajutine ja mööduv periood ning et eriarvamused tekivadki asjaoludest, mitte sellest, et me tahaks üksteise kallal naaksuda. Ja järgmine hetk on ju kõik jälle korras ja tiim toimib suurepäraselt :) Kuni järgmise väsimusahastuseni :D

Ja siis ongi armsad need hetked, kui teine pisiasjadega näitab oma hoolimist. Siis saad aru, et hoolimata zombie-olekust on seal sees keegi, kes ilma planeerimata teeb endast olenevaid pisiasju, et sind rõõmustada. Et see lihtsalt tuleb, sisemusest. Ja see on s****kanti oluline endale teadvustada.

Näiteks kasvõi seesama hommikukohvi valmistamine. No see on ju imekerge ka endal teha, kuid kui keegi selle peale mõtleb, et paneb sulle küll kohvi tõmblema, kuid piima veel peale ei vala, kuna sa pole end allakorrusele kobistama hakanud ja piim jahutaks ju kohvi ära, siis on see oluline. Ja see loeb ja läheb korda...

 Näidishommikusöök vol 2

Teine asi on hommikusöögid. Et ma süüa ei unustaks ja ikka liitrite viisi vägilasele piimalurri asemel rammusat koort toodaks, on vaja jälgida, et ma ka hommikust sööks. Ja korralikult, mitte nokkides, eksole.
Ja siis ilmuvadki mulle nina ette hiiglasuurtel praetaldrikutel rikkalikud muna- ja muud road, mis kujundatud veidigi lõbusalt. Noh, et mulle algavaks päevaks särtsu anda. Nagu Toots, kui psihhava Teele käest naeratust välja meelitada püüdis... Vahel ka kommentaariga a la: " Sa oled nii lollike. Kuidas sa siis aru ei saa, et ma armastan sind ju iga päev..."
Siis ei viitsigi lähema mõne tunni jooksul jaurama hakata, miks kõik sulle liiga teevad ja sa üldse midagi tehtud ei saa ja kuidas kõike majapidamises kuhjub ja kuhjub ja kuidas sina üksi pead rabama ja üleüldse :)))

Poolteist nii ja naa

Aega muudkui voolab ja voolab ja mul nii palju seda, millest tahaks kirjutada...
Jupiti püüan nüüd taas kaadrisse ilmuda. Juba on jaksu ja energiat ja puha :) Ainult et magamiseks peaks rohkem aega leidma... Muidu varsti enam jälle ei jaksa.

Igatahes sellised need vennakesed täna on. Poolteist aastat ja poolteist kuud.
Pildid klõpsitud telefoniga, kvaliteet ei vääri mainimistki. Aga noh, ega see suur aparaat ju kunagi meelde tule ega käepärast ole, kui tekib isu üks klõps teha :)

Vägilane

Nimi Väikemees on nüüdsest koond. Eraldi kirjutades on Vanem Poiss ja Noorem Poiss :)
Suurem ja Väiksem ei saa kuidagi öelda, kuna mis trikke ja spurte see hetkel pisem tegema hakkab, on teadmata... eriti kui arvestada, et oli sündides oma vennast sedavõrd palju suurem - strateegilised numbrid siis 57cm, 5040g, pea 39cm ja rind 40cm...

Ning jah, ma kah veel elus peale tema sünnitamist :) Ainult et jube nõrk...
Pikem jutt teinekord!

Mehed... vaevalt, et ainult minu oma selline on :)

Korra olen siin juba meeste loogika koha pealt sõna võtnud, eksole. See sepik, või, keeks + kissell teema.
Nüüd aga tahan kohe edasi kobiseda :) Sel lihtsalt ei paista olevat ei otsa ega äärt... :)

Nimelt on mul viimased päevad olnud hull iiriskommi isu. Ja mitte iga iirise, vaid justnimelt Kalevi "Kiss-kiss" kommi isu.

Kui üleeile selle teemaks võtsin, uuris Vanamees, et kas ta peab poodi minema. Olin lahke ja vastutulelik ja veensin teda, et pole hullu ja ei pea kiirustama, homme nagunii poodiminek ees, kus ise ka kampa tahan lüüa.

Ok, eile siis poes käidud ja mingil kummalisel põhjusel olin valed kommid haaranud. Mingid karamellid, kus sarnane pakend ja paberid, mis kileaknast paistsid, olid kah sarnased kui soovitud kommil.
Kodus lõikasin siis kotil otsa maha ja valasin kommid diivanile, et hakkan aga otsas neelama, kui oma vea avastasin. Pettunud ja õnnetu ning aseainega mitterahuldunult topisin kommid kotti tagasi paremaid aegu ootama.
Avaldasin valjuhäälselt oma nördimust ja seega pidi Vanamehele juba teist päeva igati selge olema, mida ma tahan.

Täna, kui asutas end poodi minema, andsin kaasa nimekirja vajalikuga. Nummerdatud, üksteise all ja muidu puust ja punaseks tehtud. Ja suulise ülerõhutusega, et ma tahan "Kiss-kiss" iirist, mitte mingeid aseaineid.

Telefon heliseb: "Kuule, mis see nimekirjas teisel kohal on?"
"Äääää.... mmm.... ma ju ei näe nimekirja, ma ei tea... Mille moodi see seal tundub?"
"Noohhh... siin on kirjas mingisugune uiss ja siis sidekriips ja veelkord uiss..."
Pikk hämmastunud vaikus minu poolt.... Krt, ma olen kolm päeva hommikust õhtuni rääkinud sulle kiss-kiss-kommidest ja uiss-uiss ei löö lambikest põlema???
Oehhhhh......
Ausõna, ta tegelikult pole üldse mitte ohmu ega saamatu... Servast ka mitte...

***********************************************

Esikus on meil korvid erinevate esemete tarvis.
Vanamehe korvi olen sisse seadnud tema peakatete, kinnaste ja sallide tarbeks. Et oleks asjadel oma kindel koht, eksole.
Reeglina ma seda ei puutu, viskan sinna sisse vaid mujal vedelema jäänud ja seal kohta omavaid esemeid.

Ükspäev siis korraldasin esikus korvimajandust korrastada ja tema korvi välja tõmmates tunnen, et jube raske. Kohe kuidagi ei saa see nii raske olla, see on igasuguse loogika vastu.
Aga paistab, et mitte meeste loogika vastu, kuna peakatete vahelt vaatab mulle vastu... ei midagi muud kui... ketaslõikur...
Jap, selline tööriist. Ketaslõikur...
Ja oleks sellest veel vähe - ketaslõikurile lisandub kilone pakk tangu... (mõnes "keeles" odrakruup).
??? ??? ???

Olgu veel täpsustatud, et mingi aeg varem kõlas majas lärm, et kuhu krt olen ma tangud pannud, ta raudselt teab, et meil on kohe olemas pakk tangu ja tal vaja seda kuskile lisada.
Otse loomulkult ei teadnud ma mingist tangust midagi, kuna isegi ajal, mil meil veel köögimööblit ei olnud, oli mul igale asjale oma koht :D Ja on siiani :)
Aga nagu mu ema mu isale viidates ütleb, siis alati paneb "keegi" meeste asjad kuhugi "ära"... :D:D:D

Ja veel üks täpsustus - sellesama sahmerdamise ja "ära"panemise ennetamiseks on mul esikusse tekitatud hoooooopis teistsugune (teadlikult) kastike, kuhu meesolend saaks oma asju asetada/visata, et neid siis mingist kindlast kohast vajadusel otsida. Aga, nagu te arvata võite, see ei toimi :D Ikka on hõiked, et "kus krt mu see ja teine olla võiks" ja kui ma siis lähen ja tema oma kastist selle asja üles kaevan, siis on imestust kui palju... Ei tea jah, kes see müstiline "keegi" meil tema asju "ära" panemas käib :D

Mehed, ma ütlen!

Elus :)

Nojah, eksole... Arvan siin mina, et mu blogi on täiesti varjusurmas ja hingusele minemise äärel (sellest ka blogiprojekt oma mõningase järjekindlusele sundimisega, et kahju oleks blogil päris ää surra lasta, mis siis, et millestki kirjutada ei oska), kuid kui pikem vahe sees, siis selgub, et ikka ongi üksjagu inimesi, kes tänu siinse kirjanurga olemasolule teavad, et ma elus :D
Igatahes väga südantsoojendav on olnud saada siinsest vaikusest tulenevalt kommentaare, kirju ning telefonikõnesid :) Et siis pole veel vaja miskit varjusurema hakata :) Ja neid aina tuleb ja tuleb igapäevaselt/ülepäevaselt juurde :)

Ehk siis jah - elus ja terve ja pole siin eemaloldud päevade jooksul sünnitama kah hakanud. Kuigi vahepeal oli küll selline tunne, et hakkab pihta...
Aga vahepealsest siis. Osaliselt. Kindlasti jääb täna poolikuks ja teinepäev sis kirjutan edasi.

Niiihhh...
Kõigepealt suutis Väikemees miskise tõve hankida. Ei tea, kust ja kelle käest, kuid hinnanguks märgiti viirusinfektsioon.
Igatahes oli ta juuni alguses ühel päeval lõunaunest ärgates kuum ja viril ja kraadides selgus, et 38,5. Mis, kus, millal??? Nii äkki? Aga noh, teadaolevalt väikelastel ikka äkilisi palavikke esineb ja üldiselt võtsime rahulikult.
Ilmad olid kah alles kuumad ja nii ta siis lebas meil kordamööda süles (olime Saares ning valmistusime just õhtuse praamiga tagasi Hiidu minema), ihualasti ja apaatselt. Püüdsime teda küll joota, kuid isegi vesi peale ei läinud. Õnneks sobis aga piim ja hea oligi, kuna see samas ka toidu eest. Muud toitu ju suu sissegi ei võtnud.
Vedelikupuudus oligi suurim hirm.

Küünal võttis reisi ajaks palaviku alla ning enamiku sõidu ajast magas südamest. Mis oli super. Ärgates isegi jutustas-laulis hoolega ja oli muidu rõõmus.
Õhtul hiljapoole jõudsime siis koju ja jälle laps apaatne. Lebas issi süles ja ei teinud mitte kui midagi. Meie põngerja puhul pole see kohe üldse normaalne, kuna ta tõepoolest ei püsi pudeliski paigal - hirmaktiivne tegelane on, kes aina sehkendab ja sahmib ja liigub enamasti joostes.
Taas kraadimine ja oh üllatust, palavik 40! Ja kell on 22:30 õhtul. Pühapäeval...

Ei muud, kui helistasin miskile infoliinile, kus arstid nõu annavad. Viinaga hõõrumist taheti soovitada, kuid kodus viina pole ja poed kõik kinni... Apteegid kah kinni ja miskit erilist enam osta ei saa. Soovitab siis arst kindlasti ka kiirabi välja kutsuda, kuna nii väikeste puhul ei ole hea, kui palavik nii kõrgel.

Noh, egas midagi, kui kiirabi, siis kiirabi. Selle aja sees, mis kiirabil kulus meile sõiduks (15min, tuli ju Kärdlast ja me metsa sees, seega üllatavalt kiiresti oli kohal), pakkisin mina igaks juhuks koti nii endale kui poisile. Juhuks, kui peab haiglasse minema. Ise ka imestasin, et täiesti rahulik olin, kuid mis ma ikka paanitseda oskan - palavik on ju ikka palavik ja ju selle alla saab. Ja noh, korrutasin endale, et lastel ikka esineb.

Õnneks nii oligi. Kiirabi tegelased olid väga toredad ja uurisid-puurisid poisi korralikult läbi, võtsid palaviku alla, andsid soovitusi ja jätsid meid omapead.
Järgnevad ööd said siis sellised, et Vanamehe kupatasime kõrvaltuppa ja poiss tuli minu juurde magama. Erinevad imavad aluslinad/vannilinad mängu ja alasti lina alla magama. Ei saanud ju last kuumeneda lasta, palavik tuli all ja normis hoida.
Nii ma siis ööd otsa muudkui katsusin ta temperatuuri ja kui oli jahedam olemine, siis lina peale, kui kuumem, siis maha. Ise suht magamata seetõttu.
Päeviti jaksas üleval olla paari tunni kaupa, muidu aga asus hoolega haigust välja magama. Ja üllatus-üllatus - kolmandal päeval palavikuvaba :)

Nüüd jah ei teagi, mis see oli ja miks. 3-päeva palavik (roseool) see ei olnud, kuna see on läbi põetud ja täpikesi kah ei ilmunud. Ju siis oli lihtsalt viirusinfektsioon, nagu kiirabi kirja pani. Seda liikuvat praegu sellisel kujul. Las siis olla.

Küll aga oli kannatada saanud immuunsus ja meie muidu nii terve ja karastatud Väikemees jäi nohusse. Ilmad kiskusid kah koledaks ja jahe niiskus hõljus ümberringi. Ei taibanud koheselt kaminasse tuld ka teha, et õhu kuivaks saaks. Ikka oli veel lootus, et suvesoe tuleb tagasi.

Suur Laps saabus kah meile suvitama ja Vanamees lahkus paariks nädalaks Eestist. Oleks olnud nadi kõik muud plaanid aia taha lükata, kuna palavikust Väikemees ju paranes tema minekuks ära, nohu polnud veel saabunud ja mul sünnituseni kuu ja natuke peale veel aega.

Väikemees sai oma nohuga vapralt maadeldud, kuid mina sellise hiiglasuure ja ägisevana ning tänu poisi palavikule magamatuna olin juba üksjagu kurnatud. Suurest Lapsest küll palju abi, kuid põhitoimetamised ja elu korraldamine ju ikka minu õlul.
Siis sai Väikemees nohu seljatatud ja juba tundus, et kõik ongi broo :) Täpselt 1 päev :D Jõudsin teha hulga hädavajalikke toimetusi ja... järgmisel hommikul ärkasin ise palavikus ja metsiku nohuga.

Nojahnoh. Seekord olid nii palavik kui nohu eriti piinarikkad taluda, kuna laps kõrval on nii väike alles ja vajab intensiivselt tähelepanu. Ise oled suur kui mägi ja pidevalt õhupuuduses. Ravida ka suurt millegagi ei saa. Välja magada ka ei saa, sest kas on Väikemehel miskit tarvis, vajab töö hilisel õhtutunnil veel tegemist või vähkred niisama voodis, kuna iga keeramisega vajub kõht valusalt teisele poole küljele ja siis otsid asendit. Ja püüad aru saada, kas põis on tõepoolest lõhkemas või on Siputise jalake su siseorganeid vale koha peal kiibitsemas (enamasti nii ongi ja ja vahetab Siputis asendit, kaob ka põiepiin). Või oled pikali olles hädas kõrvetistega (millest enne kaugelejõudnud rasedusi polnud halli aimugi...). Või lähevad jalad krampi (söön magneesiumi ja joon vett, kuid ikka tuleb ette). Või valutad niisama ja vaatad kella, kas on valudes ka regulaarsust või treenib keha niisama.
Igal sajal juhul oled magamata.

Ja siis saabub hommik. Ja üks väikene tegelane vajab su tähelepanu, sest tema jaoks oled sa ju kogu maailm, kes peab turvaliselt olemas olema. Ja süüa tegema ja kasima. Ja naeratama ja musitama.
Samal ajal tundes, et pea tahab otsas plahvatada, naha võiks kah maha koorida, kuna see lihtsalt nii rämedalt valutab kontide peal ja tahaks enesel ajud välja nuusata. Aga... sa oled ema ja selle rolli enesele täiesti igatsedes valinud :)
Suur Laps aitab lapsega mängida, nii et vähemasti saad üksi poeski ära käia ja süüa teha ilma, et keegi sul jalgadest hoiaks ja mämm-mämm-mämm üürgaks :D
Vanamehel pole aimugi, et mul nii jube enesetunne ja parem ongi, ei taha talle detailideni kaevelda, kuna miks peaks tema reis seeläbi kannatama. Las kuuleb läbielatust siis, kui juba kõik möödas ja enesetunded taas head :) Nagunii lahkus igasugusest levist (elekter, mobiil, internet) juba juuni keskpaigas ja tagasi levisse saab peale jaani. Las naudib oma metsiku looduse puhkust ette kujutades, et kõik on korras. Ja noh, tegelikult ju ongi :)

Kui palavik alla läinud, jääb elusuur nohu.
Oleme Saares, seal lapsevalvureid hulgim. Ja kui emal tööasjad tehtud ja saab koduseks jääda, on abi eriti suur ja tänuväärt - mina saan rahulikult haige olla. Ja püüda kuidagigi taastuda. Ilma korraliku ravita on see muidugi paras ettekujutus.

Vahetevahel tekib hirm, et hakkan sünnitama. No sellised valuhood käivad, et ma ei imestaks. Samas võiks Siputis ikka mõned nädalad veel kõhus vastu pidada, kuna sündides vajaks suure tõenäosusega kuvöösi. Ja immuunsus kah alles nõrguke teisel.
Samas valutan sageli ja vahel ka regulaarselt. Kõige regulaarsem hirmu põhjustaja on 45 minutit järjest 3-minutiliste vahedega.
Õnneks annab järele.

Juuni viimastel päevadel tagasi Hiidu. Saabub Vanamees ja saame ema hindamatuks osutunud toe vabaks lasta.
Minul servast enesetunne veidi parem, Väikemees aga jälle kergelt palavikus. No mida kuradit siin toimub, noh? Ei saa siis korraga terved oldud? Suvi või asi!

Kõige hullem on, et Väikemehel lööb korralikult põhja alt. Miski sees ei seisa - oksendab (1a ja 4kuu vanusena siis esimest korda elus) ja (tähelepanu, esimest korda nüüd siis ka s***juttu!) kaka on nii vedel, et voolab lihtsalt kraanist alla... Ja meeletud kogused...

Vereanalüüs annab tulemuseks kõrge põletiku ja madala hemoglobiini, samuti vähese vedeliku lapse organismis. Ravi peale ja asub tervenemise teele.

Kui Väikemees terve, tunnen mina oma valutamiste kõrvalt, et otsmikukoobas kisub jamaks. Vana nali juba - kui lasen tugeval nohul tulla (Saares olles oli tunne, et nuuskan välja kas oma ajud või siis Siputise), siis hoolimata sellest, et olen ülimalt ettevaatlik, ronib tatt põskkoopasse ja otsmikukoopasse. Need aga vajavad antibiootikume...

Suundun arstide juurde ja perearst ning günekoloog siis omavahel konsulteerivad, et midagi pole teha, tuleb antibiootikumid peale panna. See pidev valu, palavik, jõuetus ja muu kaasnev on lapsele tunduvalt halvemad. Lisaks ka köha, mis keret raputab. Põletikunäit veres erakordselt kõrge, hemoglobiin madal ning vedelikupuudus. Lõpuks lööb ka minul põhja alt, sama jama mis Väikemehel.
Lisaks selgub, et mu valutamised on tulemuseks andnud emakakaela avatuse. Juba igati õhuke teine ja sünnitamiseks valmis. Avatus 4-5cm ja on 1.juuli.
Voodirežiim. Kästakse enne terveks saada, kuna sellises seisus ma ise sünnitada ei jaksaks. Ja keisri järel köhida ja haige edasi olla pole kah teps mitte kerge.

Nii ma siis olen sisuliselt terve juuni ja pool juulit olnud pikali. Ja valudes. Ja köhides ja põletikes-palavikus. Ja jälle valutades.
Arst andis Vanamehele korralduse mind mitte hetkekski üksi jätta, kuna kui veed peaks tulema, võib juhtuda, et laps tuleb kui torpeedo. Võib ka aega minna, kuid tõenäosus mitte haiglasse jõuda on olemas. Eriti keelatud on üksi autoga sõita, kuna siis ei tea, mis juhtuda võib.
Senikaua aga vedelen ja valutan ja vedelen ja valutan ja olen inkubaator edasi :) Siputis õnneks on tubli - minu piinamisele lisaks on end juba parajalt asjalikuks kasvatanud ja idee poolest võiks sündima hakata. Eriti, kuna tänane kontroll näitas taaskord veidi suurenenud avatust ja poiss peaks olema juba 3,5-kilone. Ja taaskord suuremat sorti peaga... Emasse...

Nagu arst ütleb, siis iga teise puhul oleks ta kindel juba sünnituse toimumises. Mina aga valutan ja avanen kodus pika aja jooksul ja olen nagu liikuv anomaalia. Või noh, praegu küll pigem lebav :)

Antibiootikumidest oli kasu - otsmikukoobas tundub terve olevat, palavikku pole, nohu on imevähe ja vaid köhin veel. Täna kupatati mind taastusravi osakonda soolakambrisse, et enne tuleb köhast kah lahti saada, kui sünnitama lubatakse :)

Viimase kuu aja tulemuseks on aga tohutu jõuetus ja suutmatus midagi teha. Kool, praktika, tööasjad, arved, blogiprojekt ja muu kõik seisavad. Vastavalt hädavajadusele midagi teen viimasel hetkel ära ja muu aja taas leban. Vahel on parem olla või ei ole nii tugevalt tunnet, et kõndides titt välja vajuks (või et istudes tal pea otsas ei õõtsuks omadega tasakaalu hoida) ning siis teen isegi paar jalutamissammu hoovil... Endal jube hea meel, et astusin rohkem kui voodist kempsuni :) Muu elu korraldavad Vanamees ja Suur Laps.

Et siis jah, sellised lood on minuga. Aga see, et ma täna suutsin juba jaani ajal Saares alustatud kirjatüki lõpuni trükkida, arved on makstud ja jooksev töö tehtud, on juba hirmus suured ja olulised näitajad minu jaoks!!! Ma kohe nagu täitsa elan ja puha :)))